Miks te viimasel ajal räägite nii palju eakate hoolekandest?

Me kõik vananeme ja igaühel võib juhtuda, et tu-leb aeg, mil igapäevatoimingud muutuvad raskeks ja üksinda enam hästi hakkama ei saa. Kartes oma lastele koormaks jääda, hoitakse mured enda teada ja püütakse ikka kuidagi ise hakkama saada. Aga see ei peaks nii olema! Ühiskonnana tahame, et kõigil ini-mestel oleks võimalik väärikalt vananeda. Oma mure-ga ei tohi üksi jääda. Kelle poole pöörduda, kui ise enam hakkama ei saa?

Kui eakal läheb üksinda elamine raskeks ja teatud igapäevatoimetused liigselt koormavaks, tuleb kind-lasti pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole ja abivajadusest teada anda. Tuleks kokku lep-pida, millal ja kuidas sotsiaaltöötaja abivajaduse hin-damise teeb – kas tuleb koju, külastab haiglas või on eakas ise võimeline sotsiaaltöötaja juurde minema. Hindamise tulemusel selgub, millist abi ja kui suures ulatuses on vaja, et igapäevaselt toime tulla. Kui vä-hegi võimalik, aidatakse eakal kodus, harjumuspära-ses keskkonnas edasi elada. Milliseid teenuseid KOVid pakuvad, mis aitaksid kodus hakkama saada?

Sotsiaalhoolekande seadus nimetab kohustuslikud teenused, mida kohalik omavalitsus peab pakkuma, näiteks koduteenus, hooldaja määramine, sotsiaal-transporditeenus jt. Kuidas täpselt ja milliste täienda-vate võimaluste kombineerimisel saavutatakse parim tulemus, sõltub kohalikust omavalitsusest. Seega saab täpsemat infot kohalikult sotsiaaltöötajalt. Näi-teks on koduteenuse eesmärk isiku abistamine kodu ja isikliku eluga seotud igapäevaelu toimingutes ja asjaajamisel, et aidata kaasa elukvaliteedi säilimise-le ja parandamisele harjumuspärases keskkonnas. Oleks väga oluline alustada kõigepealt koduteenus-test. Praegu on meie hooldekodudes hinnanguliselt 10-15% selliseid kliente, kes tegelikult saaksid veel kodus hakkama, aga nad vajavad selleks mõningast kõrvalabi. Mitmed omavalitsused pakuvad näiteks

võimalust üürida korter eakate majas, kus pakutakse ka lisateenuseid. Sellises majas on eakal turvaline elada, teades, et vajadusel on abi käeulatuses.Aga kui selgub, et kodus pole ikka võimalik enam ka lisaabiga toime tulla, kui kiiresti siis hooldekodusse saab?

Abivajaduse hindamise ja kohase teenuse või-maldamise otsuse peab kohalik omavalitsus tegema kümne tööpäeva jooksul pärast eakalt või tema lähe-daselt vastava kirjaliku avalduse saamist. See otsus peab olema kirjalik ning selgelt põhjendatud. Samas teame, et sageli ei pruugi sobivas hooldekodus olla kohe vaba kohta. Siis tuleb koos omavalitsusega leida seniks muud lahendused, et inimene abita ei jääks. Kuidas leida sobiv hooldekodu?

Ka hooldekodu leidmisega ei pea üksi tegelema. Siin tasuks sotsiaaltöötajalt uurida, milliseid teenu-sepakkujaid piirkonnas on, kuidas toimub teenusele saamine ja milliseid lisatoiminguid tuleb teha. Näiteks üldhooldusteenuse puhul soovivad mitmed hoolde-kodud näha perearsti tõendit inimese terviseseisundi kohta. Kui kohe sobivat hooldekodu kohta ei leita, peab kohalik omavalitsus pakkuma alternatiivseid teenuseid. Pereliige ei ole kohustatud lähedase abis-tamiseks puhkust võtma või töölt ära tulema. Hool-dekodu valimisel tuleb kindlasti arvestada ka abi-vajadust – näiteks kui inimene vajab suures mahus tervishoiuteenust, tuleks veenduda, et hooldekodul on võimekust vajalik teenus tagada.

Räägitakse, et hooldekodu koht peab olema ini-mestele kättesaadav – aga see on ju nii kallis!

Jah, kvaliteetne teenus ongi paraku kallis. Hool-dekodus on tagatud ööpäevaringne hooldus, abi ja valve, seega on teenuse hinnas just tööjõukulud suu-rimaks komponendiks. Tahame ju pakkuda võimali-kult head hooldust ja hooldajatele õiglasemaid palku. On vaja, et hooldekodudel oleks piisavalt ressursse, tagamaks oma hoolealustele inimväärikas elu. Aga hind ei tohi olla teenuse saamisele takistuseks. Aga kes siis peab hooldekodu eest maksma?

Sotsiaalteenuse eest tasub üldjuhul inimene ise, kuid kohalik omavalitsus peab hindama, mil määral abivajaja on võimeline seda tasuma. Selge on see, et hooldekodu eest tasumiseks pensionist ei piisa. Kui ka inimese muudest vahenditest ei piisa, peavad teda üldjuhul abistama ülalpidamiskohustusega inimesed: eaka inimese puhul tema abikaasa (sh lahutatud abikaasa, kui inimese abivajadus tekkis enne abielu lahutamist), lapsed ja täisealised lapselapsed. Sot-siaalteenuse eest tasumist ei saa nõuda kaugematelt sugulastelt, õdedelt-vendadelt ega ka elukaaslaselt. Aga kindlasti ei tohi teenuse eest tasumine kahjusta-da ülalpidaja tavapärast toimetulekut, sundida kedagi mitmel kohal töötama või olla takistuseks laste kasva-tamisel. Kohalik omavalitsus ei saa sobiva sotsiaal-teenuse eest tasumiseks nõuda pereliikmetelt nende eluaseme mahamüümist ja peab võtma arvesse ka ülalpidajate muid kohustusi, näiteks alaealiste laste ülalpidamist. Kui lähedased ei ole võimelised eakat sotsiaalteenuse eest tasumisel abistama, peab koha-lik omavalitsus teenuse inimesele igal juhul tagama ning võtma teenuse eest tasumise osaliselt enda kanda. Selle kohta tuleb kohalikul omavalitsusel teha põhjendatud otsus. Aga kust kohalikud omavalitsused selleks raha saavad?

Kohalike omavalitsuste sissetulekud laekuvad maksudest, toetustest, teenuste müügist ja muudest tuludest. Samuti on riigieelarves kohalikele oma-valitsustele ette nähtud eraldisi läbi tasandusfondi ja toetusi läbi toetusfondi. Sel aastal suurendasime kohalike omavalitsuste tulubaasi lisaks tavapärasele tõusule veel 30 miljoni euro võrra, loodame, et suure osa sellest kulutavad omavalitsused sotsiaalteenus-tele.Kuidas hooldekodud hooldust kavandavad?

Hooldekodud peavad koostama 30 päeva jooksul teenuse osutamise alustamisest hooldusplaani, kus on kirjas hoolduse individuaalsed eesmärgid, hool-dustoimingute vajaduse mahud ja sagedus. Eraldi tuleb tuua välja tegevused inimese iseseisvuse säi-

litamiseks. Hooldusplaani koostamisel tuleb hool-dusvajaduse kõrval hinnata ka tervishoiuteenuse vajadust, mistõttu on oluline, et hooldusplaani koosta-misse oleks kaasatud kas perearst, pereõde või mõni muu tervishoiutöötaja. Kuidas kindlustada, et hooldekodus jätkuks õige raviskeem, et ravimeid antaks õigele inimesele õiges koguses?

Hooldekodusse minnes tuleks kaasa võtta arsti määratud raviskeem. Ravimite viimisel oma läheda-sele tuleb tema nimi kirjutada igale ravimi pakendile ja paluda need panna tema ravimikarpi. Koos ravimi-tega tuleks hooldekodule edastada ravimite annusta-mise skeem ja arsti nimi, kes on ravimid määranud. Kõik ravimid peavad olema ravimite säilitamiseks mõeldud lukustatavas ruumis või eraldi ruumi puudu-misel lukustatud kapis ega tohi olla kõrvalistele isiku-tele kättesaadavad. Kelle poole pöörduda, kui on probleeme?

Sotsiaalkindlustusameti ülesanne on teha järele-valvet kohaliku omavalitsuse osutatavate sotsiaal-teenuste ja muu abi andmise kvaliteedi üle. Näiteks kui teenuseosutaja keeldub teenuse saajale või tema seaduslikule esindajale hooldusplaani väljastamast, tuleks sellest informeerida sotsiaalkindlustusametit. Kui on kahtlus, et hooldekodu ei järgi raviskeemi, kui sinu lähedasele on manustatud valesid või liiga suur-tes annustest ravimeid, teavita koheselt terviseame-tit, kes teeb vajadusel hooldekodusse kontrollkäigu. Raskemate rikkumiste puhul, nagu kehaline väär-kohtlemine, teavita koheselt politseid. Kas olukord hooldekodudes on nii hull, nagu mitmetes lehelugudes on kirjeldatud?

Ei, üldjuhul pakuvad meie hooldekodud head tee-nust ja sealsed töötajad teevad oma tööd väga ko-husetundlikult. Eakad on hästi hooldatud, neile paku-takse jõukohaseid tegevusi, lähedasi hoitakse eaka olukorraga kursis. Samuti nõustatakse paljudes oma-valitsustes abivajajat asjakohaselt ja sobilikud lahen-dused leitakse ilma ülearuse bürokraatiata. Tavaliselt saavad meedias tähelepanu just halvad näited, kuid me ei tohi unustada tänada neid spetsialiste ja juhte, kes pingutavad oma inimestele parimate teenuste andmise nimel. Aitäh teile!

Küsitles Eva-Liisa LUHAMETS

MAI 2018 Nr. 05 (206)..Maikuu on emadepaeva kuu!Veel sündimata laps küsis Jumalalt, et kuidas ta elus hakkama saab. Ta ei tea ja ei oska ju midagi. „Ma annan sulle kaasa ingli. Ta on alati su kõrval, õpetab ja juhendab sind.,“ vastas Jumal.“Kuidas ma inglist aru saan, ma ei oska ta keelt?“ muretseb laps. „Ta õpetab sulle oma keelegi selgeks. Ja sa hakkad teda kutsuma EMAKS!“

EMALE:Mul on kõht tühi...Mul on külm...Mul on palav...Kas ma saan? Ma tahan...Kus sa oled?

Palun aita mind...Ta tegi mulle haiget...Kas saad issilt küsida?Millal me...?Ma tahan minna...Miks me...?Miks ma ei saa..?

ISALE:KUS EMME ON?

MAIMU LINNAMÄGIOLED SA MÄRGANUD

Oled sa märganudnoorukest emalaps kellel südame all?Oled sa vaadanud,oled sa näinud,millised silmad on tal? Silmad nii mõtlikud, silmad nii ootel... Pilk nõnda hele ja hell. Ema kui aednik, kel tärkava taime saatus on südamel...Oled sa kuulanudema käekõrvalõekest või väikevennast,kes veel paraku, linnuna sädistav,meenutab sulle sind ennast?

Ema peab kestma ja ema peab kostma kõigele, mida küsid. Ema, kes toidab, ema, kes katab ja alati püsib...Kui oled saades ja võttes märganudväsinud ema,kui oled näinud ehk mõttesja murest räsitud ema,siis on veel hästi! Siis pääsed aitama sõna ja teoga, siis pääsed aitama, olgu või paitama väikese peoga.

Mõtled ehk sellele:emad ei põe ju au- või kuulsusejanu.Ometi: emadvajavad vägagilaste tähelepanu!

Mis saab siis, kui üksi elamine muutub raskeks?Intervjuu sotsiaalkaitseministri KAIA IVAga

ELUKAAR2

1992. aasta sügisel, ühel Meremäe raamatukogus toimunud koosviibimisel käis meie toonane tubli kodu-uurija, aktiivne vallakodanik Voldemar Rannaste välja mõtte koondada võimalikult palju siinkandis elavaid pensionieas inimesi ja luua Meremäe Pensionäride Selts. „Need on kõik meie omad, vaimult väga rikkad inimesed, kes tulnud läbi tule, vee ja vasktorude, eri-nevate riigikordade ja valitsuste, katsumuste ja kan-natuste. Meil on, mida isekeskis meenutada, samuti seda, mida kodukandi nooremale generatsioonile edasi anda ning meie endi elugi saab niimoodi sisu-kamaks muuta.“ Umbes niimoodi sõnastas ta tookord seltsi kokkukutsumise mõtte ja vajaduse. Idee leidis toetust ning oma tegudes väga sihikindla ja täpse inimesena asus Voldemar Rannaste (omade hulgas Volli) kohe ümbruskonna rahvale oma plaane selgi-tama. Autoriteetse eestvedajaga kaasatulijaid jagus hulganisti ning juba 1993. aasta veebruaris toimus raamatukogus Meremäe Pensionäride Seltsi (edaspi-di Meremäe pensionäride seltsing ehk MPS) esimene suurem kokkusaamine. Kõneldi tulevikuplaanidest ning üksmeelse otsusega kinnitati Volli meie pensio-näride seltsi esimeheks.

Iga-aastane kokkusaamiste hooaeg kestis sep-tembrist maini. Koosviibimiste temaatika lepiti oma-vahel kokku ning nende ettevalmistamise hool oli val-davalt Volli enda kanda. Arutelude teemad dikteeris elu ise. Olid ju 90ndad aastad meie rahva elus väga tõsiste reformide rohked. Pidevalt tuli palju uusi sea-dusi ja õigusnorme, seda nii riigi kui kohaliku võimu tasandilt, ning nendega kursis olemine oli eakamagi rahva jaoks otse eluliselt vajalik. Kõrgelt haritud ning rikkalike isiklike elukogemustega Voldemar Rannas-te oskas ja suutis siin oma pensionäridele suurt abi pakkuda, vajadusel teadjaid inimesi ka kaugemalt

pensionäride koosviibimistele kutsudes (tervishoiu-töötajaid, omandireformi komisjonide liikmeid, juriste jt). Kohaliku võimu esindajatega saavutas ta kohe alguses kokkuleppe, et igal pensionäride seltsi koos-olekul jagab koduvallas toimuva kohta värsket infot ka keegi vallajuhtidest.

Koos tähistati talsipühi, lihavõtteid, emadepäeva. Leinapäevadel märtsis ja juunis mälestati lahkunud vallakodanikke ning meenutati raskeid kannatusaas-taid.

MPSi innukat eestvedamist toimetas Volli kuni 2000. aasta aprillini, mil ta tervis ootamatult ja järsult halvenes. Üheks oma olulisemaks sooviks pidas ta MPSi tegevuse jätkumist ning palus väga tõsiselt, et selle juhtimise võtaks temalt üle üks seltsi asutajaliik-meist, töökas, järjekindel ja sõnapidaja Maria Nõlvik. Seltsirahval õnnestus Maria nõusse saada ning järg-mised kümmekond aastat tegutsetigi tema juhtimisel. Kooskäimiskohaks ikka Meremäe raamatukogu, kord kuus, hooajad ikka septembrist maini. Igal kokkusaa-misel oli kõneks ka mingi konkreetne teema, tähtpäev või oluline sündmus. Sisulist külge aitas ette valmis-tada raamatukogu. Jätkusid vallajuhtide etteasted, lasteaia- ja koolilaste esinemiskavad. Kaasa löödi ka vallavalitsuse korraldatud üritustel. Aktiivselt tegutseti oma seto keele ja kultuuri alleshoidmise ning noortele edasiandmise nimel. Raamatukogu initsiatiivil käivi-tus seltsingu liikmete noorusaja mälestuste kirjapane-mine ja fotode kogumine. Selle tulemusena valmisid mitmed sisukad teemamapid kodukandi ajaloo kohta. Näiteks: „Meremäe valla algusaastad“, „Meremäe ümbruse kultuuri- ja seltsielust aastatel 1920- 1940“; „Meremäe ümbruse koolielust 1930-1940“; „Keeruli-sed 40ndad aastad“; „Sääne elo oll` meil säksa aigu“; „Kolhoosi- ja sovhoosielust Meremäe ümbruses“

„Meremäe ümbruse kooli- ja kultuurielu aastatel 1960 -1990“.

Et Maria tervis halvenes, siis hakkas 2011. aastast seltsingut juhtima Eevi Liinamäe. Sel aastal alustas tegevust Meremäe pensionäride seltsingu laulu- ja tantsuansambel Elenora Aida juhtimisel. See an-dis seltsingu tegevusele hoogu ja lusti juurde. An-sambliga koos tähistati meeleolukalt rahvakalendri tähtpäevi, korraldati kontserte, kuhu kaasati ka kü-lalisesinejaid, ja löödi kaasa valla üritustel. Loodi sõp-russidemed Jõgevamaa Halliku Maanaiste Seltsi ning nende ansambliga Allikad, kellega koos sai mitu pidu ja üritust peetud nii meil kui ka neil Jõgevamaal külas käies. Seltsingu tegevus leidis tunnustust ja 2012. aastal omistati Meremäe pensionäride seltsingule 2011.a tegevuse eest Meremäe valla Aasta Tegija aunimetus.

Aastatel 2014-2015 juhtis seltsingu elu ja tegevust Lilia Ivaste ning alates 2016. aastast veab seda al-lakirjutanu. Seltsing on jätkanud väljakujunenud tra-ditsioone. Toimuvad regulaarsed kooskäimised kord kuus, hooaeg on septembrist juunini. Tähistame selt-singu liikmete tähtpäevi ja rahvakalendri tähtpäevi, meenutades vastavaid traditsioone ja kombestikku. Seltsingu kokkusaamistele oleme kutsunud päeva-probleemidest rääkima vallavalitsuse ametnikke ja teisi esinejaid. Igal aastal on meil ikka kombeks tä-histada mõne ürituse või kontserdiga teatud rahva-kalendri tähtpäevi. Jätkuvalt on seltsingul väga hea koostöö Meremäe raamatukoguga, sai ju seltsingu tegevus alguse raamatukogu kaitsva tiiva all ja toetu-sel. Raamatukoguga koos oleme korraldanud erine-vaid üritusi, kaasates Meremäe Kooli õpilasi ja laste-aialapsi. Meremäe Kool ja lasteaed on alati meelsasti meiega koos kava kokku pannud ning Meremäe Val-

lavalitsus on meid toetanud ja aidanud. Koostöös raamatukoguga on igal aastal korraldatud mitmeid ühiseid üritusi: kohtumised kirjanikega (Enn Vaino, Tiit Vahemets, Ilmar Tomusk, Katrin Johanson, Vahur Kersna, Ilmar Vananurm jt), kirjanike sünniaastapäe-vade tähistamine, temaatilised kirjandus- ja luuleõh-tud. Igal aastal korraldame koos Meremäe raamatu-koguga ühiseid teatrikülastusi ja ka mõne väiksema ekskursiooni, tutvumaks ja õppimaks juurde midagi uut ja huvitavat. Samuti oleme kutsunud meile rääki-ma harrastusteatrite ja ka erinevate elualade esinda-jaid. Oleme kohtunud väga erinevate ja väga huvita-vate inimestega. Oleme korraldanud õpitubasid, kus õppinud midagi uut ning huvitavat, jaganud omavahel kogemusi ja nippe.

Meie ansambli Meribel juhendaja Elenora Aida on mitu aastat juhendanud ka meie väikest näitetruppi, kes on nii mõnegi ürituse ja kontserdikava temaati-liste etteastetega huvitavaks ja lõbusaks teinud. An-sambliga Meribel käisime 2017. ja 2018. aastal esine-mas ka Lõuna-Eesti vokaalansamblite päeval.

2017. aasta oli ansamblile ja ka näitetrupile tege-vusrohke. Eriti tihe ja tempokas oli aasta esimene pool. Seltsing korraldas mitu üritust-kontserti, kuhu olid kaasatud nii Meremäe Kooli õpilased kui ka las-teaia mudilased. Et oli ka Meremäe valla juubeliaas-ta, siis osalesime oma koduvalla juubeliürituste sarja raames korraldatud üritustel ja kontsertidel.

Kuna seoses haldusreformiga on meil tekkinud uus ja suur Setomaa vald, siis tahame tulevikus teha kokkusaamisi ka teiste meie valla eakate seltsidega, tutvumaks nende tegemistega.

Elame veel!Seltsingu Meelespea nimel

Liia SOLOVJEV

Elu on ainukordne ja kallim aare, kus iga hetk on hinnaline ja iga inimene on väärtus.

(Tapio Nousiainen)

Endise Valgjärve valla, praeguse Kanepi valla eakate seltsing Sügiskuld loodi 29. augustil 2002. aastal. Praegu osaleb seltsingu tegevuses 40 liiget (varem oli 60).

Viisteist aastat! On seda vähe või palju? Inimese elus on see üks lühike ajajärk, seltsingu tegevuses aga kaunis pikk aeg oma rõõmude ja muredega. On rõõm käia koos ja leida tegevust küll vesteldes, tant-sides, lauldes ja luuletusi lugedes – ning vanadus ei tundugi enam nii karm. Üheskoos veedetud aeg möö-dub lõbusalt ja tervistavalt. Kui tahame ka 90-aasta-selt olla elurõõmsad ja hakkajad, siis üks võimalus end hästi tunda, oma elu ja toimetusi ise kujundada, on käia koos seltsingus. Hea on ka väljaspool kodu tunda enda ümber toetavaid ja rõõmsaid inimesi. Ei maksa loota ainult laste ja lastelaste peale, vaid ot-sida ka ise võimalusi suhtlemiseks. Mida aktiivsemat elu me vanusest hoolimata elame, seda vähem tee-vad haiget liigesed, ei kõigu vererõhk ja uni on parem.

Oleme omavahel arutanud, mis kasu sellest koos-käimisest tekib. Saime pika loetelu. Siinkohal mõned meie tähelepanekud: 1. Seltsitegevus aitab kujundada eakates aktiivset

eluhoiakut.2. Annab esinemisjulgust.3. Pakub meeldivat lõõgastust.4. Liidab meid ühtseks sõpruskonnaks, olemaks teis-

te suhtes salliv ja hooliv.5. Laiendab silmaringi (käime teatris, kontserdil, eks-

kursioonidel, kuulame loenguid jne).6. Tantsime, laulame.

Seltsingu suuremad üritused toimuvad neljal-viiel korral aastas ning need on nii ülesehituselt kui ka teemade valikult erinevad. Traditsiooniks on saanud sünnipäevalaste meelespidamine õnnitluskaardi, lille-kimbu ja tervituslauluga. Lisaks katame ka kohvilaua.

Ükski üritus ei möödu meie eakate naisansambli Sügiskuld lauluta ja tantsurühma Sügiskulla leedid tantsuta. Lauljad võtavad aktiivselt osa iga-aastasest memme-taadi laulupeost. Tänavu suvel on nad mine-mas kolmandale Uma Pido laulupäevale. Esinetud on maakonna ansamblite päeval, valla külapäevadel, kevad- ja sügislaatadel ning hooldekodudes.

Tantsurühmal Sügiskulla leedid möödub 12 aastat ajast, mil alustasime esimeste arglike tantsusam-mudega. Praegu tantsib koos 6 paari ja selgeks on õpitud peaaegu 150 tantsu. See kõik on tänu meie tantsujuhile ja innustajale pr Maria Drenkhanile. Selt-singu tantsurühm on tuntud nii maakonnas, Eestis kui ka väljaspool Eestit.

Möödunud aasta augustis toimus Kanepis Maria korraldatud rahvusvaheline tantsupidu „Tants teeb südame rõõmsaks“, millest võtsid osa Kanepi sega-tantsurühm Päripidi, Sügiskulla leedid ja 8 tantsu-rühma Lätist ja Leedust. Kohtutud on naabervaldade tantsurühmadega Rõngus, Hellenurmes, Sangastes, Nõunis, Vasteseliinas. Samuti võtame osa iga-aasta-sest seeniortantsupäevast Võru Kandle aias. Täna-vune tantsupäev on juba kaheteistkümnes. Juulikuus sõidame oma tantsurühmaga juba teist korda Klai-pedasse tantsima. 5. augustil aga on Kanepis taas

Maria korraldatud tantsupäev. Igal suvel teeme bussiekskursioone Eestimaa

kaunitesse paikadesse – Eesti on ju nii ilus ja vaata-misväärsusi täis. Möödunud suvel külastasime Tartu ERMi, botaanikaaeda, vastremonditud Tartu Pauluse kirikut. Koos giid Prangli Jaaniga viis pikem reis meid tutvuma Põhja-Lätiga. Reis oli väga huvitav, suured tänud selle eest giidile. Kogesime, et ka Lätis kipuvad maapiirkonnad tühjaks jääma, ent kui meil on säilinud tugev külaliikumine, siis Lätis on külaseltse vähe.

Selle aasta suvine bussireis viib meid tutvuma Ida-Virumaaga, külastame Saka mõisat, Ontikat, Toila pankrannikut, Sillamäe linna ja muidugi Narvat.

Reisidel olles külastame ka Eesti kaunimaid maa-

kodusid. Üks nendest oli Terje Luige iluaed Rapla-maal, teine külaskäik oli Maila ja Endel Hõimu kodu-aeda Põhja-Eestis Mahu külas. Nende kodu tunnistati 2015. aastal kauneimaks maakoduks.

Heaks traditsiooniks on saanud ka teatrite ühiskü-lastused, oleme käinud Vanemuises, Ugalas, Võru Kandles ja Põlva Kultuurikeskuses. Meie üritusi on ikka toetanud endine Valgjärve vallavalitsus.

Meie seltsingu liikmed võtavad heameelega kõi-kidest üritustest osa. Austame oma liikmeid, hoiame neid ning hoolitseme nende eest, annavad ju nemad meie seltsingule näo ja sisu.

Linda VARUL

Elurõõmus Sügiskuld

Tantsurühm Sügiskulla leedid.

Et elu oleks sisukas

MPS 1993. aastal. Tagareas vasemalt esimene Voldemar Rannaste.

Ansambel Meribel EV100 kontserdil.

Mai 2018 Nr. 05 (206)

ELUKAAR 3

Sünnipäeva- ja sõprusepidu

Vägeva põlvkonna esindajad

Juba mitu aastat on Narva, Rakvere ja Kohtla-Järve eakate organisatsioonid koondunud omava-hel tihedasse sõprusringi – käiakse üksteisel külas, tutvustatakse oma kodulinna ja oma eakate seltsite-gevust, antakse üle kingitusi, külalistele pakutakse meelelahutust kontserdi näol ja kehakinnitust kohvi-lauas. Ikka nii, nagu meil on tavaks meeldivaid küla-lisi vastu võtta. Võõrustaja osas ollakse vaheldumisi, nii näiteks said kahel eelmisel korral kolme linna ea-kad kokku Kohtla-Järvel ja Rakveres, tänavu jõudis järjekord jälle Narvasse.

Narva eakatele oli seekordne võõrustajaroll aga erakordne, sest lisaks traditsioonilisele kolme linna pensionäride sõpruskohtumisele olid külalised sama-aegselt kutsutud Narva Eakate Liidu 25. aastapäeva tähistamisele. Pidupaigaks oli valitud Narva Rahvus-te Maja – koht, mis kireva rahvastikuga Narvale pi-dupidamiseks hästi sobib ja mis oma sisult ja vormilt väärib kindlasti külalistele tutvustamist.

Millisena aga astub Narva Eaka-te Liit vastu oma veerandsaja aasta sünnipäevale? Et Eesti Pensionä-ride Ühenduste Liidul on ülevaade meie eakate organisatsioonide nii heast kui teinekord ka vähem heast tegevusest, siis küsisime narvaka-tele hinnangut EPÜLi juhatuse esi-mehelt Andres Ergmalt. Vastus oli ühene: Andres Ergma andis kõrge hinnangu Narva Eakate Liidu ja sel-le esinaise Tatjana Butakova aasta-tepikkusele aktiivsele tegevusele. Selle kinnituseks andis ta Narva Pensionäride Liidule üle EPÜLi tä-nukirja. Kiitvale hinnangule oli heaks tõestuseks külalistele näidatud videofilm Narva Eaka-te Liidu kolme viimase aasta tegevusest – film tutvus-tas pensionäride tantsuansambli Värtnad ja meesan-sambli Juhhaidii tihedat ja meeleolukat kontsertide seeriat, Narva eakate hulgalisi ekskursioone paljude Eesti linnade, nagu Tallinna, Tartu, Viljandi, Tõrva, Rakvere jt kõrval ka Sankt Peterburgi, filmis näeme Narva eakaid osa võtmas lipu heiskamisest vabariigi

aastapäeval, samas ka osalemas arvutiõpetuses või lustakas pidžaamapeos ja jõulude tähistamises. Andres Ergmalt sai kiitva hinnangu kogu sünnipäeva-listele pakutud programm, mis algas Rahvuste Maja rahvusseltside tegevuse tutvustamisega ja seejärel huvitava ekskursiooniga Narvas ja Narva-Jõesuus. Nii näiteks viidi huvilised vaatama Narva veehoidlat, kust nähti punaste poidega tähistatud riigipiiri Narva jõel ja uudistati omaaegsete kanalite äärde ehitatud paadikuure, käidi vaatamas ka Balti Soojuselektri-jaama, mille võimsusest on praegusajaks üsna vähe järele jäänud, elektrit toodab ta vähe, suurem osa energiast läheb linna varustamiseks kuuma veega. Näidati ka päratusuurt aheraine mäge, mis on mure-lapseks kujunenud, sest saadab leeliselist vett Narva jökke ja teeb nii palju kahju kaladele. Ent muidugi kuulus programmi ka jalutuskäik Narva kaunil prome-naadil ja pilguheit piirilinna kuulsatele vaatamisväär-sustele.

Pärast ekskursiooni elati kaasa kontserdile ja au-tasustamistseremooniale, mõistagi ei puudunud õn-nitlejate hulgast ka Narva Linnavalitsuse esindajad - seekord oli tulnud eakaid tervitama linnasekretär Ants Leemets.

Narva Eakate Liidu sünnipevapeole andis omalt-poolt sära juurde selle aasta eriliselt õiterohke kevad.

Reet MÄE

Laulukoor Videvik, Viimsi segakoor, ansamblid Miraaž, Liivalaid, Vanaisad, kaks lauluklubi, orkester Liivabänd. Mis ühendab kõiki neid kollektiive? See sobiks hästi viktoriiniküsimuseks ja peaks olema ker-ge vastata, sest kõik need kollektiivid on aastatega end tuntuks laulnud. Videvik on juba tähistanud oma 25ndat sünnipäeva, Miraaž jõudis hiljaaegu veerand-sajanda sünnipäevani, Liivalaid tegutseb oma 23 aastat, Vanaisad 16 aastat, orkester Liivabänd nüüd juba 12 aastat,... Aga siiski, mis neid kõiki ühendab? Neid kõiki juhendab ning kõik nad on ellu kutsunud Vaike Sarn, Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse ase-juhataja ning kultuurijuht. Kuidas ta jõuab, mahub ju ka tema ööpäevasse vaid 24 tundi, kuhu tuleb kõigele lisaks mahutada ka pereema kohustused. Ei tea. Mõ-nele lihtsalt on siin elus palju antud, ega muud oskagi arvata, „Ju olen harjunud,“ on Vaike enda tagasihoid-lik vastus.

Ent täna ei hakka me otsima sellele küsimusele vastust, vaid kontsentreerime oma tähelepanu hiljuti-sele sünnipäevalapsele, ühele Vaike poolt ellu kutsu-tud laulukollektiivile, ansamblile Miraaž. „Nad on igati väärt, et neist räägitaks ja kirjutataks,“ ütleb Vaike ja annab ansambli iseloomustamiseks kohe kätte oma-poolse hinnangu: „ Miraažis on 8 liiget, igas hääle-rühmas 2. Neist 5 on juba ületanud 80nda eluaasta. Aga nad laulavad ikka nagu kulda, tase pole kübetki allapoole läinud, hoolimata east, mis ju ikka ülepoole ronib. Nad on aktiivsed, lõbusad ja toredad, annavad igas mõttes noortele silmad ette, ka pidutsemises! Üksteise sünnipäevale tulevad nad ikka, kaasas lilled ja väikesed meened, ja sünnipäevalaps lahkub süle-täie lilledega. Nad hoolivad üksteisest nii väga! See on nii ilus! Vägev põlvkond!“

Nagu öeldud, on kõik eespool mainitud muusi-kakollektiivid Vaike Sarn ise ridamisi ellu kutsunud. Kõigepealt oli koor Videvik, mis 25 aastat tagasi kuu-lus Pensioniameti juurde, praegu aga Salme kultuu-rikeskuse alla. Miraaž on sündinud Videviku baasil, on ju Vaike ikka osanud ühest suurest kollektiivist väiksemaid kollektiive teha. Ja Miraažist kujunes peagi väga mitmetahuline ansambel, nad laulavad ühtmoodi hästi nii klassikat, rahvalaule kui ka ker-get (pop-) muusikat. Klassikarepertuaar võimaldab anda täiemahulisi kirikukontserte, kus löövad kaasa ka teised Vaike juhendatavad kollektiivid. Miraažil on ka solistid omast käest võtta, mis võimaldab kokku panna väga erinevaid kontserdikavasid.

Peale Vaike enese ei ole Miraažis praegu lauljat, kes oleks ansambliga seotud selle sünnist, see tä-hendab 1993ndast aastast saati. Küll aga aastast 1995, 1996, 1997 jm. Ent laulnud on nad kõik sõna tõsises mõttes kogu elu, laul on nende elu saatnud lasteaiast saati. Hilisem elu on aga neid kõiki viinud kas mõnda koori või ansamblisse ja tihtipeale korraga nii koori kui ka ansamblisse. Mainitud saavad meie tuntud koorid, nagu Haridustööliste naiskoor, Tea-duste Akadeemia naiskoor, Raudam, segakoor Sõlg, Piccolo, Paul Ruudi kergemuusika koor jmt, mitmed laulavad praegugi ansamblilaulu kõrval Videvikus. Tuntud ansamblitest kõlasid sellised nimed nagu Ka-rikakar, Kaja, Vikero, Ahto Nurga ansamblid jmt. See aga tähendab, et nad on laulnud tugevate juhtide käe all, olgu siin mainitud Uno Naissoo, Hans Hindpere, Gennadi Podelski, Lembit Verlin, Aarne Männik, Arvo Ratassepp jmt. Nii on nad kõik saanud juba nooru-

ses tugeva põhja alla, mida hilisematel aastatel on viimistletud ja ühtlaselt kõrgel tasemel hoitud. Miraaži repertuaaris on olnud üle 130 laulu, ja neist saadud laulurõõmu on mõistagi hulgalistel kontsertidel publi-kuga jagatud. 2 korda aastas on kavas anda üks suur kontsert, tihtipeale kirikukontsert, ent selle kõrval on aastate jooksul olnud hulgaliselt esinemisi nii Eesti-maal kui ka piiritaga. Miraaž ei tee ühtki huvireisi, ilma et sellega kaasneks kontsert. Alles hiljaaegu tuldi ta-gasi Soomest, kus anti 3 kontserti. Tamperes esineti Koukkuniemi hooldekeskuses, mis on põhjamaade suurim, kus hoolealuste käsutuses on 13 maja ja neid teenindab 700 töötajat. Lauljad said nautida esi-nemist väga suurel laval, publiku hulka oli toodud 70 ratastoolis kontserdihuvilist, kes hoolealustest kont-serdisaali tulla ei suutnud, see sai kontserti kuulata omas toas. Aastate jooksul on Soome pensionäride ühendusega kujunenud välja tihedad sõprusside-med, ja nii on Soomes käidud mitmeid kordi. Miraaž on iga aasta teinud ühe välisreisi, käidud on ka Root-sis, Norras, Taanis, Peterburis, Novgorodis, Krimmis, Leedus, Lätis jm. Neist mitmed on erilistena meelde sööbinud, nagu näiteks Norra-reis, mis sattus kokku Norra rahvuspühaga, mil kogu Norra, ka väikesed beebid, olid riietatud rahvarõivastesse, või Eesti päevad Krimmis, või jõulukontserdid Rootsi laeval, kus mitmel aastal esineti kahel õhtul nö soojendus-bändina enne tavakohast tantsuõhtut jne jne. Ent kauaks meeldejäävad on olnud ka väljasõidud Ees-timaa erinevatesse paikadesse. Näiteks on Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskusel heaks tavaks korraldada oma huviringidele igal aastal ühe kahepäevase eks-kursiooni Eestimaal, Miraažile tähendab see alati ka järjekordset kontserti.

Paistab, et nii Miraaži lauljad kui ka nende dirigent on ühest puust - nende energiavarud on imeteldavad. Vaike Sarn arutleb, et kultuuriinimesed on üldse teist-sugused inimesed, kes ei kurda kunagi ei oma tervise ega rahapuuduse üle. Ja kui nad juhtuvad kuuluma veel sellesse 70 – 80- aastaste põlvkonda, keda Vai-ke nimetab eriliselt aktiivseks ja vägevaks põlvkon-naks, siis on nende kuuldes lausa kohatu hakata rää-kima palju kuuldud juttu eakate üksluisest elust „Aga kui võtta teilt laulud ära, mis siis saab?“ küsin.

„Siis on lõpp!“ on vastus. Ent rääkides Miraažist, jõuame nii või teisiti ikka

ringiga nende dirigendi Vaike juurde. Kuidas iseloo-mustavad teda ansambli lauljad? Ühe ansambliliikme sõnades on koos kõikide arvamus:

„Vaikest ei saagi rääkida teisiti kui ülivõrdes. Tema töö ei tähenda ju vaid kõikide tema

juhendatavate kollektiivide lauluproove, vaid selle-ga kaasnevad kõikide ettevalmistuste

tegemine, repertuaari otsimine, lauluseadete tege-mine, nootide kirjutamine, kontsertide

organiseerimine, reiside korraldamine ja palju, pal-ju muud. Kui pikk küll on tema tööpäev? On

lausa arusaamatu, et inimeses võib olla nii palju energiat ja tahtmist ja rõõmu, nii suures hulgas

positiivset suhtumist kõikidesse inimestesse. Te-male on looduse poolt nii palju antud ja ta ise

annab nii palju vastu. Kõik meie kontserdid ja sõi-dud on tema organiseeritud, ilma temata

jääks see kõik olemata. Fantastiline naine!“

Ene VEIPER

Miraaž koos Liivabändi esindajate August Sarrapi (vasemal ääres) ja Aare Pehkaga. Paremalt viies Vaike Sarn.

Kolme linna kokkutulekult Narvas.

Elu on õnnElus on sihte, mis endale sead,elus on võlu, on võidud ja vead.Elus on sõbrad su lähedal head,nõnda sa elule vastu ka pead. Elu on võitlus, kus mängus on au, elu on muusika, elu on laul. Elul on kaalud ja elul on hind, elu on rikkus, kus arm on ja and.Elus on kehtivad ülevad tõed,leia need üles,siis kuuled ja näed:elu on kingitus, anna tal au,elu on muusika, elu on laul. Elu on ilus keegi kõrval kui on, elu on õnn. Sa oma õnne hoia peos, sest elu on kui meistriteos, ta seatud vägevama poolt ja väärib armastust ja hooltSa oma õnne hoia peos,sest elu on kui meistriteos,ta seatud vägevama pooltja nõuab armastust ja hoolt.

Need laulusõnad koos muusikaga on Liivabändi liige August Sarrap pühendanud Miraažile ja Liivabändile.

Lõuna-Eesti meesteklubid Tõraveres

Lõuna–Eesti nelja meesteklubi - Elva, Haaslava, Sangaste ja Tartu esindajate kohtumise korraldasid 25.aprillil Elva mehed. Külastati Tartu observatoo-riumi Tõraveres ja kokkuvõtteid nähtust tehti Waide motellis. Teatavasti alustati observatooriumi ehitamist 1958. aastal lagedal Tuulemäel, peahoone pidulik avamine oli 1964. aasta septembris. Observartoo-riumi töötajate ühistöö tulemusena on territoorium kenasti haljastatud. Alates 1. jaanuarist 2018 jätkab observatoorium tegevust Tartu Ülikooli loodus- ja tä-pisteaduste valdkonna instituudina. Kena ülevaate taevalaotusest annavad kivimosaiik-kaart, päikese-süsteemi makett looduses jm. Tutvusime ka Põhja-maade suurima optilise teleskoobiga.

Klubide piduliku kokkutuleku avasõnad ja tervitu-sed tegi Elva klubi esindaja Tõnu Mõlder. Tervituste ja parimate soovidega esinesid Vahur Laur Haaslava klubist, Kalev Ilves Sangaste klubist ja Kalev Jahnson Tartu klubist. Ülevaate üle-eestilisest sõprusklubide kohtumisest Sangastes andis kokkutuleku korraldaja, Sangaste klubi esindaja Arvo Vaher. Kõlasid ühis-laulud Haaslava mehe Udo Vääna pillihelide saatel. Rõõmsameelses seltsis vesteldi ja tehti tulevikuplaa-ne. Ikka mehed koos - tuju hoos!!!

Rein PARM

Mai 2018 Nr. 05 (206)

Kokkutulek Elvas.

ELUKAAR

VANEMAEALISTE POLIITIKA KOMISJON

LIIKMESORGANISATSIOONID:RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON

SOTSIAALMINISTEERIUMEESTI PUUETEGA INIMESTE KODA

TALLINNA ÜLIKOOL (ÜTI)TARTU ÜLIKOOL (ÜTI)

MTÜ 65BEESTI GERONTOLOOGIA JA GERIAATRIA AS-

SOTSIATSIOON / TÜ KLIINIKUMEESTI SOTSIAALTÖÖ ASSOTSIATSIOONEESTI PENSIONÄRIDE ÜHENDUSTE LIIT

MTÜ EESTI SOTSIAALASUTUSTE JUHTIDE NÕUKODA

EESTI PEREARSTIDE LIITMTÜ EESTI OMASTEHOOLDUS

VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGMTÜ SEENIOR

TARTU SEENIORMEESTE KLUBIMTÜ PURUVANAKESED

AJALEHT ELUKAARToimetaja ENE VEIPER

Sotsiaalministeeriumi Vaneamealiste poliitikakomisjoni väljaanne

Tallinn 10317, Sõle 40, tel. 5649 0494e.veiper2@gmail.com

Trükitud trükikojas SPIN PRESSRegati pst. 1, 11911 Tallinn

Tell.nr. 13753, 2000 eks.Elukaare väljaandmist rahastabHasartmängumaksu Nõukogu

4

Edumeelses Viimsi vallas on eakate inimeste tee-nistuses Viimsi Pensionäride Ühendus (VPÜ) ning kaks pensionäride päevakeskust, üks Haabneemes ning teine Randveres, neile lisaks, nagu hilisemast jutuajamisest selgus, veel iseseisev Viimsi Ranna-meeste klubi. Viimsi on minu ettekujutuses ikka olnud kiiresti arenev, igati kaasaegne, esmajoones noorte ettevõtlike inimeste vald, kus eakate inimeste osakaal peaks suhteliselt väike olema. Seetõttu esitasingi VPÜ juhatuse liikmetele, nagu selgus – võhikliku kü-simuse, kas nende eakatega tegelevate ettevõtmis-te tegevus ei kipu kattuma. VPÜ juhatuse esimees Lembit Allingu tegi mulle selgeks, et Viimsi vallas on 2 alevikku ja 14 küla ning seal elab üle 3500 eaka ini-mese, Pensionäride Ühendusse kuulub neist ligi 500. Pensionäride Ühendus on vabatahtlikul tegevusel baseeruv eakate enese loodud eneseabi-organisat-sioon, kelle ülesandeks on ühendada ja juhtida valla pensioniikka jõudnud inimesi, abistada neid nende igapäevaelus, organiseerida mitmelaadseid üritusi ja, aitamaks lahendada eakate probleeme, pidada tihe-dat kontakti kohaliku omavalitsusega. Päevakesku-sed on aga loodud ja rahastatud omavalitsuse poolt, toetamaks Pensionäride Ühenduse ideid ja tegevust ning võimaldamaks arendada eakate inimeste huvite-gevust ja organiseerida kõikvõimalikke üritusi. Viimsi

Pensionäride Ühendus on tegutsenud juba 25 aastat, valla päevakeskuste sünniaasta on tunduvalt hilisem (Haabneemes 2006. ja Randveres 2007. aasta).

Vanemad inimesed mäletavad hästi pöördelisi 90ndaid aastaid, mil uue elukorraldusega kaasnes nii palju lahendamist nõudvaid probleeme, et eakate ini-meste muredega ei olnud kellelgi aega tegelda. Niisiis tuli hakata ise enda eest seisma: sündis mõte luua oma, Viimsi valla pensionäride organisatsioon. 1993. aastal kutsuti kokku valla pensionäride üldkoosolek, kus kinnitati Viimsi Pensionäride Ühenduse põhikiri, ja 20. aprillil andis valla volikogu loa ühenduse loo-miseks.

VPÜ tegevust juhib 7- liikmeline juhatus: Lembit Al-lingu (juhatuse esimees), Nadežda Radvilavicius (esi-mehe asetäitja) ja juhatuse liikmed Eevi Allese, Aime Salmistu, Merle Tann, Rein Kriis, Arvo Kundla. Iga juhatuse liige vastutab oma kindla tegevuslõigu eest. VPÜ volikogusse (esinaine Aime Salmistu) kuulub 32 liiget, kellest igaüks esindab kindlat piirkonda. Voliko-gu liikmete ülesandeks on pidada sidet VPÜ juhatuse ja liikmete vahel, selgitada välja toetust ja abi vajavad eakad Viimsi vallas, jagada oma piirkonna inimestele vajalikku infot, pöörata erilist tähelepanu kõrgesse ikka jõudnud inimestele jpm. Nii VPÜ juhatuse kui ka volikogu töö tähendab vabatahtlikku tegevust.

Aastatega on VPÜ tegevusvaldkond ku-junenud üsnagi laiahaardeliseks. Ühenduse juurde kuuluvad mitmed klubid, kes harras-tavad aktiivset tegevust, pakkudes inimestele nii harivat, meelelahutuslikku kui ka tervenda-vat tegevust. Nii näiteks on populaarne Mat-kaklubi korraldanud matku sarjas „Tutvume koduvallaga“, ekskursioone on korraldatud mujalegi, möödudnud suvel näiteks Peipsi äärde või Põhjarannikule. Aktiivselt tegutseb Bowlinguklubi, koos käiakse kaks korda nä-dalas, osaletakse mitmetes turniirides, teiste hulgas võetakse mõõtu ka Helsingi bowlin-guharrastajatega. Tunnustatud käsitöömeistri

Ljuba Keskküla juhendamisel käib kaks korda kuus koos käsitööring, nende tööde näi-tused pakuvad tõe-list kunstinaudin-gut. Viimsi eakate teatrihuvile annab toitu Teatrihuviliste Selts, kes korral-dab teatrietenduste ühiskülastusi. VPÜ vahendusel ning vallavalitsuse materiaalsel toetusel saavad Viimsi eakad külastada kord nädalas Viimsi SPAd.

Selle aasta märtsis pandi aga esimeste seas Eestis alus Viimsi valla Seenioride Nõukojale, kes esindab vallas eakate huve, kaasab eakaid valla probleemi-dele kaasa rääkima, informeerib vallavalitsust eakaid puudutavatest kitsaskohtadest ning samas toob ea-kateni vallas vastu võetud otsused. Nõukotta kuulub 7 eakate esindajat ja 1 vallavalitsuse ning 1 vallavoliko-gu liige. Viimsi Seenioride Nõukoja esimees on Rein Kriis. Nõukoda on juba kirja pannud hulga eakaid puudutavaid ja lahendamist vajavaid sotsiaalvalda kuuluvaid probleeme, soovitakse pöörata kohalike et-tevõtjate tähelepanu vajadusele võtta tööle töövõime-lisi pensionäre ning luua selleks vastavaid tingimusi, plaanis on korraldada kohtumisi vallajuhtidega, kavat-setakse minna kohtuma Viljandis tegutseva Seenio-ride Nõukojaga jpm. Seenioride Nõukoda ei esinda üksnes Viimsi Pensionäride Ühenduse liikmeid, vaid kõiki Viimsi valla eakaid.

Viimsi Pensionäride Ühendus ei ole end valla päe-vakeskustest eraldi hoidnud, igapäevane tegevus on õpetanud hindama omavahelist koostööd, toogem näiteks ühiseid ekskursioone, mitmeid vallaüleseid üritusi jm. Niisiis võime öelda, et Viimsi eakad ei ole selles nüüdisaegses edumeelses vallas passiivsed pealtvaatajad, vaid elavad aktiivset, sisukat elu, os-kavad vajaduse korral iseennast aidata ja ka oma õiguste eest seista.

Ene VEIPER

Mai 2018 Nr. 05 (206)

LUGEMISELAMUS DURRELLID KORFULEt juba mõnda aega jookseb ETV ekraanil ülivõ-

luv teleseriaal „Durrellid“, on suur rõõm tõdeda, et äsja ilmus raamaturiiulitele Piret Lemetti ilusas tõlkes ka Durrellide pere lugu tutvustav raamat „Durrellid Korful“. „Durrellide perekonnale on andnud surematuse Gerald Durrelli raamat „Minu pere ja muud loomad“ ja ITV poolt selle põhjal loodud teleseriaal „Durrellid“. Aga mis elu elasid Durrellid tegelikult? Miks nad üldse Korfule läksid ja mis sai neist pärast saarelt lahkumist? Durrel-lide perekonna tegelik lugu on niisama üllatav ja köitev kui Gerry raamatud, ja Michael Haag, kes perekonnaga isiklikult kokku puutus, sobib seda ideaalselt jutustama. Ta võtab seejuures aluseks päevikud, kirjavahetuse ja avaldamata autobio-graafilised katked,“ loeme raamatu tagakaanelt. Teose sissjuhatusest saame teada, miks ja kuidas Durrellide pere Korfule sattus:

Raamatus „Minu pere ja muud loomad“ jätab Gerry mulje, et perekond kolis Korfule sisuliselt het-ketuju ajel: nad müüsid oma maja maha ja seilasid Inglismaa vihmaste suvepäevade ja kinniste ninade eest pagemiseks tundmatusse. Kuid tragöödia jä-tab ta mainimata, täpselt nagu Larry oma raamatus „Prospero`s Cell“. Nad naersid ja kirjeldasid oma saa-reidülli kaunite sõnadega, kuid kumbki ei teinud juttu

sellest, mis oli neid tegelikult saarele toonud: laste isa ootamatu surm Indias, selle laastav mõju nende ema-le ja igatsus midagi kaotatut tagasi saada.

Korful avastatud kirkus, värvid ja vabadus aitasid nende tuju tõsta. Saarele oli omane Itaalia maastikele iseloomulik pehmus, Vahemere maade soojus ja aroomid, Kreeka idiosünkraasia – tunnete intensiivsus, mida nad polnud Indiast lahkumise järel kogenud. Durrellide jaoks tähendas see Inglismaal veedetud ja ja pere tragöödiaga toimetulemise nimel tehtud ponnistuste järel taassündi. Perekonna ühtsust kaitsvad lapsed ei läinud oma korrapäratu elustiiliga kunagi päris üle võlli, andes emale võimaluse rõõmsast anarhiast kantud keskkonnas ülemjuhataja olla. Korfu avaldas kõigile Durrellide pere liikmetele tervendavat mõju.

Järgnevalt avaldame siinkohal väikese katken-di sellest säravast raamatust. Olgu see siiraks lugemissoovituseks.

Gerryle meeldisid väga skorpionid. Aiamüüri asu-kate seas oli neid palju ja Gerry jälgis neid kannat-likult, pidades neid elukaid pentsikuteks, kuid siiski võluvateks ja sugugi mitte hirmuäratavateks; kui nen-dega ettevaatlikult käituda, suhtusid nad uurijasse aupaklikult. Gerry püüdis skorpione ning sundis neid tühjades moosipurkides ringi kõndima, et näha, kui-das nende jalad liiguvad, ning jälgis neid rohutirtse, liblikaid ja kärbseid pugimas, kuid talle jäi saladuseks, kuidas neil õnnestus kõik need putukad kätte saada – välja arvatud siis, kui nad oma suguvendi sõid. Tas-kulambiga õhtuti müüri juures passides õnnestus tal skorpionide pulmatantsu näha. Oleks ta neid vangis hoidnud, siis oleks tal vististi õnnestunud kogu paari-tus- ja paljunemisprotsessi pealt näha. Aga poisi pere oli keelanud tal skorpione majja tuua...

Vahepeal, Theodorese külaskäikude ja nende ühiste uurimiskäikude alguse järel, oli Gerry hakanud veelgi rohkem igasuguseid elusolendeid koguma. Tema tuba täitus kiiresti kõiksugu näidistega ja Gerry oli sunnitud oma kollektsiooni lisanduvatele isenditele majas uusi asukohti leidma – millele järgnes harilikult paras lärm, kui mõni pereliikmetest ootamatust pai-gast põrnika või konna avastas.

Kõik see põhjustas Gerryle päeval, mil ta leidis

aiamüürilt paksukese skorpioniema, kes näis kasukat seljas kandvat, paraja probleemi. Täpsem uurimine näitas, et kasukas koosnes tegelikult paljudest pisi-kestest skorpionipoegadest, kes olid klammerdunud ema selja külge. „Ma sattusin sellest pesakonnast ülimasse vaimustusse ja otsustasin nad salaja koju ning üles oma magamistuppa toimetada, et neid seal pidades näha, kuidas beebid suureks kasvavad.“ Poiss pani emaskorpioni koos pisiperega tikutoosi ning tõttas majja, kus parajasti lõunasööki serveeriti, ja istus seal koos teistega lauda. Süües ja Rogerile salamahti laua alla palakesi poetades unustas Gerry oma skorpionid täiesti ära. Niisiis jälgis ta üksnes ta-gasihoidliku huviga Larryt, kes oli söömise lõpetanud ja tõi võõrastetoast sigaretid ning astus siis tikutoosi-ga laua juurde ja tegi selle lahti.

Larry, kes „elavalt vadistas“ ega vaadanud, mida ta tegi, võttis toosist tiku. Skorpioniema kasutas nüüd võimalust plehkupistmiseks ja vinnas end kibekiires-ti toosist välja. Larry, kes käel skorpioni küüniseid tundis, vaatas alla, ja sellest hetkest peale arenesid sündmused Gerry kirjelduse kohaselt „peadpööritava kiirusega“.

Larry tõi kuuldavale hirmuröögatuse ja lennutas instinktiivse käeviipega skorpionimamma söögilaua-le, puistates igale poole laiali tema võsukesi, kes tald-rikute ja söögiriistade alla peitu pugesid. Lugaretzia pillas taldriku käest, Roger kargas metsiku hauku-misega laua alt välja. Leslie ja Margo huilgasid, kui skorpion nende poole vänderdas, ning tõrjusid teda salvrättidega rapsides edasi ja tagasi, kuni Margo ründajale klaasi vett peale valas, mis skorpionist puh-talt mööda läks, kuid ema läbimärjaks kastis. Rogerile jäi mulje, nagu oleks kogu perekonnale kallale tungi-tud ja kuigi ta ei teadnud, kes seda tegi, kihutas ta mööda tuba ringi ja haukus hüsteeriliselt, otsustades viimaks, et Lugaretzia, kes oli toas ainuke võõras, on kõiges süüdi , ja lõi naisele hambad säärde.

„See on jälle see kuramuse poiss,“ pasundas Larry. „Vaata lauale... see on paksult skorpione täis. Ta tapab meid kõiki ära!“

Skorpionipaanika tagajärjel anti Gerryle lootuses, et ta oma loomi maja ühes osas koos hoida suudab, esimesel korrusel üks täiendav suur tuba. Perekond

kutsus seda tuba tõpratalliks, kuid Gerry jaoks sai sellest tema kabinet, kus ta hoidis looduslooalaseid raamatuid, päevikut, mikroskoopi, prepareerimisriis-tu, võrke, matkakotte ja muid tähtsaid asju. Poisi lin-numunade, mardikate, liblikate ja kiilide kollektsioonid ja sellised huvitavad asjad, nagu näiteks Lugaretzia mehe kingitud nelja jalaga kanapoeg, kivistunud ka-lajäänused, Gerry enda foto, kus ta šimpansil kätt surub, ja nahkhiiretopis, leidsid endale samuti selles toas koha.

Gerry oli topise ise valmis teinud („topis sarnanes minu arust täielikult nahkhiirega, eriti kui seda toa tei-sest otsast vaadata“), kuid ta polnud osanud nahka õigesti töödelda. Majas hakkas levima ebameeldiv lehk, milles esialgu süüdistati Rogerit, aga hiljem, kui hais otsaga juba Larry magamistuppa kandus, viidi läbi põhjalik uurimine ja jõuti selle põhjuseni. Gerry oli sunnitud ülemvõimule alistudes topise välja viskama, kuid sellised varajase prepareerimise ja topisevalmis-tamise kunstiga seotud katsetused tekitasid temas tä-henduslikke küsimusi elu olemuse ning tema enda ja eksistentsi maagia vaheliste seoste osas tervikuna...

Perekonna (Leslie välja arvatud) taaskohtumine; Gerry, Margo, ema ja Larry 1960. aasta jõulude ajal Gerry loomaaias Jerseys.

VPÜ juhatus.

Matk Põhjakonna juurde.

Viimsi Pensionäride Ühendus 25

Järgmine Elukaar ilmub augustikuus!