TARTU ÜLIKOOL

Kehakultuuriteaduskond

Spordibioloogia ja füsioteraapia instituut

Heilika Rõõs

Adeli kostüümiravi mõju hindamine motoorse funktsiooni näitajatele spastilise

dipleegiaga lastel

Magistritöö

füsioteraapia erialal

(kliiniline rehabilitatsioon)

Juhendaja:

Professor, biol. knd. Mati Pääsuke

Tartu 2008

SISUKORD

TÖÖS KASUTATUD LÜHENDID 3

SISSEJUHATUS 4

1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE 5

1.1. Tserebraalparalüüs 5

1.2. Spastiline dipleegia 6

1.3. Motoorse funktsiooni häired spastilise dipleegia korral 7

1.4. Adeli kostüümiravi 11

1.4.1. Adeli lähenemisviis 12

1.4.2. Adeli kostüümiravi kasulikkus 16

2. TÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED 18

3. METOODIKA 19

3.1. Vaatlusalused 19

3.2. Uurimismeetodid 20

3.2.1. Antropomeetrilised mõõtmised 20

3.2.2. Keha staatilise tasakaalu määramine 20

3.2.3. Alajäsemete sirutajalihaste isomeetrilise jõu määramine 20

3.2.4. Kõnniparameetrite määramine 22

3.3. Adeli kostüümiravi korraldus 26

3.4. Uuringu korraldus 26

3.5. Andmete statistiline töötlus 27

4. TÖÖ TULEMUSED 28

4.1. Keha staatiline tasakaal 28

4.2. Alajäsemete sirutajalihaste isomeetriline jõud 28

4.3. Kõnni ruumilised ja ajalised parameetrid 31

4.4. Liigeste kinemaatika kõnnil sagitaaltasapinnas 31

5. TÖÖ TULEMUSTE ARUTELU 37

6. JÄRELDUSED 44

KASUTATUD KIRJANDUS 45

SUMMARY 49

2

TÖÖS KASUTATUD LÜHENDID

FBL = alajäsemete sirutajalihaste isomeetriline maksimaaljõud bilateraalsel pingutusel

FP = parema jala sirutajalihaste isomeetriline maksimaaljõud unilateraalsel pingutusel

FV = vasaku jala sirutajalihaste isomeetriline maksimaaljõud unilateraalsel pingutusel

Fsuht = jõu ja kehamassi suhe

BLD = bilateraalne jõudefitsiit

PCI = Paralysis Cerebralis Infantilis

3

SISSEJUHATUS

Laste tserebraalparalüüs (inglise keeles Cerebral palsy, CP; ladina keeles Paralysis

Cerebralis Infantilis, PCI) on väga sageli esinev neuroloogiline puue lapseeas, mis on

nõudnud spetsialistide tähelepanu juba aastakümneid. On teada, et PCIst ei ole võimalik

terveks ravida, kuid teraapia võib tihti parandada lapse toimetulekut ja võimeid. Paljud

sekkumised on võimalikud, et vähendada kahjustuste ulatust ja suurendada igapäevaelus

osalemist ning viimase viieteistkümne aasta jooksul on olnud võimalik Ameerika

Ühendriikides ja endistes Idabloki riikides kasutada Adeli koormuskostüümi, mille

eesmärk on tagada patsiendile võimalikult normilähedane kehaasend ning seeläbi õppida

(või uuesti õppida) õigeid liigutusmustreid. Adeli kostüümiravi on olnud kättesaadav ka

Eestis alates 2005. aastast.

USA-s ja Venemaal läbi viidud uuringud on leidnud, et Adeli kostüümiravi tulemusena

paraneb kõnnimuster ja sotsiaalsed oskused ning igapäevaelu tegevustega toimetulek.

Erinevates uuringutes on teraapia kestus olnud väga pikaajaline ja uuritavate vanus ning

diagnoos varieeruvad suuresti. Eestis teostatakse reaalselt Adeli kostüümiravi 3- nädala

jooksul 3-4 x aastas.

Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli hinnata Adeli kostüümiravi mõju PCIga (spastilise

dipleegiaga) laste erinevatele motoorsetele funktsioonidele. Töö käigus hinnati

laboratoorselt keha staatilist tasakaalu, alajäsemete sirutajalihaaste isomeetrilist lihasjõudu

ning määrati kõnni ajalised, ruumilised ja kinemaatilised näitajad enne ja pärast 3-nädalast

Adeli kostüümiravi 6-10 aastaste spastilise dipleegia diagnoosiga lastel.

Adeli kostüümi populaarsuse tõttu mujal maailmas arvan, et saadud tulemused on

huvipakkuvad ka Eestis praktiseerivatele füsioterapeutidele, rehabilitatsioonimeeskonna

spetsialistidele ning lastevenematele.

4

KIRJANDUSE ÜLEVAADE

1.1. Tserebraalparalüüs

PCI on sagedaseim motoorikahäireid põhjustav mitteprogresseeruv neuroloogiline häire,

mis ilmneb varases lapseeas (Damiano 1998, Talvik 1998, Stanley 2000, Flett 2003,

Shumway-Cook 2003, Koman 2004). PCI esinemissagedus on olnud viimastel

aastakümnetel konstantselt 2-3 juhtu 1000 elussünni kohta (Damiano 1998, Granata 2000),

kuid paranenud vastsündinute intensiivravi ja väga väikese sünnikaaluga laste elulemus

tõstab PCI riski (Koman 2004). Tserebraalparalüüs on põhjustatud areneva aju

hemorraagilisest või hüpoksilis-isheemilisest kahjustumisest ante-, peri- või postnataalses

perioodis ja see mõjutab peamiselt motoorseid funktsioone (Damiano 1995, Talvik 1998,

Shumway–Cook 2003, Bax 2005). Aju koldeline kahjustus võib põhjustada väga erinevaid

närvi-lihasülekande ja tugiliikumisaparaadi häireid (Talvik 1998) nagu ebanormaalne

lihastoonus; düstoonia, lihaskontraktuurid, luudeformatsioonid, liigutuste

koordineerimatus, selektiivne motoorse kontrolli puudumine ja lihasnõrkus. Iseloomulik on

jäsemete ja kehatüve patoloogiline asend (Ross 2001, Abel 2003, Flett 2003, Shumway–

Cook 2003, Koman 2004, Himmelmann 2006). PCIga võivad kaasneda kõne- ja vaimse

arengu häired ning epilepsia (Talvik 1998, Rosenbaum 2003, Koman 2004).

Eestis kasutusel olev PCI klassifikatsioon (Talvik 1998):

1) Spastilised sündroomid

- Hemipareetiline vorm

- Spastiline dipleegia

- Spastiline tetraparees

2) Hüperkineetilis-düstooniline vorm

3) Atoonilis-astaatiline vorm

Eestis kasutatavad motoorikahäire raskusastmed (Talvik 1992):

I, kerge – kerge kohmakus ja peenmotoorika häired, kõõlus – ja periostaalreflekside

elavnemine, positiivne Babinski refleks või haarderefleks jalgadel

II, keskmine – kõnnak kohmakas, raskused hüppamisel ja ühel jalal seismisel, jooksmisel;

püramidaalsüsteemi kahjustused on selgemini väljendunud

III, raske – motoorikahäire on nähtav kõndimisel, kõik sihipärased liigutused on oluliselt

piiratud või puuduvad, ülielavad kõõlus- ja periostaalrefleksid, pikematel distantsidel

vajalik ratastool

IV- ei liigu, lamaja või ratastoolipatsient.

5

Peamised PCI riskifaktorid on enneaegsus, üsasisene kasvupeetus, üsasisene või

sünnijärgne infektsioon, mitmikrasedus, madal Apgari hinne, hüpoksilis-isheemiline

entsefalopaatia, sünnijärgne trauma (Johnston 2001, Milsom 2002, Cans 2004).

1.2. Spastiline dipleegia

Spastilist dipleegiat peetakse sõltuvaks raseduse kestusest. Selle diagnoosiga lastest on 45-

57% on enneaegsed (Talvik 1998). See on ühtlasi PCI kõige sagedasem vorm,

moodustades 70-80% juhtudest (Damiano 1995, Bache 2003). Kliiniliselt iseloomustab

seda vormi spastiline tetraparees, kus alajäsemete lihased on tunduvalt spastilisemad kui

ülajäsemete lihased (Damiano 1995, Aicardi 1998, Dodd 2003).

Spastilise dipleegiaga patsientidel esinevad ülemise motoneuroni kahjustuse sümptomid

nagu lihasnõrkus, hüpertoonus, hüperrefleksia, müokloonus, patoloogilised refleksid,

vastupanu sünergistlikes lihasgruppides vastusena passiivsele lihasvenitusele, selektiivne

lihaskontrolli kadumine, puudulikud tasakaalureaktsioonid (Pasternak 1987, Damiano

1995).

Morfoloogiliste uuringute alusel lokaliseerub kahjustus periventrikulaarselt tagumiste

sarvede või cella media piirkonnas so kiirukuklasagara valgeaines. Sellest tulenevalt

kaasub ka ruumi- ja nägemistaju häirumine (Talvik 1992, Goto jt 1994). Spastilise

dipleegiaga patsientidel võib lisaks neuromuskulaarsetele kahjustustele esineda ka muid

probleeme nagu vaimne mahajäämus (30-40%), krambid, nägemise ja kuulmise

düsfunktsioonid (30-40%), kõnehäired (70-80%, hilinenud kõne ja peudobulbaarne

düsartria) kasvamise probleemid ning tundlikkuse ja tajuhäired (Koman 2004).

Spastilise dipleegiaga lastel motoorne areng varajases eas hilineb (Talvik 1998).

Iseloomulikuks karakteristikuks on kõrgenenud lihastoonuse ja retsiprookse innervatsiooni

häirete tõttu vähenenud motoorne sooritusvõime võrreldes normaalarenguga lastega.

Varakult tekivad kontraktuurid, lülisamba ja liigeste deformatsioonid. Võib esineda nii

selgelt väljendunud jäsemete pareesi kui ka kerget kohmakust (Bobath & Bobath 1972).

Spastilise dipleegia diagnoosi puhul ilmnevad esimesed ebanormaalse motoorse arengu

sümptomid 4.-5. elukuul. Pööramine seljalt kõhule ja vastupidi toimub neil lastel hiljem

kui normarenguga lastel (Bobath 1966), probleeme on ümber oma keha toimuva

rotatsiooniga ja alajäsemete kontrolliga. Roomamisel kasutab spastilise dipleegiaga laps

painutatud ülajäsemeid ja sirutatud alajäsemeid (Bobath 1971). Häiritud on

6

istumisfunktsiooni areng ning lapsed istuvad jalgade spastilisuse tõttu W-istes (Talvik

1998). Istumisel on puusavööde jäik ja see tingib lülisamba kompensatoorse küfoosi,

posterioorse kalde vaagnavöötmes ja pea ning alalõua ettetoomise. See istumisasend

takistab ühtlasi käte kasutamist (Bobath 1971). Püsti tõusmisel kasutavad lapsed käte abil

üles tõmbamist mitte jalgadega üles tõukamist nagu normarenguga lapsed ning

väljendunud on jalgade ristamine. Kõnnimustris kasutavad lapsed ebapiisavate asendi- ja

tasakaalureaktsioonide tõttu kompensatoorseid pea, ülakeha ja ülajäsemete liigutusi, kuna

puusad ja alajäsemed on immobiilsed. Iseloomulik on varvastel kõnd (Levitt 1995, Talvik

1998). Kõndimisel ilmneb neil alajäsemete agonist- ja antagonistide kontraktsiooni näol

painutus- ja sirutusspastilisuse segatüüpi (Maas 2001).

Spastilise dipleegiaga laste kõhulihased on ülevenitatud, seljasirutajad on pinges, mis

tingib küfootilise kehaasendi. Tuharalihased on neil peaaegu alati inaktiivsed, ülevenitatud

ja nõrgad, mille tulemusena tekib puusade fleksioon ja adduktsioon koos siserotatsiooniga.

Reienelipealihas on spastilise dipleegiga väikestel lastel pinges, mille tõttu on jalad põlvest

sirutatud, vanematel lastel on see lihas ülevenitatud ja nõrk ning esineb põlvede painutus.

Säärelihased on pinges, mis tingib labajala ekviinusasendi. Ainult 20-25 % patsientidest

suudavad käia abivahenditeta ja 40-50% vajavad pidevat toetust või ratastooli (Damiano

1995, Dodd 2003, Koscielny 2004a)..

1.3. Motoorse funktsiooni häired spastilise dipleegia korral

Häirunud kõnnimuster

Peamiseks probleemiks spastilise dipleegiaga laste puhul on kõnnivõime ning selle oskuse

parandamine või säilitamine on tihti paljude terapeutiliste sekkumiste peamine eesmärk.

Kuigi suurem osa spastilise dipleegiaga lastest hakkab lõpuks kõndima, see oskus hilineb

ja erineb kvalitatiivselt normaalsest laste kõnnist (Damiano 1995, Rodda 2004).

Normaalse kõndimise eelduseks on:

1) keha püstine asend ja keharaskuse võrdne jaotumine jalgadele;

2) jalga ette tuues säilitatakse raskus vahelduvat jalalt jalale astudes;

3) keha ja käte kaasliigutused on koordineeritud, jalgades vahelduvad tugi- ja

liikumise faasid.

Spastilise dipleegiaga lastel esinevat patoloogilist kõndi põhjustab tasakaalustamatu

lihasfunktsioon (lihastoonuse tõus) ja tekivad muutuseid sagitaaltasapinnas. Iseloomulik

on:

7

1) varvastel kõnd (sääre kolmpealihase lühenemine);

2) küürus kõnd, mida põhjustavad painutatud põlved ja puusad (hamstringlihaste

üliaktiivsus kõnnil ja nende lihaste antagonistlik tegevus puusapainutajate ja

põlvesirutajate suhtes);

3) hüplev kõnd (põlvede ja puusade fleksioon, labajala ekviinusasend);

4) jalgade ristamine (puusade adduktsioon ja siserotatsioon);

5) anterioorne vaagnakalle ja suurenenud nimmelordoos (niude-nimmelihase

kontraktuur) (Dodd 2003, Koman 2004, Rodda 2004).

Lisaks on neil vähenenud kõnnikiirus, sammu pikkus, suurenenud on energiakulu kõnnil ja

halvenenud füüsiline võimekus. (Damiano 1995, Rodda 2004). Kõnd on laiatasapinnaline

ning toeperioodi kestus kõnnitsüklis on väga pikk (Prakash 2007)

Kõndimisega seotud probleemid spastilise dipleegiaga lastel on (Burtner 1998):

1) puudulik motoorsete ühikute rekruteerumine;

2) spastilisus;

3) antagonistide koaktivatsioon;

4) muutused lihase omadustes;

5) normaalsete motoorsete programmide sisselülitumine;

6) puudulikud tasakaalu ja asendireaktsioonid.

Lihasnõrkus ja lihastoonuse tõus

Teine oluline probleem spastilise dipleegiaga laste jaoks, mis mõjutab ka kõnnifunktsiooni,

on lihasjõu langus ja spastilisus (Goh 2006, Engsberg 2007). Isegi hästi liikuvate spastilise

dipleegia ja hemipleegiaga laste alajäsemete suuremad lihased on nõrgemad võrreldes

tervete samaealistega (Damiano 1998, Damiano 2000, Koscielny 2004b). Lihasnõrkus on

rohkem seotud motoorse funktsiooniga kui näiteks spastilisusega (Abel 1998, Koscielny

2004b). PCIga lastel tekib väsimus väga madalal intensiivsusel ning nende energiakulu

kõnnil on ligikaudu 3 korda suurem kui tervetel lastel, mida seletatakse erinevate

kehaosade lihaste liigse koaktivatsiooniga (Koscielny 2004a, Koscielny 2004b).

Spastilisus esineb ligikaudu 75%-l PCIga lastest. Spastilisust saab defineerida kui

ülemäärast ja ebasobilikku mittetahtlikku lihasaktiivsust, mis ilmneb seoses ülemise

motoneuroni paralüüsi või sündroomiga. Spastilisus on lihtsalt üks ülemise motoneuroni

sündroomi ilming. Kliinilised spastilisuse ilmingud on tooniliste venitusreflekside

elavnemine koos elavnenud kõõlusrefleksidega. PCI puhul esineval spastilisusel on nii

8

neurofüsioloogilised kui ka skeleti-lihassüsteemi komponendid. Need hõlmavad häirunud

lihastoonust, primitiivseid reflekse ja liigutusi või/ja asendikontrolli, samas viimane neist

hõlmab ebanormaalseid muutusi sidekoes, lihastes, liigestes ja luudes (Flett 2003). Kõrge

lihastoonus, spastilisus ja jäikus takistavad lihaste normaalset arengut ja põhjustavad

kontraktuure, valu, subluksatsioone, deformatsioone (Koman 2004).

Häirunud tasakaal

On teada, et PCIga lastel on raskusi keha tasakaalu säilitamisega ja arvatakse, et seda

soodustavad mitmed neuraalsed faktorid, nagu lihaste spastilisus, elavnenud

venitusrefleksid, suurenenud koaktivatsioon agonist- ja antagonistlihaste vahel ning

lihasnõrkus. Halb tasakaal ja puudulikud asendireaktsioonid mõjutavad oluliselt ka

kõnnifunktsiooni (Woollacott 1998).

Keha üldise tasakaalu reguleerimisel osalevad kolm süsteemi (Enoka 1994, Winter 1995,

Westcott 1997):

1) sensoorne süsteem, mille kaudu saadakse visuaalset-, vestibulaarset-, taktiilset- ja

proprioretseptiivset informatsiooni;

2) motoorne süsteem, mille abil sooritatakse tasakaalu hoidmiseks vajalikke liigutusi,

samuti reguleeritakse lihastoonust;

3) biomehaaniline süsteem, mis määrab luude, lihaste ja liigeste eripära.

PCIga lastel on eelkõige häiritud sensoorne sisend, sest sest ajukahjustuse piirkond, mis

tekitab PCId võib samuti põhjustada sensoorset defitsiiti. Kehaliselt vähe aktiivsed lapsed

ei ole võimelised kogema iseseisvalt erinevaid aistinguid ning nende sensoorse

integratsiooni areng jääb seetõttu lünklikuks. Väheliikuv laps ei saa piisavalt puudutuse

kaudu tulevaid aistinguid, seda eriti haaratud jäsemetes ning seetõttu ei arene ka

ettekujutus/taju iseendast ja ümbritsevatest objektidest. Nad ei suuda eristada, mis neid

puudutab ja kustkohast. Valesti tajutud aisting võib anda tulemuseks vale motoorse

vastuse (Gaiter 2003).

Vestibulaarne sisend annab lapsele ettekujutuse/taju enda liigutustest ja ümbritsevate

asjade liikumisest. See juhib lapse liigutusi, et ennetada kukkumisi ja aktiveerida

antigravitatsioonilist asendikontrolli ning säilitada sirutajalihaste toonus püstises asendis.

See on taju keha liikumisest ja pea asendist ruumis. Vestibulaarne sisend mõjutab inimese

tasakaalu. Vestibulaarsete kogemuste puudumine võib anda tulemuseks lapse ebakindluse

9

füüsiliste võimete osas ja tekitada hirmu liigutuste sooritamise osas liikumisel ja

mängimisel (Gaiter 2003).

PCI on tihti seotud proprioretseptiivse süsteemi düsfunktsiooniga. Proprioretseptiivne

sisend tuleb lihaste kontraktsioonist ja liigeste liikumisest. See mõjutab lapse taju

kehaasenditest ja on seotud kehaasendite arenguga, peen- ja jämemotoorse

koordinatsiooniga ja võimaldab kehal liikuda ruumis. Halb proprioretseptsioon häirib

kehatunnetust, liigutuste sujuvust, lihastoonust, suurenenud on liigeseid ümbritsevate

lihaste kokontraktsioon, häiritud on pea ja keha asendireaktsioonid, tasakaalureaktsioonid,

silma-käe koordinatsioon, silmadega jälgimine, jäsemete koordinatsioon roomamisel

(Gaiter 2003)

Tasakaalu säilitamisel on oluline lihaste õige aktiveerumine. Jala- ja kerelihased lülituvad

töösse sellises järjekorras, et kõigepealt aktiveeruvad distaalsete ja seejärel proksimaalsete

segmentide lihased. Tugipinna kõikumisel tahapoole aktiveeruvad keha eespinna lihased ja

tugipinna liikumisel ette aktiveeruvad keha tagumise pinna lihased (Burtner 1998). PCIga

lastel lülituvad lihased töösse vastupidises järjekorras (Woollacott 1998).

Ravimeetodid

Parim PCI ravi on preventsioon. Vajalik on multidistsiplinaarne meeskond, mille peamine

lähenemine on füsioteraapia. Oluline on jälgida normaalse psühhomotoorse arengu etappe.

PCI puhul esinevate probleemidega toimetulekuks on kasutusel mitmeid meetodeid, mis

valitakse vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile (Talvik 1998). Käsitlus võib hõlmata

füsioteraapiat, tegevusteraapiat ja logopeediat, ortooside ja (liikumis)abivahendite

kasutamist, farmakoloogilist sekkumist ja ortopeedilisi ning kirurgilisi sekkumisi (Flett

2003, Koman 2004).

Kõige sagedasem teraapiavorm on Bobath´i neuroarenguline teraapia, mis põhineb

primitiivsete reflekside ja patoloogiliste liikumismustrite inhibeerimisel ning normaalsete

asendireaktsioonide ja liigutuste soodustamisel. Phelpsi meetodi puhul toimub

lihasgruppide rehabilitatsioon staadiumite kaupa. Kabat meetod seisneb

proprioretseptiivses stimulatsioonis. Vojta meetodi puhul kasutatakse isomeetrilist

tugevdamist taktiilse stimulatsiooni kaudu, et soodustada normaalsete liigutusmustrite

arengut. Piirang-ajendatud teraapia sobib hästi lastele, kellel on selgelt väljendunud ühe

kehapoole halvatus. Sellisel juhul takistatakse paremas seisus käe kasutamist, mis

pannakse lahasesse, et laps kasutaks halvemas seisundis kätt rohkem. Ratsutamisteraapia

10

puhul on täheldatud kasu eneseusule ja enesekindlusele ning paraneb tasakaal, lihastoonus

ja liigesliikuvus. Palju kasutatakse ka vees harjutamist, sest igasugune liigutamine vees on

lihtsam ja efektiivsem lihaste treenimiseks kui tegevus kuival maal (Saleh 2004, Koman

2004).

Neuromuskulaarset elektrostimulatsiooni kasutatakse spastilisusest tingitud

deformatsioonide raviks. See parandab häiritud närviimpulsside liikumist lihastesse

(Scheker 2003).

Teraapia eesmärk on vähendada kahjustuse ulatust ja parandada igapäevaeluga

toimetulekut (Furlong 2005, Morris 2005, Varni 2005). Füsioterapeudid rakendavad

füüsilisi ja käitumuslikke lähenemisviise, et pikendada kontraheerunud lihaseid, tugevdada

nõrku lihaseid, suurendada liigesliikuvust, parandada liigutuste koordinatsiooni, ja välja

töötada kompensatoorseid strateegiad, et sooritada ülesandeid (Koman 2004)

1.4. Adeli kostüümiravi

Ajalugu

Adeli koormuskostüüm põhineb kostüümil, mida kasutasid kosmonaudid 1960ndatel

aastatel, et vähendada kosmoses esineva gravitatsiooni puudumise negatiivseid tagajärgi

inimkehale (Marushkov 1998). Nendeks on eelkõige luukoe dekaltsifikatsioon ja

lihasatroofia. Grupp arste ja füsiolooge töötasid 1991. a. välja sellel põhineva meetodi

tsentraalse päritoluga motoorsete ja kõnehäiretega patsientide rehabilitatsiooniks

(Koschejev 1997).

Adeli koormuskostüümi kasutamise tehnika põhineb vestibulaarse- ja proprioretseptiivse

tagasiside korrigeerival efektil. Info lihastest, liigestest ja nahas paiknevatest retseptoritest

jõuab kesknärvisüsteemi struktuuridesse liigutuste sooritamise käigus (Marushkov 1998,

Turner 2006). Sellel funktsionaalsel meetodil on otsene mõju patsiendi neuromuskulaarsele

süsteemile, erinevalt paljudest teistest PCIga lastel kasutatavatest tehnikatest nagu

lahastamine, ortoosid, mis limiteerivad liigeste liikuvust, lihasfunktsiooni ning seeläbi ka

retseptsiooni ning see omakorda takistab funktsionaalset ravi (Sologub 1997).

Näidustused ja vastunäidustused

Adeli koormuskostüümi kasutatakse neuroloogiliste ja sensoorsete häirete (PCI, motoorne

mahajäämus, ataksia, atetoosid, spastilisus, hüpotoonia, sensoorse disintegratsiooni

11

probleemid, autism, inult, traumaatiline ajukahjustus) rehabiliteerimisel (Koscielny 2004a).

Adeli koormuskostüümi kasutamise vastunäidustusteks on destruktiivsed muutused

lülisambas: dislokatsioonid ja subluksatsioonid; puusaliigeste düsplaasia; lülisamba rasked

deformatsioonid; akuutses faasis epilepsia; raske vaimse arengu mahajäämus; somaatilised

haigused dekompensatsiooni faasis; palavikuseisundid (Marushkov 1998, Ayurveda JC

2006).

1.4.1. Adeli lähenemisviis

Adeli lähenemisviisi põhikomponendid on Adeli koormuskostüümi kasutamine koos Adeli

ravi meetoditega. Ravikuur võib kesta 24-28 päeva. Soovituslik on sõltuvalt seisundi

raskusastmest võtta 1-7 kuuri 3-4 kuuliste vahedega, et säilitada tulemusi ja saavutada

edasiminek (Ayurveda JC 2006). Adeli kostüümiravi alguses on koormus minimaalne,

seejärel lisatakse koormust järk-järgult iga teraapia tunniga, sõltuvalt patsiendi seisundist.

Ravi kestust pikendatakse järk-järgult 25-30 minutilt kuuri alguses kuni 45-90 minutini

kuuri lõpus (kaasaarvatud puhkepausid) (Koscielny 2004a).

Adeli koormuskostüümi kasutamine

Adeli koormuskostüüm koosneb mütsist, vestist, lühikestest pükstest, põlvetugedest ja

ortopeedilistest jalanõudest, mis on omavahel ühendatud elastsete kummilingudega

(Ayurveda JC 2006, Turner 2006). Kostüümi on saadaval 5 erisuuruses alates kasvust 86

cm kuni 160 cm. Kasutatav on see alates kolmandast elusaastast (Ayurveda JC 2006,

Turner 2006).

Koormuskostüümi lingud asetatakse kostüümi eri osade vahele nagu antagonistlihased

(fleksorid ja ekstensorid) ning rotatsiooni teostavad lihased. Lisaks, on olemas spetsiaalsed

lingud, millega on võimalik muuta nurki suuremates liigestes, korrigeerida jalgade asendit,

painutada või sirutada kehatüve. Iga kummiling on reguleeritav ning nende abil on

võimalik avaldada patsiendile 15-40 kg suurust vertikaaltelje suunalist koormust

(Marushkov 1998, Ayurveda JC 2006).

Lisaks on võimalik kasutada mõningaid lisaseadmeid tulenevalt patsiendi individuaalsetest

biomehaanilistest vajadustest. Mõnede PCI vormide korral on vajalik kasutada mütsi, mis

ühendatakse elastsete lingudega õlgade külge. See võimaldab anda patsiendi peale õige

12

asendi. Vajadusel võib lisada koormust ülajäsemetele raskuskottide kinnitamise näol

(Ayurveda JC 2006).

Adeli koormuskostüümi eesmärk on stabiliseerida patsiendi kehatüve ja jäsemeid. See

toimib nagu elastne väline raamistik, mis muudab liigutuste suuna normilähedaseks ja

patoloogilised sünergiad vähem väljendunuks. Seda tehes mõjutab see ka aju kahjustatud

keskusi, mis vastutavad motoorika ja kõne kontrolli eest Kostüüm ei takista tahtelisi

liigutusi, kuid nõuab rohkem pingutust, et soovitud liigutusi sooritada (Ayurveda JC 2006,

Turner 2006).

Koormuskostüüm normaliseerib lokomotoorseid akte, mida teostavad patsiendi kehatüve

lihased ja alajäsemed. See võimaldab taastada kahjustunud sensoorsete impulsside tee

liigestest, sidemetest ja lihastest (Turner 2006).

Koormuskostüüm ei teosta liigutust kandja eest, see ainult juhib ja aitab. Tavaliselt

kasutatakse alguses kostüümi kui tugisüsteemi nõrkadele lihastele. Hiljem pingutatakse

kummilinge ning need tekitavad vastupanu, mis võimaldab lihasjõu arendamist. Läbi

kummilingude koormava efekti avaldatakse survet skeletilihassüsteemile ja tänu sellele on

võimalik luude õige luustumine, kaltsifikatsioon ja lihasjõu arendamine (Koscielny 2004a).

Adeli meetod

Adeli ravi meetod hõlmab spetsiaalseid harjutusi, mida sooritatakse Adeli

koormuskostüümis. Iga harjutuste kompleks valitakse välja individuaalselt tulenevalt

patsiendi häirest, vanusest ja üldisest seisundist (Ayurveda JC 2006). Enne igat Adeli

koormuskostüümi tundi kasutatakse ettevalmistavad harjutusi, et vähendada patoloogilisi

reflekse ja valmistada patsient ette harjutusteks kostüümis (Marushkov 1998, Turner

2006). Harjutusi sooritatakse teraapia jooksul kindla sagedusega. Osaleda võib kuni kolm

juhendajat tulenevalt häire raskusastmest ja omapärast (Ayurveda JC 2006).

Ettevalmistavad tegevused enne Adeli kostüümiravi

Keskmise raskusastmega PCI puhul on vajalikud spastilisi lihaseid lõõgastavad ja

hüpotoonilisi lihaseid stimuleerivad tegevused nagu massaaž (üldmassaaž,

segmentmassaaž, punktmassaaž), isomeetriline lõõgastus, mikroresonantsteraapia, ravimid

ja homeopaatiline ning homotoksilise teraapia.

13

Raske seisundi puhul on lisaks ülalmainitule vajalik mikropolarisatsioon ajus ning seljaajus

ja/või neuropeptiidide kasutamine. Need protseduurid on vajalikud, et parandada aju

funktsiooni, normaliseerida ajukoore ja koorealuse info vahetust ja supraspinaalseid

reflekse, aktiveerida troofilist protsessi närvisüsteemis ja suurendada neuronaalset tuge.

Igal juhul on soovituslik läbi teha psühholoogiline nõustamine, et suurendada

motivatsiooni ja arendada lapses õiget suhtumist ravisse ja soovitud tulemusse.

Kuigi passiivsed liigutused on Adeli kostüümi puhul üliolulised, peaks neid ühildama

harjutustega, mille eesmärk on sooritada kindlaid motoorseid tegevusi. Need aitavad

arendada kinesteetilisi ja visuaalseid aistinguid liigutuste sooritamise protsessis ja

stimuleerida isoleeritud ja retsiprooksete liigutuste arengut (Ayurveda JC 2006).

Adeli teraapiatund

Eesmärgiks on normaliseerida lihaste toonust (korrigeerida asendireflekse); korrigeerida

valesid tugi-ja liikumisaparaadi mustreid (jäsemetes, selgroo erinevates osades, ja mujal);

parandada liigeste liikuvust; vähendada lihasnõrkust, atroofiat üksikutes lihasgruppides;

vormida vestibulaarseid ja antigravitatsioonilisi reaktsioone ja staatilist ning dünaamilist

tasakaalu; parandada lihas-liiges tundlikkust (kinesteetiline ja proprioretseptiivne) ja

taktiilset tundlikkust; parandada üldist jäsemete toestust ja nende üksikute osade tuge;

arendada käte osavust (peenmotoorika); parandada kardiovaskulaarse-, hingamis- ja teiste

süsteemide funktsiooni (Ayurveda JC 2006).

Motoorsete funktsioonide treenimisel on oluline meeles pidada ontogeneetilist järgnevust.

Liigutuste sooritamise järjekord peab olema kindel. Alustada tuleb peast ja ülakehast

liikudes alakehani ja jäsemeteni. Ei ole oluline saavutada ühe liigutuse korrektne sooritus

enne järgmise juurde asumist, sest ka normikohase arengu puhul võetakse keerulisem

tegevus kasutusele enne kui eelnev on täiuslik. Kõiki liigutusi, sealhulgas seismist ja

kõndimist, peaks treenima samaaegselt ning peaks proovima saavutada dünaamilist

liigutuste sooritamise järjekorda (Ayurveda JC 2006).

Üksikuid liigutusi ei tohi teha pikka aega isoleerituna, eriti kui laps on võimetu sooritama

neid normikohase koordinatsiooniga. Sellisel juhul kinnistub liigutuse patoloogiline muster

ja üldine motoorika arenemine võib edasi lükkuda. On oluline vältida liigutusi, mis

tõenäoliselt muudavad patoloogilised refleksid rohkem väljendunuks ja teevad lihased

rohkem spastiliseks (Ayurveda JC 2006).

14

Rasketel juhtudel peaks Adeli koormuskostüümis harjutuste sooritamist alustama lamavas

asendis õigete liigutusmustrite arendamisega. Esialgu peab treenima pea asendi kontrolli,

et tulla toime järgnevate liigutustega. See on tingitud liigutuste kraniokaudaalsuunaliselt

arenemisest. Selili lamades peaks patsiendile õpetama pea tõstmist ja pööramist, mis

hilisemas etapis on abiks pööramise õppimisel, toetuseta istumisel ja ümbritsevaga

suhtlemisel. Kõhuli asendis peaks õpetama pea hoidmist ja rindkere sirutust. Ka toonilised

kaelarefleksid sõltuvad pea asendist ning seetõttu on oluline parandada lapse võimet

sooritada pea ja jäsemetega isoleeritud liigutusi (sooritada pea liigutusi kui jäsemed on

paigal ja vastupidi) (Ayurveda JC 2006).

Pea ja keha ülaosa sirutuse puhul alaneb lihastoonus käte fleksorites, sest toonilised kaela-

ja labürindirefleksid alanevad. Küünarvarstoetuses on võimalik stimuleerida liigutusi

jalgades, esialgu proksimaalsetes ja hiljem distaalsetes osades. Toetus avatud peopesadel

võimaldab õpetada lapsele käpuli liikumist. Käte toetusreaktsiooni arenedes paraneb

õlavöötme sirutusfunktsioon ja arenevad tasakaalustavad reaktsioonid (Ayurveda JC

2006).

Järgmiseks tuleb taastada puusaliigese liikuvus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata vaagna

sümmeetrilisusele ja nimmeosa mõõdukale lordoosile. Tavaliselt on PCI puhul vähenenud

puusaliigese ekstensioon, välisrotatsioon ja tasakaalu kontroll ning kõikidest ekstensoritest

on kõige enam kahjustunud suur tuharalihas. Seetõttu on vajalikud puusaliigese

sirutusharjutused kõverdatud põlvega (Ayurveda JC 2006).

Hilisemas etapis (või algne etapp kui seisund on kerge) on eesmärgiks istumise treenimine.

Kõige tähtsam on õppida hoidma sümmeetrilist pea, õlgade ja vaagna asendit.

Istumisvõime saavutamiseks peavad toimima käte kaitse- ja toereaktsioonid. Nende

oskuste treenimisel peab erilist tähelepanu pöörama patoloogiliste asendite

korrigeerimisele, sest need häirivad istumistasakaalu ja võivad tekitada sekundaarseid

kontraktuure ning deformatsioone. Pärast istumistasakaalu saavutamist käte toel peab

hakkama treenima tasakaalureaktsioone ilma käte abita ja hilisemas etapis lisama käte

koordineeritud liigutused. Kätega vabalt liigutamine istumise ajal aitab hoida kehatüve

paigal (Ayurveda JC 2006).

Järgmiseks etapiks on seismistasakaalu treenimine. Spetsiaalset tähelepanu peaks pöörama

tasakaalureaktsioonide arendamisele, sest ilma nendeta on võimatu eeldada püstist asendit

ja alustada kõndimist. Korrektset asendit treenitakse esialgu toega seismisel ning siis

liigutakse edasi kere pööretele, jalgade painutamisele puusa ning põlve liigestest, jala

15

sirutamisele, sise- ja välisrotatsioonideni, erinevate liigutuste sooritamiseni ühe käega (kui

teine käsi on toetuseks). Järgmiseks harjutatakse neid samu asju seistes ilma toeta.

Kindlama jalgealuse tagamiseks on kasulik seismine ilma toeta toa keskel, silmad kinni

sooritades samaaegselt kätega koordineeritud liigutusi (Ayurveda JC 2006).

Kõndimise harjutamisel peaks patsient hoidma pead ja kere korrektses püstises asendis;

kandma keharaskust ülakehalt jalgadele; liigutama mittetoetavat jalga; asetama jala õigesse

asendisse pärast selle liigutamist; olema võimeline säilitama seisvat asendit pöördel;

jagama keharaskust mõlemale jalale võrdselt; kontrollima liigutusi ja rütmi (Ayurveda JC

2006).

Esmalt peaks õpetama last kõndima toega/toetusega. Selleks sobivad instruktori käed,

käsipuud, köis, kargud või mingid muud abivahendid. Neid abivahendeid ei tohi kasutada

liiga kaua, sest laps võib hakata kukkumist kartma ning ei julgegi ilma tugedeta kõndida.

Spetsiaalset tähelepanu peab pöörama õige kõnnimustri arenemisele. Peab õpetama

kandma raskust kandadele, jalalabale, varbale ja lõpuks kogu jalale. Pärast seda kui laps on

õppinud iseseisvalt kõndima peaks töötama sammupikkusega, erineva kõnnirütmiga,

kõndimise alustamise ja lõpetamisega käskluse peale ning pööretega kõndimise ajal

(Ayurveda JC 2006).

1.4.2. Adeli kostüümiravi kasulikkus

Adeli kostüümiravi üldised mõjud kesk- ja perifeerse närvisüsteemi struktuuridele on

efektiivsed ning hõlmavad nii kere ja alajäsemete motoorseid funktsioone kui ka liigutusi

ülajäsemetes ja artikulatsiooni lihastes. Ravi on valutu ja väga turvaline ning sellel ei ole

kahjulikke kõrvalmõjusid patsiendi seisundile. Meetodit on võimalik kasutada nii

statsionaaris kui ka ambulatoorselt, rehabilitatsiooni asutustes ja mõningatel juhtudel isegi

kodus (Ayurveda JC 2006).

Adeli kostüümiravi (Marushkov 1998, Koscielny 2004a).

- treenib kesknärvisüsteemi;

- normaliseerib ontogeneetilise arengu;

- võimaldab välist stabilisatsiooni;

- normaliseerib lihastoonust;

- parandab keha teljelisust;

- suurendab aktiivsete liigutuste hulka haaratud liigestes;

16

- võimaldab dünaamilist korrektsiooni;

- normaliseerib (korrigeerib) kõnnimustrit viies keha raskuskeskme

projektsiooni tugipinnale;

- võimaldab taktiilset stimulatsiooni;

- mõjutab vestibulaarsüsteemi;

- parandab tasakaalu ja orientatsiooni;

- parandab koordinatsiooni;

- vähendab kontrollimatuid liigutusi ataksia ja atetooside korral;

- parandab keha ja ruumi tunnetust;

- toestab nõrku lihaseid;

- võimaldab vastupanu tugevatele lihastele, et saavutada edasine lihaste

tugevnemine;

- parandab kõneproduktsiooni ja selle voolavust läbi pea kontrolli ja

kehatüve toestamise;

- aitab kaasa nii peen kui jämemotoorsete oskuste arenemisele;

- suurendab luude tihedust;

- aitab vähendada kontratuuride teket;

- aitab parandada puusade asetust tekitades puusadele vertikaalse surve;

- parandab vaimset heaolu;

- taastab proprioretseptsiooni liigestest, lihastest ja sidemetest;

- võimaldab palju sujuvamaid ja koordineeritud liigutusi nii üla- kui

alajäsemetes;

- vähendab patoloogilisi asendeid ja toonilisi reflekse.

17

2. TÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED

Käesoleva töö eesmärgiks oli selgitada Adeli kostüümiravi mõju motoorse funktsiooni

näitajatele spastilise dipleegia diagnoosiga 6-10 aastastel lastel.

Töö ülesanneteks oli:

1) hinnata keha staatilist tasakaalu;

2) hinnata alajäsemete sirutajalihaste isomeetrilist jõudu;

3) hinnata kõnniparameetreid;

4) registreerida eelpool nimetatud motoorse võimekuse parameetrid enne ja pärast 3-

nädalast Adeli kostüümiravi.

18

3. METOODIKA

3.1. Vaatlusalused

Vaatlusalusteks olid 8 (4 tüdrukut ja 4 poissi) 6-10 aastast Eesti eri piirkondadest pärit

spastilise dipleegia diagnoosiga last. Vaatlusaluste kontingendi antropomeetrilised näitajad

on toodud tabelis 1.

Kõik vaatlusalused lapsed olid saanud viimase kuue kuu jooksul mingil ajahetkel

taastusravi protseduure, kas massaaži, liikumisravi või ujumist. Adeli kostüümiravi ajal ei

saanud vaatlusalused teisi füsioteraapia protseduure.

Vaatlusaluste kaasamise kriteeriumiteks olid: (1) diagnoositud spastiline dipleegia; (2)

võime liikuda abivahendiga või ilma vähemalt 20 m; (3) vanus 6-10 a. uuringusse

kaasamise hetkel; (4) puusaliigese subluksatsiooni või dislokatsiooni tekkimise ohu

puudumine; (5) epileptiliste krampide puudumine; (6) piisavad kognitiivsed ja

kommunikatsiooni oskused, et sooritada mitmest käsklusest koosnevaid ülesandeid; (7)

Botox´i süstide puudumine viimase 3 kuu jooksul.

Lastevanematele tutvustati uuringu sisu, eesmärke ja uurimismeetodeid ning neilt saadi

kirjalik nõusolek laste testimiseks. Uuring oli kooskõlastatud Tartu Ülikooli Inimõiguste

Eetika Komiteega.

Tabel 1. Vaatlusaluste kontingendi antropomeetrilised näitajad (keskmine ± SE).

Vaatlusalused Sugu Vanus (aastates)

Pikkus (m) Kehamass (kg)

1

2

3

4

5

6

7

8

n

n

m

n

n

m

m

m

6

6

6

6

7

6

8

6

1,08

1,18

1,14

1,25

1,10

1,17

1,05

1,14

18,5

17,0

28,0

20,5

17,0

19,0

19,0

23,0

keskmine ± SE 6,4±0,3 1,1±0,1 20,3±1,3

19

3.2. Uurimismeetodid

3.2.1. Antropomeetrilised mõõtmised

Kehalise arengu hindamiseks mõõdeti lastel pikkus ja kehamass. Pikkuse mõõtmiseks

kasutati standardiseeritud metallist Martini antropomeetrit ning kaalumiseks elektroonilist

kaalu.

Keha pikkuse mõõtmisel lamas laps teraapialaual kannad koos. Mõõtja asetas

antropomeetri kanna kõrvale ja registreeris pikkusnäidu täpsusega ± 0,1 cm. Pikkust

mõõdeti kolm korda ja arvesse läks keskmine väärtus. Kehamassi määramisel astusid

vaatlusalused kerges rõivastuses elektroonilisele kaalule ning mõõtja registreeris kaalu

näidu täpsusega ± 0,1 kg.

3.2.2. Keha staatilise tasakaalu määramine

Keha staatilise tasakaalu määramiseks seisis vaatlusalune kahel kõrvuti asetseval

dünamograafilisel platvormil PD-3 (ühe mõõtmed 75x75 cm) nii, et parem ja vasak jalg

olid erineval platvormil võrdsel kaugusel platvormi servast. Vaatlusalune pidi seisma

sirgelt ja liikumatult harkseisus jalad õlgade laiuselt, käed all külgedel 30 s jooksul. Lapse

tähelepanu konsentreerimiseks avatud silmadega seismisel paigutati 1 m kaugusele ja lapse

silmade kõrgusele seinale värviline pilt. Vaatlusaluse asend keha staatilise tasakaalu

määramisel on toodud joonisel 1 A.

Dünamograafilised platvormid olid ühendatud tensovõimendite, digitaalanaloogmuunduri

ja arvutiga. Dünamograafilised parameetrid registreeriti avatud silmadega seismisel.

Määrati nii parema kui vasaku jala toereaktsiooni x-telje (ette-taha-), y-telje (külg-) ja z-

telje (vertikaal-) suunalise kõikumise absoluuthälbe keskväärtused 20 s jooksul.

3.2.3. Alajäsemete sirutajalihaste isomeetrilise jõu ja suhtelise jõu

määramine

Alajäsemete sirutajalihaste tahtelise isomeetrilise maksimaaljõu määramisel istus

vaatlusalune spetsiaalselt konstrueeritud dünamomeetrilisel pingil, mis koosnes raamist,

reguleeritava kaugusega istmest koos seljatoega ja dünamograafilisest jalaplaadist.

Vaatlusalune istus nii, et labajalad (või jalg) asetses dünamograafilisel plaadil selliselt, et

nurk põlveliigeses oli ligikaudu 120º ja puusaliigeses ligikaudu 90º. Puusade etteliikumise

20

vältimiseks kinnitati vaatlusalune rihmaga vöökohast pingi külge. Vaatlusaluse asend

alajäsemete sirutajalihaste isomeetrilise maksimaaljõu testimisel on toodud joonisel 1 B.

Testi sooritamisel surus vaatlusalune jalgadega dünamomeetriga ühendatud plaadile,

pingutades võimalikult tugevalt alajäseme sirutajalihaseid. Katset sooritati nii mõlema

jalaga korraga, s.o. bilateraalse pingutusena, kui ka vasaku ja parema jalaga eraldi, s.o.

unilateraalse pingutusena. Sooritati 3 katset, millest arvesse läks parima katse tulemus.

Arvutati alajäsemete sirutajalihaste bilateraalne ja unilateraalne suhteline jõud. Kasutati

valemit

Fsuht = F/m (N/kg),

kus F on bilateraalsel või unilateraalsel pingutusel registreeritud makimaaljõud ja m on

kehamass.

Arvutati ka bilateraalne jõudefitsiit (BLD) valemiga:

BLD = 100 – [FBL / (FP + FV)] · 100%,

kus FBL on bilateraalsel pingutusel registreeritud isomeetriline maksimaaljõud, FP parema

ja FV vasaku jala unilateraalsel pingutusel registreeritud isomeetriline maksimaaljõud.

Joonis 1. Vaatlusaluse asend keha staatilise tasakaalu testimisel (A) ja alajäsemete

sirutajalihaste isomeetrilise maksimaaljõu testimisel (B).

21

A B

KAAMERAD

3.2.5. Kõnniparameetrite määramine

Uuringus kasutati liigutustegevuse biomehaaniliseks analüüsiks kaasaegset

tipptehnoloogilist optilis-elektroonilist aparatuurikompleksi BTS Elite 2002, mis on välja

töötatud BTS firma poolt. Seade võimaldab teostada:

1) liigutustegevuse 3-dimensionaalset (3-D) kinemaatilist analüüsi 6

infrapunakaamera (kaamera sagedus100 Hz) baasil,

2) tugipinnal avalduvate toereaktsioonide 3-D dünaamilist analüüsi 2

dünamograafilise platvormi (Kistler 9286 A) abil,

3) lihaste biovoolude (elektromüogrammi) registreerimist liigutustegevusel 8-

kanalise telemeetrilise elektromüograafi „Myolab“ abil.

Antud uuringus kasutati liigutustegevuse analüüsiks ainult 6 infrapunakaamerat (joonis

2), registreerimaks kõnni kinemaatilisi näitajaid. Nimetatud kaamerad on valgustundlikud

allpool inimsilma valgustundlikkuse alumist sageduspiiri.

Joonis 2. Infrapunakaamerate paigutus kõnni kinemaatiliste näitajate registreerimisel (A,

B). Viirutatud osa joonisel (B) kujutab kõnnirada.

Kaamerate soojustundlikkus on seatud kõrgemaks, kui on inimese kehatemperatuur, et

uuritava objekti enda soojuslikud omadused uuringut ei segaks. Seega paigutati uuritava

kehale uuringu otstarbe kohaselt tema keha sõlmpunktidesse infrapunases alas kiirgavad

fluorestseeruvad andurid. Vaatlusaluse liigutused salvestati fluorestsentsi kasutades. Iga

kaamera koosnes mehaanilisest aspektist lähtudes kolmest erinevast lülist (joonis 3).

Esimesed kaks lüli (1, 2) on iseloomulikud ka tavalisele videokaamerale. Kolmanda osana

on rõngakujuline valgusdioodidest koosnev infrapuna valgusallikas ümber

22

A B

1

2

3

infrapunatundliku objektiivi, mis tagab vaatlusaluse kehal olevate andurite liikumise

fikseerimise kaamerate abil.

Joonis 3. Infrapunakaamera. CCD tehnoloogial põhinev videokaamera (1),

infrapunatundliku suurendusega (zuum) objektiiv (2), rõngakujuline valgusdioodidest

koosnev infrapuna valgusallikas ümber infrapunatundliku objektiivi (3).

Esimeseks ülesandeks markerite paigutamisel keha pinnale oli vaatlusaluse

antropomeetriliste mõõtmete määramine. Selleks lamas vaatlusalune selili massaažilaual.

Eksperimentaator mõõdab puusa laiuse ja puusa kõrgused nii vasakul kui ka paremal

kehapoolel. Seejärel määrati alajäsemete segmentide iseloomulikud mõõtmed ja pikkused.

Seejärel paigutati markerid kleeplindi abil naha pinnale, vastavalt kehaosade

sõlmpunktidesse. Pikemad markerid on mõeldud arvutis kujundatava inimese mudeli

koostamiseks, tähistamaks vastava keha segmendi asukoht.

Esimeseks testiks oli vaatlusaluse kehakaalu määramine. Selleks astus ta

dünamograafilisele platvormile ning seisis sellel liikumatult umbes 2 s, mille jooksul

määrati kehakaal. Teise testina määrati vaatlusaluse asend kõnnirajal. Selleks pidi

vaatlusalune seisma kõnnirajal platvormi ees ning mõõteprogrammi käivitamisel (peale

eksperimentatori käsklust) astus vaatlusalune platvormile ning jäi sinna 2–3 sekundiks

seisma. Peale seda koostati vastav keha mudel (Davise mudel) (joonis 4 B) ning määrati

markerite asukohad ruumis. Kui see protseduur oli teostatud, võis asuda kõndi sooritama.

Kõnni sooritamine on toodud joonisel 5. Kõnni liigiks valiti vaatlusaluse poolt vabalt

23

valitud tempos sooritatud kõnd (normaalne kõnd). Kõndi sooritas vaatlusalune kolmel

korral. Tulemuste analüüsimiseks valiti katse, mille puhul sammude rütm oli liikumise

ulatuses (mille puhul toimus vastavas ruumis markerite muutuste registreerimine) ühtlane.

Samuti jälgiti, et ei toimuks sammude venitamist ega tippivat kõndi, st. tempo muutusi.

Kogu liikumise ulatus oli 8 m. Nimetatud näitajad sai arvuti abil eelnevalt määrata.

Joonis 4. Markeritest moodustunud keha kujutis ja liikumise nihke graafikud arvuti

ekraanil (A). Markerid ühendatakse pidevate joontega, millest kujuneb keha mudel (B)

(Davis 1991).

Joonis 5. Kõnniparameetrite määramine

24

A B

Analüüsiti järgmisi kõnni ruumilisi ja ajalisi parameetreid (joon. 6):

1) sammu pikkus (mm),

2) sammu laius (mm),

3) sammusagedus (sammu/minutis),

4) keskmine liikumise kiirus (m/s),

5) toefaasi kestus (s),

6) hoofaasi kestus (s),

Joonis 6. Kõnni ruumilised parameetrid

Registreeriti järgmised liigeste liikumist iseloomustavad kinemaatilised karakteristikud

kõnnil sagitaaltasapinnas (nurgad):

1) Vaagna nurk (kraadides):

jala mahapaneku hetkel,

maksimaalne vaagna kaldenurk.

2) Nurk puusaliigeses (kraadides) järgmistes liikumisfaasides:

painutus jala mahapanekul,

maksimaalne sirutus toeperioodil,

maksimaalne painutus hooperioodil.

3) Nurk põlveliigeses (kraadides) järgmistes liikumisfaasides:

painutus jala mahapaneku hetkel,

maksimaalne painutus amortisatsioonifaasis,

maksimaalne sirutus tõukefaasis,

maksimaalne painutus hoofaasis

4) Nurk hüppeliigeses (kraadides) järgmistes liikumisfaasides:

25

SAMMUTSÜKLI PIKKUS

PAREMA KANNA

MAHAASETUS

PAREMA KANNA

MAHAASETUS

VASAKU KANNA

MAHAASETUS

SAMMU LAIUS

SAMMU PIKKUSSAMMU PIKKUS

dorsaalfleksioon jala mahapaneku hetkel,

maksimaalne dorsaalfleksioon toeperioodil,

maksimaalne plantaarfleksioon hoofaasis,

maksimaalne dorsaalfleksioon hoofaasis.

3.3. Adeli kostüümiravi korraldus

Käesolevas uuringus osalenud 8 last said Adeli kostüümiravi 2006. aasta jooksul. Teraapiat

viidi läbi Adeli Rehabilitatsioonikeskuses Tallinnas. Teraapiat teotasid kaks

eriettevalmistuse saanud füsioterapeuti. Teraapiat viidi läbi kaks tundi korraga viiel päeval

nädalas 3 nädala jooksul. Laste transport oli tagatud vanemate poolt.

Teraapia eesmärk oli parandada tasakaalu, liigesliikuvust, lihasjõudu, vähendada lihaste

spastilisust, olemasolevaid kontraktuure ja uute teket, parandada posturaalkontrolli ja

sümmeetriat. Täiustada kõnnimustrit. Teraapia esimene tund algas lihaseid lõõgastava

soojaravi protseduuriga, millele järgnes massaaž. Teise teraapiatunni alguses pandi lapsele

selga Adeli koormuskostüüm (joonis 7) ja paigutati elastsed kummilingud vastavalt lapse

vajadusetele. Viidi läbi liigesliikuvuse harjutusi, tasakaalu parandavaid harjutusi ning

toimus kõnnimustri korrektsioon terapeudi juhendamisel.

3.4. Uuringu korraldus

Uuring viidi läbi 2006. aasta kevadest sügiseni. Laboratoorsed uuringud viidi läbi 2 päeva

enne teraapia algust Tartu Ülikooli kinesioloogia ja biomehaanika laboratooriumis. Esmalt

viidi läbi antropomeetrilised mõõtmised. Seejärel määrati keha staatilise tasakaalu näitajad

ning alajäsemete sirutajalihaste isomeetrilise maksimaaljõud ning viimasena määrati kõnni

parameetrid. Nädal pärast Adeli kostüümiravi lõppu viidi läbi korduv testimine Tartu

Ülikooli kinesioloogia ja biomehaanika laboratooriumis. Antropomeetrilistest mõõtmistest

viidi läbi kehamassi hindamine. Mõõtmised teostati samas järjekorras nagu testi

läbiviimisel enne teraapiat.

Laste transport oli tagatud vanemate poolt.

26

Joonis 7. Adeli koormuskostüüm

3.5. Andmete statistiline töötlus

Uuringu tulemusel saadud andmete analüüsimisel kasutati tarkvara paketti Microsoft

Excel. Kõigi tunnuste osas määrati aritmeetiline keskmine ( ), standardhälve (SD) ja

standardviga (±SE). Uuritud tunnuste keskmiste erinevusi, samuti tunnuste muutuste

olulisust enne ja pärast 3-nädalast Adeli kostüümiravi, hinnati Studenti t-kriteeriumi alusel.

Statistiliselt oluliseks loeti erinevust nivool p<0,05.

27

4. TÖÖ TULEMUSED

4.1. Keha staatiline tasakaal

Toereaktsiooni x–telje (ette-taha), y-telje (külg-) ja z-telje (vertikaal-) suunalise kõikumise

absoluuthälve avatud silmadega seismisel on toodud joonisel 8.

Keha x-telje suunalise kõikumise absoluuthälve avatud silmadega seismisel spastilise

dipleegia diagnoosiga lastel Adeli kostüümiravi järgselt paremal jalal vähenes, kuid

vasakul suurenes mitteoluliselt. Parema ja vasaku jala vahel esines statistiliselt oluline

erinevus nii enne teraapiat (p<0,01) kui ka pärast teraapiat (p<0,05).

Keha y-telje suunalise kõikumise absoluuthälve avatud silmadega seismisel spastilise

dipleegia diagnoosiga lastel Adeli kostüümiravi järgselt suurenes mitteoluliselt.

Keha z-telje suunalise kõikumise absoluuthälve avatud silmadega seismisel spastilise

dipleegia diagnoosiga lastel Adeli kostüümiravi järgselt vähenes oluliselt (p<0,05) nii

paremal kui ka vasakul jalal.

4.2. Alajäsemete sirutajalihaste isomeetriline jõud ja suhteline jõud

Alajäsemete sirutajalihaste tahtelise isomeetrilise maksimaaljõu näitajad on toodud

joonisel 9.

Kolmenädalase Adeli kostüümiravi järgselt paranes statistiliselt oluliselt 6-10 aastaste

spastilise dipleegia diagnoosiga lastel alajäsemete sirutajalihaste tahteline isomeetriline

maksimaaljõud unilateraalsel pingutusel paremal jalal (p<0,01) ja bilateraalsel pingutusel

(p<0,05). Statistiliselt oluliselt ei muutunud tahteline isomeetriline maksimaaljõud

unilateraalsel pingutusel vasakul jalal, kuid tendents oli suurenemise suunas. Statistiliselt

olulist muutust ei ilmnenud ka bilateraalse jõudefitsiidi osas, kuid tendents oli

vähenemisele.

Kolmenädalase Adeli kostüümiravi järgselt suurenes statistiliselt oluliselt (p<0,05)

alajäsemete sirutajalihaste suhteline isomeetriline maksimaaljõud paremal jalal.

Statistiliselt olulist erinevust enne ja pärast ravi ei ilmnenud alajäsemete sirutajalihaste

suhtelise isomeetrilise jõu osas vasakul jalal ning bilateraalsel pingutusel, kuid tendents oli

suurenemise suunas.

28

**

Enne ravi

Pärast ravi

0

1

2

3

4

Parem jalg Vasak jalg

Ab

so

luu

thä

lve

(N

)

0

5

10

15

20

Parem jalg Vasak jalg

Ab

so

luu

thä

lve

(N

)

0

2

4

6

8

Parem jalg Vasak jalg

Ab

solu

uth

älve

(N

)

*

* *

Joonis 8. Keha x-telje (A), y-telje (B) ja z-telje (C) suunaliste kõikumiste absoluuthälbed

avatud silmadega seismisel spastilise dipleegia diagnoosiga lastel enne ja pärast Adeli

kostüümiravi (keskmine ± SE). * p<0,05; **p<0,01

29

A

B

C

0

100

200

300

400

500

Parem jalg Vasak jalg Mõlemad jalad

Jõ

ud

(N

)

-35

-30

-25

-20

-15

-10

-5

0

5

10

1

Jõu

def

itsi

it (

%)

0

5

10

15

20

25

Parem jalg Vasak jalg Mõlemad jalad

Su

hte

line

jõu

d (

N/k

g)

**

*

Enne ravi

Pärast ravi

Joonis 9. Alajäsemete sirutajalihaste tahteline isomeetriline maksimaaljõud unilateraalsel

ja bilateraalsel (A) pingutusel, bilateraalne jõudefitsiit (B) ja alajäsemete sirutajalihaste

isomeetrilise maksimaaljõu ja kehamassi suhe (C) spastilise dipleegia diagnoosiga lastel

enne ja pärast Adeli kostüümiravi (keskmine ± SE). * p<0,05; **p<0,01.

30

*

A

B

C

4.3. Kõnni ruumilised ja ajalised parameetrid

Statistiliselt olulisi erinevusi kõnni ruumilistes parameetrites pärast 3-nädalast Adeli

kostüümiravi võrreldes ravieelse seisundiga ei ilmnenud (tabel 2). Tendents oli mõlemal

jalal sammu lühenemise suunas ja sammu laiuse vähenemise suunas. Keskmine liikumise

kiirus 3-nädalase teraapia käigus ei muutunud.

Kõnni ajalistes parameetrites olulisi statistilisi muutusi ravi mõjul ei tekkinud. Toeperioodi

kestus näitas mõlemal jalal vähenemise tendentsi ja hooperioodi kestus suurenemise

tendentsi. Sammu sagedus Adeli kostüümiravi järgselt vähenes mitteoluliselt.

Tabel 2. Kõnni ruumilised ja ajalised parameetrid enne ja pärast Adeli kostüümiravi

(keskmine ± SE).

Ruumilised parameetrid Enne Pärast Keskmine norm

Sammu pikkus paremal jalal (mm) 560±68 539±71 1126Sammu pikkus vasakul jalal (mm) 567±71 539±60 1128Sammu laius (mm) 147±26 137±24 86Keskmine liikumise kiirus (m/s) 0,3±0,1 0,3±0,1 1,2Ajalised parameetridToefaasi kestus paremal jalal (s) 2017±444 1925±434 537Toefaasi kestus vasakul jalal (s) 1976±454 1819±421 526Hoofaasi kestus paremal jalal (s) 428±38 439±35 389Hoofaasi kestus vasakul jalal (s) 481±70 516±111 398Toeperioodi kestus paremal jalal (% kõnnitsüklist)

78,3±3,4 77,1±3,4 58

Toeperioodi kestus vasakul jalal (% kõnnitsüklist)

76,9±3,0 75,6±3,4 58

Hooperioodi kestus paremal jalal (% kõnnitsüklist)

21,8±3,4 22,9±3,4 42

Hooperioodi kestus vasakul jalal (% kõnnitsüklist)

23,1±3,0 24,4±3,4 42

Sammusagedus (sammu/minutis) 65±13 64±12 124

4.4. Liigeste kinemaatika kõnnil sagitaaltasapinnas

Kõnni kinemaatilistes näitajates enne ja pärast 3-nädalast Adeli kostüümiravi statistiliselt

olulisi erinevusi ei ilmnenud.

Statistiliselt oluline erinevus oli vaagna kaldes jala mahapaneku hetkel (joonis 10 A)

parema ja vasaku kehapoole vahel enne teraapiat. Pärast teraapiat oli erinevus mitteoluline.

Teraapia tulemusena vähenes vasaku kehapoole vaagna kalle jala mahapaneku hetkel 62%.

31

Maksimaalne vaagna kaldenurk kõnnil (joonis 10 B) oli nii enne kui pärast teraapiat

suurem paremal kehapoolel. Kolmenädalase Adeli kostüümiravi järgselt oli tendents

paremal kehapoolel maksimaalse vaagna kaldenurga vähenemisele ja vasakul kehapoolel

suurenemisele. Teraapia tulemusena vaagna kaldenurgad kummalgi kehapoolel

ühtlustusid.

Painutus puusaliigeses jala mahapaneku hetkel (joonis 11 A) paremal jalal suurenes ja

vasakul jalal vähenes (26%) Adeli kostüümiravi järgselt. Maksimaalne sirutus

puusaliigeses (joonis 11B) toeperioodil näitas mõlemal jalal vähenemise tendentsi.

Maksimaalne painutus hooperioodil (joonis 11C) vähenes paremal jalal 9% ja vasakul 19%

ravi järgselt.

Painutus põlveliigeses jala mahapaneku hetkel (joonis 12 A) suurenes pärast teraapiat

mõlemal jalal. Maksimaalne painutus põlveliigeses amortisatsioonifaasis (joonis 12 B)

paremal jalal suurenes ja vasakul vähenes mitteoluliselt. Maksimaalne sirutus põlveliigeses

tõukefaasis (joonis 12C) paranes paremal jalal 6% ja vasakul jalal 11%. Maksimaalne

painutus põlveliigeses hoofaasis (joonis 12 D) vähenes paremal jalal 11% ja suurenes ravi

järgselt vasakul jalal mitteoluliselt .

Dorsaalfleksioon jala mahaasetamise hetkel (joonis 13 A) suurenes ravi järgselt paremal

jalal 26% ja vasakul jalal 48%. Maksimaalne dorsaalfleksioon toeperioodil (joonis 13 B)

suurenes paremal jalal 19% ja vasakul 34%. Maksimaalne plantaarfleksioon kõnni

hoofaasis (joonis 13 C) vähenes paremal jalal 37% ja vasakul 70%. Maksimaalne

dorsaalfleksioon hoofaasis (joonis 13 D) vähenes paremal jalal 21% ja vasakul 32% ravi

järgselt.

32

-8

-6

-4

-2

0

2

4

6

Parem kehapool Vasak kehapool

Nu

rk (

kraa

did

es)

0

2

4

6

8

10

12

14

16

Parem kehapool Vasak kehapool

Nu

rk (

kra

ad

ide

s)

Vaagna kalle jala mahapanekul

Maksimaalne vaagna kalle kõnnil

*

Enne ravi

Pärast ravi

Joonis 10. Vaagna kalle kõnnil (keskmine ± SE). A – jala mahapaneku hetkel, B –

maksimaalne vaagna kalle kõnnil. *p<0,05.

33

A

B

0

10

20

30

40

50

60

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kra

ad

ide

s)

-5

0

5

10

15

20

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kra

ad

ide

s)

0

10

20

30

40

50

60

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kra

ad

ide

s)

Maksimaalne sirutus toeperioodil

Painutus jala mahapanekul

Enne ravi

Pärast ravi

Joonis 11. Nurk puusaliigeses kõnni erinevates faasides sagitaaltasapinnas (keskmine ±

SE). A- painutus jala mahapanekul, B- maksimaalne sirutus toeperioodil, C- maksimaalne

painutus hooperioodil.

34

Maksimaalne painutus hooperioodil

C

A

B

Maksimaalne painutus hoofaasis

0

10

20

30

40

50

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kraa

did

es)

0

10

20

30

40

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kraa

did

es)

0

5

10

15

20

25

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kraa

did

es)

0

20

40

60

80

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kraa

did

es)

Painutus jala mahapanekul

Maksimaalne painutus amortisatsioonifaasis

Maksimaalne sirutus tõukefaasis

Enne ravi

Pärast ravi

Joonis 12. Nurk põlveliigeses kõnni erinevates faasides sagitaaltasapinnas (keskmine ±

SE). A- painutus jala mahapaneku hetkel, B- maksimaalne painutus amortisatsioonifaasis,

C- maksimaalne sirutus tõukefaasis, D- maksimaalne painutus hoofaasis.

35

A

B

C

D

0

10

20

30

40

50

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kraa

did

es)

0

10

20

30

40

50

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kraa

did

es)

-5

0

5

10

15

20

25

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kra

ad

ide

s)

0

10

20

30

40

50

Parem jalg Vasak jalg

Nu

rk (

kra

ad

ide

s)

Dorsaalfleksioon jala mahapanekul

Maksimaalne dorsaalfleksioon toefaasis

Maksimaalne plantaarfleksioon hoofaasis

Enne ravi

Pärast ravi

Joonis 13. Nurk hüppeliigeses kõnni erinevates faasides sagitaaltasapinnas (keskmine ±

SE). A- dorsaalfleksioon jala mahaasetamise hetkel, B- maksimaalne dorsaalfleksioon

toeperioodil, C- maksimaalne plantaarfleksioon hoofaasis, D- maksimaalne

dorsaalfleksioon hoofaasis.

36

Maksimaalne dorsaalfleksioon hoofaasis

A

B

C

D

5. TÖÖ TULEMUSTE ARUTELU

Käeoleva uuringus osalenud 6-10 aastastel spastilise dipleegia diagnoosiga lastel

registreeriti komplekselt rida antropomeetrilisi ja motoorset võimekust iseloomustavaid

parameetreid. Eesmärgiks oli uurida Adeli kostüümiravi mõju sellistele olulistele

näitajatele nagu kehatasakaal, alajäsemete lihasjõud ja kõnni ruumilised, ajalised ning

kinemaatilised näitajad.

Adeli kostüümiravi kasulikkust on kinnitanud mitmed autorid (Koschejev 1997, Semenova

1997, Marushkov 1998).

Antud uurimustöös selgus, et spastilise dipleegiaga 6-10 aastastel lastel avatud silmadega

registreeritud keha staatiline tasakaal oluliselt ette-taha ja külgsuunas 3-nädalase Adeli

kostüümiravi vältel ei paranenud. Enne teraapiat võis täheldada statistiliselt olulist

erinevust vasaku ja parema jala kõikumiste vahel, mis säilis ka pärast teraapiat. Parema

jala kõikumine oli suurem nii enne kui pärast teraapiat. Keha staatiline tasakaal paranes

oluliselt keha vertikaalsuunalisel kõikumisel. Keskmine kõikumise amplituud avatud

silmadega seismisel vähenes paremal jalal 41% ja vasakul jalal 38% võrreldes ravieelse

tasemega. Võib arvata, et see on tingitud paremast kehaskeemi tajumisest ja keha

sümmeetrilisuse paranemisest läbi tõhustunud proprioretseptsiooni. Varem läbi viidud

uuringutes täheldatakse tasakaalu paranemist Adeli kostüümiravi tulemusena (Koschejev

1997, Semenova 1997). Samas jääb selgusetuks, kas tegemist oli dünaamilise või staatilise

tasakaalu paranemisega. Kuna kostüüm on siiski dünaamiline teraapiavahend, võib eeldada

tasakaalu paranemist ka liikumisel, mis omakorda on oluline kõnnivõime saavutamisel ja

säilitamisel. Staatiline tasakaal ja selle paranemine on aga oluline, et üldse kõndi alustada.

Ilma stabiilse püstiasendita ei ole võimalik ka liikumise alustamine ja ühest asendist teise

siirdumine. Seismistasakaal hakkab välja kujunema kui lapsed hakkavad ennast istuvast

asendist püsti tõmbama. Liikumise arenemine koosneb kahest faasist, millest esimene on

seotud tasakaalu säilitamise õppimisega (esimese 3–5 kuu iseseisva kõndimise jooksul) ja

teine lokomotoorse mustri täiustumisega (5 kuud kuni 4 aastat kõndimiskogemust).

Esimese 3–4 kuu iseseisva kõndimise jooksul väheneb kahe jala toefaas kõnnil, suureneb

sammupikkus ja väheneb sammu laius, kõik see seostub suuresti tasakaalu kontrolliga

(Woollacott 1998). Keha tasakaalu säilitamise ajal seistes ja liikumisel ilmneb PCIga lastel

suurenenud antagonistlihaste koaktivatsioon, mis omakorda võib soodustada lihasjõu

genereerimise puudulikkust (Stackhouse 2005). Lisaks on tserebraalaparlüüsiga lastele

37

iseloomulik küürus kehaasend, mille tõttu on liikunud keharaskuskeskme projektsioon

tugipinnalt välja ja see põhjustab keha tasakaalu häirumist seismisel ja kõnnil.

Käesolevas uuringus paranes spastilise dipleegia diagnoosiga 6-10 aastastel lastel

alajäsemete bilateraalne sirutajalihaste isomeetriline maksimaaljõud. Ka suhteline jõud,

mis iseloomustab maksimaalse isomeetrilise jõu suhet uuritava kehamassiga, näitas

paranemise tendentsi olles 11%. Alajäsemete lihasjõud suurendamine oli ka üks Adeli

kostüümiravi eesmärke. Varasemad uuringud ei ole sellele olulisele parameetrile

tähelepanu pööranud, kuigi on leitud, et lihasjõu suurenemine võib tekitada positiivseid

muutusi kõnnioskuses ning see on oluline nii spastilise dipleegia diagnoosiga lastele ja

nende vanematele (Koscielny 2004b, Dodd 2003). On leitud, et PCIga inimesed on

võimelised suurendama lihasjõudu ja parandama passiivset liigeliikuvust kasutades

raskustega treeningut. Nad saavad suurendada jõudu peaaegu kõigis lihastes samaväärselt

nagu inimesed, kellel ei ole ajukahjustust. Esineb seos alajäsemete jõuväärtuste ja

motoorsete võimete vahel. Ühe lihasgrupi jõu juurdekasv ei muuda funktsiooni aga

paranemine jõu osas rohkemates lihasgruppides annab tulemuseks märkimisväärse

paranemise funktsionaalsete oskuste osas. (Koscielny 2004b, Lee 2007). Jõutreeningu

programmide tulemusel on suurenenud sammupikkus, vähenenud küürus asend kõnnil ning

paranenud suurem energiatootlikkus kõnnil (Damiano 1995, Damiano 1998, Tervo 2002).

Jõutreening lastele põhineb peamiselt vastupanuga harjutustel, kasutades nende oma

kehakaalu selle asemel, et kasutada lisaraskusi (Koscielny 2004b). Ka Adeli kostüümiravi

jooksul toimus pidevalt vastupanuga jõutreening, sest elastsed kummilingud kinnitatuna

alajäsemetele avaldasid vastupanu kogu teraapia kestel. Lisaks kasutati palju alajäsemete

sirutajalihaseid, sest üks osa teraapiast oli parandada ka siirdumisi ühest asendist teise ning

näiteks istest püsti tõusul on alajäsemete töö vältimatu.

Käesolevas uuringus paranes alajäsemete sirutajalihaste unilateraalne tahteline

maksimaaljõud ja suhteline jõud 6-10 aastastel spastilise dipleegia diagnoosiga lastel 3-

nädalase Adeli kostüümiravi tulemusena. Seejuures paremal jalal oli muutus statistiliselt

oluline. Vasaku jala tahteline maksimaaljõud oli teraapiaeelselt veidi suurem kui paremal

ning ilmselt seetõttu jäi jõu juurdekasv teraapia tulemusena tagasihoidlikumaks, olles

siiski 23%. On arvatud, et jõutreening annab kõige efektiivsemaid tulemusi kui seda

seostatakse teist tüüpi tegevustega, harjutustega või terapeutiliste sekkumistega ning on

teada, et 2-4 nädalase jõutreeningu tulemusena ei pruugi tekkida muutusi lihaste

struktuuris, kuid alati toimub neuraalne adaptatsioon (Koscielny 2004b). See on eriti

38

väljendunud kasvueas laste puhul, kellel lihaste jõu suurenemine toimub kiiremini kui

lihasmassi suurenemine. Uuringute andmetel esineb spastilise dipleegiaga lastel

maksimaalse isomeetrilise tahtelise pingutuse ajal vähenenud aktivatsioon agonistlihastes

(m. quadriceps femoris ja m. triceps surae) ja suurenenud koaktivatsioon antagonistlihastes

(hamstringlihased, dorsifleksorid) (Stackhouse 2005). Jõutreeningu esimeste nädalate

jooksul tekib lihaste koaktivatsiooni vähenemine (lihaste sünergiate, patoloogiliste

liigutuste vähenemise arvel), mille tulemusena väheneb energiakulu, liigutuste kontroll

paraneb ning samal ajal põhjustab see lihaste funktsionaalse spastilisuse vähenemise

(Koscielny 2004a, Koscielny 2004b). Antud töö tulemuste põhjal võib järeldada, et 3-

nädalane Adeli kostüümiravi kuur on piisav, et tekiksid muutused lihasjõudu reguleerivates

süsteemides (tsentraalsetes ja perifeersetes) ning selle aja jooksul on võimalik saavutada

märkimisväärne lihasjõu kasv.

Käesolevas uuringus vähenes alajäsemete bilateraalne jõudefitsiit 83%, kuid muutus oli

statistiliselt mitteoluline. Selle üheks põhjuseks võib olla vaatlusaluste väike hulk. Suur

bilateraalne jõudefitsiit näitab väiksemat võimet koordineerida mõlema kehapoole

üheaegset tegevust maksimaalsel tahtelisel pingutusel. Tendents bilateraalse jõudefitsiidi

vähenemisele Adeli kostüümiravi tulemusena on seletatav sellega, et kostüüm parandab

keha sümmeetrilisust ja kehapooled suudetakse rakendada paremale koostööle.

PCIga laste kõnd on oluliselt erinev normaalselt laste kõnnist ning Adeli kostüümiravi üks

eesmärke on muuta kõnnimuster normilähedasemaks. PCI puhul esinev patoloogiline

jäsemete asend kompenseeritakse muutustega liikumise ruumilistes ja ajalistes

parameetrites. Võrreldes tervete eakaaslastega on PCIga lastel vähenenud kõnnikiirus,

sammu pikkus ja nad ei suuda kiirendada käskluse peale. Nende toepind kõnnil on lai ja

toefaasi kestus võrrelduna hoofaasiga väga pikk. Need puudujäägid on otseselt seotud

neuroloogilise kahjustuse ulatusega. Lühike sammu pikkus ja lai toepind on tingitud

halvenenud tasakaalust ja keharaskuskeskme siirdamine jalalt jalale on puudulik. Piiratud

sammupikkus on suuresti biomehaaniline efekt passiivse ja aktiivse liikumise piiratusest,

mis on põhjustatud spastilisusest, ebaadekvaatsest lihaste pikkusest või valest

dünaamilisest aktiivsusest (Damiano 1998). PCI puhul esinevad kontraktuurid puusa-,

põlve-ja hüppeliigeses, mis takistavad normaalse amplituudiga liigutuste sooritamist.

Sammupikkus 3-nädalase Adeli kostüümiravi tulemusena ei paranenud. Ilmselt on 3

nädalat liiga lühike aeg, et tekiks muutused liigeste liikumise amplituudis ning juba

fikseerunud kontraktuuride puhul on vajalik kirurgiline sekkumine. 3-nädalase Adeli

39

kostüümiravi tulemusena võis täheldada sammu laiuse vähenemist, mis tähendab toepinna

vähenemist ning see võib olla tingitud paremast kehatunnetusest ja tasakaalu paranemisest.

Normkõnni puhul moodustab toeperiood kõnnitsüklist 58% ja hooperiood 42%.

Käesolevas töös käsitletud uurimisrühmal moodustas toeperioodi ajaline kestus

kõnnitsüklist paremal jalal üle 78%, ja vasakul jalal üle 76%. Teraapia järgselt toeperioodi

kestus kõnnitsüklis lühenes ja hooperioodi kestus pikenes ning kõnnimuster muutus seega

normilähedasemaks. Kõnni kiirus 3-nädalase Adeli kostüümiravi järgselt ei muutunud,

kuigi on leitud, et suurenenud lihasjõud parandab ka liikumise kiirust (Damiano 1998).

Käesolevas töös uuriti ka liigeste kinemaatikat kõnnil, so nurga muutusi kõnnil erinevates

liikumisfaasides. Keskenduti sagitaaltelje ümber toimuvatele liikumistele puusa-, põlve- ja

hüppeliigeses. Samuti uuriti vaagna asendit kõnnil. Normaalse kõnni ajal toimuvad enamik

liikumisi sagitaaltasapinnas. Kõnd kujuneb tavaliselt välja 5-aasta vanuselt, pärast mida on

kõnnimustri parameetrid sarnased täiskasvanutele, välja arvatud ajalised ja ruumilised

parameetrid. Normaalse kõnni eelduseks on seismistasakaalu olemasolu,

keharaskuskeskme siirdamine ühelt jalalt teisele, piisav lihasjõud alajäsemetes ning käte ja

jalgade koordineeritud liigutused (Burtner 1998). PCIga lastel on aga kõnnimuster

patoloogiline. Iseloomulik on varvastel kõnd painutatud põlvede ja puusadega ning

ülakeha on ette kallutatud.

Käeoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib väita, et kõnni kinemaatilised näitajad Adeli

kostüümiravi järgselt muutuvad normilähedasemaks (joonis 14 ja 15), kuigi statistiliselt

olulist erinevust ei esinenud. Muutused vaagna asendis kõnnil on tingitud uuritavate

kehaasendist. PCIga lastele on iseloomulik küürus kehaasend, mis on tingitud niude-

nimmelihase ja hamstringlihaste lühenemisest, kõhulihaste nõrkusest ja väljavenitatusest.

See põhjustab anterioorse vaagna kalde kõnnil. Painutus puusaliigesest jala mahapaneku

hetkel ja hooperioodil oli suurem kui normkõnni puhul. Põhjuseks vaagna anterioorne kalle

ja puusaliigese painutuskontraktuur. Mõlemad näitajad muutusid teraapia tulemusena

normilähedasemaks, samuti vaagna kalle jala mahapaneku hetkel. Seega võib arvata, et

vähenes niude-nimmelihase kontraktuur. Põlveliigese liikuvuses enne ja pärast 3-nädalast

Adeli kostüümiravi olulisi muutusi ei ilmnenud. PCIle iseloomulik painutatud põlvedega

kõnd säilis. Spastilise dipleegiaga lastel on tihti 6 eluaastaks põlvedes välja kujunenud juba

fikseerunud kontraktuurid, mida on võimalik korrigeerida ainult kirurgiliselt. Kuna põlved

on kõverdatud juba jala mahapaneku hetkel, siis on puudulik ka põlveliigese

amortisatsioon. Piiratud liigesliikuvus põlveliigestes tingib ka lühikeste sammudega

40

käimise, et pikendada kaksiktoefaasi ja kindlustada tasakaalu säilimine ning seeläbi

vähendada kukkumisi. Käesolevas töös selgus, et 3-nädalase Adeli kostüümiravi

tulemusena muutus normilähedasemaks hüppeliigese töö. Säilis küll puudulik

dorsaalfleksioon jala mahapaneku hetkel ja toeperioodil ning ülemäärane plantaarfleksioon

hoofaasis, kuid näha oli paranemise tendentsi. Sedavõrd tagasihoidlikud muutused

kõnnimustris on ilmselt tingitud lühikesest teraapia kestusest. Selles vanuses lastel on

patoloogiline kõnnimuster juba tugevasti kinnistunud ning 3-nädalase raviga

märkimisväärseid muutusi esile kutsuda ei ole võimalik. Kuna juba selle lühikese aja

jooksul tekkisid väikesed positiivsed muutused kõnnimustri paranemise suunas, on alust

arvata, et Adeli kostüümiravi pikaajalisem kestus ja korduv kasutamine parandab

hüppeliigese liikuvust ja vähendab spastilise dipleegia diagnoosiga lastele iseloomulikku

jalalaba ekviinusasendit. See võib olla tingitud sääre eesmise pinna lihaste tugevnemisest

ja achilleuse kõõluse pikenemisest, mida soodustavad elastsete kummlingude pidev jalga

korrigeeriv asend teraapia jooksul. Hüppeliigese liikuvuse paranemisega peaks vähenema

ka puusa- ja põlveliigese painutus ning vaagna anterioorne kalle. Keha peaks saavutama

püstisema asendi ja keharaskuskese liikuma tagasi kahe jala vahele, mis tagab parema

tasakaalu nii seistes kui liikumisel.

Kokkuvõtteks võib käesoleva töö tulemuste põhjal öelda, et Adeli kostüümiravi on sobiv

füsioteraapia meetod PCIga laste kehalise võimekuse parandamiseks ning see sobib

kasutamiseks rehabilitatsioonis. Selle tulemusena paraneb alajäsemete sirutajalihaste

tahteline isomeetriline maksimaaljõud ja suhteline jõud, väheneb bilateraalne defitsiit,

paraneb keha staatiline tasakaal ja kõnnimuster muutub normilähedasemaks. Viimane on

aga kõige olulisem teraapia eemärk ja tulem nii lastele endile kui ka nende vanematele.

Ravi planeerimisel ja läbiviimisel on oluline arvestada iga patsiendi individuaalset eripära.

Vajalikud on edasised uuringud, et selgitada kui pikaajaline on Adeli kostüümiravi toime

ja kui jätkata teraapiat, siis milliseid tulemusi on võimalik saavutada.

41

-10

-6

-2

2

6

10

14

-10

-6

-2

2

6

10

14

Maksimaalne vaagna kalle kõnnil

Maksimaalne vaagna kalle kõnnil

Enne ravi

Pärast ravi

Norm

Vasak kehapool

Parem kehapool

-10

0

10

20

30

40

50

60

-10

0

10

20

30

40

50

60

Maksimaalne sirutus puusaliigeses toeperioodil

Parem jalg

Vasak jalg

Maksimaalne sirutus puusaliigeses toeperioodil

Painutus puusaliigeses jala mahapanekul

Painutus puusaliigeses jala mahapanekul

Vaagna kalle jala mahapaneku hetkel

Maksimaalne painutus puusaliigeses hooperioodil

Maksimaalne painutus puusaliigeses hooperioodil

Joonis 14. Vaagna kalde ja nurga muutused puusaliigeses kõnnil spastilise dipleegiaga

lastel enne ja pärast Adeli kostüümiravi ning normväärtused.

42

Vaagna kalle jala mahapaneku hetkel

Dorsaalfleksioon jala mahaasetamisel

0

10

20

30

40

50

60

70

0

10

20

30

40

50

60

70

Maksimaalne painutus põlveliigeses

amortisatsioonifaasis Maksimaalne sirutus põlveliigeses tõukefaasis

Parem jalg

Vasak jalg

Pärast ravi

Norm

-20

-10

0

10

20

30

40

-20

-10

0

10

20

30

40

Maksimaalne dorsaalfleksioon

toeperioodil

Maksimaalne dorsaalfleksioon

toeperioodil

Maksimaalne plantaarfleksioon hoofaasis

Parem jalg

Vasak jalg

Painutus põlveliigeses jala mahaasetamisel

Maksimaalne painutus põlveliigeses hoofaasis

Painutus põlveliigeses jala mahaasetamisel

Maksimaalne painutus põlveliigeses

amortisatsioonifaasisMaksimaalne sirutus

põlveliigeses tõukefaasis

Maksimaalne painutus põlveliigeses hoofaasis

Dorsaalfleksioon jala mahaasetamisel

Maksimaalne plantaarfleksioon hoofaasis

Maksimaalne dorsaalfleksioon hoofaasis

Maksimaalne dorsaalfleksioon hoofaasis

Enne ravi

Joonis 15. Nurga muutused põlve- ja hüppeliigeses kõnnil spastilise dipleegiaga lastel

enne ja pärast Adeli kostüümiravi ning normväärtused.

43

6. JÄRELDUSED

Töö tulemuste põhjal võib teha järgmised järeldused:

1. Kolmenädalase Adeli kostüümiravi tulemusena paranes spastilise dipleegiaga 6-10-

aastastel lastel keha tasakaal avatud silmadega seismisel, hinnatuna keha

vertikaalsuunaliste kõikumiste absoluuthälbe alusel.

2. Kolmenädalase Adeli kostüümiravi tulemusena suurenes spastilise dipleegiaga lastel

tahteline isomeetriline maksimaaljõud ja suhteline jõud unilateraalsel pingutusel parema

jalaga ning isomeetriline maksimaaljõud bilateraalsel pingutusel.

3. Kolmenädalase Adeli kostüümiravi tulemusena spastilise dipleegiaga lastel olulisi

muutusi kõnniparameetrites ei toimunud.

44

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Abel MF, Damiano DL, Blanco JB, Conaway M, Miller F. Relationship among

musculoskeletal impairments and functional health status in ambulatory cerebral palsy.

J Pediatr Orthop 2003; 23: 535-541.

2. Aicardi J. Diseases of the Nervous System in Childhood, 2nd ed. Cambridge University

Press, 1998: 210-240.

3. Ayurveda JC. The Adeli project. Available online 26 March 2007 http://www.adeli-

suit.com/English/index.htm

4. Bache CE, Selber P, Grahm HK. Cerebral palsy: the management of spastic dipelgia.

Curr Orthop 2003; 17: 88-104.

5. Bax M, Goldstein M, Rosenbaum P, Leviton A, Paneth N, Dan B, Jacobson B,

Damiano D. Executive Committee for the Definition of Cerebral Palsy. Dev Med

Child Neurol 2005; 47:571-576.

6. Burtner PA, Qualls C, Woollacott MH. Muscle activation characteristics of stance

balance control in children with spastic cerebral palsy. Gait posture 1998; 8: 163-174.

7. Bobath B, Bobath K. Cerebral palsy and the neurodevelopmental approach to

treatment, part I and II. In: Pearson PH, Williams CE, Thomas CC (eds). Physical

Therapy Services in the Dev Disarb, Springfield, Illinois, 1972.

8. Bobath B. Motor development: its effect on general development and application to

the treatment of cerebral palsy. Physiotherapy 1971; 57: 526-532.

9. Bobath B. The motor deficit in patients with cerebral palsy. Clinics in Dev Med, SIMP

with Heinemann, London, 23, 1966.

10. Cans C, McManus V, Crowley M, Guillem P, Platt MJ, Johnson A, Arnaud C.

Cerebral palsy of post-neonatal origin: characteristics and risk factors. Paediatr Perinat

Epidemiol 2004; 18: 214-220.

11. Damiano LD, Kelly LE, Vaughn CL. Effects of quadriceps femoris muscle

strengthening on crouch gait in children with spastic diplegia. Phys Ther 1995; 75:

658-671.

12. Damiano LD, Abel FA. Functional outcomes of strength training in spastic cerebral

palsy. Arch Phys Med Rehabil 1998, 79: 119-125.

13. Damiano DL, Martellotta TL, Sullivan DJ, Granata KP, Abel MF. Muscle force

production and functional performance in spastic cerebral palsy: relationship of

cocontraction. Arch Phys Med Rehabil 2000; 81: 895-900.

45

14. Davis RB, Ounpuu S, Tyburski DS, Gage JR. A gait analysis data collection and

reduction technigue. Hum Mov Sci 1991, 10: 575-587

15. Dodd KJ, Taylor NF, Graham HK. A randomized clinical trail of strength training in

young people with cerebral palsy. Dev Med Child Neurol 2003; 45: 652-657.

16. Engsberg JR, Ross SA, Olree KS, Park TS. Ankle spasticity and strength in children

with spastic diplegic cerebral palsy. Dev Med Child Neurol 2007; 42: 42-47.

17. Enoka, R. Neuromechanical Basis of Kinesiology. 2nd ed. Champaign: Human

Kinetics, 1994, 14-118.

18. Flett PJ. Rehabilitation of spasticity and related problems in childhood cerebral palsy.

J Paediatr Child Health 2003; 39: 6-14.

19. Furlong W, Barr RD, Feeny D, Yandow S. Patient-focused measures of functional

health status and health-related quality of life in pediatric orthopedics: a case study in

measurement selection. Health Qual Life Outcom 2005; 3:3.

20. Gaiter S. Sensory Integrations in Cerebral Palsy. Cerebral palsy magazine 2003; 1: 26-

28

21. Goh HT, Thompson M, Huang WB, Schafer S. Relationships among measures of knee

musculoskeletal impairments, gross motor function, and walking efficiency in children

with cerebral palsy. Pediatr Phys Ther 2006; 18:253-261.

22. Goto M, Ota R, Iai M, Sugita K, Tanabe Y. MRI changes and deficits of higher brain

functions in preterm diplegia. Acta Paediatr Scand 1994; 83: 506-511.

23. Granata KP, Ikeda AJ, Abel MF. Electromechanical delay and reflex response in

spastic cerebral palsy. Arch Phys Med Rehabil 2000; 81: 888-894.

24. Himmelmann K, Bescung E, Hagberg G, Uvebrant P. Gross and fine motor function

and accompanying impairments in cerebral palsy. Dev Med Child Neurol 2006; 48:

417-423.

25. Johnston MV, Trescher WH, Ishida A, Nakajima W. Neurobiology of hypoxic-

ischemic injury in the developing brain. Pediatr Res 2001; 49: 735-741.

26. Koman LA, Smith BP, Shilt JS. Cerebral palsy. Lancet 2004; 363: 1619-1631.

27. Koscheyev VS, Leon GR. Report of Adeli suit pilot testing in the United States 1997.

Available online 26 March 2007 http://www.adeli-suit.com/English/article_02e.htm

28. Koscielny I. TheraSuit – soft dynamic proprioceptive orthotic. Cerebral palsy

magazine 2004a; 2: 8-11.

29. Koscielny R. Strength training and CP. Cerebral palsy magazine 2004b; 2: 12-14.

46

30. Lee JH, Sung IY, Yoo JY. Trerapeutic effects of strengthening exercise on gait

function of cerebral palsy. Disabil Rehabil 2007; 11: 1-6.

31. Levitt S. Treatment of cerebral palsy and motor delay, 3 rd ed. Blackwell Science Ltd,

1995, 28-47.

32. Maas H. Motoorse sooritusvõime dünaamika di- ja tetrapleegilistel lastel

neuroarengulise ja tavateraapia mõjul. Magistriväitekiri. Tartu: Tartu Ülikool, 2001.

33. Marushkov VI, Martyanova LV, Voronina NM. The experience of using dynamic

proprioceptive correction in children with ICP in the Skobykino children`s psycho

neurological sanatorium 1998. Available online 26 March 2007 http://www.adeli-

suit.com/English/article_04e.htm

34. Milsom I, Ladfors L, Thiringer K, Niklasson A, Odeback A, Thorberg E. Influence of

maternal, obstetric and fetal risk factors on prevalence of birth asphyxia at term in a

Swedish urban population. Acta Obstet Gynecol Scand 2002; 81: 909-917.

35. Morris C, Kurinczuk JJ, Fitzpatrick R. Child for family assessed measures of activity

performance and participation for children with cerebral palsy: a structured review.

Child Care Health Dev 2005; 31: 397-407.

36. Pasternak JF. Parasagital infraction in neonatal asphyxia. Ann Neurol 1987; 5: 202 –

204.

37. Prakash H, Ganesh T, Bhattacharji S. Effect on single event multilevel soft tissue

surgery on gait parameters in spastic diplegia. IJPMR 2007; 18: 3-6.

38. Rodda JM, Graham HK, Carson L, Galea MP, Wolfe R. Sagittal gait patterns in

spastic diplegia. J Bone Joint Surg 2004; 86: 251-258.

39. Rosenbaum P. Cerebral palsy: what parents and doctors want to know. Br Med J 2003;

326: 970-974.

40. Ross SA, Engsberg JR, Olree KS, Park TS. Quadriceps and hamstring strength

changes as a functions of selective dorsal rhizotomy surgery and rehabilitation. Ped

Phys 2001; 13: 2-9.

41. Saleh MT. Cerebral palsy – update on management. Egy J Neurosc 2004; 1: 50-57.

42. Scheker LR, Ozer K. Electrical stimulation in management of spastic deformity. Hand

Clin 2003; 19: 601-606.

43. Semenova KA. Basis for method of dynamic proprioceptive correction in the

restorative treatment of patients with residual-stage infantile cerebral palsy. Neurosci

Behav Physiol 1997; 27: 639-643.

47

44. Shumway – Cook A, Hutchinson S, Kartin D, Price R, Woollacott M. Effect of

balance training on recovery of stability in children with cerebral palsy. Dev Med

Child Neurol 2003; 45: 591-602.

45. Sologub EG. Efficacy of application of the adeli suit in treatment of infantile cerebral

palsy1997. Available online 26 March 2007

http://www.adeli-suit.com/English/article_03e.htm

46. Stackhouse SK, Binder-Macleod SA, Lee SCK. Voluntary muscle activation,

contractile properties, and fatigability in children with and without cerebral palsy.

Muscle nerve 2005; 31: 594-601.

47. Stanley F, Blair E, Alberman E. cerebral palsies. Epidemiology and casual pathways.

Clin Dev Med 2000; 151: 14-194.

48. Talvik T. Hypoxic –ischemic brain damage in neonates (clinical, biomechanical and

brain computed tomografical investigation) (dissertation). Tartu: TÜ kirjastus 1992.

49. Talvik T. Tserebraalparalüüs - müüt ja tegelikkus 1998; 12-13.

50. Tervo RC, Azuma S, Stout J, Novacheck T. Correlation between physical functioning

and gait measures in children with cerebral palsy. Dev Med Child Neorol 2002; 44:

185-190.

51. Turner AE. The efficacy of Adeli suit treatment in children with cerebral palsy. Dev

Med Child Neurol 2006; 48: 324-324.

52. Varni JW, Burwinkle TM, Sherman SA. Health-related quality of life of children and

adolescents with cerebral palsy: hearing the voices of the children. Dev Med Child

Neurol 2005; 47: 592-597.

53. Westcott SL, Lowes LP, Richardson PK. Evaluation of postural stability in children:

current theories and assessment tools. Phys Ther 1997; 77: 629-642.

54. Winter DA. Anatomy, biomechanics and control of balance during standing and

walking. Waterloo biomechanics 1995: 77-103.

55. Woollacott MH, Burtner P, Jensen J, Jasiewicz J, Roncesvalles N, Sveistrup H.

Development of postural responses during standing in healthy children and children

with spastic diplegia. Neurosci Biobehav Rev 1998; 22: 583–589.

48

SUMMARY

THE EFFECT OF ADELI SUIT THERAPY PROGRAM ON MOTOR

FUNCTION IN CHILDREN WITH SPASTIC DIPELGIA

Heilika Rõõs

The Adeli suit therapy has been in use for the last 15 years and is used as part of

physiotherapy treatment for children with cerebral palsy. Although children, parents and

physiotherapists often subjectively note changes in motor performance, there has been little

research to substantiate these observations.

The aim of present study was to evaluate CP children’s physical capability before and after

three weeks Adeli Suit therapy program.

In present study participated 8 spastic diplegia children, aged 6-10 years. Static balance

with opened eyes was measured in laboratory before and after Adeli suit therapy program

using force platforms. The maximal isometric force of the lower extremities extensor

muscles was determined with a special construction on a dynamometric appliance. The

maximal force was executed with a left and right leg (unilateral strains) and with both legs

at the same time (bilateral strains). The relative force was calculated as well as bilateral

strength deficit. Three-dimensional gait analysis was done by using optic-electronic

movement analysis system BTS Elite 2002 to evaluate gait parameters. Total duration of

Adeli suit therapy program was three weeks, every week was performed five sessions each

session lasted for two hours.

After 3-weeks Adeli suit therapy program the spastic diplegia children’s static balance

(vertical) with opened eyes improved significantly (p<0,05). The maximal isometric

strength and relative isometric strength improved significantly of the right leg and also

improved bilateral isometric strength (p<0,05) during 3-weeks Adeli suit therapy program.

There were trend to improvement of gait parameters although the change wasn’t

significant.

In a summary we can affirm that Adeli suit therapy is a useful method to improve physical

capability of children with cerebral palsy. There are needs for further research to explain

how long Adeli suit therapy effects last and what kinds of effects are possible to achieve.

49