Upload
others
View
34
Download
0
Embed Size (px)
Citation preview
2
Sisukord
Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 3
Materjal ja metoodika ............................................................................................................................. 5
Tulemused ............................................................................................................................................... 7
Arutelu ................................................................................................................................................... 10
Kokkuvõte .............................................................................................................................................. 12
Summary ............................................................................................................................................... 13
Kirjandus ................................................................................................................................................ 14
Lisad ....................................................................................................................................................... 15
3
Sissejuhatus
Rannaniidud on poollooduslikud kooslused, mis püsivad tänu mõõdukale inimtegevusele
ning pakuvad soodsaid elutingimusi paljudele liikidele. Mitmetele liikidele on rannaniidud
esmatähtsad elupaigad, ilma milleta ei suuda lokaalsed populatsioonid säilida ja on
rannaniitude unarusse jäämise tõttu viimastel aastakümnetel kas hävinud või siis oluliselt
vähenenud (Rannap et al. 2015). Mitmetele linnuliikidele on rannaniidud olulised nii
pesitsemiseks (nt kiivitaja, punajalg‐tilder) kui peatuspaigaks rändeperioodil (vee‐ ja
rannikulindudele), sest need pakuvad sobilikku toitu ja varjetingimusi. Seepärast on
rannaniitude säilitamine ja taastamine oluline tagamaks loodusliku mitmekesisuse säilimist
rannikul. Kaitsealustest linnuliikidest on rannaniitudega seotud I kaitsekategooriasse kuuluv
niidurüdi (Calidris alpina schinzii), II katsekategooriasse kuuluvad mustsaba‐vigle (Limosa
limosa) ja naaskelnokk (Recurvirostra avosetta).
Rannaniitude taastamiseks kasutatakse niitmist ja karjatamist (või mõlemat meetodit
kombineerituna). Hooldamata niit kasvab juba mõne aastaga roogu, kõrgemad alad võivad
võsastuda, mistõttu kaovad mitmetele linnuliikide sobilikud elupaigad. Aastaid hooldamata
rannaniitude taastamisel võivad linnud niitudel uuesti pesitsema asuda, kuid vahepealne
muutuste periood võib endise situatsiooni taastumist mõjutada või pärssida seda sootuks.
Lindudele sobilike pesitsustingimusi taastades ei pruugi pesitsema naasvate lindude
produktiivsus positiivne olla, sest valesti ajastatud taastusmeetodid võivad oluliselt
pesitsusedukus vähendada või muuta rannaniidu nö ökoloogiliseks lõksuks – alaks, kus
näiliselt on lindudele tagatud sobilikud pesitsustingimused, kuid tegelik pesitsusedukus on
madalam, kui oleks vajalik asurkonna taastumiseks või püsimiseks. Üheks selliseks mõjuriks
võib olla nt valel ajal teostatud niitmine või vale karjatamise ajastamine ja
karjatamiskoormus.
Pärnu rannaniitude aktiivne kasutamine lõppes 1970‐80ndatel, mille järel kasvasid niidualad
kiiresti roogu ja ajapikku kadusid mitmete maapinnal pesitsevate linnuliikude (eelkõige
kurvitsaliste) pesitsustingimused. Rannaniitude taastamine algas 2010ndal aastal, sihipärane
aktiivne taastamine on toimunud aastast 2012. Paari viimase aastaga on taastatud
rannaniidul asunud pesitsema mitmed rannaniitudele iseloomulikud linnuliigid (nt kiivitaja,
punajalg‐tilder, tikutaja; Kose 2014). Seni pole teada, kas pesitsevad linnuliigid suudavad
asurkonda taastoota. On võimalik, et pikka aega hooldamata rannaniidul on vahepealsete
aastate jooksul keskkonna tingimused muutunud sedavõrd, et linnud küll naasevad
4
rannaniitudele pesitsema, kuid nende sigimisedukus on väga madal. Üheks selliseks ajas
muutunud teguriks võib olla suurenenud kisklusrisk. Nii on võimalik, et varem hooldamata
alal või selle läheduses on soodsad elutingimused leidnud potentsiaalsed kiskjad (nt kährik
Nyctereutes procyonoides, rebane Vulpes vulpes, metssiga Sus scrofa), kelle mõju
linnuasurkonnale võib olla negatiivne. Suur osa Pärnu rannaniidust piirneb vahetult linnaga,
seepärast võib arvata, et kiskluse mõju rannaniidu lindude sigimisedukusele võib olla
märkimisväärne. Peale rannaniidu taastamist on seal küll suurenenud madalrohuste
elupaikade osakaal, mis on pesitsemiseks sobilikud just kahlajatele (ning mitmetele
värvulistele, nt kuldhänilane; Kose 2014), kuid samas võib roostiku kadumise tõttu
suureneda kisklus, sest loomade liikumine niidul on lihtsustatud ja pesade leidmine lihtsam.
Käesoleva uuringu eesmärgiks oli uurida, milline on Pärnu rannaniidu maapinnal pesitsevate
lindude:
‐ pesade kisklusriski määr munade haudestaadiumis
‐ pesade kisklusriski erinevus rannaniidu erinevates osades
‐ pesarüüstajate liigiline kuuluvus
5
Materjal ja metoodika
Uuring viidi läbi Pärnu rannaniidu kahel alal – Vana‐Pärnus (u 55 ha) ja Raekülas (u 50 ha;
uurimisalade paiknemine on esitatud lisas 1). 9. – 10. mail 2015 otsiti aladelt pesitsema
asunud lindude pesi. Alasid jälgiti esmalt vaatlustoruga, et teha kindlaks võimalikud
pesitsuspiirkonnad, hiljem kontrolliti need piirkonnad põhjalikult üle. Vana‐Pärnu
rannaniidul läbiti pesade otsimise käigus 19,0 km, Raekülas 16,5 km. Leitud pesade puhul
registreeriti linnu liik ning pesas olnud munade arv. Pesade juures viibiti võimalikult lühikest
aega, et mitte äratada kiskjate tähelepanu. Ühtegi leitud pesa ei puudutatud. Kõik välitööd
tehti ühe isiku poolt.
Rannaniidule paigutati pärispesadega samasse piirkonda tehispesad: 14 pesa nii Vana‐
Pärnusse kui Raekülla. Lisaks paigutati viis pesa Papiniidu linnutorni lähedusse (vt lisa 1), kuid
neid pesi kasutati vaid kiskjaliikide kindlaks tegemisel, mitte alade võrdlevas analüüsis.
Tehispesad paiknesid niidul nii, et need asuks pärispesadega samas piirkonnas, samas jälgiti,
et tehispesad ei asetseks teineteisele liiga lähedal. Tehispesa koosnes kahest põldvuti
(Coturnix coturnix) ja ühest plastiliinist munast. Plastiliinist muna oli värvitoonilt
vutimunadest pruunikam (vt. lisa 2). Plastiliinist muna kinnitati maapinnale traadist vardaga,
et kiskjal oleks seda raskem pesast eemaldada ja suureneks võimalus kiskja tuvastamiseks.
Tehispesad rajati õhtusel ajal ühe tunni jooksul (alates kella 18:00). Tehispesade rajamiseks
kasutati ühekordseid kummikindaid, et vähendada võimalike lõhnajälgede jätmist. Nii päris‐
kui tehispesadest 3 m kaugusele asetati rohu sisse väike kivi, et pesi oleks hiljem lihtsam
leida ja pesa kontrollimisele kuluv aeg oleks minimaalne.
Päris‐ ja tehispesi külastati esimest korda 12h möödudes (järgmisel hommikul vahemikus
06:00 – 08:00), teist korda 24h möödudes tehispesade rajamisest (järgmise päeva õhtul
vahemikus 18:00 – 20:00), edaspidi iga kolme päeva tagant. Külastustel registreeriti pesades
olev munade arv. Pesa loeti rüüstatuks, kui kasvõi üks muna oli pesast kadunud. Lisaks koguti
rannaniidult kokku välitööde käigus leitud rüüstatud munad (mune leiti nii pesade otsimise,
kui hilisemate pesade kontrollimise käigus). Kontrollkülastuste käigus tehti nii päris‐ kui
tehispesade seisukord (rüüstatud või mitte) kindlaks u 1 m kauguselt, et vältida pärispesa
liigset häirimist ja tehispesadele lõhnajälgede jätmist. Hauduvad vanalinnud põgenesid
pesalt, kui vaatleja oli 10 – 5 m kaugusel pesast.
6
Pesade rüüstamise/hävimise korral registreeriti tehispesades kunstmunal olevad rüüstele
viitavad märgid. Pärispesade puhul määrati pesa hävimise põhjus maapinnal olevate jälgede
või munadel olevate märkide järgi (tuvastati vaid lindude, tõenäoliselt hallvarese Corvus
corone cornix, rüüstele viitavad märgid). Neljast rüüstatud tehispesast olid kadunud ka
kunstmunad. Selliste pesade puhul määrati rüüstaja liik maapinnal olevate jälgede põhjal.
Andmeid analüüsiti tarkvaraprogrammiga Statistica 7.0 (StatSoft, Inc. 2005). Aladelt ei leitud
andmete analüüsimiseks piisaval hulgal pärispesi (vt. tulemused), seepärast võrreldi vaid
erinevate rannaniidu osade tehispesade kumulatiivset ellujäämust nii Cox’i F‐testiga kui χ2‐
testiga.
7
Tulemused
Leitud pärispesade arv oli tagasihoidlik (tabel 1) ja pelgalt nende alusel polnud võimalik
hinnata usaldusväärselt pesade ellujäämust alade vahel. Pesade otsimise käigus leiti kokku
kaheksa pesa Vana‐Pärnust ja üks pesa Raekülast. Vana‐Pärnu rannaniidult leiti kolm tikutaja
(Gallinago gallinago) ja kaks hänilase (Motacilla flava) kurna ning üks kiivitaja (Vanellus
vanellus), punajalg‐tildri (Tringa totanus) ja rääkspardi (Anas strepera) kurn. Tikutaja,
kiivitaja ja punajalg‐tildri kurnad olid kõik nelja munalised, hänilase kurnad olid kolme ja viie
munalised, rääkspardi kurnas oli leidmise hetkel 4 muna. Raeküla rannaniidult leitud
punajalg‐tildri pesas oli 2 muna ja ilmselt oli see juba eelnevalt hallvareste poolt rüüstatud.
Uuringu lõpuks oli hävinud kõik Raeküla rannaniidu tehispesad, Vana‐Pärnu rannaniidu
tehispesadest oli hävinud 71,4% (10/14) ja pärispesadest 75,0% (6/8).
Vana‐Pärnu rannaniidu päris‐ ja tehispesade kumulatiivne ellujäämus ei erinenud oluliselt
(Cox’s‐test: F8,20=1,36, p=0,27; joonis 1), seega pole alust arvata, et tehispesade andmestikul
põhinevad analüüsid erineks oluliselt reaalsest olukorrast. Raeküla rannaniidu tehispesade
kumulatiivne ellujäämus oli oluliselt madalam kui Vana‐Pärnu tehispesadel (Cox’s‐test: F
28,30=6,23, p<0,0001; joonis 2).
10.mai 12.mai 14.mai 16.mai 18.mai 20.mai 22.mai 24.mai 26.mai 28.mai
0,0
0,1
0,2
0,3
0,4
0,5
0,6
0,7
0,8
0,9
1,0
kum
ulat
iivne
ellu
jääm
us
pärispesad tehispesad
Joonis 1. Vana‐Pärnu rannaniidu tehis‐ ja pärispesade kumulatiivne ellujäämus. Punktiirid tähistavad trende.
8
10.mai 12.mai 14.mai 16.mai 18.mai 20.mai 22.mai 24.mai 26.mai 28.mai
0,0
0,1
0,2
0,3
0,4
0,5
0,6
0,7
0,8
0,9
1,0
kum
ulat
iivn
e e
llujä
äm
us
Vana-Pärnu Raeküla
Joonis 2. Vana‐Pärnu ja Raeküla rannaniidu tehispesade kumulatiivne ellujäämus. Punktiirid tähistavad trende‐
Ka χ2‐ruut test näitas Raeküla rannaniidu oluliselt kiiremat tehispesade hävimist (peale 12h
möödumist: χ2=18,12, df=1, p<0,0001, joonis 3; peale 36 h möödumist: χ2=14,58, df=1,
p=0,0001; peale 4,5 päeva möödumist: χ2=21,00, df=1, p<0,00001).
14
3
0
11
Vana-Pärnu Raeküla0
2
4
6
8
10
12
14
16
teh
isp
esa
de
arv
12
h m
öö
du
de
s
säilinud pesad rüüstatud pesad
Joonis 3. Tehispesade rüüste Pärnu rannaniidu kahes osas 12h möödudes peale pesade rajamist.
Pesade hävimise põhjused on esitatud tabelis 1 ja joonisel 4. Teadmata põhjusel hävinud
tehispesad rüüstati suure tõenäosusega hallvareste poolt (või mõne teise linnuliigi), sest
pesade vahetus läheduses ei täheldatud jälgi ega rohu tallamist. Vana‐Pärnu rannaniidult
leiti lisaks 8 kiivitaja ja üks punajalg‐tildri rüüstatud muna.
9
Tabel 1. Pärnu rannaniidu tehispesade hävimise põhjused tehispesad pärispesad
põhjus hävinud liik pesi hävinud põhjusVana‐Pärnu (kokku 14 pesa) tallamine* 5 tikutaja 3 2 vares, tallamine
kährik 3 hänilane 2 2 tallamine imetaja sp 1 punajalg‐tilder 1 0 teadmata** 1 kiivitaja 1 1 vares rääkspart 1 1 tallamineRaeküla (kokku 14 pesa) kährik 4 punajalg‐tilder 1 1 teadmata tallamine* 4 torm 2 kärp 1 metssiga 1 teadmata** 3 Papiniidu (kokku 5 pesa) vares 2 metssiga 1 teadmata 2
*tallatud veiste poolt; ** teadmata põhjusel hävinud pesad on suure tõenäosusega hallvareste rüüstatud
Joonis 4. Tehis‐ ja pärispesade hävimise põhjused. Summaarsena on esitatud Vana‐Pärnu, Raeküla ja Papiniidu rannaniidu andmed (detailsed andmed on esitatud tabelis 1).
vares11%
veis33%
kährik19%
imetaja sp3%
torm6%
metssiga6%
kärp3%
teadmata19%
10
Arutelu
Tehispesade rajamine oli vajalik, sest välitööde käigus ei leitud piisaval hulgal lindude
pärispesi, mis oleks võimaldanud pesitsuse edukust hinnata. Vana‐Pärnu rannaniidult leiti
siiski piisaval hulgal pärispesi ja nende kumulatiivne ellujäämus ei erinenud oluliselt
tehispesade ellujäämusest (joonis 1). Seega pole alust arvata, et tehispesade andmestikule
tuginev analüüs erineks oluliselt tegelikust olukorrast. Tehispesi ei rajatud rannaniidule küll
palju, kuid sellest hoolimata ilmnes selge erinevus otse linnaga piirneva Raeküla rannaniidu
ja linnast veidi eemal oleva Vana‐Pärnu rannaniidu tehispesade kumulatiivse ellujäämuse
vahel.
Maaspesitsevate lindude pesade hävimine Pärnu‐Rannaniidul 2015 aasta pesitsushooajal oli
küllaltki suur. Võrreldes Vana‐Pärnuga, oli hävimine oluliselt intensiivsem Raeküla
rannaniidul. Suur osa pesadest rüüstati hallvareste ja kährikute poolt (kokku 30%); kui
arvestada, et teadmata põhjustel hävinud pesad olid suure tõenäosusega samuti hallvareste
rüüstatud (lindude rüüstest ei jää sageli märke, sest munad viiakse peast eemale ja süüakse
seal), siis võib hallvareste ja kährikute rüüste osakaal olla 49%. Võimalik, et mõningad pesad,
mis algselt kährikute poolt rüüstatuks loeti, rüüstati tegelikult rebaste poolt (rebaste arvukus
on viimastel aastatel linnades kasvanud), sest pelgalt kunstmunale jäänud kihvajälgede
põhjal pole nende kahe liigi eristamine 100 protsenti usaldusväärne.
Kolmandik pesadest (33%) tallati rannaniidul karjatatavate veiste poolt (joonis 4). Kui
vaadata tehispesade hävimise põhjuseid alade lõikes, siis ei erine alad märkimisväärselt
(tabel 1), kuid oluline erinevus pesade kumulatiivses ellujäämuses kahe ala vahel tuleneb
suuresti rüüste/tallamise intensiivsusest, mis oli oluliselt kõrgem Raekülas, kus valdav osa
pesadest oli hävinud juba 12h möödudes. Seega võib käesoleva andmestiku põhjal järeldada,
et pesitsuse õnnetumise tõenäosus on Raeküla rannaniidul oluliselt madalam kui Vana‐Pärnu
piirkonnas.
Raeküla rannaniidul toimus karjatamine juba uuringu algusest peale ja tallamise mõju oli
täheldatav juba 12 tunni möödudes peale tehispesade rajamist. Vana‐Pärnus alustati
karjatamisega alles 21. mail, peale mida langes ka Vana‐Pärnu rannaniidul pesade
kumulatiivne ellujäämus märgatavalt, enne seda rüüstati Vana‐Pärnus vaid neli pesa (joonis
2). See näitab, et karjatamise ajastamisel on oluline roll lindude pesitsusedukuse mõjutajana.
Peale poegade koorumist ei kujuta veised kurvitsaliste poegadele enam otsest ohtu, sest
pojad on võimelised loomade eest põgenema, kuid haudestaadiumis pesad on tallamise
vastu suhteliselt kaitsetud. Pärispesadest hävis tallamise tõttu Vana‐Pärnus küll ainult üks
11
rääkspardi pesa ja kaudselt ka ühe hänilase pesakond, kus ühepäevased pojad hukkusid
vahetult peale koorumist , sest tallamise tulemusena oli pesale varju pakkunud rohi tallatud,
pesa oli kergesti leitav ja ilmselt seetõttu hüljatud. Teises hänilase pesas olid kõik kolm
poega kadunud kolme päeva vanusena (ilmselt hallvarese rüüste tõttu).
Reaküla rannaniidu halvemale seisukorrale viitab ka see, et sealt leiti vaid üks pärispesa, mis
oli juba 12h hiljem rüüstatud, samas kui Vana‐Pärnu rannaniidult leiti sama töömahu juures
kaheksa pärispesa. Ilmselt on põhjus selles, et Raeküla rannaniit piirneb vahetult männikuga,
kus on soodsad elutingimused nii imetajatele, kes käivad öösiti niidul toitumas, kui ka
vareslastele ja seepärast on rüüste Raekülas intensiivsem. Vana‐Pärnu rannaniitu lahutab
aga linnast maantee (potentsiaalne takistus kiskjate liikumisel) ja selle taha jääv suhteliselt
lage ala, mis ei paku niivõrd soodsaid tingimusi kiskjatele, kui seda on Raekülas. Lisaks
piirneb Vana‐Pärnu Audru jõe suudmealaga, mis on samuti võimalik takistus maismaal
liikuvatele kiskjatele.
Välitööde käigus tehtud tähelepanekud maapinnal pesitsevate kahlajate arvukuse kohta
viitavad Vana‐Pärnu rannaniidu suuremale pesitsustihedusele, mis ühtib varasemate
seireandmetega (Kose 2014). Vana‐Pärnus täheldati tööde käigus lisaks leitud pesadele
vähemalt seitsme kiivitaja paari ja ühe punajalg‐tildri territooriumi; Raekülas oli lisaks leitud
punajalg‐tildri pesale territoriaalsed vaid kaks paari kiivitajaid. Vana‐Pärnus nähti rannaniidu
kõrgemas madalrohusel alal kahte sinikael‐pardi (Anas platyrhynchos) pesakonda ja kahte
kiivitaja poega, mis näitab, et kiivitajate pesitsemine õnnestus vähemasti mingil määral.
Samas peab olema ettevaatlik pidades Vana‐Pärnu väiksema kisklusriskiga alaks. Seda näitas
nii tehispesade rüüstamiste võrdlus, mis oli lõpptulemusena siiski alade vahel suhteliselt
sarnane, kui ka see, et Vana‐Pärnust leiti tööde käigus hallvareste poolt rüüstatud mune
(enamasti kiivitajate munad). Hallvareseid võis märgata uuringu ajal pidevalt tegutsemas
Vana‐Pärnu rannaniidu kaldaäärsete puude otsas ja kaldavööndis. Seega on alust arvata, et
kuigi Vana‐Pärnu taastatud rannaniidul on hetkel pesitsemise õnnestumine tõenäolisem, on
kahlajate pesitsemine siiski suhteliselt väheproduktiivne ja vajaks edaspidi lähemat
tähelepanu, seda eelkõige just karjatamise intensiivsuse ja ajastamise osas.
Alade sobilikkus/ebasobilikkus maapinnal pesitsevatele lindudele võib lisaks
kisklusele/tallamisele tuleneda ka nende suhtelisest kõrgusest ja avatusest merele.
Ootamatud kevadised tormid võivad rannaniidu üle ujutada ja hävitada lindude pesad. Üks
selline torm juhtus olema 13. mail, kui tormituulte tõttu tõusis vesi kõrgele ja ujutas üle pea
kogu Raeküla rannaniidu. Samas aga ei mõjunud sama torm nii laastavalt Vana‐Pärnus, kas
siis ala soodsama asendi tõttu konkreetse tormituule suhtes või siis Pärnu sadama muuli
tõttu, mis vähendab edelasuunaliste tormide mõju.
12
Kokkuvõte
Pärnu rannaniitude aktiivne taastamine on kestnud alates 2012ndast aastast. Selle käigus on
hooldatud ligi 250 ha, kus on igal aastal niidetud roogu ja heina ning karjatatud kariloomi.
Hooldustööde tulemusena on niidul suurenenud oluliselt madalrohuse ala pindala, mis võiks
olla sobilik pesitsemiseks rannikulindudele, kelle pesad asuvad maapinnal (nt kiivitaja,
tikutaja, punajalg‐tilder). Varasema seireandmete kohaselt on niidu erinevates osades
pesitsemas mitmeid kahlajaid ja värvulisi, kuid seni puudus info, kuidas on taastatud niidul
lood lindude pesitsusedukusega. Linna läheduse tõttu oli alust arvata, et munadega pesade
rüüstamine võib oluliselt mõjutada lindude pesitsusedukust. Käesoleva uuringu eesmärk oli
uurida maapinnal pesitsevate lindude: (a) haudestaadiumis olevate pesade rüüstamiste
osakaalu, (b) pesade kisklusriski erinevust rannaniidu erinevates osades ja (c) pesarüüstajate
liigilist kuuluvust.
Uuringu teostamiseks rajati tehispesi nii Vana‐Pärnu kui Raeküla rannaniidule, mis koosnesid
kahest põldvuti ja ühest plastiliinist kunstmunast. Lisaks leiti niidult lindude pärispesi. Pesi
kontrolliti regulaarselt ja registreeriti nende seisund või pesa hävimise põhjused.
Analüüsides võrreldi erinevate alade tehispesade kumulatiivset ellujäämust.
Päris‐ ja tehispesade kumulatiivne ellujäämus ei erinenud (p=0,027). Raeküla rannaniidu
tehispesade kumulatiivne ellujäämus oli oluliselt madalam kui Vana‐Pärnus (p<0,0001).
Erinevus tulenes pesade hävimise kiirusest: Raeküla pesadest oli suur osa rüüstatud/hävinud
juba esimese 12 tunni jooksul, Vana‐Pärnus langes pesade kumulatiivne ellujäämus
märgatavalt alles 12 päeva peale tehispesade rajamist, mil niidul alustati karjatamist.
Pesade hävimise põhjused määrati 29 tehis‐ ja seitsmes pärispesas. Rüüstati 61% pesadest,
veiste tallamine tõttu hävis 33% pesadest ning tormis hävis 6% pesadest. Rüüstajateks olid:
kährik (19% hävinud pesadest), hallvares (11%), metssiga (6%), kärp (3%), määramata
imetaja (3%). Rüüstaja liiki polnud võimlaik kindlaks teha 19% juhtudest, kuid arvatavasti oli
neil juhtudel tegu samuti hallvarese poolt rüüstatud pesadega.
Kuigi selgus, et maapinnal pesitsevate lindude pesade kumulatiivne ellujäämus on oluliselt
madalam Raeküla rannaniidul, oli haudeperioodi lõpuks ka suur osa Vana‐Pärnu pesadest
hävinud. Seega võib uuringu tulemusel öelda, et maapinnal pesitsevate lindude
pesitsusedukus on rannaniidul madal ja vajaks edaspidi jälgimist ja pesitsusedukust tõstvate
meetmete rakendamist, nt karjatamise alustamine ajal, mil suur osa kahlajate poegadest on
juba koorunud.
13
Nest predation of ground‐nesting birds on Pärnu coastal meadow in 2015
Summary
The restoration of Pärnu coastal meadow started in 2012. Maintenance work has resulted in
a significant increase in the low vegetation area of the meadow, which is suitable
environment for ground nesting birds as has been shown by a survey of breeding birds.
However, information about the breeding success of ground‐nesting birds is still missing. It is
possible that due to the proximity of the city the predation of nests can significantly affect
the productivity of birds. The aim of the current study was to clarify: (a) the predation rate of
ground‐nesting bird nests during the incubation period; (b) the predation rate difference
between two areas of the meadow and (c) to determine the predator species.
Artificial nests consisting of two quail (Coturnix coturnix) eggs and one plasticine egg were
established in two sections of coastal meadow (at Raeküla and Vana‐Pärnu). The nests were
regularly inspected to check the status of nests and to record the causes of the failure.
Cumulative survival of artificial nests in these two areas was compared in data analysis.
Cumulative survival did not differ between real and artificial nests (p = 0.27). Cumulative
survival of artificial nests at Raeküla meadow was significantly lower than at Vana‐Pärnu
(p<0.0001). The difference between areas was caused by the time that destruction occurred:
most of artificial nests at Raeküla were destroyed within 12 hours after being established.
However, cumulative survival of artificial nests at Vana‐Pärnu did not change significantly
until 12 days after establishment, when grazing began.
Causes of nesting failure were determined in 29 artificial and in 7 real nests. 61% of nests
were predated, 33% of nests were trampled by cattle and 6% of the nests were destroyed in
a storm. 19% of predated nests were predated by raccoon dog (Nyctereutes proctyonoides),
11% by hooded crow (Corvus corone cornix), 6% by wild boar (Sus scrofa), 3% by stoat
(Mustela erminea) and 3% by an unidentified mammal. The cause of nest failure was not
possible determine in 19% of cases, however, it is highly plausible that hooded crows were
responsible.
Cumulative survival of artificial nests was much lower at Raeküla coastal meadow than at
Vana‐Pärnu, yet most of nests were destroyed by the end of the incubation period at Vana‐
Pärnu as well. The results of the current study indicate that the breeding success of ground‐
nesting birds on Pärnu coastal meadow is low. Measures that enhance the breeding success
of ground‐nesting birds should be undertaken (e.g. timing of grazing after chicks are
hatched) and the status of birds should be monitored in the future to prevent situations in
which coastal meadows turn into ecological trap.
14
Kirjandus
Kose M. 2014. Pärnu rannaniidu looduskaitseala haudelinnustik 2014. TÜ Pärnu kolledž,
Pärnu. http://www.keskkonnaamet.ee/public/linnalehmad/Linnustiku_vahearuanne_2014_loplik.pdf
Rannap R, Sõber V, Tiitsaar A, Kraut A. 2015. Loopealsete ja rannaniitude majandamine ja
elustiku seisund. Looduskaitse rakendusuuringud (LOORA) keskkonnakaitse ja –tehnoloogia
teadus‐ ja arendustegevuse programm. Tartu.
StatSoft, Inc. 2005. STATISTICA (data analysis software system), version 7.1.
www.statsoft.com.
16
Lisa 1. U
urim
isalade paikn
emine p
ärnu ran
naniidul: 1
–Vana‐P
ärnu, 2
‐Raekü
la, 3–P
apiniidu.