56

Lugu suurest lumesajust IRootsieestlaste isikujutud NõukogudeEestist1

Mare Kõiva

Aastail 1996–1999 intervjueerisin koos Andres Kuperjanovigarootsieestlasi Lõuna-Rootsis Lundi linnas ja selle ümbruses. Meiesihiks oli saada ülevaade nende folkloorist, argiuskumustest ja kom-metest. Mõlemad intervjueerijad on sündinud 1950. aastatel ja kas-vanud üles Nõukogude Eestis. Mõlemal on sugulasi, kes emigree-rusid Teise maailmasõja ajal Läände, kuid otsustasime seda tee-mat küsitlemise ajal mitte eksponeerida, eelistades esindada põlv-konda, kes kasvas üles nõukogude ajal, nende stereotüüpe ja tead-misi. Selline taktika tundus parim dialoogi ja vastastikuste suheteülesehitamiseks ja kaardistamiseks.

Olen käsitlenud intervjueeritud rootsieestlaste stereotüüpe, eel-arvamusi ja hoiakuid oma eelmistes kirjutistes (Kõiva 2001; Kõiva& Kuperjanov 2002). Läbi aastate olen armsaks pidanud toonaseidspontaanse jutustamise hetki suurepärase jutuvestja Jaak Tammertiseltskonnas. Kütkestavad lood juhtumustest ta lähemate sõpraderingis ja nende adapteerumine Rootsis väärivad edaspidi samutitutvustamist.

Kahe kogukonna – Eesti ja diasporaa – suhted on erinevatelkümnenditel suurel määral varieerunud, samal ajal kui silmast sil-ma kohtumise võimalused olid harvad ja lühikesed. Pikka aega oliisegi isikliku teabe vahetamine piiratud, sest kirju avati ja kontrol-liti ning kirjavahetuse tsenseerimise kartuses toimis nn enesetsen-suur, ridade vahele kirjutamine jms. Pärast Eesti iseseisvumist olu-kord muutus, kuid erinevate sotsiaalsete rühmade üldine hoiak eimuutunud kohe, sest stereotüüpide muutumine on komplitseeri-tud ja pikaajaline protsess (Hinton 2000: 24). Lõuna-Rootsi eestlas-te seas oli veel 1990. aastate teisel poolel radikaalselt meelestatudseltskondi, kes põhimõtteliselt ei suhelnud kodueestlastega ja olidkeeldunud andmast intervjuusid nii keeleteadlastele kui ka elulu-gude kogujatele. Oli neidki, kes olid keeldunud rääkimast kogunioma mälestusi teemal, millest saavad rääkida üksnes põgenikud –

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr23/lumetorm1.pdf

57

Mare Kõiva

nimelt teekonnast Rootsi ja esmasest adapteerumisest Rootsi ühis-konda. See oli vähemalt osaliselt seotud rühmasisese pertseptsioo-niga, kus rühma liikmeid kategoriseerides omistatakse rühma tun-nused konkreetsele indiviidile ja seega järgitakse tendentsi omis-tada oma rühma kuulujale positiivsemaid omadusi kui autsaiderile(Tajfel & Turner 1979). Intervjuud, eriti aga eravestlused toovadnähtavale mõlema poole tegelikud hoiakud, nende sarnasused jaerinevused, samuti stereotüüpse käitumise.

Intervjueeritavad leidsime erinevalt: osalt Lundi Ülikooli soo-me-ugri instituudi lektori Aino Laaguse vahendusel, osalt telefoni-raamatust eestipäraste perekonnanimede järgi, osalt nn lumepalli-meetodil, kus üks usutletav soovitas järgmist. Oli ka inimesi, kestulid omal algatusel, kui olid kuulnud Eestist saabunud intervjuee-rijatest. Intervjueeritute vanus kõikus 20 ja 90 eluaasta vahel, kuidsuurem osa olid 60–90-aastased.

Intervjuude algusajaks erines Lundi eestlaskond sellest, mista oli olnud veel 1970.–1980. aastatel. Enamik vanema põlvkonnavaimsetest liidritest, kirjanikest ja intellektuaalidest oli surnud,kirjastamistegevus ja vaimne ühiselu sordiini all. Seltsitegevusjätkus, kuid – nagu mujalgi diasporaas – ei olnud kodu-Eestisttulnud sulanud kohalikku kogukonda, kohalikud noored, kolmaspõlvkond oskas eesti keelt halvasti, kui üldse, ega olnud eestlusseintegreerunud. Samu tendentse on täheldatud nt Kanada juudikogukonnas (Cohen 1999), USA armeenia kogukonnas (Tölölyan1996) jm.

Üks peamistest põhimõtetest oli kontakteerumine ja küsitlemi-ne eesti keeles, kuivõrd küsitluse tulemused moodustasid ühtaeguosa Lõuna-Rootsi eestlaste keelearhiivist ja intervjueerimine olisuurema ettevõtmise koondnimetusega “Lõuna-Rootsi eestlaste keelja kultuur” allprojekt. Teine põhjus intervjueerimiskeele valikuloli asjaolu, et üldiselt suhtlevad selleealised inimesed omavahel jaomaealistega eesti keeles, ehkki laste, lapselaste ja muude huvi-rühmadega suheldakse rootsi keeles. Üheks lisaeesmärgiks oli lei-da teemad, millest rääkimisel kasutatakse eesti keelt. Ehk teisisõ-nu – näha, missugustes valdkondades toimib keel täies stiililisesulatuses, võimaldades kõnelejal luua narratiive.

Esimene nõukogude eestlane saabus sellesse kogukonda 1970. aas-tate lõpus abielu kaudu. Veidi hiljem, eriti aga Eesti iseseisvumisejärel oli Rootsis moes abielluda eesti naisega, nagu Eestis oli olnudprestiižne abielluda Rootsi. Muidugi kehtib sama ka meeste kohta,

58

Mare Kõiva

kuid abiellumine on keerukas diplomaatia, mida eesti tavade järgiametlikult juhib ja edendab pigem mees. Viimase kümnendi jook-sul on Rootsi asunud teadlasi, kes on pikemaaegse töölepingugaseotud Rootsi ülikoolide ja uurimiskeskustega ning pole päris kind-lad, kas ja millal nad naasevad madalama elustandardiga kodumaa-le. Osa neist hoiab kontakti kohaliku eesti kogukonnaga. Sellistelinimestel on lihtsam integreeruda kohalikku rahvuslikku kogukon-da kui neil, kes asusid Rootsi nõukogude ajal või vahetult selle jä-rel. Kohalikus kogukonnas on hea ettevalmistusega nooremate ini-meste järele suur vajadus.

Lõuna-Rootsis polnud meil algselt kavas koguda elulugusid, vaidpigem narratiive ja uskumusjutte, samuti isikujutte (isikliku koge-muse jutte). Olin huvitatud sellest, kuidas pärimus ja kujutlus Ees-tist on emigratsioonis muutunud. Suuline pärimus, mis levis sugu-laste vahendusel Eestisse, osutas, et kodu-Eesti ja hajala reper-tuaaris on erinevusi.

Hüpoteesi korras võib eeldada, et rangelt autoritaarses ühis-konnas leviv folkloor erineb demokraatlikus ühiskonnas käibi-vast pärimusest. Eestis, nagu muudeski sotsialistlikes riikides,loodi muude võimaluste puudumisel osa rahvuslikust enesetead-vusest ja identiteedist rahvaluule abil (vrd Kuutma 1996; Hann2000; Viires 1991). Äärmuslikud poliitilised ja sotsiaalsed oludnõuavad folklooritekstilt isesugust poeetilist kodeeringut. Situat-sioonide ja subjektide iseloomustamiseks kasutatakse metafoo-re ja paroole, millega kodeeritakse teksti sisu. Põhiteksti mõist-miseks on ülimalt olulised alltekst ja metatekstid, mis eeldabaga vastuvõtjalt osadust sotsiaalse rühmaga ja konteksti headtundmist. Vastasel juhul meenutab konversatsiooni teine osa-pool huumorimeeleta inimest ning tema reaktsioone naljaham-ba lugudele ja lõõbile.

Olukorrad, kus igapäevases suhtluses ei saa otsesõnu väljenda-da seda, mida tahetakse, viivad metateksti ja poeetilise koodi aren-damiseni. Nii nagu katastroofifolkloor meenutab tavalisi jutte jalinnamuistendeid, kuid ometi erineb nendest, nii erinevad ka kahekogukonna kogemused ja reaktsioonid nõukogudeaegsele igapäe-vaelule ja neist loodud narratiivid. Väliseestlaste vaatenurk Nõu-kogude Eestile ja eestlastele, nii nagu see väljendub nende juttu-des, eelarvamustes, uskumustes, prototüüpides ja skeemides, esin-dab vaadet väljastpoolt, eristudes narratiividest, mida on loonudseesolijad, kuid ka peegeldades seesmist rühma ja nende pärimust.

59

Mare Kõiva

Rikkalik folklooriarhiiv pakub hea võimaluse vaadelda nõukogudeaja folkloori ja võrrelda seda piiri taga levinud lugudega.

Käesolevas artiklis keskendun rootsieestlaste ja kodueestlastejuturepertuaari iseloomustamisele. Lähemalt tutvustan eri vanu-ses rootsieestlaste hoiakuid ja suhteid Nõukogude Eestiga eri ae-gadel, nii nagu see peegeldub juttudes, asetades selle üldisele elu-loolisele taustale. Tähelepanu on pööratud eri rühmades esitatudlugude erinevustele. Käesolev artikkel on sissejuhatuseks konk-reetsete juhtumite detailsemale analüüsile.

Rootsieestlased. Päritolu, hoiakud, jutud

20. sajandil iseseisvuse saavutanud maade ajaloo ja suulise ajaloo-pärimuse vahel on palju sarnast. Eestlaste rahvaarv on viimasepaarisaja aasta jooksul kõikunud miljoni kandis ja mõlema sajandijooksul on toimunud ulatuslik väljaränne. 20. sajandil, eriti selleteisel poolel, aga ka arvukas sisseränne, sh vähesel määral tagasi-ränne, mis on iseloomulik 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi rah-vusriikidele (vt nt Ohlinger & Münz 2002; Tsuda 2001 jt). 19. sajan-di jooksul emigreerus umbkaudu 200 000 eestlast majanduslikelpõhjustel itta ja läände. Kui 1918. aastal levisid uudised iseseisvastEesti riigist, hakkasid kodumaale naasma inimesed kogu maail-mast, et ehitada üles noort vabariiki. Kokku naasis umbkaudu 40 000inimest, paljude erialased oskused leidsid uue riigi institutsiooni-des rakendamist. 1920. aastatel opteerus Nõukogude Venemaaltarvukalt peamiselt linlasi, hiljemgi saabuti sealt majanduspõgeni-kena nälja eest ja poliitilistel põhjustel. Rahutud ajad järgnesid vae-valt paarikümneaastasele rahulikule perioodile ja nende kestel pil-lutati umbes kolmandik eestlasi hajalasse.

Mitmed hoiatavad signaalid kodumaal elamise ebakindlusestsaadi pärast 1939. aasta suurriikide salakokkulepet, millega Eestiloovutati Venemaale. Sellele järgnes Venemaa sõjaväebaaside too-mine Eesti territooriumile, aasta jooksul loovutas marionettvalit-sus võimu Nõukogude Liidule, toimus kommunistlik riigipööre jann juuniküüditamine (14. juunil), mille käigus saadeti 10 000 eest-last erirežiimiga laagritesse. Teise, märtsiküüditamise ajal 25. märt-sil 1949 saadeti Venemaa vangilaagritesse 21 000 eestlast. Kokkuviidi okupatsiooniaastatel Eestist Siberisse kuni 100 000 inimest(Krisler-Ritso Sihtasutus). Nimestikud on sedavõrd segased, et täp-

60

Mare Kõiva

set inimkaotuste hulka õnnestub vaevalt kunagi kindlaks teha. Aja-loolaste hinnangul kaotas eestlaste umbes ühest miljonist inime-sest koosnev populatsioon Teise maailmasõja ajal ja järel umbeskolmandiku. Kõige suuremad kaotused olid väga ootamatud ja massi-lised ning jätsid sügava jälje suulisesse pärimusse ja üldisesse käi-tumisse. Mõlemad küüditamised, kui inimesed nabiti kinni oota-matult ja salaja ning saadeti teadmata suunas minema, jätsid traa-gilise jälje nõukogudeaegsesse suulisesse pärimusse. Kuna üksnesvähesed esimestest küüditatutest pöördusid elusana koju tagasi,räägiti nende saatusest 1960. aastatel rohkem kui rasketest sõja-aegadest või natsionaliseerimis- ja kollektiviseerimisperioodist, misolid ruineerinud senise elukorralduse ja viinud edasieksisteerimi-se kriitilisele piirile.

Lisaks eestlastele kaotas Eesti samaaegselt oma ajaloolised vä-hemusrahvused, kes lahkusid Eestist vabatahtlikult või sunnivii-sil või hävisid poliitilistes keeristes (1939. aastal sakslased, Teisemaailmasõja käigus valdav enamik eestirootslasi, läänemeresoom-lasi, juudid, mustlased, vt Palli 1998). On arvatud, et Teise maail-masõja järel migreerus Eestisse üle 200 000 peamiselt vene keeltkõneleva uuselaniku. Seega muutus ka sõja järel ülimalt kiirestipoliitiline, sotsiaalne ja demograafiline situatsioon, mis on samu-ti oluliselt mõjutanud eestlaste stereotüüpe, hoiakuid, argiusku-musi ja suulist pärimust. 1980. aastateks oli Eesti muukeelne ela-nikkond kasvanud kaheteistkümnelt protsendilt neljakümnele,eestlaste arv aga kahanenud ajaloolisel territooriumil kuueküm-ne protsendini ning rahvaarv kasvanud 1986. aastaks, suurestisisserändajate arvel 1 542 000ni (ENE 1987: 257).

Aastatel 1942–1944 siirdus arvukalt eestlasi Rootsi, Soome jaSaksamaale ning sealt hiljem paljudesse maailma riikidesse. Sõja-põgenikud olid enamasti haritlased, tegevjuhid, sõjaväe, kiriku võipolitseiga seotud inimesed ja nende sugulased – seega iseseisva rii-gi haldusega seotud inimesed, kes olid pääsenud juhuse läbi esime-sest küüditamisest või olid end varjanud uue võimu ajal. Loomuli-kult oli lahkujate seas ka üliõpilasi, õppureid ja noori, kelle pere-kond oli küüditatud Siberisse või vangistatud enne Teist maailma-sõda nõukogude korra kehtestamise ajal. Oli poliitilise vastupanu-liikumise liikmeid, kuid ka seiklejaid. Ka vanematest inimestestlahkusid eeskätt sotsiaalselt mobiilsemad – need, kes olid Eestissesaabunud mujalt, õppinud linnas jne. Maalt ja taludest lahkuminepolnud nii lihtne.

61

Mare Kõiva

Osa põgenikest püüdis liikuda kiiresti sõjast kaugemale, USAsseja teistesse Lääneriikidesse. Narratiivide põhjal oli põgenike eluraske, kuid üpris erinev. Eelistati asuda Rootsi või Soome kui kodu-le geograafiliselt lähimatesse maadesse. Soomet eelistati keelelisesarnasuse ja ühise võitluse tõttu iseseisvussõjas ja maailmasõjas.Kõik intervjueeritute rühmad olid Soome ja Rootsi kui kodule lä-hemal paiknevate maade tulevaseks asukohamaaks valimise suh-tes üksmeelsed. Põhimõtteliselt järgivad samasugust, oma kodulelähedal paiknevale maale suundumise tendentsi ka tänapäevasedkriisikolletest põgenejad. Siiski polnud toona kõigil võimalik otseEestist Soome või Rootsi põgeneda. Paljud jõudsid tulevasele asu-kohamaale Saksamaa kaudu.

Intervjuudest ja mälestustest eristub üks tüüpiline ja ühinejoon: vanemad ja keskealised inimesed – toonased noored ja lap-sed – jagavad mälestusi Saksamaa DP (displaced person) laagri-test, mida iseloomustakse kui produktiivset ja lootusrikast aega.Geislingeni jm mälestused on helged, sest seal avati eesti koolidja klubid, jätkasid isetegevuslased, osaleti keelekursustel, ilmu-sid ajalehed, kirjutati ja avaldati uusi käsikirjalisi ja trükitud õpi-kuid (Valmas 1999). Harjumuspärane igapäevaelu jätkus. Oldiveendunud, et ehk juba mõne kuu, hiljemalt aasta või paari pä-rast on võimalik pöörduda tagasi koju. Pärast seikluslikke, kuidpinevaid sõjapõgenikuks olemise aegu oli elu põgenikelaagris kul-tuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsem, sotsiaalnestaatus paljudel kõrgem kui enne sinna saabumist, rahvuslikuidentiteedi tunne tugev. Mälestuste tundetooni mõjutab ka asja-olu, et oldi õige pisut majanduslikult kindlustatumas seisundiskui mitme eelneva aasta või kuu jooksul.

Hea jutustaja loob ka viletsast olukorrast pingestava ja naudita-va loo, enesepila ja huumor aitavad isiksuse terviklikkuse säilita-misele kaasa. Isikujuttudes on erinevalt, kuid tihti huumori abillahendatud ka järgmine põgenike katsumus: tulevase asukohamaavalik ja sellele järgnenud nn orjaturg valitud maa migratsiooniko-misjoni ees ehk inimeste sorteerimine vanuse, soo, tervise ja abi-elulisuse alusel. Alandavate kriiside lahendamine narratiivide abilväärib kahtlemata omaette käsitlust.

Kuhu iganes elu viis, on eestlased loonud erinevaid värvikaidlugusid, mis sõltuvad maast ja selle piirkonnast, kuhu satuti. Siiskion mitmeid ühistel stereotüüpsetel hinnangutel põhinevaid osanar-ratiive, millest osa on seotud minoriteedi poolt üle elatud poliitilis-

62

Mare Kõiva

te ja eksistentsiaalsete hirmudega. Isegi keskmine põlvkond mee-nutab vaenulikult, kuidas Soome loovutas Venemaa nõudmisel eest-lased neile, mis lõppes tagasisaadetutele Siberi vanglate ja vangi-laagritega. Paljud siirdusid Rootsist mujale pärast seda, kuid Rootsivalitsus samuti Venemaa nõudmisel osa eestlasi välja andis. Ontäiesti loomulik, et uue asukohamaa poliitilisi samme jälgiti tähe-lepanelikult, nagu ka üldist poliitilist kliimat Euroopas, eriti aga

Foto 1. Geislingeni põgenikelaagri õppekursused ja kir-jastustegevus olid laiahaardelised. Mõned toonastest trü-kistest.

63

Mare Kõiva

Nõukogude Liidus. Enamik sõjapõgenikest pidas oma toonast sei-sundit ajutiseks, äärmisel juhul aasta või paar kestvaks vaheeta-piks ja lootis, et Lääneriigid koos USAga nõuavad annekteeritudriigi vabastamist, mille järel on võimalik koju pöörduda. Arusaam,et Eesti Vabariik ei saa oma iseseisvust tagasi ja koju pole võima-lik naasta, saabus pikkamööda ja mõjutas eriti esimese põlvkon-na adapteerumisprotsessi. Ka soov teha midagi poliitilise olukor-ra mõjutamiseks ja kodumaale raudse eesriide taha jäänute heaksmõjutas esimeste põlvkondade käitumist ja hoiakuid. Siiski onüle neljakümne aasta kestnud emigratsiooni jooksul korduvaltmuutunud suhtumised nii päritolumaasse kui ka uude asukoha-maasse, sh on mütologiseerunud ja folkloriseerunud paljud asja-olud. Samuti on eestlaste nagu muudegi rahvaste juures selgestijälgitav narratiiv kodumaast ja tagasipöördumisest kodumaale (vtMorley & Robins 1995), kuid need on mahukad mitmetahulisedteemad, mida on põhjust vaadelda eraldi uurimustes.

Eestlaste jutupärimus esitab nende elu tüüpilise immigrandi-pärimusena, suulise ajaloona, mis on sarnane nt paljude rahvasteUSAsse ja mujale põgenemise ja seal kohanemise lugudega. Sel-les suhtes on narratiivid ja hoiakud vältimatult stereotüüpsed,samuti nagu teatav võõrandumise ja rühmasiseste suhete arene-mine. Venemaa-eestlased on Eestit külastades tajunud vastuoluenda ja kodueestlaste vahel, mõlemad rühmad väljendasid sedaka oma arvamustes ja hinnangutes (Rootalu 2002; Korb 2001).Samasugused stereotüübid kujunesid loomulikult ka kodueestlasteja Läände emigreerunute vahele. Niisugused vastuolud tekivadiseenesest ka homogeense rahvusrühma sees ja ongi selle seesselgemini jälgitavad kui hõimuerinevused või sotsiaalsest seisun-dist tulenevad erinevused, kus riietus, toitumistavad, keel, käitu-mine, majandamisviis, külaliste vastuvõtmine, teretamine jm elu-olulised triviaalsused, üldine kasvatus ja keelekasutus on esma-sed rühma piire determineerivad kriteeriumid. Rootsi emigranti-de puhul peegeldub oma-võõra paradigma kõigepealt hinnangutesja iseloomustustes, mida on üldistatud esimese võõra rühma ehkrootslaste suhtes.

Varasemates juttudes eristub selgesti etnotsentriline vaatepunkt –meie, eestlased vastandub kohalikele elanikele. Vastandus tuleneb osaltkohalike umbusust ja kahtlustavast suhtumisest immigrantidesse,kellel oli raskusi suhtlemisega, sest sageli osati halvasti rootsi keelt jaka rootslased ei osanud kuigivõrd võõrkeeli. Rootsis oli paljudel algu-

64

Mare Kõiva

ses isegi raske võõrustajatele ja naabritele selgitada, kust nad tulevadja et nad on rahulikud tavakodanikud, mitte sõjardid.

Vanema põlvkonna jutud peegeldavad 1940. aastate Rootsit: neut-raalne agraarmaa, arhailisem neist paikadest, kust saabuti. Paljudpõgenikud asustati maale, kus nad tundsid end algusest peale võõra-na. Karantiini ja muid põgenike suhtes rakendatud riiklikke ette-vaatusabinõusid tõlgendati kui alandavaid ja võeti isiklikult. Noore-mate eestlaste lapsepõlv möödus getole lähedastes tingimustes, vae-semates linnajagudes või äärelinnades, sageli kitsastes oludes. Pea-aegu kõik perekonnad kaotasid oma endise sotsiaalse staatuse –üksnes harva saadi jätkata enam või vähem samal positsioonil, mil-lel oldi olnud Eestis. Enamik vanematest vahetas elukutset, alusta-des tööd vabrikutes, finantsalal, veterinaarias jm ametites, mille jä-rele oli uuel asukohamaal nõudmine.

Ma ei puuduta siin murdepunkte, sest paratamatult on igas, kahomogeenses kogukonnas teatavad pöördepunktid, kus kogukondon suletum või avatum adapteerumiseks keskkonnaga, kuhu satu-ti. Rootsieestlaste puhul on üheks muutustepunktiks peetud riigi-poolset naturaliseerumisluba. Et sellega kaasnes surve – kui elateselles riigis, peate kõigiti eelistama rootsi keelt ja kultuuri – , põh-justas see vastureaktsioonina osa eestlaste teadliku eesti keeleharrastamise. Ungarlaste puhul on samasugust probleemistikkukäsitlenud Katalin Henriksson, kes ilmekalt näitab, kuidas valitsu-se otsus viis ungari keele nihkumisele ebaprestiižseks ja ungari-keelse ametliku hariduse hääbumisele (Henriksson 2002). Kõigelsellel on aga ka varjatumaid külgi, sh süvenev põlvkondade lõhe.Vanema põlvkonna ortodoksne eesti keele ja kultuuri säilitamine,tihe suhtlemine eeskätt eestlastega, püüe säilitada väljakujunenudhoiakuid ja sotsiaalset hierarhiat polnud nooremale põlvkonnalenii oluline. (Olen siinkohal noorema põlvkonna hulka arvanud1930. sündinud, kes saabusid Rootsi lastena, ja hiljem juba sealsündinud.) Nad adapteerusid uue kodu ja selle inimestega vanema-test erinevalt. Nad jagasid rootslastega kooliteed, neil oli rootslas-test sõpru ja hiljem olid nad tihti ainsad eestlased töökollektiivis.Eesti keele kasutusala ahenes, seda kasutati üksnes kodus ja eestikogukonnaga suhtlemisel. Noorem põlvkond sõbrunes omavahelrahvuslikel üritustel, suvekoolides ja seltsides.

Noorema ja vanema põlvkonna lõhe põhines real erinevatelaspektidel ja kihistustel. Kui vanem põlvkond oli jäänud ilma õpi-tud elukutsest ja elas teadmisega, et nende lapsed saavad end pa-

65

Mare Kõiva

remini teostada, siis üllatas neid sageli laste valik, kes asusid endteostama ametites, millest vanemad polnud kuulnudki. Nooremadvalisid sageli haridustee ja ameti praktilistest kaalutlustest läh-tuvalt, loobudes sellest, mida tegelikult sooviti või milleks oli an-net. Eelistati paremat elustandardit tagavaid, väiksema konku-rentsi ja suurema perspektiiviga alasid, mis hakkasid riigis justarenema.

Vanem põlvkond tähtsustas korrektse eesti keele oskust, eelis-tatud olid abielud rahvuskaaslastega, mis muutis keerukaks nendeolukorra, kes olid abiellunud mitte-eestlastega või ei vallanudtöökeskkonnast või muudest põhjustest lähtuvalt laitmatut ees-ti keelt. Alles aegamööda lepiti teisest rahvusest sugulastega,lapselastega, kes ei oska eesti keelt, ja nendega, kelle vanemadei õpetanud neile kunagi oma emakeelt, uskudes, et see lihtsus-tab laste elu ja tagab parema hakkamasaamise uuel asukoha-maal. Pikkamisi on rootsieestlased aktsepteerinud kohalikkekombeid, misjuures on olnud suurem eeldus säilida rahvuslikelrootsi kultuurile lähematel tavadel kui puhtalt eesti kommetel.Näiteks on loobutud jaanitule tegemisest, mardi- ja kadrisandidning maskeerimine on hääbunud, sest need olid kohalikust rah-vakultuurist liiga erinevad, samal ajal aga püsinud luutsinapäevatavad jne. Mitmete kommete vastu (advendi tähistamine ja -küün-lad) on teadlikult seistud, paljud muutused on aga leidnud asetmärkamatult.

Kohalikud Eesti Majad ja seltsitegevus lõid ühise jagatud rah-vusliku tekstuuri ja ruumi, kus sai jätkata harjumuspärase kul-tuurilise tegevuse, tantsude, muusika, keele, toitude ja muudeeestlastele tunnuslike tegevustega (vrd Cadaval 1991). Kahtle-mata on need olnud sümboolne poliitiline jõud ja andnud võima-luse eestluse poliitiliseks väljendamiseks oma uuel asukohamaal.Neil institutsioonidel ja tegevusel on olnud lisaks sisemisele tä-hendusele ka väljapoole, oma asukohamaa kogukonda suunatudsõnum.

Erinevate vanuserühmade folkloor

Mitmed intervjueeritavad olid häälestunud esitama eluloouurijalemääratud elulugu (Portelli 1998; Agar 1980; Angrosimo 1976), midapüüdsime kõigiti taandada võimalikult sarnasemaks spontaansele

66

Mare Kõiva

episoodilisele esitusviisile. Kindlasti mõjutas lindistatavaid ja fil-mitavaid alguses teadmine, et Eestis kogutakse elulugusid, eritiRootsi saabumise jutte, mistõttu osa intervjueeritavatest orientee-rus juba enne kohtumist sellisele kontsentreeritud ja uurijale mää-ratud versioonile. Kompromiss mõlema poole soovide vahel tõi lin-ti kõikvõimalikke folkloorseid narratiive, kuid ka ülimalt mõjukaidelulugusid, mida esitasid erinevate elukutsetega linnaelanikud,spetsialistid ja teadlased, kes moodustasid (ja moodustavad) rootsi-eestlaste kogukonna ja rahvusliku liikumise laia aluspõhja.

Eristan uurijale räägitud elulugu jutustaja omaalgatuslikult elujooksul esitatud biograafiast. Kahtlemata on selline elulugu omaet-te narratiivi liik ja mitmes suhtes erakordselt huvitav uurimisma-terjal. Seda loomulikult struktuuri ja sarnaste motiivide tõttu, sa-muti elulugudes korduvate tüüpsüžeede ja motiivide poolest. Kuidka eelarvamuste, hinnangute ja uskumuste uurimiseks on sellinesidus narratiiv üsna ideaalne, sest kontekstiväliselt on neid raskejäädvustada.

Erinevad ka kirjalik ja suuline elulugu. Neist esimene on lähe-malt suguluses autobiograafiate ja üldse biograafia kui kirjandusli-ku ja ajaloolise narratiiviga. Teisel on lisaks neile kõigile seoseidkirjalike päevikute ja mitmete suuliste narratiividega, eriti nn isik-like kogemuse juttude ja suulise pärimusega tervikuna.

Loomulikus jutuvestmise õhkkonnas ei ole jutustajal tavaliselterilisi šansse ega tarvidust esitada terviklikku elulugu. Spontaan-ses jutustamisõhkkonnas ei esitata elulugu enamasti kronoloogili-selt ja järjest, vaid situatiivselt ja tsükliliselt, episoodidena. Muidu-gi on paljude rahvaste vanemas folklooris rahvaluuleliigid, kus esi-taja siiski kõneleb oma elukäigust ja üldistab selle. Näiteks on pal-judel põhjarahvastel spetsiaalsed isikulaulud, mille tekst (ja viis)kuuluvad kindlale inimesele ja kus ta eksponeerib poeetilises koo-dis oma elukäigu sõlmpunkte ning annab neile hinnanguid (Dégh& Vazsonyi 1974; Dégh 1976). Ka eesti rahvaluule vanemates liiki-des, peamiselt itkudes ja uuemas stiilis nn külakroonikates, nek-ruti- ja kuritöölauludes kõneldakse kellegi isiklikust elukäigust,kuid see lugu on üsna rangelt väljatöötatud poeetiliste kaanonite javärsimõõdu kütkes. Tihti jäävad autori nimi ja isik siiski teatavamäärani anonüümseks, sest eeskätt esitatakse stereotüüpsete va-henditega tüüpelulugu. Isikliku elu dramaatika on tagaplaanil, ter-viklikku elulugu ei õnnestu naljalt klassikalise folkloori liiki ma-hutada ja painutada.

67

Mare Kõiva

Kui vaadelda ühe põlvkonna erinevate rühmade folkloori, on selge,et nende traditsioonid pärinevad erinevatest allikatest ja perioodi-dest. Vanema põlvkonna repertuaar peegeldab selgesti Eestit ja seallevinud pärimust, nagu ka muutusi elustiilis ja mentaalsuses Root-sis elatud aja jooksul. Omal kombel on vanema põlvkonna jutupäri-mus kontsentraat kunagise kodukandi folkloorist, rääkijate lapse-põlve laulud ja lood. Külapärimuse kõrval on ohtralt linnakeskkon-nas levinud folkloori ja humoorikaid jutte tuntud kultuuritegelas-test ja õpetlastest, üliõpilastraditsioone ja erinevate ametirühmadepärimust. Kuna vanem põlvkond või nende vanemad saabusid Ees-tisse tihti maailma erinevatest otsadest, varieerub nende folkloorrohkem ja on mitmekesisem kui neil, kes olid elanud üksnes küla-ühiskonnas või üksnes Eestis. Mitmekeelsed laulud ja jutud olid kit-samas pereringis väga levinud. Ka nt Lundi Eesti Maja kohvikuõh-tutel meenutati vene- ja saksakeelseid luuletusi, laule ja jutte.

Nagu juba eespool mainitud, on suurem osa traditsioonilisestfolkloorist ja tavadest märkimisväärselt etnotsentristlikud. Isikli-kud pääsemislood ja uude keskkonda adapteerumise lood olid aas-

Foto 2. Tartu kaubamaja teleriosakond aastast 1972. Mustvalge tele-viisor maksis keskmiselt kvartalipalga ja paljud isimesed käisid spor-diülekandeid ja uudiseid poes vaatamas. 1960. ja 1970. aastatel ko-gunesid naabrid ja sõbrad teleriomaniku juurde ühiselt filme vaata-ma. Armin Alla foto. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk. 1733:30.

68

Mare Kõiva

taid varjatud pärimus, mida jagati üksnes lähisugulaste ja -sõpra-de ringis (samasugusest problemaatikast nt ingerlastel vt Anepaio2001: 207 jj). Kogu repertuaar, sh jutud Rootsis juhtunust, peegel-dab Rootsi ajalugu ja sealseid sotsiaalseid muutusi. Nii on loodelust Rootsis ühtlasi peegeldus sotsiaalsest ja geograafilisest ruu-mist, kus igapäevaselt elatakse. Pärimus ei kao kunagi täielikultja korraga, kogu folklooritraditsioon ei lakka eksisteerimast egamuutu, kui selle kandjad ja jutustajad vananevad, sest osa erine-vate põlvkondade folkloorist kattub – erinevad tihti tugevad pöör-dekohad või nende puudumine – , asendub üksnes osa pärimu-sest. On siiski märgatav, et 20–30-aastaste rootsieestlaste narra-tiivide konsistents on ahenenud, sest traditsiooni edasikandumistvanemalt põlvkonnalt piirab lisaks põlvkondade erinevusele veelkeele erinevus. Reeglina valdab noor põlvkond emakeele tasemelrootsi keelt, eesti keele oskus on passiivne või kehvapoolne. Üks-teise mõistmiseks esitavad vanavanemad oma jutte rootsi keelesvõi lihtsustavad neid. See lõhub folkloori retoorika, sest keelenal-jad ja situatsioonikoomika võivad kaotsi minna, keerukamad väl-jendid asendatakse igapäevasemate keelenditega. Olmejutte esi-tatakse lihtsas keeles ja need ei eelda suuremat üldistustaset egasügavamat keeleoskust.

Hiilgavad jutustajad esitavad tihti menukaid lugusid, mida onrääkinud varasemad head jutustajad. Neid kasutatakse kas arhaili-se või ajaloolise teema sissejuhatuseks. Sageli on need tänasekstaandunud aktiivsest jutupärimusest. Sellistel juhtumitel osundabjutustaja algsele esitajale – see on Onu jutt, see oli Jaani mammalugu (vt ka Proodel 1967; Proodel-Hiiemäe 1971). Niisugune üldi-selt praktiseeritud tehnika ehitab põlvkondade vahele silla – selli-sed viited on nagu täiendavad õhujuured, mis aitavad kogukonnaldiakrooniliselt laieneda ja tugevamaks muutuda.

Autoriseeritud narratiivid osutavad ühtlasi mentaliteedimuutus-tele, vajadusele tähtsustada jutustaja isikut, tema personaalsust jasiduda jutt kaasajaga (Foucault 1977). Kui uskumusjuttude ja lin-namuistendite puhul on jutu verifitseerimine allika või tuntud isi-kuga sidumise kaudu oluline, siis nende juttude puhul, mis samutinõuavad arendatumat/komplitseeritumat esitusviisi, on kõige täht-sam tänapäevane vajadus tähtsustada jutu autor – isik, kes kogesjuhtunut, isik, kes seda jutustas jmt.

Keskmise põlvkonna repertuaar sisaldab rikkalikult Rootsiskuuldud, rootsi, inglise või mõnes muus keeles tuntud ja esita-

69

Mare Kõiva

tud folkloori. Sellise situatsiooni iseloomustamiseks sobib hästiüks Lundi sõpruskond, kelle kaudu on käepärane osutada, mis-suguseid traditsioone, uskumusi ja hoiakuid kasutatakse. Rüh-ma kuuluvad erinevate elukutsete esindajad, kellel on erinevsotsiaalne staatus. Memoraadid on rühmas haruldased, sest pa-ranormaalseid nähtusi ei aktsepteerita, ka vanem sellelaadnejutupärimus puudub. Samal ajal on anekdoote, naljalugusid jaisikujutte külluslikult. Mitmed lugudest on tuntud vanematemotiivide variatsioonid või anekdoodid, mida on adapteeritud jaseostatud konkreetse kohaliku isikuga. Samasugust fenomenirakendatakse ka näiteks vanade rahvajuttude puhul. Üks selli-seid on n-ö tõsielujuhtum kohalikust rahvuslikust naisjuhist.Tegemist on tuntud anekdoodiga, kus (aadli)daam kutsub polit-sei appi, sest tema aeda on tunginud hirmus kahesabaline loom,kes sööb peenrast porgandeid, noppides neid sabaga ja toppidessündmatusse paika. Loom on teadagi tegelikult elevant. Ka järg-nev näide on samalaadne.

Seal majas ma kuulsin kunagi – ma ei teagi, mis kuradi pä-rast ma nii vara olin seal – nad olid just üles kobinud, see olipalju aastaid tagasi.

Ja siis pere istus, hakkasid hommikut sööma, küllap kus-kil keskhommiku või keskpäeva paiku, neil oli seal kuskil foto-pood ja fotoateljee [---], nende see, ettevõtjate aastapidu ol-nud.

Kui ma tulin sisse, siis käis seal… niihästi härra kui prouaei olnud just kõige paremas vormis.

Istuvad sääl, ja lapsed ka. Lapsed olid midagi kuue- kunikaheksa-aastased. Istuvad ümber laua ja arutamine käib, et:

Vaat, me oleme kodus. Eile käisime seal peol. Me olemekodus. Auto on ka kodus. Aga kes sõitis? Kas sina sõitsid?

Ei. Sina sõitsid kindlasti! Ei.Aga et kes sõitis?Väike tütar teeb lõpuks suu lahti: Mina tean, kes sõitis!Vaatavad tütrele otsa, et kust sina tead, kes sõitis.Jah, vaadake, ma ärkasin üles, kui te täna öösel koju tuli-

te. Ja siis, kui isa purjus peaga trepist alla kukkus, siis takarjus, et kurat võtaks, purjus peaga on palju lihtsam autotjuhtida kui treppidest käia (CD 0084-14).

70

Mare Kõiva

Suurem osa narratiividest on seotud sündmuste ja eluga Rootsis.Paljud jutud kõnelevad sündmustest, traagilistest ja humoorika-test juhtumitest, ebatavalistest seiklustest, anekdootlikest lugudest,mis on juhtunud rühma liikmetega. Kuna selle rühma moodusta-vad üldiselt eakaaslased, kes suhtlevad omavahel eesti keeles, siisräägitakse neid jutte omavahel olles enamasti eesti keeles. Siiskion iga rühmaliikme folklooriteadmus laiem kui rühma ühine päri-mus.

Väikese rühma pärimus kui ühine suulineajalugu

Vaadeldes heterogeenset isikute rühma, kes on tänapäeval koon-dunud Eesti Maja juures tegutsevate rahvuslike seltside, organi-satsioonide, ürituste, koosolekute, koolitus- ja kirjastustegevuseümber, tekib kindlasti küsimus üldisest ja ühiselt jagatud folkloo-rist ja selle väiksematest alaosadest, sh perepärimusest. Missugu-ne on väiksemate rühmade pärimus ja millised on selle pärimuseliigid? Mis aitab rühmapärimusel säilida?

Eespool oli juttu eakaaslastest koosnevast rühmast, kelle folk-loor on mitmekeelne ja ühendab neid oma rühmast väljapoole jää-vate võrgustikega. On selge, et ühiste rahvuslike ürituste kui folk-loori säilitavate ja arendavate institutsioonide kõrval eksisteerisidkogu aeg muudki võrgustikud. Ühelt poolt moodustasid sugulasedselliseid võrgustikke, mida mööda liikus mitmesugune informat-sioon ja ka pärimus. Kuid väga olulised olid ka ameti- ja huviala-võrgustikud, samuti Rootsis tekkinud sõpruskonnad.

Sageli on isikujuttudel oluline roll rühma kooshoidmisel – jutudon sellise rühma üldine suuline ajalugu. Kahtlemata on iga folklo-rist mingil määral seda tundnud, kuuludes ajutisse rühma – käiesvälitöödel, pikal reisil jm. Keel, fraseologismid, paroolid, humoori-kad jutud, seiklused ja müstilised kogemused töödeldakse rühmaskorratavateks juttudeks ja kildudeks. Mõnikord kontsentreeruvadja/või seostuvad jutud kindla liikmega. Sama on märgatav ka Lundirühma puhul.

Suurem osa kõnealuse rühma juttudest on humoristlikud isiku-jutud, kus seikluslik süžee põhineb stereotüübil. Lugusid iseloomus-tab soe, lugupidav huumor. Jutud on üsna tüüpiliselt seotud rühma-liikmete juhtumustega, misjuures sugugi kõik rühma liikmed ei ole

71

Mare Kõiva

võrdselt esindatud. On selge vahe karakteritel, kellele on jutud fo-kuseeritud, ja nende vahel, kellega assotsieeruvad jutud harva. Jutuautorite ja jutustajate roll on kindlakujuline ja ka jutu ringlemineon suhteliselt selgepiiriline. Sageli on selles rühmas lugude peatege-laseks rühma liige, kellega seostuvad värvikad lood ja ütlused. Seeon hooletu sõber hüüdnimega Mikumärdi talu peremees. Juttudeson see lihtne poiss, kelle julgus, ekstsentriline käitumine ja keele-pruuk põhjustavad keeruka olukorra, kuid aitavad ka jõuda lahen-duseni. Peategelane esindab inimtüüpi, kes esmalt tegutseb ja allesseejärel mõtleb, mis võimaldab jutustajal omistada talle uskumatuidseiklusi. Juba tema hüüdnimi võimaldab kirjanduslikke nalju ja vii-teid minevikku orienteeritud lugudele, samuti kahe karakteri – Lundinoormehe ja ilukirjandusliku prototüübi – võrdlusi.

Mikumärdi on märksõna kõigile, kes on tuttavad eesti kirjandu-se ja kultuuriga, osutades Teise maailmasõja eelsele klassikaliselemenudraamale, olemuselt karakterkomöödiale, loole ekstsentrili-sest taluperemehest, vedelvorstist, tema naisevõtuloole ja muude-le naljakatele sündmustele (Raudsepp 1932). Lundi rühmale pakubtopeltvõimalusi folkloori ja keelenaljade arendamiseks asjaolu, ettegemist pole üksnes sarnase karakteri, vaid taluomaniku proto-tüübi veresugulasega. Viimane võimaldab jutustamise käigus tehamitmesuguseid metaviiteid ja luua metatekstilisi sõnamänge.

Juttude peategelast iseloomustatakse järgmisel viisil:

Mu sõber Jaan, Mikumärdi talust, teate, tema on selline isik,kui me olime nooremad ja reisisime koos, siis see polnud reisi-mine, vaid temaga koos oli see rohkem seiklus. Seal juhtusalati igasuguseid asju.

Kõige hullem oli, kui me olime kambaga väljas. Ta otsisalati igasuguseid pahandusi ja kui need käes olid ja läks löö-maks, oli ta kadunud ja meie saime vastu hambaid. Ja kuikõik oli läbi, ütles ta: “Oh, poisid, poisid, seda ma poleks teistküll kunagi uskunud!”

Vanarahva ütluse kohaselt, ta oli kõrgest soost: ta isa olipärit Viljandi kandist, mulk, ja ema oli Haapsalu lähedalt –tõeliselt peen perekond. Isegi nüüd võib näha, kui tugev mulgiveri temas on. Tema juures leiab kõik tüüpilised mulgi joo-ned. Mõnikord tekib küll tunne, et neis inimestes on halbarohkem kui head. Jäärapäised, näiteks – ennem las läheb talukui…! Peavad pikalt viha. Ja inimlikult nõrgad (Rootsi 1996 –autori erakogu).

72

Mare Kõiva

On märkimisväärne, et muu hulgas on humoristlikku iseloomus-tusse sisestatud vanadel hõimustereotüüpiatel põhinevad kate-goriseeringud – ajaloolise Mulgimaa elanikke iseloomustataksenaljandeis ja argiuskumustes kangekaelsete, põikpäiste, kitside,rikaste jm omaduste kandjatena, mis mujal analoogses pärimu-ses iseloomustab nt šotlasi. On märkimisväärne, et rühmasisesesnaljatlemises on võimalik isikut jätkuvalt määratleda tema vane-mate lokaalse päritolu järgi Eestis ja kultuuriruumi märkide abil.

Ka Jaani lapsed on mitmete lugude tegelasteks. Reaalses eluson lugude prototüübil neli last, kellest eeskätt kaks vanemat onpakkunud ainest kütkestavateks lugudeks, meenutades AstridLindgreni loodud poisikaraktereid. Nende juhtumused ja iseloomu-jooned sarnanevad humoristlikele narratiividele, mida Bengt Holbekkirjeldab kui perekonna anekdoote (Holbek 1990: 103 jj). Näiteksräägib üks lugudest, kuidas lapsed püüdsid naabri kanad kinni javiskasid need langevarjudega ja muist ilma nendeta ülakorruse ka-tuselt alla. Ootamatult naasnud vanemad on šokeeritud, leides majatäis kanasulgi ja õnnelikud leiduritest järeltulijad. Lugu tipneb paarpäeva hiljem kohtumisel naabriga, kes kurdab, et ta kanadel onmingisugune ilmelik šokk – nad on kahvatud, ei saa otse kõndidaega mune enam.

Paljud lood keskenduvad kamba ühisele ajaloole – esimene reisvälismaale, mille kestel süütud poisid satuvad teadmatusest süga-vasti hätta. Lõpuks leitakse öömaja veidralt möbleeritud majas,mille kirjelduse järgi vanemad mõistavad, et poisid said öömaja ilm-selt bordellis. Poistel pole aga asjade olemusest õrna aimugi, mismuudab loost rääkimise aastaid hiljemgi mitmetahuliseks.

Külluslikult on lugusid esimestest armumistest ja sellega seo-tud traagilistest sündmustest. Mitmed kirjeldavad taas Jaani, kesnt suurustades on püüdnud tütarlapsele muljet avaldada ja sõitnudarutult jõkke, mistõttu tal tuleb oma loodetavale tulevasele äialeminna seletust andma, kuidas pruut käeluu murdis ja miks uppusjõkke tulevase äia auto. Samasse sarja kuulub näiteks ka jutt, kui-das ta õpetas tütarlast autoga sõitma, kuid unustas pidurdamistõpetada. Loomulikult lõpeb lugu sellega, kuidas kangelane püüabautot peatada, rippudes ise selle küljes.

Kolmandat isikut võidakse kujutada peategelasena isegi siis,kui jutustaja või mõni teine rühma liige oli sündmuse kogeja.Sellisel juhul saab jutustajast jälgija ja kirjeldaja, ta muutub pas-siivseks, kuid saab võimaluse kasutada erinevaid aja- ja ruumi-

73

Mare Kõiva

strateegiaid. Nagu eespool mainitud, kasutatakse narratiividesvarasemate juttude komponente, motiive või süžeesid, mida ko-handatakse konkreetsetele inimestele ja situatsioonile, eriti kui

Foto 3. Ülemaailmset töörahva püha tähistav maiparaadoli kohustuslik kõigile. Rongkäiku ehtisid temaatilisedplakatid, vahel ka võimlejad või teatraliseeritud stseenidveoautodel. 1960. aastal oli Eestis aktuaalne käsukorrasmaisi kasvatamine ja silo tegemine – tookordse folkloorikäivitajad. Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengid1960. aastal maidemonstratsioonil. G. Paasi foto. EestiPõllumajandusmuuseumi fotokogu FP191:64.

74

Mare Kõiva

on vaja väljendada oma isiklikku hoiakut. Sama tehnikat kasuta-takse ka teise rühma kirjeldamisel. Üheks näiteks klassikalisejutumotiivi kasutamisest on lugu ligi 80-aastase naise surmast.Jutustus peegeldab sündmusi Eestis. Kuna rootsieestlaste matu-setavad erinevad eestlaste kommetest (vt ka Aarelaid 2001: 189),on loos mõnevõrra muiet vanamoodsate kommete üle. Jutu muu-dab elavaks visuaalne pilt vanainimestest, kes külastavad kirstukandes sööklaid ja restorane.

Seda kirjeldas ta mamma sõbranna matustest – see oli ikkaka... enam-vähem nii parimast komöödiast võetud, kuigi noh,kaunis makaalne asi.

Noh, see kui ta mamma suutis ennast lõpuks Eestisse ta-gasi kaubelda, siis ta sai lõpuks isegi oma kunagisse majjaelama. Ja see oli keegi ta vana sõbranna, see oli ühetoalinekorter, ja siis nad jagasid. See sõbranna oli temast vanem jasõbranna suri ära. See oli siis Tallinnas – mis see on – seeGraniidi tänav seal Balti jaama taga. Suri ära.

Ja noh, siis sõbranna ja see mutt ise olid ikka vanast soostja pidi neid kombeid austama. Ja surnuke pandi toas kirstuja viidi siis surnuaeda. Noh, pandi siis kaan peale ja hakatitrepist alla minema. Noh, õnneks nad tegid alt need mõlemaduksepooled lahti tänava poole. Vundament oli tükk maad tä-navast kõrgem, nihuke… Välistrepp oli õige järsk ja seal seeska, see oli kitsas ja kõik nende eakaaslased. Ja jumal teab, kasseal kedagi alla 80-aastast oligi. Aga ikka hull asi, tuleb seekallis kadunu ja tuttav inimene alla viia.

Ja hakkab kandma seal, see kuradi järsk trepp – nad olidsaanud natuke maad alla minna ja siis nad kukkusid. Kirstoli pannud nagu kelk mööda treppi alla, trepp oli kaunis lühi-ke, sealt alla ja välistrepist alla ja plaksti vastu kõnniteed, kusinimesed käisid. Õnneks keegi alla ei jäänud ja selle kokkupõr-ke ajal kaas lendas pealt ära ja laip välja.

Ja siis muidugi sinna kogunes inimesi ümber, siis nad:“Kallis Maali, ega me halba ei mõtelnud.”

Pandi laip tagasi kirstu, kaan peale ja siis oli ka, ei mina eitea, mida nad, kuradi ogarad inimesed – mindi surnuaeda.

Oleks mingi auto või käru tellind, aga ei. Auasi oli, tedaolid nad eluaeg tundnud ja pidid austust näitama, vanad 80-aastased ätid ja mutid ja kolmekesi tassisid kirstu käsitsi. Ja

75

Mare Kõiva

siis oli, et vahepeal tuli puhata. Siis nad olid ennem käindkuskil sööklas või restoranis sees ja hakand juba peiesid pida-ma, aga teises kohas oli juba tuju nõndavõrd hea, et nad lühi-kese aja pärast, no, esimeses kohas oli ka vaadatud kõõrdinende peale, kui nad tulid koos kirstuga sisse, aga teises ko-has olid nad koos kirstuga välja visatud (CD 0084-15).

Jättes kõrvale asjaolu, et lugu on seotud ühe rühmaliikme märkimis-väärselt kange karakteriga emaga, on tegemist vana jutupõhjaga, kussurnukeha erinevatel õnnetutel asjaoludel (asjatundmatud kandjad jajonnakas kadunuke) kaotatakse ja temaga koos kõrtsis käiakse. Põhi-teksti täiendavad kommentaarid muudavad jutu unikaalseks.

Rootsieestlased ja Nõukogude Eesti

Rootsi ja Eesti vahemaa on väike – umbes 200 km. Kahe viimasesajandi jooksul on sagedasti käidud Gotlandilt käiu toomas ja sa-jandi eest toimis piirituse, soola ja muu salakauba vedu. Siiski al-gasid alles 1960. aastatel, pärast 20-aastast isolatsiooni külaskäi-gud lähinaabrite Soome ja Rootsi pinnale. Tolle aja turismireisidkestsid harilikult kolm päeva. Mõnikord õnnestus reisi ajal, vaata-mata kõigile järelevalvemeetoditele, mida Nõukogude Liidu elani-ke suhtes rakendati, kohtuda välismaal elavate sugulastega. Eest-laste tolleaegsed olulisemad sündmused olid seotud küüditatutetagasisaabumisega mõned aastad pärast Stalini surma. 1954. aas-tal saabus Siberist nn lasterong, millega tulid tagasi küüditatutelapsed; alates 1956. aastast pöördusid Eestisse tagasi küüditatudtäiskasvanud. Nende saabumine mõjutas ühiskonda vähemalt samatugevasti nagu 1940. aastal ja pärast Teist maailmasõda koos nõu-kogude võimuga Eestisse tagasi suunatud või vabatahtlikult saabu-nud venemaa-eestlaste tulek. Tagasipääsemisega seotud problemaa-tika, küüditatute ja vangilaagrites viibinute adapteerumisprotses-side jälgimine, nagu ka kriisisündmustest jutustamise uurimineon alanud (Rahi 2001; Anepaio 2001), kuid üldistused seisavad veelees. Kindlasti vajab täiendavat hinnangut represseeritud kõrgin-telligentsi ja haritlaste mõju Eesti kogukonnale tervikuna.

Esimesed rootsieestlased tulid Eestisse külla esimesel võimalu-sel – 1950. aastate keskel ja 1960. aastail. Enamasti olid need ini-mesed, kellel olid kodumaale jäänud väga olulised ja lähedased inime-

76

Mare Kõiva

sed: vanemad, lapsed,kallim, abikaasa. Loo-deti taaskohtuda su-gulaste ja vangilaag-ritest naasnutega. Tol-leaegsest NõukogudeEestist Rootsis jutus-tatud lood meenuta-vad hirmujutte ja lin-namuistendeid. Infor-matsioonivaegus, var-jatud ja salastatud fak-tid realiseerusid fan-tastilistes kirjeldus-tes muutunud oludestja inimeste veidrastkäitumisviisist.

Senistes uurimus-tes on vaadeldud eest-laste keerukat eluNõukogude Eestis,eriti stalinistlikul pe-rioodil, kollektivisee-rimise ja stagnatsioo-ni ajal (vt nt Kõresaar& Anepaio & 2001;Kõresaar 2001; Hin-rikus 2000 jpt), kuidkeerukas eneseteos-tamise lugu hajalas,sh diasporaa liikmete

saatus, kes külastasid annekteeritud kodumaad, on jäänud taga-plaanile. Varased Eestit külastanud lülitati pärast Rootsi (samutimuudesse diasporaa kogukondadesse) naasmist oma kogukonnastvälja. Mõnikord satuti lausa isolatsiooni – perekond, kolleegid jasõbrad pöördusid neist ära. Peamisteks süüdistusteks oli koostööokupatsioonivõimude ja nendega, kes elasid okupatsioonivõimudemõju all, peljati KGBd, toimisid paljud muud põhjused. See on pe-riood, mida tahetakse pigem unustada kui mäletada. Lisaks mure-le Eesti ja sinna jäänud lähedaste inimeste pärast oli see ühtlasi

Foto 4. 1960. ja 1970. aastate ajalehed kajasta-sid uute suurelamute rajamist kui kommunismi-ehitamise metafoori, mille eest pidid taandumaja kaduma väikesed eramajad. Tornkraana ja be-toonblokid olid progressi sümbolid. Nii rajatiÜlejõele Uude tänavasse ka uut Tartut. 1967. aas-ta. Urmas Karu foto.

77

Mare Kõiva

keerukas uuel asukohamaal adapteerumise ja enese ülestöötamiseaeg. Jututraditsioonis peegelduv meenutab neid jutustamisstratee-giaid, mida eestlased kasutasid pärast teist küüditamist ja kolhoo-side rajamise ajal. Mitmed psühholoogid on osutanud, et mälestu-sed, mis lõhuvad isiksuse psühholoogilist tasakaalu ja arusaamistõiglasest maailmast, kustutatakse mälust. Samasugune vaikiv väl-timine seoses kindlate perioodidega on jälgitav ingerlaste ja küüdi-tatute puhul (Anepaio 2001: 206; Rahi 2001: 207–208). Ilmselt sa-mal põhjusel on anekdoote ja jutte Stalinist ja tema võimu ajastsuulises pärimuses märgatavalt vähem kui lugusid Hruštšovist jahilisematest valitsejatest. Naljaviskamine laieneb demokraatliketuultega ja jõuab absurdiskaala tippu stagnatsioonipäevil. Ühes neileaegadele tüüpilises anekdoodis küsitakse Leonid Brežnevilt, kas takogub anekdoote endast, mille peale valitseja vastab: “Jah, mul onneid kaks laagritäit” (autori erakogu).

Mõned varasemad uurimused on osutanud, et maailma tähtsa-tel ja suurtel sündmustel on inimeste mälestustes üksnes väikeosa (Zonabend 1984). See kehtib teatava määrani rootsieestlastenoorema, Rootsis üles kasvanud põlvkonna kohta. Siiski tundubmulle, et rühmad, kes on kannatanud pikemat aega poliitilise sur-ve või vägivalla all ja olnud sunnitud äkitselt poliitilistel põhjustelemigreeruma oma alalisest elupaigast, üle elanud sõja või mõnemuu suure rahvusliku katastroofi, mäletavad neid sündmusi kauaja annavad mälestused edasi järgmisele põlvkonnale, sest needkuuluvad nende masterjutu hulka. Paljusid sündmusi hoiab agaelavana diasporaa kogukond oma reeglitega ja, nagu on rõhutanudWilliam Safran (1991), on seejuures olulised just diasporaa ja pärit-olumaa suhted. On ilmne, et mitmeid suuri ja rahvuse seisukohastolulisi ajaloosündmusi ei meenutanud diasporaa liikmed palju aas-taid, sh juba mainitud isiklikke sõja- ja põgenemislugusid, nagu kaadapteerumist uuel asukohamaal, mida ei meenutatud ega võrrel-dud teadlikult ja spetsiaalselt enne kodueesti uurijate palvet jääd-vustada oma põlvkonna suuline ajalugu ja isiklikud kogemused.Kuigi päevikutes ja järeltulijatele orienteeritud kirjalikes elulugu-des, mille kirjutamise üheks eesmärgiks oli oma põlvkonna ja ise-enda kogemuste, üleelamiste ja traditsioonide jäädvustamine ningedasiandmine, on need teemad detailsemalt lahti kirjutatud, pol-nud see suulise kommunikatsiooni teema.

1970. aastatel ja enne stagnatsiooni lõppu hoiakud NõukogudeEesti suhtes muutusid. Külaskäigud olid pisut vabamad, külastaja-

78

Mare Kõiva

te hulk kasvas, enam ei kardetud kinninabimist ja Siberisse sattu-mist. Stagneeruva riigi iseärasused muutusid isikujuttude põhitee-maks ja juttude variaablus suurenes. Muutused on eriti nähtavadEestist lapsena lahkunute juttudes – nende mälestused Eestist onvahendatud pärimus. Need on algselt väikelaste meenutused võimentaalsed pildid Eestist, mis tekkisid vanemate juttude põhjal.Sellise iseloomuga mälestused ja jutud pole isiklik, privaatne oman-dus. Mary Margaret Steedly on selliseid mälestusi võrrelnud üle-asustatud maastikuga, mis on täidetud teiste inimeste kogemuste-ga (Steedly 1993: 22). Kasvanud üles demokraatlikul maal, olid konf-liktid autoritaarse maa seadustega ebatavalised ja ka naeruväär-sed. Kokkupuude Nõukogude Eestiga loob arvukalt anekdootlikke

Foto 5. Aasta läbi saadeti linnarahvast maale kolhoosidele ja sov-hoosidele appi: kevadel istutama ja kartuleid panema, suvel heinategema, rohima ja muldama, sügisel lina kitkuma ja kartuleid võt-ma. Lisaks istutati metsa ja tehti muud tarvilikku, näiteks töötatiaprillis Lenini sünniaastapäeva paiku korraldataval leninlikul lau-päevakul kodulinna või tööpaika korrastades, kuid ka siis sõitis osalinlasi põllumehi abistama. Peamised šeffide – linlaste ja kooliõpi-laste – abistamisajad olid sügiseti, kui inimesed saadeti hooldus-alusesse maapiirkonda, sageli Eestimaa teise otsa nädalaks kunikuuks kartuleid võtma. Elati laagritingimustes: ööbiti mõnes suu-remas hoones, süüa saadi kolhoosi sööklast. Minekust olid vabasta-tud üksnes väikelaste emad ja haiged. Pildil kartulite sorteeriminekommunistlikul laupäevakul Riisipere sovhoosis Harjumaal 21. ap-rillil 1984. Eesti Filmiarhiivi fotokogu s 0-118410.

79

Mare Kõiva

juhtumeid, neist kogemustest luuakse humoristlikke jutte. Kunareaalsuse ja fiktsiooni piirid on neis oludes ebamäärased, on kafantaasiaküllased väljamõeldised tõsielujuttudele lähedased ja vas-tavad nõukogude stereotüübile. Ka vanema põlvkonna esindajadhakkavad rääkima humoristlik-satiirilisi lugusid külaskäikudestEestisse. Näib, et ainus võimalus nõukogude seaduste ja olukorramõtestamiseks on olnudki huumor. Huvitav on jälgida, kuidas sa-mal ajal muutub suhtumine kodumaasse ja kodueestlastesse, kesnarratiivides ja kategoriseeringutes hakkavad nihkuma teised-rüh-ma. Noorema põlvkonna kogemused võtab tabavalt kokku üks in-tervjueeritutest, iseloomustades muutusi iseseisvas Eestis ja tuuesnähtavale stereotüüpe, mis olid levinud kodueestlaste kohta:

Ma tean, sest ma käisin seal, sõber Jaan ka. Üks asi oli, et seenädal aega, see oli omaette huvitav, aga õige masendav ka.

See Kafka teater, mida seal nägi, see oli ainulaadne, agakui tulime tagasi, siis olime kõik tõesti tänulikud, et meie neistingimustes ei pidanud elama. Nädal aega sa kannatad välja.Aga isegi sõber Jaan kurtis, peale seda teist iseseisvumist – ta

Foto 6. Toidulettidel olid nõukogudeaegsetes kauplustes üsna kasin va-lik, alkoholiriiulid olid aga kuni Gorbatšovi-aegse kuiva seaduseniodava alkoholi all lookas. Remsi maakauplus 1980. aastal. Rein Ollifoto. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk. 1909:24.

80

Mare Kõiva

ei tunne enam äragi, suur osa Eestis käimise rõõmust on äravõetud: keegi ei sõima sind, keegi ei noomi sind, keegi ei teemingeid täitsa totraid asju. Lähed poodi, seal vaadatakse sul-le lahkelt otsa, isegi naeratatakse, mis mõnu seal enam nüüdkäia on (CD-0084-11).

Üldiselt on folkloristikas suhteliselt vähe ülevaateid rühma narratii-videst näiteks teemade kaupa. Maakeskkonna kui eestlusele tüüpili-se eelistamise tõttu 20. sajandi folkloristikas peaaegu puuduvad lin-nas toimunud protsesside ja sealse pärimuse käsitlused. Mall Hiie-mäe on loonud 1960. aastatel Kodavere kihelkonnast kogutud lugudepõhjal ühe kihelkonna repertuaari tüpoloogia: märkimisväärsed füü-silised ja vaimsed võimed, igapäevaelu humoristlikud juhtumid, noor-tevahelised suhted, tähtsad ajaloolised ja sotsiaalsed sündmused, ju-tud ebatavalistest sündmustest, erinevusel või sotsiaalse positsioonierakordsusel põhinevad lood, usk ja kirik, elu endistel aegadel (Hiie-mäe 1978). Viimane on väga vanade inimeste sage jututeema.

Selle klassifikatsiooni järgi kuuluvad rootsieestlaste lood Nõuko-gude Eestist teise ja kolmandasse kategooriasse, samuti liiki, miskäsitleb erilise sotsiaalse positsiooniga inimesi. Sellises rollis esine-vad anonüümsed ametnikud, hotellitöölised, tolliametnikud ja piiri-valvurid, baaridaamid jt, kes on sageli venelased. Need on isikud,kes ei oska keeli, kuid kellel on võim inimesi mõnitada, kes satuvadise naeruväärsetesse olukordadesse ja käituvad totralt, sest ei tun-ne igapäevaseid vahendeid ega tehnilisi uuendusi, on oma töös räpa-kad, manipuleerivad seadustega, muudavad turisti elu põrguks. Süs-teemi esindavad inimesed identifitseeritakse süsteemi endaga. Meie-rühm koosneb rootsieestlastest ja nende Eesti sugulastest, kellekäitumist, nagu juba eespool mainisin, esitatakse humoorikalt.

Isiklikest ja vahendatud kokkupuudetest sündinud isikujutudnäitavad elu jäigalt autoritaarses riigis kõrvalseisja silmade läbi.Osa jutte – hirmu- ja hoiatuslood – on ajendatud empiirilistest ko-gemustest päritolumaa külastamisel, sh kasvavast venekeelsest ela-nikkonnast pealinnas. Enamik saabujatest ei osanud vene keelt,samal ajal kui nõukogude võimu all elavad inimesed ei rääkinudühtegi võõrkeelt peale vene keele, kusjuures vene keelt kõnelevadmigrandid ei saanud endastmõistetavalt aru eesti keelestki. On ol-nud kummastav näha natsionaliseeritud majade lagunemist ja maasööti jäämist. Jutud peegeldavad ka hinnanguid ja situatsioone, kuserinevates maades ja ühiskondades elavad inimesed ei ole võimeli-

81

Mare Kõiva

sed üksteist mõistma, sest reeglid, mida nad peavad järgima, onolnud liiga erinevad, nagu ka karistused nende eiramise eest. Rootsi-eestlased ei suuda mõista, miks lastakse kõigel initsiatiivitult käestminna, ega tea, et kohalikel on keelatud ehitada midagi ilma loata,sest ehitada võisid üksnes vastavad riiklikud institutsioonid. Heanäide sellistest kultuurierinevustest sündinud situatsioonidest janeile leitud lahendustest leidub 1950. aastatel Tartus natsionali-seeritud eramajas üles kasvanud naise jutustuses. Ta rääkis lapse-ea suurest murest, kui ta oli kooli minnes unustanud õueväravasulgeda. Tütarlaps muretses, sest ta oli rikkunud tolleaegseid tava-lisi käitumisreegleid. Mõned aastad hiljem langes värav eest, kuidmajaelanikud ei tohtinud seda ise parandada ja selleks ettenähtudmajavalitsus ei suutnud tööd kuidagi ette võtta. Lõpuks istutati aiaasemele põõsad, et varjata lagunenud aiaposte. Leitud lahendus eiviinud vastuollu seadusega, kuid lubas ikkagi käituda enam ja vä-hem oma kogukonna tava kohaste kirjutamata käitumisreeglitejärgi (autori erakogu).

Juttudest ilmneb, kui keerukas oli diasporaa liikmeil külasta-da kodukanti, kui see asus väljaspool pealinna, Tartus või mõnesmuus sõjaväega seotud suletud piirkonnas, keelutsoonis. Küllavõidi sõita Tallinnast üksnes kunstliku rublakursi tõttu ülikallirendiauto või taksoga ja koos ametliku, määratud saatja või auto-juhiga. Õhtul tuli pöörduda tagasi Tallinna. Kui külastati mõndkaugemat paika, jõuti vaevalt kohale, kui tuli juba alustada taga-sisõitu. Juttudest peegeldub arusaam, et eestlased ei ole enamvõimelised juhtima elu ei Tallinnas ega kogu maal, ja rahutukste-gev mõistmine, et küllatulnu käitumine võib mõjutada sugulasteheaolu.

On nähtav, et ollakse võõrandunud paigast, kuhu taheti tulla,kuid mis osutub tagasisaabumisel võõraks. Tuttavad kohad ei näekujutletute ja mälus jäädvustatute moodi välja, sest loodus ja ini-meste loodu on muutunud. Ehk teisisõnu – kujutletud maastik jategelik maastik erinevad. Veel tugevamini on paigast nihestunudendine sotsiaalne võrgustik, majandusliku arengu ja riigi ametlikupoliitika erinevused lahutavad inimesed üksteisest, sõltumata nen-de vabast tahtest: tekib distants majanduslikult edenenud ja ras-kustes inimeste vahele.

Nagu eespool öeldud, kasutavad isikujutud vanu ja uusi stereo-tüüpseid motiive, väljendeid ja keelenalju jutu loomiseks ning ajaedenedes rakendatakse lisaks huumorile sarkasmi ja parodeerimist,

82

Mare Kõiva

et filtreerida informatsiooni ja valgustada, mis muudab seiklusedEestis eriliseks. Jätkuvalt on tüüpilised koomilised situatsioonideesti keelt mitterääkijatega, keelenaljad, juhtumid tehniliste uuen-dustega, tehnika vale kasutamine, räpakus ja hoolimatus. Nendelugude karakterid on rajatud stereotüüpidele, mida kasutataksekaugete või tsiviliseerimata inimeste tähistamiseks – anekdooti-des on selleks siis nt poolakad USAs, masaid Keenias ja tšuktšidVenemaal. Tehnilisi vahendeid kujutatakse aga sageli kui elustu-vat deus ex machinat, mis muudab ametniku naeruväärseks.

Tollimees rabas enne – siin on, tead, see [kohvi] plekkpurgis,eks ole, vaakumiga kohvi. Ja siin on selline rõngas, nagu pal-judel konservipurkidel, et keerasid seda ja siis tõmbasid ära.Aga kui sa seda tegid, siis oli see, et kui see õhk plauhti! lõisisse, siis viskas kõik kohvi sealt purgist välja. Nii et seal olipeale kirjutatud ja näidatud ka, et seal on üks väike auk jaselle pidi enne avama – ühtlustas õhusurve.

See kuradi venelane, see oli üliagar, tavaliselt nad nihu-kest asja ei teinud, aga paar kohta eestpoolt, see, kelle kohv-rist kohvipurk välja võeti, see jõudis hakata õiendama. Mui-dugi see venelane oli täitsa umbkeelne ja tõmbas, ja kus siisoli… ise ta nägi välja nagu neeger. Ja see, kelle kohvipurk seeoli, nägi, et ei aitand, ta jõudis niimoodi teha, et…

Tollitsoon, seal oli paragrahv, et ei tohtind filmida, aga seeoleks väga lõbus olnud, näha ta näoilmet. Ja pärast ta oliväga imestunud. Põrgumasin lahti lastud... (CD 0084-12).

Isikujuttudes vastanduvad mõnigi kord omaniku ja rentniku men-taliteet. Aeglase taibuga ja rumala ametniku ninapidi vedamine jaäpardused meenutavad vanu naljandeid. Sagedasti on sündmusealgus, konflikt ametniku või privilegeeritud isikuga jutus tagaplaa-nile jäetud.

Reaalsus, nagu see peegeldub isikujuttudes

Rahvajuttude puhul kerkib ühe esimesena küsimus väljamõeldiseja tõe vahekorrast. Tõepärasuse aste erinevates rahvajutuliikidesja samuti selle erinevad peegeldused on olnud folkloristide arutlus-teema vähemalt sajand (vt Graf 2003; Spence 1982). Paljud narra-

83

Mare Kõiva

vestmise reeglid võimaldavad tõele läheneda, kuid teevad võima-tuks selleni jõudmise. On üpris tüüpiline, et lugudesse inkorporee-ritakse see, mida ollakse teistelt kuulnud, ja väljamõeldised, esita-des neid koguni enda kogemustena.

Muistendeid ja memoraate on traditsiooniliselt peetud tõepäras-teks juttudeks, sama seisukoht on kohaldatud ebaregulaarse struk-tuuriga juttude ja teadete kohta, mida eesti folkloristikas on ta-vaks nimetada uskumusjuttudeks, uskumuste ja kommete kirjel-dusteks või uskumusteadeteks ja pajatusteks. Viimane kattub suu-resti Sandra Stahli kasutatud terminiga personal experience narra-tives ehk isikujutud. Humoristlikke lugusid, mis puudutavad pere-konnaliikmete ringi, on kutsutud ka pere anekdootideks (Holbeck

Foto 7. Tsiviilkaitserühmad olid moodustatud igasse asutusse. Antivälja seinalehte ja vähemalt kord kuus korraldati õppusi, kus õpeta-ti, kuidas käituda gaasi- või tuumarünnaku ajal, kui ameeriklasedNõukogude Liitu ründavad. 1978. aasta tsiviilkaitseõppus Tartu Kir-jandusmuuseumis: mitme sekundiga saab gaasimaski pähe? EestiKultuuriloolise Arhiivi fotokogu B-37: 7325.

tiivid reflekteerivad igapäevaseid sündmusi ja elu, ümbritsedesuniversaalselt tuntud ajaloolisi sündmusi isiklike artefaktide ja kir-jeldustega, vahendades oma kogemusi aktuaalse reaalsuse kohta.See ei tähenda, et jutustaja või jutu eesmärk oleks esitada tõde jajutt edastaks tõepärast mentaalset pilti. Inimpsühholoogia ja jutu-

84

Mare Kõiva

1990). Tõepärasust ja suhteliselt objektiivset reaalsuse kirjeldamiston isikujuttudele tunnuslikuks peetud peaaegu 20. sajandi alguse-ni. Oskar Loorits on väitnud, et need kirjeldavad lühiealised jutudmeenutavad memoraate ja peegeldavad kohalikke sündmusi (Loorits1927). Hiljem on eesti folkloristid tähtsustanud huumori osa neisjuttudes (Laugaste 1957; Proodel 1967; Proodel-Hiiemäe 1971), juh-tides tähelepanu viimase laialdasele varieerumisele huumorist sa-tiiri ja nöökamisest enesepilani ning rõhutades, et jutud kasutavadpalju hüperboole ja muid stiilielemente.

Realism ja tegelikkuse tõesusest lähtuv esitamine on siiski pigemfiktsioon, sest jutustaja ei reprodutseeri lugu kui sündmuste kuivajärjendit, vaid nopib välja üksikud situatsioonid, intsidendid ja kujun-dab neist vastavalt isiklikule jutustamisstiilile ja situatsioonile (vrdPalmenfelt 1993) oma versiooni. Reaalsust teisendatakse ka puhtalthumoristlikel või stiililistel kaalutlustel. Ja isegi kui individuaalne elu-lugu on neis lugudes äratuntav ja jutustajad tõmbavad paralleele omaisikuga, pole nende eesmärgiks eksamivastus, eluloo ega ajaloo fakti-truu esitamine, vaid kindlale momendile orienteeritud esitus, millekäigus jutustatakse valitud ja lihvitud sündmustest narratiivi vormis.

Isegi kõiki põhjusi ja tagajärgi teadev jutustaja ei pruugi soovidaneid kuulajatega jagada loo õnnestumise nimel. Teatud fakte varju-tades või neid pisendades saab jutustaja tähtsustada oma sõnumit,esitada sündmuste elava kirjelduse, välja joonistada iseloomulikudtegelased, tihendada jutu struktuuri ja väljendada soovitud interpre-tatsiooni. Võidakse ka sekkuda teise jutustaja jutu vahele oma lisan-duste ja kommentaaridega. Näiteks sekkus kuulaja juttu tüüpsituat-sioonist, kuidas karastusjooke kuumal suvel müügil polnud, kuidvälismaalastele ja erilise sotsiaalse staatusega inimestele neid ikka-gi jagus, peatades sovjettide kriitika selgitusega: Oota natuke, needolid ju meie oma kallid suguvennad! Jutustaja oli samal ajal nii süga-vasti sisenenud oma süsteemi ja hüperboliseeritud absurdse süstee-mi kirjeldusse, et objektiivsus polnud talle kuidagi eesmärgipärane.

Selliste juttude hinnangud on üsna läbipaistvad – meie-rühmkoosneb lähisugulastest ja -sõpradest, kõike, mis kuulub mujale,tähistatakse terminiga sovjetid, kelle tegevust ja käitumist kirjel-datakse kui midagi teisele sotsiaalsele rühmale tunnuslikku võiigatahes võõrastavat. Võõrad ja abstraktsed eestlased arvatakse meie-rühmast välja ja nihutatakse teised-rühma.

Rida jutte põhineb otseselt nõukogude ja muude seaduste erine-vusel, nagu ka jõnkadest seadustest mööda hiilimisel. Narratiivid

85

peegeldavad ametnike käitumist ja otsustusi, mida on kognitiivseltraske ette ennustada. Esitan siinkohal ühe näitejutu Mihhail Gorbat-šovi kuiva seaduse ajast, mil kumbki pool rakendab seaduse tõl-gendamisel oma loogikat.

[---] Õieti sõber Jaan ütles, et ta tahaks viina osta. Ja see ime-asi oli Nõmme pood. See oli sel kellaajal ja kell oli peale kuut.

Ja ta ei jõudnud hakata ennast täpsustama, arvatavasti tah-tis konjakit või mida[gi] niisugust osta, aga siis öeldi, et kas te…

Esiteks seal tigedalt käratati, et mis teie tahate.Noh, ta ütles, et ma tahaksin viina osta.Siis käratati, et kas te ei tea, palju kell on.Vaadake, ma olen väga kultuurne inimene, mul on uur

käerandmel. Kuigi ma ei ole nii kultuurne inimene, nagu needsõbralikud naabrid, kellel on tihti mitu tükki jälle käerand-mel, aga ma võin teile täpselt ütelda, et kell on 18 ja 24 täp-selt. Aga et ma…

Siis hakkas seal lõõpima, et nüüd, kui ma näitan, et maolen kultuurne inime ja kuna teil kella ei ole ja teie võib-ollakella ei oska, siis kui ma olen ära rääkind, et ma kavatsenviina osta...

Siis käratati jälle, et mis te norite, kas te ei tea, kui paljukell on.

Aga siis, kui nad said aru, siis oli muidugi see, et muutu-sid õige lahkeks. Seletasid ära, et seadus on, et peale kellakuut ei tohtinud viina müüa. Määrus on selline.

Esimene kord ka, et kui mina käisin Eestis. Jaan oli varemligi kuu aega olnd mamma juures külas. Hakkame sealt väljaminema. Üks mees tuli igavese ajuga sisse: “Paluks kolm pu-delit konjakit!” Laoti [leti] peale ja see Jaan jäi seisma ja lõugkukkus alla, vahtis ja oli ärritatud ja leti juurde ja: Aga misneed on? Mis need on?

Vaadake, see ei ole viin, see on konjak!Jah, siis tuli välja, et see määrus… et valget viina ei tohti-

nud müüa peale kuut, aga vaata konjakit võib. Peaasi et eiolnud valge viin (CD-0084-11).

Vaesus, tarbeesemete defitsiit, vanamoodsad kombed, riietus jakäitumine, tabuteemad, allegooria vahendusel esitatav informat-sioon, sotsiaalse ja majandusliku taseme erinevused, aktsepteeritudkombed – see on üksnes minimalistlik loend valdkondadest, mida

Mare Kõiva

86

juttudes leidub. Kuna rootsieestlased ei esindanud Eestisse saabudesüksnes siit kaasa viidud eesti kultuuri, vaid ka rootsieesti ja rootsikultuuri, on lugudes sageli stereotüüpseid ja loosunglikke hinnanguidja kategoriseeringuid kultuuri ja kultuurse käitumise üle.

Täiesti omaette kategooria moodustavad Eestis elavatelt sugu-lastelt kuuludud lood nõukogude elust. Topograafiliselt nihkub tege-vus paiguti mõõtmatult kaugele: sugulasi saadetakse NõukogudeLiidu kaugematesse osadesse uudismaad üles harima, apelsine võigreipe korjama, viinamarjaaladele veini valmistama jne. Räägitakseõpetlaste sunniviisilisest kuuks ajaks kolhoosi sügistöödele saatmi-sest ja nende koomilistest juhtumustest seal. Mõnigi kord on needkirealistlikud jutud lähenenud linnamuistenditele. Osa alaliikidest onstruktuurilt ja sisult lähedased (võõramaise) toidu- ja joogifolkloori-le: kui räpaselt valmistatakse vorsti, juustu, veini või missuguseidebaloomulikke komponente sinna lisatakse, missugused ekskremen-did ja jubedused kuuluvad hea veini retsepti jne. Leiame fantastilisijooke, mis kuuluvad kaugete maade rahvusjookide hulka, ja lugusidkohtumistest kaugete kultuuridega. Need lood on märkimisväärsedsellegi poolest, et jäädvustavad elu neid külgi, mida ametlik ajaluguignoreerib ja mis kipuvad jääma suurte ajaloosündmuste varju. Huu-mori ja absurdi võtmes saame ülevaate sellest, millest ajalookirjuta-jad ei kirjuta või millest vaikitakse.

Kui pöörata tähelepanu narratiivide struktuurile, siis nõukoguderežiimi puudutavatel lugudel on tihti eriline didaktiline hinnanguli-ne sissejuhatus. Mõne lausega märgitakse, et jutustaja räägib mujaltoimuvast, tihti märgitakse autoritaarsuse absurdsust või imesta-takse veidrate kohalike kommete üle. Järgnenud loo lõppu võib, kuidei pruugi liituda jutustaja kommentaar. Lugusid esitatakse tihti tsük-lite või ahelatena, sarnaselt anekdootidele, mille puhul assotsiatsioo-nid meenutavad uue narratiivi ja jutustamine toimub voogude jada-na. Isikujuttudes puudub sageli selgepiiriline kliimaks ja erinevadkommentaarid hajutavad ja lahustavad loo kõrgpunkti.

Kodueestlased Nõukogude Eestist

Kas kodueestlaste nõukogude ajast kõnelev folkloor ja hajala eestlas-te vastav pärimus on sarnased? Kas sisemise ja välimise rühma päri-mus ja vaatenurgad langevad kokku? Ilmselt jah ja samaaegselt kaei. Nii mahukat teemat pole võimalik siinkohal kokkusurutultki

Mare Kõiva

87

harutada, mistõttu osutan üksnes mõnele erinevusele. Eespoolväljendasin arvamust, et inimmälu ja psühholoogia piiravad tea-tud teemadel viimistletud juttude loomist ja rääkimist, vähemaltvahetult sündmuste läheduses. Kolhooside loomisest ja küüditatuteelust absurdsete ja humoristlike lugude rääkimiseks on olulineajaline distants. Mitmed situatsioonid, mis lõid väliseestlastele jutuvormimiseks soodsa pinge ja motiveerisid neist kõnelema, polnudmidagi erilist kodueestlasele. Olles liiga tavalised, liiga rutiinsedei eristunud nad jutuväärseiks. Puudus üldisem plaan või struk-tuur, millesse juhtum asetada ja millega seda võrrelda. On ju sel-ge, et paljasjalgne märkab üksnes kingakandjaid ja mitte oma pal-jasjalgseid kaaslasi.

Kindlasti oli põhjuseks seegi asjaolu, et puudus tava rääkidavaljuhäälselt ja narratiivide kaudu eriti ekstreemsetest juhtumis-test ja traumaatilistest sündmustest. Need olid liiga hirmutavad

Mare Kõiva

Foto 8. Noorsoorganisatsioonidena tegutsesid üknes oktoobrilapsed (1.–3. klass), pioneerid (4.–8. klass) ja komsomol. Noorsootöö arendami-seks oli igas koolis pioneeride tuba, mille seintel kajastusid ühisedkoondused, paraadid, luuremängud ja muu tegevus. Sellisesse tuppakuulusid veel aukirjad, vimplid, karikad jm edu sümbolid, kuid tingi-mata ka maleva lipp ja Lenini pilt või/ja büst. Pioneeride tuba. AgnesTõldsepa foto. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk. 834:202.

88

selleks, et kogukond saaks neid kuulata. Kuid puudus ka harjumusend rääkimise abil raskustest vabastada.

Arvatavasti muutusid ja muutuvad kodueestlastele paljud nõu-kogude ajaga seotud jutustused ja juhtumid jutustamisväärseks sedaenam, mida kaugemale sellest ajaliselt jõutakse, kui tekib uus pers-pektiiv asjadele lähenemiseks ja langevad ära hirmud avalikultsuulise ajaloo sündmustest rääkimise ees.

Kodueestlaste nõukogudeaegne folkloor kirjeldas ja iseloomus-tas oma aega külluslikult hoopis anekdootide, linnamuistendite,laulude ja uskumuste vahendusel. Siiski pole enamik jäädvusta-tust kirjeldused ega isikujutud (neid on hakanud hoogsalt lisandu-ma taasiseseisvumisajal), vaid pigem sõnumid poeetilises ja kodee-ritud vormis. Anekdoodid, pärinedes suuremalt jaolt Venemaalt,kirjeldavad nõukogude režiimi absurdsust ja korruptiivsust, väljen-dades sel viisil ühiskonna reaktsiooni poliitilisele ja majandusliku-le survele, sisemisi pingeid. Sama kriitilise sümbolpildi esitavad nnplatnoilaulud, mida ei adapteeritudki vene keelest eesti keelde –neid esitati vene keeles ega lauldud enamasti järele. Küllap oli või-matu tõlkida laulude sisu ja sõnamänge adekvaatselt eesti keelde,kuid arvatavasti jäid nad venekeelseiks ka sümboolse tähenduse jasõnumi säilitamise huvides. Platnoilaulude kohapealseks parallee-liks kujunesid peidetud poliitilise sisuga tudengilaulud. Liiga lühi-kese loomisperioodi (laulud valmistati harilikult suvemalevate lau-lufestivali tarvis) ja piiratud kasutajaskonna tõttu (noored ja ees-kätt tudengid, sest meedia vältis neid) jäi laulude kunstiline vii-mistlus rohmakaks. Tudengilaulegi iseloomustavad absurd ja musthuumor, hoolikalt valitud allegooriad, obstsöönsus, millega väljen-dati protesti kogu korra vastu.

Reaalsust peegeldavad omal kombel ka linnamuistendid, eritikogu Nõukogude Liidus tuntud vorstivabriku- ja kuriteojutud jm(vt Kõiva 1998; 1996). Tuntumate juttude hulka kuulub lugu oota-matult surnud kaaslase/vanaemaga reisimisest, kes on vaipa kee-ratult kinnitatud auto katusele (sest ei suudetud leida ühtki muudmoodust kadunu koju transportimiseks), kuid vaip kadunukesegavarastatakse sea pähe ära. Lugu surnu sea pähe varastamisest onjäädvustatud esmakordselt 1930. aastatel. Nõukogudeaegse versioo-ni muutis usutavaks asjaolu, et Eestist oli keelatud sealiha väljaviia – liha oli üks ekspordiartikleid teistesse Nõukogude Liidu piir-kondadesse (Pakalns 1995). Teine tõepärasust suurendav asjaoluoli, et vaibadki kuulusid Nõukogude Liidus defitsiidi hulka, mida

Mare Kõiva

89

sai osta üksnes eriloaga autasuks eeskujuliku töö eest või tänusotsiaalsele ja parteilisele staatusele. Seega sarnanes vaipa keera-tud kadunuke väliselt salakaubale, mis seletab varastamise motii-vi. Tausta tundmata on raske mõista selle ja paljude muude sarnas-te juttudega väljendatud reaaliaid ja seda, miks juttu visalt tõsielu-sündmuseks peeti.

Olmejuttude tasandil räägiti anekdootlikest juhtumitest kolhoo-sides ja töökohtades, sõjaväeõppustest, mõttetutest seadustest, mispiirasid maaomandit, loomapidamist ja ehitamist. Sageli ei tõus-nud need lood olmedialoogist kõrgemale ja kustutati mälust kuimäletamist mittevääriv argiolustik.

Ometi ilmnevad just isikujuttudes selgelt stereotüübid, tüüpili-ne käitumismuster ja reaktsioonid. Sellistes juttudes peegelduv moo-dustab väärtusliku lisa suulisele ja kirjalikule ajaloole, sest needlood peegeldavad loomulikke käitumisstrateegiaid ja traditsioonirange diktatuuri all, situatsioonis, kus vaated põliskultuurile ja iga-päevased tõekspidamised olid reguleeritud käskude, kontrollimeh-hanismide ja seadustega.

Enne lumetormiga alustamist

Sandra Stahl on väljendanud arvamust, et kui tahetakse uurida igaameeriklase tänapäevaelus olulisi rahvajutte, ei ole selleks isiku-juttudest sobivamat liiki. On võimatu leida inimest, kes ei ole kord-ki oma elus rääkinud korduvalt olgu või paari meelisjuttu (Stahl1989). Siiski eeldavad rühmajutud, et kogukonnas on vähemalt ükskarismaatiline ja andekas jutustaja. See isik valib sündmused ningkujundab paroolid ja jutud. Kõnealuses Lundi rühmas on mitmeidhäid jutumehi, kuid ühe lood on parimad. Suurepärase jutuloojanasuudab ta muuta humoristlikud lood rühma siduvateks narratiivi-deks, mis aitavad mäletada ja taasluua minevikku ning parendadaühtekuuluvustunnet.

Selliste juttude rääkimine on isikujuttudele orienteerunute spet-sialiteet, kelle aktiivsesse repertuaari kuulub paar-kolmkümmendviimistletud juttu. Sandra Stahl arvab, et selliste juttude rääkijadei kuulu jutuvestjate eliiti ega moodusta isegi omaette rühma (Stahl1985). Tahan siinkohal vastu vaielda, sest niisugused jutud võivadolla hea elitaarse jutustaja keskne repertuaar ja isikujuttude rää-

Mare Kõiva

90

kijad võivad olla virtuoossed jutustajad, seda eriti olukorras, kuspaljud klassikalised jutuliigid on hääbunud. Veelgi enam, sellisedjutud võivad laialdaselt levida algjutustajast ja -seltskonnast kau-gele, sest need põhinevad üldtuntud motiividel, stereotüüpial jakategoriseeringutel. Konkreetse rühma jutt võib saada palju laie-ma rühma pärimuseks. Selline levik annab neile klassikalise folkloo-riga sarnased tunnused ja karakteristika.

Isikujuttude peamiseks ülesandeks on kommunikatsioon,humoristlik “kangelasliku” ja ebatavalise mineviku meenutami-ne, rühma tervikuks ühendamine. Teisalt kujutavad isikujutudelu Rootsis ja Eestis üpris tõepäraselt, edastades erinevaid hoia-kuid, stereotüüpe ja vaatenurki, millest tavaliselt ei jutustata.Need on üheaegselt individuaalsed ja sotsiaalsed lood, mis anna-vad väärtuslikku informatsiooni ühikonnaliikmetest ja ühiskon-nast endast. Nagu toonitavad Elinor Ochs ja Lisa Capps, kesken-duvad isikujutud valdavalt minevikule, s.t räägivad sellest, “misjuhtus”. Siiski lingivad isikujutud mineviku eluga olevikus jatulevikus (Ochs & Capps 1996: 24).

Kindlasti on isikujutud üks võimalus traditsioonide ja väär-tushinnangute ühelt põlvkonnalt teisele üleandmiseks ja ühtlasienese kui põlvkonna teostamiseks. Kuid nn nõukogude juhtumipuhul edastavad need ühtlasi rikkalikult informatsiooni sotsiaal-antropoloogias uuritavate teemade kohta, nagu varimajandus,kaupade ja informatsiooni liikumine piki erinevaid mitteamet-likke võrgustikke, fiktiivse suguluse väljendused, sotsiaalne hie-rarhia, sotsialistliku ühiskonna privilegeeritud rühmad ja isikud,nähtavad ja nähtamatud kontrolli- ja tsensuurimehhanismid,ellujäämis- ja kohanemisstrateegiad, võõrandumine jpm. Üht-aegu selgub juttudest, et privaatsed ja isiklikud jutud ning va-badki valikud on alati keerukalt kombineeritud kogukonna ot-suste ja valikutega.

Kommentaar

1 Artikli valmimine on seotud Eesti Teadusfondi grantiga 5117 ja selleesimene versioon on ette kantud 20.–24. septembrini 2000 Tartus EestiKirjandusmuuseumis peetud konverentsil Tõsieluteadete kujul levivast folk-loorist = Folklore als Tatsachenbericht.

91

Kirjandus

Lindistused ja käsikirjadCD – Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalsalvestused - 1997 jj.

Autori erakogu – Mare Kõiva valduses olevad folkloori kirjapanekud jalindistused.

Kirjandus

Aarelaid, Aili 2001. Kaks mudelit eestlaste kohanemisel Teise maailma-sõja tagajärjel aset leidnud kultuurireaalsuse kontekstuaalsete muutus-tega. Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsimaterjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloo-gia õppetool, lk 174–197.

Agar, Michael 1980. Stories, Background Knowledge and Themes: Problemsin the Analysis of Life History Narratives. American Ethnologist 7: 2, lk223–239.

Anepaio, Terje 2001. Trauma ja mälu: Mineviku ületamisest represseeri-tute kogemuses. Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu:Konverentsi materjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Üli-kooli etnoloogia õppetool, lk 198–215.

Angrosino, Michael 1976. The Use of Autobiography as “Life History”: TheCase of Albert Gomes. Ethos 4, lk 133–154.

Cadaval, Olivia 1991. Making a Place Home: The Latino Festival. Stern,Steven & Cicala, John Allan (toim). Creative Ethnicity: Symbols and Stra-tegies of Contemporary Ethnic Life. Logan (Utah): Utah University Press,lk 204–222.

Cohen, Rina 1999. From Ethnonational Enclave to Diasporic Community:The Mainstreaming of Israeli Jewish Migrants in Toronto. Diaspora: AJournal of Transnational Studies 5: 1, lk 3–23.

Dégh, Linda 1976. Symbiosis of Joke and Legend: A Case of ConversationalFolklore. Linda Degh (toim). Folklore Today: A Festschrift for Richard Dorson.Bloomington: Indiana University Press, lk 101–122.

Dégh, Linda & Vazsonyi, Andrew 1974. The Memorate and the Proto-Memorate. Journal of American Folklore 87, lk 225–239.

ENE 1987 = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 2 (Cera-Fill). Tallinn: Valgus.

Foucault, Michel 1977. What is an Author? Bouchard, Donald F. (toim).Language, Counter-Memory, Practice: Selected essays and interviews. Ithaca(New York): Cornell University Press, lk 124–127.

92

Graf, Klaus 2003. Mõned teesid hüvastijätuks mõistega ajalooline muis-tend. Mäetagused 21, lk 7–43 (vt ka http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr20/graf.pdf – 5. detsember 2003).

Hann, Chris 2000. Social Anthropology. Teach Yourself books. London:Hodder & Stoughton.

Henriksson, Katalin 2002. Peripheral hungarians in diaspora: Sweden: Asociolinguistic, multilingual and multiethnic study. Jaago, Tiiu & Kõiva,Mare & Kärsna, Kairika (toim). Lives, histories and identities I: Studies onoral histories, life- and family stories. Contemporary folklore 3. Tartu: TartuUniversity & Estonian Literary Museum, lk 88–106.

Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused: Kujunemine ja koht rahvajutu-traditsioonis. Tallinn: Eesti Raamat.

Hinrikus, Rutt (koost) 2000. Eesti rahva elulood: Sajandi sada elulugukahes osas I. Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum & Ühendus Eesti Elulood.

Hinton, Perry R. 2000. Stereotypes, Cognition and Culture. London: Rout-ledge.

Holbek, Bengt 1990. The Family Anecdote: Event and Narrative. Röhrich,Lutz & Wienker-Piepho, Sabine (toim). Storytelling in Contemporary Socie-ties. Tübingen: G. Narr Verlag, lk 103–112.

Korb, Anu 2001. Kohtumine Siberis: suulise pärimuse kogumine oma rah-vuskaaslaste juures. Krikmann, Luule & Kõiva, Mare & Salve, Kristi.Paar sammukest XVIII: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2001. Tar-tu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 164–193.

Krisler-Ritso Eesti Sihtasutus. Ülevaade Eesti lähiajaloost 1939–1991.Okupatsioonide Muuseumi kodulehekülg (vt ka http://www.okupatsioon.ee/1940/algus2.html – 5. detsember 2003).

Kuutma, Kristin 1996. Cultural Identity, Nationalism and Changes inSinging Traditions. Folklore: An Electronic Journal of Folklore 2, lk 124–141(vt ka http://www.folklore.ee/folklore/vol2/ident.htm – 5. detsember 2003).

Kõiva, Mare 1996. Siis astu aknalauale. Kõiva, Mare (toim). Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist 2. Tartu: Eesti Keele Instituut, lk 166–188(www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/mjap/mare.html – 5. detsember 2003).

Kõiva, Mare 1998. Human Sausages in Estonia. FOAFtale News 43: January,lk 2–3.

Kõiva, Mare 2001. Mõned rootsieestlaste narratiivides peegelduvad ste-reotüübid. Studia Mythologia Slavica. Ilmumisel.

Kõiva, Mare & Kuperjanov, Andres 2002. Austraalia-eestlaste etnilised ruu-mimudelid. Käsikiri.

93

Kõresaar, Ene 2001. Kollektiivne mälu ja eluloouurimine. Kõresaar, Ene &Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsi materjale. Studiaethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, lk 42–58.

Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim) 2001. Kultuur ja mälu: Konverentsimaterjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloo-gia õppetool.

Laugaste, Eduard 1957. Kalevipoja-muistendite tüpologiseerimise küsi-musi. Kalevipoja küsimusi = Epos “Kalevipoeg”. Tartu Riikliku ÜlikooliToimetised 53. Tartu: Tartu Ülikool, lk 60–112.

Loorits, Oskar 1927. Vägilaste prototüüpe. Album M. J. Eiseni 70. sünni-päevaks. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts & Eesti Rahva Muuseum, lk 37–71.

Morley, David & Robins, Kevin 1995: No Place Like Heimat: Images ofHome(land). Morley, David & Robins, Kevin (toim). Space of Identity: GlobalMedia, Electronic Landscapes and Cultural Boundaries. London & New York:Routledge.

Ochs, Elinor & Capps, Lisa 1996. Narrating the self. Annual Review Anthro-pology 25, lk 19–43.

Ohlinger, Rainer & Münz, Rainer 2002. Minorities into Migrants: Makeingand Un-Makeing Central and Eastern-Europe’s Ethnic German Diasporas.Diaspora: A Journal of Transnational Studies 11: 1, lk 45–84.

Pakalns, Guntis 1995. Contemporary Legend and Ghost Stories’ in Post-Socialist Latvia. FOAFtale News 37: June, lk 3–5.

Palli, Heldur 1998. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Sise-kaitseakadeemia.

Palmenfeldt, Ulf 1993. On the Understanding of Folk Legends. TellingReality: Folklore Studies in Memory of Bengt Holbek. Copenhagen FolkloreStudies 1. NIF Publications 26. Copenhagen & Turku, lk 143–167.

Portelli, Alessandro 1998. Oral History as Genre. Tompson, Paul &Chamberlaine, Mary (toim). Narrative and Genre. London: Routledge.

Proodel, Mall (= Hiiemäe, Mall) 1967. Über die nichtklassischen Volks-erzählungen, ihre Genesis und Verbreitung. Fabula 10: 1/3, lk 142–154.

Proodel-Hiiemäe, Mall 1971. Rahvajuttude kujunemisest Kodavere ki-helkonnas. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed: Uurimusi jamaterjale 7. Tallinn: Eesti Raamat, lk 101–122.

Rahi, Aigi 2001. Sündmus eri allikate valguses (küüditatute näite varal).Kõresaar, Ene & Anepaio, Terje (toim). Kultuur ja mälu: Konverentsi ma-terjale. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogiaõppetool, lk 216-226.

94

Raudsepp, Hugo 1932. Vedelvorst: Komöödia neljas vaatuses. Tartu: Noor-Eesti.

Rootalu, Liina 2002. The national identity of Estonians and the EstonianSociety in St. Petersburg. Jaago, Tiiu & Kõiva, Mare & Kärsna, Kairika(toim). Lives, histories and identities I: Studies on oral histories, life- andfamily stories. Contemporary folklore 3. Tartu: Tartu University, EstonianLiterary Museum, lk 57–74.

Safran, William 1991. Diasporas in Modern Societies: Myths of Homelandand return. Diaspora. A Journal of Transnational Studies 1, lk 83–100.

Spence, Donald 1982. Narrative Truth and Historical Truth: Meaning andInterpretation in Psychoanalysis. New York: Norton.

Stahl, Sandra K. D. 1985. The Theory of Personal Experience Narrative.Kvideland, Reimund & Selberg, Torunn (toim). Papers III: The 8th Congressfor the International Society for Folk Narrative Research. Bergen, June 12th–17th. Bergen: 1985, lk 233–242.

Stahl, Sandra K. D. 1989. Interpreting Personal Narrative text. Stahl,Sandra K. D. (toim). Literacy, Folkloristics and Personal Narrative Text.Bloomington & Indiana: Indiana University Press, lk 29–49.

Steedly, Mary Margaret 1993. Hanging without a Rope: Narrative experiencein Colonial and Postcolonial Karoland. Princeton: Princeton UniversityPress.

Zonabend, Françoise 1984. The Enduring Memory: Time and history in aFrench village. Manchester & Dover: Manchester University Press.

Tajfel, Henri & Turner, John C. 1979. An integrative theory of intergroupconflict. Austin, William G. & Worschel, Stephen (toim). The social psyc-hology of intergroup relations. Monterey (CA): Brooks & Cole.

Tsuda, Takeyuki 2001. From Ethnic Affinity to Alienation in the GlobalEcumene: The Encounter between the Japanese-Brazilian Return Migrants.Diaspora: A Journal of Transnational Studies 10: 1, lk 53–92.

Tölölyan, Khachig 1996. Rethinking Diaspoa(s): Stateless Power in theTransnational Moment. Diaspora: A Journal of Transnational Studies 5: 1,lk 3–36.

Valmas, Anne 1999. Eesti raamatute kirjastamisest Saksamaal 1945–1950. Keel ja Kirjandus 7, lk 480–484.

Viires, Ants 1991. Pseudomythology in Estonian publicity in the 19th and20th century. Ethnologia Europea 21: 2, lk 137–143.