33HARIDUS 5–6/2007

Margit Tõnson: “Miks Eesti koolisüsteem meenutabrohkem sõjaväge kui loovkeskkonda?”

Kurjus sirgub piiritundetust

individualismist

M a r g i t T õ n s o nEesti Ekspressi kultuuriajakirjanik

Probleemid, mis tekivad, kui b io loogi l is i tä iskasvanuid käsit letakse nagu sõltuvaid lapsi ,kujutavad endast jätkuvalt ühiskondl ike pingete al l ikaid . See toidab noorsookultuur imässul isust n ing võib põhjustada emotsionaalseid p lahvatusi ja isegi v ihkamist .

Aasta 2007 tõi meile filmi „Klass”, mille

sisuks koolivägivald tavalises Eesti koo-

lis, siin ja praegu. Pealkiri on sümbool-

ne, filmi eesmärk ongi näidata väikese

suletud süsteemi sisemist võimuvõitlust,

mis reþissööri ja stsenaristi Ilmar Raagi

tahtmisel lõpeb maailmakogemusest

laenatud dramaatilise finaaliga – taga-

kiusatud poisid lähevad relvastatult

kooli ja lasevad kiusajatest klassikaas-

lased maha.

Raagi eesmärk on panna vaataja kas

või korraks mõtlema oma käitumise üle

vägivalla olukorras. „Kas vägivalla juu-

red võivad olla „ohvrite” käitumises? Mi-

da suurem on kuritegu, seda vähem on

avalikkus valmis omistama kurjategijale

inimlikke motiive. Ent just sellega keel-

dutakse mõistmast, kus asuvad tule-

vaste katastroofide juured. Ka meie film

räägib koledast kuriteost, milleks on

koolis tulistamine, ja esitab küsimuse,

mis ohvrite leinas kipub ununema – kui

palju me oleme ise süüdi kuritegudes?

Kus on eelnevalt olnud see hetk, mil õn-

netust oleks võimalik ära hoida,” selgi-

tab Raag oma blogis (www.ilmarraag.

blogspot.com). „Meie film sunnib vaata-

jatele peale kurjategijate vaatepunkti.

Näitab neid ohvritena, kes ühel hetkel

ületavad hädakaitse piirid” (sealsamas).

Raagi kui populaarse arvamusliidri

puhul on alati esil tema maailmaparan-

dajalik moraalijutlustaja pale. Oma kir-

jutistes koputab ta ikka ühiskonna sü-

dametunnistusele, näitab võimalikke

valukohti, avab silmi. „Klassis” toimuvat

saab hea tahtmise korral laiendada

apaatsetest, oma isiklike muredega üle-

koormatud, empaatiakriisis vaevlevatest

indiviididest kaldu ühiskonnale, kel pole

silmi ega kõrvu teiste probleemide

jaoks. Murdeealiste ettearvamatus käi-

tumises võib leida paralleele murdeeali-

se noore ühiskonna käitumisega. Olen

minagi mõelnud, et kui 1990ndate algu-

ses kenasti pakitult kapitalistlik tarbimis-

ühiskond meile kohale toodi, siis oli pa-

kist puudu kasutamisõpetus. Õigemini

oli ära unustatud hoiatussilt, et edaspidi

on igaühe ellujäämine tema enda mure

ja nõrgemad peavadki välja surema.

Milliseid ohte sisaldab selline maskuliin-

ne, saavutustele orienteeritud, äärmus-

likult individualistlik ühiskond noore ellu-

astuva inimese jaoks, seda alles saame

näha. On fakt, et iga järgmine põlvkond

on agressiivsem ning meie kõigi üles-

andeks saab leida viis agressiivsust oh-

jata ja suunata mujale, enne kui see

suunatakse teise inimese vastu.

I lmar Raagi „Klass” „Klass” on dramaatiliste liialdustega

hoiatus Eesti kontekstis, maailmas aga

on koolitulistamiste ajalugu pikk ning

ohvriterikas. Miks liialdusega hoiatus?

Sest Eestis on „realistlikum” versioon

see, et kiusatav tapab ära enda. Abi

otsimise kohta kirjutab Mare Ainsaar 17.

aprilli Päevalehes: „Õigupoolest on see,

et Eesti noor enamasti abi küsima ei lä-

he, noorteuurijatel teada päris pikka ae-

ga. Näiteks 2004. aastal uurisid Tartu

ülikooli sotsioloogid Eestis ligi 2000

keskkooliealist noort ja vägivalda nende

ümber ning said kindla vastuse, et ena-

masti ei teata noor vägivallast kellelegi.

Peamiselt leitakse, et selleks pole vaja-

dust. Seega vägivalda ikka juhtub, kuid

paljudel juhtudel ei hinnata olukorda nii

kriitiliseks, et kõrgeid abisaamise bar-

jääre purustama hakata. Vahel pole ka

usku abi võimalikkusesse ning ainult

viiel protsendil noortest oleks üldse kel-

legi käest abi küsida.”

Kõrvalepõikena, sel aastal valmis ka

teine madalaeelarveline mängufilm

„Magnus”, mis on äärmuslik näide sel-

lest, kuidas perekondliku struktuuri pu-

runemine, hedonism ja egotsentrism

Eesti ühiskonnas seda nõrgemate välja-

suremist omakorda soodustab. Kuna

Kadri Kõusaare film esindas Eestit maa-

ilma ühel tähtsamal festivalil Cannes’is,

ja „Klass” valiti Karlovy Vary filmifestivali

võistlusprogrammi „East and West”, on

meie tänavune filmivisiitkaart maailmale

küll erakordselt morbiidne. Kuigi Eesti

on suitsiidiriikide edetabeli esikümnest

tänaseks välja kukkunud, ei ole siin veel

midagi rõõmustada. Tapmiste ja liiklus-

õnnetuste arv on ikka keskmisest kõr-

gem. Ja ma ei hakka rääkimagi alkoho-

lismist kui eestlase genotüübi olulisest

nõrgestajast ja eelmainitud surmade

peamisest põhjustajast.

„Klass” on sirgjooneline film. Klassis

on liidrite kamp, keda juhib Anders (Lau-

ri Pedaja), ülejäänud vaatavad pealt,

naeravad kaasa ega avalda selleks, et

mitte ise vaenualuseks sattuda, vähi-

matki protesti ja märki sellest, et nad

võib-olla mõtlevad teisiti. Peksukotiks

on Joosep (Pärt Uusberg), vaikne ja in-

telligentne poiss, kelle isa on vana kooli

militaar-macho elumotoga „kui lüüakse,

löö vastu”. Kaspar (Vallo Kirs) on maa-

koolist äsja linna tulnud ja igati hästi ko-

hanenud, kuni ühel hetkel satub olukor-

da, kust auga välja tulemiseks on vähe

võimalusi. Kaalukausile satub tüdruk-

sõbra heakskiit ja Andersi liidripositsioo-

ni kõigutamine ehk Joosepi kaitsmine.

Mis selle filmi puhul ehk eriti kõnekas –

õpetajad teevad justkui oma parima,

aga muudavad olukorra iga teo (ja tege-

matajätmisega) aina hullemaks. Klassi-

juhataja (Laine Mägi) on klassi kiusaja-

tes pettunud ega taju isikliku solvumise

tagant, mida võib igapäevane vaimne ja

füüsiline alandamine Joosepi (hiljem ka

Kaspari) närvisüsteemile teha. Kooli di-

rektor (samuti naine) laseb endaga ma-

nipuleerida ega näe olukorra lahenda-

miseks muid võtteid kui ähvardused.

Vanemate teavitamisega veeretatakse

vastutus enda õlgadelt ära. (Igavene

vastuolu – kool arvab, et vanemad ei

oska lapsi kasvatada, vanemad usuvad,

et kool rikub nende võsukesed ära.)

„Naerata ometi” , „Õnnel indf lamingo”, „Päkapikudisko”Laste ja noorte agressiivsust ja vägival-

da on Eesti filmis varemgi luubi alla võe-

tud – näiteks Arvo Iho ja Leida Laiuse

„Naerata ometi” (1985), kus internaat-

kooli tüdrukud üksteist klohmivad ja alan-

davad. Milleni võib viia esmapilgul süütu

pullitegemine, näitab Tõnis Kase film

„Õnnelind flamingo” (1986). Siinkohal on

samuti oluline isafiguur, kes sarnaselt

„Klassi” Joosepi isaga õpetab poega en-

da eest seisma. Dokumentaalfilmidest

on koolivägivalda uurinud Jaak Kilmi ja

Andres Maimiku „Päkapikudisko”, kus

jälgiti harilikult kooliseinte vahele jäävat

nn nähtamatut vägivalda ning kahe tule

vahele jäänud õpetajate reaktsioone.

Koolivägivalda puudutav statistika on

karm: küsitluste järgi on 77% tänastest

kooliõpilastest sellega kokku puutunud.

Emotsionaalseid lugusid armastav mas-

simeedia toob tarbijani üha võikamaid

teateid teismeliste vägivallast. Tüdrukud

teevad klassiõele kambaka, poisid pus-

sitavad metsas oma eakaaslase jne.

(Populaarne videoklippide foorum „You-

Tube” kubiseb peksuvideotest ja sõna-

dega alandamisest, purjus tiinekate lä-

bustamisest jne.) Kui lisada veel statisti-

line fakt, et igas teises klassis on õpilane,

kel on juurdepääs relvadele, ei tundu

„Klassi” koolitulistamise liin üldse nii või-

matu kui esmapilgul. Sest me ei ela

enam ammu suletud ühiskonnas, raudse

eesriide taga. Internet ja televisioon hoia-

vad meid kursis kõigega, mis maailmas

sünnib.

Gus Van Sant i „E levant”„Klassi” eelkäijaid on maailmakinos pal-

ju. Mõjuvaimaks pean neist Gus Van

Santi auhinnatud filmi „Elevant” (2003),

mille aluseks on Ameerika üks ohvrite-

Filmi „Klass” peategelased Kaspar (Vallo Kirs, üleval) ja Anders (Lauri Pedaja, all).

NOORED JA KURJUS

rikkamaid koolitulistamisi Columbine’i

keskkoolis 1999. aastal. (Samast juhtu-

mist ajendatuna tegi poliitilise ebakor-

rektsuse maskotiks saanud dokumenta-

list Michael Moore ameeriklaste relva-

hullust kritiseeriva filmi „Relvastatud

Ameerika”, 2002.)

Miks Columbine’i kooli õpilased Eric

Harris ja Dylan Klebold ikkagi Hitleri

sünnipäeval hambuni relvastatuna kooli

läksid ja seal tapatalgud korraldasid

ning ise märtrisurma läksid, seda meile

ei öelda. Vihjatakse küll põgusalt poiste

arvutimängulembusele ja homosek-

suaalsetele kalduvustele. („Pededeks”

sõimatakse „Klassis” ka Joosepit ja

Kasparit). Niisuguses sirgjoonelise põh-

jus-tagajärg-skeemi eiramises on filmi

tugevus. See jätab vaatajale palju roh-

kem võimalusi kaasa mõelda ja ise

põhjust/põhjendust otsida.

Ainuüksi „Elevandi” pealkirjas võib

näha mitmeid vihjeid. Esiteks meenub

mõistujutt sellest, kuidas pimedad me-

hed elevanti kompavad ja igaüks objek-

ti isemoodi kirjeldab – ehk siis, tõde ei

ole, kõik on suhteline, igal vaatajal on

oma „tõde”. Kuid veelgi kaalukam on

viide levinud metafoorile „elevandist elu-

toas” – kõik teavad, et ta seal on, aga

teevad näo, nagu probleemi poleks.

See annab kõige täpsemalt edasi tra-

göödia iseloomu – Van Sant näitab foto-

graafilise täpsuse, kuid täieliku erapoo-

letusega ohu märke ja registreerib tui-

must, ignorantsust ja silmakirjalikkust.

Vastupidiselt kaameraga süüdlasi kir-

bule võtvale Moore’ile ei näita Van Sant

kellegi pihta näpuga. (Muuhulgas on

Van Santi filmis esindatud ka tüdrukute-

probleemid – anoreksia ja buliimia –,

kaamera jälgib kempsus oksendavaid ja

siis jälle huuli võõpavaid kooli peal

poppe tüdrukuid, kes sõid lõunaks vaid

kaks salatilehte, kuid ka seda oli liiga

palju. „Klassi” tüdrukud on karakteritena

pealiskaudsed „ilusad inimesed”.)

Mikael Håfströmi „Kur jus”Kurjuse anatoomiat on väga täpselt

analüüsitud ka Rootsi noortefilmis „Kur-

jus” (2003), mis põhineb Jan Guillou

samanimelisel menuromaanil. Mikael

Håfströmi lavastatud filmi tegevustik

hargneb range reþiimiga internaatkoo-

lis, kuhu Erik Ponti (Andreas Wilson) ta-

vakoolis vägivallatsemise pärast n-ö

meelt parandama saadetakse. Erik ta-

hab kõigest hingest siin probleemideta

hakkama saama, järgib põhimõtet „ära

paista millegagi silma”, kuid jääb ometi

kooli oma võimu all hoidvatele „liidritele”

silma. „Pööra teine põsk ette” taktika põ-

rub: kui tahad ellu jääda, tuleb end lõ-

puks ikkagi rusikate abil maksma panna.

Kurja juurena näeb film just võimu, mis

loomult nõrkade kätes muutub kuritege-

likuks. Internaatkooli juhtkond pigistab

isehakanud Hitlerite tegude suhtes sil-

ma kinni, nii julgustatakse rusikajõuga

hierarhiat kehtestavaid „kangelasi” aga

veelgi julmemaid tegusid tegema. („Pä-

riselus” õnnestus romaani autoril kõne-

alune internaatkool siiski kinni panna.)

Rush W. Doz ier i „Miks me v ihkame?”Miks on noored aina agressiivsemad?

Kus on agressiivsuse tekkepõhjused?

Raamatus „Miks me vihkame” pakutak-

se koolivägivalla ühe põhjusena välja

sundseisu, milles hilises teismeliseeas

noored end koolis leiavad: „Paari viima-

se sajandiga on aga industrialiseeritud

maailma keerukas ja kompleksne kul-

tuur lapsepõlve kunstlikult pikendanud.

Küpsus ja sõltumatus saabuvad tükk

aega pärast puberteeti. Selleks, et teh-

noloogilise kultuuri keskmistes ja kõrge-

mates kihtides hästi hakkama saada, on

vaja aastaid haridust omandada. Kütt-

korilaste lapse puhul polnud see vajalik.

Vaatamata sellele, et lapse küpsuse-

janu tavaliselt kolmeteistkümneselt hari-

punkti saavutab, ei ole tänapäeva noo-

red reeglina valmis ennast ja peret üle-

val pidama enne, kui viimastel teisme-

liseaastatel või kahekümnendate algu-

ses – eriti kui nad soovivad kõrgemat

haridust ja tehnilisi oskusi. See asetab

industriaalriikide lapsevanemad ja õpe-

tajad ebamugavasse olukorda. Nad pea-

vad kontrollima ja harima täiskasvanute

suurusi noori inimesi. Probleemid, mis

tekivad, kui bioloogilisi täiskasvanuid kä-

sitletakse nagu sõltuvaid lapsi, kujutavad

endast jätkuvalt ühiskondlike pingete al-

likaid. See toidab noorsookultuuri mäs-

sulisust ja võib põhjustada emotsionaal-

seid plahvatusi ja isegi vihkamist” („Miks

me vihkame”, Rush W. Dozier, Eesti

Ekspressi raamat, 2004, lk 205).

Filmilavastaja Andres Maimik, kes

osales Eesti Päevalehe korraldatud

Kaadrid Gus Van Santi filmist „Elevant” (üleval) ja Mikael Håfströmi filmist„Kurjus” (kaks alumist fotot).

36 HARIDUS 5–6/2007

koolivägivallateemalises vestlusringis

(ja neid arvamuslugusid ja vestlusringe

oli palju, koolivägivalla tähelepanu kesk-

messe toomine Raagil igal juhul õnnes-

tus), arvas, et oskuslik pedagoog suu-

dab innustada klassi unustama õpilaste-

vahelisi halbu suhteid ning on võimeline

mobiliseerima klassi ühe positiivse ees-

märgi nimel. „Ta muudab klassi õhkkon-

da nii, et suurimad kiusajad jäävad po-

pulaarsusedetabelitest üldse välja ning

respekti teenib hoopis teistsugune või-

mekus. Kuigi koolivägivalda päris ära ei

kaota, on võimalik seda minimeerida

(EPL, 9.04.2007).

Ma kujutan väga hästi ette õpetajate

nõutust sellise soovituse järel – sellise

palgaga veel psühholoogi mängida!?

Niisuguse koormuse juures!? Mida te

veel ei taha!? Aga mis meil üle jääb?

Kodu ei saa r i ik reformidaKodu on „püha”. Kodu ei saa riik refor-

mida. Ühiskonna väärtushinnangute

muutumiseks kulub mitu inimpõlve – ma

mõtlen siinkohal Lääne ühiskonna indi-

vidualistlikku saavutustele orienteeritud

pärast-mind-tulgu-või-veeuputus-men-

taliteeti näiteks – ja ainus lüli agressiiv-

suse kujunemise reas, mida on võimalik

reformida, ongi kool.

Eesti kool sellisel kujul, nagu see

praegu on, meenutab tõesti toru, mille

ühest otsast lähevad sisse loominguli-

sed ja entusiastlikud rõõmsameelsed

lapsed ja teisest otsast sülitatakse välja

lennuvõimetuks muudetud linnud, küü-

nilised ja kompleksides, madala enese-

hinnanguga inimesed. Kooli destruktiiv-

ne mõju isiksusele tuli mul jutuks Tallin-

na Ülikooli professori, psühholoog Alek-

sander Pulveriga.

Küsimus, miks Eesti koolisüsteem

meenutab rohkem sõjaväge kui loov-

keskkonda, ei ole minu vastata. Kuid

tõsiasi, et koolis puudub võrdsetele

alustele rajatud dialoog ja selle asemel

töötab käsuliin ning igasugune enda

peaga mõtlemine ja autoriteedist erine-

va arvamuse väljendamine on vähemalt

ülikooli esimese kursuseni tabu ja karis-

tatav, ei jäta just palju lootust olude

paranemiseks. „Eesti kool kasvatab ini-

mesi, kes vastavad reeglitele, mitte ei

erine. Need, kes on erilised, need lõiga-

takse maha, ja need, kes ei ulatu, neid

aidatakse järele või heidetakse välja.

/- - - / … oleks hea välja visata kõik need,

kes on pätid ja kaabakad. Looduses

kehtib aga suhteliselt ebameeldiv print-

siip. Populatsioonis tekib alati uus seg-

regeerumine. Nende väga väljavalitute,

nunnude seas tekib uus hierarhia, kuni

lõpuks jääb vaid kaks inimest. Ja siis

pole ka rahu majas, üks on ikkagi tei-

sest üle ja teine hakkab vastu, maksab

kätte,” selgitab Pulver, miks eliitkooliski,

nende kõige nunnumate seas, ikka tüli-

sid tõuseb (Eesti Ekspressi kultuurilisa

Areen, 26.04.2007).

Hoiatusf i lmide mõjuLõpetuseks siis küsimus, mis ilmselt

paljude õpetajate hingel: kas vägivald-

sete filmide näitamine (kaasa arvatud

kõnealune „Klass”) suurendab vaataja-

tes agressiivsust? Pulver on ühes oma

varasemas arvamusloos tõdenud, et

efekt on olemas, aga mitte üks-ühene.

Meedia mõju inimesele on korrelatsioo-

nis tema haridustasemega, kõige laie-

malt võttes – mida madalam see on,

seda enam imiteerib inimene seda, mi-

da meedia talle ette annab. Ja vastupi-

di: „Mida enam inimene usub, et ekraa-

nil nähtu, raadios kuuldu ja paberil loetu

eksisteeribki sellisena tema ümber, se-

da ohtlikum ta iseendale ja ümbritseva-

tele on,” arvab Pulver, kelle arvates

meedias näidatav virtuaalne vägivald

täidab Lääne kultuuriruumis olulist ravi-

mi ja psühhoteraapia rolli – ideaalide

hoidmise rolli. „Virtuaalne vägivald ongi

üks nendest viisidest, kuidas individua-

listlikus kultuuris elavad inimesed taas-

tavad oma tasakaalu ja minimaalsegi

usu õiglusesse. On ju ikka õiglane küll,

kui eriti „pahale” tekitatakse rindkeresse

üks 10-sentimeetrine auk selle eest, et

ta on ideaalmaailmas rikkunud ideaal-

seid reegleid. Seepärast sobibki vir-

tuaalne vägivald olema vahendiks ja

teeks, kuidas pahe saab vääramatult ja

igal juhul karistatud.”

Teistpidi vaadates ei ole mitte mingi-

sugust põhjust ega alust arvata, et nn

hoiatusfilm „Klass” muudaks jõhkrutse-

jad vagurateks ja kaastundlikeks inim-

lasteks. Aga usun küll, et mida labase-

maks ja agressiivsemaks ühiskond ter-

vikuna muutub, seda suuremaks muu-

tub ka oht, et kõige vastuvõtlikumatel

isikutel vint üle keeratakse („Miks me

vihkame”, lk 214).

Ei maksa ennast petta sellega, et

suudaksime maailma mõne kunstilise

avaldusega vägivallatumaks muuta.

Vägivald ja agressiivsus on ellujäämis-

instinkti osad, neid kaotada ei ole või-

malik. Aga saame midagi ära teha selles

vallas, et noorel oleks enesehinnang

kõrgem ja enesearmastus suurem – vih-

kamine ja vägivald on haiguse sümpto-

mid, nad tõmbavad depressioonilt ja

ahastuselt tähelepanu eemale. Samm

enesevihkamiselt teiste vihkamiseni on

väga lühike. Kaastunne, empaatia,

mõistmine ja andestus on võlusõnad,

millesse tasub investeerida. Ja need,

mõistagi, on feminiinsed väärtused, mis

tänapäeva ühiskonnas on jäänud vaes-

lapse rolli.

Postimehe nädalalõpulisas Arter

(17.03.2007) vastas Joosepi osatäitja

Pärt Uusberg väga ilusasti raskele kü-

simusele, mis on „Klassi” mõte: „See

film äratab inimeses ürgse tunde, mis

on meis igaühes olemas, nimelt kaas-

tunde.” Andersi osatäitja Lauri Pedaja

on realistina aga veendunud, et vägival-

latsejale nende film inglitiibu ei kasvata.

„Kes on sellise asjaga ise tegelenud,

vaatab filmi ära ja ütleb: õige ju, oligi

värdjas ja pidigi molli saama.”

Praeguseks on selge, et „Klass” saab

järje ETV noortesarjana juba järgmisel

aastal. Sisuks sotsiaalselt (häbi)märgis-

tatud ellujäänute, Kaspari ja Andersi

tagapöördumine ühiskonda, teismelise-

na tehtud hullumeelsed teod varjuna

kummitamas.

***

„Klass”

Reþissöör-stsenarist Ilmar Raag.

Produtsent Riina Sildos.

Operaator Kristjan-Jaak Nuudi.

Montaaþ Tambet Tasuja.

Helireþii Horret Kuus.

Kunstnik Eva-Maria Gramakovski.

Osades Lauri Pedaja, Pärt Uusberg,

Vallo Kirs, Paula Solvak, Riina Ries,

Mikk Mägi, Margus Prangel,

Tiina Rebane, Leila Säälik,

Kaie Mihkelson, Laine Mägi,

Merle Jääger, Marje Metsur jt.