1. Kuidas käsitleti psühholoogilisi nähtusi enne teaduslikku psühholoogiat? Platon uskus, et teadmised on seotud meenutamisega; inimese hing on näinud ideid ideede riigis,

kus ta oli enne sündimist; ideede jäljendid aitavad hingele meenutada, mida ta varem teadis.

Aristoteles uskus, et aistingud on maailma peegeldused; tunnetuse allikaks on meelelised

kogemused; informatsiooni saadakse viie meele abil. Hippokrates uskus, et aju on psüühika organ;

psühholoogiliste probleemide taga on ajupatoloogia, traumad võivad olla pärilikud; seostas

psüühikat bioloogiliste protsessidega.

Keskajal seostati psüühilisi häireid saatana ja deemonitega, kes olid inimese kehasse läinud. Inimesi

piinati eesmärgiga ajada saatan kehast välja.

2. Kuidas iseloomustaksite 20.sajandi psühholoogia arengut? Psühholoogias tekkisid erinevad suunad. Nt voluntarism, strukturalism, psühhoanalüütiline suund

jne.

3. Millised olid/on erinevate psühholoogiavaldkonna suundade põhiideed, uurimisobjekt(id) (nt

vaadeldav käitumine, psüühika elemendid)? Voluntarism – huvituti tähelepanust, mentaalsest kronomeetriast.

Strukturalism – prooviti leida psüühika baaselemente ja nendevaheliste seoste struktuuri.

Funktsionalism – huvituti psüühiliste protsesside rollist kohanemisel.

Psühhoanalüütiline suund – inimeste motiveerivad tungid, psühhoseksuaalse arengu etapid,

unenägude seletamine.

Neo-freudism – valikuline nõustumine Freudi ideedega. Jung – unenägude seletamine; Adler –

alaväärsuskompleks, otsus enda nõrkust kompenseerida; Horney – kultuuriroll; Fromm –

individualiseerimine ja üksildustunne.

Biheiviorism – reflekside uurimine; tähelepanu keskkonna rollile inimese käitumise juhtimisel.

Geštaltpsühholoogia – psüühilisele nähtusele on omane struktureeritus ja terviklikkus; tervik on

rohkem kui osade summa; panustati taju, õppimise, mõtlemise ja grupiprotsesside uurimisse.

Humanistlik psühholoogia – rõhk inimese abistamisel, inimese motivatsiooniks on enda

aktualiseerimine.

4. Mille poolest erineb mitte-teaduslik teaduslikust nähtuse uurimisest/tundma õppimisest?

Teaduslik meetod – kriteeriumid? Milliseid meetodeid kasutatakse psühholoogias? Meetodite

kirjeldamine.

Teadusliku meetodi puhul kasutatakse eksperimenti, mille käigus vaadeldakse ja tehakse katseid.

Eksperiment annab võimaluse objektiivseks hinnanguks.

Teadusliku meetodi kriteeriumideks on korrelatsioon, testi reliaablus ja valiidsus.

Psühholoogias kasutatavad meetodid on küsitlus (suuline e intervjuu ja kirjalik), vaatlus

(enesevaatlus või ekstropektsioon), eksperiment (e katse võimaldab manipulatsioonide abil välja

tuua põhjus-tagajärg seose).

5. Närvisüsteemi liigendus (KNS; somaatiline, vegetatiivne jne.); neuron, sünaps,

mediaatorained ja närviimpulsi liikumine. Aju piirkondade funktsioonid ja

spetsialiseerumine. Kõrgem närvitalitlus. Kas psüühika eksisteerib reaalselt? –

Närvisüsteem:

A. Somaatiline

a. Kesknärvisüsteem

i. Peaaju

ii. Seljaaju

b. Perifeerne ns

i. Sensoorne

ii. Motoorne

B. Vegetatiivne

a. Sümpaatiline

b. Parasümpaatiline

Neuron – e närvirakk on ns ehituslikuks ja funktsionaalseks ühikuks.

Sünaps – neuronitevahelised kontaktipiirkonnad, mikromehhanismid, mille abil närvierutus levib

ühelt närvirakult teisele.

Mediaatoraine – närvierutust kandev keemiline aine

Närviimpulsi liikumine – ärrituse võtavad vastu dendriidid (e jätked) ja tekkinud impulsi saadavad

edasi aksonid (e kehad). Erutus kandub ühelt rakult teisele edasi sünapside abil. Sünaps koosneb

aksoni moodustatud presünapsist ning mõjutust vastuvõtval rakul olevast postsünapsist. Nende

vahele jääb sünapsipilu. Presünaps koosneb mediaatorainest.

Peaaju koosneb:

Piklikaju – autonoomse närvitalitluse regulatsiooni keskused (nt vereringe kontroll); reflektoorsed

keskused

Väikeaju – asendi-, lihaskoordinatsiooni-, tasakaalukeskused; liigutuste koordineerimine

Keskaju – automaatsete liigutuste keskused, osa nägemis- ja kuulmisprotsesside kontrolli

keskustest

Vaheaju – autonoomse närvitalitluse reguleerija, kehast ja meelelunditest tuleva informatsiooni

vastuvõtt, töötlemine; hüputaalamuse mittespetsiifilised tuumad tagavad virgusseisundeid;

hüpotaalamus – tuumad kontr. kehatemp., ainevahetust, nälja-ja janutunnet, emotsioone (viha);

vegetatiivsed keskused

Otsa e. suuraju – kõrgema närvitalitluse keskus; suuraju koor (2200cm2, 10-14 miljardit nr, 6 kihti,

2-5 mm),

Ajukoore eri osadel spetsiifilised funktsioonid, nt.

Kuklasagar – nägemispiirkond

Oimusagar – kuulmispiirkond

Kiirusagar – lugemiskeskus

Broca ala – kõne motoorne keskus (sõnade artikuleerimine)

Wernice ala – kõne mõistmine (sõnalise signaali sisuline mõistmine)

Laubasagar – motoorne kirjutamisväli

Kõrgem närvitalitlus on omane inimesele, see eeldab ajukooreaktiivsust. Eriline tähtsus on

närviprotsessidel, mis vahendavad abstraktseid sümboolseid teabetöötlusprotsesse.

6. Vajadused ja motivatsiooniseisundid.

7. Tunnetusprotsessid (sh nende liigid, üldised seaduspärasused), sh. aistingute läved,

adaptatsioon ja selle mõte, taju ja emotsioonide, varasema kogemuse seosed, taju omadused,

mäluprotsessid. Tähelepanu – liigid ja omadused. Mõtlemise ja keele seos. –

Tunnetusprotsessid on aisting, taju, mälu, tähelepanu, mõtlemine ja keel.

Aisting on psüühiline protsess, mis tekib keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele

mõjumisel ning millele järgneb vastureaktsioon liigutusena, muutusena organismi aktivatsioonis,

vegetatiivses sfääris v nende kombinatsioonis.

Liigid: ärritaja ja retseptori kontakti järgi (kontakne v distantne retseptsioon); retseptori paiknemise

ja suuna järgi (ekstero-, intero- v propriotsetiivne).

Läved: alumine absoluutne lävi (minimaalne mõjumäär), ülemine absoluutne lävi (maksimaalne

mõjumäär), eristuslävi (minimaalne erinevus kahe ärritaja vahel).

Adaptsioon: positiivne (tundlikkuse suurenemine), negatiivne (tundlikkuse nürinemine).

Taju omadused: valivus, mõtestatus, konstantsus.

Taju liigid: nägemus-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis-, kompimis- ja liigutustaju.

Mäluprotsessid: meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised v püsivad

närviseosed ja nende keerukamad kompleksid ja assotsiatsioonid. Materjali omandamine sõltub

psüühilisest aktiveeritusest, kordamise arvust ja omandamise metoodikast, materjali hulgast ja

iseloomust, elueast.

Mälu:

A. Domineeriv psüühiline aktiivsus

a. Motoorne

b. Emotsionaalne

c. Kujundimälu

d. Sõnalisloogiline

B. Ajatunnus

a. Sensoorne

b. Lühi- e operatiivmälu

c. Püsimälu

C. Sisu ja funktsioon

a. Semantiline

b. Episoodiline

c. Protseduuriline

Tähelepanu:

A. Tahtelised protsessid

a. Tahtmatu

b. Tahteline

c. Tahtelisjärgne

B. Suunatus

a. Sensoorne

b. Ideaalne

c. Motoorne

C. Tähelepanu suundade paljusus

a. Fokuseeritud

b. Jagatud

Tähelepanu omadused: valivus, püsivus, jaotuvus, ümberlülituvus, maht.

Mõtlemise ja keele seos: mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud, loogilis-abstraktne

tunnetamine mõistete ja kujundite alusel. Mõtlemine toimub teadmiste kaudu märgilise korrastatuse

kaudu ja väljendub keele kaudu.

8. Tahe. Emotsioonid ja tundmused. Emotsioonide liigid? Mis on emotsioonide esmane

bioloogiline roll? Emotsioonide funktsioonid?

Tahe on psüühiline funktsioon, mis avaldub sihiteadliku püüdlusena ja võimena teha valikuid ning

mõtteid teoks teha, üldisemalt igasuguste tegevusimpulssidena. Tahe võimaldab kontrollida oma

käitumist. Tahtlikku tegu tajutakse isiklikult kontrollituna.

Emotsioon on subjektiivne elamuslik reageering sise- või välisärritajale. Emotsiooniks nimetatakse

inimese poolt läbielatud suhtumist maailma ja iseendasse.

Emotsioonide liigid:

Meeleolu – pikaajaline ja nõrk foon, Meeleolu on üldine emotsionaalne seisund, mis mingi aja

jooksul annab värvingu inimese elamustele ja tegevustele ning mille põhjust inimene alati ei

tunneta.

Ärevus – määramatus, abitus, hirm, Ärevus on emotsionaalne seisund, mida tekitavad

võimalikud või tõenäoliseks hinnatud ebameeldivused ja mis väljenduvad kartuses, kartlikkuses,

ärevuses, erutuses, rahutuses, himus.

Stress – pingeseisund (H. Selye)

Frustratsioon – ebaedu, takistused (vihatunne)

Afekt – lühiajaline kontrollimatu või piiratud

kontrolliga emotsioon (teadvusekadu), Afekt on lühiajaline, tormiliselt kulgev, plahvatuslik

emotsionaalne reaktsioon, mis haarab inimese täielikult ja kontrollimatult oma võimusesse.

Afektiseisundis tajub inimene ümbritsevat ebaadekvaatselt, teadvus aheneb, inimene ei

anna endale aru oma tegevusest ning ei suuda enda käitumist kontrollida.

Kirg – pikaajaline kontrollimatu seisund, väga sügav tunne. Kirg on tugev ja püsiv tundmus, mis

haarab ja valitseb inimest, avaldab tugevat mõju tema kõigile tegevustele ning väljendub mõtete,

energia suunamises oma eesmärgile, kire objektile

Nn. kõrgemad tundmused (intellektuaalsed ja esteetilised)

Empaatia – osalustunne, sissetundmine

9. Õppimise erinevaid käsitlusi (nt biheivioristlik, kognitiivne).

Biheivioristlik – inimkäitumine on seletatav reageerimisega keskkonna märguannetele.

Sotsiaalne – käitumismudelite õppimine ja rakendamine.

Kognitiivne – rõhutatakse inimese seesmist aktiivsust ja huvi.

10. Isiksuse erinevad käsitlused (psühhodünaamilised teooriad, tunnusjoonte teooriad, kognitiiv-

käitumuslikud teooriad, humanistlikud-fenomenoloogilised teooriad) . Erinevad

intelligentsusteooriad.

Psühhodünaamiline – lahendamata konfliktide mõju käitumisele, seksuaaltungi rõhutamine.

Tunnusjoonte teooria – inimest saab iseloomustada stabiilsete tunnusjoonte alusel (nt ekstraventsus-

introvertsus, neurootilisus-psühhootilisus).

Kognitiiv-käitumuslik – rõhutavad isiksuse kujunemisel sotsiaalsete interaktsioonide olulisust (nt

käitumismustrid, eduootus ja –kogemus).

Humanistlikud teooriad – inimese unikaalsus ja arenemisvõimelisus.

Intelligentsusteooriad:

Üldfaktoriteooria – üldine vaimne võimekus ja vaimsed erivõimed.

Esmaste e baasvõimete kontseptsioon – numbrilise teabega opereerimine, mälu- ja arutlusvõime,

sõnaline voolavus jne.

Voolav ja kristalliseerunud intelligentsus – esimene väljendub probleemide lahendamise võimes ja

mõtlemisekiiruses, teine väljendub omandatud teadmistes-kogemustes.

Kolm komponenti.

11. Areng. L. Kohlberg – kõlbelise mõtlemise areng, E.Erikson – psühhosotsiaalne areng, J.

Piaget – kognitiivne areng.

Areng on organismi korrapärane liikumine suurema eristatavuse ja lõimumise poole, hõlmates

vaimse, sotsiaalse ja füüsilise seisundi muutused.

Kõlbelise mõtlemise areng – laste moraalne areng liigub konkreetselt üldisele, enesekeskselt ja

vahetult hoolitsuselt enda eest hoolitsusele teiste heaolu eest.

Psühhosotsiaalne areng – kõik arengufaasid on seotud eeskujudega (ema, vanemad,

perekonnaliikmed jne)

Kognitiivne areng – toimub organismi füsioloogilise küpsemise ja keskkonna vastastikusel toimel.

12. Agressiivsus, isiksuse patoloogia (mis on norm?), hoiakud (komponendid, funktsioonid);

suhted ja grupid: atraktiivsus, konformsus, sotsiaalsed grupid

Agressiivne käitumine – teist isikut kahjustav käitumine. Põhjuseid selgitatakse mitmeti:

bioloogilised faktorid (geenid, biokeemia), frustratsiooni-agressiooni mudel, sotsiaalse õppimise

teooria.

Isiksuse patoloogia, mis on norm – psüühiliste, emotsionaalsete ja käitumuslike funktsioonide

nõrgenemine; käitumine pole konkreetses kultuurikontekstis aktsepteeritav; normidele mittevastav;

statistiline aspekt.

Hoiak on püsiv valmisolek reageerida teatud viisil. Komponendid: afektiivne, kognitiivne ja

käitumuslik. Funktsioonid: motivatsioon, kognitiivne, kohastumuslik, kommunikatiivne, ego-

kaitse, hüved, tasud, ümbritseva mõtestamine, identiteet.

Atraktiivsus – meeldivus.

Konformsus – teiste inimeste mõju indiviidile läbi surve.