2010-

2011 õ-a

Õppeaasta märksõnaks on sotsiaalne õppimine, korraldame õpilastele ja õpetajatele erinevaid

sotsiaalse tarkvara kasutamise konkursse, kirjutame õpetajatest õppija rollis, koolidest õppija rollis,

laseme õpetajatel luua ajaveebe oma õppimise kohta, räägime projektõppest ning uurime mängude

potentsiaali õppetöös.

Esimene

veerand

SISU

Koolielu portaal suunab õpetajaid ja õpilasi koostööd tegema

Koolielu konkursid 2010.-2011. õppeaastal

Jätkub õppematerjalide konkurss „Täna samm, homme teine II“

2010.-2011. ÕPPEAASTAL PLAANITU

E-kursused ja õppimisüritused Koolielus

Esimene õppimisüritus Koolielus sai läbi, Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm

Ka esimene e-kursus „Digipildid Koolielus“ oli edukas, Ingrid Maadvere ja

Siret Lahemaa

LUGEMIST

Üheskoos muutuste tuules, Kristi Semidor

Sotsiaalne meedia õppetöö rikastajana, Madli-Maria Naulainen

Veeb 2.0 vahendid õppetöös, Katrin Saks

Õpetaja rolli muutumine, Tiina Steinberg

Õpetaja e-portfoolio – kellele ja mille jaoks? Ljudmilla Roždestvenskaja

Sotsiaalne õppimine ja sotsiaalne pedagoogika (sotsiaalpedagoogika),

Reet Valgmaa

FACEBOOKI POOLT JA VASTU

Facebooki kasutamine hariduslikel eesmärkidel muutub globaalseks

teemaks, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen

Ettevaatust, Facebook! Murelik lapsevanem Kadri

Õpetaja-lapsevanema suhtlus, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria

Naulainen

ÕPILASE VAATENURK

Õpilase muutumine õppijana, Eva Viidemann

Ühe kooli kogemus: IKT-vahendid kooli juhtimisel ja Kogemuste Kojad,

Annika Remmel

ÕPETAJA ÕPPIJANA: Tiina Saamot, Mart Laanpere, Pille Slabina, Leili

Naan

TIIGRIHÜPPE SIHTASUTUS KOOLITAJANA

Tiigrihüppe koolitustele tulevad õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid,

Kristi Semidor

LUGU ÕPETAJAST: Allar Veelmaa saatuse otsustas legendaarne

matemaatikaõpetaja, Kristi Semidor

HUVITAVAT

10 põhjust, miks õpilased eelistavad e-õpet, välisajakirjanduse põhjal

Madli-Maria Naulainen

Kas sina oled 21. sajandi õpetaja, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria

Naulainen

Konkursside tulemused

ESIMENE e ÕPPIJA VEERAND

1. september 2010 kuni 30. november 2010

KOOLIELU PORTAAL SUUNAB ÕPETAJAID JA ÕPILASI KOOSTÖÖD

TEGEMA

Eelmise aasta lõpp tõi Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu

kasutajaskonnale toreda kingituse – koostöös Tallinna Ülikooli

Haridustehnoloogiakeskusega valmis uus

portaal, mille kasutusvõimalused võrreldes

eelmise versiooniga põhjalikult muutusid.

Portaali registreerunud kasutajal on

võimalik ise aktiivselt sisu luua, nagu Veeb

2.0 mõtteviisile kohane. Väärtustada tuleb

iga õpetajate loodud sisukildu – oma

töödest-tegemistest-mõtetest teistele

virtuaalses maailmas ettekujutuse

andmine rikastab kõiki kolleege.

Portaal on eelmisel kahel õppeaastal

keskendunud erinevatele õppeainetele ja

IKT kasutamise võimalustele nendes.

Esimesel aastal korraldasime ainekuude kampaania, järgmisel käsitlesime

õppeaineid aineveerandite kaupa.

Algaval õppeaastal jätsime ainepõhise lähenemise ning asusime üheskoos

ning üksteiselt õppima, ja mängime natuke ka. Õppeaasta on jaotatud

neljaks veerandiks: õppija veerand, mängude veerand, projektõppe

veerand ning kevadveerand, mil räägime metoodikavälisest ehk muust

õppekava toetavast.

Õppeaasta märksõnaks on sotsiaalne õppimine, korraldame õpilastele ja

õpetajatele erinevaid sotsiaalse tarkvara kasutamise konkursse, kirjutame

õpetajatest õppija rollis, koolidest õppija rollis, laseme õpetajatel luua

ajaveebe oma õppimise kohta, räägime projektõppest ning uurime

mängude potentsiaali õppetöös. Eraldi tahaks välja tuua veel digipiltide e-

kursuse ning harukordse võimaluse – iga õpetaja võib oma kolleegidele

korraldada väikese õppimisürituse, mille eesmärgiks on osalejatele

praktilisi oskusi anda, näiteks õppematerjalide koostamiseks või muuks.

Kõike seda võimaldab uuendatud Koolielu portaal.

Kõigi õpilaste vahel, kes õppeaasta jooksul Koolielu konkurssidel osalevad,

loositakse õppeaasta lõpus taas välja kolm Wii mängukonsooli.

Tiigrihüppe Sihtasutus on avatud uutele ideedele ning loodame, et

õpihimulised ja innovaatilised õpetajad koos oma õpilastega sellel

õppeaastal portaali pakutavatest tegemistest aktiivselt osa võtavad.

KOOLIELU KONKURSID 2010.-2011. ÕPPEAASTAL

Koolielu ootab õpilasi ja õpetajaid osa võtma konkurssidest

Veerand KONKURSID

ÕPILASTELE

KONKURSID

ÕPETAJATELE

ÕPPIJA

VEERAND 1. september

2010 kuni 30. november

2010

Audio-visuaalsete

õppematerjalide konkurss ”Minu

abivahendid õppematerjalide

omandamisel” Tähtaeg 30. november

2010

Õppematerjalide konkurss

“Täna samm, homme teine II”

Kolm tähtaega: 10. jaanuar 2011, 28. märts

2011 või 6. juuni 2011

Õppematerjalide konkurss

õpetajate võistkondadele

“1+1=3” Tähtaeg 30. november

2010

MÄNGUDE VEERAND

1. detsember 2010 kuni

31. jaanuar

2011

Mängude stsenaariumide võistlus

“Igale õpilasele oma õppemäng”

Tähtaeg 31. jaanuar 2011

Mängude analüüsimise konkurss

“Testime kontrolltööde asemel

õppemänge”

Tähtaeg 31. jaanuar 2011

Tiigrihüppe SA:

programmeerimise

konkurss “Teadjaks läbi mängu”

Tähtaeg 1. detsember 2010

“Kirjandusraal 2011”

Tähtaeg 31. jaanuar 2011,

lõppvõistlus 3. märtsil.

PROJEKTÕPPE

VEERAND 1. veebruar

2011 kuni

31. märts 2011

Tiigrihüppe SA:

õpilaskonkurss

„Targalt internetis”

Tähtaeg 1. veebruar 2011

Ajaveebide konkurss

“Õpetaja õppijana” Registreeruda saab 17.

jaanuarini 2011

“Klassidevaheliste

koostööprojektide

konkurss õpetajatele ja õpilastele”

Konkurss algab 1. veebruaril 2011

Tiigrihüppe SA:

eTwinningu partnerlusprojektide

konkurss

ÕPPEKAVA

TOETAV

VEERAND 1. aprillist

2011 kuni 3. juunini 2011

Õpilaste

harivate kajastuste

konkurss ”Ka väljaspool

koolitunde toimub õppimine”

Tähtaeg 3. juuni 2011

JÄTKUB ÕPPEMATERJALIDE KONKURSS „TÄNA SAMM, HOMME

TEINE II“

Et innustada õpetajaid oma loodud materjale avaldama ja jagama,

korraldab Tiigrihüppe Sihtasutus teist korda konkursi ”Täna samm,

homme teine II”. Õppematerjalide konkurss kestab terve õppeaasta, töid

saab esitada kolmeks erinevaks tähtajaks. Pärast iga tähtaega valitakse

laekunud tööde hulgas parimad, mis võistlevad edasi konkursi lõppvoorus.

Õppeaasta lõpuks peaks selguma parim veebipõhine õppematerjal, mille

loojat väärikalt Tiigrihüppe sügiskonverentsil auhinnatakse.

Konkursi tingimused

1. Konkursi viib läbi Tiigrihüppe Sihtasutus

2. Konkursile oodatakse veebipõhiseid tervik-

materjale - silmas pidades uue õppekava

rakendamist, mis vastavad Koolielu portaalis

avaldatud õppematerjalide kvaliteedinõuete-

le. Õppematerjal ei ole saanud varem rahas-

tust mõnelt teiselt organisatsioonilt. Materjal

võib olla näiteks testikogu, veebis loodud

teemalehekülg, animatsioon

jne.

3. Konkursile võib esitada nii individuaalselt

kui ka meeskonnatööna valminud õppema-

terjale.

4. Konkursi esimeses voorus oodatakse kon-

kurstöid kolmeks erinevaks tähtajaks:

10. jaanuariks 2011, 28. märtsiks 2011

või 6. juuniks 2011. Ühte ja sama tööd või

selle edasiarendust võib esitada ainult ühel

korral.

5. Pärast iga esitamistähtaega valib žürii

kõikide laekunud tööde hulgast välja kuni

viis parimat õppematerjali.

6. Kõikide välja valitud õppematerjalide

autoritega sõlmib Tiigrihüppe Sihtasutuse

litsentsilepingu.

7. Konkursile esitatav töö peab vastama

litsentsi Attribution-Share Alike 3.0 tingimustele.

8. Konkursi esimeses voorus on pärast iga tähtaega auhinnafond 25 000

krooni, mille jagamise otsustab žürii. Žüriil on õigus auhindu mitte välja

anda.

9. Kõik välja valitud õppematerjalid jätkavad võistlemist konkursi teises

voorus.

Allar Veelmaa on aktiivne õppema-

terjalide looja ning jagab oma

loodud materjale hea meelega

kolleegidega. Edu saatis Veelmaad

ka Tiigrihüppe haridusportaali

Koolielu õppematerjalide konkursil

„Täna samm, homme teine I“.

Konkursi žürii otsustas tema töö

„9. klassi matemaatikakursuse

kordamine SMART-tahvli

materjalide abil“ hinnata esimese

koha ja 20 000 krooni vääriliseks.

10. Kõikide teise vooru pääsenud õppematerjalide hulgast valitakse välja

kolm parimat. Kolmandat kohta autasustakse 5000 krooniga, teist kohta

10 000 krooniga ja esimest kohta 20 000 krooni.

11. Kõik ära märgitud õppematerjalid avaldatakse Koolilelu portaalis.

12. Konkursil osalemiseks tuleb õppematerjal sisestada Koolielu portaali

(vt õppematerjali sisestamise juhend) ning täita osalemisankeet. Töö

sisestamisel tuleb märkida võtmesõnaks „Täna samm“ ja teha

sisestusankeedil linnuke konkursitöö ette.

Uurige ka lisainfot teiste Koolielu ja Tiigrihüppe Sihtasutuse konkursside

kohta: http://koolielu.ee/pg/info/news/19

E-KURSUSED JA ÕPPIMISÜRITUSED KOOLIELUS

Koolielu ainekuude kampaania ajal said õpetajad osaleda IKT infotundides,

eelmisel õppeaastal kutsuti huvilisi osalema interaktiivsetel

õppimisüritustel, mida toimus igal veerandil üks. Sel kooliaastal tahame

õpetajatele pakkuda kahte sorti õppimisvõimalusi – Tiigrihüppe

haridustehnoloogi algatatavaid e-kursusi ning proovime veelkord

õppimisüritusi korraldada. Põnev on ju näha,

kuidas organiseerib õppetööd kolleeg teisest

Eesti otsast, pealegi säästab veebipõhiselt

üksteiselt õppimine meie kõigi aega.

Oktoobrikuus algas esimene 6-nädalane e-

kursus "Digipildid koolielus"

E-kursus, mille eestvedajaks on Tiigrihüppe SA

ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog

Ingrid Maadvere, on mõeldud õpetajatele, kes ei

ole fotograafiaga väga palju kokku puutunud,

kuid sooviksid digipilte oma töös kasutada.

Õppeaasta jooksul saab iga soovija

korraldada virtuaalse õppimisürituse

Lisaks e-kursustele toimuvad ka virtuaalsed

õppimisüritused, kus õpitakse koos näiteks

veebipõhiseid asju tegema. Õppimisüritusi

viivad läbi eelkõige Koolielu portaali

aineeksperdid. Pakume aga harukordset

võimalust teistelegi õpetajatele – iga õpetaja

võib üksi või koostöös kolleegidega korraldada

väikese õppimisürituse, mille eesmärgiks on

osalejatele praktilisi oskusi anda, näiteks õppematerjalide koostamiseks,

põneva keskkonna võimaluste tutvustamiseks, mõne tegevuse

läbiviimiseks või muuks. Igal veerandil on võimalik midagi uut uurida või,

miks ka mitte, teistele õpetada.

"Alustuseks tuleks välja mõelda teema, milles õppimisüritust korraldada,"

õpetab Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi

haridustehnoloog Ingrid Maadvere. "See võiks olla mingi valdkond, milles

õpetaja tunneb enda kindlalt ja on valmis teisigi juhendama. Näiteks võib

see olla mõne programmi õpetamine või mõne meetodi selgitamine. Kui

teema selge, siis oleks hea mõelda välja ka kõlav pealkiri, mis osalisi

Õppimisürituse korraldamise või

sellel osalemise eest saab

tunnistuse.

meelitaks. Hea oleks täpselt läbi mõelda ka sihtrühm, kellele koolitus on

mõeldud." Ingrid Maadvere kirjutas oma ajaveebi õpetajatele täpsema

juhendi, kuidas õppimisüritust korraldada.

Õppimisürituse läbiviimise sooviga pöörduda toimetusse:

kristi@tiigrihype.ee

Koolielu aineekspertide väljapakutavad teemad õpetajatele

õppimisürituste korraldamiseks:

näiteks Podcasti tegemise õpetus; kontseptsioonikaardi loomine ja

kasutamine (mõistekaardi edasiarendus; Facebooki/Twitteri

rakendumisvõimalused õppetöös; mobiiltelefoni rakendusvõimalused;

blogid, elektrooniline ajajoon (Dipity.com) jne.

ESIMENE ÕPPIMISÜRITUS KOOLIELUS SAI LÄBI

Õpetaja aeg on kulla hinnaga. Veebipõhisel

õppimisüritusel osalemine võimaldab õpetajatel

kiiresti ja lihtsalt jagada kolleegidega seda, mida

hästi osatakse. Kaks Tiigrihüppe koolitajat – Tuuli

Koitjärv ja Tiia Salm – võtsid nõuks korraldada oma

kogemuste jagamiseks esimese Koolielu

õppimisürituse.

Selle õppeaasta pilootõppimisüritus toimus teemal

„E-raamatute kasutamine õppetöös“. 12-tunnine kursus, mis kestis 18.

oktoobrist 7. novembrini 2010, osutus õpetajate hulgas väga

populaarseks.

Kursuslastel tuli ise väga palju iseseisvalt uurida, katsetada ja omavahel

arutleda, õppides tundma erinevaid e-raamatute loomise vahendeid.

Kursuse käigus jagati huvitavaid ideid ja kogemusi, kuidas e-raamatuid

õppetöös kasutada. Kogukonnas tekkis kursuslasi toetav ja motiveeriv

õhkkond.

Soovime julgust uute õppimisürituste läbiviimiseks ka teistele õpetajatele.

Kursuse läbis 18 õpetajat, kes said ka tunnistuse.

Link: http://www.koolielu.ee/pg/groups/57711/ppimisritus-eraamatud/

Täname kõiki kursuslasi aktiivse kaasalöömise eest!

Kursuse juhendajad Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm

KA ESIMENE E-KURSUS „DIGIPILDID KOOLIELUS“ OLI EDUKAS

Kuus nädalat kestev e-kursus täitus osalejatega kiiresti, läbiviijad –

Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog

Ingrid Maadvere ning DigiTiigri koolitaja ja Lauka Põhikooli õpetaja Siret

Lahemaa – otsustasid seada e-kursusele registreerujate arvule piiri, 25.

Nii jõutakse iga osalejat paremini juhendada.

Kursusel tutvustatakse pildistamise algtõdesid ning pildistamiseks võib

kasutada digiseebikaid ja telefone. Juttu tuleb erinevatest keskkondadest,

mis võimaldavad pilte jagada, töödelda või neist slaidiesitlusi koostada.

Kursus kestab 6 nädalat ja lõpetamisel saavad osalejad tunnistuse. Kursus

on veebipõhine ja toimub Koolielu portaalis. Esimene kursus toimus

ajavahemikul 4. oktoober – 19. november 2010. Järgmine digipiltide

kursus täitus samuti enne, kui reklaamida jõudsime. E-kursusi toimub

õppeaasta jooksul veel – kordame soovijate olemasolu korral digipiltide

kursust ning pakume uue aasta alguses välja veel ühe e-kursuse.

Kursuse läbiviijad Ingrid Maadvere ja Siret Lahemaa

LUGEMIST

ÜHESKOOS MUUTUSTE TUULES

Veeb 2.0, õppimine 2.0, e-pedagoogika, sotsiaalne meedia, virtuaalne

kogukondlus, sünkroonne kommunikatsioon..., meie keelekasutusse on

tulnud trobikond neologisme, mis sümboliseerivad muutusi ühiskonnas,

hariduses. Muutuma on pidanud kool organisatsioonina, muutunud on

õpetajate roll, ka õpilased on tänu erinevale kasvukeskkonnale

teistsugused. Koolielu püüab uurida tehnoloogia arengu põhjustatud

uuenenud olukorda.

Tehnoloogia tõi kaasa pedagoogilised uuendused

„Veebikasutajate käsutuses on vahendid, mis võimaldavad muutuda

passiivsetest lugejatest aktiivseteks autoriteks“, kirjutavad Martin Sillaots,

Priit Tammets ja Kairit Tammets „Haridustehnoloogia käsiraamatus“ (lk

181). „Sotsiaalse tarkvara puhul on tegemist internetipõhiste

keskkondadega, mis toetavad kasutajate grupi omavahelist interaktsiooni.

Kasutajate vastatikune mõju võib väljenduda infovahetuses, sotsiaalsete

võrgustike tekkimises, erinevate materjalide üheskoos loomises ja

jagamises.“

Üheskoos õppimise metoodikad on koolides veel suhteliselt vähe levinud,

kirjutavad Kai Pata ja Martin Sillaots samas (lk 151). „Klassides on raske

korraldada väikseid õpirühmi ning õpilased pole harjunud rühmatöödega,

kus suuremat rõhku tuleb panna oma õpitegevuse planeerimisele koostöös

teistega. Uued meediumid – foorumid, blogid, jututoad, wikid ja teised

koos teadmuse loomise programmid – võimaldavad kasutada

mitmesuguseid toetuselemente õpitegevuse planeerimise hõlbustamiseks

ja teadmiste ühiseks loomiseks rühmas.“

Kool – kohaneja ja kaasaja

Selleks, et mõelda, mis kooli sees muutuda võiks, tuleb uurida enne selle

ümber toimunut.

Ka väljaspool kooli toimub õppimine. Christine Redeckeri uuringus „Review

of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on

Education and Training in Europe“ öeldakse (lk 41), et paljud õppurid on

endale digitaalseid vahendeid kasutades loonud personaalse õpikeskkonna

väljaspool kooli, digiajastu võimaldab õppuril kohandada õppimise enda

huvide järgi, pääseda juurde infole, mis on just tema jaoks oluline ja

vajalik, suhelda inimestega, kes saaksid toetada tema õppimist ning

jagada oma ideid ja parimat praktikat mitteformaalsetes

õppimiskogukondades. Koolid peaksid püüdma paremini mõista laste,

lapsevanemate ja kohaliku kogukonna huvisid, oskusi ja võimalusi,

kaasates neid ekspertide ja osalistena kooli ümbritsevas tugi- ja

õppimisvõrgustikus.

Paljud ülikoolid on juba taibanud, et oluline on olla seal, kus üliõpilased (lk

49), nii on asutud praeguste ja tulevaste üliõpilastega suhtlemiseks

kasutama sotsiaalse meedia vahendeid. Muide, Berkley ülikool Californias

tegi esimesena Youtube’is avalikuks isegi terved loengukursused.

Kõrgemad õppeasutused loodavad (lk 51), et saavad üliõpilaste

harjumuspäraseid tegutsemiskanaleid kasutades sinna „sisse süstida“ ka

hariduslikku infot, samal ajal julgustades oma õpetajaidki neid kanaleid

kasutama. Alus- ja põhiharidusasutuste sihtgrupiks on erinevalt

ülikoolidest praegused ja tulevased lapsevanemad. Sotsiaalse meedia

vahendeid kasutatakse peamiselt koolis toimuva läbipaistavamaks

muutmiseks, pakkudes vahel isegi jälgimisteenust (nt lasteaias

rühmakaamera), esitledes kooli kodulehel õpilaste töid ja kooli projekte.

Ka Eestis on õpetajaid, kes on otsustanud oma klassijuhatamise viia üle

näiteks Facebooki või peavad klassi/lasteaia rühma tegemiste kohta koos

õpilastega ajaveebi.

Sellest, kuidas kool muutustega kohaneb, sõltub asutuse edu. Uuega

kaasaminek võib olla raske protsess, alati ei pruugi kõik õnnestuda, kuid

pärast katsetamist ja rasket tööd võidavad sellest kõik. Huvitav oleks

näiteks teada saada, kui paljudes koolides on mõistetud haridustehnoloogi

ametikoha potentsiaali?

Õpetaja – juhendaja õpilase õpiteel

Teisest Christine Redeckeri juhitud uuringust „Learning 2.0 - The impact of

Social Media on Learning in Europe“ selgub, et sotsiaalne meedia on

mõjutanud ka õpetamis- ja õppimisprotsesse, tähelepanu on koostööl ja

samas, individuaalsel juhendamisel. Suhtlemismustrid õpetajate ja

õpilaste vahel on muutunud. Õpetaja pole enam n-ö lektor/loengupidaja,

vaid pigem kujundaja, koordinaator, vahendaja ja mentor. Õppijatel tuleb

võtta õppimisprotsessis pro-aktiivne roll ning arendada iseenda õppimise

reeglid ja strateegiad.

Toetudes erinevatele uuringutele kirjutab pikaajaliste

õpetamiskogemustega Vance Stevens artiklis „How can teachers deal with

technology overload?“, et enam pole koolis võimalik omandada oskusi,

mis hoiaksid töötajaid pinnal terve karjääri jooksul, samuti pole võimalik

enam eeldada, et mõningad elukutsed järgmise kümnendi lõpul

eksisteeriks. Meil tuleb valmistada õpilasi ette töökohtadeks, mida pole

hetkel veel leiutatudki. Sellele mõeldes küsib Stevens, kas uute

tehnoloogiate õppimine ei peaks õpetajatel mitte vastutustunde küsimus

olema.

Ta kirjutab õpetajate kohustusest omandada väga palju uusi oskusi. Et

oma tööd paremini teha, peaksid õpetajad Stevensi arvates lisaks

tavapärastele nõudmistele hästi teadma/valdama ka järgmisi oskusi ja

mõisteid:

• Veeb 2.0 ja sotsiaalne võrgustumine

• RSS ja voolugejad

• Podcasting ehk taskuhääling (kasutamine ja loomine)

• Mikroblogimine (nt Twitter, Edmodo)

• Jagatud ja personaalsed õppimisvõrgustikud

• Veebirakendused, mis koondavad/vahendavad erinevatest

veebiallikatest tellitud infovoogusid; märgendamine (nt del.icio.us,

Flickr)

• Digitaalne jutustamine ja multimeedia rakendamine

• Virtuaalsed praktikakogukonnad ja koostöö

• Mitteformaalne/täppisajastatud õpe (vajaminevate teadmiste

omandamine täpselt siis, kui neid vaja on)

• Sünkroonse kommunikatsiooni vahendid, nagu kiirsuhtlus MSNi/Skype’i

vahendusel, online-esitlus interaktiivset tahvlit, audiot ja videot kasutades

• Asünkroonsed koostöövahendid, nagu blogid, vikid, Voicethread,

Slideshare, Google docs jne.

Stevens leiab, et õpetajad võiksid ohjad oma professionaalse arengu alal

enda kätte haarata – näiteks kolleegidevahelisi töötube korraldada,

kogukonnas üksteiselt õppida ja õpitut jagada. Ka tehnoloogia kirumise

asemel võiks küsida kolleegidelt nõu, kuidas tehnilisi vahendeid ja

erinevaid keskkondi õpetamisel mõistlikult kasutada.

Stevensi sõnul hoiavad entusiastlikumad õpetajad end tehnoloogia

uuendustega kursis, et paremini õpilasi õppeprotsessi kaasata. See on

enda käsile võtmiseks piisavalt oluline põhjus. Muidugi võtab tehnoloogia

kasutama õppimine targal moel palju aega ja energiat. Aga oluline on

suhtumise muutumine, ütleb Stevens. Õpilased võivad olla meist

targemad infotehnoloogia vallas, kuid nad vajavad õppimisel teel

suunamist.

Õpetajad vajavad julgust ja ettevõtlikkust. Ja innustavat kolleegi, kelle

uuendusmeelse õpetamise tulemusena õpilased rohkem soovida oskavad

ja nii kogu pedagoogide kollektiivi mugavustsoonist väljuma sunnivad.

Õpilane – uue aastatuhande õppija ja oma õpitee leidja

Redecker toob oma uuringus „Review of Learning 2.0 Practices: Study on

the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe“

välja uue aastatuhande õppija profiili – alates 1982. a. sündinud noored,

kelle elu lahutamatu osa moodustavad digitaalsed tehnoloogiad. Enamus

nende tegevusi on seotud eakaaslastega suhtlemisega, teadmiste

juhtimisega, mida vahendavad digiajastu vahendid. Kuigi uue

aastatuhande õppija jooni ei pruugi olla kõigil pärast 1982. a. sündinuil

(me pole ju kõik täpselt ühesugused), võis siiski esile tuua hulga

märksõnu, mis uue ajastu õppureid iseloomustavad ja millega õpetajatel

arvestada tasuks:

Märksõnad:

• Õpilaselt-õpilasele suhtlus ja teadmiste jagamine

• Kõrgelt arenenud oskus teha paljusid erinevaid asju üheaegselt

(multitasking)

• Pidevalt kättesaadav, alati võrgus; kohe on norm – seda oodatakse ka

teistelt (mõelgem sellele kontrolltöid parandades)

• Heitlik meel, kannatamatus, kiire tüdinemine

• Visuaalne kirjaoskus, piltide maailm omasem kui tekstide maailm

• Enese väljendamine digimaailmas oluline (kirjutamisoskus aina

kõrgemas hinnas (ajaveebid jm), samas ei köida paksu raamatu lugemine

kohe üldse)

• Suhtumine töösse, õppimisse: aktiivselt seotud, loovad; eelistavad

õppimist tegevuse kaudu

• Riskivõtjad, eksperimenteerijad

• Eelistavad töötada teemade kallal, mis neile korda lähevad. Usuvad, et

suudavad midagi oma tegudega muuta. Saavutustele orienteeritud

• Mõistavad, et oma kõrgete eesmärkide saavutamiseks vajavad head

haridust

• Võtavad meelsasti osa kogukonna tegevustest, tahavad kaasa aidata

• Avatud erinevustele, sotsiaalsed, leiavad kergelt internetist uusi

tuttavaid (jagavad meelsasti ka liiga isiklikku infot)

• Neile pole oluline, et tunneks grupi liiget isiklikult, tahavad lihtsalt

suhelda

• Loomuomaselt eelistavad meeskonnas õppimist. Õpilaselt õppimine

tavapärane, sageli kaasõpilane autoriteetsem kui õpetaja.

Alates 1982. a. sündinute hulgas on ka juba kooli õpetajatööle jõudnud

noori, kelle jaoks eelpool loetletu samuti normiks on. Kuna nendele on

koostöö ja jagamine tavaline, võiksid enne 80. aastaid sündinud kolleegid

neilt sotsiaalse meedia kasutuse jms asjus nõu küsima minna, neilt

õppida. Nad tahavad kindlasti oma teadmisi jagada.

Seejärel võiks uurida Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu 2010.-2011.

õppeaastal pakutavat. Konkursid õpilastele ja õpilastele eeldavad

koostööd, ka e-kursused ja õppimisüritused lähtuvad veeb 2.0

ideoloogiast ning suunavad üheskoos ja üksteiselt õppima, aktiivselt sisu

looma. Erinevad autorid kirjutavad neljal veerandil oma muutumisest

õppijana, projektitöö/meeskonnatöö hindamisvõimalustest, üksteisele

korraldatavatest töötubadest ja paljust muust.

Lisainfo Koolielu veerandite kohta:

http://koolielu.ee/pg/info/readnews/48221

Allikad:

Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat

Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0

Innovations on Education and Training in Europe (Autor: Christine

Redecker)

Learning 2.0 - The impact of Social Media on Learning in Europe (Autorid:

Christine Redecker, Kirsti Ala-Mutka ja Yves Punie)

How can teachers deal with technology overload? Vance Stevens

E-õppe termineid

Lisainfo: Pidevalt uuenev Haridustehnoloogia käsiraamat

Kristi Semidor

SOTSIAALNE MEEDIA ÕPPETÖÖ RIKASTAJANA

Maailm muutub, suhtlemine muutub, veeb 2.0 on jaganud inimestele

kätte hulga vahendeid, mida kasutatakse väga aktiivselt. Kunagi varem

pole eksisteerinud nii palju virtuaalset loomingulist sisu kui praegu,

inimesed on põimitud läbi keerukate võrgustike, suheldes otseselt ja

kaudselt sadade ja sadade inimestega. Kiiresti muutuvas ühiskonnas

muutuvast õppimisest kirjutab Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja Madli-

Maria Naulainen.

Õpetamine ja õppimine muutub

Maailm on muutunud, õpilased neelavad kõike uut lennult ja kasutavad

aktiivselt. Õppimine muutub, ka haridus peab muutuma. Õpetajatena

peaksime end kursis hoidma uuega ning ära kasutama uusi meediume

haridusliku sisu loomiseks.

Sotsiaalne meedia on interaktsioon, mis kasutab kõigile lihtsalt

kättesaadavaid avaldamise vahendeid, veebipõhised tehnoloogiaid

muudavad loodud sisu monoloogilt dialoogiks. Sotsiaalne meedia on

ennast üles ehitanud veeb 2.0 ideoloogiale, mis laseb luua ja vahendada

kasutajapõhist sisu. Tuntumad näited on siin ajaveebid, podcastid,

uudistevood, wikid, sotsiaalsed võrgustikud (Facebook, Twitter jm),

märksõnadena võiks nimetada loovust, koostööd, kohandumist.

Virtuaalset sisu loovad tänapäeva maailmas pea kõik ja grupi tarkus on

tavaliselt suurem kui ühe eksperdi oma.

Kuulamise, õppimise ja jagamise kunst

(Allikas: http://farm4.static.flickr.com/3009/2735401175_fcdcd0da03_z.j

pg)

Muutuval haridusmaastikul tuleks tõstatada diskussioon selle üle, kuidas

õppida ja mis peaks olema kooli eesmärgiks. Õpilastel on vaja, et

õpetajad peaksid ajaga sammu, et nad julgeksid uurida, viia ennast

tehnoloogiliste vahenditega kurssi, paljude noorte huvi on haridus arutelu

teemana, oma õpetajaid näeksid nad hea meelega koostöö algatajatena

ning koosloojatena.

Läbi sotsiaalse meedia on võimalik saavutatada mitmeid õpieesmärke.

Läbi selle on võimalik arendada õpilase eneseväljenduse oskust, sotsiaalse

maine loomise ja haldamise aspekte, noored saavad jagada oma teadmisi

ja oskusi, omavad ligipääsu kõigele ja kõigile (kunagi varem pole olnud lai

maailm nii kättesaadav). Sisuliselt on igasugusel grupikoostööl ja -

suhtlusel ka hariduslik väärtus. Dialoog annab paremaid tulemusi kui

institutsionaliseeritud struktuuri ettekirjutised. Õpetaja ülesanne ei seisne

enam teadmiste laialijagamises, vaid tema roll võiks olla suunav õpilasele,

kes peab toime tulema inforikkas maailmas ning innustama teda võtmaks

osa ühiskonnaelu arengust.

Facebook klassijuhataja abimeheks

Olen õpetajana tasapisi aastate jooksul hakanud kasutama erinevaid

tehnoloogiaid ning leidnud nende juures palju positiivset. Olen tegelenud

mitmete eTwinningu rahvusvaheliste projektidega, mille haldamiseks

kasutan peamiselt blogisid. Õpilaste loodud sisu ja selle kommenteerimise

võimalused rahvusvahelises kontekstis on hindamatu kogemus nii

õpilastele kui ka õpetajale. Olen riputanud üles oma õppematerjale selle

nimel, et õpilased ja õpetajad üle Eesti saaksid neid vajadusel kasutada,

kohandada, muuta või täiendada, ühine sisuloome hariduses viib

kahtlemata parematele tulemustele kui üksi toimetades.

Taas värske klassijuhatajana olen võtnud luubi alla sotsiaalsete võrgustike

võimalused. Kasutan Facebooki keskkonda klassi grupi haldamiseks, kus

jagatakse kommentaare, arutatakse klassi- ja koolielu, toimuvad erinevad

diskusioonid; omal moel on see ka kroonikaks klassi tegemistest – seal

saab jagada pildialbumeid, registreerida erinevaid kooliväliseid üritusi jne.

Tänapäeva noored kasutavad info vahetamiseks meelsamini sotsiaalseid

võrgustikke kui e-posti. Õpetajana on minu jaoks sotsiaalse võrgustiku

keskkonnas üllatav ka hoopis teiselaadse info nägemine, mis klassiruumis

märkamatuks jääb, läbi võrgustiku on võimalus vaadelda õpilaste huvisid,

oskusi, teadmisi, mis tihtipeale aine kontekstis ei avaldu, saadud

teadmiste põhjal avaneb aga ka mitmekesisem võimalus õpilase arengut

suunata, lähtudes nende endi huvidest.

Õpetaja professionaalne areng

Samas ei pea õpetaja loomulikult oma sotsiaalset profiili siduma

ennekõike õpilastega. Välismeediat jälgides olen lugenud mitmeid artikleid

ja arutelusid sotsiaalse meedia kasutusvõimaluste kohta haridusmaastikul.

Mitmed õpetajad jagavad läbi võrgustike huvitavaid haridusalaseid

mõtteid, viitavad erialasele kirjandusele, osalevad aruteludes, toovad

näiteid positiivsetest kogemustest jms ehk õpetajad kasutavad

võrgustikku oma professionaalse arengu eesmärgil.

On selge, et õpetaja vajab uuega harjumiseks aega, uus on alati

väljakutse. Läbi oma kogemuste julgen soovitada pealehakkamist, miks

mitte viia end kurssi tänapäeva võimaluste ning tehnoloogiatega. 21.

sajand on toonud endaga kaasa palju uut, ilmselt saab ka hariduselu

sellest mõjutatud, õpilastega tuleb sammu pidada, et pakkuda neile

õpingutes motiveerivaid väljakutseid. Loodan, et see teema pakub

mõtteainet - kas ja mida teha teisiti.

Mitmeid mõtteid sotsiaalse meedia kasutusvõimalustest on toodud ka

järgmistes artiklites:

Väljakutse koolijuhtidele – haridus 21. saj.

Rahvusvaheline õpetajate koostöövõrgustik

Näiteid veeb 2.0 projektidest

Seitse videot õpetajatele ja koolijuhtidele

Sotsiaalse meedia kasutusvõimalusi klassruumis

Madli-Maria Naulainen

VEEB 2.0 VAHENDID ÕPPETÖÖS

Veeb 2.0, mida nimetatakse ka sotsiaalseks veebiks ning mis seostubki

eelkõige sotsiaalsuse ja koostööga, haakub tänasel päeval eriti hästi just

uue riikliku õppekavaga ning nii kõrgkoolide kui ka sealt edasi juba

tööandjate ootustega tulevastele töötajatele, milleks on avatus,

paindlikkus, oskus teha koostööd, teha ise oma valikuid (nii

õpikeskkondade kui ka õpi- ja töövahendite osas), kirjutab oma

kogemustest TÜ Pärnu Kolledži Keelekeskuse juhataja ja inglise keele

lektor Katrin Saks.

Õpilased vajavad ja väärivad enamat

Inglise keele õpetaja elu on suhteliselt hea - õpilaste õpimotivatsioon

kõrge, õppematerjale tohutul hulgal, ainult anna ette... Nii sai juba kaks

aastat tagasi otsustatud, et lisaks neljale kontakttunnile nädalas väärivad

need õpihimulised ja töökad õpilased enamat - näiteks, virtuaalset

keskkonda, kus vabal ajal keelt lisaks õppida.

Põhjus, miks sai otsustatud avatud õpikeskkonna kasuks, oli eelkõige

erinevate keskkondade, vahendite ja tööriistade kombineerimise võimalus.

Samas on ka õpilastel võimalik tutvuda suurema hulga uute vahenditega,

neid proovida ja kõigest sellest innustununa uusi võimalusi avastada.

Pageflakes on olnud minu vaieldamatu lemmik juba hea hulk aastaid.

Nime poolest on ta voo agregaator, mis võimaldab kokku kombineerida

ehk agregeerida erinevaid uudisvooge. Pageflakes on äärmiselt rikkalikke

võimalusi pakkuv, hästi ühilduv teiste keskkondadega ning, mis pole

vähem tähtis, atraktiivse välimusega. Nii sai Pageflakes´ist “virtuaalne

klassiruum” minu gümnaasiumiastme õpilastele.

“Klassiruumi” sisustamisel sai lähtutud põhimõttest, et kõik tööks vajalik

peab olema käeulatuses ning keskkond pidevas uuenemises. Seetõttu sai

uute ülesannete tekkimisel jooksvalt lisatud uusi vahendeid ning vanadest

jäid alles vaid need, mis olid õpilastele vajalikud kas kordamiseks või kuhu

olid salvestatud õpilaste endi tehtud tööd (näiteks toote tutvustus, mis

tehti koomiksi tarkvaraga Toondoo.

Lõviosa “klassiruumist” haarasid enda alla vood õpilaste blogidest, kus

paar korda veerandi jooksul avaldati erinevaid tekste - loovülesandeid,

analüüse, kirjeldusi jne. Kuna üheks eesmärgiks oli ka blogi tehnilised

võimalused maksimaalselt ära kasutada, siis illustreeriti postitusi piltide ja

videotega ning kommenteeriti üksteise tekste.

Teiseks äärmiselt oluliseks plokiks on õppematerjalid. Püüdes lähtuda

avatuse ideest algusest lõpuni, on ka Pageflakes-i kaudu ligipääsetavad

materjalid avatud ja vabalt kasutatavad. Oma loodud materjalide,

valdavalt drill-harjutuste üleslaadimiseks kasutasin keskkonda box.net,

mis ühildub suurepäraselt Pageflakes´iga. LeMillist ning Koolielu portaalist

valitud materjalide kuvamiseks kasutasin linke. Kuid Slideshare´ist

(esitluste üleslaadimise keskkond), Voicethread´ist (audioloengute

tegemise keskkond) ja Youtube´ist materjalide esitamiseks kasutasin

vistutamist (embed-koodi kopeerimine). Voicethread´i esitlusi oli hea

kasutada näiteks pärast suuremaid kontrolltöid tagasiside andmiseks ja

tüüpvigade kommenteerimiseks. Valmistehtud slaididele, kus must-valgel

sai õpilastele vigased kohad ära näidatud, võimaldab Voicethread oma

kommentaarid audiona peale lugeda. Nii tekib õpilasel sarnane efekt

koolitunniga, kus õpetaja märksõnu või konstruktsioone tahvlile kirjutades

ise juurde selgitab, kuidas õigem või sobivam oleks end väljendada.

Voicethread´is on ka õpilastel võimalik enda kommentaare lisada, kas siis

teksti kujul või audiona.

Märksõnaks "koostöö"

Kuna üheks olulisemaks märksõnaks sellise õppimisviisi juures on

koostöö, siis on oluline valida ka õiged grupitöö vahendid. Erinevate

ühistegevuste jaoks sai kasutatud wikit, Google Docs-i ja koomiksi

tarkvara Toondoo. Kuigi wikisid, mis on õppetegevuseks sobilikud, on

päris palju, sai valitud Wikispaces, kuna see on varustatud RSS-vooga,

mis hõlbustab tema liitmist Pageflakes´iga. Paraku ei lähe kõigi uute

tarkvarade rakendamine alati tõrgeteta ning parimagi planeerimise juures

ei suudeta kõiki võimalikke takistusi ette näha. Kuid eks see ole õppimise

ja arenemise koht ka õpetajale ning võimalikke altminekuid ei tohiks

kunagi karta. Õpilased on üldjuhul heatahtlikud ja ühiselt pusides saab

hakkama ka kõige ootamatumate olukordadega. Meie suurimad

probleemid tekkisid Toondoo kasutamisel. Kuigi töötati rühmades ning iga

rühm tegi endale oma kasutajatunnused, läksid need keskkonnas mingil

põhjusel segamini, pooleliolevad tööd salvestusid ühe grupi nime all ja

järgmisel päeval jätkates ei pruukinud varemtehtud tööd enam leida. Kuid

asja positiivne külg oli see, et samu operatsioone uuesti tehes sai ka

töövahend paremini selgeks.

Nagu varemgi öeldud, sisaldab Pageflakes ka ise väga vajalikke

vahendeid, mis hõlbustavad õppeprotsessi - kalender tähtaegade

märkimiseks, teadetetahvel, kus on ka õpilastel võimalik kommentaare

lisada, sõnastik, Facebook’i liides jne. Lisaks on õpetajal võimalik

erinevate vahelehtedega luua erinevad “klassiruumid” kõigile oma

klassidele ühte kohta.

Pageflakes´i üles ehitatud “virtuaalne klassiruum” nagu iga teinegi tunnis

kasutatav infotehnoloogiline vahend on heaks vahelduseks

traditsioonilisele õppetööle. Oma tohutute võimalustega teeb ta

õppeprotsessi põnevamaks nii õpilastele kui õpetajatele ning lisaks

ainealastele teadmistele pakub koostöö ja iseseisva sihipärase

tegutsemise võimalust ka õpilastele.

Katrin Saks, TÜ Pärnu Kolledži Keelekeskuse juhataja, Koolielu inglise

keele aineekspert

ÕPETAJA ROLLI MUUTUMINE

Istusin ühel õhtul koos oma kooliskäivate lastega ümber laua ja

vestlesime päevasündmustest. Juhtumisi oli lauale jäänud viimane

Õpetajate Leht. Üks poistest lappas lehte ja luges pealkirju, kuni märkas

Hasso Kukemelki artiklit, mille pealkirjaks oli “Noored muutuvad ja koos

sellega peab muutuma ka õpetajakoolitus“. Ilma pikemalt mõtlemata

sõnastas üks poistest pealkirja ümber nii: “Noored muutuvad ja koos

sellega peab muutuma ka õpetaja“. Tundus, et noore inimese südames on

mure õpetajate pärast, kes hoiavad kiivalt kinni sisseharjunud

õpetamismeetoditest ja jäigast suhtumisest, kirjutab Aegviidu Põhikooli

direktor Tiina Steinberg.

Kool on tundlik organisatsioon

Muutumine koos õpilastega, kes lakmuspaberina ümbritsevat maailma

imavad, on täiskasvanu jaoks ilmselt keeruline. Tõsi on seegi, et aruka ja

haritud inimesena, kes ju õpetaja tegelikult on, ei peagi ummisjalu

kõigega kaasa jooksma.

Me kasutame tihti väljendit „kool on oma olemuselt konservatiivne“.

Kindlasti on, ja peabki olema, sest suured, ülepaisutatud muutused võivad

meid hoopis kõikuma lüüa ja viia liiva meie jalge alt. Ometi ei jäta ükski

muutus meid puudutamata. Olgu see siis e-kooli uue näoga

kaasaminemine või noorte inimeste protestiga kokkupuutumine

igapäevases koolielus.

Kool on tundlik organisatsioon. Koolielus peame me arvestama mitmete

osapooltega, nagu kooli juhtkond, kolleegid, erineva suhtumisega

õpilased, muretsevad lapsevanemad. Kuid eesmärk on üks – õppiv

õpilane. Kuidas selleni jõuda?

Alustama peab iseendast

Kui soovime muuta õppimise ja õpetamise stiili, mida tänapäeva lapsed

muutuvas ühiskonnas salamisi südames ootavad, siis ei saa muutumist

oodata teistelt, vaid alustama peab iseendast. Kindlasti ei puudu

õpetajatel analüüsivõime, kuid kahtlustan, et õpetajarollis suuname

enamasti tähelepanu õpilase käitumisele ja õppimisele, eneseanalüüsi

asetame tahapoole. Aga ainult läbi eneseanalüüsi saame arukalt teha

järeldusi, mida peaks muutma, mida mitte?

On hetki, kus õpilased üritavad kõikuma panna õpetaja

väärtushinnanguid. Iga väiksemgi kokkupõrge õpilasega tekitab õpetaja

sees võnkeid. Kuidas me neile sisemistele võngetele reageerime? Kas

võngume mõnusalt kaasa, kas oleme õigustatult jäigad, jäädes

täiskasvanuks või laseme end ümber sõrme keerata? Ühest retsepti pole.

Kuid kindlasti aitab meid olukorrast välja eneseanalüüs.

Vanasõna ütleb, et suppi ei sööda kuumalt. Õpetajana oodatakse meilt

tunnis kiiret olukorrale reageerimist. Eneseanalüüs (kui laseme supil

jahtuda) aitab teha õigeid otsuseid. Mõnikord tuleb pärast otsuse

vastuvõtmist tunnistada õpilastele ka oma eksimusi. Pole tarvis karta

prestiiži langemist – vastupidi, õpilased mõistavad väga hästi, mida

tuntakse, kui eksitakse (nad kogevad seda pea iga päev). Tulemus võib

olla hoopis vastupidine. Prestiiž õpilaste silmis hakkab tõusma, sest nad

näevad, et õpetaja on samasugune inimene nagu nemadki – kes võib

eksida ja vajab õigete otsuste tegemiseks aega.

Loome meeldiva õpikeskkonna

Milles siis seisneb õpetaja rolli muutumine? Arvan, et tänapäeva õpetajalt

oodatakse avatust ja paindlikkust. Eeldatakse, et kaasaegne õpetaja

oskab tekitada nii klassiruumis kui ka väljaspool keskkonna, mis oleks

õpilasele vastuvõetav ja õppimist soodustav. Toetudes õpetaja-

täiskasvanu õigetele väärtushinnangutele võime tekitada õppimiseks

imeliselt meeldiva keskkonna. Pole tarvis pidevalt tõmmelda erinevate

meetodite otsinguil (kuigi meetoditepalett võiks kuklas vilkuda küll).

Tähtis on leida noorte inimestega hea kontakt, selgitada põhjalikult oma

ootusi, ning tasapisi hakkab tekkima olukord, kus õpetaja tunneb, et ta on

juhtinud oma õppurid õpetamiselt õppimisele läbi iseenda paindliku

muutumise.

Eelpool nimetatud ümarlauavestluses tekkis ka küsimus, milleks siis üldse

õpetajat vaja on, kui kõik ideaalselt õpivad? Läbi selgituste jõudsime koos

arusaamisele, et ideaalini on pikk tee, mille käimisel vajame õpetaja

olemasolu. Vajame kooli inimest, kes on tark nii oma aine seisukohalt kui

ka suhtlemisoskuselt. Vajame õpetajat, kelle poole võib alati pöörduda,

kartmata saada halba hinnet.

Olles õpetajana töötanud üle 20 aasta, praktiliselt kogu oma elu, ei saa

ma enda näitel küll öelda, et olen saanud jääda selliseks nagu olin

ametipõlve alguses. Igal ajal on olnud oma tõusu- ja mõõnalaineid, kuid

terve selle aja olen otsinud lastega head kontakti. Olen pidanud seda

kõige olulisemaks, heade õpitulemuste aluseks. Olen pidanud muutma

oma õpimeetodeid vastavalt olukorrale. Olen mõelnud, et „rasked klassid

või õpilased“ on minu teele saadetud just selleks, et otsida uusi teid

metoodikas, suhtlemises, muuta oma taktikat õpetamisel või tegeleda

jätkuvalt eneseanalüüsiga.

Kokkuvõtteks. Õpetamine ja õppimine on keeruline tegevus. Me ei pea

arvama, et kõik peab muutuma – see on võimatu ja ka mittevajalik.

Arvan, et muutma peab õpetaja rollis seda, mida ütleb arukas meel,

jätmata kõrvale seda, mida ütleb süda.

Tiina Steinberg, Aegviidu Põhikooli direktor, Koolielu portaali muusika

ainekoordinaator

ÕPETAJA E-PORTFOOLIO – KELLELE JA MILLE JAOKS?

Ajalooliselt sai portfoolio – loominguliste tööde ja saavutuste portfelli –

idee alguse kunstnike, fotograafide ja teiste loominguliste elukutsete

esindajate eneseesitluse vahendina oma kolleegide-professionaalide

ringis. Peale oma tööde kogutakse portfooliosse ka retsensioone ja

vastukajasid, loominguliste plaanide kirjeldusi ja nende täitmise

aruandeid, kirjutab Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi

haridustehnoloog Ljudmilla Roždestvenskaja.

Järk-järgult transformeeritakse portfoolio autori tööde ja teiste

materjalidega meetodiks ja instrumendiks, mis annab hinnangu arengule.

Portfoolio abil on lihtne teatud tööetapist kokkuvõtteid teha, aga ka

vahetult jälgida inimese kui loomingulise isiksuse professionaalsuse kasvu.

On selgunud, et nende elukutsete ring, kellele sobib portfoolio meetod, on

oluliselt laiem, sellesse ringi kuuluvad kindlasti ka õpetajad. Võtmesõnad,

mis kirjeldavad professionaalset portfooliot, on järgmised: areng, looming,

kaasamine, eksperiment, analüüs, peegeldus, otsuste vastuvõtmine,

saamine kellekski, karjäär. Need sõnad annavad väga hästi edasi

portfoolio eesmärki – olla enesehinnangu tööriist.

Mille poolest on elektrooniline portfoolio hea?

See pole lihtne küsimus, pigem vaidlust tekitav. Antud hetkel ma

vastaksin nii: kindlasti mitte ainult „linnukese“ pärast aruannetes, nagu oli

mõned ajad tagasi. Pigem isiklike arengumomentide fikseerimiseks, viis

eneseharimiseks, enesedistsipliiniks sobivas vormis. Uus elektrooniline

vorm võimaldab organiseerida väärtuslike lahenduste ja ideede vahetust

võrgustikuga liitunud õpetajate-praktikute vahel...

Uute veebiinstrumentide ja sotsiaalsete võrgustike rakendamine on

muutnud portfoolio koostamise huvitavaks ja kaasakiskuvaks tegevuseks,

millel on õpetaja jaoks hariv potentsiaal. Jah, täna me räägime just

elektroonilisest portfooliost, mida on võimalik täiendada, loominguliselt

vormistada, mis ületab oluliselt paberanaloogid. Ja seda mitte ainult

sellepärast, et elektroonilist portfooliot on kergem koostada ja täiendada!

Mitte ainult sellepärast, et veebis on suuremad võimalused portfoolio

täiendamiseks: on portfoolio-ajaveeb, portfoolio-veebileht, portfoolio kui

RSS voog. Avaliku portfoolio esilehel, mis on loodud populaarsete

veebivahenditega, ilmneb alati sotsialiseerumine – avalik kogemuste ja

uute ideede vahetamine.

E-portfoolio autor valib, kogub, kommenteerib ja analüüsib ise

avaldatavad materjalid, mida võib vaadelda kui tema professionaalsete

oskuste kinnitajaid. Siin on väga tähtis e-portfoolio kasutajate, lugejate

tagasiside. Avatus ja kättesaadavus portfoolio vaatamisel ja

kommenteerimisel ongi need mehhanismid, mis võimaldavad e-portfoolio

omanikul formeerida isiklike professionaalsete saavutuste põhjal

adekvaatse enesehinnangu. Nii muutub e-portfoolio ka õppemeetodiks,

pidevaks enesetäiendamiseks ja õpetaja kvalifikatsiooni tõstjaks. Eestis on

õpetajatel võimalus oma e-portfooliote üleslaadimiseks kasutada selleks

spetsiaalselt loodud veebilehekülge aadressil

http://eportfoolio.opetaja.ee/

Portfoolio kui mudel

Ülalpool kirjeldatu on mudel... Mudel, ilma milleta jääb isegi kõige parem

õpetajate veebileht lihtsalt „tunnimaterjalide aidaks“. Te saite õigesti aru,

veebileht õppematerjalidega (töölehtede, esitluste ja testidega) - isegi

väga hästi struktureeritud ja pidevalt uuendatav - ei ole ikkagi

täisväärtuslik portfoolio. Sellisel kujul on ta vaid elektrooniline kaust

õpetaja töömaterjalidega, mis annab võimaluse neid kasutada ka teistel

õpetajatel. Kuid see pole kindlasti portfoolio!

Mis siis jääb puudu sellest, et olla portfoolio? Mis võiks üldse olla portfoolio

veebilehe struktuuris?

Millised teemad ja millised materjalid?

Soovitades midagi õpetajale, kes alles mõtleb oma esimese elektroonilise

e-portfoolio loomise peale, tuleb ausalt öelda, et igasugused ranged

ettekirjutised ja piirangud on siin pigem kahjuks, sest portfoolio pidamine

on ju loominguline protsess. Õpetaja on vaba nii valikutes, sisus

(kirjeldamaks oma „numbrilist isiksust“) kui ka formaadis ja

veebimaterjalide valikus. Seepärast kannab ka allpool toodud nimekiri

vaid soovituslikku iseloomu.

Nagu iga teine portfoolio, nii võib ka õpetaja professionaalne portfoolio

koosneda järgnevast:

- õpetaja CV

- läbitud kursuste, kvalifikatsioonitõstmise koolituste nimekiri/kirjeldus

- töömaterjalid: tundide töökavad, esitlused, testid jne

- metoodilised nõuanded, artiklid, küsitlused

- eneseanalüüsi vormid ja peegeldused (tagasiside)

- kasulikud viited, mida õpetaja omas töös kasutab

- veebilehtede kasutamise juhend

- foto- ja videomaterjalid tundidest ja loomingulistest töötubadest

- viited professionaalsetele võrgulehtedele, mille autoriks on õpetaja, aga

ka viited huvitavatele foorumitele tema osavõtul

- viited oma õpilaste töödele ja loodud lehekülgedele jne

Autoriõigusest...

Tahaks eriti rõhutada, et portfoolios avaldatud materjalid peavad olema

originaalsed, autentsed, s.t. portfoolio autori enese loodud. Hoides meeles

seda, et kõik internetis avaldatud materjalid on autoriõigusega kaitstud,

tuleb omaloodud tööd/autorite kollektiivi loodud tööd ja materjalid

kindlasti allkirjastada ning lisada märk litsenseeringust. Litsentsi märgina

võib soovitada Creative Commons'it.

Portfoolio veebilehe erinevate osade/teemade juures, kuhu tavaliselt

paigutatakse kasulikud viited ja harivad materjalid, võiks ära märkida ka

teiste viidatud autorite publikatsioonid, loomulikult autoriõigusi järgides

(osutatud viidetele, mis näitavad algallikate esmatrükile).

Aususe ja autoriõiguste järgimise teema internetis on eriti aktuaalne just

e-portfoolio kontekstis, kuna e-portfoolio võib olla aluseks õpetaja

professionaalsusele atesteerimisel, ja teisest küljest – eeskujuks õpilastele

oma portfooliote loomisel.

Portfoolio „jälgimiseks“?

Portfoolio idee ei seisne vaid õpetaja eneseesitluses interneti vahendusel!

Milleks on üldse vajalikud kõik need portfoolio-veebileheküljed, kui keegi

neid ei külasta ja nendest ei õpi? Võrgus olles me õpime teisi jälgides,

nende tegevust kopeerides, omastades ja arendades võõraid ideid,

viidates teistele... Võõra kogemuse omandamine on tähtis osa

professionaalses arengus ja selleks on internetis miljon võimalust. E-

portfoolio tulekuga ei räägi me enam lihtsalt netis surfamisest, vaid

regulaarsest ja hästi organiseeritud õpetaja tööst arvutivõrgus. Seepärast

ongi tähtis õpetajal omandada uusi oskusi, kuidas ennast internetis

transleerida ja „esitada tellimus“ teistele. Sellise tegevuse kirjeldamiseks

on uued mõisted – näiteks agregaator kui infovoogude haldaja jpt.

Sotsiaalse veebi instrumendid on ajaveeb, wiki, video, mille allkategooriad

võimaldavad meil transleerida ja retransleerida oma kogemusi, ja teisest

küljest, jälgida õpetajaskonnas tunnustatud ekspertide tegemisi.

Regulaarse harjumuse lugeda professionaalseid materjale internetist

aitavad kujundada meil tellimuste ja uuenduste kogumise instrumendid

mitmetest internetiallikatest.

Instrumente RSS-voogude kogumiseks on viimasel ajal ilmunud palju.

Aktiivselt kasutatavad instrumendid lugemiseks ja ajaveebide

kommenteerimiseks on Google reader, samuti voogude kogumisteenus

friendfeed.

Millest alustada? Eelportfoolio...

Muidugi tuleb portfooliot luues läbi mõelda ja analüüsida, millised

sündmused minu professionaalses elus on kaasa aidanud minu

kujunemisele õpetajana? Võib ilmneda, et need polnud ainult koolis või

ülikoolis töötatud aastad, vaid ka mingisugused kohtumised, esinemised

konverentsidel, ettekanded või publikatsioonid. Vahel võib selliseks

sündmuseks osutuda ka läbiloetud raamat või nähtud film! Kuidas siis

paremini arvesse võtta selliseid eriplaanilisi sündmusi, kuidas neid

klassifitseerida? Ärgem rutakem, vaid lihtsalt „visandame nad kaardile“,

mitte geograafilisele, vaid spetsiaalsele.

„Klassikalise“ portfoolio ettevalmistus algab taolisest kaardistamisest!

Esialgse portfoolio väljatöötamiseks sobivad hästi sellist tüüpi teenused

nagu TimeLine. See võimaldab ajateljele kanda autori haridustee,

toetatuna erinevatest sündmustest. Selleks võib kasutada järgmisi

teenuseid http://www.timetoast.com/, http://timeline.thinkport.org,

http://mnemograph.com. Ajateljel loodud näidet „Haridustee“ võib näha

siin: http://www.timetoast.com/timelines/31656

Algajad võivad kasutada ükskõik millist veebiserverit, mis pakub võimalust

luua teadmiste kaarti või - nagu neid veel kutsutakse – mõistekaarti.

Selleks sobivad serverid on: http://www.mindmeister.com/,

http://www.mindomo.com/, http://mind42.com/ jt. Kõik need serverid

aitavad teie esimese portfoolio täita viidetega publikatsioonidele ja

„tunnistustele“ eredatest sündmustest teie biograafias. Need võivad olla

videod või fotod.

On olemas seisukoht, et e-portfoolio on omapärane „altarimaal“, mis

koosneb eranditult diplomitest ja tõenditest, kus kirjas teie sooritatud

eksamid, kursused ja loengud. Piisab ainult nende skanneerimisest ja

paigutamisest võrku–veebilehele. Mida rohkem selliseid tõendeid, seda

kirjum (eredam) portfoolio. Samas ei ole portfoolio ju ainult möödunud

saavutuste „konserveerimise“ koht, vaid loodud ikka selleks, et enda jaoks

üles ehitada edasine professionaalne teekond (nimetagem seda

karjääriks), mis ei pea koosnema eranditult mõtetest liikuda „mööda

treppi üles“. Hea karjäär võib liikuda ka horisontaalselt...

Selleks peavadki teie portfoolios ilmuma ka teist tüüpi materjalid, mis

justkui ongi adresseeritud iseendale, mis vastaksid teie sisemistele

küsimustele.

Isiklik ajaveeb kui eelportfoolio...

Kõige parem regulaarse üleskirjutamise ja märkmete tegemise vahend on

isikliku ajaveebi pidamine (ärge unustage tema päevikuvormi ja

interaktiivseid võimalusi...). „Külvates“ oma ajaveebi regulaarselt mõtteid

ja tähelepanekuid, saab need hiljem kokku korjata ning valmistada ette

materjalid portfoolio jaoks.

Kõige parem oleks silme ees „hoida“ ja pidevalt täiendada nende

küsimuste nimekirja, mis tahes tahtmata tekivad iga õpetaja töös...

Tulevase portfoolio struktuuri saab läbi mõelda, kui esitame endale

järgmised küsimused:

- kuidas ma õpetan oma õpilasi

- kuidas õpin ise?

- millised on ideed õpetamismetoodika uuendamiseks?

- milliseid õppematerjale valmistan ja kuhu neid paigutan?

- kellega teen võrgustikusiseselt koostööd?

- milliseid kaasaegseid veebiteenuseid kasutan?

- milliseid uusi professionaalseid ülesandeid enda ette püstitan?

- milliseid professionaalseid probleeme tunnistan ja kuidas neid lahendan?

Loomulikult võivad küsimused olla ka teistsugused, konkreetsemad ja

täpsemad, arvestades iga õpetaja suunitlust, eriala. Samas on tähtis

mõista, et kõikide nende küsimuste mõte seisneb selles, et paremini esile

tuua oma professionaalset „mina“. See võib olla aruande alus, millest

algab uus professionaalse isiksuse mõtestamine ja areng. Näiteks,

kirjutades oma ajaveebis mingi sündmuse kohta (konverents, koolitund,

seminar õpetajatele), eemaldub autor pisitasa „reportaaži“ stiilist ja läheb

üle analüüsivale ja reflekteerivale stiilile, pöörates tähelepanu mitte ainult

sellele, mis välja tuli või õnnestus, vaid ka sellele, mis vajaka jäi,

ebaõnnestus ning mida oleks teinekord vaja paremini teha või muuta...

Just ajaveebist võiks alustada õpetaja, kes mõtleb portfoolio loomisele.

See on parim moodus saavutada professionaalne kompetentsus – oskus

analüüsida enda tegevust.

Veebi tööriistad isikliku portfoolio koostamiseks

Portfoolio sisulisele ettevalmistusele lisaks tuleb mõelda ka selle

esitlemisele internetis. Tavaliselt tehakse seda portfoolio veebilehel,

selleks on palju erinevaid võimalusi. Millist teenust siis eelistada?

Instrumentide valikuks peaks omama vähemalt kahte kriteeriumi, mille

põhjal teha õige valik:

- teenus peab võimaldama lisada ja luua uusi lehekülgi;

- võimalus luua lihtsaimgi menüü ja navigeerida veebis;

- võimalus paigutada multimeedia objekte, tabeleid, kujutisi koodiga –

embed-;

- saab muuta veebilehe disaini – kujundada teda oma maitse järgi;

Lisakriteeriumid võiksid näiteks olla järgmised:

- võimalus lisada põhilisi failitüüpe (täiendina leheküljele), näiteks

tekstilised või zip-failid. Kui autor on valmis tagasisideks ja külaliste

küsimusteks, siis on hea, kui on lehel on kommenteerimise võimalus.

Rohkemal või vähemal määral omavad selliseid võimalusi veebilehtede

loomiseks serverid:

http://www.weebly.com/, http://www.yola.com/,

http://www.netvibes.com/, http://www.sauropol.com/ ja

http://www.edicy.com/.

Ja muidugi universaalseks instrumendiks, milles on kõik loetletud

funktsioonid, on server Google Sites.

Kuidas võib välja näha elektrooniline portfoolio?

Näitena toon mitu valmis portfooliot. Kohe tuleb vabandada ekslikku

väljendit „valmis“, sest üks kord ja igaveseks loodud portfooliot pole

olemas – professionaali portfoolio peab kogu aeg täienema uute

kirjutistega.

http://sites.google.com/site/urmastokko

http://aluojalaine.edicypages.com/

http://sites.google.com/site/tivarts/

Kõik ülaltoodud portfooliod on erinevad, kuid mingisugused alajaotused

neis korduvad. Neid ühendab veel üks kvaliteedinäitaja – neis on palju

viiteid internetti paigutatud materjalide kohta, mis tunnistab autorite

esindatust võrgus.

On ka teist tüüpi e-portfoolioid. Näiteks avab õpetaja e-portfoolio

kvaliteediga profiili sotsiaalses võrgustikus, mis on orienteeritud

pedagoogilisele auditooriumile. Sellise portfoolio näite leiate:

http://eportfoolio.opetaja.ee/Members/viive

Heaks stardikohaks, et millestki alustada, on antud juhul õpetaja profiil

sotsiaalses võrgustikus http://www.koolielu.ee/. Leiate portaalist näidised

ja ka abist ei öelda ära. Veel võiks uurida järgmisi sotsiaalseid

võrgustikke: http://www.linkedin.com/ ja http://www.facebook.com/.

Elektroonilist portfooliot võib kasutada õpetaja atesteerimisel - sealt leiab

head ja eredad näited tehtud tööde kohta ning näitliku eneseanalüüsi.

Ljudmilla Roždestvenskaja, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi

haridustehnoloog

(tõlge Jelena Laanjärv)

SOTSIAALNE ÕPPIMINE JA SOTSIAALNE PEDAGOOGIKA

(sotsiaalpedagoogika)

Uuel sajandil, kui üha populaarsemaks muutuvad virtuaalsed

õpikeskkonnad ning uued infotehnoloogilised vahendid muudavad

õppimis- ja õpetamisprotsessi, luues uusi võimalusi ja kujundades

ootamatuid vajadusi, on aeg mõtestada õpetava inimese ees seisvaid

traditsioonilisi probleeme – mida ma siin teen ja miks just nii? Mõtiskleb

koolitaja Reet Valgmaa.

Kaasaegne õppeprotsess esitab õpetajale kõrgemaid nõudmisi

Jääb väheks sellest, kui liigitada kolleege vanamoodsateks ja

kaasaegseteks (kasutavad virtuaalkeskkonna võimalusi või mitte). See

oleks sarnane olukorrale, kus programmõpet hakatakse samastama

programmeerimisega, vaimsel ning füüsilisel ruumil ei tehta vahet, ei

mõisteta subjekti ning objekti olemust, seost õpikeskkonnaga jne. Mida

keerukamaks ja võimalusterohkemaks muutub kaasaegne õppeprotsess,

seda kõrgemaid nõudmisi esitab see õpetajate isiksuslikele ressurssidele

ning professionaalsusele. Kuid ometi on midagi, mis näikse kestvat läbi

aja – kujutlus heast õpetajast. Kui õpetaja didaktiliste oskuste ja

ainesuutlikkuse kirjeldustes näeme muutusi, millel on ajastu (modernism,

postmodernism) mõju, siis isiksuslikud eeldused on alati seotud eetilisuse

ja sotsiaalsusega.

Pedagoogika sotsiaalsus

Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida

lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus

toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime

korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”.

Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased

talle palli ka ei anna.

Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka

meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist

õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele

tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod,

kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et

õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni

kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks

protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks.

Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas

jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte

eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja

puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise

õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii

sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte,

multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi,

mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool

peabki olema traditsiooniline.

Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset

õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W.

Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:

Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest

pedagoogikast, kas see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida

kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte

enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda

tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et

ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib

keelduda eneserefleksioonist.

Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja

sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud

võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui

ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video

üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka

varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese

kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei

suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda

seda virtuaalselt. On see tõsi?

VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of

Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota.

Reet Valgmaa

FACEBOOKI POOLT JA VASTU

FACEBOOKI KASUTAMINE HARIDUSLIKEL EESMÄRKIDEL MUUTUB

GLOBAALSEKS TEEMAKS

Läbi uudiste on hakatud kajastama erinevaid vaateid seoses sotsiaalse

meedia kasutusvõimalustega hariduses. Välisajakirjanduse põhjal Madli-

Maria Naulainen

Samal ajal kui mõned koolijuhid keelavad lastel sotsiaalse meedia

kasutamise ning julgustavad ka lapsevanemaid seda kodudes tegema,

leiavad teised õpetajad võimalusi alates varasest koolieast õpetada lastele

läbi sotsiaalse meedia avanevaid võimalusi ja võrgustikega seonduvat

vastutust. Sotsiaalse meedia haridusliku sisu praktikaid jagatakse päris

palju. CNN intervjueeris 1. klassi õpetajat Schoening'it, kes kasutas koos

õpilastega Facebooki klassitegevuste teavitamisest lastevanematele.

Samaagselt aga õpetab selline praktika õpilastele sotsiaalse media

kasutamist, vastutust, õigekirja jpm. Algklassiõpetaja poolt alustatud

praktikat jagati hea näitena sotsiaalse meedia kasutusvõimaluste kohta ka

Facebooki hariduse lehel ning sellest ajast peale on temaga ühendust

võtnud paljud inimesed, et jagada kogemusi, uudisena toodi lugu ka

paljude vaatajateni läbi CNN'i uudiste.

Uudiseks kujunes see näide aga hoopis vastukajaks teisele äärmusele.

Häid sotsiaalse meedia rakendusi hariduslikel eesmärkidel tuuakse

paljudele eeskujuks ning läbi praktikate jagamise loodetakse leida uusi

viise sotsiaalse meedia integreerimiseks õppetöösse. Teisel pool seisab

aga ka omajagu selliseid haridusliidreid ja koolijuhte, kes loovad oma

õpilastele kunstlikke kooli ja kodu keskkondasid, kus sotsiaalsete

võrgustike kasutamine on keelatud. Kahjuks ei teki sellises keskkonnas

õppivatel lastel oskusi tänapäeva läbipõimunud globaalses ühiskonnas

toimetulekuks.

Õnneks aga teadmine sellest, et on palju erinevaid viise õpilaste

ettevalmistuseks eluks, levib ning arusaam, et millegi blokeerimine või

keelamine ei vii soovitud tulemusteni, soodustab õpilaste mitmekülgset

arengut ning sotsiaalse meedia kriitilist kasutust.

Millises koolis Sina õppida sooviksid? Kas koolis, mis blokeerib sotsiaalse

meedia kasutuse või koolis, mis õpetab kasutama ja rakendama sotsiaalse

meedia kasutusvõimalusi?

REFEREERITUD:

HTTP://THEINNOVATIVEEDUCATOR.BLOGSPOT.COM/2010/09/USING-

FACEBOOK-WITH-STUDENTS-BECOMES.HTML

ETTEVAATUST, FACEBOOK!

Sotsiaalmeediat õigesti kasutades saab sellest koolitunnis palju kasu

lõigata – arendada õpilase eneseväljendusoskust, edendada virtuaalset

dialoogi, mõelda välja vahvaid harjutusi ja luua erinevaid ainegruppe. See

toimib, kui üks pool on pakkuja (ehk õpetaja) ja teine poole saajad (ehk

õpilased). Või kui me loome omale virtuaalsed isikud mingis teatud kindlas

tegevuses osalemiseks. Näiteks, kui soovime osaleda teatud virtuaalses

tunnis või ülesandes on meil vaja endale luua konto. Kuid, kui see konto

on juba olemas ja loodud hoopis teisel eesmärgil, pole sugugi kindel, et

see toimib ainult häid tulemusi saavutades, kirjutab maakoolis õppiva

lapse vanem Kadri.

Oht peitub teadmatuses

See on Facebook, kus enamik kasutajaid on konto loonud isiklikest

huvidest lähtuvalt ning eesmärgiga suhelda inimestega, mitte

institutsioonidega. Kuigi, kuna Facebooki nagu ülejäänud sotsiaalset

meediat kasutatakse üha enam ka turunduskanalina, on nüüd juba ilmselt

päris palju ka neid, kes loovad konto ainult sooviga mingis kampaanias

osaleda.

Facebook on nagu terav nuga. Kui sa oskad seda käsitada, aitab see sind

tõhusalt. Samas on näppu lõikamine oi, kui valus.

Miks see siis on nii ohtlik? Oht peitub teadmatuses. Süsteem on nii

kavalalt üles ehitatud, et algaja kasutajana ei pruugi märgata ega ka

teadvustada, millist infot endast avalikustada ja kellele. On hulk inimesi,

kes ei avalda enda kohta mitte midagi ja on teine hulk inimesi, kes

avaldavad enda kohta liiga palju. Neid mõlemaid iseloomustab see, et nad

ei tea, et on olemas võimalus infot ja selle avalikustamist selekteerida.

Ja kui ka on tegemist täiesti teadliku ja oskusliku sotsiaalmeedia

kasutajaga, kas ta ikkagi tajub kõiki, keda ta oma sotsiaalvõrgustikku

lubanud on?

Õpetajad võiksid olla teadlikud sotsiaalmeedia kasutajad

Õpetaja, kes tahab Facebookis mingit oma gruppi tekitada või saata

sõnumeid laiali oma õpilastele ja nende vanematele, peaks oma

suhtluspartnerid enda Facebooki “sõbraks” lisama. Kuid kui õpetaja

kasutab oma kontot ka kui sõbranna, kellegi elukaaslane, kellegi ema ja

kellegi tütar, siis (põhjalikult läbi mõtlemata) on ta kui avatud raamat

lugemiseks kõigile oma võrgustikuliikmetele ja hooletute

privaatsusseadete korral ka nende sõpradele ja võib-olla ka nende

sõpradele.

Kes peaks õpetajatele pidama loenguid sotsiaalmeedia võimalustest ja

selle ohtudest? Paraku kipuvad tarkused ikka tehtud vigade kaudu tulema.

Jääb vaid loota, et mitte liiga suurte vigade kaudu.

Õpetajad võiksid olla õpilastest oma elukogemuse võrra ees ja kui mitte

teadlikumad internetikasutajad, siis vähemasti paremini mõistma, mida ja

kellega jagada. Sama ei saa aga igal juhul eeldada õpilaselt. Pealegi on

noore inimese jaoks Facebook nagunii rohkem koht, kus arendada suhteid

omaealistega või vähemalt samade huvidega inimestega.

Kui aga õpilane on haaranud õpetaja oma võrgustikku või ei jäta oma

avaldusi ainult enda ja oma sõprade teada, võib ka õpetaja saada teada,

kes kellega käib, kuidas lapsel kodus suhted on või mis tujus ta parasjagu

on. Ka seda, kuidas laps suhtub oma õpetajasse, kooli või haridusesse

üldse.

India eliitkoolis eemaldati 16 noort kolmeks kuuks koolitöölt, kuna nad

postitasid Facebooki õpetajaid solvavaid kommentaare. Karistada saanud

õpilased leidsid, et kooli otsus rikub nende sõnavabadust ja eraelu

puutumatust, lapsevanematele tegi aga muret see, et lõpuklassi õpilased

pikaks ajaks koolist eemaldatakse.

Facebooki kasutamine ei saa olla kohustuslik

Ja lõpuks on Facebooki kasutamine ju vabatahtlik. Kuigi kasutajaid on

palju ja tuleb ühe juurde, ei saa siiski kunagi kõik inimesed selle imelise

võrgustiku liikmeteks. Kui aga matemaatikaõpetaja loob oma

matemaatikatundidele Facebookis lehekülje, kuhu hakkab postitama

mõnikord huvitavat, mõnikord aga suisa hädavajalikku infot, siis mis saab

neist, kes võrgustikku ei kuulu? Saab küll soovitada endale konto loomist,

kuid kindlasti mitte nõuda. Ja see, kes sellega ei liitu, jääb ju ilma nii

huvitavast infost kui ka sellele järgnevast arendavast vestlusest ja

kommentaaridest. Õpetajal tuleks aga jälgida, et viimane kui üks õpilane

klassis saavutaks maksimaalselt parima tulemuse.

Edukalt sotsiaalmeedia kui vahendi õppetöös rakendamiseks on vaja, et

vahendit oskaksid teadlikult kasutada mõlemad pooled – nii õpetajad kui

õpilased.

Ma ei arva, et Facebook või ükskõik milline muu sotsiaalse meedia kanal

oleks halb või seda ei tohiks kasutada. Aga enne selle populariseerimist ja

kas või koolitundi haaramist tasub kindlalt veenduda, et iga õpilane on aru

saanud, mida võib endaga kaasa tuua see, kui kasutaja avalikult kontolt

on näha, kes on ta sõbrad, milline ta välja näeb ning mis on tema

telefoninumber. Nii nagu lapsed ei peaks mängima noaga, oleks kohane

kutsuda üles neid ka Facebooki ohtudega tõsisemalt arvestama.

Lapsevanem Kadri

(Anonüümsust paluva autori nimi on toimetusele teada.)

Loe ka:

- Õpetaja-lapsevanema suhtlus

- Facebooki kasutamine hariduslikel eesmärkidel muutub globaalseks

teemaks

- Sotsiaalne meedia õppetöö rikastajana

ÕPETAJA-LAPSEVANEMA SUHTLUS

Kindlasti on igal õpetajal välja kujunenud oma praktika ja parimad

võimalused lapsevanematega kontakti loomiseks. Eesti praktikas on

tavaliselt võtmeisikuks klassijuhataja ning vahenditeks peamiselt

lastevanemate koosolekud, arenguvestlused, aina rohkem kasutatakse ka

kirja-listide võimalust info vahendamiseks, vahendab Madli-Maria

Naulainen Laura Ketchami artiklit.

Klassi kodulehe pidamine või Twitteri keskkond on aga meie õpetajate

seas pigem erandiks. Klassidel eksisteerib küll kodulehti, kuid nende

haldajateks on peamiselt õpilased ise ja lehtede suunitlus ei ole ka alati

haridusliku sisu ja eesmärkide vahendamine lapsevanematele, vaid pigem

omavaheline tore suhtlus. Järgnevas artiklis, mille autoriks on Laura

Ketcham, on juttu erinevatest võimalusteks lapsevanemate ja õpetaja

vaheliste sildade loomiseks, mille eesmärk on läbi kommunikatsiooni

tagada lapse arengule parimad võimalused. Proovime meiegi siis erinevaid

vahendeid nende sildade loomisel, lisaks traditsioonilistele, et see side

toetaks õpilasi nende arengus.

Õpetaja ja lapsevanema vaheline avatud suhtlemine on lapse

akadeemiliste ja sotsiaalsete oskuste arengu võtmefaktoriks.

Lapsevanemad peaksid olema kursis, mida nende lapsed õpivad, millal

toimuvad arvestused, millised on kodutööd, projektid, millega õpilased

tegelevad; lisaks nendele peaksid vanemad olema ka kursis oma lapse

sotsiaalsete ja käitumuslike tegevustega. Õpetajad ei tohiks koduga

jagada vaid muresid, vaid peaks rääkima ka laste arengust ning

edusammudest. Korraliku kooli-kodu suhte loomine läbi pideva

kommunikatsiooni on laste arengu nimel väga tähtis ja vajalik.

Traditsioonilised viisid selleks on lastevanemate koosolekud või avatud

koolitunnid. 21. sajandil pakub aga tehnoloogia palju mitmekesisemaid

võimalusi lapsevanematega ühenduse pidamiseks. Kasutades nende

võimaluste kombinatsiooni, on vanemad oma laste eduka hariduse

omandamisse kaasatud ning sellega hästi kursis.

E-post

Üks kõige populaarsemaid viise vanematega ühenduse pidamiseks on läbi

e-posti. Kooliaasta alguses kogutakse kokku kõikide lapsevanemate

andmed (kodune aadress, telefoninumbrid, e-posti aadressid). Nende

andmete baasil saab luua isiklikud kontaktid ja kirja-listid, mille kaudu on

võimalik infot edastada konkreetsetele vanematele või saata infot klassi

tegemiste kohta kõigile korraga. E-posti teel suheldes tuleb meeles

pidada, et sellist laadi kirjavahetus peab olema igati profesionaalne, tuleb

püsida vastavas teemas ning ühistes kirjades ei tohiks viidata

konkreetsetele õpilastele nimeliselt.

Kodulehed

Klassi kodulehe loomine on samuti võrdlemisi lihtne ja populaarne viis

õpetaja ja lapsevanema vaheliseks suhtluseks. Selle jaoks on võimalik

kasutada paljusid tasuta või väikese tasuga keskkondasid, mis on loodud

spetsiaalselt õpetajatele või millel on loodud koolipõhised näidised, et luua

keskkond õpilastele ja nende vanematele. Klassi kodulehele või blogisse

võib märkida tunniplaanid, suuremate tööde tähtajad, klassi tegevuste

ülevaateid, pilte ja digitaliseeritud õpilastöid. Klassi lehel võiks kirjeldada

ka kooli ja klassi eeskirju, käitumisreegleid jms.

Google Sites, Scholastic, School Notes, ja TeacherWeb on kõik õpetaja

jaoks suurepärased vahendid klassi kodulehtede loomiseks ja

kasutamiseks.

Twitter

Üks võimalus lapsevanematega ühenduse pidamiseks on ka vastava

Twitteri kogukonna loomine. Seal tuleks luua kogukond, mida kasutatakse

spetsiaalselt lapsevanematega suhtlemiseks, selle saab muuta

privaatseks, nii et lugeda saavad vaid need vanemad, kes on selleks

õiguse saanud. Lisaks teadete küsimustike, tööde ning projektide kohta,

saab õpetaja ka viidata olulistele artiklitele, mida vanemad võiksid lugeda

ja on-line keskkondadele, mida õpilased oma koduses õppetöös kasutada

võiks. Twitteri puhul on suur pluss veel ka see, et lapsevanemad saavad

ka ise sõna sekka öelda, luues diaalooge mitte ainult õpetaja ja

lapsevanema vahel, vaid suheldakse ka omavahel.

Kõik need õpetaja-lapsevanema vahelised suhtlemise meetodid

võimaldavad luua parema keskkonna lapse hariduslikuks ja sotsiaalseks

arenguks. Kui kommunikatsioon on avatud ja kõik osapooled lapse

harimisse kaasatud, aitab selline tugi õpilasel edukalt saavutada ja

ületada omale püstitatud eesmärgid ja ülesanded.

Refereeritud: http://www.mangomon.com/blog/bid/29286/Technology-

for-Teacher-Parent-

Communication?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campa

ign=Feed:+MangoMon+(Special+Education+MangoMon+Blog)

Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen

ÕPILASE VAATENURK

ÕPILASE MUUTUMINE ÕPPIJANA

"Kui mina, 11. klassi õpilane, 2000. aastal kooliteed alustasin, siis olid

vähestes klassides arvutid ning kogu koolisüsteem paberitel. Praeguseks

poleks põhimõtteliselt õpikuid ja pabereid hariduse saamiseks vajagi,"

kirjutab Jüri Gümnaasiumi õpilasesinduse asepresident Eva Viidemann

õpilase muutumisest õppijana oma kogemustele tuginedes.

e-Kool distsiplineerib, tegelikult

Infotehnoloogilised murrangud kooliõpilase elus saabusid arvuti ja

Interneti laialdasema kasutuselevõtuga. Minul oli küll meiliaadress ja

arvutikasutamisoskus juba lasteaia viimasel aastal olemas, kuid see oli

suuresti tänu minu IT-alal töötavale vennale. Väga paljud minuealised tol

ajal ei teadnudki sellistest asjadest. Kui minu kool 2003. aastal e-Kooli

süsteemiga liitus, pelgasid seda nii õpetajad kui ka vanemad.

Õpilaspäevikusse koduse töö üleskirjutamine oli siiski veel

möödapääsmatu, kuid praegused 3. klassi õpilased, vaatamata sellele, et

päeviku omamine ja sinna kirjutamine on kohustuslik, teevad seda vaid

siis, kui kohe üldse muud moodi ei saa. e-Kooli abist õpilase elus on palju

räägitud ja ka mina arvan, et see on üks väga hea süsteem oma

vigadega. Ta on, muidugi, mugav – nii ajalisest kui ka 21. sajandi elu-

kergemaks-tegevast aspektist vaadates.

Kuid e-Kooli kõige suurem viga on ehk see, et õpilane kipub laisaks

jääma. Kui õpetaja pole e-Kooli kodust tööd kirjutanud, siis seda ka

õpilase poolt ei tule – ta ju ei teadnud, kuigi võis sellest isegi tunnis

kuulda. Samas on E-Kool distsiplineeriv, sest vanematel on kerge ligipääs

hinnetele, oma hindeid näed ka ise, ja see motiveerib. Läbi e-Kooli mängib

Internet õpilase elus tähtsat osa.

Info otsimise oskus on aina olulisem

Teine Interneti oluline roll on info kättesaadavus. 21. sajand juba ise on

infoajastu ja seda kasutavad julgelt ära kooliõpilased. Wikipedia on nende

lugematute referaatide ja konspektide aluseks, samuti saab läbi Interneti

näiteks keemia reaktsioonivõrrandeid tasakaalustada. Kodusele tööle

kuluv aeg on tihti mingis seoses Interneti kiirusega. Kindlasti nõuab selline

’’ärakasutamine’’ omamoodi oskuseid.

Kas või näiteks keelelisi. Üks põhjuseid, miks järeltulevad põlvkonnad

niivõrd hästi inglise keelt oskavad, on just Interneti kasutamine. Näiteks

võin tuua oma klassivenna, kes tuleb üsna piiriäärsest koolist, kus polnud

häid inglise keele õpetajaid võtta. Ja ma võin kindlustundega väita, et ta

räägib inglise keelt soravalt, tema enda sõnul just tänu sellele, et sai

Internertis Runescape’i mängida. Olgu selleks kohaks siis koolitööks

võõrkeelse materjali kasutamine, sotsiaalvõrgustikes uute sõprade

leidmine või lihtlabane arvutimäng, ei saa salata, et üks tõeliselt suuri

plusse selle ülemaailmse süsteemi kasutamisel on see, et igasugune

võõrkeele oskus paraneb.

Emakeele vaatevinklist vaadatuna ehk ei ole nii tore, et pikad ööd

messengeris mõjuvad eesti keelele kirjandis, kus sõna ’’võib-olla’’ või

’’kuule’’ asemel võib sisse lipsata ’’vb’’ või ’’kle’’.

Eks kõige olulisem koolihariduse eesmärk on anda oskusi infot leida.

Internet on selleks suurepärane võimalus. Guugeldamisega võib asendada

õpikuid, vahel ka töövihikuid. Powerpointi esitlused, mille abil õpetaja

tundi annab, on kõik kellegi poolt juba üles riputatud. Läbi Interneti on

võimalus ka raamatuid lugeda. Ja ehk just seeläbi edandab Interneti

kasutamine ka rohelist mõtteviisi, sest nii väheneb paberi kasutamine.

Kooli intranet aitab õpilasi ja õpetajaid

Kui tuua veel näiteid õpilase muutumisest õppijana enda kogemuste

põhjal, siis minu koolil on õpilastel oma intranet, kuhu õpetajad saavad

üles laadida materjale. Näiteks oleksid väga suure kirjutamismahuga

tunnid muusika- ja kunstiajalugu, kuid tänu intranetile on õpetaja vaev

materjalid vaid üles laadida ja tunnis saab keskenduda asjade

ülerääkimisele ning süvendamisele.

Liikudes kõrvale arvuti olemusest, saame käsitleda mobiiltelefone ja muid

sarnaseid vahendeid. iPod, iPad ja iPhone etendavad suurt rolli kas või

näiteks spikerdamisel, mitte ainult viimase hetke kodutöö tegemisel. Kuna

iPad pole Eestisse veel jõudnud (kuigi Ameerikas on see väga igapäevane

vahend), on iPod ja iPhone väga paljusid töid aidanud ära teha. Nad on

väikesed, ei tee peaaegu üldse häält ning jällegi – igasugune info on

kättesaadav.

Kindlasti on sellisel teaduse arengul oma plusse ja miinuseid, eks igale

oma. Plussideks on suurem teadmiste hulk kui näiteks „Enekesel“ ning

võõrkeelte oskuse arendamine, kuid miinusteks võime lugeda laisemaks

muutumist ning liiga suurt mõju inimesele kui tervikule. On vaja oskusi, et

seda kõike enda kasuks pöörata, kuid oskused tulevad jällegi koolist. Kust

jookseb piir, võta näpust...

Eva Viidemann

ÜHE KOOLI KOGEMUS:

IKT-vahendid kooli juhtimisel ja Kogemuste Kojad

VIIMSI KOOLI UUENDUSLIKUD IKT-VAHENDID KOOLI JUHTIMISEL

Viimsi Kool on juba pikki aastaid silma paistnud sellega, et me ei pelga

katsetada ning proovida kõikvõimalikke viise ja vahendeid, kuidas IKT abil

kooli juhtimist kergemaks muuta. Viimsi Kool oli esimeste koolide hulgas,

kes e-Kooli katsetas ning üsna lühikese ajaga kooli igapäevaosaks muutis.

Kõikidel täiskoormusega õpetajatel on oma klassiruumis arvuti ning 45

klassiruumis on olemas statsionaarne videoprojektor. Info

liikumapanemise võimalustest suures asutuses kirjutab kooli

kommunikatsioonijuht Annika Remmel.

Viimsi Kooli õpetajad võtavad aktiivselt osa erinevatest arvuti ja e-õppe-

teemalistest koolitustest. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning

Tiigrihüppe Sihtasutuse algatatud sülearvutid õpetajatele programmi

kaudu sai Viimsi Kool kokku 22 sülearvutit. See kõik on eelduseks sellele,

et meie IT-spetsialistide uued lahendused ja võimalused võetakse alati

hästi vastu. Olenemata sellest, kas see saab üldkasutatavaks või

loobutakse pärast mõningast proovimist, kuna lahendus lihtsalt ei sobi, on

liiga keeruline või ei anna midagi olulist juurde senistele võimalustele.

IKT-võimaluste väljapakkumise, uuendamise ja katsetamisega tegeleb

Viimsi Koolis IT-juht, lisaks on osalise tööajaga koolis tööl üks

võrguadministraator.

Viimsi Koolis töötab hetkel ligi 170 töötajat, õpib 1448 õpilast ning lisaks

kuulub Viimsi Kooli oluliste sihtrühmade hulka üle 2500 lapsevanema,

kellega sageli informatsiooni tuleb vahetada.

Milliseid võimalusi kasutab Viimsi Kool nii suure hulga inimeste

informeerimiseks ning kas Viimsi Koolis kasutusel olevad vahendid

võimaldavad infojagamist läbi viia efektiivselt ning igale sihtrühmale

kõige mugavamalt?

Allpool leiate kokkuvõtte olulisematest Viimsi Koolis kasutusel olevatest

vahenditest ning iga võimaluse juures on ka lühidalt kirjeldatud, kellele on

see võimalus konkreetselt suunatud ning miks just see võimalus meie

koolis kasutusele on võetud.

1) e-post ja postiloendid

Viimsi Kool kasutab info liigutamiseks e-posti ja postiloendeid, mida on

meil kokku ligi 200. Enamikel klassidel on lapsevanemate list. Eraldi listid

on ka kooli struktuuriüksustel (juhtkond, õppenõukogu, personal,

klassijuhatajad, hoolekogu, tugikeskus, õpilasesindus jne), käimasolevatel

projektidel (teatrifestival, infolaat, Comenius jne) ning samuti väiksematel

huvigruppidel (koolileht, võrkpall, eelkool, rahvatants jne). Tingituna

nooremate klasside arvukusest on õpetajate list ka iga klassi numbri kohta

(1, 2, 3, 4 ja kokku 1-4). See võimaldab filtreerida kirja saajate ringi ning

edastada kiri ainult neile, kellele see reaalselt on mõeldud, mitte kõikidele

kooli töötajatele. See on kooli infoliikumise kuldreegel.

2) Sündmuste kalender (Vcalendar)

Kuna Viimsi Kool on õpilaste arvult väga suur ning suurel määral toimib

koolimaja ka Viimsi valla kultuuri- ja vaba aja keskusena, siis peavad

meie kooli ära mahtuma nii meie enda kooli sündmused kui ka Viimsi valla

muude organisatsioonide (huviringid, pensionärid, kohalikud elanikud,

erafirmad jne) korraldatud üritused. Lisaks toimub Viimsi Koolis väga palju

maakondlikke ja üle-Eestilisi üritusi. Seetõttu on äärmiselt oluline teada,

et kõik planeeritud üritused ja sündmused meie majja tõepoolest ära

mahuvad. Juba mitmendat aastat kasutame vabavaralist sündmuste

kalendrit Vcalendar, kuhu informatsiooni saavad sisestada ainult

juhtkonnaliikmed ning mis on meie kodulehel avalikult nähtav kõikidele

huvilistele – personalile, lapsevanematele, meie maja üürida soovivatele

firmadele jne.

Kalendrist on võimalik päevade ja kellaaegade kaupa vaadata, mis

sündmused kummaski majas (Viimsi Kooli suures ja väikeses majas)

toimuvad, milline töötaja on majast väljas, kellel personali hulgast on

sünnipäev jne. Kalender on nähtaval http://kalender.kool.viimsi.edu.ee/

3) Dokumendihaldussüsteem WebDesktop

WebDesktopis on üleval kooli dokumendiregister (avaldused, käskkirjad,

kirjavahetus, juhtkonna ja hoolekogu protokollid). Samuti saab

WebDesktopi kaudu broneerida Viimsi Kooli eriotstarbelisi ruume

(arvutiklassid, labor jne). Kolmandat õppeaastat on õpetajate töökavad

klassiastmeti ja aineti WebDesktopi keskkonnas üleval.

Sel õppeaastal juurutasime WebDesktopi-põhise avalduste esitamise. See

tähendab seda, et kui varem pidi töötaja avalduse paberi-kujul

personalijuhile, algkooli juhile või õppealajuhatajale tooma, siis nüüdsest

täidab õpetaja konkreetse avalduse veebipõhiselt WebDesktopis ja

avaldus jõuab kõikide nende inimesteni, kes seda teadma peavad.

Positiivse lahenduse korral genereeritakse avaldusest ka käskkirja põhi

ning käskkirja vormistamiseks on vaja teha vaid pisiparandusi. Põhiline

eelis paberavalduse ees on paberi kokkuhoid ning suvalisel ajal ja

töötajale sobivas kohas avalduse esitamise võimalus. Vaja on ainult

Internetiühendusega arvutit. Töötajad on selle uuenduse väga positiivselt

vastu võtnud.

Juba mitmeid aastaid on koolis korraldatud õpetajalt-õpetajale

sisekoolitusi, mida nimetatakse Kogemuste Kodadeks (sellest kirjutan

Koolielus portaalis lähiajal). Koolitustest teavitamine ja nendele

registreerimine toimub läbi WebDesktopi. Õpetaja e-mailile saabub e-kiri,

kus on kirjas, mis teemaline koolitus, millal ja kelle juhendamisel toimub

ning kui selle valdkonna vastu on huvi, saab end ka automaatselt

koolitusele registreerida. Lektoril on seejärel konkreetne ülevaade, kui

palju huvilisi ja kes täpsemalt on tema koolitusest huvitatud.

4) Helpdesk (HESK)

Kooli kodulehel on rubriik Appi! Appi!-abisüsteemi kaudu on kõikidel kooli

töötajatel väga mugav ja lihtne sisestada oma arvutialane probleem

vastavasse süsteemi ning abipalve jõuab automaatselt õigete inimesteni.

Lisaks on kohe näha, millisel kellaajal palve esitati ja millal mure

lahendatud saab. Teate saatmiseks tuleb klõpsata lingil ning täita

spetsiaalne vorm (võtab aega kõige rohkem paar minutit). Süsteemi

kasutamine on laiendatav ka muude valdkondade (näiteks haldusmured)

avariidest ja tõrgetest teavitamiseks. Viimsi Kool paikneb kahes lahus

olevas koolimajas ning seetõttu on arvutipõhine elektrooniline appikutse

igati õigustatud. Vajadusel saab abisüsteemi liita ka Viimsi valla teised

haridusasutused (Püünsi Kool ja lasteaiad).

5) Elektrooniliste koosolekute pidamine, üritustele registreerimine

Viimsi Kooli suurusest tingitult on väga raske leida aega, mil kõik kooli

töötajad saaksid ühel ja samal ajal koosolekule tulla. Kuna aga nõu pidada

on vaja ning otsuseid tuleb tihti langetada probleemide kohta, mis on

päevakajalised, siis kasutame selleks eelmisest õppeaastast alates

võimalust elektrooniliselt oma arvamust avaldada.

Iga asjasse puutuv töötaja saab e-kirja, kus palutakse siseneda

vastavasse keskkonda. Keskkonnas olles avaneb tutvumiseks lühikirjeldus

probleemist, mis on päevakorral ning pärast materjalidega tutvumist on

võimalik inimesel oma arvamust avaldada (pooldan, ei poolda, olen

erapooletu).

Samuti saab õpetaja/kooli töötaja ennast selle süsteemi kaudu üritusele

osalejaks registreerida. Kui varemalt oli näiteks õpetajate päeva puhul

peoõhtule registreerimiseks vaja tulla õpetajate tuppa kohale ning seina

peal olevale paberile oma nimi kirja panna, siis nüüd saab seda teha oma

arvuti tagant lahkumata elektrooniliselt. Ürituse korraldaja näeb aga

reaalajas kui palju on registreerunuid ja saab vajadusel saata ka

meeldetuletusmeili, kui tähtaeg hakkab lähenema.

Kooli töötajad on sellise võimaluse väga kiiresti omaks võtnud ning see

säästab taas olulisel määral aega oma töökohustuste täitmiseks ja aja

efektiivsemaks planeerimiseks.

6) Viimsi Kooli koduleht (Saurus CMS)

Viimsi Kooli kaubamärgiks on väga operatiivne ja ajakohane kodulehekülg.

Koduleheküljele jõuab kõige värskem informatsioon mitmel korral päevas

ning väga palju oleme positiivset tagasisidet saanud just lapsevanematelt,

kes on oma lapse käekäiguga kodulehe kaudu oluliselt paremini kursis.

Paljud tänapäeva õpilased (eriti teismelised) ei kipu oma töödest-

tegemistest vanematele rääkima ning kodulehe kaudu jõuab info ilma

liigsete vahendajateta vanemani.

Kõige populaarsem on kodulehe avaleht (pidevalt vahetuvad värsked

uudised) ning rubriik „Kool kiidab“, kus on ära märgitud ja tunnustatud

kõiki neid õpilasi ja õpetajaid, kes on millegi kiiduväärsega hakkama

saanud (see võib olla ka üsna tagasihoidlik põhjus).

7) Tunniplaan (aSc Timetables)

Juba kolmandat aastat kasutab Viimsi Kool tunniplaani koostamiseks ja

veebis avaldamiseks aScTimetable tarkvara. Veebivaade on avalikult

nähtav kõikidele huvilistele. Tunniplaanist on võimalik leida infot klasside,

õpetajate ja ruumide kaupa. See on oluliselt kergendanud

õpetajate/õpilaste leidmist koolist. Kui varemalt tuli lapsevanem kooli ja

võis kuluda hulk aega enne kui ta teada sai, kus parasjagu viibib õpetaja,

keda ta näha soovib, siis nüüd piisab vaid tunniplaani vaatamisest (link

asub kooli kodulehel) ja õpetaja (või oma lapse) asukoht on teada.

Õpilastel on samuti väga mugav võimalus tundide toimumiskohtade

teadasaamiseks ja õpetajate leidmiseks, sest üks arvuti on paigutatud

kooli aatriumisse ning sinna on vaba ligipääs kõikidel õpilastel (midagi

muud selle arvutiga teha ei saa, ka puudub sellel arvutil interneti

ligipääs).

8) RIKS+RIKSWEB

Viimsi Kooli raamatukogus kasutatav raamatukogu infosüsteem RIKS abil

toimub raamatute laenutus ning selle kaudu on võimalik saada infot, kelle

käes on hetkel soovitud teos ning kes on võlglased. E-posti teel on

võimalik kõikidel kooli töötajatel tellida meeldetuletus, kui raamatu

tähtaeg läheneb või on juba käes.

RIKSWEB on veebiliides, mille abil on võimalik vaadata enda käes olevate

raamatute nimekirja ja tähtaegu ning soovitud raamatuid broneerida.

2009. aasta sügisest on Viimsi Koolis kasutusel vöötkoodiga varustatud

õpilaspiletid, millega on võimalik raamatukogus raamatuid laenutada.

Piisab vaid õpilaspileti näitamisest koodilugejale. Eriti hoolsalt laenutavad

õpilaskaartidega meie kooli kõige pisemad, sest tavaliselt lubatakse neil

endil kaart koodilugeja ette asetada.

Viimsi Kool jätkab kindlasti erinevate võimaluste uurimise ja

kaardistamisega ning kui vähegi võimalik, püüame „omal nahal“ järgi

proovida kõik arvestatavad lahendused, mis teeksid meie õpetajate,

õpilaste ja lapsevanemate elu veel kergemaks.

9) Õppenõustamiskeskus

Alates käesolevast õppeaastast kasutame tugikeskuses veebipõhist

nõustamiskeskuse tarkvara (sama tarkvara on kasutusel ka Tallinna

õpinõustamiskeskuses). Abivajaja(te)l on võimalik veebipõhiselt

eelregistreerida tugikeskusesse individuaal- või grupinõustamisele.

Tarkvara võimaldab tugikeskuste töötajatel korraldada oma tööd (jagada

ülesandeid, vältides dubleerimist). Kuna kõik juhtumid ja nende

lahendamine dokumenteeritakse, siis on vajadusel võimalik analüüsida

tehtut.

Veel mõned Viimsi Koolis kasutatavad IKT-vahendid:

• EHIS (õpilaste andmed, pedagoogide koolitus ja koormus)

• Juhendid (Havikese mediawiki baasil sageli vajaminevad juhendid)

• Moodle – e-õppe keskkond

• Miksike – e-õppe keskkond

• Persona – (personaliarvestus).

Annika Remmel

OMANÄOLINE ORGANISATSIOONI SISEKOOLITUSVORM VIIMSI

KOOLIS – KOGEMUSTE KODA

Viimsi Koolis on viimaste aastate jooksul järjest suuremat populaarsust

kogunud üks üsna omapärane sisekoolitusvorm, mida koolisiseselt

nimetatakse kogemuste kodadeks. Viie aasta jooksul on see projekt

näidanud, et tegemist on elujõulise ja väga vajaliku koolitusvormiga kogu

kooli kontekstis, kirjutab Viimsi Kooli kommunikatsioonijuht Annika

Remmel.

Kust sai idee alguse?

Idee sellise projekti ellukutsumiseks tekkis juba 2004. aastal ning algselt

planeeriti teadmisi vahetada koos lähedalasuvate koolidega ehk algatada

n-ö. koolidevaheline kogemustevahetus. Silmast silma saadi erinevate

koolide esindajatega kokku Ateena hotelli konverentsisaalis. Kuigi teema

oli huvitav ja huvi suur, siis igapäevaelu saginas ei leitud piisavalt palju

aega, et kokkusaamisi reaalselt korraldada ning nii asus projekti välja

töötama ja ellu viima Viimsi Kool üksinda.

Projekt sai tõsisema hoo sisse 2005. aastal ning juba siis seati kõige

olulisemaks eesmärgiks pakkuda eelkõige oma maja õpetajatele võimalust

olla ise koolituse läbiviijaks. Sedalaadi sisekoolituse vorm võimaldab

kokku hoida nii raha kui aega, sest ei pea kulutama ajaressurssi

asjatundjate leidmise peale väljastpoolt maja ning suureks plussiks on ka

see, et oma maja õpetajad tunnevad ka auditooriumi (teisi õpetajaid ja

kogu kooli personali) palju paremini. Selline koolitusformaat võimaldab

kiiresti reageerida ka organisatsiooni sees tekkinud probleemidele ja

algatada uuendusprotsesse.

Mis motiveerib õpetajaid projektis vabatahtlikuna kaasa lööma?

Kogemuste kodade läbiviimine on vabatahtlik tegevus, mille eest ei saada

palka, vaid – mis on palju olulisem! – väärtuslik kogemus, samuti

motiveerib õpetajaid koolitustõendi saamine, mida saab soovi korral

kasutada atesteerimisprotseduuris.

Paljud õpetajad on öelnud, et neid motiveeris eelkõige võimalus ennast

täiskasvanute koolitajana proovile panna ning tutvustada kolleegidele oma

südamelähedast teemat, mis tihti põhines kas enda läbielatud kogemusel

(läbipõlemine, hääle hoidmine) või aastaid tegeldud hobil (praktilised

käsitöö-teemalised töötoad).

Sisulise koolitusplaani planeerimisel lähtutakse alati ka organisatsiooni

vajadustest ning samuti püütakse ennetada probleemide tekkimist.

Näiteks kui koolis on aktuaalseks teemaks mingil ajaperioodil

koolikiusamine, püütakse leida õpetaja, kel on sarnaste juhtumitega

kogemusi ning kes oskab kolleegidele head nõu ja praktilisi teadmisi

anda. Kooli struktuuri muutustega seoses kerkis esile vajadus teada

rohkem keskastmejuhi tööülesannetest, spetsiifilistest oskustest ning

teadmistest, hästi palju on olnud koolitusi arvuti kasutamisest tundides

ning kuidas lihtsate vahenditega õpilaste jaoks tunde huvitavamaks ja

põnevamaks muuta. Paljud kogemuste kojad on psühholoogilistel

teemadel: kuidas hoida oma tervist, mismoodi stressirohketes

olukordades hakkama saada, vältida läbipõlemist ja selle ohu äratundmist,

kuidas uue inimesena kooli keskkonnas ellu jääda jne.

Kogemuste kodade suureks plussiks on ka see, et osalejate seltskond on

reeglina väike (keskmiselt osaleb ühes kojas kuni 10 inimest, väga

rahvarohkeid koolitusi on äärmiselt harva). See annab nii koolitajale kui

koolitatavatele võimaluse aktiivseks suhtluseks, aruteludeks ning

kahepoolseks kogemuste jagamiseks, nii ei kujune see koolitus ainult

lektori ühepoolseks loenguks, vaid omalaadseks kogemustevahetuse

sillaks, millest õpivad ja rikastuvad mõlemad pooled. Nii see, kes

koolitajana oma kogemusi jagab, kui ka see, kes leiab teemas enda elu

ja/või kogemusega haakuvaid situatsioone.

Kes pakub välja konkreetsed koolituse teemad?

Õppeaasta alguses saadab projekti koordinaator kogu kooli personalile

üleskutse põnevate koolitusteemade väljapakkumiseks. Nende eelistuste

põhjal kujunevadki konkreetsed teemad. Aastatepikkune kogemus aga

näitab, et pakkumisi tuleb tavaliselt kogu õppeaasta vältel. Tavaliselt

saadetakse koolituse info ja kutse välja nädal enne selle toimumist, nii et

kõigil oleks võimalik planeerida selleks aega. Kojad algavad tavaliselt

pärastlõunal, mil aktiivne õppetegevus koolis on läbi saanud ning kestavad

reeglina tund-poolteist. Kogemuste kodade algusaastatel oli projekti

vedajaks Viimsi Kooli arendusdirektor, viimastel aastatel, kui projekt eriti

suure hoo sisse sai, on initsiaatoriks olnud Viimsi Kooli direktor.

Keskmiselt toimub ühe õppeaasta jooksul 15 erinevat koolitust.

Millistel teemadel on kogemuste kojad läbi viidud?

Mitmed kogemuste kojad on alguse saanud sellest, et üks õpetaja (või

õpetajate grupp) on külastanud mõnda põnevat koolitust või käinud

näiteks rahvusvahelisel seminaril, mis on õpetajat klassiruumis

inspireerinud ning ta soovib kolleegidega oma praktilist kogemust jagada.

Kuigi need koolitused võivad olla suunatud kitsale ringile (näiteks inglise

keele õpetajad), on kõikidesse kogemuste kodadesse oodatud alati kõik

huvilised – nii need, kes on reaalselt õppetegevusega seotud kui ka kõik

teised kooli töötajad, kes tundide läbiviimisega seotud ei ole

(administraator, autojuht, sekretärid jne). Nii on jagatud kolleegidega

Pärnus konverentsidel kuuldud-nähtud informatsiooni (2007), arutletud

Zlatousti koolituse kogemuste üle Peterburis (2008), tutvustatud Kanadas

asuva Kenti Kooli õppetööd (2008) ning erinevaid täiendkoolitusvõimalusi

Euroopas (2008). See on hea mitmes mõttes, sest inimesed saavad uusi

ja värskeid ideid ning ühtlasi motiveerib see ka koolitusel osalenud inimesi

otsima võimalusi ja kirjutama soovi korral taotlusi piiritagustel koolitustel

ja konverentsidel osalemiseks.

Viimasel ajal on üha populaarsemaks muutunud kogemuste kojad, mis on

suunatud uue õppekavaga seotud temaatika tundmaõppimisele ja

praktiliste ettevalmistuste tegemisele. Näiteks toimus tänavu oktoobris

kogemuste koda, mille teemaks oli „Pädevustest lihtsalt ja selgelt“. Kojas

räägiti sellest, et õppekava algab üldpädevuste mõtestamisest ja seoste

otsimisest üldpädevuste ja valdkonnapädevuste vahel. Osalejate aktiivsel

kaasabil loodi süsteem, mille abil kohati keerulisest terminoloogiast ja

süsteemist üks üsna selgesti arusaadav kogemus vormus. Samuti on

suure populaarsuse võitnud kujundav hindamine, mille kohta jätkuvalt

suurt huvi tuntakse.

Tänavu septembrikuus toimus mitmel korral koolitus teemal „Uus eKool -

keeruline aga võimalusterohke“. Kuna Viimsi Koolis on kaasaegsete IKT-

vahenditega varustatus väga hea (igal täiskoormusega õpetajal on oma

klassiruumis arvuti, Tiigrihüppe SA algatatud „sülearvutid õpetajatele“

programmi kaudu sai Viimsi Kool kokku 22 sülearvutit, 45 klassiruumis on

olemas statsionaarne videoprojektor ning koolis on kokku 5 täisvarustuses

arvutiklassi), siis on koolis väga populaarsed ka erinevad arvutialased

kogemuste kojad: „Arvuti kasutamise võimalused algklassides“ (2007),

„Internet ja sotsiaalne tarkvara võõrkeele tunnis“ (2007), „Arvutiabi:

Puust ja punaseks“ (2007), „Arvutiabi: Wordi tabelid“ (2007), „Esitlused

põnevamaks ja leidlikumaks“ (2010), „Ainetund arvutiklassis – plussid ja

miinused“ (2011), „Video abil paremaks õpetajaks“ (2010), „Arvuti on

inimese sõber ja abimees. Abiks algajale fotograafile“ (2010) jne.

Hästi palju on praktilisi koolitusi, mille eesmärgiks on lihtsustada

klassijuhataja/aineõpetaja tööd ning anda talle abivahendeid, mille abil

oma igapäevatööd saaks lihtsamalt ja efektiivsemalt korraldada:

„Tunnivaatluse organiseerimine ja tagasiside andmine“ (2006),

„Pedagoogide atesteerimise tingimustest“, „Liikluskasvatus algkoolis“

(2007), „Õpetajatööd reguleerivad õigusaktid“ (2007), “Tunnirahu klassi

mured ja rõõmud“ (2007), „Tööplaan ja projektijuhtimine“, „Uurimistööde

koostamisest ja juhendamisest koostöös AS Archimedesega“ (2007),

„Klassijuhatamine gümnaasiumi- ja lõpuklassides“ (2007),

„Gümnaasiumiastme õpilase toetamine ja motiveerimine“ (2008), „Kooli

arengukava koostamisest“ (2008), „Õues- ja avastusõppe rakendusi“,

„Õuetund kooli ümbruses“ jne.

Mitmete kogemuste kodade eesmärgiks on anda õpetajale häid nippe

ja/või soovitusi, mida teha oma tervise heaks või tööst vabal ajal:

„Raamat õpetaja öökapil suvel“ (2010), „Füüsiliselt ja vaimselt turvaline

koolikeskkond“ (2006), „Läbipõlemise oht: kuidas seda vältida“ (2006).

Koolitustel on tutvustatud ka erinevaid sportlikke võimalusi. Näiteks

shindot tutvustava koolituse huvilisteringist kasvas välja rühm, kes

tegeleb selle alaga järjepidevalt juba teist aastat. Samuti on hästi

rahvarohked käsitöö-alased meisterdamisõhtud, mille tulemusena saab

endale oma kätega meisterdatud käsitööesemeid. Selle sügise suurhitiks

kujunes näiteks kogemuste koda pakutrükitehnikast.

Populaarsed on ka sellised koolituste kojad, kus saab spetsiifilisi teadmisi

kitsas valdkonnas ning pole sugugi üllatav, kui ühele koolitusele tulevad

kokku täiesti erinevate õppeainete õpetajad ning eesti keele

probleemidest kuuleb ka geograafia või kehalise kasvatuse õpetaja:

„Eestlaste vigu inglise keele rääkimisel ja kirjutamisel“ (2007), „Esimese

klassi eesti keele ja kunstiõpetuse materjalid“ (2007), „Laborimaailm“

(2010), „Inimõigused“, „Geograafiast esimesest üheksandani“,

„Kaasaegsed kirjanduse õpetamise võtted“ jne.

Kuna maailm meie ümber on pidevas muutumises ja eriti just viimasel ajal

jõuavad kooliseinte vahele ka need probleemid, milleni on jõutud

ülemaailmse majanduslanguse tagajärjel, siis peab õpetaja üha rohkem

olema ka psühholoog, nõustaja ja toetaja, vajadusel lohutaja ning kuulaja

ning seetõttu on kodades väga palju olnud juttu ka erinevatel

psühholoogilistel teemadel nagu näiteks “Konfliktidega toimetulek“,

„Konfliktide faasid“ (2007), „Laste hirmud ja ärevus“ (2007), „Elu

uimastitega ja uimastiteta“, (2007), „Koolikiusamine ja –vägivald“, (200),

„Grupi arengufaasid – eraldumine ja koostöö“ (2008), „Õpilase ja õpetaja

suhe koolivägivalla kontekstis“ (2007), „Lastevägivalla projekt“ (2007),

„Koolivägivalla uuringute tulemused ja järeldused“ (2006) jne.

Viimsi Kool pöörab väga suurt tähelepanu ka neile inimestele, kes meie

organisatsioonis alles tööle asuvad ning igal sügisel on spetsiaalselt

kõikidele uutele inimestele mõeldud kogemuste kojad, kus juba eos

probleeme ja teadmatust ennetada püütakse: „Uue inimesena uues

keskkonnas ja kollektiivis“, „Esimene koolinädal – hea koostöö loomisjärk“

jne.

See oli ülevaade sellest, milliste projektidega on Viimsi Koolis viimastel

aastatel sisekoolitamise käigus tegeldud ning kindlasti jätkame kogemuste

kodade läbiviimist ka edaspidi. Ellu on suudetud kutsuda äärmiselt

mitmekülgne ja põnev projekt, millest võidab nii kool üldisemalt kui ka

kõik projektides kaasalöövad inimesed.

Annika Remmel

VEEBIMINUT ÕPETAJAGA – ÕPETAJA ÕPPIJANA

TIINA SAAMOT

Tiina Saamot töötab Viljandi Maagümnaasiumis inglise

keele õpetajana (põhiosas gümnaasiumiastmes) ning

õpetab Mainori Kõrgkoolis äri-inglise keelt ja tegeleb seal

ka algajatega. Õpetaja sai temast seetõttu, et tuttavad

hakkasid paluma inglise keele tunde ja kursusi. ”Sealt see

alguse sai. Hakkas meeldima,” ütleb Tiina Saamot.

Kui sageli end õppija rollist leiate?

Õppija rollist leian end tavaliselt ikka tihti – näiteks erinevatel pikematel ja

lühematel koolitustel/kursustel. Samuti on kõik grupid ja klassid

igapäevaselt ka minu õpetajaks. Iga päev õpin läbi teiste inimeste midagi

uut nii enda kui teiste kohta.

Milline õppija olete?

Mulle meeldib õppida nii üksinda kui suuremas seltskonnas, näiteks mõnel

koolitusel. Sestap olengi igal aastal paaril koolitusel ikka käinud. Samuti

sobib mulle õppimine virtuaalses keskkonnas ja õppimine kolleegidelt.

Millisel koolitusel või huvikursusel olete viimasel ajal osalenud?

Viimati korraldati meile koolis ”Õpetaja ensejuhtimise” koolitus.

Pikematest koolitustest osalesin kevadel 2010 Horvaatias (Pestalozzi

programmi stipendiumiga) tegevusuuringu koolitusel. Kuna ma sellest

teemast midagi ei teadnud, siis kogemusena oli koolitus silmaringi

avardav ning rahvusvaheline seltskond võimaldas jagada kogemusi

paljude eri riikidest õpetajatega..

Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus

tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat

proovida ja elus kannapööret teha?

Tahaksin osaleda veel mõnel pikemal välismaisel koolitusel, kus

tutvustatakse inglise keelega seonduvaid uusi suundi. Ma ei ole tundnud

soovi elus täielikku kannapööret teha, et endale näiteks uus amet valida.

Mulle meeldib õpetajatöö, lisaks on mul päris mitu sellest ametist täiesti

erinevat hobi.

Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi

teid põhjalikult raputas?

Arvan, et Comeniuse ja Pestalozzi stipendiumid on mulle viimastel aastatel

Tiina Saamot Viljandist

pakkunud võimaluse näha ja õppida palju uut – teiste riikide õpetajate

kogemuste ja seal õpetatu näol. Soovitaksin teistelegi julgesti

stipendiumidele kandideerida. Nende abiga saadud kogemused ja

kontaktid on seda vägagi väärt.

MART LAANPERE

Mart Laanpere õppis Pedas matemaatika ja füüsika

õpetajaks, aga sai õpetajana töötada vaid kolm aastat.

„Siis sai minust koolijuht, seejärel õppejõud, lõpuks

teadur – kuigi ametinimetus on mul muutunud, olen

igas ametis siiski pidanud suuresti just õpetamisega

tegelema. Ka praegu, Tallinna Ülikooli informaatika

instituudi teadurina, tegelen õppetööga, bakalureuse- ja magistritööde

juhendamisega, õppejõudude ja õpetajate koolitamisega. Ka hea

konverentsiettekanne on minu arvates nagu mini-koolitund: pead suutma

kuulajatele lühikese aja jooksul veenvalt ja arusaadavalt uut infot edasi

andma, haarava diskussiooni esile kutsuma.“

Kui sageli end õppija rollist leiad?

Iga päev. Kuigi ma pole formaalses õppes juba aastaid osalenud, tuleb

mul iga päev midagi uut juurde õppida. Ma usun kindlalt, et kõige parem

õppimise viis on õpetamine. Seega õpin ma iga kord, kui õpetan,

teadusega tegelen või isegi siis, kui oma koeraga jalutan. Koerale

käitumisreeglite õpetamine on ilmselgelt minule algaja koeraomanikuna

suurem õppimiskogemus kui koerale – talle lihtsalt ei hakka kohe kõik

külge ja mina olen õpetajana see, kes peab esimesena kohanema ja

õppima. Lastega, tudengitega ja koolitusele tulnud õpetajatega on tihti

sama lugu.

Milline õppija oled?

Kaootiline. Lasen end juhtida sattumustel – elu ise veeretab mu ette

mingeid uusi huvitavaid teemasid, millest pean ennast "läbi närima". Mõne

teema otsa satun juhuslikult mõnda artiklit lugedes, ja sealt edasi juhivad

mind artiklis kasutatud viited järgmiste autoriteni jne jne.

Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud?

Nagu juba mainisin, pole ma nn. "korraldatud koolitusel" enam aastaid

osalenud, viimati ehk 1997. a. Twente Ülikoolis magistriõppes. Õpin

meelsamini ja kiiremini omapäi asju uurides. Samas on need

teaduskonverentsid, kus mitu korda aastas osalen, ka omamoodi

koolitused. Rääkimata suurtest rahvusvahelistest teadusprojektidest,

Mart Laanpere Tallinna Ülikoolist

millega päevast päeva tegeleme – õpetajaks on siis kogenumad

projektipartnerid, kodutööde asemel teadusartiklid ja aruanded, hinnete

asemel retsensentide hinnangud nendele artiklitele ja aruannetele.

Ahjaa, eelmise aasta lõpul otsustasime kolleegidega haridustehnoloogia

keskusest teha jõulupeo asemel keraamikaõhtu Katariina Gildi Savikojas.

Õppisime keraamik Virve Kermi juhendamisel savist nipsasjakesi voolima,

mina sain maha kilpkonna ja küünlajalaga.

Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus

tahaksid läbida?

Tunnen vajadust tehnilisemat laadi pädevuste arendamise järele, mida

mul teadustöös vaja läheb – andmekaevandus, semantilise veebi

tehnoloogiad, ontoloogiad. Samas tahaksin kindlasti õppida uusi asju,

õpetades uusi kursusi õpetajatele. Mul mõlgub meeles mitu uut koolitust

õpetaja professionaalse arengu valdkonnas, mida tahaksin koolitajana läbi

viia – näiteks mõistekaardi-tehnika, e-portfoolio ja pädevuste hindamise

teemal. Nendest õpiksin ise kindlasti palju.

Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus

kannapööret teha?

Sellised mõtted käivad aeg-ajalt vist igaühe peast läbi. Hetkel mul siiski

tõsisemaid kursimuutmise plaane pole. Kõigepealt on vaja doktoritöö ära

kaitsta, eks seejärel võib mõelda uute tuulte peale.

Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind

põhjalikult raputas?

Loen praegu ühe oma lemmikautori George R. R. Martini kogumikku

"DreamSongs", kuhu ta on kokku kogunud oma varasemad lühijutud. Igas

peatükis on 4-6 juttu, aga peatüki alguses sissejuhatus, milles Martin

kirjeldab seda konteksti ja motiive (elukohad, pruudid, raha, auhinnad,

eeskjud), mis mõjutasid teda kirjutamise ajal. Tavaliselt neid isiklikku

laadi "traagelniite" ju raamatute juures ei näe ja hulk olulist taustainfot

jääb seeläbi saamata. Martini selgituste puhul on aga eriti õpetlik see,

kuidas ta selgitab oma teadlikku žanripiiride segamist, kombineerides

ulme, fantaasia ja õuduskirjanduse elemente – ja seda laiemate

eesmärkide nimel, kui lihtsalt adrenaliini ülespumpamine. Mind on ka

viimasel ajal huvitama hakanud eri valdkondadest pärineva teadmuse ja

praktikate kokkumiksimine. Näiteks plaanime me uurida õpikeskkondi

ökoloogiast ja keskkonnapsühholoogiast pärit mõistesüsteeme ja

lähenemisviise rakendades.

PILLE SLABINA

„Minust sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja,

kuna olen juba lapsepõlvest saati näinud end õpetajana,“ ütleb Pille

Slabina. „Väiksena õpetasin sunniviisiliselt oma nooremaid vendi, tegin

tapeedirullist tahvli ning panin selle baarikapi ukse vahele. Nii õppis mu

vend minuga inglise keele grammatikat mitu aastat. Astumine

praegusesse Tallinna Ülikooli näis üsna loogilise jätkuna. Õpingute ajal

kadestasin kõiki, kes juba koolis töötasid ning didaktika loengutes

mõtlesin alati välja süsteeme, töölehti jm, mida koolis kavatsesin

kasutama hakata. Eelviimasel kursusel läksingi kooli täiskoormusega

tööle. Vahepeal tegin ka teadusmagistri kraadi pedagoogikas. Hetkel

annan eesti keele tunde ühele klassile, töötan TLÜs eesti keele

ainedidaktika lektorina ning panen kokku ja juhendan Noored Kooli

õpetajakoolitusprogrammi.“

Kui sageli end õppija rollist leiad?

Õppijana avastan ma end iga päev – loen pidevalt erialast kirjandust, et

oma silmaringi laiendada ning teen raamatutesse märkmeid, kuigi keegi

neid ei küsi. Samuti on Noored Kooli programmis koolitamine mind

pannud õppimisele ja õpetamisele hoopis teisiti vaatama. Loomulikult õpin

kogu aeg oma kahe väikse lapse kõrvalt – hetkel näiteks 3-aastasega

koos tähti.

Milline õppija oled?

Mul ei ole õppijana üldiselt eelistusi – enamasti näiteks valmistan tunde

ette kodus oma raamatukogutoas, kus istun rätsepaistes keset tuba ning

tuuseldan materjalides ja raamatutes. Samas meeldib mulle väga õppida

teistelt inimestelt ja teiste inimeste seltsis – naudin praktilisi töid, millel on

käegakatsutav tulemus. Virtuaalses kogukonnas mulle eriti õppida ei

meeldi – tahan suhelda näost-näkku ning armastan paberil olevaid

materjale.

Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud?

Oma töö tõttu Noored Koolis programmis osalen koolitustel pidevalt ning

Pille Slabina

Noored Kooli sihtasutusest

usun, et absoluutselt igalt koolituselt on võimalik midagi kõrva taha

panna, kas või sellist, mida ise koolitajana ei teeks. Viimane koolitus oli

mentorluse olemusest ning ikka on tore vanu teadmisi uuesti meelde

tuletada.

Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus

tahaksid läbida? Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat

proovida ja elus kannapööret teha?

kOlen oma elus teinud kannapöördeid, kuid ikka viivad teed kas või

osaliselt klassiruumi tagasi. Õpilased lihtsalt annavad mulle nii palju

tagasi, mu töö võlub mind ning selles on alati midagi uut. Hetkel olen

mõelnud, et koolitus erivajadustega laste õpetamise kohta ei jookseks

mööda külge maha.

Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind

põhjalikult raputas?

Ma ei saagi öelda, et miski mind viimasel ajal põhjalikult raputanud oleks.

Ehk teadmine, et inimene on habras ning oma tagasisidega saame talle

teha väga palju nii head kui halba ning peaksime olema noorte kolleegide

suhtes märksa vähem kriitilisemad ja rohkem toetavamad.

Viimane raamat, mis mind üllatas ning mida soovitaksin lugeda kõikidel

õpetajatel – W. Michael Kelley raamat „Rookie Teaching for Dummies“ ehk

siis naljaga pooleks kirjutatud käsiraamat algajale õpetajale. See raamat

pani mind märkama üsna palju uut, hoolimata 10-aastasest

koolikogemusest ja tööst ülikoolis.

LEILI NAAN

Eesti Rahvusraamatukogus Austria, Saksa ja Šveitsi

saali juhatajana töötav Leili Naan arvab ise, et ei

erine teistest praegusest õpetajatest, kes juba väik-

se tüdrukuna kogu südamest õpetajaks saada ihkasid. „Mängisin kodus ka

suviti kooli ja tüütasin sellega oma vanemaid õdesid-vendi. Hiljem

lisandus armastus saksa keele vastu ja nii saigi minust saksa keele

õpetaja.“ Ka praegu rahvusraamatukogus töötades puutub Leili palju

kokku saksa keele õppijate ja õpetajatega. Eesti Saksa Keele Õpetajate

Selts omistas 2010. a. veebruaris Leili Naanile aastate tegija tiitli. „See

tähendab, et meie tööd on märgatud.“

Kui sageli end õppija rollist leiate?

Iga päev tuleb midagi juurde õppida. Iga uus projekt nõuab pisut teist

Leili Naan, foto autor Teet Malsroos

lähenemist, ettevalmistust ja enesetäiendamist. Kodus õpin koos

lastelastega näiteks dinosauruste saladusi tundma ja loomi joonistama.

Vabal ajal meeldib kudumismustrites tuhnida või suviti aiatööks uusi

teadmisi ammutada. Internetimaailm pakub pidevalt uusi väljakutseid.

Milline õppija olete?

Olen järjekindel ja pusin iseseisvalt, kuni asi selge või õnnestub, ma ei

hakka kohe abi otsima. Rühmatöö meeldib, aga üldiselt olen ma

koolitustel pigem tagareas istuja ega trügi vestlema. Raamatuid loen

meelsasti ja internetita ei kujuta oma tööd ja suhtlemist enam ammu ette.

Millisel koolitusel olete viimasel ajal osalenud?

Osalesin Incape Koolituse poolt läbi viidud teeninduse juhtimise koolitusel,

mis oli väga asjakohane: andis palju mõtlemisainet iseenda ja kolleegide

isikuomaduste üle ning sellegi kohta, kuidas neid teadmisi töö efektiivsel

organiseerimisel rakendada. See pole ju tegelikult uus tõde, aga olen

veendunud, et mingi aja tagant tuleb ennast ikka ja jälle n-ö „üles

äratada“. Huvitav oli ka veebilehe kujundaja koolitus.

Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus

tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat

proovida ja elus kannapööret teha?

Ei ole soovinud, sest mul on vedanud (ehkki elu kulgedes see alati nii ei

tundunud): alustasin saksa keele õpetajana, siis muutsin elukohta ja

läksin tööle lasteaeda, sealt koos oma rühma lastega kooli

algklassiõpetajaks ning seejärel sai minust ringiga taas saksa keele

õpetaja. Elu ise sättis mu ette vaheldust ja pakkus uusi väljakutseid, pidin

ennast alati tõestama, juurde õppima, ümber õppima – pingutasin ning

andsin endast parima. Raamatukokku tööle minnes uskusin, et mind ootab

ees hoopis teistlaadi töö, ent side koolidega on praegugi oluline osa minu

igapäevases tegevuses.

Leili Naan peab oluliseks tunnustuseks Austria, Saksa ja Šveitsi saalide

pikaajalistele ja tublidele pingutustele saksa kultuuriruumi tutvustamisel

hiljuti talle üle antud Theodor Aue kultuuripreemiat.

Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi

teid põhjalikult raputas?

Saksa filminädalal vaatasin uut saksa mängufilmi „John Rabe“ – filmi

heast ja kahjuks vähetuntud sakslasest, kes II maailmasõjas päästis üle

200 000 hiinlase elu.

TIIGRIHÜPPE SIHTASUTUS KOOLITAB ÕPETAJAID

TIIGRIHÜPPE KOOLITUSTELE TULEVAD ÕPETAJAD OOTAVAD

PRAKTILISI NÕUANDEID

Õpetajate täiendkoolitus on Tiigrihüppe Sihtasutuse prioriteetne

tegevusvaldkond – tehnika on koolidel olemas, veebis leidub palju

kasulikku õpiprotsessi mitmekesistamiseks, sihtasutusel on olemas üle-

Eestiline koolitajate võrgustik. See kõik võimaldab sihtasutusel pakkuda

koolirahvale mitmekesist IKT-alast täiendkoolitust. Koolielu uuris millises

suunas liigub koolitusosakond ning kuidas läheb koolitajatel.

Õpetajate täiendkoolitused on praktikute koostatud

Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul lähtutakse

koolituse korraldamisel järgmistest põhimõtetest: koolitus peab olema

asjakohane ja vastama kaasaegsetele nõudmistele (toetutakse õpetaja

kutsestandardile ja Tiigrihüppe SA õpetajate haridustehnoloogilisele

pädevusmudelile, käsitletakse e-õppes kasutatavaid metoodikaid ja

tehnoloogiaid);

koolitus peab olema veelgi paremini kõigile kättesaadav (koolitajateks on

erinevates maakondades tegutsevad tegevõpetajad; koolitajate

võrgustikes ja tihedas koostöös ülikoolidega toimub pidev areng ja

koolituse kaasajastamine – nii ei teki e-pedagoogika kaugel praktilisest

koolielust. Kõik vahendid ja meetodid on praktikutel läbi proovitud ja

sobivad üldhariduskooli õppeprotsessi);

koolituses sisalduvad meetodid ja vahendid peavad olema paremini

rakendatavad (kuna spetsiaalselt Eesti koolide jaoks loodud

tehnoloogilised võimalused (nt õppeprogrammid jms) on veel siiski üsna

piiratud, oleme koolitusel rõhutanud veeb 2.0 vahendite tähtsust – kiiresti

arenev sotsiaalne tarkvara on õige lähenemise korral õppetöös hästi

rakendatav ja kõigile kättesaadav, püüame koolitusel vastavaid

metoodikaid käsitleda);

koolituse lõppedes peab õpetajal olema võimalus saada lisainfot/tuge

õpitu rakendamisel (ajast ja kohast sõltumatu sotsiaalne suhtlemine

õpikogukonnas toetab õpetajaid).

Sajaprotsendiline kursuste täituvus (ja 96%-line lõpetanute hulk) lubab

arvata, et ka need, kes võib-olla koolitusele tuleku eel kahtleval

seisukohal on, mõistavad e-pedagoogika tähtsust. „Kursusel olles tekib

õpetajatel huvi juba jätkukursustele registreerumise vastu. Paljud kursuse

käigus alustatud tööd arenevad pärast koolituse lõppu edasi ja saavutavad

mingil hetkel piisava täiuslikkuse (näiteks mõne konkursi jaoks).“

Tiigrihüppe Sihtasutus püüab jätkuvalt hoida koolituste praktilist joont.

„Tahame senisest enam oma koolitusi ka uute õppekavadega siduda,“

räägib Piirsalu ning annab aimu uuendustest koolituse alal: „Valmimas on

valdkonnapõhised e-kursused õpetajatele, mis pakuvad praktilisi

näpunäiteid, kuidas IKT-d oma aines kasutada. Piloodina käivitub 2011. a.

veebipõhine e-kursus „IKT matemaatikas“ –koolituse materjalid on kõigile

kättesaadavad. Koolituse ametlikuks läbimiseks ja tunnistuse saamiseks

registreerib õpetaja ennast kursusele ja teeb mentori juhendamisel läbi

kogu kursuse koos õpiülesannete ja praktiliste töödega.“

Lisaks pakub sihtasutus 2010. aastast IKT-alast metoodilist koolitust ka

lasteaedade õpetajatele. „Projekt on osutunud üliedukaks – lasteaedade

õpetajate huvi e-õppe vastu on väga suur, mistõttu olime sunnitud

tegevuste mahtu esialgsete plaanidega võrreldes kahekordistama.

Lasteaednike koolitused jätkuvad ka järgmisel aastal,“ lubab Piirsalu.

Õpetaja rolli muutumine täiskasvanute koolitajana

Sihtasutuse koolitusplaani aitavad ellu viia 39 tegevõpetajast koolitajat üle

Eesti. Koolielu vestles kolme koolitajaga, kes viivad koolitusi läbi

Läänemaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal.

Haapsalu Kutsehariduskeskuses töötav Mall Vainola on koolitööd teinud

20 aastat, neist viimase kümne jooksul ka õpetajaid koolitanud. Janika

Kaljula alustas õpetajatööd 18 aastat tagasi Palivere Põhikoolis, tänaseks

on ta juba 15 aastat Miina Härma Gümnaasiumis töötanud ning enamuse

sellest ajast ka õpetajate ees seisnud. „Koolitajaks sain olude sunnil – olin

arvutiõpetuse õpetaja, õpetajad vajasid arvutialaseid teadmisi.“ Haljala

Gümnaasiumis infojuhina alustanud Maris Maripu on värske DigiTiigri

koolitaja, koolis õpetab ta arvutiõpetust, on tänaseks „arvuti-pisikuga

nakatanud“ nii enda kooli kui ka Kadrina Keskkooli õpetajaid. „Kui ma

midagi arvutimaailmast avastan, siis seda kindlasti enda teada ei jäta,

alati leidub vähemalt üks kolleeg, kellele uudisest teatan,“ räägib Maripu.

Kõik kolm kandideerisid erineval ajal Tiigrihüppe koolitaja kohale ning on

sellele tööle tänaseni truuks jäänud.

Vastavalt oludele ja ühiskonna vajadustele on muutunud ka

koolituskursuste sisu. Kas ka DigiTiigri koolitaja roll on ajaga muutunud?

Vainola mäletab kümne aasta tagust uue rolliga vaevalist harjumist.

„Pabistasin enne koolitusi ikka päris palju. Tasapisi kogemusi saades läks

enesetunne koolitajana kindlamaks. Käisin mõnedel andragoogika

lühikoolitustel ning märkasin oma imestuseks, et hakkasin samu

meetodeid, mida soovitatakse kasutada täiskasvanutega, kasutama ka

gümnaasiumiõpilaste tundides. Täiskasvanute koolitamine on õpetanud

õppijat rohkem usaldama ning pakkuma talle võimalusi ise õppeprotsessi

üle otsustada ja valikuid teha.“ Vainola on hakanud kasutama tundides

rohkem paaris- ja rühmatööd ning arutelusid.

Maripu ütleb, et täiskasvanuid on kergem koolitada. „Nad teavad, mis on

neile vajalik. Õpilane on seevastu nagu sunnitud olukorras, ta peab

õppima õppekavas ettenähtut.“ Maripu sõnul on enesetäiendamine

õpetajate jaoks tavapärane, koolitused annavad juurde palju teadmisi

ning võimaluse end proovile panna.

Kaljula meenutab, et koolitajana alustades õpetas ta pigem vahendite

kasutamist ja püüdis nende juurde lisada ideid, kus ja kuidas midagi

kasutada. „Nüüd on olulisem metoodiline pool ja sinna juurde parima

vahendi valimine, see on tegelikult väga keeruline. Võtame näiteks kas või

õppematerjalide avaldamise internetis – üks koolitusele tulnud õpetaja

uurib piltide avaldamise kohta, teine tahab infot tekstiga tegelemiseks,

kolmas soovib veebi üles panna teste-ülesandeid. Nii me siis arutlemegi,

milline vahend millekski sobivaim oleks.“

Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul on DigiTiigri

koolitajatest aastate jooksul saanud juhtivad haridustehnoloogid.

„Enamasti mitte küll ametlikult, kuid nad on selles valdkonnas kujunenud

või kujunemas hinnatud nõuandjateks nii oma koolis kui ka kogu

maakonnas. Paljud meie koolitajad leiavad rakendust ka kutse- ja

kõrgkoolide ekspertide või lektoritena,“ kiidab Piirsalu.

Hetkeseis: e-pedagoogika tuleb igal õpetajal enda jaoks välja

mõelda

Mall Vainola sõnul tähendavad viimasel ajal tihedat kasutust leidvad

mõisted e-pedagoogika, veeb 2.0 jms muutusi, samuti ka julgust

katsetamisel. „Uute vahendite-võimaluste rakendamine ei pruugi ju alati

kohe õnnestuda. Õpetajad peavad olema hästi julged ja ettevõtlikud kõigi

uute vahendite katsetamisel, analüüsima,kas üks või teine võimalus on

õppetöös kasutatav ja annab lisaväärtust.“ Vainola ütleb, et hetkel tuleb

e-pedagoogika igal õpetaja enda jaoks ise välja mõelda – see aga eeldab

tahtmist ja aega. „Õnneks on internetis palju väga huvitavaid e-materjale,

mis on headeks e-pedagoogika näideteks.“

Maris Maripu leiab, et veeb 2.0 on suurte võimalustega termin. „Kindlasti

võidavad need, kel piisavalt uudishimu ringivaatamiseks, kellel jätkub

julgust katsetada, kes tahavad uut proovida.“ Maripu pakub esimese

näitena veeb 2.0-mõistele mõeldes Koolielu portaali. „Samuti on heaks

näiteks ajaveebid. Klassiblogi ei ole enam mingi uudis. Püüan ka ise sel

õppeaastal tekitada huvi 5. klassi õpilastes ajaveebi pidamiseks. Esialgu

tuleb olla abistavas rollis, eks hiljem saavad õpilased juba ise ajaveebiga

hakkama.“ Maripu on loonud kasuliku info koondamiseks oma kodulehe,

mida võib käsitleda ka tema e-portfooliona. Lisaks kasutab ta igapäevaselt

veebilehe järjehoidjat Netvibes ning faililadu http://box.net, ja soovitab

teistelegi. Janika Kaljula jaoks märgistab veeb 2.0 koostööd,

koostöövõimalusi ja suhtlemist. Samas tunnistab ta tagasihoidlikult, et

igapäevaselt matemaatikaõpetaja tööd tehes pole ta sugugi aktiivne veeb

2.0 vahendite kasutaja. „Kasutan blogi ja e-õppe keskkondi õpilastele

materjalide jagamiseks, rühmatööde tegemiseks, täiendavate

tööülesannete lisamiseks jms. Isiklik kogemus on eTwinningu raames

toimunud projektitööst Poola õpilastega, kus kasutasime nii blogi kui ka

eTwinningu platvormi.“ Enne eksameid ja kontrolltöid saavad õpilased

õpetajatega nii Messengeri kui ka Skype’i kaudu suhelda – neid õpilaste

põhilisi „sõpru“ tuleb õppimisel targalt ära kasutada. Kaljula ei näe

vajadust e-keskkondi oma igapäevases töös pidevalt kasutada, kuid

interaktiivsed ja digitaalsed õppevahendid omavad tema jaoks tähtsat

rolli. „Matemaatikuna ei kujuta ette tunde ilma GeoGebrata.“ Kaljula ootab

muutusi seoses uue õppekava rakendamisega. „Leian, et mitmesuguseid

tunde võiks õpilastele anda e-õppe kujul. Toon siia hea näitena Tartu

Ülikooli e-kursuse gümnaasiumiõpilastele „Infopädevus ehk miks

Google’ist ei piisa“. Kaljula arvab, et just praegused lasteaias või

algklassides õppivad lapsed sunnivad õpetajaid kasutama teistsuguseid

vahendeid, ka nende vanemad on valmis õpetajaga suhtlemisel kasutama

pigem e-kooli foorumit kui näost-näkku koosolekuid. „Väga põnev aeg

on.“

Lapsed ja lapsevanemad elavad e-elu. Aga õpetajad? Milline mulje on

jäänud koolitusi läbi viies? „Õpetajad on erinevad,“ ütleb Mall Vainola.

Maripu ja Kaljula nõustuvad temaga. „Kõik oleneb õpetaja uudishimust,

pealehakkamisest, ajast jne. Mõjutavaid tegureid on palju ning

tulemusedki sõltuvad neist,“ räägib Maripu. Kaljula sõnul on õpetaja osa

ühiskonnast – ka õpetajate hulgas on innustujaid ja vaikselt

kõrvaltvaatajaid. „Õpetaja töö on paljuski kinni traditsioonides ja

õppekavas,“ ütleb Kaljula. „Alles käivituvas õppekavas on sisse kirjutatud

arvutite kasutamine ainetundides. Infotehnoloogiavahendeid on õpetajal

tülikam kasutada – klassis on kuni 36

õpilast, arvuteid aga 18, tunni

ettevalmistus aeganõudvam, materjal

vajab väga põhjalikku läbimõtlemist. See,

millele spetsialistil kulub minut, võib ühel

tavalisel tublil ja töökal õpetajal võtta aega

tunde.“ Tasapisi tegutsedes tekib vilumus

ning üha enam õpetajaid leiab tee paaril-

kolmel tunnil veerandi jooksul ka

arvutiklassi.

Õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid

Mall Vainola kogemuse põhjal võib öelda, et DigiTiigri koolitustel

vaimustuvad õpetajad kõige enam mõistekaartidest ja ajaveebidest.

„Õpetajatele meeldib esitluste koostamise juures näiteks mängude

loomine ja teiste lisavõimaluste tundmaõppimine, suhteliselt populaarne

on ka uuem teema „pilditöötlus“. Maripu ütleb, et õpetajaid innustavad

kõige rohkem rakendused, mida saab kohe kasutama hakata, mis pole

väga keerulised. Aeg-ajalt kohtab ka skeptilist suhtumist: miks mul seda

vaja on, siiani olen ilma hakkama saanud.“ Kaljula sõnul tahab õpetaja

väga täpselt teada, kuidas mingi veebividin vm tema tööd hõlbustab. „Kui

õpetaja leiab, et teatud vidin on talle vajalik, võtab ta selle kiiresti omaks.

Kõige toredamad ongi olnud sellised koolitused, kus õpetaja tunneb

vajadust mingi vahendi kasutamise järele ja koolituspakkumine osutub

tema päästjaks.“ Kaljula toob näiteks interaktiivse tahvli koolituse:

õpetajal oli tahvel klassis, aga kasutada ei osanud. „Vaat siis läksid

õpetaja silmad särama, kui tutvusime Notebooki tarkvaraga – kohe

hakkasid õpetaja mõtted liikuma, mida teha, millal kasutada.“ Pikaajaliste

kogemuste põhjal võib Kaljula öelda, et igaüks võtab koolituselt midagi

kasulikku kaasa.

„Mulle tundub, et muutustega paremini kaasaminejad ja entusiastlikumad

IKT kasutajad on meie maakonna väiksemad koolid,“ ütleb Vainola. „Eks

siin ole ka objektiivsed põhjused: klassid on väiksemad, arvutiklassi

pääseb lihtsamalt, üksteist abistatakse hea meelega. On ju suur vahe, kas

arvutiklassis on 15 või 30 õpilast.“ Vainola on märganud sedagi, et

väikestes koolides teevad õpetajad erinevate projektide raames rohkem ja

meelsamini koostööd, ka tundub talle, et uute vahenditega lähevad

kiiremini kaasa just algklasside õpetajad. Maris Maripu ütleb vahvalt: „Kui

senini on arvutit „teietatud“, siis äsja toimunud koolitusel mainis üks

õpetaja, et tahab arvutiga „sina peale“ saada. Arvan, et see kehtib paljude

õpetajate kohta. Tuleb vaid seda eelpool mainitud „arvuti-pisikut“ edasi

kanda.“

Janika Kaljula sõnul on koole, kus arvuti kasutamine on au sees ja neidki,

kus see nii pole. Muutused tulevad kindlasti uue õppekava rakendamisel.

„Arvan, et õpetajad kasutaksid arvutit rohkemgi, kui poleks ajapuudust.

Hea materjali tegemine nõuab aega,“ ütleb Kaljula. „Iga õpetaja tahab ise

oma materjali luua, kuigi internetist leiab juba väga häid materjale. Aga

Eesti õpetaja pole veel harjunud jagama oma vara talle tundmatu

õpetajaga. Kindlasti peaks õpetajaid rohkem suunama juba olemasolevate

materjalide juurde (erinevate konkursside tulemusel tekkinud tööd on

väga head) ja julgustama neid oma materjale avaldama. Tiigrihüppe

Sihtasutusel on selleks ka koolitus loodud „KooliMill – õppematerjalide

koostamine veebipõhiste vahenditega“.“

Uued ideede kandjad ja loojad ootavad avastamist

Kas õpetajate koolitajatel on ka unistusi? „Kui õpetajad koolituse lõpus

tutvustavad oma ilusaid, huvitavate ideede ja lahendustega lõputöid, kust

on näha õpetaja areng selle kursuse jooksul, siis rohkem polegi vaja – see

innustab ja annab jõudu,“ ütleb Mall Vainola ning unistab sellest, et

kohtub oma koolitustel edaspidigi ärksate õppuritega, kellelt ka temal on

midagi õppida. Maris Maripu soovib lisaks klassiruumide täiendamisele

uudsema tehnikaga sedagi, et ta suudaks õpetajates tekitada rohkem

kindlustunnet. „Arvutit ei pea kartma. Arvutile ei ole võimalik seda uurides

haiget teha. Arvutiga on tõsised lood alles siis, kui see tossab.“ Samuti

unistab Maripu sellest, et kui õpetajad on koolitusel tehnoloogia imelised

võimalused avastanud, leiaks õpitu rakendust ka õpetajatöös. Või isiklikus

elus.

Janika Kaljula loodab, et õpetajatest õpilased kasutaksid arvutit mõistlikult

ning leiaksid aega ka muud kaunist enda ümber märgata – seda

infotehnoloogiliselt ja loodusesõbralikult jäädvustada ning teistelegi

edastada.

Millest unistab koolitusjuht? „Koolituse mõju on väga raske hinnata,“

nendib Piirsalu. „Olen veendunud, et sihtasutus on õpetajate koolituses

õigel teel, õpetajate teadmised on aastate jooksul oluliselt kasvanud.

Rõõmustav on leida õpetajate hulgast järjest uusi ja uusi ideede kandjaid

ja loojaid. Paraku on enamus õpetajatest nii tagasihoidlikud, et nende

tegemised tulevad ilmsiks suhteliselt ootamatult ja üsna harva.

Pealehakkamis- ja katsetamisjulgust, õpetajad!“

Kristi Semidor

LUGU ÕPETAJAST

ALLAR VEELMAA SAATUSE OTSUSTAS LEGENDAARNE

MATEMAATIKAÕPETAJA

Allar Veelmaa on aktiivne õppematerjalide looja ning jagab oma loodud

materjale hea meelega kolleegidega. Edu saatis Veelmaad ka Koolielu

õppematerjalide konkursil „Täna samm, homme teine“, mille žürii otsustas

tema töö „9. klassi matemaatikakursuse kordamine SMART-tahvli

materjalide abil“ hinnata esimese koha ja 20 000 krooni vääriliseks.

Vestlesime Allar Veelmaaga õpetajaks olemisest, matemaatikast ning info-

ja kommunikatsioonitehnoloogiast.

Miks tahate olla õpetaja?

Kõikidest lastest ei saa suuri teadlasi ja veel vähem matemaatkuid. Minu

ülesanne õpetajana polegi noortest inimestest vormida pisikesi ja suuri

matemaatikuid, kuid eluks vajalikud põhitõed tuleb kõigil selgeks saada.

Kuidas seda teha nii, et matemaatika ei muutuks lapsele vastikuks, selles

ongi õpetajatöö võlu.

Õpetajaameti juures köidab mind töö loomingulisus. Pole kaht sarnast

päeva, aastatest kõnelemata. Rõõmu teeb see, kui laps hakkab aru saama

asjadest, mis tema jaoks nii müstilised tundusid. Vahel võtab see päris

kaua aega ja nii mõnigi kord ei piisa ainult koolitundidest. Õpetajatöö on

juba kord selline, et mõnele lapsele tuleb otsida järjest keerukamaid

ülesandeid, teisele aga väga pikalt seletada seda, miks aknaruudu

mõõdud tuleb võtta millimeetri täpsusega.

Kuidas jõudsite matemaatikani?

Minu esimesed sammud sellel teel olid üsna okkalised. Mäletan, et teises

klassis õppides koostasin ühe koolivihikutäie harjutusülesandeid oma

koolikaaslastele. Õpetaja vaatas seda ja ütles, et paljusid ülesandeid ei

saa lahendada. Tegelikult sai küll, kuid mõne ülesande vastuseks tuli

negatiivne arv ja see õpetajale ei meeldinud. Oma tõsised esimesed

„triibulised“ sain siis, kui läksin õppima Haapsalu I Keskkooli. Siin tuligi

välja, mis vahe on ühel ja teisel õpetajal. Minu õpetajaks oli Haapsalus

juba tema eluajal legendiks kujunenud Mati Kammiste. Tuli välja, et minu

eelnevad teadmised ja oskused olid nii viletsad, et ma ei suutnud

klassikaaslastega kuidagi ühele järjele jõuda. Kammiste vaatas mind ja

vangutas pead. Tema lemmikväljendiks oli: “Vaadake, ega ma hinnete

summat saa teile veerandiks panna, ehk mõtleme midagi välja.“ Mõtleski,

otsis oma portfellist mõned raamatud ja soovitas neid uurida – ehk on

kasu. Üks raamat oli Piskunovi „Diferentsiaal- ja integraalarvutus“, teisi

kahjuks ei mäleta. Igatahes selle veerandi sain „kolme“, järgmised kaks

juba „neljad“ ja eksami tegin „viie“ peale. Sellega oli minu saatus ka

otsustatud. See, mida polnud ükski õpetaja suutnud 9 aastaga, tegi üks

mees poole aastaga. Nii juba kord on, et õpetaja tõeline suurus avaldub

tema tegudes, mõni teine oleks Mati Kammiste asemel käega löönud.

Mida märgistab Teie jaoks presidendi

reaalainete eripreemia saamine?

Mina tõlgendan seda niiviisi, et preemia saab

küll üks inimene (lihtsalt statuut näeb niiviisi

ette), aga selle kaudu jagub tunnustust

paljudele teistele, kellega koostööd on tehtud.

Mul on heameel oma tänusõnad edasi anda

paljudele tänastele ja endistele kolleegidele ja

koostööpartneritele. Väga raske, et mitte öelda

võimatu, oleks olnud seda kõike ilma nendeta

saavutada, mida sel aastal presidendi

reaalainete eripreemia vääriliseks peeti.

Poleks olnud Mati Kammistet, ei oleks ma matemaatika õpetaja. Kui Tõnu

Tõnso poleks asutanud Mathema OÜ-d, oleks paljud Tõnuga koos

kirjutatud raamatud jäänud ilmumata. Tänu Tiigrihüppe Sihtasutusele on

mul olnud võimalus koostada mitmeid elektroonilisi õppematerjale ja

nende koostamisse haarata ka oma õpilasi. Matemaatikaõpetajate

üleriigilistel kokkusaamistel on korduvalt olnud võimalus üles astuda

päevakohastel teemadel (uued õppematerjalid, õppekava, riigieksamid

jms). EMS Koolimatemaatika Ühendus eesotsas Hele Kiiseli ja

„Tiigrimatemaatiku“ Sirje Pihlapiga on „süüdi“ selles, et 2008. a. anti

mulle Gerhard Rägo medal.

Ka keskkond, kus ja mille abil õpetada, on väga oluline. Loo koolis on

sellest aru saadud ja endised koolijuhid Vello Varik ja Sirje Laansoo tegid

kõik selleks, et võiksin oma klassi häbenemata seda tutvustada mistahes

riigi matemaatikaõpetajale. Täna kooli juhtiv Ants Rebane on reaalainete

õpetamise prioriteedi selgelt välja öelnud, seega söandan ka tulevikule

julgemalt vastu minna.

Kokkuvõttes tahan öelda, et presidendi reaalainete eripreemia ei ole minu

jaoks märk mingi etapi läbimisest, pigem tähendab see seda, et Loo koolis

tehtud tööd on märgatud.

Teie materjalid on kenasti internetiavarustest leitavad ja abiks

paljudele. Kuidas ise sellesse suhtute, kas materjale on hea

jagada? Kui sage jagaja olete näiteks Matemaatikaõpetajate

virtuaalses kogukonnas, kuidas Teile istub virtuaalne koostöö?

Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehestik sündis tänu

Laine Aluoja initsiatiivile. Mõned aastad tagasi ohverdasime Sirje Pihlapiga

oma suvepuhkuse ja tegime algust Mottwikiga. Tänaseks on

Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehte oluliselt edasi

arendatud (lisandunud on ajaveebid, programmi Wiris tutvustus jms,

unustatud pole ka vene keelt kõnelevaid matemaatikaõpetajaid).

Õppematerjalide jagamisel on väga tähtis see, et ülespandud materjal

oleks igati korrektne. Seepärast vaatame iga pakutud õppematerjali enne

ülespanekut hoolega üle, et õpetaja, kes ühte või teist materjali kasutab,

ei peaks hakkama vigu parandama.

Õppematerjalide jagamine, nagu seda mott.edu.ee-s tehakse, on igati

tervitatav. Nii täidame need lüngad, mida ükski õpik teha ei saa. Selge on

ka see, et üks õpetaja üksinda kõike teha ei jõua. Nii et kui kellelgi on

arvuti kõvakettal mõni tema meelest hea õppematerjal, siis võib selle

julgelt ühiskasutamiseks välja pakkuda.

Minu koostatud õppematerjalid on kõik Mottwikis kasutatavad. Seal on

nad erinevate teemade juures, kunagi tegin oma veebilehe

http://www.allarveelmaa.com, ka seal on minu koostatud materjalid

üleval.

Igapäevaselt olete õpetaja rollis. Aga milliseks õppijaks ennast

peate, millal midagi viimati õppisite?

Viimane positiivne kogemus on matemaatikaõpetajate suvepäevadelt

Värskas. Kui koos on 140 õpetajat üle Eesti, siis on võimatu, et uusi

mõtteid ja ideid ei teki. Paljud asjad tuleb läbi mõelda ja siis otsustada,

kas x koolis on ühte või teist ideed otstarbekas (võimalik) rakendada.

Hämmastav on see, kui kiiresti arendatakse kõikvõimalikke tehnilisi

vigureid, mille abil õpetamist elavamaks muuta. Olen siin solidaarne

kolleegidega, kes ütlevad, et seda kõike on vaadata ilus (interaktiivsed

tahvlid, tarkvara jms), aga kui koolidel raha pole, siis on hea, kui õpikuid

ja kriiti osta saab.

Olete aktiivne konkurssidel osaleja – mis paneb Teid seda tegema,

koolis ju niigi kiire ja päevad tööd täis?

Konkurssidest olen siis osa võtnud, kui mul on mõni realiseerimata idee ja

matemaatika tegemiseks sobiv keskkond. Halb on siis, kui 90% ajast

kulub tehniliste probleemide lahendamisele. Õnneks on matemaatika

tegemiseks olemas ka mõistlikke töökeskkondi – näiteks eXe.

Õige see on, et konkursitööd saavad tehtud hilistel õhtutundidel, aga see

aeg ongi mõtlemiseks ja töötegemiseks kõige sobivam aeg – ümberringi

vaikus ja keegi ei sega.

Kuidas Teile tundub, kas kaasaegset tehnoloogiat ja tavapärast

koolikultuuri on võimalik omavahel mõistlikult ühendada,

arvestades kui aeglaselt haridusparadigma muutub?

On ikka, aga siin sõltub väga palju õpetajast. Kui ta lepib kriidi ja tahvliga

ning arvab, et sellest piisab, siis ei muutu midagi. Õpetaja on just see

inimene, kes peab vahel ka koolijuhile selgeks tegema, miks ühte või teist

asja vaja on. Päris selge on, et 21. sajandi alguses 19. sajandi

meetoditega enam õpetada pole eriti mõistlik. Tiigrihüppe Sihtasutuse toel

on saanud korraldada matemaatikaõpetajatele väga palju kursusi, kuidas

uued ideed reaalselt rakenduvad, eks see sõltub ikka õpetajast ja kooli

võimalustest. Kui arvuteid kasutatakse vaid e-kooli täitmiseks ja

arvutiklass on muutunud mängupõrguks, siis mingist kaasaegsest õppest

juttu olla ei saa. Minu meelest on kõige olulisem lapse arendamine, see,

milliste meetodite ja vahenditega seda tehakse, ongi õpetaja

professionaalsuse küsimus.

Viimasel ajal räägime palju lugeritest, kas neid on võimalik Eesti

koolis kasutusele võtta, millal see võiks juhtuda? Kuidas nende

sisse võiks tekkida mõistlikku sisu, näiteks matemaatikas?

Lugerite teemal oli mul Tiigrihüppe Ideelaadal vestlus Sirje Pihlapiga.

Rahva Raamat müüb neid hinnaga ca 3900 kr, mõnes arvutipoes on ka

odavamaid saada. Ma ise olen selles suhtes ettevaatlik ja ootan, kuni

lugereid veidi täiustatakse ja nende hind muutub taskukohaseks.

Kuna lugerit saab kasutada ka nii, et teksti loetakse ette (esialgu küll

ainult inglise keeles), siis minu meelest saavad keeleõpetajad seda väga

edukalt kasutada. E-õpikutest on meil juba pikka aega juttu olnud,

tegudeni pole veel jõutud. Varem või hiljem jõuame selleni, et kooliõpikud

on valdavalt e-kujul, see ei tähenda muidugi seda, et paberõpikud üldse

ära kaoks. Probleem on siin selles, et erinevatel põhjustel pole e-raamat

kõigile vastuvõetav.

Lugeri kasutamine matemaatikaõppes on tegelikult ääretult lihtne, sest

üheks kasutatavaks failiformaadiks on pdf. E-raamatus on kõikvõimalike

muudatuste tegemine väga lihtne, paberõpiku puhul kahjuks tuleb oodata

järgmist trükki.

Lugeri kasutamine on koolis võimalik, ma näen hetkel vaid kahte takistust

– hind peab olema koolile vastuvõetav, olemas peavad olema

õppematerjalid, mida lugerisse laadida. Ma ei usu, et õpikute trükkimisest

elatuvad kirjastused lahke pilguga lugerite kasutamisse vaatavad. Aga ehk

ühendavad õpikute kirjutajad oma jõud ning leiavad võimaluse e-

raamatute tegemiseks (autorihonoraride probleem peaks olema

seadusandlikult lahendatav)...

Kristi Semidor

HUVITAVAT

10 PÕHJUST, MIKS ÕPILASED EELISTAVAD E-ÕPET

Olete vahel mõelnud, mida arvavad õpilased e-õppest? Ameerika

Ühendriikide Virtuaalsete Koolide Sümpoosionil võtsid sõna õpilased, kes

tõid välja e-õppe eeliseid, vahendab Madli-Maria Naulainen.

1. Ma võin sisse magada

See võib küll tunduda tähtsusetu täiskasvanutele, kes arvavad, et õpilased

peavadki harjuma tavapärase 8st 5ni tööpäevaga, reaalsus on siiski

teine:

noored vajavad rohkem uneaega

noored on tihtipeale aktiivseimad hilisõhtul ja passiivsed

varahommikul

töökohad, mida tänapäeva noored hakkavad tulevikus täitma, ei

eelda ilmselt 8st 5ni tööpäeva rutiini

On loogiline, et õpilastele meeldib õppida siis, kui nad on hästi välja

puhanud ja kõige tähelepanu-võimelisemad. Traditsioonilise süsteemi

tulemusena on klassid täis õpilasi, kes tunnevad ennast koolipäeva vältel

väsinult.

2. Ma saan püüelda oma eesmärkide poole

Paljude koolisüsteemide suureks miinuseks on asjaolu, et need

keskenduvad liiga vähe õpilase unistuste ja eesmärkide saavutamisele,

oluliseks peetakse pigem mälumahtu ja sarnasust keskpärastele

tulemustele. Paljud õpilased valivad e-õppe just seetõttu, et tavapärane

koolisüsteem ei võimalda neil oma unistuste poole püüdlemist. Oluline

oleks, et õpilane jõuaks ka koolisiseselt oma tõelise kutsumuseni. Seetõttu

peaksime õpetajatena vähem keskenduma ainekesksele lähenemisele ja

õpetama õpilasi saama kirjanikeks, teadlasteks, lauljateks, tantsijateks,

ajaloolasteks juba ainetunnis, mitte lootma, et kutsumus avaldub alles

ülikoolis või veel hiljem.

3. Ma saan keskenduda oma ülesannetele ilma klassikaaslaste

segamiseta

Paljude õpilaste jaoks on kool suureks häirefaktoriks, eriti

gümnaasiumiastmes, kus fookus on rohkem sotsialiseerimisel ja alles siis

õppimisel. E-õppes selliseid takistusi ei teki ja tähelepanu suunatakse

segamatult õppimisele.

4. Saan toimetada oma tempos

Väga suur eelis e-õppe juures on asjaolu, et õpilased saavad töötada

omale sobivas tempos. Mõne jaoks tähendab see oma suurepäraste

teadmiste ja oskuste kiiret näitamist, mis pälvib tunnustust, teiste jaoks

aga on õppimine aeglasem ja vastavalt sellele saab pakkuda neile ka

vajalikku tuge.

5. Ma ei pea võistlema oma teadmiste ja ideede jagamise nimel

E-õppijad naudivad võrdsust oma mõtete jagamisel. Enam ei pea

muretsema, et sõna saab ainult klassi esipingis istuv aktiivne õpilane või

see, kellel on kõige valjem hääl, e-õppe juures on mängumaa kõigile

võrdne - kõik saavad osaleda foorumites, kommenteerida postitusi,

videoid, kodutöid jms – pakutakse mitmekülgseid võimalusi oma

teadmiste jagamiseks.

6. Ma saan valida rohkem huvitavaid kursusi

E-õpe tähendab õpilastele suurema valiku pakkumist. Õpilastel on lai

võimalus valida kursuste vahel, mis neile tõesti huvi pakuvad, nad ei sõltu

enam niivõrd kursuste täituvuse limiidist või konkreetse kooli personali

olemasolust.

7. Ma planeerin oma õpingud vastavalt vajadustele

Võib olla palju põhjuseid, miks õpilane ei saa osaleda traditsioonilises

koolitunnis. Tihtipeale jätavad puudumised aga jälje ka õpingutesse,

jäädakse teistest maha. E-õppe juures ei ole see probleemiks, sest

puudumise ajal pakutakse õpilasele vajalikke alternatiive.

8. Terviseprobleemid ei takista õppimist

Õpilased, kellel ei ole võimalik oma tervise tõttu osaleda tavatundides, on

leidnud lahenduse e-õppe näol. Tihtipeale on selliste õpilaste

kooliskäimine võimatu (näiteks puudega õpilased, pidev haiglaravi,

unehäired, sotsiaalse võimekuse häire vms) ja see lõppeb koolist

väljalangemisega.

9. Ma saan õpetajaga lihtsasti kontakti

E-õppurid hindavad tihti kõrgelt õpetajaga kontaktisaamise võimalusi.

Traditsioonilise 45-minutilise tunni juures on õpetaja tähelepanu võitmine

tihti raske või päris võimatu, ja kui see tähelepanu ka saavutatakse, ei

pruugi olla õpilasele meelepärane arutada oma mõtteid kogu klassi ees. E-

õppe keskkonnad pakuvad võimalusi, kus õpetaja-õpilase vaheline

suhtlemine on kiire ja mille tulemusena õpilased tunnevad oma õpetajaga

tugevat seost ja tajuvad tema toetust.

10. Ma saan suhelda oma klassikaaslastega, kui mulle sobib

Tavapärases klassiruumis on õpilaste omavaheline suhtlemine tihtipeale

piiratud, seda näiteks juba pinkide asetuse tõttu. E-õppe keskkond

muudab õpilaste, kes jagavad sarnaseid huvisid või tahavad arutada

samade teemade üle, omavahelise suhtlemise lihtsamaks.

Tehnoloogia pakub küll keskkonnad sellist laadi õppetöö jaoks, kuid

tihtipeale õpilased ei tea nendest võimalustest midagi. Haridussüsteem on

kinni minevikus ja ei pakugi neile selliseid võimalusi. Loomulikult on siin

palju põhjuseid, alates haridussüsteemide poliitikast, mis järgivad

iganenud reegleid, mis sobisid küll vanasti, kuid ei ole kooskõlas

tänapäevaga. Selliste bürokraatlike ettekirjutiste muutmine on väga

aeglane ja poliitiline taust võib olla siin suureks mõjutajaks. Lisaks sellele,

paljud asjaosalised (õpilased ja lapsevanemad) ei teagi uute võimaluste

olemasolust ja tegelikult on ka kool (ja lapsevanemad) harjunud tegema

asju samal viisil, nagu neid alati tehtud on. Tavapärased lahendused aga

ei ole kõige efektiivsemad, seda on näidanud paljude ettevõtete praktika

ja sellega ei peaks leppima ka tänapäeva õpilased.

Refereeritud: http://theinnovativeeducator.blogspot.com/2010/11/10-

reasons-students-say-they-prefer.html

Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen

KAS SINA OLED 21. SAJANDI ÕPETAJA

21 märki, mis viitavad tänapäevasele õpetajale

Refereeritavas artiklis on üks õpetaja kirjeldanud oma vaadet 21. sajandi

õpetajale:

1. Sa nõuad õpilastelt tööde koostamisel mitmekülgsete allikate

kasutamist ...nad tsiteerivad blogisid, podcaste ja Skype'i teel läbi viidud

intervjuusid.

2. Õpilased teevad koostööd erinevates projektides ... õpilastega

Austraaliast

3. Sa annad lastevanematele õpilaste arengust iganädalast tagasisidet ....

läbi klassi blogi

4. Sinu õpilased osalevad klassi arutelus .... küsides ja kommenteerides

läbi Twitteri

5. Sa palud õpilastel uurida ja luua oma seisukoht vastuolulisel teemal ...

ja sa hindad nende videoarvamust

6. Sa valmistad asendustunnid ette väga detailselt .... Podcasti abil

7. Sa palud õpilastel kirjeldada ajaloolisi karaktereid .... läbi sotsiaalsesse

meediasse loodava profiili

8. Sinu õpilased loovad õppejuhendeid .... tehes koostööd Vikis

9. Sa jagad oma tunni õppeplaane kolleegidega .... üle kogu maailma

10. Kooli eelarve on napp .... aga sel pole tähtust, sest veeb on täis tasuta

vahendeid

11. Sinu jaoks on tähtis ametialane areng .... ja sa loed enda

täiendamiseks blogisid, suhtled on-line keskkondades ja kasutad

enesearenguks Twitterit

12. Sa viid oma õpilased reisile Suure Hiina müüri äärde ... klassiruumist

lahkumata

13. Sinu õpilased jagavad suvevaheaja muljeid ... läbi interneti

fotoalbumite

14. Sa külastad oma õpilastega Louvre'i .... ja ei kuluta selleks sentigi

15. Sa toetad õpilaste toimetulekut .... ka küberruumis

16. Sa korjad tunni algul õpilaste mobiiltelefonid kokku ... sest sul on

plaan neid tunnis kasutada

17. Sa lased õpilastel võtta kokku peatüki sisu ... ja saata see endale

tekstisõnumina

18. Sa tood oma õpilaste töid eeskujuks ... tervele maailmale

19. Sa jood oma hommikukohvi .... uudistevoogu jälgides

20. Sa loed seda artiklit

21. Sa jagad seda artiklit läbi Twitteri või viitad sellele oma blogis või

saadad selle huvilistele edasi e-kirjana ....

Kas oskad siia midagi lisada?

Joonise allikas: http://pwoessner.com/2008/12/15/21st-century-literacy-

network-literacy/

Refereeritud http://www.technologybitsbytesnibbles.info/archives/2126

Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen

ÕPPIJA VEERANDI KONKURSID

ÕPETAJATE ÕPPEMATERJALIDE KONKURSI “1+1=3” TULEMUSED

Õppematerjalide konkurss “1+1=3” toimus Koolielu portaali õppija

veerandi raames, õpetajaid kutsuti koostöös kolleegidega õppematerjale

looma. Konkursile laekus 3 põhjalikku võistlustööd, mille koostamisel

osales 10 õpetajat 6 koolist.

Hindamiskomisjon (koosseisus Madli-Maria Naulainen, Katrin Saks, Tiia

Niggulis, Evi Tarro, Piret Karu ja Mari Tõnisson) otsustas välja anda

esimese ja teise koha. Žürii hindas konkursitööde asjakohasust

õppematerjalina, sisu, edasiantu selgust ja autorite loovust.

Esimese koha vääriliseks tunnistatud õppematerjal koostati mitmes

koolis töötavate loodusaineid õpetavate Tartumaa kolleegide koostöös

ning lõpptulemusena valmis terviklik materjal. Uurimused

digiandmekogujaga „Looduslike lahuste elektrijuhtivus“

(https://sites.google.com/site/digiandmekoguja/) on mõeldud IV

kooliastmele. Uurimusliku õppe käigus kasutavad õpilased digitaalset

andmelugejat, juhtivussensorit ja arvutiprogrammi viimaks läbi

eksperimente looduslike lahuste elektrijuhtivuse mõõtmiseks. Õpe toimub

rühmatööna, lõimitud on füüsika, keemia, bioloogia ja infotehnoloogia.

Autoriteks Ülle Tõnutare Luunja Keskkoolist, Malle Tiideberg Lähte

Ühisgümnaasiumist, Urmas Tokko Tartu Tamme gümnaasiumist ja Anneli

Lukason Tartu Karlova gümnaasiumist. Auhinnaks välised kõvakettad. Töö

lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka.

II koha said III-IV kooliastmele mõeldud materjali „e-Teenused Eestis“

(http://eteenused.wikispaces.com/) autorid – ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse

õpetaja Ott Väli ning inglise keele õpetaja Henrik Salum Gustav Adolfi

Gümnaasiumist. Materjali alateemadeks on "Eesti ja maailm", "Keskkond

ja tehnoloogia" ning "Inimene ja ühiskond". Auhinnaks saavad õpetajad

juhtmeta hiired. Töö lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka.

Täname osalemise ja põhjaliku töö eest ka Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi

õpetajate naiskonda, kes koostasid Euroopa Liidu teemalise

(http://www.kjug.edu.ee/konkurss/index.html) integreerivate tundide

materjalikogumiku IV kooliastmele. Pärast kohendamist lisatakse

õppematerjal Koolielu õppematerjalide hulka.

ÕPILASTE KONKURSI “MINU ABIVAHENDID ÕPPEMATERJALIDE

OMANDAMISEL” TULEMUSED

Selgunud on õpilaste konkursi “Minu abivahendid õppematerjalide

omandamisel” tulemused. Konkurss toimus Koolielu portaali õppija

veerandi raames, õpilasi kutsuti looma audio-visuaalseid õppematerjale

mõne õpitava teema omandamiseks.

Osalema oodati 4.-12. klassi õpilasi nii individuaalselt kui ka 2-3-

liikmeliste võistkondadena. Konkursile laekus 8 toredat võistlustööd, mille koostamisel osales 35 õpilast 6 koolist (4.-6. klassi vanusegrupis ja 10.-

12. klassi vanusegrupis).

4.-6. klass

Hindamiskomisjon tegi otsuse, et 4.-6. klassi vanusegrupis ei anta välja auhinnalisi kohti.

Vanusegrupist otsustati esile tõsta õppematerjali “6. klassi inglise keele sõnavara” autoreid Kadri Ojastet ja Eliise Palotut Surju Põhikooli 6.

klassist (juhendaja Signe Reidla). Autorid saavad endale veebikaamerad. Selles vanusegrupis osalenutest saavad tänuks osalemise eest mälupulgad

Valga Gümnaasiumi 6. klassi õpilased - materjali ”Tule metsa” autor Kaili Siimann ja materjali ”Skelett” autor Romek Taldrik (juhendaja Pille Olesk).

Kuna nooremate õpilaste puhul on õpetaja roll töö õnnestumisel kindlasti suur, saavad tänumeene endale ka õpilasi juhendanud õpetajad Signe

Reidla ja Pille Olesk.

10.-12. klass

Konkursil osalenud 10.-12. klassi õpilaste hulgas otsustati välja anda üks auhinnaline koht:

I koht ”Otsin tööd” autorid Egle Kask, Mihkel Allemann, Anni Aasrand,

Aleksander Täht, Kersti Mark, Diana Nooska Loksa Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Margit Järve). Auhinnaks MP3-mängijad. Töö lisatakse

Koolielu õppematerjalide hulka.

Vanemate õpilaste hulgas tahaks esile tõsta järgmiste tööde autoreid: ”Odüsseia” autor Kristel Onno, Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist

(juhendaja Krista Kõlli), tänuks saab õpilane veebikaamera; ”Bioloogia katsed” autorid Leida Pello ja Liisa-Henriette Allikas Gustav

Adolfi Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Helina Reino), õpilased saavad endale veebikaamerad. Tööd lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka.

Hindamiskomisjoni liikmed leidsid, et õpilased oskavad teha õppetöös vahelduse pakkumiseks sobivaid abimehi, ainult autoriõiguste järgimist ei

tohiks ära unustada. Komisjoni liikmed soovitavad selliste konkursitööde puhul veelgi enam pöörata tähelepanu piltide kvaliteedile, tekstilugemise

ilmekusele, sisu ja vormi ning heli ja pildi kooskõlale ning asjalikele

selgitustele, mis lihtsustaks kasutajail nende materjalide järgi õppimist.

Kõiki konkursil osalenud õpilasi tunnustatakse tubli töö eest.

Õpilaste konkursitöid hindasid Tiia Niggulis, Helja Kirber, Katrin Saks,

Jelena Laanjärv, Urmas Tokko, Evi Tarro ja Mari Tõnisson.

Suur tänu ka kõikidele teistele õpilastele, kes konkursile tööd esitasid, täname õpetajaid juhendamise eest. Auhinnad ja meened saadetakse

koolidesse.

Konkursile esitatud tööd: "Eesti keel 4A” - autorid Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasiumi õpilased

(juhendajad Inna Gorbunova, Irina Gritsinenko) "Eesti keel 4B" - autorid Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasiumi õpilased

(juhendajad Inna Gorbunova, Irina Gritsinenko)

"6. klassi inglise keele sõnavara" - autorid Kadri Ojaste ja Eliise Palotu Surju Põhikoolist (juhendaja Signe Reidla)

“Otsin tööd” - Loksa Gümnaasiumi 11.a klassi õpilased (juhendaja Margit Järve)

"Odüsseia" - autor Kristel Onno Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist (juhendaja Krista Kõlli)

"Tule metsa" - autor Kaili Siimann Valga Gümnaasium 6a (juhendaja Pille Olesk)

"Skelett" - autor Romek Taldrik Valga Gümnaasium 6a (juhendaja Pille Olesk)

"Bioloogia katsed" - autorid Leida Pello, Liisa-Henriette Allikas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11. klassise (juhendaja Helina Reino)

Kõikide õpilaste vahel, kes on õppeaasta jooksul osalenud Koolielu konkurssidel, loositakse õppeaasta lõpus välja kolm Wii-mängukonsooli.

Esimese veerandi ülevaate koostas

Koolielu toimetus

Tiigrihüppe Sihtasutuses