KÜLAMAASTIKUD

Inimkonna ajaloo koidikul, veel enne, kui inimene õppis selgeks

rääkimise kunsti, hakkas ta püstitama asulaid. Olles kogu ajaloo vältel

inimese töö silmapaistvaks saavutuseks, avaldasid asulad tohutut mõju

inimkonna arengule. Asula elamud kaitsesid inimest külma ja kuuma,

vihma ja lume, asula kindlustused – vaenlaste eest. Asula ühendas

inimesi, soodustas elanike oskuste ja teadmiste arengut. Asulata,

peavarjuta ei oleks inimene suutnud eksisteerida. Oma ajaloolises

arengus peegeldavad ja iseloomustavad asulad paremini kui ükskõik

millised teised inimese tegevuse jäljed inimkonna sotsiaalset arengut,

teaduslik-tehnilist progressi ning kultuuri.

Asulad moodustavad materiaalse keskkonna, milles me elame, töötame

ja puhkame. Nad kujunevad vastavalt inimeste vajadustele,

võimalustele ja kultuuritasemele. Olles kestaks, milles areneb elu,

avaldavad asulad ühtlasi olulist mõju inimeste eluprotsesside

kujunemisele ja seega ka inimühiskonna ajaloolisele arengule.

Leonid Volkov Eestimaa asustus 1980. Tallinn: Eesti Raamat.

ÜHISKOND

TEHNIKA LOODUS

Sotsiaalne progress,

inimeste kontsentratsioon

Teaduslik-tehniline

progress

Nõuded looduslikule

keskkonnale

Sotsiaalsed,

füsioloogilised ja

esteetilised vajadused

Tehnilis-

majanduslikud

võimalused

Looduse

ümberkujundamine,

looduslikud ressursid ja

nende kasutamise aste

ASULA

ASULA

PAIKNEMIST

MÄÄRAVAD

TEGURID

Nõukogude ajaloolased, lähtudes marksistlikust teesist majanduslike

tegurite primaarsusest ühiskonna arengus, seavad ka külavormide

uurmisel esikohale just need tegurid, eitamata sealjuures looduslike

tingumuste tähtsust. Õieti tuleb neid vaadelda koos, sest looduslikud

tingimused avaldavad mõju eeskätt majandusliku tegevuse kaudu.

PRAKTIKAD

(Bourdieu 1977, 1991)

MAASTIK

(Llobera 1996)

STRUKTUURID

(Giddens 1984) =

RESSURSS + HAABITUS

ÜMBRITSEVA

KESKKONNA OMADUSED

(affordances Gibson 1986)

+

= =

=

LOODUS + MAJANDUS

Haabitus on kalduvuste kogum, mis põhineb eksistentsi materiaalsetel

tingimustel, mis “suunavad” või “teavitavad” indiviidi praktikaid, et toota asju,

mis tunduvad mõistlikud hinge sees hoidmiseks.

Ümbritseva keskkonna omadused on tõelise keskkonna omadused tajutuna

indiviidi poolt praktilise tegevuse käigus.

Vabariigi arhitektuurilis-maastikulised rajoonid

L. Volkovi 1980 järgi.

KÜLADE PAIKNEMINE

Külad asuvad:

1. Põldude läheduses;

2. Karja- ja heinamaade läheduses;

3. Veekogude läheduses.

Mida suuremad ja kompaktsemad olid põllumassiivid, seda

suuremad ja tihedamad olid külad ning vastupidi.

Külade paiknemine eeskätt põldude järgi määras ära ka nende

asendi pinnareljeefi suhtes. Põllustamiseks sobisid kõige

paremini kõrgemad ja kuivemad, viljakama pinnasega

maad ja nii leiame külad ikka pisut madalamatest osadest,

kuid mitte orupõhjadest.

Reljeefi üldiselt tasane iseloom on olnud eelduseks sumbjate

vormide kujunemisele (Põhja-Eestis) ning vahelduv reljeef

hajusate külavormide tekkeks (Lõuna-Eestis).

Lääne-Euroopa aeg Eesti

Postmodernistlikud maastikud 2000 Postmodernistlikud maastikud

Kolhoosimaastikud

1900 Talumaastikud

Tööstusmaastikud

1800

Mõisamaastikud

1700

Traditsioonilised

põllumajandusmaastikud

1600

1500

1400

Keskaegsed maastikud

1200

Antiikmaastikud Muistsed maastikud

Looduslikud/eelajaloolised maastikud

Rauaaeg

Pronksiaeg

Kiviaeg

Eesti maa-asulastiku moodustasid põhiliselt külad, mis alistatud ja

lõpuks pärisorjastatud eesti talupoegade asulatena säilitasid

ühesuguse sotsiaalse olemuse pikkade sajandite vältel.

Majanduslikult, sotsiaalselt ja etniliselt täiesti erinevad olid mõisad,

mida asulatena käsitletakse enamasti omaette. Seda tingib ka suur

erinevus külade ja mõisate arhitektuuris ning planeeringus, eriti

hilisemail sajandeil.

Ajalooliselt on nad aga väga tihedalt seotud ning moodustavad ühtse

maa-asulate võrgu.

Kapitalistlike suhete võidulepääsuga 19. sajandil elavnenud

majanduselu tõi maa-asulastikku suuri muudatusi: külade

sotsiaalne pale diferentseerus, mõisatesse koondus üha rohkem eesti

rahvusest mõisatöölisi, mitmel pool hakkasid kujunema linliku

iseloomuga maa-asulad – alevikud ja alevid.

MAA-ASULASTIK

KÜLADE TÜÜBID

Paljudes maades kannavad erineva sotsiaalmajandusliku

ilmega maa-asulad eri nimetusi; eestlastel on olnud ainult

külad.

Küll aga tekkis 19. sajandi jooksul majanduselu elavnedes

vanade külade kõrvale palju uusi, peamiselt kehvikute väga

väikese maaga majapidamistest koosnevaid (sauna-, vabat-,

moona-, kant-)külasid. Täiendiga küla ees rõhutati nende

elanike sotsiaalset kuuluvust, kuid taludest koosnevaid

asulaid nimetati endist viisi lihtsalt küladeks.

Troska eristab küla tüüpidena talukülasid ja saunakülasid.

KÜLA MÕISTE

Küla mõiste feodalismiperioodil haarab kolme

omavahel lahutamatult seotud komponenti:

1. Külakogukonda kui sotsiaalset organisatsiooni;

2. Temale kuuluvat territooriumi;

3. Sellel paiknevat asulat.

1. TERRITOORIUM

Pered ehk talud olid omavahel tihedalt seotud kehtiva

maakasutussüsteemiga – ühised külapõllud ja

heinamaad olid jagatud talude vahel kasutamiseks

hulga väikeste, segamini asetsevate tükkidena,

karjamaad olid kogu küla ühiskasutuses. Iga küla maad

moodustasid enam-vähem tervikliku maa-ala –

külasarase. Vanal ajal polnud külasarasel kindlaid

piire.

Inimene korraldab oma ümbrust bioloogiliste, majanduslike, psühholoogiliste,

sotsiaalsete, kultuuriliste ja religioossete arusaamade kohaselt. Alalise elukoha

(asustatud punkti) valikut mõjutasid peamiselt looduslikud tingimused ja

sotsiaalsed piirangud, millest sõltus territooriumi kuju. Looduslikule

territooriumile seavad piirid geoloogia, reljeef ja pinnas. Asustatud punktid

asusid piki viljakat ala, et nende üle oleks hea visuaalne kontroll, kuid põllu-,

karja-, heina- ja metsamaad ei asuks liiga kaugel. Ellujäämise tagamiseks

üritas iga kogukond hõivata võimalikult mitmekesise territooriumi ja seetõttu

olid alad ebakorrapärase kujuga. Kui looduskeskkond oli ühesugune, siis

tekkisid ringjad struktuurid. Sotsiaalset territooriumi mõjutab

looduskeskkonna kõrval naabrite konkurents, mille tulemuseks on

kuusnurksed areaalid.

Inimesed elasid koondunult, kui nende ellujäämist ähvardasid looduslikud või

sotsiaalsed jõud. Hajutatum asustusmuster tekkis siis, kui looduse kandevõime

kontsentreeritud aladel hakkas oma “lage” saavutama ja vaja oli uusi

põllumaid rajada, mis tavaliselt asusid kaugemal (Antrop 1988, 1990).

TERRITOORIUMI KUJUNEMINE

Korrapäratute põllu- ja heinamaajaotuste puhul

paiknesid kõige erinevama suuruse ja kujuga lapid ja

ribakesed ilma mingi süsteemita segamini ning taludegi

valdused olid täiesti ebaühtlaselt üle kogu põllu- või

heinamaa laiali paisatud (eriti Lõuna-Eestis ja Saaremaal),

sõltudes esmajärjekorras looduslikest oludest.

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses on kõikjal eesti

külades kogukondlikust maavaldusest väljakasvanud

kõlvikute jaotamise süsteem, nn. lapimaad, mis tagas

kõikidele taludele enam-vähem võrdsed tootmis-

tingimused.

Saaremaa 75 eramõisal oli enne 1828. a. 20 257 tükki,

seega keskmiselt 270 tükki igal mõisal.

KOGUKONDLIKUD JAOTUSVORMID

KORRAPÄRASED JAOTUSED

Korrapärastele jaotusvormidele on iseloomulik

põldude jaotamine enam-vähem ühtlaselt kõigi

külasse kuuluvate talude vahel pikkadeks

paralleelseteks ribadeks. Tavaliselt eristatakse kahte

ribadeks jaotamise viisi – tõstandpõlde, kus põllud

on jagatud väiksemateks osadeks ning need

omakorda ribadeks, ja tervikuna üle kogu massiivi

ulatuvaid nöörimaid.

Enamiku põliste Põhja-Eesti külade põllujaotus oli

19. sajandi algul korrapärane ning ka 19. sajandi I

poolel reguleeriti talumaad peaaegu kõikjal

korrapärastes vormides.

EPRA KÜLA

Eri värvidega tähistatud

kolme talu valdused

Suure-Jaani kihelkonnas

1825/29/36. a. kaardi järgi

Ribapõllundus

2. KÜLAKOGUKOND

Sarase territooriumil asetsenud talude elanikkond

moodustas ühtse kollektiivi, keda sidus

esmajoones ühine maavaldus, kuid ka talgutööd,

külakari, külasepad ja -möldrid. 19. sajandi algul

olid külade maad jagatud ainult normaaltalude

vahel, mis olid otseses sõltuvusvahekorras

mõisaga. Kehvikute majapidamisi arvesse ei

võetud, sest omaette maksustatavaid

majanduslikke üksusi need ei moodustanud.

SOTSIAALNE DIFERENTSEERUMINE

Vabadike ja popside arvu hinnatakse 18./19. sajandi

vahetusel 15-30%-le kogurahvastikust. Enamasti oli tegu

üksikute inimeste, vanurite, sulaste, leskede ja kehvikutega.

Sageli elasid nad saunades, mis kuulusid orgaaniliselt

talude koosseisu. Jõukamad neist rajasid ka eraldi hütte või

maju, või kasutasid vanu maju, mis paiknesid eraldi, et

pääseda kohustustest mõisa vastu. Talumaasid mõisastati.

Vabadike üldarv ning suhteline osatähtsus kasvas 19. sajandi

teisel veerandil; kasvas tööjõuliste inimeste osa, kes

hakkasid rajama omaette majapidamisi ja eluasemeid.

Sajandi keskel oli juba arvukamalt neid mõisu, kus

vabadikuperesid oli peaaegu samapalju või rohkemgi kui

talusid.

1 – Sauna- ja popsikülad; 2 – sauna- ja popsikohtade rühmad külades.

3. ASULA

Külasaraste territooriumil paiknevad õued-hooned

moodustasid tihedamaid või hõredamaid asulaid,

mis selgesti eraldusid teistest naabruses paiknenud

asulatest.

Peale nende on 19. sajandi I poole allikais sageli

nimetatud hajatalusid – üksikult eraldi oma

maadega asuv talumaja, mida metsas asumise korral

ka metsataluks nimetati. 17. sajandist (ja 19. sajandi

lõpul) loeti hajatalusid siiski kogukondlike sidemete

tähtsuse tõttu küla juurde kuuluvaks. 19. sajandil

hakati neid omaette üksusteks lugema. Hajatalude

rühmi hakati nimetama küladeks.

Dries

MAADE REGULEERIMINE/MÕÕTMINE

Talumaade reguleerimist tingis alates 18. sajandi lõpust:

1. Nõue reguleerida talupoegade koormisi vastavalt nende

kasutuses oleva maa suurusele;

2. Põllumajanduse edasiarendamine (uute kultuuride

sissetoomine, uute külvikordade rakendamine,

melioratsioonitööd jne.);

mis tõi kaasa koormiste normeerimise, maakasutuse

korraldamise (piiride õgvendamine), valduste piiride ja

suuruse täpsustamise. Mõisnikud (era-, riigi-, kroonu- ja

linnamõisnikud) said ülevaate majanduslikust

potentsiaalist. Mõisatele seati ülesandeks kompaktsete,

suletud piiridega ilma lahusmaatükkideta territooriumide

moodustamine.

ARRONDEERIMINE

Maade reguleerimine, nagu 1819. a. talurahvaseaduse

ühest märkusest selgub, tuli 1823. a. lõpetada. Sama

seadus jõustus enne reguleerimise lõpetamiseks antud

tähtaega ja kuulutas kehtetuks seni mõisnikelt nõutud

kirjalikud kohustused mõõtmiste läbiviimiseks. Osa

mõisaid jäigi mõõtmata ja reguleerimata. Reguleeritud era-

ja riigimõisad võisid lahendada piiriküsimusi ning luua

oma majapidamistele arrondeeritud piirid.

Terminiga arrondeerimine tähistatakse talu põldude

koondamist suuremateks terviklikeks tükkideks, kuna küla

ühiskarjamaad ja heinamaade nöörid-lapid jäid endisel

kujul püsima.

Talurahva vabastamisel 1816./1819. a. läks kogu maa mõisnike

omandiks, seepärast pole seaduses ka mingeid sätteid talude

maakasutuse reguleerimiseks.

Eestimaa kubermangu seadustes otsest kohustust maid mõõta

polnud, kuid paremaks majandamiseks seda siiski tehti.

Liivimaa 1849. a., Eestimaa 1856. a. ja Saarmaa 1865. a.

talurahvaseadused andsid eesti talupojale võimaluse saada oma

maatüki pärisomanikuks. Samad seadused andsid mõisnikele kui

maa täielikele peremeestele vaba voli maakorraldustööde

tegemiseks uutel põhimõtetel, milleks oli kruntimine. Liivimaa

kroonumõisate kohta anti mitmeid määrusi (1824, 1841, 1854,

1859, 1869).

Esimene krunditud küla Liivimaal oli Lapetukme 1834. a.;

Eestimaal Turvaste küla Piirsalu mõisas Kullamaal 1852. a.

TALURAHVASEADUSED

KRUNTIMINE

Tavaliselt seostatakse kruntimist talumaade müügiga – me

nagu ei oskagi ette kujutada, et lapi- ja nöörimaadega talu võiks

olla kapitalistlikult majandatavaks üksuseks ja ühtlasi ostu-

müügi objektiks. Eesti konkreetsetes ajaloolistes tingimustes

sulasidki talumaade müümine ja kruntimine kokku üheks

suureks murranguliseks sündmuseks.

Kogukondlik maakasutus ei võimaldanud talu kontrollida;

kompaktse küla ja nöörimaade peamised puudused on

epideemiate, loomataudide ja tuleõnnetuste suur oht;

3-väljasüsteem ja põllusundus takistasid põllumajandus-like

uuenduste (mitmeväljasüsteem, ristikukasvatus jne.)

rakendamist.

Kruntimises nähti peamiselt talumajapidamise tulukuse tõstmise

vahendit, mis võimaldas mõisale kõrgema rendi näol suuremaid

sissetulekuid.

Kruntimisel koondati iga talu põllumaad võimalikult

ühte suurde tervikusse, kuhu kuulus ka talu õu. Sellega

liideti tavaliselt veel karjamaa ning osa heinamaid.

Kruntimisel tuli arvestada rea looduslike teguritega

(põllumaade üldine konfiguratsioon, teiste kõlvikute

asetust, õuede paiknemist, küla suurust, majade

seisukorda). Talude väljavedamisel pidi arvestama veel

majanduslike teguritega (uute hoonete ehitus mõisa

rahade eest, koormiste ulatus ei saanud olla nii suur kui

paigalejäänud taludel).

Väljaveetud talud asusid sageli kehvematel muldadel,

kuid üldiselt haritava maa suurus kasvas. Väljaveetud

talud kujundasid ümber senise asustuspildi.

KRUNTIMISE KÄIK

UUDEKÜLA

Ambla khk. 1895