www.mona.eeJAANIKUUS 2018

PÄRNU FF HÄÄLXXXII Pärnu filmifestivali häälekandja

“PAVLENSKY. ALASTI ELU”Autor Darya Khrenova

“PALVERÄND GENNALE”Autorid Frédéric Furnelle ja Olivier Bourguet

“KIMÄÄRIDE SÕDA”Režissöörid Anastasiia Starozhytska, Mariia Starozhytska

DOKKIDE STAARID PUNASEL VAIBALNeid ridu kirjutades mässab Liivi lahel jaanitorm.

Valged laineharjad ajavad liigikaaslasi taga. Kui kät-te saavad, neelavad üksteist alla. Pärast mässavat tuult ja tormi on meie teel murdunud puid, kuid õhk ning meri palju puhtamad.

Vladimir Majakovskit süüdistati selles, et tema looming ei eruta ega soojenda. Poeet vastas, et luule pole mässav meri ega küdev ahi. Luule - see on kirg.

Dokkide autoritel on ühine sugupuu. Meid seob rännukihk kaugete-le maadele või jäädvus-tame lapsepõlve paiku ning kodukandi inimeste hingemaastikke. Häs-ti tehtud film kingib nii tegijatele kui vaatajate-le avastamisrõõmu. Ka filmis peab paika eesti vanasõna: “Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene” . Mida pikem rännak, seda sügavamad kihid vaatajale avanevad.

XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL - MÄSSAJADVõistlus Eesti Rahva Auhinnale ETV-s 25. – 30. juunil 2018

KERSTI 3 LEMMIKUTInimese elu on lühike, kuid elusügavustesse sukeldujad teevad iga hetke paljudes kordades värvilisemaks.

Enne festivali olid toimkonnal käes kiired päevad. Tuli välja valida headest filmiteekonda-dest parimad ja huvi-tavamad. See, et Pärnu festivalile saadetakse igal suvel sadu ja sadu filme, tõestab, et Pärnu linn on filmimaailma kaardil sama tähtis kui Mumbai,

New York või Amster-dam. Ka seal toimuvad iga-aastased filmitegijate kohtumised vaatajatega ja elamused, mida filmid pakuvad, rõõmustavad kõiki osalejaid. Oleme õnnelikud, et Uue Kunsti Muuseum on juba vana filmilaev, kus imelised rännakud toimuvad ja meeli üles kütavad.

Vaatasin kevadel sadu filme, kuid kirjutan vaid kolmest, mis mulle erili-selt meelde jäid. Kutsun

teid kõiki oma lemmikuid kohapeal välja selgitama.

“Kodutute maa” on teekond, mille võtsid ette poola kodutud kato-liku preestri Isa Paleczny juhtimisel. Kodu ja töö kaotanud mehed hak-kasid üheskoos ehitama jahti, et sellega avame-rele sõita. Siis suri aga preester, kelle vaim elu poolt räsitud mehi tööle ergutas. Pooleliolev jaht seisis kaua dokis. Poola rezissöör Marcin Janos Krawczyk kuulis innusta-

Artikkel jätkub lk 4

MÄSSAJAD ETV EKRAANIL

Koostöös Eesti Televisiooniga pakume kogu Eestimaale taas võimalust vaadata haaravaid ning sügava sisuga dokfilme, hinnata neid ning valida parima linateose autor Eesti Rahva Auhinnale.

Kauni Lääne-Eesti kirjadega auhinnatekk jõuab võitja õlgadele 30. juunil toimuval auhinnaõhtul.

25. juunil kell 21.35 - MÄSSAJA KIRURG hääletamiseks helista 900 790126. juunil kell 21.35 - LENDAVATE MUNKADE PÜHAKODA hääletamiseks helista 900 790227. juunil kell 21.35 - KIMÄÄRIDE SÕDA hääletamiseks helista 900 790328. juunil kell 21.35 - KODUTUTE MAA hääletamiseks helista 900 790429. juunil kell 21.35 - THORI SAAGA hääletamiseks helista 900 790530. juunil kell 21.35 - PAVLENSKY. ALASTI ELU hääletamiseks helista 900 7906

KÕIK FILMID ON ETTE- JA JÄRELVAADATAVAD PORTAALIS: www.err.ee

Samal aadressil on võimalik ka hääletada oma lemmikfilmi poolt. Kellel arvutivõimalus puudub, see võib helistada üheksaga algava filmi numbril, millise leiab filmi pealkirja juurest. Kõne hind on 50 senti.

Hääletamine kestab 30. juunil kuni kella 23.30-ni.Auhinnaööd näitab ETV oma portaalis www.err.ee alates kella 23.00-st ja 1. juulil kell 19.05 ETV peakanalil.

Tule, vaata, naudi ning hääleta!

Elutähtis info festivalist

www.err.eewww.mona.ee

KÕIK KINOSEANSID ON TASUTA!

vast projektist. Ta ergutas keevitaja Slawekit võtma oma õlule raske ülesan-de: “Jaht tuleb valmis ehitada!” Alkohol ja sel-lega kaasnev pessimism peatasid tihti töö. Kes võtab enda peale vas-tutuse, kui usk kõikuma lööb? Kui palju aitas või takistas mehi filmigrupp, kes kaameraga kurbi ja rõõmsaid hetki jäädvus-tas? Nendele küsimuste-le peab vaataja ise vastu-sed leidma. Kõige huvi-tavam filmiteekonna osa seisab aga veel ees. Kas

mehed leiavad kapteni, kes on nõus laeva ehi-tajad Pärnu sadamasse purjetama? Hoian pöialt, et see merereis toimub.

“Saades selleks, kes olin” on 8-aastane filmi-teekond, mille võtavad ette korea päritoluga au-torid Moon Chang-yong ja Jin Jeon. Ma ei tea, kes juhatas Kaplinna filmi-kooli lõpetanud Jin Jeon’i ja Lõuna-Koreas elava fil-mitegija 5-aastase tiibeti

XXXII Pärnu filmifestivali dokkide kangelased pole mässumeelsed riigikukutajad. Nad on tagurli-ku mõtteviisi kirglikud vastased ja ohverdavad suu-re osa oma elust kogukonnale, et muuta maailm inimlikumaks ja rahumeelsemaks. Esmakordselt kutsusime võistlusfilmide kangelasi elusuuruses Pärnusse. Ootame Poola heidikuid nende oma kätega ehitatud laeva pardal, legendaarset rootsi arsti koos isikliku jazzbändiga. Tulemata jääb vaid vene kunstnik Pjotr Pavlenski, kes istub järjekordse performansi pärast vangimajas Prantsusmaal.

ETV-s võistleb 6 filmi teemal MÄSSAJAD, Pär-nu ekraanidele jõuab aga 60 tõsielufilmi üle kogu maailma. Paljudes neist jääme truuks meie algsele põhimõttele - ka filmikunst saab ära hoida väikse-arvuliste rahvaste kommete ja keele närtsimist ning kustumist.

Mark Soosaar, Festivali pealik

“SAADES SELLEKS, KES OLIN”Moon Chang-yong & Jin Jeon

2 XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL 25. juuni - 8. juuli 2018

FESTIVALIEKRAAN PÄRNUS - TASUTA!EsmaspäEv, 25. juuni 2018 vanalinna põhikool (nikolai 26)18.00 Festivali avamineNominent Eesti Rahva AuhinnaleMÄSSAJA KIRURG, Erik Gandini, Etioopia, 52’

uuE kunsti muusEum (Esplanaadi 10)20.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleKIMÄÄRIDE SÕDA, Anastasiia Starozhytska & Mariia Starozhytska, Ukraina, 94’22.00 nominent Eesti Rahva auhinnalePAVLENSKY. ALASTI ELU, Darja Hrenova, Venemaa, 71’

päRnu haigla (Ristiku tn. 1)16.00 portreeKOLJA KUI VENE REVOLUTSIOONI PEEGELPILT, Alexander Zubovlenko, Venemaa, 51’

kolmapäEv, 27. juuni 2018vanalinna põhikool16.00 LastefilmidPUUTEKIVI, Takayuki Yoshida, Jaapan, 15’KAKS MAAILMA , Maciej Adamek, Poola, 52’18.00 teaduslik jäädvustusRAHVAS, Julia Mironova, Venemaa, 65’20.00 nominent festivali suurele auhinnaleSAADES SELLEKS, KES OLIN, Moon Chang-yong & Jin Jeon, India, 95’22.00 portreeVIIMANE LINT, Cyprien Clément-Delmas & Igor Kosenko, Ukraina, 12’USK, LOOTUS, ARMASTUS, Katja Fedulova, Venemaa, 97’

uuE kunsti muusEum17.30 Uus Eesti dokumentaalfilmNAINE PILDIL, Priit Valkna, Eesti, 56’19.00 Uus Eesti dokumentaalfilmARMASTUS, Sandra Jõgeva, Eesti, 78’20.30 portreedÕNNELIK LEHM, Per-Ove Högnäs, Soome, 28’EDO BENSIINIJAAM, Per-Ove Högnäs, Soome, 28’KOLLEKTSIOON, Marcin Polar, Poola, 19’22.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleLENDAVATE MUNKADE PÜHAKODA, Žanete Skarule, Läti/Hiina, 55’23.00 Fääri saarte triloogiaMYKINESI SAARE VALGUS, Ulla Boje Rasmussen, Taani, 66’

päRnu haigla16.00 Uus Eesti dokumentaalfilmAHTO. UNISTUSTE JAHT, Jaanis Valk, Eesti, 92’

nEljapäEv, 28. juuni 2018vanalinna põhikool14.00 mark aitkeni doktoritöö “Emotsionaalne tõde dokumentaalfilmis” esitlus

16.00 LastefilmJÄTKUB…, Ivars Seleckis, Läti, 96’18.00 põlisrahvaste ellujäämineMA’OHI NUI, MU MAA ASUB OOKEANI SÜDAMES, Annick Ghijzelings, Tahiti, 112’20.00 põlisrahvaste ellujäämineMARKII DE WAVRIN, HÄÄRBERIST DŽUNGLISSE, G. Winter & L. Plantier, Belgia 85’22.00 portreedADAPTSIOON, Manne, Armeenia, 21’IMELISED KAOTAJAD: TEINE MAAILM, Arunas Matelis, Leedu, Itaalia, Šveits, Belgia, Läti, Inglismaa, Iirimaa, 71’

uuE kunsti muusEum16.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleKIMÄÄRIDE SÕDA, Anastasiia Starozhytska & Mariia Starozhytska, Ukraina, 94’Kohtumine filmi autorite ja peategelastega19.00 Uus Eesti dokumentaalfilmAHTO. UNISTUSTE JAHT, Jaanis Valk, Eesti, 92’21.00 portreeSISEMINE KAOS, Yanai Jacob Lein, Iisrael, 87’23.00 nominent festivali suurele auhinnalePALGED, PAIGAD, Agnes Varda & JR, Prantsusmaa, 93’

päRnu haigla16.00 portreeMIS TUUL ÄRA VIIS, Helin Celik & Martin Klingenböck, Türgi, 75’

REEdE, 29. juuni 2018vanalinna põhikool11.00 Kohtumine filmi “Lendavate munkade pühakoda” peategelase arhitekt Austris Mailitise ja filmi autori Žanete Skarulega11.30 nominent Eesti Rahva auhinnaleLENDAVATE MUNKADE PÜHAKODA, Žanete Skarule, Läti/Hiina, 55’14.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleKODUTUTE MAA, Marcin Janos Krawczyk, Poola, 50’Kohtumine filmi autori ja peategelastega.16.00 RituaalidKOHTUMINE, Reza Majlesi, Iraan, 30’MOO YA, Filippo Ticozzi, Uganda, 64’18.00 teaduslik jäädvustusLOOMISLUGU, Jan van Ijken, Holland, 6’KUI MAAILMAD LAHKNEVAD, Rob Henry, Austraalia/Indoneesia, 87’20.00 portreeSIGALAHE: PUNGIRÄNNAK, JP Passi & Jukka Kärkkäinen, Soome, 100’22.00 nominent festivali suurele auhinnaleISADEST JA POEGADEST, Dalal Derki, Süüria, 99’

uuE kunsti muusEum17.00 Uus Eesti dokumentaalfilmRODEO, Raimo Jõerand, Kiur Aarma, Eesti, 77’19.00 Uus Eesti dokumentaalfilmJUURED, Nora Särak, Aljona Suržikova, Heilika Pikkov, Anna Hints, Moonika Siimets & Kersti Uibo, Eesti/Makedoonia/Tšehhi/Tai, 102’21.00 nominent festivali suurele auhinnaleSAADES SELLEKS, KES OLIN, Moon Chang-yong & Jin Jeon, India, 95’23.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleMÄSSAJA KIRURG, Erik Gandini, Etioopia, 52’

päRnu haigla16.00 portreedANTÓNIO JA CATARINA, Cristina Hanes, Portugal, 40’

laupäEv, 30. juuni 2018vanalinna põhikool12.00 LühifilmidÜLLATUS, Paulo Patrício, Portugal, 8’KOLLEKTSIOON, Marcin Polar, Poola, 19’VIIMANE LINT, Cyprien Clément-Delmas & Igor Kosenko, Ukraina, 12’LEMBRI UUDU , Eeva Mägi, Eesti, 26’KOHTUMINE, Reza Majlesi, Iraan, 30’14.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleTHORI SAAGA, Ulla Boje Rasmussen, Island, 99’16.00 nominent Eesti Rahva auhinnalePAVLENSKY. ALASTI ELU, D. Hrenova, Venemaa, 71’18.00 teaduslik jäädvustusPALVERÄND GENNALE , Frédéric Furnelle, Olivier Bourguet, Etioopia, 90’20.00 nominent festivali suurele auhinnaleSAAR, Adam Weingrod, Iisrael, 60’

uuE kunsti muusEum16.00 nominent festivali suurele auhinnalePALGED, PAIGAD, Agnes Varda & JR, Prantsusmaa, 93’21.00 auhinnatseremooniaSissepääs kutsetega.

pühapäEv, 1. juuli 2018vanalinna põhikool14.00 Fääri saarte triloogiaKONARLIK TEE ISESEISVUSELE, Ulla Boje Rasmussen, Taani, 78’16.00 Auhinnatud filmid18.00 Auhinnatud filmid

Festival toimub tänu Kultuuriministeeriumi,Pärnu linna, Uue Kunsti Muuseumi, Heimtali Muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Telia, RGB, IThaldus.ee, Prantsuse Instituudi Eestis, Eesti Televisiooni jpt toetusele.

tEisipäEv, 26. juuni 2018vanalinna põhikool16.00 LastefilmKUI MA SUUREKS KASVAN…, Karen Aurora Rossi, Puerto Rico, 88’18.00 Uus Eesti dokumentaalfilmJAGATUD VALGUS, Kullar Viimne, Eesti, 59’20.00 põlisrahvaste ellujäämineKAUGEL AMAZONASEST, Francisco Carvalho, Portugal, 18’SISEMAA, Jenni Kivistö, Colombia, 60’22.00 portreeKAUGED KANDID, Félix Lamarche, Euroopa/Aafrika, 98’

uuE kunsti muusEum17.30 portreedAB OVO, Luca Ferri, Maroko, 24’SOPI - PÄEV KÜLAS, Christos Pitharas, Kreeka, 59’19.00 Uued Eesti dokumentaalfilmidLEMBRI UUDU, Eeva Mägi, Eesti, 26’SÕDA, Sulev Keedus, Eesti, Afganistan, Austraalia 55’21.00 portreePOISS, KES ÜLETAS ATLANDI OOKEANI, Per-Ove Högnäs, Soome, 90’23.00 Fääri saarte triloogia1700 MEETRIT TULEVIKUST, Ulla Boje Rasmussen, Taani, 86’

päRnu haigla16.00 nominent Eesti Rahva auhinnaleMÄSSAJA KIRURG, Erik Gandini, Etioopia, 52’Kohtumine filmi peategelase dr. Erik Erichseniga

“MÄSSAJA KIRURG” Erik Gandini

25. juuni - 8. juuli 2018 XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL 3

FÄÄRI SAARTE SAAGA

FESTIVAL RATASTEL2. - 8. juuli 2018

KAKS SUURT MEREREISI

manija saaREkEskusEsREEdEl, 29. juunil

taRtus ElEktRitEatRisjakobi 1, tartu27. juuni 2. - 6. juuli

toRi Rahvamajas2. - 5. juuli

tõstamaa mõisas6. juulil

Elva kultuuRikEskusEskesk 30, Elva3. & 5. juulil

uRvastE sEltsimajas3.-7. juulil

viljandis kondasE kEskusEspikk 8, viljandi5.-7. juulil

hEimtali Rahvamajas5.-7. juulil

vaata kava: www.mona.ee

Operaatoriks õppinud, kuid laias maailmas eel-kõige dokkide reźissöö-rina tunnustust kogunud taanlanna Ulla Boje Ras-mussen osaleb tänavusel festivalil Eesti dokkide źüriis ja toob kaasa oma neli varasemat filmi. Üks neist, “Thori saaga”, ju-tustab erakordsest Islan-di perekonnast läbi nel-ja põlvkonna. Festivalil linastub aga ka autori suurepärane Fääri saarte triloogia, mille sünnilugu aitab avada järgnev in-tervjuu.

Kuidas juhtus, et oma loometee nii tihedalt Fääri saartega sidusite? Mis Teid sinna juhatas?

Minu isa oli arhitekt, kes töötas aastaid Põh-ja-Iirimaal. Seetõttu rei-sisime perega läbi kogu Iirimaa, Šotimaa ja Briti saared. Keldi maastikud jätsid minu mõttemaa-ilmale sügava jälje. Tei-seks tegin oma esimese doki Fääri saartelt pärit majateenijatest, kes olid tulnud sõja ajal Taani leiba teenima (“Tjenes-tepiger”, 1984). Film sai Taanis väga populaarseks ja mind kutsuti Fääride-le seda näitama. Sõitsin saared risti-põiki läbi ja mind võeti kõikjal suure-päraselt vastu.

See piirkond on mulle alati meeldinud, eriti oo-kean, mis on seal täiesti omanäoline.

Esimene film kolmest, “1700 meetrit tulevikust” kõneleb saarestiku kõige eraldatumast külast, mil-le olemasolust isegi pal-jud fäärlased enne filmi kuulnudki polnud. Nüüd ühendab külaelanikke muu maailmaga kaua-igatsetud tunnel, isegi

kuningapere tuli visiidile ja paik on väga kuulus - peamiselt tänu filmile.

Seal filmimas käies silmasin alati saarestiku kõige läänepoolsemat, Mykinesi saart, mida kutsutakse hõljuvaks saareks, sest ta on ala-tasa uttu mattunud. See on maailmakuulus linnu-saar, millest sai triloogia teise osa sündmuspaik.

“Mykinesi saare val-gus” valmis 1992. aastal ja kohalikud mehed kõ-nelesid juba siis looduse tasakaalu muutumisest ja linnuliikide kadumi-sest.

Jah, kõik on muutu-nud, mõned linnuliigid on praeguseks täiesti ka-dunud, paljud on ohus-tatud ja neid ei tohi püü-da. Kalapüük on nii palju suurenenud, et kogu tasakaal on looduses pai-gast ära. See on suur tra-göödia. Me peame selle-le olukorrale lahendust otsima.

Teie kolmas film “Ko-narlik tee iseseisvusele” pajatab fäärlaste ihast rajada oma riik. Kuidas on need dokid on kogu-konda mõjutanud?

Tean, et need on mõ-jutanud väga paljude inimeste elusid. Fääri saared asuvad pealin-nast Kopenhaagenist väga kaugel ja neil pole oma poliitikutega eriti vedanud. Minu filmid on aidanud tõde fäärlaste elust ja nende soovidest tõeliste poliitikuteni viia.

Kuidas Teil õnnestus aga kohalike inimeste usaldus võita?

Tunnen uhkust, et mind võtsid omaks nii fäärlased kui taanlased. Kui ma esmakordselt

kopteriga esimese filmi võttepaigas maandusin, sain kohe aru, et see on maagiline paik. Aga koha-likud vaatasid mind võõ-rastavalt. Olin teinud nii suurt eeltööd, et tundsin ise, nagu teadnuks ma neist kõike.

Ühel varahommi-kul tuli üks mees - see, kes jutustab filmis oma prantsuse päritolust - is-tus laua äärde maha ja ütles, et nüüd räägime! Külaelanikud läkitasid ta, sest olid otsustanud mi-nuga oma lugu jagada. Teise filmi tegemisel olid mulle juba kõik uksed valla.

Kas taanlased ja fäär-lased saavad üksteise keelest aru?

Enamik taanlasi ei mõista sõnagi. Fääri saar-tel on palju erinevaid dia-lekte ja kaugete külade elanikel on isegi raskusi üksteisest aru saamise-ga. Öeldakse, et islandi ja fääri keel on väga lahe-dased klassikalisele ladi-na keelele.

See on häbiasi, et taanlased Fääri saartest nii vähe teavad. Taanis ollakse hirmul, sest kar-detakse, et Gröönimaa lahkub Taani valitsusalast ja pole teada, mis saab Fääri saartest. Nende iseseisvumispüüdlustest räägib minu kolmas Fääri saarte film, “Konarlik tee isesesvumisele”.

Käisin tollal tihti Taani parlamendis, sinna sai vabalt sisse jalutada. Nii kohtusingi väikese Fääri saarte delegatsiooniga. Need olid kaks meest - üks heledapäine, teine tume. Kusjuures see on huvitav, et nii fäärlas-te kui islandlaste seas leidub mõlemaid. Fääri saarte puhul arvatakse, et see tumedapäisus pärineb Põhja-Aafrika ja Türgi meresõitjatelt. Aga Island ja Fääri saa-red on täiesti erinevad. Kui Island peale Teist maailmasõda iseseisvus, siis terve Taani nuttis. Islandile anti 25-aastane üleminekuperiood, mida kohe kindlasti teistele iseseisvujatele enam ei võimaldata.

Ma pean seda väga oluliseks filmiks ja nagu mu suurepärane mon-teerija ütles, oli see ajast kõvasti ees.

Usun, et ühel päeval ka Fääri saared iseseisvu-vad, kuid teekond selleni saab kindlasti raske ole-ma.

Ulla Boje Rasmusseni-ga vestles Liisa Taul

Tänavuse festivali kavas on kaks eepilist filmi, mille peategelasteks mehed, kelle jaoks pole miski võima-tu. Jaanis Valgu film “Ahto. Unistuste jaht” (2018) ju-tustab loo eesti meremehest Ahto Valterist, kes ei saa enne rahu, kui on omanimelisel purjekal maakerale tiiru peale teinud. Värvikas teekond avaneb tänu pea-tegelase ja tema isa päevikutele ning unikaalsetele, “Ahto” pardal jäädvustatud värvilistele filmikaadrite-le. Reisilt naastes leidsid seiklejad eest maailma, mille pale oli täielikult muutunud, sest algas II ilmasõda. Film toob vaataja ette ühe mehe elu, meremeheks kasvamise loo ja maailma, millega tal tuli rinda pista.

Per-Ove Högnäsi film “Poiss, kes ületas Atlandi ookeani” jutustab Ahvenamaa noorukist Uno Ekblo-mist. 1939. aastal popsutas ta koos kahe kaaslasega väiksel mootorpaadil New Yorki. Ehkki sõit tegi me-hed maailmarekordi omanikeks, oli see kõike muud kui lõbureis. Mis ajendas Uno Ekblomi ette võtma nii rasket teekonda, jättes seejuures kodumaale maha oma perekonna? Film heidab valgust mehele, kes unistas suurelt.

Need on dokid unistustest, suurematest kui elu.

“AHTO. UNISTUSTE JAHT” Jaanis Valk

“Poiss, kes ületas Atlandi ookeani”Per-Ove Högnäs

4 XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL 25. juuni - 8. juuli 2018

TÕSINE JUTT MARK AITKENIGA

Möödunud aastal Pärnu Filmifestivalil linateosega “Saabusin surnult” Suure Auhinna võitnud Mark Ait-ken on taas Pärnus, seekord festivali źürii liikmena. Meh-hiko piirilinna Juárese ää-realal paikneva vaimuhaige-te varjupaiga elanike igapäe-vaelu ja poeesiat tundeliselt ning veenvalt jäädvustanud filmitegija on pühendanud vahepealse aasta fotograa-fiale ja doktoritöö kirjutami-sele. Vestlesime filmilooja, fotograafi ja kirjaniku Mark Aitkeniga festivali eel tema loomemeetodist ja kunstni-kunägemusest.

Millele oma doktoritöös keskendusite ja kust tuli mõtte seda just Pärnu Fil-mifestivalil esitleda?

Minu doktoritöö kannab pealkirja “Emotsionaalne tõde dokumentaalfilmis”, selle keskmes on doku-mentalistikas laialt tuntud tõeküsimus. Teema on eriti aktuaalne praegusel digi-ajastul, mil on nii lihtne fak-tidega manipuleerida ja po-liitikud nagu Donald Trump oma valedega olukorda pi-devalt ära kasutavad.

doktoritöö väitekirja just siin esitleda. Lisaks saan seeläbi tänada Mark Soosaart ja festivali mulle osaks saanud au eest ning kutse eest osa-leda tänavu žüriis.

Mil määral peate vajali-kuks võtte ajal sekkuda, et midagi kaamera ees juhtu-ma hakkaks? Või ootate pi-gem, et kõik sünniks ise?

Ma arvan, et iga filmite-gija hakkab olukorda konst-rueerima alates hetkest, mil vaatab läbi kaamerasilma ja kaadri paika paneb.

Minu arvates tekitas 60ndatel esile tõusnud ciné-ma vérité dokumentalistikas palju probleeme, sest mõte filmitegijast kui kärbsest sei-nal, kes kaameraga olukor-da vaatleb, lihtsalt ei kehti. On naeruväärne arvata, et dokid näitavad elu nii, nagu see päriselt on, kuna aines pärineb reaalsest elust. Iga vähegi aus filmilooja ütleks, et see pole nii.

Kuid loomulikult on to-hutult palju võimalikke va-riatsioone, võtkem näiteks film “Tapatöö” (reź. Joshua Oppenheimer, 2012) või Claude Lanzmanni “Shoah”

sin seal üheksandast kuni üheksateistkümnenda elu-aastani ja käin LAV-is tihti, kuna mu pere elab seal en-diselt. See on on väga karm maa ja sain kaasa hea õppe-tunni, kui kolisin Inglismaa-le, kus valitseva arvamuse kohaselt olid kõik LAV-is elavad valged inimesed pa-had ja kõik mustanahalised ohvrid. Paraku ei olnud see sugugi tõsi. Õppisin noores eas, et kõike ei saa võtta nii nagu pealtnäha paistab ja et on väga oluline olla uudishi-mulik ning küsida küsimusi, mitte otsustada esmamulje põhjal. See oli õppetund, mis ilmselt kannustab mind siiani.

Kusjuures, mulle tõesti meeldivad paradoksid ja ootamatused. Lõuna-Aafri-ka Vabariigi puhul on kum-maline veel see, et kohtad seal tegelasi, kelle poliitili-sed vaated võivad olla vas-tuvõetamatud, aga kes ini-mestena on tegelikult väga toredad. See ajab segadus-se, kuid arvan, et taoline vastuolulisus on pigem hea.

On see üllatus, et Teist sai filmitegija?

Ei ole, sest alustasin pil-distamisega, siis lisasin sõ-nad, siis heli ja nii see are-nes.

Nii et üllatunud ma pole, küll aga frustreerib mind dokitegemise juures hoopis rahastuse probleem. Leian, et film inimesest majaseina värvimas, aias kaevamas või puud istutamas võib olla sama huvitav kui ükskõik milline linateos, aga eelis-tatud on teatud ideed ja vaated. Minu viimase filmi, milles näeb vaimuhaigeid inimesi, põlgasid paljud festivalid ära, kuna pidasid selle sisu liiga häirivaks. Ma ei taha kurta, eks äraütle-mistega peab ka harjuma, kuid see ilmestab hästi, kui piiratud on teemade valik tänapäeva dokumentalis-tikas. Varem oldi palju ava-tumad, palju enam kohtas antropoloogilist vaatepunk-ti - filmitegijad rändasin pai-kadesse, kus keegi teine ei käinud ja nii õppisime maa-ilma tundma. Mulle tundus oma eelmise filmi puhul, et

Käsitlen seda oma nelja varasema filmi, ühe raama-tu ja loomemeetodi näitel, vaadeldes teemat kolmest aspektist.

Esmalt läbi filmilooja ja filmitava vahelise kontak-ti, mis põhineb usaldusel, on ainulaadne, intensiivne, pidevas muutumises olev suhe ja kestab enamasti vaid kuni filmi valmimiseni.

Lisaks vaatlen filmi te-gevustikku ning osaliste veenvat, emotsionaalselt paeluvat olemist. Kuna do-kumentalistina töötad mit-te-näitlejatega, otsid siirust ja ehedust, milles omakorda peitub emotsionaalne tõde.

Kolmandaks keskendun filmilooja ja tema subjekti vahelisele suhtele kui kata-lüsaatorile, mis loob tähen-duse vaataja jaoks. Ehk siis see, mida kogeb vaataja, on filmi autori ja filmitavate va-helise suhte ja ühise koge-muse tulemus, mille põhjal kujundab vaataja oma filmi-tõe.

Kõike seda illustreerib väga ehedalt minu möö-dunud aastal Pärnu Filmi-festivalil auhinnatud film, mistõttu tunduski sobilik

(1985). Võib teha filme ini-mestest, kes on sooritanud kohutavaid kuritegusid, ilma, et filmitav oleks tead-lik autori äärmiselt kriitili-sest hoiakust tema suhtes. See pole kuigi aus viis, kuna vaataja on juba ette alluta-tud filmitegija suhtumisele. Ma ei ütle, et minu töö-meetod on parem, lihtsalt minu moodused on teised. Eelistan filme tehes olla oma tegelastele nii avatud ja lähedal kui võimalik, mis tähendab, et enamasti ole-me heades suhetes, isegi sõbrad.

Teie filme ja fotosid vaa-dates tundub, et Teid huvi-tavad väga liikumine une-näo ja reaalsuse piirimail. Teie eelmise aasta võidu-filmi tegelased, vaimust vaevatud inimesed, elavad tavamõistes samuti reaal-suse ja kujuteldava piiri-mail, kord ühel, kord teisel pool piiri.

Lugesin kord tsitaati Fre-derick Wisemanilt, filmitegi-jalt, kes filmib ja monteerib kõik oma filmid ise ja nii juba viiskümmend aastat. Ta kirjeldab montaaźiprot-sessi ja selle tulemust kui “reaalsuse unenägu” (reality dream). Minu jaoks tähistab see miskit, mis pärineb nii minevikust kui olevikust, ol-les seetõttu unenäoline.

See on reaalsus, sest tema juured on päris elus, ja ei ole ka, sest loojana konst-rueerid oma kunstiteose ise.

Dokumentaalfilm ei ole ega saagi olla reaalsus, kuid ta peegeldab seda. Muidu-gi, kõik need suured mõis-ted nagu unenägu, reaalsus ja tõde on väga abstraktsed. Ka mängufilm või abstrakt-ne maal võib tegeleda tõe ja reaalsusega. Arvan, et väärtkunsti tunnuseks, olgu see draama, kujutav kunst, kirjandus jne, on side sü-gavama reaalsusega, millel pole meie igapäevaeluga midagi pistmist.

Te kasvasite üles Lõuna- Aafrika Vabariigis. Kas ja kuidas see kogemus Teid loojana mõjutanud on?

Ma ei sündinud, kuid ela-

see paik ja need inimesed on nii imelised, tahtsin seda jagada, aga olin väga naiivne arvates, et rahastajad näe-vad asja samamoodi.

Kas töötate praegu järg-mise filmi kallal ja pistate rinda samade probleemi-dega?

Mul on mõte teha film migratsioonist, kuid plaanin läheneda asjale teisiti kui tavapärased rändekriisist ja paadipõgenikest kõnelevad filmid. Ma ole praegu val-mis nii suurt tükki haukama, sest täispika filmi tegemine on väga kurnav, aja- ja raha-nõudlik ettevõtmine.

Kui pühendad end täie-likult ühele filmile, siis saab sellest kinnisidee. Sa hingad, elad ja mõtled sellest ainiti. Mis mind morjendab, ongi see, et teed väga pühendu-nult professionaalset tööd, kuid rahaline tasu ja tugi on pea olematu, samas kui fil-miturul ringlevad nii suured summad. Filmimajandus on väga tugevalt levitajate ja rahastajate poole kaldu ja millegipärast meie filmiloo-jatena lepime sellega ker-gesti.

Turundusinimesed dik-teerivad väga etteaimata-valt, kuidas tuleb teha filmi rändekriisist, kliimasooje-nemisest või ükskõik milli-sel muul teemal. Kui oled uudishimulik nagu mina, kes soovib käia senikäimata radu ja luua varem nägema-tut, siis oled jamaga koos. Turundajad tahavad alati seda, mida on juba tehtud, sest see on turvaline. Kui teed midagi täiesti uut ja lä-bimurdelist, siis nad kopee-rivad sind, kuid enne seda oled üksi. See on tänapäeva filmiloojate ja ilmselt ka fes-tivalide dilemma, kui kaalul on filmituru reeglid ja ar-mastus dokkide vastu.

Mark Aitkeni doktori-töö “Emotsionaalne tõde dokumentaalfilmis” esitlus toimub 28. juunil kell 14.00 Pärnu Vanalinna Põhikoolis ehk “Filmifestivali Palees“.

Mark Aitkeniga vestles Liisa Taul

poisi Padma Angdu’ni. See, et filmitegijad tiibetlastega kohtusid, on tõeline ime. Esmapilgul võiks arvata, et film on tiibeti budismist ja laamade reinkarnatsioonist. Selles dokis on tegu palju sügavama teemasse mineku-ga. Korea autorid jälgivad rõõmsameelset rosinsilmset Angdu’t ja tema tarka kasvatajat, arsti ja vana laamat Urgain’i nende rännakutel Põhja-Indias. Kuna Tiibet on hiinlaste poolt anastatud maa, peavad miljonid tiibet-lased elama pagulastena Indias. Filmimine toimub kau-nis Ladakh’i mägikülas. Filmi autoreid vaataja ei näe, kuid on selge, et nad elavad sama külmades kütteta onnides, söövad sama toitu ja saadavad poissi ja vana-meest erakordsetes rännutingimustes. Ühisest raskus-

te ületamisest sündis usaldus ja siiras film vanamehe ja poisi vahelisest tingimusteta armastusest.

“Markii de Wavrin. Teekond häärberist džunglisse”. Selles dokis näeme erakordset arhiivimaterjali, mida filmis Lõuna-Ameerikas ligi sada aastat tagasi belgia aristokraat markii de Wavrin. Vaatajate silme ees ava-neb elu džunglis, filmitud 1920-1938. aastatel. Ka selle doki puhul on tegemist erakordsete tingimuste kokku-sattumisega. Belgia etnograaf Grace Winter avastas professionaalselt filmitud materjali Belgia Filmiarhiivis ja pühendas 10 aastat oma elust andeka filmimehe ja fotograafi materjali mõtestamiseks. See, kuidas Markii de Wavrin sattus džunglisse, on omaette lugu. Teiseks oli õnn, et mehel oli raha muretseda endale kallis võt-tetehnika. Kolmandaks oli filmija ise kunstnik. Wavrin

vaimustus ja mõistis suguharude iidset eluviisi. Ta ei pidanud valget meest arenenumaks ja aimas ette, mil-line saatus ootab suguharusid, kui nendeni jõuavad ko-lonialistid, kes džunglikultuuri julmalt hävitavad. Teda peetakse õigustatult maailma esimeseks etnograafiks, kuigi ta oleks sellist nimetust kuuldes kõva häälega naerma puhkenud.

Kersti Uibo, dokumentalist

KERSTI 3 LEMMIKUTArtikli algus lk 1

Ajalehe väljaandja:Pärnu RVA ÜhingEsplanaadi 10, Pärnu 80010Tel. +372 58783995http://www.mona.eefestival@chaplin.ee

Ajalehe koostaja ja toimetaja Liisa Taul, Mark Soosaar