K oht ula h e ndi t e kogum i k - Europa

Kohtulahendite kogumik

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

5. aprill 2017 *

Apellatsioonkaebus — Dumping — Rakendusmäärus (EL) nr 924/2012 — Teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide import — Määrus (EÜ) nr 1225/2009 —

Artikli 2 lõiked 10 ja 11 — Teatavate eksporditehingute dumpingumarginaali arvutusest väljajätmine — Ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus mitteturumajanduslikust riigist pärit impordi korral

Liidetud kohtuasjades C-376/15 P ja C-377/15 P,

mille ese on 9. juulil 2015 Euroopa Liidu Kohtu artikli 56 alusel esitatud apellatsioonkaebus,

Changshu City Standard Parts Factory, asukoht Changshu City (Hiina),

Ningbo Jinding Fastener Co. Ltd, asukoht Ningbo (Hiina), esindajad: avocat R. Antonini ja avocat E. Monard,

apellandid,

teised menetlusosalised:

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja S. Boelaert, keda abistas avocat N. Tuominen,

kostja esimeses kohtuastmes,

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Maxian Rusche ja M. França,

European Industrial Fasteners Institute AISBL (EIFI), asukoht Brüssel (Belgia),

menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud E. Juhász, C. Vajda, K. Jürimäe (ettekandja) ja C. Lycourgos,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. juuni 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 7. detsembri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

* Kohtumenetluse keel: inglise.

ET ECLI:EU:C:2017:269 1

KOHTUOTSUS 5.4.2017 – LIIDETUD KOHTUASJAD C-376/15 P JA C-377/15 P CHANGSHU CITY STANDARD PARTS FACTORY JA NINGBO JINDING FASTENER VS. NÕUKOGU

on teinud järgmise

otsuse

1 Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener Co. Ltd paluvad oma apellatsioonkaebustes tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (T-558/12 ja T-559/12, ei avaldata, EU:T:2015:237, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nõuti nõukogu 4. oktoobri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 924/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes (ELT 2012, L 275, lk 1, edaspidi „vaidlusalune määrus“) tühistamist.

Õiguslik raamistik

Rahvusvaheline õigus

2 Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakešis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped (edaspidi koos „WTO lepingud“), mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103, edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3 Dumpinguvastase lepingu artikli 2 pealkiri on „Dumpingu kindlaksmääramine“. Selle lepingu artikkel 2.4 sätestab:

„Ekspordihinda ja harilikku väärtust võrreldakse õiglaselt. Võrdlus tehakse ühel ja samal kaubandustasandil, üldjuhul ex factory hanke tasandil, ning ajaliselt võimalikult lähedaste müükide suhtes. Igal üksikjuhul arvestatakse vastavalt olukorrale maha hindade võrreldavust mõjutavad vahed, sealhulgas müügitingimuste, maksustamise, kaubandustasandite, koguste ja füüsiliste omaduste vahed ning kõik muud hindade võrreldavust mõjutavad vahed. Lõikes 3 viidatud juhtudel tuleb samuti maha arvestada kulud, sealhulgas tolli- ja muud maksud, mis tuli maksta impordi ja edasimüügi vahel, ning tekkiv kasum. Kui hindade võrreldavus on sellistel juhtudel mõjutatud, määravad võimuorganid hariliku väärtuse kindlaks kaubandustasandil, mis on võrdväärne tuletatud ekspordihinna kaubandustasandiga, või teevad käesolevas lõikes ettenähtud mahaarvestuse. Võimuorganid teatavad asjaomastele pooltele, millist teavet on vaja õiglase võrdluse jaoks, ega pane nendele pooltele põhjendamata tõendamiskohustust.“

4 Selle lepingu artikkel 2.4.2. sätestab:

„Vastavalt õiglast võrdlust reguleerivatele lõike 4 sätetele tuvastatakse dumpingumäärade olemasolu juurdlusetapi ajal harilikult kõigi võrreldavate eksporditehingute kaalutud keskmise hariliku väärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või hariliku väärtuse ja ekspordihindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise meetodi põhjal määratud hariliku väärtuse võrdlemine üksikute eksporditehingute hindadega on lubatud, kui võimuorganid tuvastavad ekspordihindade seeria, mis eri ostjate, piirkondade või perioodide lõikes ulatuslikult erineb, ja kui selgitatakse, miks selliseid erinevusi ei saa kaalutud keskmiste väärtuste võrdlemisel või tehingupõhisel võrdlemisel nõuetekohaselt arvesse võtta.“

ECLI:EU:C:2017:269 2


Liidu õigus

5 Euroopa Liidu poolt dumpinguvastaste meetmete kohaldamist reguleeris vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51, parandus ELT 2010, L 7, lk 22) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määrusega (EL) nr 765/2012 (ELT 2012, L 237, lk 1, edaspidi „algmäärus“).

6 Selle määruse artikli 1 lõigetes 2 ja 4 oli sätestatud:

„2. Toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind.

[…]

4. Käesolevas määruses tähendab mõiste „samasugune toode“ toodet, mis on vaatlusaluse tootega identne, see tähendab täiesti sarnane, või sellise toote puudumisel muud toodet, mis ei ole vaatlusaluse tootega küll täiesti sarnane, kuid on omadustelt väga sarnane.“

7 Sama määruse artikkel 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ oli sõnastatud järgmiselt:

„[…]

C. Võrdlus

10. Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

[…]

D. Dumpingumarginaal

11. Vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele määratakse dumpingumarginaalide olemasolu uurimisperioodi jooksul harilikult kindlaks kõigi ühendusse suunatud ekspordi tehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või normaalväärtuste ja ühendusse suunatud ekspordi üksikute hindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise põhjal määratud normaalväärtust võib siiski võrrelda kõigi ühendusse suunatud ekspordi üksiktehingute hindadega, kui ekspordihindade struktuuris esinevad olulised erinevused seoses eri ostjate, piirkondade või ajavahemikega ning kui käesoleva lõike esimeses lauses märgitud meetodid ei kajasta täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust. Käesolev lõige ei välista artikli 17 kohase väljavõttelise uuringu kasutamist.

[…]“.

ECLI:EU:C:2017:269 3


8 Nimetatud määruse artikli 3 lõigetes 2, 3 ja 8 oli sätestatud järgmist:

„2. Kahju tuvastamine peab põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida:

a) dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul kui ka

b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.

3. Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või ühenduse tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

8. Dumpinguhinnaga impordi mõju hinnatakse ühenduse tootmisharu samasuguse toote toodangu suhtes, kui kättesaadavate andmete abil on võimalik sellist toodangut eraldi kindlaks teha selliste kriteeriumide põhjal nagu tootmisprotsess, tootjatepoolne müük ja kasum. Kui seda toodangut ei ole võimalik selliselt eraldi kindlaks teha, hinnatakse dumpinguhinnaga impordi mõju, kontrollides samasugust toodet sisaldava kitsaima tooterühma või -valiku toodangut, mille kohta on saadaval vajalik teave.“

Vaidluse taust ja vaidlusalune määrus

9 Apellandid on Hiina äriühingud, kes tegelevad teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide tootmisega müügiks riigisisesel turul või eksportimiseks eelkõige Euroopa Liitu (edaspidi „asjaomane toode“).

10 Nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes (ELT 2009, L 29, lk 1), kehtestas Euroopa Liidu Nõukogu asjaomaste toodete impordi suhtes dumpinguvastase tollimaksu.

11 Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organ võttis 28. juulil 2011 vastu tema juures moodustatud apellatsioonikogu aruande ja vaekogu aruande, mida on muudetud apellatsioonikogu aruandega juhtumi kohta „Euroopa ühendused – lõplikud dumpinguvastased meetmed teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes“ (WT/DS397). Nendes aruannetes tuvastati, et liit oli rikkunud teatavaid WTO õigusnorme.

12 Vastavalt nõukogu 23. juuli 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1515/2001 meetmete kohta, mida ühendus võib võtta pärast WTO vaidluste lahendamise organi aruannet dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete kohta (ELT 2001, L 201, lk 10; ELT eriväljaanne 11/38, lk 50), avaldas Euroopa Komisjon pärast soovitusi ja otsuseid, mille vaidluste lahendamise organ võttis vastu 28. juulil 2011 vaidluses EÜ – kinnitusdetailid (DS397) (ELT 2012, C 66, lk 29), 6. märtsil 2012 arvamuse dumpinguvastaste meetmete kohta, mis kehtivad teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordil.

ECLI:EU:C:2017:269 4


13 Selleks et kindlaks määrata, kuidas tuleb määrust nr 91/2009 muuta, et kooskõlastada see vaidluste lahendamise organi eespool viidatud soovituste ja otsustega, algatas komisjon vastavalt sellele arvamusele dumpinguvastaste meetmete läbivaatamise määruse nr 1515/2001 alusel. Nõukogu võttis pärast seda läbivaatamist 4. oktoobril 2012 vastu vaidlusaluse määruse.

14 Mis puutub ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlusse, siis nõukogu jättis teatavate huvitatud isikute poolt algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel esitatud tootmiskulude, tõhususe ja tootlikkuse erinevuste arvessevõtmiseks esitatud kohandamistaotlused rahuldamata.

15 Mis puutub dumpingumarginaali arvutamisse, siis osas, milles normaalväärtus määrati algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt kindlaks mitteturumajandusliku kolmanda riigiga, milleks oli kõnesoleval juhul India, seotud andmete põhjal ning eelkõige ühe India tootja (edaspidi „India tootja“) esitatud andmete alusel, märkis nõukogu vaidlusaluse määruse punktides 82, 102 ja 109 sisuliselt, et kaalutud keskmise normaalväärtuse ja kaalutud keskmise ekspordihinna võrdlemisel välistati tehingud, mis käsitlesid neid asjaomase toote liike, mida eksportisid Hiina eksportivad tootjad ja millele vastavat liiki tooteid India tootja ei tootnud ega müünud. Nõukogu täpsustas, et seda meetodit loeti dumpingu taseme kindlaksmääramiseks kõige usaldusväärsemaks. Nimelt, kui Hiina eksportivate tootjate asjaomase toote kõigi liikide suhtes oleks püütud leida väga sarnast liiki tooteid, mida India tootja toodab ja müüb, oleks see tinginud valede järelduste tegemise. Lisaks selgitas nõukogu, et tema arvates olid dumpingu arvutamiseks kasutatud eksporditehingud kõikide Hiina eksportivate tootjate eksporditud asjaomaste tooteliikide puhul representatiivsed.

16 Vaidlusaluse määruse artikliga 1 vähendati määrusega nr 91/2009 kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu Changshu City Standard Parts Factory jaoks 38,3%-ni ning säilitati äriühingu Ningbo Jinding Fasteneri puhul määratud tollimaks 64,3% tasemel.

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

17 Apellandid esitasid vaidlusaluse määruse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. detsembril 2012.

18 Üldkohtu neljanda koja president liitis 6. mai 2014. aasta määrusega kohtuasjad T-558/12 ja T-559/12 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse tegemise huvides.

19 Apellandid esitasid oma hagi põhjenduseks Üldkohtus kaks väidet.

20 Esimene väide oli, et on rikutud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a, lõikeid 8, 9 ja 11 ning artikli 9 lõiget 5, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4.2. Selle väite raames heitsid apellandid nõukogule ja komisjonile ette, et dumpingumarginaali arvutusest jäeti välja tehingud Hiina eksportivate tootjate poolt eksporditavate asjaomase toote nende liikide kohta, millele vastavat ühtegi tooteliiki India tootja ei tooda ega müü. Dumpingumarginaali arvutamisel jäeti arvesse võtmata 38% Changshu City Standard Parts Factory müügist ja 43% Ningbo Jinding Fasteneri müügist.

21 Teise väite kohaselt oli – esimese võimalusena – rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 10 ja dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4, ning teise võimalusena ELTL artiklit 296. Väide käsitles apellantide esitatud kohandamistaotluste rahuldamata jätmist.

22 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega apellantide mõlemad väited tagasi ja jättis hagid tervikuna rahuldamata.

ECLI:EU:C:2017:269 5


Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

23 Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

— tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

— rahuldada nõuded, mille nad esitasid Üldkohtule esitatud hagis, ja tühistada vaidlusalune määrus apellante puudutavas osas, ning

— mõista nende kohtukulud Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses välja nõukogult ning jätta menetlusse astujate kohtukulud nende endi kanda.

24 Nõukogu palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning mõista apellatsiooni- ja Üldkohtus toimunud menetluse kohtukulud välja apellantidelt.

25 Komisjon palub Euroopa Kohtul:

— jätta apellatsioonkaebused vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

— teise võimalusena jätta apellatsioonkaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ja

— mõista kohtukulud välja apellantidelt.

26 Euroopa Kohtu presidendi 22. septembri 2015. aasta otsusega liideti kohtuasjad C-376/15 P ja C-377/15 P menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

Apellatsioonkaebused

27 Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuste põhjenduseks kaks väidet. Esimene väide käsitleb dumpingumarginaali arvutamisel teatavate eksporditehingute väljajätmist. Teine väide käsitleb liidu institutsioonide keeldumist teha normaalväärtuse ja ekspordihinna vahelise võrdluse käigus teatavaid kohandusi.

Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus kohtuasjas C-377/15 P

28 Komisjoni väitel ei ole apellatsioonkaebus kohtuasjas C-377/15 P vastuvõetav, kuna see on identne apellatsioonkaebusega kohtuasjas C-376/15 P. Komisjoni väitel on identsed menetluse pooled, vaidlustatud aktid, vaidlustatud kohtuotsus ja argumendid. Apellatsioonkaebus kohtuasjas C-377/15 P, mis esitati viimasena, on järelikult samal ajal pooleli oleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatu.

29 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb teisest hagist hiljem esitatud hagi, milles on vaidlus samade poolte vahel, mis põhineb samadel väidetel ja milles nõutakse sama õigusakti tühistamist, jätta samal ajal pooleli oleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatuna läbi vaatamata (kohtuotsus, 9.6.2011, Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, C-465/09 P–C-470/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:372, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

30 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et apellatsioonkaebuste puhul kohtuasjades C-376/15 P ja C-377/15 P on vaidlus täpselt samade poolte vahel. Apellatsioonkaebus kohtuasjas C-377/15 P kordab sõna-sõnalt apellatsioonkaebust kohtuasjas C-376/15 P. Peale selle põhinevad need apellatsioonkaebused identsetel väidetel, sest mõlemas apellatsioonkaebuses nõutakse Üldkohtu sama kohtuotsuse ja sama õigusakti tühistamist.

ECLI:EU:C:2017:269 6


31 Nendel tingimustel tuleb apellatsioonkaebus kohtuasjas C-377/15 P põhjusel, et see esitati hiljem kui apellatsioonkaebus kohtuasjas C-376/15 P, vastuvõetamatuna läbi vaatamata jätta samal ajal pooleli oleva kohtuasja tõttu.

Kohtuasja C-376/15 P esimene väide

Poolte argumendid

32 Esimene väide käsitleb Üldkohtu arutluskäiku vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–90. See on jaotatud kolme ossa.

33 Esimese väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus on valesti tõlgendanud kohustust võrrelda kõiki eksporditehinguid, mis tuleneb algmääruse artikli 2 lõikest 11 ja dumpinguvastase lepingu artiklist 2.4.2. Apellantide arvates tuleb neid kahte sätet tõlgendada nõnda, et kõiki asjaomase toote, nagu see on määratletud uurimise alustamisel, ekspordimüügitehinguid tuleb dumpingumarginaali arvutamise eesmärgil võrdluses arvesse võtta. See tõlgendus tuleneb nimetatud sätete sõnastusest ning 27. septembri 2007. aasta kohtuotsusest Ikea Wholesale (C-351/04, EU:C:2007:547). Võimalikud täiendavad raskused, mis on seotud „analoogse riigi“ meetodi kohaldamisega, ei võimalda teha erandeid dumpingumarginaali kindlakstegemise eeskirjadest.

34 Esimese väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus on õigust valesti kohaldanud, kui ta segas omavahel ühest küljest algmääruse artikli 2 lõikes 11 ja dumpinguvastase lepingu artiklis 2.4.2 nimetatud kohustused ning teisest küljest selle määruse artikli 2 lõikes 10 ja selle lepingu artiklis 2.4 sätestatud kohustused hindade võrreldavuse puhul. Nad täpsustavad seoses sellega, et dumpingumarginaali arvutamise kooskõla algmääruse artikli 2 lõikega 11 ja dumpinguvastase lepingu artikliga 2.4.2 ei tuleks analüüsida mitte mõiste „võrreldavad hinnad“ põhjal, nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, vaid mõiste „võrreldavad tehingud“ põhjal. Kõikide võrreldavate tehingute puhul peavad hinnad olema muudetud võrreldavaks algmääruse artikli 2 lõike 10 ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 tähenduses, mis ei olnud kõnesolevas asjas võimalik.

35 Esimese väite kolmandas osas väidavad apellandid teise võimalusena, et algmääruse artikli 2 lõigetes 10 ja 11 ning dumpinguvastase lepingu artiklites 2.4 ja 2.4.2 esitatud nõuetega ei ole kooskõlas see, kuidas Üldkohus analüüsis „õiglast võrdlust“. Esiteks analüüsis Üldkohus väidetavalt valesti, kas muude meetodite kasutamine normaalväärtuse kindlakstegemiseks oleks võinud viia „õiglasema võrdluse“ kasutamiseni kui see, mida liidu institutsioonid läbi viisid. Teiseks kinnitab Üldkohtu analüüs väidetavalt, et liidu institutsioonidel ei olnud mitte võimatu, vaid ainult keerulisem algmääruse artikli 2 lõigetest 10 ja 11 kinni pidada. Kolmandaks omistas Üldkohus väidetavalt valesti tähtsust küsimusele, kas apellandid tegid liidu institutsioonidega koostööd või mitte, märkides, mil viisil nad oleks saanud täita oma kohustusi, mis tulenesid algmääruse artikli 2 lõigetest 10 ja 11 ning dumpinguvastase lepingu artiklitest 2.4 ja 2.4.2. Neljandaks ei ole väidetavalt asjassepuutuv tehingute „representatiivsuse“ mõiste, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 83.

36 Nõukogu ja komisjon vaidlevad apellantide argumentidele vastu. Komisjon väidab alustuseks, et esimene väide ei ole vastuvõetav, kuna apellandid vaidlustavad Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele ega täpsusta, millist õigusnormi viimane on väidetavalt rikkunud. Lisaks leiab komisjon, et see väide on tulemusetu.

37 Esimese võimalusena väidavad nõukogu ja komisjon esimese väite esimese osa kohta esiteks, et Üldkohus keeldus põhjendatult kohaldamast kõnesolevale asjale 27. septembri 2007. aasta kohtuotsust Ikea Wholesale (C-351/04, EU:C:2007:547), ja teiseks, et vaidluste lahendamise organi seisukohad ei toeta apellantide edendatavat tõlgendust. Komisjon märgib samuti, et dumpinguvastase lepingu

ECLI:EU:C:2017:269 7


artiklid 2.4 ja 2.4.2 on „õiglase võrdluse“ põhimõtte väljendus. Algmääruse artikli 2 lõigetega 10 ja 11 kavatseti aga liidu õigusesse üle võtta dumpinguvastase lepingu artikkel 2.4 ning tunnistati seega nimetatud põhimõtte ülimuslikkust.

38 Mis puutub esimese väite teise ossa, siis nõukogu ja komisjon väidavad sisuliselt, et algmääruse ja dumpinguvastase lepingu sõnastusest nähtub, et „õiglase võrdluse“ nõue peab olema ülimuslik võrreldes kohustusega arvutada dumpingumarginaal kõikide eksporditehingute alusel. Lisaks on algmääruse artikli 2 lõikes 11 välja toodud dumpingumarginaali arvutamise spetsiifilised meetodid, kuid ei ole kehtestatud üldist õiglase võrdluse nõuet, mis on ette nähtud selle määruse artikli 2 lõikes 10.

39 Mis puutub esimese väite kolmandasse ossa, siis nõukogu ja komisjon märgivad esiteks, et apellandid tunduvad väitvat, et liidu institutsioonid oleks pidanud valima „kõige õiglasema“ meetodi, ent see väide on õiguslikult vale. Teiseks on liidu institutsioonide lähenemine väidetavalt õiglane, võttes arvesse teabe puudumist nende toodete hindade kohta, mida India tootja ei müünud. Kolmandaks leidis Üldkohus väidetavalt õigesti, et apellandid oleks pidanud oma väiteid põhistama ja nad said seda teha. Neljandaks on komisjoni väitel mõiste „representatiivsus“ asjassepuutuv ning seda tuleb hinnata mitte iga eksportiva tootja tasandil, vaid kõikide asjaomast toodet puudutavate tehingute tasandil. Lisaks oli eksporditehingute väljajätmine väidetavalt täiesti juhuslik ning väidetavalt ei olnud selle eesmärk mõjutada liidu institutsioonide analüüsi tulemusi.

Euroopa Kohtu hinnang

– Vastuvõetavus

40 Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev tuvastama fakte ega üldjuhul hindama tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tuvastamisel tuginenud. Kui asjaomased tõendid on kogutud nõuetekohaselt ning kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormist ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on nimelt üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. Sellise hinnangu andmine ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite moonutamisega.

41 Apellandid heidavad argumentidega, mis nad käesoleva väite toetuseks esitavad, Üldkohtule sisuliselt ette esimese võimalusena seda, et ta tõlgendas valesti algmääruse artikli 2 lõiget 11 ja dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4.2, ning teise võimalusena, et ta viis läbi sellise analüüsi, mis on vastuolus selle määruse artikli 2 lõigetega 10 ja 11 ning selle lepingu artiklitega 2.4 ja 2.4.2. Vastupidi komisjoni väidetele ei sea need argumendid kahtluse alla Üldkohtu antud hinnangut faktilistele asjaoludele, vaid selle, kuidas kohus tõlgendas õigusnorme. Apellandid on seega täpsustanud, milline õigusnormide rikkumine kujutab nende hinnangul endast viga vaidlustatud kohtuotsuses. Seega käsitlevad nimetatud argumendid õigusküsimusi, mida võidakse apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtule arutamiseks esitada.

42 Seega ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et käesolev väide on vastuvõetamatu.

– Esimese väite tulemuslikkus

43 Komisjon leiab, et apellatsioonkaebuse käesolev väide on tulemusetu.

ECLI:EU:C:2017:269 8


44 Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 56, kui Euroopa Kohus peaks selle väitega nõustudes otsustama, et Üldkohtu poolt õigeks peetav algmääruse artikli 2 lõike 11 ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.4.2 tõlgendus on vale, oleks vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi, mille tõttu tuleks kohtuotsus tühistada.

45 Seega ei saa nõustuda komisjoni argumendiga käesoleva väite tulemusetuse kohta.

– Sisulised küsimused

46 Apellandid vaidlevad vastu Üldkohtu argumentidele, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–90. Selles arutluskäigus on nende väitel õigust valesti kohaldatud, kuna see põhineb nimelt algmääruse artikli 2 lõike 11 valel tõlgendusel.

47 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima. Kuna algmääruse artikli 2 lõike 11 kohaldamine eeldab keeruliste majanduslike olukordade hindamist, siis selle hindamise kohtulik kontroll peab piirduma menetlusnormide täitmise järgimise, vaidlustatud valiku aluseks olnud asjaolude sisulise paikapidavuse, nende asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise või võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga (vt selle kohta kohtuotsused, 27.9.2007, Ikea Wholesale, C-351/04, EU:C:2007:547, punktid 40 ja 41, ning 16.2.2012, nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C-191/09 P ja C-200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 63).

48 Selleks et jõuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 esitatud järelduseni, mille kohaselt ei teinud nõukogu ühtegi ilmselget hindamisviga, kui ta jättis dumpingumarginaali arvutamisest välja seda liiki tooted, mis ei vastanud ühelegi India tootja toodetud ja müüdud tootele, nii et vaidlusaluses määruses ei rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 11 ega dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4.2, analüüsis Üldkohus, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 61, kas selline lähenemine on võimalik algmääruse artikli 2 lõike 11 ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.4.2 alusel, milles on esiteks ette nähtud, et liidu institutsioonid peavad arvesse võtma kõikide eksporditehingute hindu, mis on võrreldavad normaalväärtusega, ning mis teiseks viitavad õiglast võrdlust reguleerivatele asjassepuutuvatele sätetele.

49 Üldkohus asus selle kohtuotsuse punktis 63 esmalt seisukohale, et kuigi asjaomast toodet võidakse lugeda võrreldavaks, ei olnud sellega tegemist nende tooteliikide hinna puhul, mida see tootja tootis või müüs. Seega takistas Üldkohtu hinnangul asjaomase toote teatavate liikide, mis on küll sarnased, hinna puudumine normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlust. Seejärel otsustas kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 71, 80 ja 84, et kuna selliste toodete, mida India tootja ei müünud, normaalväärtuse arvutamise meetodite korral esineb täpsuse puudumise oht, siis võisid institutsioonid põhjendatult asuda seisukohale, et nende pakutud lähenemine on õiglane ja et selliste meetodite kasutamine ei taga väidetavalt täpsemat või õiglasemat võrdlust. Viimaks lükkas Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 85 tagasi 27. septembri 2007. aasta kohtuotsuse Ikea Wholesale (C-351/04, EU:C:2007:547) asjassepuutuvuse põhjendusel, et vastupidi kõnesolevale juhtumile ei arvutatud selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas dumpingumarginaali asjaomase toote liikide olulise representatiivsuse alusel.

50 Üldkohus leidis seda tehes, et liidu institutsioonid võisid dumpingumarginaali arvutamisel algmääruse artikli 2 lõike 11 alusel põhjendatult välistada dumpingumarginaali arvutamisest teatavad eksporditehingud, kuna puudusid „võrreldavad hinnad“ ja sellistel asjaoludel ei võimaldanud ükski arvutusmeetod läbi viia „õiglasemat võrdlust“, sest see arvutus tehti asjaomase toote „olulise representatiivsuse“ alusel.

51 Seega tuleb kontrollida, kas Üldkohtu sellise arutluskäiguga on rikutud õigusnormi, nagu väidavad apellandid.

ECLI:EU:C:2017:269 9


52 Esiteks tuleb selleks, et kindlaks teha, kas algmääruse artikli 2 lõike 11 alusel on liidu institutsioonidel kohustus võtta arvesse kõiki eksporditehinguid või kas neil on lubatud välistada dumpingumarginaali arvutamisel osa neist tehingutest, analüüsida selle sätte sõnastust, konteksti ja eesmärke (kohtuotsus, 16.4.2015, Angerer, C-477/13, EU:C:2015:239, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

53 Mis puutub esmalt selle sätte sõnastusse, siis tuleb märkida, et see näeb ette normaalväärtuse ja ekspordihinna kaks võrdlusmeetodit: üks meetod, mida kutsutakse „sümmeetriliseks“ ja mis põhineb kõikide liitu suunatud eksporditehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse ja kaalutud keskmise hinna võrdlusel või tehingupõhisel võrdlemisel, ning meetod, mida kutsutakse „asümmeetriliseks“ ja mis põhineb kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlusel kõikide liitu suunatud üksikute eksporditehingutega. Olenemata sellest, milline on võrdlusmeetod, viitab algmääruse artikli 2 lõige 11 „kõikidele liitu suunatud eksporditehingutele“. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 71, võimaldab see sõnastus asuda seisukohale, et liidu institutsioonid ei või dumpingumarginaali arvutamisel välja jätta eksporditehinguid, mis on seotud asjaomase toote teatavate liikidega.

54 Seejärel tuleb seoses algmääruse artikli 2 lõike 11 eesmärgiga tõdeda, et selle sätte kohaselt peavad nii sümmeetriline kui ka asümmeetriline dumpingumarginaali arvutusmeetod võimaldama kajastada täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust.

55 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, on selle eesmärgiga vastuolus see, kui liidu institutsioonid jätavad asjaomase toote teatavate liikidega seotud eksporditehingud dumpingumarginaali arvutamisest välja. Nimelt ei ole sellise väljajätmise tagajärjel neil institutsioonidel võimalik mõõta, milline võib olla nende tehingute mõju nimetatud arvutustele, nii et nimetatud institutsioonid ei saa olla kindlad, et arvutatud dumpingumarginaal kajastab täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust.

56 Mis viimaks puutub algmääruse artikli 2 lõikesse 11, siis selle määruse artiklist 1 „Põhimõtted“ tuleneb, et dumpinguvastane uurimine on seotud konkreetse tootega, mida kutsutakse „asjaomaseks tooteks“ ja mille liidu institutsioonid määravad kindlaks selle uurimise alustamisel.

57 Nii sätestab nimetatud määruse artikli 1 lõige 2, et toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind liitu eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav ekspordihind. Lisaks sellele on sama määruse artikli 1 lõikes 4 ette nähtud, et algmääruse kohaldamisel tuleb mõistest „samasugune toode“ aru saada nii, et see on identne mõistega „asjaomane toode“. Seega arvutatakse dumpingumarginaal „asjaomase toote“ sellise määratluse alusel, nagu panevad ette liidu institutsioonid uurimise alustamisel.

58 Sama moodi tuleneb algmääruse artikli 3 lõigetest 2, 3 ja 8, mis viitavad mõistele „samasugune toode“, et liidu institutsioonid määravad „asjaomase toote“ põhjal kindlaks, kas liidu tööstusele on dumpingu esemeks oleva impordiga tekitatud kahju.

59 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, ei keela „asjaomase toote“ määratlemine uurimise alustamisel liidu institutsioonidel jagada see toode erinevateks tooteliikideks või tootemudeliteks ning tugineda normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlustele tootemudelite või tooteliikide kaupa.

60 Sellele vaatamata on tõsi, et liidu institutsioonidel on kohustus teha kooskõlas sellise määratlusega kindlaks „asjaomase toote“ kui terviku üldine dumpingumarginaal. Igasugune muu tõlgendus tähendaks seda, et liidu institutsioonidele antakse võimalus mõjutada dumpingumarginaali arvutamise tulemusi sellega, et jäetakse välja „asjaomase toote“, nagu see on määratletud uurimise alustamisel, üks või mitu tooteliiki või tootemudelit.

ECLI:EU:C:2017:269 10


61 Järelikult ei saa algmääruse artikli 2 lõiget 11 selle sõnastust, eesmärki ja konteksti arvesse võttes tõlgendada sel viisil, et see lubab dumpingumarginaali arvutamisel välja jätta liitu suunatud eksporditehinguid, mis on seotud asjaomase toote teatavate liikidega. Sellest sättest tuleneb hoopis, et liidu institutsioonid peavad seda marginaali arvutades võtma arvesse kõiki neid tehinguid.

62 Tuleb lisada, et seda järeldust ei sea kahtluse alla ükski institutsioonide argument, milles nad tuginesid dumpinguvastase lepingu artikli 2.4.2 tõlgendusele.

63 Nimetatud järeldust toetab lisaks 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale (C-351/04, EU:C:2007:547, punkt 56). Euroopa Kohus tuletas selles meelde algmääruse artikli 2 lõiget 11, mille kohaselt kaalutud keskmist normaalväärtust võrreldakse „kõikide liitu suunatud eksporditehingute kaalutud keskmiste hindadega“. Olles seda meelde tuletanud, otsustas ta, et nõukogu on teinud ilmselge hindamisvea, kuna ta ei arvutanud üldist dumpingumarginaali, tuginedes võrdlustele, mis täielikult kajastavad kõiki võrreldavaid ekspordihindu.

64 See kohtuotsus käsitles küll sellise meetodi kasutamist, mida kutsutakse negatiivsete dumpingumarginaalide „nullini vähendamiseks“ üldise dumpingumarginaali arvutamisel; see küsimus on erinev käesolevas asjas käsitletavast küsimusest, milleks on teatavate tehingute väljajätmine sellest arvutusest, kuna puuduvad sellised tooted, mida analoogse riigi tootja toodab ja müüb. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 82, on siiski nii viidatud kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas kui ka käesolevas kohtuasjas vaatluse all teatavate eksporditehingute hinna arvesse võtmata jätmine dumpingumarginaali arvutamisel. Seoses sellega ei ole eriti oluline, et käesolevas asjas ei võetud teatavate eksporditehingute hinda üldse arvesse, samas kui kohtuasjas, milles tehti 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale (C-351/04, EU:C:2007:547), võeti neid hindu arvesse ainult osaliselt ja nii, et neid oli sisuliselt muudetud.

65 Vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 esitatud kaalutlustele ei saa 27. septembri 2007. aasta kohtuotsuse Ikea Wholesale (C-351/04, EU:C:2007:547) asjakohasuse välistamisel arvesse võtta asjaolu, et kõnesolevas asjas arvutati dumpingumarginaal asjaomase toote liikide „olulise representatiivsuse“ alusel. Kuigi apellandid vaidlustavad liidu institutsioonide poolt dumpingumarginaali arvutamisel arvesse võetud tehingute representatiivsuse, ei võimalda nimelt algmääruse artikli 2 lõige 11 kuidagi arvutada seda marginaali asjaomase toote „olulisele representatiivsusele tuginedes“.

66 Teiseks tuleb kontrollida, kas hoolimata algmääruse artikli 2 lõike 11 ulatusest, nagu see on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 61, asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 põhjendatult seisukohale, et liidu institutsioonidel oli õigus jätta asjaomase toote liikidega seotud teatavad eksporditehingud välja, kuna nende tooteliikide puhul puudusid „võrreldavad hinnad“ ja et muu normaalväärtuse arvutusmeetodi kasutamine ei oleks taganud „õiglasemat võrdlust“.

67 Mis esiteks puutub „võrreldavate hindade“ puudumisse, siis tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõike 11 kohaselt arvutatakse dumpingumarginaal, võrreldes normaalväärtust ja kõiki liitu suunatud eksporditehinguid „vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele“. Lause viimane osa viitab selle määruse artikli 2 lõikele 10, milles on ette nähtud, et kui normaalväärtust ja ekspordihinda ei ole võimalik õiglaselt võrrelda, siis võetakse kohanduste näol arvesse erinevusi neis asjaoludes, mille kohta väidetakse ja tõendatakse, et need mõjutavad hindu. Hindade võrreldavust võetakse seega arvesse mitte nimetatud määruse artikli 2 lõike 11 kohaldamise kontekstis, vaid sama määruse artikli 2 lõike 10 kohaldamisel.

68 Teisisõnu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 57 ja 61, et dumpingumarginaal tuleb algmääruse artikli 2 lõikele 11 tuginedes arvutada „asjaomase toote“ sellise määratluse alusel, nagu panevad ette liidu institutsioonid uurimise alustamisel, ilma et selle toote mis tahes tooteliike või tootemudeleid ei saaks sellest arvutusest välja jätta. Kuid et seda arvutust oleks võimalik teha, peavad liidu institutsioonid seevastu võrdlema hindu, võttes kohanduste näol arvesse neid hindu mõjutavaid erinevusi selle määruse artikli 2 lõike 10 tähenduses.

ECLI:EU:C:2017:269 11


69 Sellest tuleneb, et Üldkohus asus valesti seisukohale, et liidu institutsioonidel oli õigus jätta välja asjaomase toote teatavate liikidega seotud eksporditehingud, kuna nende tooteliikide puhul puudusid „võrreldavad hinnad“.

70 Lisaks tuleb täpsustada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 78, et praktikas võivad liidu institutsioonid sellisel juhul nagu kõnesolevas asjas, kui analoogse riigi tootja ei tooda ega müü teatavat liiki toodet, kas otsustada jätta seda liiki toode „asjaomase toote“ määratlusest välja või määrata vastava tooteliigi kohta arvestuslik normaalväärtus, nii et dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks saaks arvesse võtta ka selle asjaomase toote liigiga tehtavaid eksporditehinguid.

71 Mis teisest küljest puutub asjaolusse, et normaalväärtuse arvutamise teistsuguse meetodi kasutamine ei oleks taganud „õiglasemat võrdlust“, siis kuigi algmääruse artikli 2 lõigete 10 ja 11 lugemisel nende koostoimes selgub, et dumpingumarginaali arvutamine peab põhinema „õiglasel võrdlusel“, ei esine mõiste „õiglasem võrdlus“ neis sätetes kusagil. Mööndes, et see mõiste on asjassepuutuv, tuleb siiski märkida, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 61, et eksporditehingute väljajätmist ei saa lugeda vahendiks, millega tagada „õiglane võrdlus“. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et normaalväärtuse arvutamise teistsuguse meetodi kasutamine ei oleks taganud „õiglasemat võrdlust“.

72 Sellest tuleneb, et Üldkohus kohaldas õigust valesti, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–90, et nõukogu võib dumpingumarginaali arvutamisel välja jätta sellist liiki tooted, mis ei vasta ühelegi India tootja toodetud või müüdud tootele.

73 Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimese väitega nõustuda ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus, ilma et oleks vaja analüüsida esimese väite raames esitatud muid argumente või teist väidet.

Hagid Üldkohtus

74 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Kõnealusel juhul on tegemist niisuguse olukorraga.

75 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 52–72, rikkus nõukogu algmääruse artikli 2 lõiget 11, kui ta asus vaidlusaluse määruse punktides 82, 102 ja 109 seisukohale, et tuleb välja jätta Hiina eksportivate tootjate sellist liiki tooted, millele vastavaid tooteid India tootja ei tootnud ega müünud.

76 Sellises olukorras tuleb vaidlusalune määrus apellante puudutavas osas tühistada.

Kohtukulud

77 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

78 Kuna apellandid nõudsid kohtukulude väljamõistmist nõukogult ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt välja mõista kohtukulud, mis on seotud nii esimese astme menetlusega kohtuasjades T-558/12 ja T-559/12 kui ka apellatsioonimenetlusega kohtuasjas C-376/15 P. Kuna nõukogu nõudis aga kohtukulude väljamõistmist apellantidelt, tuleb viimastelt välja mõista kohtukulud, mis on seotud apellatsioonimenetlusega kohtuasjas C-377/15 P.

ECLI:EU:C:2017:269 12


79 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

80 Seega kannab komisjon omaenda kohtukulud seoses esimese astme menetlusega kohtuasjades T-558/12 ja T-559/12 ning seoses apellatsioonimenetlusega kohtuasjades C-376/15 P ja C-377/15 P.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. aprilli 2015. aasta otsus kohtuasjas Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (T-558/12 ja T-559/12, EU:T:2015:237).

2. Tühistada nõukogu 4. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 924/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes, Changshu City Standard Parts Factory’t ja Ningbo Jinding Fastener Co. Ltd-d puudutavas osas.

3. Jätta apellatsioonkaebus kohtuasjas C-377/15 P rahuldamata.

4. Jätta nii esimese astme menetluses kohtuasjades T-558/12 ja T-559/12 kui ka apellatsioonimenetluses kohtuasjas C-376/15 P Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener Co. Ltd kohtukulud.

5. Jätta apellatsioonimenetluses kohtuasjas C-377/15 P Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener Co. Ltd kohtukulud nende enda kanda ja mõista neilt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

6. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud esimese astme menetlustes kohtuasjades T-558/12 ja T-559/12 ning apellatsioonimenetlustes kohtuasjades C-376/15 P ja C-377/15 P tema enda kanda.

Allkirjad

ECLI:EU:C:2017:269 13

Documents

K oht ula h e ndi t e kogum i k - Europa