INIMRESSURSS JA RIIGIKAITSE:

INIMRESSURSS JARIIGIKAITSE:

Artiklikogumik

JÄTKUSUUTLIKU ARENGU VÄLJAKUTSED

1

INIMRESSURSS JA RIIGIKAITSE: JÄTKUSUUTLIKU ARENGU

VÄLJAKUTSED

Artiklikogumik

Toimetaja: Avo Trumm

2

© Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskus, 2015

Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskus on TÜ ühiskonnateaduste instituudi ja Tervise Arengu Instituudi eksperte ühendav interdistsiplinaarne mõtte- ja arenduskoda, mille tegevust rahastab Kaitseministeerium.

Toimataja: Avo TrummKaanekujundus ja küljendus: Peeter Paasmäe

Tartu ÜlikoolTervise Arengu Instituut

ISBN 978-9985-4-0876-6 (trükis) ISBN 978-9985-4-0877-3 (pdf)

3

Sisukord

Inimressurss kui eeldatav väärtus Halliki Harro-Loit 4

Kaitseväe inimressurssi jätkusuutlikkus: küsimused ja väljakutsed Avo Trumm 10

Andmete kättesaadavus ja vajadus strateegilise jätkusuutlikkuse terviseteemade käsitlemisel Leila Oja 21

Meeste tervis: rahvastiku terviseuuringute ja ajateenijate üldfüüsilise testi tulemuste näitel Leila Oja 27

Ajateenijate kehalise võimekuse dünaamika aastatel 2006–2014 Veiko Park 36 Kersti Kõiv Leila Oja

Militaartöökohtadelt vabatahtlikult lahkumise põhjused Hannes Rõõs 42

Sotsiaalmeedia tsiviil-militaarvaldkondade vahelise sidususe suurendamiseks Pille Pruulmann-Vengerfeldt 53

(Sotsiaal) meedia paanika?! Andra Siibak 60

„...arvasime, et ongi hambad, ongi üks mees vähem...“ Triin Vihalemm 67

Perekond ja tegevteenistus – ahned institutsioonid? Kairi Kasearu 74

Veterani mõiste olulisus Tiia-Triin Truusa 82

Sõjaväelaste perede sidusus ühiskonnaga 88

Autorid 98

4

Inimressurss kui eeldatav väärtus

Halliki Harro-LoitÜhiskonnateaduste instituut, SJKK

Inimressursist kaitsestrateegia dokumentides räägitakse nii kitsalt kui ka väga laialt: kaitseväelased tegevteenistuses, reservistid, veteranid, tsiviilisikud kait-seteenistuses jne. Ja siis – eesti rahvas, rahva kaitsetahe ja (rahva) enesevää-rikus, mis seondub totaalkaitse põhimõtetega. Seega, ühelt poolt peegeldub julgeolekupoliitika ja kaitsestrateegia dokumentides nn tsiviil- ja militaarst-ruktuuride lahutatus (civil-military gap), teisalt aga lähtutakse sageli nendes samades dokumentides totaalkaitse põhimõttest ja teadmisest, et vaenutege-vus ei pruugi olla vaid sõjaline.

Selline olukord, kus samaaegselt on struktuurid lahutatud, kuid teisalt oodatakse nende ühtset toimimist kriisiolukorras on tekitanud vajaduse stra-teegilise sihiseadmise käigus mõtestada strateegilist inimressurssi militaar- ja tsiviilvaldkonna üleselt. Ühelt pool poliitika ja strateegia dokumendid, tegele-des sihiseadega, ei vasta ega peagi vastama küsimusele: kuidas erinevad inime-sed ja inimgrupid vastavas valdkonnas seatud eesmärke saavutavad? Teisalt, vaikimisi võetud eeldused, et inimesed – erinevatel eluetappidel ja erinevates rollides – on faktorid, mille märkamine võib sihiseade rakendustasandil olla keeruline. Nii on oluline erinevates eluetappides märgata nii tänast kui ka tu-levast kaitseväelast, tegevväelast, reservisti ja veterani kui ka teisi olulisi rolle nii militaarvaldkonna enda sees kui ka väljaspool; kas siis olukorrast sõltu-valt toetavas rollis või hoopis totaalkaitse põhimõttest lähtuvalt riiki kaitsmas. Sellest tulenevat on hädavajalik kriitiliselt küsida: kuidas strateegia- ja aren-gudokumentides olev vaikimisi võetud eeldus - et konkreetses rollis olevad inimesed on olemas ja täidavad eesmärke - tegelikult realiseerub?

Eesti rahvast rääkides saab ühelt poolt küsida demograafi liste näitajate kohta– kui palju, millises vanuses ja millises füüsilises olukorras inimesi Ees-tit kaitsmas on? Kui hea tervisega on need inimesed, kui vanad ja mis soost? Teisalt tuleb küsida, mida need inimesed Eesti kaitsmiseks on motiveeritud ja pädevad tegema? Milline on võimalus, et need inimesed tegutsevad ühe-aegselt nii omaenese tervet mõistust kasutades kui ka kollektiivselt ja ühiseid väärtusi arvestades? Kui hästi nad on valmis kuulama käsku ja kui kergesti

5

suudavad ise olukorda hinnates otsuseid vastu võtta? Ehk siis: milline on ini-meste julgeolekualane haritus (security literacy), usaldus ja hoiakud erinevate institutsioonide (sh kaitseväe) suhtes aga ka õppimisvõime ja elulaad, mis eel-poolnimetatut mõjutab.

Poliitikate rakendamistasandil ei piisa ka määratlusest “inimesed”, vaid, nagu eelpool öeldud, on oluline märgata inimesi erinevates rollides. 7. jaanuaril 2015, ajalehele Eesti Ekpress antud intervjuus räägib valitsuse värske psühho-loogilise kaitse nõunik Ilmar Raag (Salu 2015) poliitikutest kui riskifaktorist, ajakirjanikest, kes reageerisid pronksiööl kui kodanikud; rahvusgruppidest, ar-tistidest. Meedias, mis rõhutab just inimeste tegevusi, ütlemisi ja hoiakuid, on erinevate gruppide poolt loodavad teemad ja sõnumid hästi märgatavad. Käes-olevas kogumikus kirjutavad Pille Pruulmann-Vengerfeldt ja Andra Siibak sel-lest, kuidas traditsioonilise meedia kõrvale tulnud sotsiaalmeedia neid sõnumeid võimendada aitab. Käsitletud teemad, kanalid, meediaformaadid ja kontekstid moodustavad diskursused. Meedia julgeolekudiskursuse analüüs võimaldab märgata ka nn puuduvaid diskursusi – teemasid või sündmuste refl ektsioone, mis jäävad tähelepanuta, on aga ekspertide hinnangul julgeoleku aspektist oluli-sed. On väga raske hinnata meedia mõju inimeste hoiakutele ja käitumisele, küll aga saab öelda, et teatud teemade intensiivne kajastamine meedias aitab kaasa sellele, et vastava valdkonna sõnavara muutub arusaadavamaks ja täpsemaks, aitab kaasa üldharitusele vastavas valdkonnas (Paimre ja Harro-Loit 2011). Nii saab meedia, mis suudab tegeleda teemadega ilma paanikata, tõsta avalikkuse julgeoleku haritust. Strateegilisest seisukohast on väga tähtis, et me mõistaksime nii seda, kui hästi või halvasti tänane „totaalkaitse inimressurss“ on üleüldse haritud antud teemades, aga ka seda, kui võimekas on tänane ja tulevane mili-taarvaldkond teemade päevakorda toomisel ja hoidmisel.

Väikese ühiskonnana, tõsi, on meil vähem ressursse - nii raha kui ka ini-mesi - kui suurtel ühiskondadel. Kuid me saame väikese muuta eeliseks in-foühiskonnas toimuvate kiirete sotsiaalsete muutuste tingimustes. Sellistes piiratud ressursside tingimustes peame aru saama, et iga üksik inimene on ressurss. President Ilves 2014. aasta iseseisvuspäeva kõnes ütles: „Kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julge-olek. Kõik ülejäänu – majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur – sõltub neist alustaladest. (Ilves 2014.). President nimetab neid kolme komponenti rahvus-likuks taristuks ja tarkvaraks. Oluline on, et meie vähesed inimesed oleksid võimalikult hea haridusega, võimalikult terved ja võimalikult hea julgeoleku alase kirjaoskusega – see võimaldab kriisiolukorras arukalt käituda.


6

See tähendab, et riikliku püsimajäämise ja julgeoleku küsimused on väga tihedalt seotud tervise, sealhulgas mitte ainult adekvaatse arstiabi, aga ka ter-vise ennetuse teemadega. Nii on sellealane vastutus korraga nii militaar- kui ka tsiviilvaldkonnal. Julgeolekualase harituse juurde kuulub võimekus iseen-da tervise eest seista ja seda valdkonda peab toetama nii üldhariduskool kui ka sõjavägi, kus noored mehed ja naised peaksid lisaks kehalise võimekuse suurendamisele kujundama ka tervisliku eluviisi harjumusi.

Totaalne riigikaitse toimib siis, kui ka need, kellel otsene kontakt mili-taarstruktuuridega puudub, on valmis märkama ja vastu seisma vaenulikule infotegevusele. Seega on oluline küsida, kui suurel osal elanikkonnast on täna oskus ja motivatsioon kriitiliselt analüüsida meediasõnumeid?

Totaalse riigikaitse toimima saamine võib tegevteenistuse efektiivse ja si-sulise korraldamise kõrval tunduda hoomamatult suur ja keerukas. Seega on kaitsetegevuse tulemuslikkuse jaoks on oluline küsida, kas me teame täna oma inimestest piisavalt, et neid motiveerida võimalikult efektiivselt tegutsema. Toetudes oma tugevusele – ja väikese ühiskonna üks võimalik eelis suurte eest on väike inerts - peaksime suutma väliskeskkonnast tulenevate vajadustega kii-resti ja paindlikult kohaneda.

Infoküllastuse tingimustes tuleb arvestada, et “piisav teadmine” ei teki vaid andmeladude olemasolu kaudu. Efektiivse tegevuse tagamiseks tuleks pi-gem sõnastada kuus eeldust kvaliteetse teadmise loomiseks:

1. Informatsiooni ja andmeid inimressursi kohta on/kogutakse piisavalt (ja neid ei ole liiga palju);

2. Andmed, mida eesmärgipäraselt korjatakse ja talletatakse on kvaliteetsed;3. Andmed on hästi korraldatud ja vajadusel kiiresti juurdepääsetavad ning

analüüsitavad;4. Andmetel põhinev analüüs võimaldab märgata riske, võimalusi ja (mingil

määral) prognoosida tulevikutegevusi;5. Inimeste tegevusi ja motivatsiooni suunavad ametkonnad oskavad ole-

masolevaid analüüse kasutada ja omavahel tegevusi koordineeida. Selleks on oluline, et erinevate ametite ja organisatsioonide vaheline kommuni-katsioon toimib, sealhulgas ka militaar- ja tsiviilvaldkonna lahusust efek-tiivselt ületades;

6. Informatsiooni analüüs võimaldab märgata ka selliseid ühiskonnas tekki-vaid probleeme ja vajadusi, mida andmete kogumise eesmärke seades ei osatud veel küsida.

Halliki Harro-Loit

7

Infoküllases ühiskonnas, kus nn andmerevolutsiooni tulemusena kasvab in-formatsiooni hulk geomeetriliselt, on muutnud küsimus andmete kvaliteedist ja kasutuseoskusest kriitiliseks. Oluline on siinkohal teha selgelt vahet and-metel, informatsioonil ja teadmistel. Neid eristab sünteesi aste, kus andmed on kõige vähem sünteesitud, üksikud killud, mille pinnalt pole võimalik si-sulist otsust vastu võtta. Informatsioon on andmed, mis on juba töödeldud ning koondatud. Teadmised on informatsioon, mis on konteksti asetatud, sünteesitud ning rakendatavad. Infoküllases ühiskonnas on oluline mõista, et enamasti kohtame me siiski andmeid ning nende süntees informatsiooniks ja teadmisteks, mille põhjal siis teadmispõhiseid otsuseid vastu võtta, nõuab palju ressurssi ja investeeringuid.

Ühelt poolt on loodud võimalused üha enam muuta andmeteks seda in-formatsiooni, mida organisatsioonid ja inimesed ise oma igapäevase tegevuse käigus toodavad ja talletavad. Nii koondame me infosüsteemidesse nt haridu-se ja tervise andmeid nii tsiviil kui ka militaarvaldkonnas. Lisaks on nn quan-tifi ed self ehk „mõõdetava enda“ nimeline liikumine, kus miniarvutid randmel mõõdavad inimese liikumist, südametegevust, vere hapnikusisaldust jms igal eluhetkel. Kuidas olemasolevat informatsiooni ühiskondlikku inimressursi kohta vajalikul hetkel teadmistepõhiseks otsuseks koondada on aga väljakut-se nii üksikisikule kui ka suurematele organisatsioonidele. Oluline pole mitte ainult andmeid koguda, vaid ka võime esitada õigeid küsimusi – teada seda, mida me ei tea.

Nii on lisaks andmete kogumisele ja õigete küsimuste küsimisele tähtis ka see, kuidas sünteesida neid andmeid, mida spetsiaalse uurimisküsimuse lahendamiseks korjatakse? Sageli korjame me täna andmeid väga tehniliste üksikküsimuste lahendamiseks ning näilise andmeküllasuse juures võib olla olukord, et pole kedagi, kes saab ja oskab neid andmeid kasutada hilisema-te analoogiliste uurimisküsimuste jaoks? Nii on tähtis läbi mõelda andmete kogumise detailisus, säilitamise võimalused, üldistatuse aste ning erinevate andmebaaside ühilduvusvõimalused. Tsiviil- ja militaarvaldkonna lahususe kontekstis on ülimalt oluline hästi toimiv riiklik struktuur, mis suudab vaja-dust mööda andmeid erinevatest baasidest koondada ja otsustesse ühendada.

Kolmanda olulise tegurina on üha tähtsam küsimus nn suured andmed, vabalt kättesaadav informatsioon sotsiaalvõrgustikes, avalikes andmebaasides, rääkimata nn elektroonilistest jalajälgedest, mis on kättesaadavad suurtele rahvusvahelistele infohiiglaste (nt Google). Need avalikud andmed on ühelt poolt oluline strateegiline ressurss nii omade inimeste kohta paremate otsuste vastu võtmiseks kui ka vaenlase tegevuse paremaks mõistmiseks. Teisalt on


8

suured andmed ka oluline julgeolekurisk, kus avalikku informatsiooni koon-damine ja võimalikult tõhus analüüs on sarnane külma sõja aegse võidurelvas-tumisega. Siin on tehnoloogiarikka e-Eesti potentsiaalseks eeliseks võimalus oma võimekust ära kasutada. Infoküllases ühiskonnas on seega andmete kva-liteet, nende analüüsi võimekus ja sellest tulenev analüüsi rakendamise oskus olulisem väärtus kui informatsioon.

Eelpool nimetud totaalkaitsepõhimõtte ja inimressursi efektiivse toimi-mise eeldustena tuleb välja tuua ka kommunikatsiooni tõhus toimimine. On tõsi, et infoühiskonnas, kus tehnoloogia ja majandus suruvad peale üha kiire-maid otsustusprotsesse (mis omakorda, nagu öeldud, nõuavad andmetöötlust), muutub otsustusi vastuvõtvate inimeste kommunikatsioon üha keerulise-maks. See tähendab, et iga üksik inimene peab olema üha tõhusamalt võime-line eristama olulist ja ebaolulist informatsiooni. Seda on järjest raskem teha, sest igapäevase informatsioonitöötluse koormus on järjest suurenev. Lisaks sellele on meediast küllastunud ühiskonnas konkurents ja võitlus tähelepanu eest see valdkond, kus kaitsetemaatika konkureerib globaalse meelelahutus-tööstusega. Inimeste igapäevases uudisvoos konkureerivad uudised terroriak-tidest, piiritagusest mõjutustegevusest kuulsuste seksiskandaalidega. Killus-tunud meediamaastikul on üha raskem esitada ühte domineerivat sõnumit, seda nii informeerimiseks ja harimiseks mõeldud teemadel kui ka paanikat ja killustumist soodustaval teemal.

Samas – ebaefektiivne kommunikatsioon, dubleerimine, infotõkete tõttu tekkinud pinged ja konfl iktid inimeste vahel on just see valdkond, mis inimes-te tegevuse efektiivsust vähendab. Seega on oluline, et kaitsesüsteemi erine-vaid ülesandeid täitvad ametid, kaitsevõimet toetavad organisatsioonid ja ini-mesed, kes poliitikat loovad ja rakendavad oleksid valmis kriitiliselt esitama küsimuse: kuidas ja kelle käest saab vajalikku teavet? Millised andmebaasid peavad koos toimima ja kuidas efektiivne e-riik saab informeerida kaitsevald-konna jaoks olulisi otsuseid kõige paremal viisil?

Kokkuvõttes, inimressursi küsimus totaalkaitse kontseptioonist lähtuvalt on n.ö. läbiv teema ja seetõttu on sellekohaste küsimuste formuleerimine, ak-tiivne tähelepanu selle teema osas kõikide kaitsega tegelevate inimeste asi. Ja tänases Eestis on tähtis öelda, et kaitsega tegelevad meil kõik inimesed ja or-ganisatsioonid.

Halliki Harro-Loit

9

Kirjandus

Ilves T. H. (2014) Vabariigi President Eesti Vabariigi 96. aastapäeval 24. veebruaril 2014. http://president.ee/et/ametitegevus/koned/9862-2014-02-24-16-05-12/index.html

Paimre M., Harro-Loit H. (2011). Media generated news waves – catalysts for discursive change: Th e case study on drug issues in Estonian print me-dia . Journalism. Th eory, Practice & Criticism, 12(4): 433 - 448.

Salu M (2015). Ilmar Raag: psühholoogilise kaitse kohalt on üks suuremaid riske poliitikud 7.01.2015 Eesti Ekspress.: http://ekspress.delfi .ee/news/paevauudised/ilmar-raag-psuhholoogilise-kaitse-kohalt-on-uks-suu-remaid-riske-poliitikud?id=70500439


10

Kaitseväe inimressurssi jätkusuutlikkus: küsimused ja väljakutsed

Avo TrummTÜ ühiskonnateaduste instituut, SJKK

Kaasaja tehnoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed arengud on sundinud ühiskonna organisatsioone üle vaatama ja korrigeerima oma seniseid organi-satsioonilisi struktuure ja juhtimismudeleid. Infoküllasus ja kiire tehnoloo-giline areng esitab tõsiseid väljakutseid ka militaarstruktuuridele. Prognoosi-tav sõjategevuse kiirenemine ja keerukamaks muutumine eeldab ühelt poolt otsustusprotsesside kiirenemist, teiselt poolt aga tehtavate otsuste suuremat läbimõeldust ja teadmistepõhisust. Seega sõltub sõjaline edukus tänapäeval tehnoloogiliste uuenduste kõrval järjest enam inimressurssi kvaliteedist ja ra-kendatavatest „sotsiaaltehnoloogiatest“.

Vajadus uute teadmiste ja nende rakendamise järgi on ilmne – ka kait-sestruktuurides. Enamike arenenud riikide kaitsevägede koosseisus on järjest enam erinevaid uurimis-, analüüsi- ja koolituskeskuseid ning intensiivselt edendatakse koostööd ülikoolide ja teadusasutustega.

Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskus – SJKK

2013. aasta detsembris allkirjastasid EV Kaitseministeerium, Tartu Ülikool ja Tervise Arengu Instituut koostöölepingu, mille üldine eesmärk on arendada riigikaitse inimfaktoriga seonduva jätkusuutlikkuse uurimissuunda, mis peab võimaldama Kaitseministeeriumil, Kaitseväel, Kaitseliidul ja Kaitseressurs-side Ametil kohandada ja parendada oma tegevusi lähtuvalt inimfaktoriga seonduvast. Selleks toetatakse koostöösünergiast lähtuvaid õppe-, teadus- ja arendustegevusi riigikaitse inimfaktoriga seonduva jätkusuutlikkuse uuri-missuunas, mille väljundid on pikaajalises perspektiivis kriitiliselt olulised riigikaitse- ja julgeolekuvaldkonnale ning Eesti kaitsevõimete arendamise

11

seisukohalt. Vastavalt lepingule on Riigikaitse inimfaktoriga seonduva jät-kusuutlikkuse üldmääratlus seotud ühiskondlike ja demograafi liste arengu-te mõjuga Eesti sõjalise riigikaitse olemusele, käsitleb erinevaid huvigruppe (kutsealused, ajateenijad ja reservväelased) ning puudutab järgmisi temaatilisi valdkondi: 1) rahvastiku- ja ühiskonnamuutused; 2) tervis ning füüsiline ja vaimne võimekus; 3) ühiskondliku moraali ja sidususe probleemistik.

Koostöö peamisteks ülesanneteks on pakkuda kaitsestruktuuridele uut teadus- ja analüüsipõhist ja usaldusväärset infot Eesti riigikaitsega seondu-va inimvara jätkusuutlikkuse kohta pikaajalises perspektiivis, luua tugev alus pikaajaliseks partnerluseks, ning institutsionaalse mälu koondamiseks ja jät-kusuutlikuks säilitamiseks pikemas perspektiivis, asetada jooksvad uurimis-tegevused riigikaitse vajaduste formaati tõstes Eesti teadlaskonna huvi ja kom-petentsi riigikaitselise inimressursi valdkonnas ja kaasata neid inimvara seire ja arendusprotsessi.

Lepingus nimetatud ülesannete täitmiseks loodi 2014. a. jaanuaris Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompe-tentsikeskus, mis ühendab TÜ ühiskonnateaduste instituudi ja Tervise Aren-gu Instituudi teadustöötajaid ja kraadiõppureid. Loodud kompetentsikeskuse teadustegevus koondub koostöölepingus fi kseeritud kolme valdkonna ehk uuringute põhitelje ümber. Iga uuringutelje raames keskendutakse vastavas valdkonnas toimunud ühiskondlike makromuutuste seirele ning analüüsitak-se nende muutuste mõju individuaalsele käitumisele. Vastavalt analüüsi tule-mustele kavandatakse vajadusel sobilikud sekkumisstrateegiad ja arenguprog-noosid ning hinnatakse toimunud muutuste mõju riigikaitsele (joonis 1).

Rahvastiku ja ühiskonnamuutuste seire raames hinnatakse, kuidas muu-tunud demograafi lise käitumise ja rände tulemusena muutub lähemas ja kaugemas perspektiivis Eesti rahvaarv ja rahvastiku koostis ning milliseid võimalusi ja väljakutseid prognoositavad muutused riigikaitse inimressursi jätkusuutlikkuse tagamiseks sisaldavad. Ühiskonnaprotsesside analüüsi raa-mes on oluline jälgida tööturul ja majandussfääris toimuvaid arenguid, kaar-distada siseriiklikke sotsiaalmajanduslikke riske ning hinnata nende võima-likke mõjusid riigikaitse inimressursile.

Tervise ja füüsilise võimekuse valdkonnas on esmase tähtsusega kutsealus-te ja ajateenijate terviseseisundi ja füüsilise võimekuse analüüs, mis on aluseks kutsealuste värbamisstrateegiate kujundamisele ja noorte tervist ja füüsilist võimekust arendavate meetmete väljatöötamisele.

Lisaks demograafi a-, majandus- ja terviseteemadele on riigikaitse inimres-sursi jätkusuutlikkuse seisukohast olulised ka kultuuri ja ühiskonna sidususe-


12

ga seotud teemad. Oluline on teada, millised on ühiskonnaliikmete üldised väärtused ja hoiakud, milline on nende suhtumine erinevatesse institutsiooni-desse, organisatsioonidesse ja liikumistesse, milline on ja millistes valdkonda-des avaldub inimeste ühiskondlik aktiivsus. Need on teemad, mis on olulised siseriikliku julgeoleku ja väärtuskasvatuse seisukohast.

Riigikaitse inimressursi jätkusuutlikkuse alase kompetentsi arendamine toimub läbi erinevate tegevuste – spetsiaaluuringud ja analüüsid, rahvusvahe-liste uuringute ja poliitikadokumentide ülevaated, üliõpilastööd, ainekursuste ja koolitusprogrammide väljatöötamine, nõustamine jms.

Riigikaitse inimressursi jätkusuutlikkus – küsimused ja väljakutsed

Tulenevalt kompetentsikeskuse peamistest tegevusvaldkondadest ja kaitseväe vajadustest kerkib esile rida olulisi ja vastamist vajavaid küsimusi. Üheks oluli-semaks nende seas on kahtlemata küsimus tuleviku riigikaitse tegevkoosseisu võimalikust hulgast ja kvaliteedist.

KAITSEVÄE INIMFAKTORIGA SEONDUVA JÄTKUSUUTLIKKUSE ANALÜÜS

MÕJU KAITSEVÄELE JA ÜHISKONNA JULGEOLEKULE

Rahvastiku- jaühiskonnamuutuste

seire ja analüüs

Rahvastiku-protsesside

analüüs

Individuaalsekäitumiseanalüüs

Rahvastiku- ja sotsiaal- ningmajanduspoliitika analüüs

ÜHISKONNA SOTSIAAL-MAJANDUSLIKU OLUKORRAEKSPERTIIS JA PROGNOOS

Ühiskonna-protsesside

analüüs

Tervise ja füüsilise võimekuse

seire ja analüüs

Terviseseire

Individuaalnetervisekäitumine jafüüsiliste võimete

arendamine

Terviseedendus ja -kasvatus

RAHVA TERVISE JA FÜÜSILISE VÕIMEKUSEEKSPERTIIS JA PROGNOOS

Füüsilisevõimekuse

seire

MAKRO-

TASAND

MIKRO-

TASAND

SEKKUMISE

TASAND

EKSPERTIIS JAPROGN

OOSM

ÕJUDEAN

ALÜÜSKaitsetahte javalmisoleku

seire ja analüüs

Ühiskonnaväärtuste ja

hoiakute analüüs

Individuaalsedhoiakud ja

kodanikuosalus

Väärtus- ja kodanikukasvatus

ÜHISKONDLIKU MORAALI JASIDUSUSE EKSPERTIIS JA PROGNOOS

Kodaniku-ühiskonna

seire

Joonis 1. Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse valdkondlik analüüsiskeem.

Avo Trumm

13

Küsimus 1: Kui suur on riigikaitse inimressurss lähemas ja kaugemas tulevikus?Kahaneva ja vananeva rahvastiku tingimustes muutub problemaatiliseks

kaitsejõudude komplekteerimine. Eesti oludes lisandub sellele intensiivne väl-jaränne, mis on eriti iseloomulik noorematele vanusegruppidele. Eesti Statis-tikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt elab aastal 2040 Eestis tänasega võr-reldes 125000 inimest vähem, 15-64 aastaste meeste arv kahaneb 65000 võrra (vt joonis 2)

Kuna inimressursi kahanemine on enamike arenenud ühiskondade mili-taarstruktuuride probleem, siis üldises plaanis nähakse selleks järgmisi või-malusi: 1) kaitseväe inimkoosseisu vähendamine ning „asendamine“ kõrg-tehnoloogiliste turbesüsteemidega, 2) olemasoleva isikkoosseisu teenistusaja pikendamine, 3) sündimuse stimuleerimine, 4) sisserände soodustamine, 5) naiste arvu ja osakaalu suurendamine kaitseväes (Stephen 2011).

Mil määral on ülaltoodud võimalused rakendatavad potentsiaalse inimres-sursi vähenemisest tulenevate probleemide leevendamiseks Eestis? Kas kaitse-väe relvastuse tehnoloogiline tõhustumine võimaldab isikkoosseisu kärpida? Kas Eesti on valmis lõdvendama sisserännupoliitikat? Kas Eesti kaitsestruk-tuurid on valmis oma koosseisus aktsepteerima senisest oluliselt suuremal määral teiste riikide kodanikke ja naisi?

632

-10 083

-14 295

-10 462

-15 745-17 664

-4738

1388 1710

-20 000

-15 000

-10 000

-5000

0

5000

15–19 20–24 25–29 30–34 35–39 40–44 45–49 50–54 55–59 60–64

Sald

o

Vanusegrupp

4021

Joonis 2. 15–64-aastaste meeste arvu muutumine 2040. aastaks võrrelduna 2014. aastaga vanuserühmade lõikes. Allikas: Statistikaameti andme-baas.


14

Küsimus 2: Milline on riigikaitse inimressursi „kvaliteet“? Riigikaitse jätkusuutlikkuse seisukohast ei ole mitte ainult tulevaste sõ-

javäelaste arv, vaid ka nende füüsiline ja vaimne võimekus, tervis, teadmised, oskused, sotsiaalsed ja kultuurilised tõekspidamised, majanduslikud ja polii-tilised ressursid ja isiksuseomadused. Hetkesituatsiooni on võimalik kirjelda-da ja analüüside erinevate avalike küsitlusuuringute (Euroopa Sotsiaaluuring, Eesti Terviseuuring, Eesti Meesteuuring jne) ja kaitsevaldkonna siseselt ko-gutud spetsiifi listele ja piiratud kasutusõigusega andmetele tuginedes. Erilise tähelepanu all on kutsealuste tervise, füüsilise võimekuse ja tervisekäitumi-sega seotud aspektid, noorte väärtused ja nende hoiakud ajateenistuse suhtes, kutsealuste ja reservväelaste haridus ja sotsiaalsed ja tehnilised oskused ning reservväelaste hoiakud, kaitsetahe ja motivatsioon. Mainitud teemasid on va-rasemalt juba osaliselt käsitletud mitmetes teadusartiklites ja üliõpilastöödes (Kask, Kõiv ja Ermus 2014, Hausenberg 2013, Meiel 2013, Laaniste 2011, Novi-kov 2008, Klettenberg 2007, Loderaud 2007, Koplimägi, 2006, Novikov 2002 jne), 2015. a suveks on valmimas mitmed noorte tervist, väärtusi ja hoiakuid peegeldavad (võrdlus)uuringud. Selleteemalise uurimistöö hõlbustamiseks on nii Euroopa Sotsiaaluuringu 2014. a. küsitlusvooru kui ka Eesti Meesteuurin-gu (2014) ankeedile lisatud küsimus, mis võimaldab määratleda küsitletava seost riigikaitsega. Olulist täiendust olemasolevatele andmetele pakub kind-lasti reservväelaste õppuse „Siil“ raames läbiviidav reservväelaste spetsiaaluu-ring.

Inimressursi „kvaliteedi“ prognoosimine eeldab erinevate ühiskonna sot-siaal-majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste arengute kompleksset modellee-rimist, mille usaldusväärseks teostamiseks ei ole Eestis hetkel veel piisavalt ressursse nii raha, aja kui ka teadmiste mõttes.

Küsimus 3: Millist inimressurssi riigikaitse (tulevikus) vajab?Sellele küsimusele on tunduvalt keerulisem vastata kui see esmapilgul võib

tunduda. Eelkõige tuleks sellele vastamiseks omada ettekujutust sellest, kui-das ja kui kiiresti muutub maailm meie ümber, millised on need julgeoleku-riskid, millega tuleb tegeleda täna, ülehomme ja kaugemas tulevikus, kuidas ja kui kiiresti arenevad tehnoloogilised võimalused jne.

Külma sõja lõppemine ja globaalse julgeolekusituatsiooni muutumine on oluliselt mõjutanud ka arusaamu kaitsestruktuuride kohast ja rollist ühiskon-nas. Olukorras, kus bipolaarne maailm (nt NATO vs Varssavi pakt) on asen-dunud multipolaarse julgeolekupoliitilise maastikuga (erinevad kriisikolded

– endine Jugoslaavia, Afganistan, Rwanda, Süüria jne – erinevates maailma

Avo Trumm

15

regioonides), kujuneb relvajõudude missiooniks pigem üldiste globaalsete väärtuste kaitse, senise rahvus-territoriaalse terviklikkuse tagamise funkt-siooni asemel (Sookermany 2013, Rukavishnikov 2007). Uus globaalne kait-sedoktriin eeldab rahvusvahelist koostööd, professionaalset väljaõpet, senisest tunduvalt suuremat paindlikkust ja operatiivsust ning valmisolekut tegutseda väljaspool harjumuspärast sotsiaalset ja kultuurilist keskkonda. Taolist kait-sedoktriini muutumist on nimetatud militaarseks transformatsiooniks, mil-le käigus industriaalühiskonnale omased modernistlikud kaitsestruktuurid asenduvad postmodernsetega (Moskos jt 2000, Booth jt 2001, Sookermany 2011, Fasana 2011). Postmodernset sõjaväge iseloomustavad: 1) tsiviil- ja mi-litaarsfääride läbipõimumine, 2) auastmest, teenistuse liigist ja tegevuse ise-loomust tulenevate erinevuste rõhutamise vähenemine, 3) otsese sõjalise te-gevuse asendumine humanitaar- ja/ või politseioperatsioonidega, 4) sõjaliste ja humanitaarmissioonide rahvusvahelistumine, 5) militaarstruktuuride endi rahvusvahelistumine (Moskos jt 2000).

Postmodernne sõjavägi vajab postmodernseid sõjaväelasi, keda iseloomus-tab kohanemine, paindlikkus, õppimisvõimelisus, oskus iseseisvalt langetada otsuseid erinevates keskkondades ja situatsioonides (Eriksen 2010, Sooker-many 2013).

Mil määral on kaitsestruktuuride transformatsioon toimunud Eestis? Mil määral mõjutab see Eesti kaitsejõudude vajadust tulevase isikkoosseisu osas ning mil määral Eesti sotsiaalmajanduslikud, poliitilised ja kultuurilised aren-gud toetavad selle vajaduse realiseerumist lähemas ja kaugemas tulevikus, on riigikaitse inimressursi jätkusuutlikkust silmas pidades olulised küsimused.

Küsimus 4: Milline on riigikaitse positsioon ja tajutud kuvand ühiskonnas ning mil määral see mõjutab riigikaitse inimressursi jätkusuutlikkust?

Sõjaväge käsitletakse sotsioloogias peaasjalikult ühe sotsiaalse institut-sioonina, mille peamiseks ülesandeks on riigi kui ühiskonna poliitilise insti-tutsiooni huvide ja terviklikkuse kaitse. Vaatamata selgetele funktsionaalsete-le institutsionaalsetele ja juriidilistele seostele riigi ja sõjaväe vahel, tajutakse tsiviil- ja militaarstruktuure ühiskonnas suurel või vähemal määral üksteisest eraldiseisvate ja lahutatuna, mida erialakirjanduses tähistatakse terminiga

’civil-military gap’ (Adache 2014, Rahbek-Clemmensen jt 2012, Nielsen 2005, Cohen 2000, jpt). Cohen’i (2000) arvates väljendub tsiviil- ja militaarstruktuu-ride sidusus või lahusus sõjaväe seotuses ühiskonna üldiste väärtuste ja kul-tuuriga, sõjaliste institutsioonide autonoomsuse määraga ning sõjaliste ja tsi-viilliidrite omavahelise koostöö tasemes sõjalise jõu kasutamist puudutavate


16

otsuste vastuvõtmisel. Rahbek-Clemmensen jt (2012) eristavad nelja erinevat tsiviil- ja militaarstruktuuride lahutatuse vormi: 1) demograafi line, 2) kultuu-riline, 3) poliitiline ja 4) institutsionaalne.

Riigikaitse inimressursi jätkusuutlikkuse kontekstis on tsiviil- ja mili-taarstruktuuride lahususe või sidususe temaatika oluline mitmes erinevas aspektis. Militaarstruktuuride suhteline eraldiseismine ülejäänud ühiskon-nast võib eelduslikult suurendada sõjaväe sisemist efektiivsust talle pandud funktsioonide ja operatsioonide täitmisel (selge ja üheselt määratud käsuliin, strateegilise informatsiooni leviku takistamine, väiksem vajadus arvestada ülejäänud ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste ja kul-tuuriliste arengutega jms), samas toob aga liigne lahutatus kaasa ühiskonna usalduse kahanemise militaarstruktuuride suhtes, väiksema sotsiaalse osaluse ja piiratud võimalused saada osa ühiskonna üldistest ressurssidest ja hüvedest (Huntington 1957, Janowitz 1960, Nielsen 2005).

Muutunud ühiskonna ja globaalse julgeolupoliitika tingimustes on oluline suurendada koostööd tsiviil- ja militaarstruktuuride vahel ning järjest olulise-maks muutub meedia, kommunikatsiooni ja avalikkussuhete roll militaar- ja tsiviilstruktuuride lõimimisel (Adache 2014).

Eesti kaitseväe positsiooni ja kuvandi lahtimõtestamine , selgitamine milliseid sõnumeid see sisaldab ning mil määral see „toodab“ sidusust või la-husust ning mõjutab inimressursi jätkusuutlikkust on oluliseks väljakutseks Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskusele.

Küsimus 5: Kuidas mõjutab teenistuses osalemine sõjaväelaste tsiviilsuhteid?Sõjaväge on sageli nimetatud totaalseks ja „ahneks“ institutsiooniks (Hi-

gate 2001), mis esitab kõrgeid nõudmisi ja ootusi sellega seotud inimestele ning mõjutades nende erinevaid eluvaldkondi – töö, perekond, sotsiaalsed suhted väljaspool tööd jne (Hatch jt 2013, Dandeker jt 2003, Coser 1974). Sõjavägi kui sotsiaalne institutsioon püüab kindlate reeglite, sisemiste väärtuste, rituaa-lide ja hüvede abil oma liikmetes kujundada tugeva militaarse identiteedi ja grupisisese sidususe, mis loob ja säilitab motivatsiooni osalemiseks sõjalistes tegevustes (Wessely 2006). Sõjavägi kui „ahne“ institutsioon püüab katkestada selle liikmete seotuse teiste institutsioonidega, kelle funktsioonid ja eesmärgid on kaitsestruktuuridest erinevad.

Rahvusvahelises erialakirjanduses on ulatuslikult käsitletud nii kait-sestruktuuridesse sisenemise mõju ajateenijate/ tegevväelaste hoiakutele, füü-silisele ja vaimsele tervisele ning poliitilistele vaadetele ja eelistustele kui ka tegevteenistusest lahkujate sotsiaalsetele, psühholoogilistele, majanduslikele

Avo Trumm

17

ja kultuurilistele probleemidele, mis on seotud kohanemisega liikumisel ühest keskkonnast teise. Siinkohal on erilise tähelepanu all vaimse tervise problee-mid (sh mõnuainete tarbimine, suitsidaalne käitumine), tööhõiveprobleemid, peresuhted ja sotsiaalmajanduslik toimetulek.

Eestis on nimetatud probleeme veel suhteliselt vähe uuritud, mainimist väärivad mõned üliõpilaste lõputööd (Veske 2012, Truusa 2010, Jallai 2006), probleemide kaardistamine ja analüüs eeldab spetsiifi liste uuringute läbivii-mist.

Küsimus 6: Millised on kaitseväelastele suunatud poliitikameetmed ning milline on nende mõju sotsiaalmajanduslike, psühholoogiliste ja kultuuriliste problee-mide lahendamisele ja militaar- ja tsiviilstruktuuride sidususe suurendamisele?

Tsiviil- ja militaarstruktuuride lahutatusest tulenevalt toimivad paralleel-selt ka sõjaväelastele ja tsiviilisikutele mõeldud sotsiaalsete tagatiste süstee-mid. Militaarstruktuuride sotsiaalsete tagatiste süsteem koosneb erinevatest toetustest, teenustest ja hüvitistest – pension, peretoetused, eluasemetoetu-sed, koolitushüvitised, rehabilitatsiooni- ja meditsiiniteenused jne. Üldiste poliitikaanalüüside kõrval on kaitseväe sotsiaalsete tagatiste süstemaatilisele analüüsile ja hindamisele senini vähe tähelepanu pööratud. 2014. aastal val-mis TÜ rakendusuuringute keskuses RAKE tegevväelaste pensionikulukuse analüüs (Espenberg, Lees, Puolakainen 2014), varasematest aastatest on pärit vaid üksikud spetsiifi lised analüüsid. Kaitsestruktuuris rakendatavate poliiti-kameetmete kaardistamine, põhjalik analüüs ning tulemuslikkuse ja sotsiaal-sete mõjude hindamine, erinevate riikide kaitsejõudude poolt rakendatavate poliitikameetmete võrdlemine ja poliitikasoovituste formuleerimine on lähi-tulevikus üks Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse kesksetest tegevusvaldkondadest

Kokkuvõte

Eesti julgeolek ja kaitsevõime sõltub eelkõige inimestest, kelle ülesandeks see on. Seega on kaitsejõudude inimressursi jätkusuutlikkuse tagamine julgeolu-poliitiliselt keskne eesmärk. 2014. aasta algul TÜ ühiskonnateaduste instituu-di ja Tervise Arengu Instituudi baasil loodud Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse missiooniks on pakkuda kaitsestruktuuridele uut teadus- ja analüüsipõhist ja usaldusväärset infot Eesti riigikaitsega seonduva inimvara jätkusuutlikkuse kohta nii lühemas kui pikaajalises perspektiivis. Keskuse te-


18

gevus koondub kolme analüüsitelje – demograafi a ja majandus, tervis ja sot-siaalne sidusus – ümber ning peamiseks uuringufookuseks on kaitsejõudude ja tsiviilstruktuuride omavahelised suhted ja vastasmõjud.

Kirjandus

Adache J. (2014). Th e Military and Public Relations. Issues, Strategies and Chal-lenges. Authorhouse UK Limited.

Booth B., Kestnbaum M., Seagal D.R. (2001). Are post-cold war militaries postmodern? Armed Forces and Society, Vol 27, no 3: 319-342.

Cohen E.A. (2000). Why the gap mattes? National Interests, No 61: 38-48.Coser L..A. (1974). Greedy Institutions. Patterns of Undivided Commitment.

New York: Free Press.Dandeker C., Iversen A., Ross J., Wessely, S. (2003.) Improving the delivery of

cross departmental support and services for veterans. http://www.vete-rans-uk.info/pdfs/publications/ misc/kings_ college_report_jul_03.pdf.

Eriksen, J.W. (2010). Should soldiers think before they shoot? Journal of Mili-tary Ethics, Vol 9 no3: 195-218.

Espenberg K., Lees K., Puolokainen T. (2014). Tegevväelaste pensionikorraldu-se kulukuse analüüs 20 aasta perspektiivis. Lõpparuanne. TÜ RAKE

Fasana K.G. (2011). Using Capabilities to Drive Military Transformation: An Alternative Framework. Armed Forces ja Society, vol. 37 no. 1: 141-162.

Hatch S. L., Harvey S.B., Dandeker C., Burdett H., Greenberg N., Fear N.T., Wessely, S. (2013). Life in and aft er the Armed Forces: social networks and mental health in the UK military. Sociology of Health & Illness, no 35: 1045–1064.

Hausenberg T. (2013). Sõduri baaskursuse mõju ajateenijate kehalistele võime-tele. Magistritöö. TÜ Spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituut.

Higate P. (2001). Th eorizing continuity: From military to civilian life. Armed Forces & Society, Vol. 27, no 3: 443-460.

Huntington S.M. (1957). Th e Soldier and the State: the Th eory and Politics of Civil-Military Relations. Belknap Press.

Jallai J. (2006). Suitsiidid Eesti kaitseväes aastatel 1918-1940 ja 1992-2005. Ba-kalaureusetöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Janowitz M. (1960). Th e Professional Soldier: A Social and Political Portrait. Glencoe IL: Free Press.

Avo Trumm

19

Kask K., Kõiv K., Ermus A. (2014). Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusse vastu-võetud kadetikandidaatide motivatsiooni ja tunnetatud juhiomaduste muutumine ajateenistuses. KVÜÕA toimetised nr 19: 75-102.

Klettenberg K: (2007). Kaitseliidu organisatsioon ja vabatahtliku liikmeskon-na motivatsioon. Bakalaureusetöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Koplimägi M. (2006). Miks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõ-jakoolis õpinguid alustanud kadett ei lõpeta õpinguid nominaalajaga? Bakalaureusetöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Laaniste T. (2011). Sotsiaalsed faktorid, mis mõjutavad tegevteenistuses olevate ohvitseride osalemist täiendusõppes. Bakalaureusetöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Loderaud T. (2007). Ajateenijate füüsiliste võimete areng sõduribaaskursuse jooksul Eesti kaitseväes. Bakalaureusetöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaal-poliitika instituut

Meiel T. (2013). Kaitseliidu tegevliikmete poliitilised eelistused. Bakalaureuse-töö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Moskos C.C, Williams, J.A., Segal, D.R. Eds. (2000). Th e Postmodern Military. New York, Oxford University Press.

Nielsen S.C. (2005). Civil-military relations theory and military eff ectiveness. Public Administration and Management, Vol. 10, no 2: 61:84.

Novikov O. (2008). Kaitseväeteenistuse mõju ajateenijate tervisele. KVÜÕA toimetised nr 11: 61-84.

Novikov O. (2002). Kaitseväe teenistuse mõju ajateenijate tervisele. Magistri-töö. TÜ Tervishoiu instituut

Rahbek-Clemmensen J, Archer E.M., Barr J., Belkin A., Guerrero M, Hall C., Swain E.O. (2012). Conceptualizing the civil-military gap: A research note. Armed Forces & Society, Vol. 38, no 4: 669-678.

Rukavishnikov V. (2007). Challenges of the twenty-fi rst century, social sciences and strategic thinking. Gaforio G. (ed.) Social Sciences & the Military. An Interdisciplinary Overview. Routledge: 23-45.

Sookermany A.M. (2011). Learning in doing – Skills acquisition in [post-] mo-dernised military communities of practice. Defense Studies, Vol 11, no 4: 615-635.


20

Sookermany A.M. (2013). On Developing (Post)Modern Soldiers. An Inquiry into the Ontological and Epidemistemological Foundation of Skill-Acquisition in an Age of Military Transformation. A Dissertation for the degree of Dr. Philos Submitted for the Faculty of Educational Sciences. University of Oslo. http://brage.bibsys.no/xmlui/bitstream/handle/11250/195310/ Sookermanyphd 2013.pdf? sequence=5&isAl-lowed=y

Spencer E.H: (2011). Policy concerns of low fertility for military planning in South Corea. Acia Pacifi c Issues. Analysis of the East-West Centre, No 102, https://www.eastwestcenter.org/sites/default/fi les /private /api102.pdf

Truusa T.-T. (2010). Sõjaväeliste missioonidega kaasnev stress - meedia analüüs. Ideid Eesti militaarsotsiaaltöö arendamiseks. Magistritöö. TÜ sotsio-loogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Veske A. (2012) Elukohavahetuse mõju kaadrikaitseväelase elukaaslasele. Ma-gistritöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Avo Trumm

21

Andmete kättesaadavus ja vajadus strateegilise jätkusuutlikkuse terviseteemade käsitlemisel

Leila OjaTervise Arengu Instituut, SJKK

Tervisetemaatika strateegilise jätkusuutlikkuse vaatenurgast koosneb neljast põhilisest tegevussuunast. Esiteks räägime me pisut olemasolevate andmete kvaliteedist ja nende kasutatavusest, teiseks pöörame tähelepanu noorte ter-viseseiresüsteemile, et suuta tulevikus paremini mõista kaitseväe järelkasvu tervislikku seisundit. Kolmanda olulise teljena tuleb analüüsida seda, miks on oluline erisus noorte kehalise võimakuse ja kaitseväe füüsiliste testinõuete vahel, ning kaardistada ajateenijate eluviisist tingitud füüsiline võimekus ja terviseriskid. Viimase teemana on oluline mõista ka reservistide tervislikku seisundit ja füüsilist võimekust, et militaarvaldkonna inimressurss oleks kaar-distatud nn kogu elukaare vältel.

Varasema teadmise kasutatavus

Varasem info ja teadmine kaitsevõime ja tervise temaatikast pärineb SJKK Tervise valdkonna eksperdi osalemisel NATO töögrupis HFM/TG-178 “Im-pact of Lifestyle and Health Status on Military Fitness” 2009-2012.

Töörühma lõppraporti kohaselt oli kolm peamist tegevussuunda, millele tähelepanu pöörata: 1. Kaitsejõud peaksid välja arendama efektiivsed riskifaktorite ning haiguste

ja vigastuste jälgimise/hindamise süsteemid, et kontrollida riskifaktorite ja terviseseisundi muutust isikkooseisus;

2. Personali tervist ja kehalist vormisolekut parandavad programmid ja po-liitilised otsused peaksid olema tõenduspõhised ning olema välja arenda-

22

tud pidades silmas rahvastiku tervist ja mitmekülgset sekkumist; 3. Edasised uuringud peavad selgitama, kuidas efektiivsete sekkumiste abil

parandada tervisekäitumist (muuta toitumisharjumusi, vähendada alko-holi tarbimist, suurendada kehalist aktiivsust) ning vähendada spordiga seotud vigastusi kaitseväelaste hulgas.

Tervise telje töörühm on analüüsinud seda, millise koosseisu ja kasutatavuse-ga on andmestikud, mida kasutada kaitsevaldkonna tervise ja füüsilise võime-kuse temaatika analüüsimiseks. Andmeallikate puhul, mida on võimalik ka-sutada tervise ja kaitsevõime teemade analüüsiks selgus, et rahvastiku tervise kohta on kogutud erineva eesmärgiga, tasemega ja detailsusega terviseinfot erinevates ametkondades. Valdavalt juurdepääs nendele andmestikele on pii-ratud, või kogutud viisil, mis ei võimalda andmete edastust ja täiendavat ana-lüüsi. Avaliku andmebaasina on kasutatav Tervise Arengu Instituudi tervises-tatistika ja terviseuuringute andmebaas /www.tai.ee/tstua/. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas on tervisega seotud statistika ja uuringute tu-lemuste elektrooniline publitseerimise viis, mille kasutamine on tasuta. Aval-datavad andmed on pärit erinevatelt asutustelt nagu Ravimiamet, Haigekassa, Terviseamet, Sotsiaalministeerium, Maanteeamet, Päästeamet, ning Tervise Arengu Instituudi registritest ja regulaarsetest uuringutest ja statistikast. And-mebaas võimaldab näha vaateid näiteks maakondade lõikes eraldi ja koos, sa-muti meeste-naiste osas koos ja eraldi, ka vanusrühmade lõikes. Ka kaitseväe tervisekeskused saadavad regulaarstatistikat samasse andmebaasi, kahjuks aga ei võimalda andmebaas näiteks eraldi vaadet ajateenijate ja kaadrikaitse-väelaste terviseprobleemide osas ja seega ei ole võimalik eristada terviseprob-leeme, mis on tekkinud ajateenistuses olevate noortega ja kaadrikaitseväelaste terviseprobleemidest. Sama probleem ilmnes ka meditsiinikeskustes kasuta-tava meditsiiniandmekoguga LIISA. See on tarkvara, mida rakendatakse nii suurtes haiglates kui ka üksikult praktiseerivates eriarstide kabinettides. Õe ega perearsti vaates ei võimalda raport eristada terviseprobleeme erinevates rühmades. Tuleb kaaluda võimalust sobiva aruande või raporti vormi välja-töötamiseks ja täiendavaks programmeerimiseks.

KV peastaabi sporditeenistusel on kasutada info ajateenijate üldfüüsilise testi (ÜFT) läbimise kohta kahes kategoorias- arvestatud ja mittearvestatud. Seda põhjusel, et algandmed teisendatakse vastava korra ja punktitabeli alusel punktideks ja andmed analüüsitakse juba kodeeritud punktisumma tasemel. Täiendava analüüsi jaoks oleks oluline võimalus pöörata koondinfo tagasi või koguda andmed kesksetesse baasidesse suurema täpsusastmega.

Leila Oja

23

Rahvastikupõhist terviseinfot on võimalik saada analüüsiks Tervise Aren-gu Instituudi poolt kogutavate uuringute kaudu, nagu Eesti Terviseuuring ja Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring. Nendest uuringutest lähemalt on kirjas artiklis „Meeste tervis: rahvastiku terviseuuringute ja aja-teenijate üldfüüsilise testitulemuste näitel“.

Kokkuvõtvalt – tervisestatistikat ju kogutakse ja andmeid koondavad mit-med erinevad asutused, kuid teadmistepõhiste otsuste ja poliitikasoovituste jaoks on vajalik, et täna kogutavad andmed oleks omavahel ühilduvates for-maatides. Suurte andmete (big data) ajastul on oluline küll meeles pidada, et iga üksiku inimese privaatsus oleks kaitstud, kuid samal ajal on siiski vajalik korralik ja põhjalik ülevaade selleks, et tänase kahaneva rahvaaru juures säili-tada parim võimalik kaitsevõime ka tulevikuks.

Kaitsevaldkonna inimressursi järelkasvu tervis – noored

Järelkasvu osas oli oluline kaardistada optimaalne noorte tervise seire süstee-mi võimalused.

Noorte tervist on võimalik jälgida erinevate uuringute kaudu, näiteks TAI koordineerimisel regulaarselt läbiviidav Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC - Health Behaviour of School-aged Children study) või hiljutine TÜ lä-biviidud uuring „Terviseedenduse tulemuslikkus Eesti koolides“ (TerVEkool).

Aastani 2015 kogus kooliõdede poolt osutatud terviseteenuse kaudu teatud õpilaste tervisenäitajaid Haigekassa. Eestis osutavad kooliõed olenemata kooli tüübist kõikidele 7-19-aastastele õpilastele koolitervishoiuteenust. Regulaarse terviskontrolli käigus I, III, VII, XI klasside õpilaste seas, kontrollib kooliõde ja hindab õpilase kasvamist ja arengut, vererõhku ja rühti, sugulist arengut, nägemis- ja kuulmisteravust, naha- ja limaskestade seisundit ning terviskäi-tumist. Kooliõe poolt kogutud terviseandmed kantakse üldisesse süsteemi nimetusega elektroonne koolitervise süsteem (EKTIS), kuhu on ligipääs vaid tervishoiutöötajatel ning patsiendi portaali kaudu alaealise õpilase seaduslikul esindajal. Tallinnas on koolitervishoiuteenuse osutajaks SA Tallinna Kooliter-vishoid, kelle info on kodulehel www.kth.ee (Lepp 2013). Kuna andmeid ko-gutakse Sotsiaalministeeriumi määruse alusel (RT 2010) ja ühtse metoodika järgi, siis võiks arvata, et on suurepärane võimalus noorte tervise seireks loo-dud. Siiski see pole nii, sest mitte kõik koolid pole võimelised ühinema ühtse EKTIS andmebaasiga andmete edastamiseks, sest riik ei fi nantseeri program-mi soetamist asutustele. Teadaolevalt on EKTIS-e juurdepääs olemas Tallinna

Andmete kättesaadavus ja vajadus strateegilise jätkusuutlikkuse…

24

ja Tartu kooliõdedel, mujal on kasutuses kas muud keskkonnad või jätkatakse info kogumist paberkandjal. Nii jäävadki suures mahus kooliõdedepoolt ko-gutud andmed paberkandjale, mis ettenähtud tähtaja möödudes hävitatakse, kui delikaatsed isikuandmed, ning mille kasutamise võimalused riigi jaoks strateegilise tähtsusega otsuste jaoks jäävad seetõttu realiseerimata. Andmete analüüsiks on juurdepääs piiratud. EKTIS süsteemi haldab AS Helmes, kes on olnud koostöövalmis süsteemi arendamisel, kahjuks analüüsi võimekuse osa on jäänud tagasihoidlikuks. Näiteks administraatori vaates on võimalik luua raport korraga ühe kooli lõikes ja kooliastme üldistusega. Raport vaadet vanuse ja soo lõikes ei ole tänase seisuga võimalik luua. Nii kogutaksegi ühe riigi institutsiooni poolt andmeid, mida reaalseks analüüsiks on keeruline, et mitte öelda tänase seisuga võimatu kasutada.

Noorte terviseinfot on siiski võimalik hankida TAI Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaasist (www.tai.ee/tstua) ja uuringutest. Uuringuna on laialt kasutust leidnud Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring, mis on pi-kim regulaarselt korraldatud õpilaste tervist käsitlev uuring. 2010 aastal viidi ankeetküsitlusena uuring läbi 82 üldhariduskooli viiendates, seitsmendates ja üheksandates klassides, õpilastele vanuses 11-13 ja 15 aastat. Uuring on osa igal neljandal aastal läbiviidavast rahvusvahelisest uuringust, mida tuntakse akronüümi järgi HBSC (Health Behaviour of School-aged Children study) (Aas-vee jt 2013). Järgmise andmekogumislaine sisendit saab kasutada ka strateegi-lise jätkusuutlikkuse vajadustest lähtuvalt militaarvaldkonna huvisid silmas pidades.

Eelpool toodud andmebaaside ülevaadet kokku võttes võib öelda, et tutvu-des olemasolevate andmestikega ilmnes, et täiendav info vajadus tuleneb laia-põhjalise riigikaitse vajadusest hinnata ajateenijate füüsiline võimekus, reser-vis olevate meeste terviseseisund ja füüsiline võimekus, mida sotsiaalstatistika raames kogutavate küsitlusuuringutega pole võimalik saada. Seega on oluline erinevate asutuste koostöö, et nt arendada kooliõdede poolt teostatava noor-te terviseseire süsteemi raames kogutud andmete kasutusvõimalusi erinevate riiklikult tähtsate ülesannete täitmiseks.

Tegevused ajateenijate kehalise võimekuse ja tervisenäitajate hindamiseks

Et selgitada kehalise võimekuse temaatikat kaitseväes alustati fookusgrupi in-tervjuudega reservi arvatud noortega. Fookusgrupis osalesid noored kes alus-

Leila Oja

25

tasid nii eel- kui põhikutsega. Intervjuul osales ka üks Scoutspataljoni sõdur. Fookusgrupi intervjuu eesmärgiks oli saada ajateenijate kogemuste põhjal üle-vaadet sellest, kuidas toimub ajateenijate füüsiline ettevalmistus ja füüsilise võimekuse edendamine ajateenija enda hinnangul. Fookusgrupi intervjuude järgselt korraldati laiendatud nõupidamine KV peastaabi sporditeenistuse ja meditsiiniteenistuse esindajatega. Mitmete teiste teemade kõrval oli põhitä-helepanu all see, milline on füüsilise ettevalmistuse ja võimekuse hindamine ajateenistuses. Arutati seda, milline on temaatiline kompetents, kuidas toi-mib järelevalve ning kuidas protsessist koguda tagasisidet viisil, et sellest kõi-ge rohkem kasu oleks. Nõupidamisel tõdeti, et vajab parandamist süsteemsus füüsilise võimekuse fi kseerimisel, st andmete elektroonsel säilitamisel analüü-siks, tagasisideks või vajadusel järelvalve teostamiseks. Arvestades, et inimva-ra on olulise väärtusega kaitsevõime arendamisel, siis ajateenijate füüsiline et-tevalmistus peab olema ülesehitatud monitooringu süsteem, mis kindlustaks süsteemsuse ja järelvalve.

Koostöös KV Peastaabi sporditeenistusega planeeritakse käivitada ÜFT andmete kogumine algandmete tasemel. Selleks on välja töötatud füüsiliste testide sisestusalus ja komplekteeritud ja kooskõlastatud eluviisi küsimustik. Uuringu läbiviimiseks , mis sisaldas testiandmete ühtset registreerimist ja kü-sitlusankeedi täitmise korraldamist väeosades, anti välja vastav käskkiri KV peastaabi personali osakonna kaudu väeosadesse.

Reservistide terviseseisundi analüüsimise võimalused reservõppekogunemisel „Siil“

SJKK tervise valdkonnas on plaan võimalusel osaleda õppekogunemisel „Siil“ ja viia läbi reservväelaste tervise ja füüsilise võimekuse uuring. Korraldusli-kult annab reservõppe kogunemine selleks unikaalse võimaluse mõõta kor-raga meeste üldfüüsilist võimekust ja hinnata eluviisi. Uuringu eesmärk on selgitada reservväelaste füüsilise vormi tase ja kõrvutada saadud tulemused tervisekäitumise ja sotsiaalstatistika andmetega. Kogutav info võimaldab analüüsida reservväelaste terviseseisundit, mille tulemusel on võimalik prog-noosida millise tervise ja füüsilise vormiga mehi on reservist võtta, ning mis-sugused on tervisekäitumuslikud ja sotsiaalsed tegurid, mis seda mõjutavad. Kogutav andmestik võimaldaks luua alused ajateenijate väljalangemise vähen-damiseks. Kui teame, millise terviseseisundiga reservväelased on suutelised osalema õppekogunemisel ja on valmis tegutsema lahingtegevuses, võimal-

Andmete kättesaadavus ja vajadus strateegilise jätkusuutlikkuse…

26

dab saadud tulemus analüüsida ka tervisenõudeid ajateenijate väljalangemise vähendamiseks. Nii saaks selliselt kogutud andmete põhjal analüüsida seda, millise võimekusega mehed kogunemisele tulevad, kuidas nad vastu peavad, milline on nende toimetulek reaalsel kogunemisel, sh vigastuste ja haigestu-miste hulk. Selline analüüs omakorda annab tagasisidet värbamissüsteemi võimekuse analüüsile.

Kokkuvõtteks

Kuigi kaitsevaldkonnas ja väljaspool seda võib esmapilgul öelda, et andmete hulk Eesti inimeste, ennekõike aga kutsealuste terviseseisundi ja füüsilise või-mekuse kohta on muljetavaldav, siis olemasolevatest andmetest üski ei piisa selleks, et teha adekvaatseid otsuseid. Näilise andmehulga taga on väga eba-ühtlane kvaliteet, piiratud kättesaadavus ja erinevate andmebaaside omava-helised ühilduvusprobleemid. Ka selles valdkonnas paistab silma tsiviil-mi-litaarvaldkonna lõhe, sest sageli ei arvestata andmekogumise planeerimise käigus andmete analüüsi võimaluste ja vajadustega teistes, strateegiliselt olu-listes valdkondades. Andmekogumise korrastamine, süstematiseerimine ja vajadusel andmete juurde kogumine peab olema osa strateegilise võimekuse planeerimisest.

Kirjandus

Aasvee K, Eha M, Härm T, Liiv K, Oja L, Tael M. (2013). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine 2009/2010. Õppeaastal. Eesti HBSC uuringu raport.

Lepp K. (2013). Õpilase tervisekontroll – kes teeb mida? 11. september 2013 Postimees, http://naine24.postimees.ee/1828104/opilase-tervisekontroll-kes-teeb-mida

Riigi Teataja (2010). Koolitervishoiuteenust osutava õe tegevused ning nõuded õe tegevuste ajale, mahule, kättesaadavusele ja asukohale. Vastu võe-tud 13.08.2010 nr 54. https://www.riigiteataja.ee/akt/13349448

TerVe Kool (2014). Projekt “Tervisedenduse tulemuslikkus Eesti koolides” (TerVEkool), TÜ 2014 http://www.curriculum.ut.ee/et/tervekool

Leila Oja

27

Meeste tervis: rahvastiku terviseuuringute ja ajateenijate üldfüüsilise testi tulemuste näitel

Leila OjaTervise Arengu Instituut, SJKK

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on rohkem hakatud tähelepanu pöörama meeste tervisele. Erinevad organisatsioonid ja ühendused, ka KOV tasemel asutused on selleks korraldanud seminare (Põlva MV, meesteseminar “Mehed meestega mees-test”) ja konverentse Tallinna LV, konverents „Meeste tervis“), mis aitaks selge-mini mõista, miks on eesti meeste eluiga 10 aastat väiksem võrreldes naistega või miks on meestel tervelt elatud eluaastaid vähem kui on samaealistel naistel. Ka viimased uuringud on väga sihipäraselt suunatud meeste sotsiaalproblee-mide lahendamisele ja väljarände selgitamisele.

Meeste tervisega seotud küsimused mõjutavad otseselt ka Eesti kaitse-võimet. Laiapõhjaline riigikaitse eeldab, et riigil oleks piisavalt hea tervise ja füüsilise võimekusega mehi reservis ja iga armee vajab terveid, kehaliselt ja tahteomadustelt hästi ettevalmistatud isikkoosseisu, kes on suuteline lahenda-ma püstitatud ülesandeid. Milline on meeste füüsiline võimekus ja tervis üldi-selt, kas enesehinnanguliselt või objektiivselt mõõdetuna ja millised on tervist mõjutavad tegurid, mis aitavad prognoosida nii ajateenistusse kui reservi hea tervisega mehi? Millised on andmeallikad, mis aitavad leida vastuseid eelni-metatud küsimustele?

Erinevate ametkondade kasutada on hulk andmestikke, milles on kogutud erineva tasemega terviseinfot rahvastiku tervise kohta: Statistikaamet (SA), Kaitseressursside amet (KRA), Haigekassa, Sotsiaalkindlustusamet (SKA). Li-saks ülikoolid ja teaduasutused, nagu Tartu Ülikool (TÜ), Kaitseväe ühenda-tud õppeasutus (KVÜÕA) või Tervise Arengu Instituut (TAI), omavad teatud detailsusega infot, mis iseloomustab samuti rahvastiku tervist. Samas kogub

28

KV noorte ajateenijate üldfüüsilise testi (ÜFT) andmeid, mille alusel saadakse ülevaade noorte üldfüüsilisest võimekusest. Loetelust võiks arvata, et andmes-tikke on piisavalt, mis annavad ülevaate meeste tervisest ja võimaldaks teha järeldusi - siiski see pole nii.

Tulenevalt andmete kogumise eesmärgist ja detailsuse/ või üldistuse ast-mest pole saadud tulemused alati võrreldavad. Käesolevas ülevaates tutvus-tatakse rahvastikupõhiseid tervise- ja tervisekäitumise uuringuid, mis on seotud meeste tervisega. Ajateenijate ÜFT testi, kui tervisenäitaja andmeid, kõrvutatakse rahvatervise andmestikuga.

Rahvastiku tervisenäitajad

Rahvusvaheliselt iseloomustatakse rahvastiku tervist mitmete indikaatorite kaudu. Rahvastiku tervise näitajaid on tervelt elatud aastad (healthy life years), või enesehinnanguline tervis /self-estimated health/ või ka eeldatav eluiga.

Selgituse kohaselt on tervena elatud aastad see aeg elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemide või krooniliste haigusteta. Statisti-kaameti (2012) andmetel oli 2010. aastal sünnimomendil prognoositav eesti mehe tervena elatav aeg 54,8 aastat ja naisel 59,5 aastat. Enesehinnanguline tervis on lihtsaim rahvastikupõhine terviseseisundi näitaja, mida mõjutab vas-taja vanus, haridus ja sugu (Tekkel ja Veideman 2008). Maailma Tervishoiu-organisatsiooni WHO andmetel oli 2005. aastal eestlaste keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel 72,6 aastat (meestel 67,3 ja naistel 78,1 aastat). Äsjaavalda-tud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD kogumik (2014)

„Health at a Glance: Europe 2014” näitab Euroopa Liidus esinevat ebavõrdsust tervises. Kuigi andmed näitavad üldist eluea tõusu, on riikidevaheline erine-vus ligikaudu kaheksa aastat. Kõige madalama elueaga riikide hulka kuulu-vad Läti, Leedu, Bulgaaria ja Rumeenia, alla 75 aastaga. Euroopa Liidu elanike keskmine eeldatav eluiga sünnil on 79,2 aastat. Eestis on eeldatav eluiga sünnil 76,7 aastat (OECD 2014). Eesti enneaegse suremuse näitajad on Euroopa Liidu kõrgeimate hulgas. Vigastused ja südame-veresoonkonna haigused on peami-seks surma põhjuseks noorte ja keskealiste meest hulgas (Zatoński jt 2008).

Keskmise eeldatava eluea tõstmine oli üheks oluliseks eesmärgiks Eesti Vabariigi Valitsuse poolt vastuvõetud dokumendis „Rahvastiku tervise aren-gukava 2008 – 2020“. Arengukava järgi peaks meeste keskmine eeldatav eluiga aastaks 2020 tõusma 75 ja naistel 84 eluaastani.

Leila Oja

29

Rahvastikupõhine terviseinfo kogumine

Terviseinfot kogutakse nii institutsionaalsetest andmestikest kui uuringutest. Institutsioonideks on näiteks SA, Haigekassa, SKA, TAI, KRA.

Eestis kogutakse regulaarselt kogu rahvastiku kohta tervishoiuteenuse osutaja poolt registreeritud esmahaigusjuhtude andmeid. Kuna andmeid ko-gutakse arstidelt, mõjutab haigusjuhtude arvu arsti poole pöördumiste sage-dus. On teada, et naised pöörduvad sagedamini ja arstiabi mittepiisava kätte-saadavuse korral jäetakse arstivastuvõtule minemata (Kambek jt 2010). TAI-s läbiviidud rahvastikupõhised uuringud on Eesti täiskasvanud rahvastiku ter-visekäitumise uuring (TKU), mille vastajateks on elanikud vanuses 16-64 aas-tat ja Eesti Terviseuuring, mille vastajateks on elanikud vanuses 15-85 aastat.

TKU toimub igal paarisaastal alates aastast 1990 ja moodustas kuni 2010. aastani osa ühisuuringust, milles osalesid veel Leedu, Läti ja Soome (Finbalt Health Monitor - Finbalt). Kuna EL valmistab ette uut liikmesriikidele kohus-tuslikku tervise jälgimissüsteemi, siis otsustas Finbalt uuringu juhtkomitee ühisuuringu lõpetada, kuid kõik selles osalenud riigid jätkavad tervisekäitu-misuuringutega. 2012. aasta uuringu teostamisel lähtuti endiselt ühisuuringu metoodikast ja kokkulepetest, et säilitada võrreldavus varasemate uuringute tulemustega (Tekkel ja Veideman 2013). Küsitlus sisaldab nii tervisekäitumi-sega kui ka riskikäitumisega seotud teemasid.

Laiahaardelist tervisetemaatikat käsitlev Eesti Terviseuuring (ETeU) si-saldab küsimusi Euroopa terviseuuringust (EHIS), mille andmed on võrrel-davad teiste liikmesriikide tervisenäitajatega (Matsi ja Oja 2009). 2014. aastal viidi Statistikaameti ja Tervise Arengu Instituudi koostöösi läbi kolmas Eesti Terviseuuring. TAI poolt komplekteeritud ankeedi alusel viis küsitlustöö läbi Statistikaamet. Uuringute tulemusena selgitatakse järgmised tervisenäitajad: terviseseisund, haigused, vigastused, tervisekäitumine ja riskikäitumine, ra-vimite tarvitamine, tervishoiuteenuse kasutamine ja paljud muud tervisega seotud teemad.

Meeste tervis

TKU (2012) andmetel oli noorte meeste seas, vanuses 16-27 a pikaajaline hai-gus või tervise probleem 28,8% vastanutest. Diagnoositud ja ravitud tervisep-robleemide seas oli ülekaal või rasvumine 3,6% vastanutest, liigeshaigused ligi

Meeste tervis: rahvastiku terviseuuringute ja ajateenijate üldfüüsilise…

30

8% ja traumasid, mis vajasid arstabi ligi neljandikul vastanutest. Nimetatud terviseprobleemid piirasid igapäeva tegevusi vaid 7% noortest meestest (joo-nis 1). Samas ka KRA (2012) andmetel haiguse või tervisehäire tõttu said 2012. aastal ajapikendust 7,2% arvel olevatest kutsealustest.

Enesehinnanguliselt on TKU (2012) andmetel keskmiselt 47,1% meestest väga hea ja hea tervisega ja 12 % peab oma tervist halvaks või väga halvaks. Va-nusega need hinnangud muutuvad ja 64-daks eluaastaks on proportsioonid võrdsed. Samas vanuses keskmise enesehinnanguga meeste osakaal tõuseb peaaegu kaks korda (joonis 2).

Kui rahvastikupõhise uuringu tulemusel hindab noorte meeste seas vaid ligikaudu 5% oma tervise halvaks ja väga halvaks, siis KRA arstlike komis-jonide otsuste alusel on täheldatud, et Eesti noormeeste tervislik seisund on halvenenud (Õun 2010). Prevaleerivad kolm haigusgruppi: lihas-luukonna-ja sidekoehaigused (M00-M99), psüühika- ja käitumishäired (F00-F99) ning hingamiselundite haigused (J00-J99). Ka Soome ajateenijate hulgas on vaimse tervise probleemid ja käitumishäired (29%), vigastused ja liigeshaigused (44%) peamisteks põhjusteks ajateenistusest väljalangemisel (Taanila jt 2011). Samad põhjused on ka Eestis tegevteenistuseks mittekõlblikuks tunnistamise sageda-

0% 5% 10% 15% 20% 25%

Liigesteheigused (7,9%)

Depressioon (6,2%)

Traumad (23,4%)

Lülisambahaigused (7,2%)

Kõrgenenud vererõhk (5,1%)

Ülekaal või rasvumus (3,6%)

pole piiranud igapäevategevusi on oluliselt piiranud igapäevategevusi

3% 0,4%

4% 1%

6% 1%

5% 1%

7% 1%

20% 3%

Joonis 1. 16-27 a meeste terviseprobleemid ja igapäeva toimetulek, TKU (2012).

Leila Oja

31

semad põhjused: psüühika- ja käitumishäired; lihasluukonna- ja sidekoehai-gused ja närvisüsteemihaigused (Morell 2012). Kaitseväeteenistuskohustuse täitmise aruandest ilmneb, et 2012.a. omas kehtivat ajapikendust haiguse või tervisehäire ravimiseks 3398 isikut. Samas terviseseisundi tõttu on ajateenis-tusse kutsumisest vabastatud ning registrist kustutatud 32423 isikut (28,6 % arvelevõetutest), neist 1162 on tegevteenistuseks mittekõlblikuks ja ravi va-javateks tunnistatud pärast ajateenistuskohustuse täitmisele asumist. Samal aastal küsitletud noorte meeste rahvastikupõhise küsitlusuuringu kohaselt (Oja jt 2014) vaid 5% vanuses 16-18 aastat ja 11% vanuses 19-21 aastat, hinda-vad oma füüsilist võimekust kas halvaks või väga halvaks.

80%

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

16–24 25–34 35–44 45–54 55–64

Hea või väga hea

Keskmine

Halb või väga halb

69,5

25,9

4,7

65,8

28,8

5,5

49,6

45,5

4,9

51,1

31,5

17,4

51,5

23,3

25

lihasluukonna ja sidekoehaigused depresioon/psüühika- ja käitumishäired

*TKU, 2012 diagnoositud ja ravitud haigused

*KaM, 2012 Tegevteenistuseks mittekõlblikuks tunnistamise põhjused

30%

25%

20%

15%

10%

5%

0%

15%

6%

18%

24%

Joonis 2. Enesehinnanguline tervis meestel vanuses 16-64, TKU (2012)

Joonis 3. 2012a 16-27 a meeste haiguste ja tegevteenistuseks mittekõlbulike põhjused

*TKU – Täiskasvanud rahvastiku Tervisekäitumise uuringu 2012a andmed, 16-27aastaste noorte meeste viimase 12 kuu jooksul diagnoositud ja ravitud haiguste levimus; KaM – Kait-seministeeriumi 2012a tegevteenistuseks mittekõlblikuks tunnistamise põhjused


32

Kui võrrelda 2012 aastal kogutud noorte meeste (16-27a) tervise andmeid, siis ilmneb suur vahe psüühika- ja käitumishäirete esinemises võrreldes KRA andmetega, milles on 24% täheldatud psüühika- ja käitumishäireid, mis ei võimalda neid tegevteenistusse asuda (joonis 3).

Meeste üldfüüsiline võimekus

Madal kehaline võimekus on üheks oluliseks põhjuseks ajateenistusest välja-langemisel enne sõduri baaskursuse (SBK) lõppu vigastuste või ilmnenud ter-viseprobleemide tõttu (Talbot jt 2009, Taanila jt 2011).

Selleks, et analüüsida, kui kõrgelt mehed ise oma füüsilist võimekust hin-davad ja milline on objektiivselt hinnatud üldfüüsilise võimekuse tase, kasu-tati 2012a teenistust alustanud ajateenijate üldfüüsilise testi (ÜFT) tulemusi ja kõrvutati samal aastal läbiviidud TKU uuringu tulemusi enesehinnangulise füüsilise võimekuse osas, milles analüüsiti 16-27a (n=295) noori mehi.

Enesehinnangulise füüsilise võimekuse vastused kodeeriti kolme kategoorias-se: hea-keskmine-halb. Analüüsitud vastajate hulgas oli enesehinnanguliselt hea füüsilise võimekusega mehi 54% (28% vanuses 22-27a ja 26% vanuses 16-

hea rahuldav halb

Kuidas Te hindate oma praegust füüsilist vormi/kehalist võimekust?

22–27 a

16–21 a

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

26%15,3%

4,8%

28%

23,9%

1,9%

Joonis 4. Enesehinnanguline kehaline võimekus 16-27a noormeestel, (TKU, 2012)

Leila Oja

33

21a), rahuldava võimekusega 39,2% (15,3% nooremas ja 23,9% vanemas rüh-mas) ja enda füüsilist võimekust pidas halvaks 6,7% vastanutest (joonis 4).

ÜFT tulemuste analüüsimiseks kasutati 788 ajateenija tulemusi enne ja peale SBK juhuvaliku alusel viiest erinevast KV üksusest. 55% ajateenijatest täitsid ÜFT miinimumnõuded juba enne SBK. ÜFT testidena kasutati kolme testi: 3,2km jooksu, istesse tõusu ja kätekõverduste testi 2 minuti jooksul.

ÜFT tulemuste analüüs näitas, et ka peale SBK-d ei suutnud 15% ajatee-nijatest täita kehtestatud miinimumnõudeid. Testide lõikes olid negatiivsed sooritused erinevad (kätekõverdused 3.1%; istesse tõus 26.9% and jooksutest 15.4%) (joonis 5).

Kui kodeeritud testitulemused summeerida (miinimum 190 punkti), siis peale SBK oli testi edukalt läbinuid 90,5 ja mitte läbinuid vaid 9,5%. Saadud tulemus annab eksitava pildi ajateenijate üldfüüsilisest ettevalmistusest peale SBK-d. Jooniselt 5 ilmneb, et positiivse tulemuse tagab kätekõverduse testi väga edu-kas sooritus SBK järgselt, samas kui ligikaudu kolmandikul ajateenijatest pole piisav kerejõu ettevalmistus.

Kõrvutatud küsitlusuuringu andmeid, milles 54% noored mehed hinda-vad oma kehalist vormi heaks, siis samaealiste ajateenistuses läbiviidud ÜFT tulemuste alusel selgub, et alla poolte pole suutelised läbima ÜFT miinimum tasemel. Saadud tulemus näitab, et koolinoortele peab võimaldama hinnata oma füüsilist võimekust ja saada objektiivset tagasisidet tasemest ja soovitusi harjutamiseks.

istesse tõusu test kätekõverduste test jooksutest

enne SBK

pärst SBK

70%

60%

50%

40%

30%

20%

10%

0%

62%

27%

36% 38%

16%

3%

Joonis 5. Mittearvestatud ÜFT tulemused enne ja peale SBK (%).


34

Kokkuvõtteks

ÜFT kodeeritud tulemuste summeerimine ei võimalda objektiivset hinnan-gut ajateenijate üldfüüsilist ettevalmistust. Erinevate andmestike võrdlemisel ilmnes, et enese füüsilist võimekust pidas rahuldavaks15% noormehi ja aja-teenistuses oli 19% neid, kes ei olnud suutelised ka peale SBK läbimist täitma ÜFT miinimumnõudeid. Sellest ilmneb, et noormehed hindavad oma füüsilist võimekust liiga kõrgelt. Enesehinnangulise füüsilise võimekuse ja objektiivselt hinnatud tulemuste analüüsiks on vajalik täiendav uuring sama valimi baasil.

Kirjandus

Kambek L., Trummal A., Rätsep M., Varava L., Streiman K. (2010). Noorte tervis. Noorte monitor 2009. Eesti Noorsoo Instituut, Tallinn: 136-145.

Morell G. (2012). Kaitseväeteenistuskohustuse täitmisest riigis 2012, Kaitsemi-nisteerium, 2012. http://www.kra.ee/kaitseressursside-ametist/tootu-lemused-ja-tegevuste-ulevaated/

OECD (2014). Health at a Glance: Europe 2014. OECD Publishing. http://dx.doi.org/10.1787/health _glance_eur-2014-en

Oja L., Märks H., Stamm M. (2014). Young men’s self-assessed fi tness status and recruits’ physical fi tness test results. 3rd International Congress on Soldiers̀ Physical Performance, Boston, USA, 18-21.august 2014, Prog-ramm and Abstracts: 86.

Statistikamet (2012). Eesti elu arvudes. Tallinn, Statistikaamet. Taanila H., Hemminki A.J.M., Suni J.H., Pihlajamäki H., Parkkari J. (2011).

Low physical fi tness is a strong predictor of health problems among young men: a follow-up study of 1411 male conscripts. BMC Public Health, 2011 11: 590.

Talbot L.A., Weinstein A. A., Fleg J. L. (2009). Army Physical Fitness Test Sco-res Predict Coronary Heart Disease Risk in Army National Guard Sol-diers. Military Medicine 174, 3: 245.

Tekkel M., Veideman T. (2006). Tervise enesehinnangu seos tervisekäitumise-ga: Eesti terviseuuring 2006. Eesti Terviseuuring 2006, Eesti Arst 2008: 88(Lisa2): 37-42.

Leila Oja

35

Tekkel M., Veideman T. (2012). Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2012. Health Behavior among Estonian Adult Population, 2012. Tervise Arengu Instituut, 2013.

Õun M. (2010). Kaitseressursside Ameti arstlike komisjonide tööst viie aasta jooksul. Kaitseressursside amet 5.aastapäeva raamat. Kaitseressurssi-de amet: 17-18.

Zatoński W., Mańczuk M., Sulkowska U. (2008). Terviselõhe ületamine Eu-roopa Liidus, Riigi ülevaade: Eesti. PRAXIS, “HEM (Health Evolution Monitoring).


36

Ajateenijate kehalise võimekuse dünaamika aastatel 2006–2014

Veiko Park Kaitseväe Ühendatud ÕppeasutusKersti KõivKaitseväe Ühendatud ÕppeasutusLeila Oja Tervise Arengu Instituut, SJKK

Sissejuhatus

Kehaline ettevalmistus on üheks tähtsamaks sõjalise valmisoleku tagajaks, tagades kaitseväe isikkoosseisu üldise töövõime säilitamise ja spetsiaalsete oskuste formeerimise. Teenistus kaitseväes eeldab kõrget tahtelis-moraal-sete omaduste ja kehaliste võimete taset. Pidades silmas kaitseväeteenistuse lühiajalisust (8 kuni 11 kuud), on väga suur tähtsus kutsealuste kohanemisel uute tingimustega. Ajateenistusega kui olulise elukorralduse muutusega noore mehe elus aitab kohaneda sihipärane organiseeritud kehaline ettevalmistus. Hea kehalise ettevalmistusega kutsealused kohanevad üldiselt kiiremini uute töö – ja olmetingimustega (Loko 2000). Üldkehalise ettevalmistusega (ÜKE) tagatakse kaitseväelase hea tervis, kohanemisvõime teenistusega, mitmekülg-ne kehaline areng, vajalik kehaliste võimete tase, organismi töövõime tõus ning stabiilsuse saavutamine ebasoodsates keskkonna- või lahingutingimus-tes. Mida parem on kaitseväelase tervis ja kõrgem töövõime, seda paremini talub ta spetsiifi lisi koormusi, mida tuleb taluda teenistuse jooksul. ÜKE–l on tähtis osa ka tahtelis-moraalsete omaduste kasvatamisel, aitab luua ja säilitada psüühilist püsivust. (Loko 2000).

Kaitseministeeriumi statistika kohaselt vabastati 2012 a ajateenistusest ennetähtaegselt 471 ajateenijat, nendest 459 juhul tervisliku seisundi tõttu. Ajateenijate väljalangevus tervislikel põhjustel väljaõppetsükli jooksul oli 13,5 %. Ajateenijate vabastamisel oli levinuim põhjus lihasluukonna ja sidekoehai-gused (36,9%). Järgnevad psüühika ja käitumishäired (27,9%) ning vigastu-

37

sed ja mürgistused (9,7%) (Morell 2012). Võrreldes 2011 aasta andmetega on tervislikel põhjustel väljalangevus tõusnud 2%. Ka 2013.a. statistika kohaselt (KRA,2013) oli ajateenijate väljalangevuse peamiseks põhjuseks tervisliku sei-sundi mittevastavus tervisenõuetele (aluseks kaitseväeteenistuse seaduse § 56 lg 2 p 1). Selle alusel vabastati 2013. aastal ennetähtaegselt teenistusest 586 ajateenijat, mis teeb 16,9% ajateenistusse asunutest. Võrreldes 2012. aastaga on väljalangevus tervislikel põhjustel 3,5% võrra tõusnud. Muud ajateenistu-se katkemise põhjused, meditsiiniliste põhjuste kõrval olid marginaalsed ja juhuslikud. Ka teiste riikide ajateenijate uuringute näitel selgub, et vaimse tervise probleemid, vigastused ja lihasluukonna haigused on peamised tervi-seprobleemid, mis on väljalangevuse põhjusteks (Taanila jt 2011, Jones jt 2014). Eestis läbiviidud ühe vähestest ja põhjalikult analüüsitud ajateenijate tervise ja füüsilise võimekuse mõju uuringu andmed kinnitavad, et haigestumus oli nende ajateenijate hulgas madalam, kes olid kehaliselt paremini ettevalmista-tud ja leiti, et hea kehalise ettevalmistusega ajateenijad on kohanemisvõimeli-semad (Novikov ja Kiivet 2004, Novikov 2008).

Ajateenijate üldfüüsiline testimine on näidanud, et paljud kaitseväelased ei oma teenistusülesannete täitmiseks vajalikku kehalist ettevalmistust (Täht 2011). 2000.a. läbiviidud uuring Vahipataljoni ajateenijate näitel kinnitas, et 41% ajateenijatest sooritas testi mitterahuldavalt, kogudes kolme testi punk-tisummaks alla 180 punkti (Novikov ja Kiivet 2004). KV peastaabi aastaraa-matu kohaselt (Märks 2013) selgub, et kui 2005.a. sooritas ÜFT edukalt vaid kuni 30%, siis 2011 aastaks on edukalt läbinute osakaal tõusnud kuni 52%-ni. Üheks võimalikuks selgituseks võib olla, et kehalise kasvatuse tähtsus on oluliselt tõusnud seoses Eesti kaitseväe suurema osalemisega rahutagamismis-sioonidel (Täht 2011). Vaatamata sõjatehnika arengule omab kehaline etteval-mistus jätkuvat tähtsust, muutunud on vaid ettevalmistuse suunitlus ja kõrge-nenud nõuded kehalistele võimetele (Hausenberg 2013).

Kokkuvõtvalt saab märkida, et hea füüsilise ettevalmistusega ajateenija-te haigestumus on väiksem, kohanemine on parem ja teenistusülesandeid on nad suutelised täitma väiksemate vigastusteta.

Käesoleva analüüsi eesmärgiks on selgitada ajateenistusse asunud noorte meeste üldfüüsilise võimekuse tase ja selle muutus üldfüüsilise testi tulemus-tel enne sõduribaaskursust.


38

Metoodika

Ajateenistusse saabudes viiakse kõikide ajateenijatega esimesel nädalal ühtse-tel alustel läbi üldfüüsiline kontroll-test. Eesti kaitseväes kasutusel olev test on kinnitatud kaitseväe juhataja käskkirjaga KK nr. 86 alates 2013 aastast. Antud testi aluseks on võetud USA armees kasutusel oleva füüsilise ettevalmistuse (Army Physical Readiness Training 2010) normid, mida on modifi tseeritud vas-tavalt Eesti armee vajadustele.

Kontrolltest koosneb kolmest testist – (1) kahe minuti jooksul toenglamangus kätekõverdused, (2) kahe minuti jooksul selili lamangust istesse tõus ja (3) 3200 meetri jooks. Korra kohaselt arvestatakse iga harjutuse tulemus ümber vastava punktitabeli alusel, kus iga testi eest on võimalik maksimaalselt saada 100 punkti. Selleks, et test oleks sooritatud positiivselt, tuleb igalt alalt koguda minimaalselt 60 punkti või kolme testi summas minimaalselt 190 punkti. Kuna 2013.a. muudeti punktitabelit, siis käesolevas analüüsis ei kodeerita tulemusi punktideks, vaid ana-lüüsil kasutatakse algandmeid. Testide tulemusi töödeldi tabeltöötlustarkvaraga Excel, arvutati testide aritmeetiline keskmine ja standardhälve (X±SD), gruppide vahelist erinevust hinnati Student̀ i t kriteeriumi järgi; p<0.05.

Analüüsiks kasutati kolme erineva aastakäigu: 2006, 2012 ja 2014 ajateeni-jate üldfüüsilise testi tulemusi enne sõduribaaskursust. Valimi iseloomustus on esitatud tabelis 1. Tabel 1. Väeosade jagunemine aastate lõikes.

aasta Väeosa n %

2006 108 6,1

Kuperjanovi ÜJP (6,1%)*

2012 788 44,6

Kirde KR (5,5%)* 97

Logistikapataljon (8,8%)* 156

Lõuna KR (30,3%)* 535

2014 869 49,2

Kalevi JVP (10,3%)* 181

Kuperjanovi JVP (22,5%)* 397

Luurekompanii (4,5%) * 80

Vahipataljon (12%)* 211

Kokku 1765 100%*Väeosa osakaal koguvalimist

Veiko Park, Kersti Kõiv, Leila Oja

39

Uuringu valimiks olid 2006, 2012 ja 2014 aastal eel- ja põhikutsega teenis-tusse kutsutud ajateenijad, vanuses 18-26 eluaastat. 2006a valimi andmed põ-hinevad lõputöö koostamiseks kogutud andmetel (Park 2008), valim koostati mugavusvalimi põhimõttel, kuna pataljonis puudusid ühtsed alused testide tulemuste kogumiseks ja säilitamiseks.

2012. ja 2014. aasta andmed põhinevad KV Peastaabi andmestikul. 2012.a. valimis on noored, kes alustasid teenistust eel- või põhikutsega, kokku 788 ajateenijat (26% ajateenijate koguarvust) ja 2014 a, kokku 869 ajateenijat (57% eelkutse ajateenijate koguarvust).

Tulemused

Toenglamangus kätekõverduse testi erinevate aastakäikude tulemused on küll paranenud ühe soorituse võrra, kuid erinevus pole oluline (p >0,05) (tabel 2). Märkimisväärne on, et on tõusnud maksimumtulemuste väärtus ja vahemikud kujunesid vastavalt: 2006.a. -7-104 kordust; 2012.a. 4-125 kordust ja 2014.a. 7-129 kordust. Antud tulemusi vaadates on ilmne, et ajateenijate füüsiline ettevalmis-tus enne ajateenistusse asumist on väga erineva tasemega, see kehtib ka ülejää-nud kahe testitulemuse puhul. Toenglamangus kätekõverduse testi miinimum-nõue on 42 kordust, 2014.a. andmetel ei suutnud normi täita 40% testitavatest.

Tabel 2. Ajateenijate üldfüüsilise testi tulemused 2006., 20012. ja 2014. Aastal (keskmine ja standardhälve)

Aasta Kätekõverdused (korda-de arv 2 min jooksul

Istesse tõus (kordade arv 2 min jooksul)

3200 m jooks (min, sek)

Keskmine SD Keskmine SD Keskmine SD2006 47 16 51 16 15,47 1,52012 48 18 47 17 15,43 2,42014 49 17 51 19 15,54 4,0

Selililamangust istesse tõusu testi tulemused on paranenud viimase kahe aastaga statistiliselt oluliselt (p<0.01), keskmise sooritusega 51 tõusu 2 minu-ti jooksul (tabel 2). Sooritusvahemik 2006.a. – 3-103 kordust; 2012.a. – 4-125 kordust ja 2014.a. – 5-118 kordust. Selililamangust istessetõusu soorituse mii-nimumnõue on 52 kordust, 2014.a. andmetel ei suutnud nõuet täita 60% tes-titavatest.


40

3200m jooksu tulemused aastate võrdluses ei erine oluliselt (tabel 2). Soo-ritusvahemik 2006.a. oli 22, 27 – 11,43 minutit; 2012.a. oli 27,4-11,9 min ja 2014.a. oli 25,00-11,50 min. Jooksutesti soorituse miinimumnõue on 15,54 min, 2014.a. andmetel ei suutnud normi täita 57% testitavatest.

Kokkuvõte

Kui varasemast oli teada, et teisendatud punktisüsteemi kohaselt muutusi aja-teenijate kehalises võimekuses pole (Märks 2014), siis ka testide keskmiste tu-lemuste järgi viimastel aastatel muutusi halvenemise suunas pole. Miinimum-nõudeid suudavad täita jooksutestis 43%, toenglamangus kätekõverduse testis 60% ja selililamangust istesse tõusu testis 40% noortest meestest. Tulemuste analüüs keskmiste alusel näitas, et soorituste miinimumi-maksimumi vahemi-kud on üsna suured, mis annab kinnitust noormeeste väga ebaühtlasest üld-füüsilise ettevalmistuse tasemest ajateenistusse asudes. Kuigi võrreldes 2000.a. andmetega, kui testinõudeid ei täitnud 41% noortest, on käesolev tulemus vei-di paranenud, siiski on saadud keskmised tulemused üsna miinimumi lähedal, vaid pooled noortest ajateenijatest on suutelised läbima testinõudeid kehtestatud miinimumtasemel. Kirjandusest kehalise võimekuse ja tervisega seotud norm-väärtuste osas on teada, et näiteks 17-aastasele noorukile on 18-35 kätekõverdust tervisliku soorituse vahemik USA Fitnessgramm standardi järgi (Meredith ja Welk 2007) ja 18-aastastele poistele 43 korda selililamangust istesse tõusu soo-ritus tervisega seotud võimekuse standardiks. Nende näidete põhjal ilmneb, et saadud tulemused on ka tervisega seotud võimekuse seisukohalt miinimumta-semel. Arvestades ka asjaolu, et tulemuste hajuvus on suur ja erinevates testides on üsna erinev tase SBK alguses, siis järgmised uuringud peaks keskenduma noorte füüsilise võimekuse taseme tõstmiseks ja ühtlustamiseks enne ajateenis-tust, vajadusel selleks kontrolli sisse seadmist juba arstlikus komisjonis.

Kirjandus

Hausenberg T. (2013). Sõduri baaskursuse mõju ajateenijate kehalistele võime-tele. Magistritöö. Tartu Ülikool, Spordipedagoogika ja treeningõpetu-se instituut.

Jalak R., Weineck J. (2008). Treenerite täiendkoolitus. Kehalised võimed ja or-ganism.

Veiko Park, Kersti Kõiv, Leila Oja

41

Jones B., Friedl K., Sookermany A., East W. (2014). Historical aspects of mili-tary physical performance. 3rd International Congress on Soldiers phy-sical performance. Boston, USA 18-21 august 2014, 74.

Kaitseväe juhataja Käskiri nr. 86 - Füüsilise ettevalmituse nõuded ja hindami-se kord.

Loko J. (2000). Kaitseväelase kehaline ettevalmistus. Tartu: AtlexLoko J. (1996). Sporditeooria. Tartu Ülikool. Meredith M., Welk G. (2007). Fitnessgram. Activitygram. Test administration

manual. Th e Cooper Instutute, Dallas, Human Kinetics: 61.Morell G. (2012) Kaitseväeteenistuskohustuse täitmisest riigis 2012. Kaitsemi-

nisteerium.Märks H. (2014). Kaitseväe sportlaste kuldne aasta. 2013 aastaraamat, KV

peastaap, 87-89.Märks H. Londoni olümpiahõbe Heiki Nabi on meile eeskujuks. 2012 aasta-

raamat, KV peastaap: 109:112.Novikov O, Kiivet RA. Ajateenijate kehaline areng ja haigestumine. Eesti Arst

2004; 83 (2): 70–73.Novikov O. 2008. Kaitseväeteenistuse mõju ajateenijate tervisele. KVÜÕA toi-

metised, 11, 61-84.Park V. 2008. Kohustusliku ajateenistuse mõju ajateenijate kehalistele võimete

arengule Kuperjanovi ÜJP näitel. Lõputöö KVÜÕA, Tartu 2008.Täht K. Kaitseväelaste hinnang Eesti kaitseväes kasutusel olevale kehalisete

võimete kontrolltestile. Diplomitoo. KVÜÕA, Tartu, 2011.


42

Militaartöökohtadelt vabatahtlikult lahkumise põhjused

Hannes RõõsSJKK

Sissejuhatus

Väidet, et professionaalsetele organisatsioonidele on oma eesmärkide saavu-tamiseks oluline motiveeritud, väljaõpetatud ning stabiilne tööjõud, on raske kahtluse alla seada. Samuti on võrdlemisi enesestmõistetav, et mida keeruli-sem ning vastutusrikkam on töökoht, sedavõrd kulukam on selle tegija välja-õpetamine ning vajalike kogemuste omandamine on vastavalt aeganõudvam. Uue töötaja väljakoolitamise kulu võib minna ületada tema 1,5 aasta teenistuse, millele lisandub veel lahkuva töötajaga seotud administratiivsed ning seadu-sest tulenevad kulutused (nn separation costs) (Cascio ja Boudreau 2011). Sa-mas on pühendunud ning kvalifi tseeritud töötajate järele tööturul suur nõud-lus, mistõttu pole nende alles hoidmine kerge ülesanne. Kuna väljaõpetatud kaadri säilitamine on organisatsioonidele vägagi tähtis ning ka ühiskondlikult aktuaalne küsimus, on vabatahtlikult töölt lahkumise problemaatikat erine-vate teadusdistsipliinide (sh tööturusotsioloogia, ärijuhtimise, majandustea-duse, rakenduspsühholoogia jne) raames ka arvestataval hulgal uuritud ning kaadrivoolavuse teemal on läbi viidud tuhandeid uurimusi (Hom jt 1992). P. W. Hom et al (1992).

Kaadrivoolavus tähendab töötajate vaheldumist töökohal; see võib olla nii vabatahtlik, töötaja enda poolt algatatud või sunnitud, kui tegemist on vallan-damise või koondamisega. Vabatahtlik kaadrivoolavus jaguneb veel omakor-da funktsionaalseks, kui lahkuvad madala tulemuslikkusega või kergesti asen-datavad töötajad, ja düsfunktsionaalseks, kui lahkuvad haruldaste oskustega töötajad, kelle asendamine on kallis, aeganõudev ja keerukas (Allen, Bryant ja Vardaman 2010). Töö eesmärke arvestades on edaspidi on vaatluse all just va-

43

batahtlikult lahkuvad töötajad, kusjuures esmalt antakse lühiülevaade üldis-test konkureerivatest lähenemistest nende põhjuste osas, misjärel liigutakse edasi militaarsfääri eripäradeni ning lühike sissevaade antakse ka Eesti töötu-ru ning kaitsevaldkonna temaatikasse.

Traditsioonilised lähenemised ning „lahtipakkuv“ teooria

Traditsioonilistes lähenemistes seletati kaadrivoolavust eelkõige (1) tööga ot-seselt seotud teguritega nagu palk ja selle õiglaseks pidamise määr (Aquino jt 1997), tööga rahulolu (Carsten ja Spector 1987), organisatsiooniline pühen-dumus (Aryee ja Tan 1992), töö tulemuslikkus (Bishop 1990) ja (2) makrota-sandi nähtustega nagu alternatiivsete töökohtade arv ja majanduslik olukord riigis (Carsten ja Spector 1987). Näiteks leidsid Lee ja Mowday (1987), et otsus professionaalse organisatsiooni koosseisus jätkata või sealt lahkuda sõltub pal-judest asjaoludest, sealhulgas ootustest tööle ning nende täitmisest, afektiiv-setest hinnangutest tööle, riigi tööturu olukorrast, organisatsiooni üldistest omadusest, ning viima ka sellest,: kui suure tõenäosusega viib kavatsus töölt lahkuda reaalse lahkumiseni. Planeeritud käitumise teooria (Ajzen 1991) ko-haselt sõltub lahkumiskavatsuse realiseerumine selle tegevuse oodatavast tu-lemusest, teiste agendile tähtsate inimeste normatiivsetest hinnangutest ning tajutud kontrollist oma tegevuse üle (Breukelen jt 2004), samuti riskitaluvus ja enesekontroll (Allen, Weeks ja Moffi tt 2005).

Enamik traditsioonilistes lähenemistes kasutatavad tunnused ei mõjuta kaadrivoolavust otseselt, vaid kaudselt, eeldades, et töö olemus mõjutab selle-ga rahulolu (Agho, Mueller ja Price 1993), see omakorda pühendumust organi-satsioonile (Meyer jt 2002) ning alles viimane avaldab mõju lahkumismõtetele (Price 2001), mis võivad, aga ei pruugi viia reaalse lahkumiseni (Allen jt 2005, Breukelen jt 2004). Taolise lähenemise puuduseks võib pidada sõltumatute tunnuste piiratud hulka, mistõttu tegelikud lahkumispõhjused on neist tihti välja jäänud, mistõttu indiviidipõhistes uuringutes seletavad kasutatud sõltu-matud tunnused harva enam kui 15% vabatahtliku lahkumise põhjustest (T. W. Lee ja Mitchell, 1994).

Seda seisukohta arvestades lõid Lee ja Mitchell (1994) kaadrivoolavuse „lahtipakkuva“ (unfolding) mudeli, kus kasutatakse uusi seletavaid tunnuseid nagu šokk, st teatav vapustav sündmus, mis sunnib inimest oma hinnangut oma tööle muutma ja mis võib kaasa tuua vabatahtliku töölt lahkumise, ja käsikiri, ehk varasemalt tehtud otsus oma professionaalse elu valikute kohta.

44

Šokk ei pruugi tingimata olla negatiivne, see võib olla ka näiteks tööpakkumi-ne mõne teise organisatsiooni poolt, samuti võib see olla tööväline, isiklikku elu puudutav sündmus (nt rasedaks jäämine). Nende mõistetega opereerides defi neerisid autorid neli otsustusprotsesside rada (tabel 1): 1. šokk ja sellele järgnevat mälul ning käsikirjal põhinev otsus (näiteks kor-

poratsioon ostab ära väikeettevõtte, kus inimene töötas, ning vastavalt eelnevalt väljakujunenud hinnangutele korporatsioonis töötamisele teeb inimene otsuse lahkuda),

2. teine rada sisaldab sarnaselt esimesele šokki, kuid ei sisalda eelnevalt lä-bimõeldud käsikirja, mida taolises olukorras teha (näiteks ostab fi rma ära kompanii, kes investeerib autoritaarsetesse kolmanda maailma riikidesse, samas ei ole indiviidil alternatiivseid tööpakkumisi). Selle rajaga kaasneb võrreldes esimesega enam variantide vahel kaalumist ning võib viia oma kuvandite ümberhindamisele.

3. kolmas rada, sarnaselt teisele ei sisalda käsikirja, küll aga erineb teisest selle poolest, et inimesel on olemas alternatiivsed töövõimalused, seega on vabatahtlikult töölt lahkumise otsus tõenäolisem.

4. neljandal rajal puudub šokk, tööelu on valdavalt stabiilne, ning töölt lah-kumine toimub ilma mingi kindla olulise sündmuse toimumata. See rada jaguneb kaheks, esimesel neist on alternatiivsed töövõimalused olemas ning teisel mitte.

Tabel 1. Kaadrivoolavuse rajad „lahtipakkuvas“ teoorias (Holtom jt 2005: 340)

Rada 1 2 3 4a 4bEsilekutsuv tegur Šokk šokk Šokk Rahulolematus rahulolematusKäsikiri Jah Ei Ei Ei EiTööga rahulolu Ebaolu-

lineEbaolu-line

Jah Jah Jah

Alternatiivide ot-sing

Ei Ei Jah Ei Jah

Ajaperiood Väga lühike

Lühike Pikk Keskmine Pikk

Holtom jt (2005) artikkel tõi kaadrivoolavuse analüüsimisse olulise metodo-loogilise muutuse ning paljud järgnevad uurimused lähtuvad nende eeldustest ning testivad nende lähenemise kehtivust (vt nt Holt jt 2007, Kulik, Treuren ja Bordia 2012). Autorid arendasid oma lähenemist edasi ning tõid kaadrivoo-

Hannes Rõõs

45

lavuse kirjandusse veel tööga kinnistatuse (embeddedness) konstruktsiooni; selle lähenemise puhul uuriti (1) inimeste sidemeid teiste inimeste ja sotsiaal-sete tegevustega, (2) kuivõrd on nende töö ja organisatsioon vastavuses ini-mese väärtuste, ambitsioonide ja plaanidega ning (3) kui palju peab inimene ohverdama, et oma töökohta vahetada. Ilmnes, et tööga kinnistatus on tegur, mis tööga rahulolu ja organisatsioonilise pühendmuse kõrval aitab selgitada kaadrivoolavust. Kokkuvõtlikult ei piisa autorite meelest töötajate hoidmisel ainult töö olemuse võimalikult atraktiivseks tegemiseks ning selle eest paku-tava kompensatsiooni suurendamisest, tähtsad on ka mitmed töövälised tegu-rid, mille tähtsust traditsioonilised lähenemised tihti alahindavad (Mitchell jt 2001).

Militaarsfääri eripärad

Arvestades militaarsfääri eripärasid, ei ole võimalik kõiki üldisi kaadrivoola-vuse mudeleid sinna üle kanda (Knapp, McCloy ja DiFazio 1993), see erisuse laad ja määr olenevad kontekstist, sh ajaperioodist ning vaatluse all olevast rii-gist. Teisalt on paljud kaadrivoolavuse uurijad kasutanud oma üldiste teooria-te testimiseks jaoks just militaarvalimeid (nt Smith, Holtom ja Mitchell 2011, Youngblood, Mobley ja Meghno 1983) ning on ka mitmeid uuringuid, kus hu-viobjektiks on just kaadrivoolavus militaarsfääris (nt Godlewski ja Kline 2012, Knapp jt 1993, Sumer 2004). Kaadrivoolavust selles valdkonnas on muuhulgas uuritud (1) kasutades traditsioonilisi lähenemisi, mida on militaarsfääri eri-päradele kohandatud (Godlewski ja Kline 2012), (2) lähtudes Lee ja Mitchelli (1994) lahtipakkuvast teooriast (Holt jt 2007), või (3) kasutades iseseisvaid fak-toreid, nagu näiteks probleeme vaimse tervisega (Schmied jt 2012), seksuaal-set ahistamist (Sims, Drasgow ja Fitzgerald 2005), ebapiisavaks peetavat palka (Carrell ja Wes 2005), militaartööga vähesel määral kokkusobivat sotsiaalset identiteeti (Mael ja Ashforth 1995a) või militaarkarjäärile omistatud ebakind-lust (van Eetveldt jt 2013), mis kõik suurendavad kaadrivoolavust.

Enamik temaatilist kirjandust puudutab Ameerika Ühendriike, kus mi-litaarteenistusse astutakse küll vabatahtlikult, teisalt seovad värvatuid pikad lepingud, mille rikkumise eest on ette nähtud karmid sanktsioonid, mistõttu otsus militaarsfääris jätkata või mitte tehakse kindlate ajavahemike järel ning pikaks ajaks (Hom jt 1992) , enamasti neljaks aastaks, millele järgneb veel re-servperiood, mille jooksul võidakse värvatuid vajadusel aktiivsesse teenistus-


46

se tagasi kutsuda (Smith jt 2011). Teisalt pole sõjavägi madala motivatsiooniga ning välja tahtvate teenistujate hoidmisest eriti huvitatud, mistõttu lastakse või isegi sunnitakse nad lahkuma (Youngblood jt 1983); need juhtumid pole siiski eriti sagedased, kuna nendega kaasneb suurem stigma ja hukkamõist kui näiteks töökohavahetusega tsiviilsfääris (Mael ja Ashforth 1995b). Enamik Ameerika relvajõududesse värvatute vabatahtlikust lahkumisest toimub see-tõttu nende lepingu lõppemise järel, Lee ja Mitchelli (1994) lähenemises oluli-ne šokist tulenev lahkumine on haruldane (Smith jt 2011). Sarnaselt värvatu-tele (enlisted) puudutavad lepingu pikkusest tulenevad piirangud ka ohvitsere (commissioned offi cer) (Holt jt 2007).

Ameerikas on olulisteks militaarsfäärist lahkumist vähendavateks tegu-riteks osutunud organisatsiooniline (Lytell ja Drasgow 2009) ning eriti kest-vuspõhine pühendumus (Smith jt 2011), hinnang karjäärivõimalustele rel-vajõudude sees (Steel ja Landon 2010) ja töökoha kinnistatus (Smith jt 2011). Kaadrivoolavust ennustavateks teguriteks on vastavalt tööpakkumised muu-dest majandusvaldkondadest (Holt jt 2007, Steel ja Landon 2010), hinnang oma võimekusele saada uus tsiviiltöökoht (ibid.), liiga kii re või aeglane sõjaväeliste operatsioonide tempo (Huff man jt 2005) ja noorena sõjaväelist karjääri vähe-tõenäoliseks pidamine (Ford jt 2013). Kanada andmed kinnitavad veel vaimse sitkuse ja militaarkarjääri ahvatlusväärsuse kaudset negatiivset mõju kaadri-voolavusele (Godlewski ja Kline 2012), Hollandis ilmnes töökoha ja karjääri ebakindlaks pidamise negatiivne otsene kui ka kaudne (läbi organisatsioonili-se pühendumise) mõju ametikohale jäämisele (van Eetveldt jt 2013).

Sümer ja van den Ven (2007) lõid militaarsfääri kaadrivoolavuse kohta mu-deli, mis kombineeris omavahel traditsioonilist ning „lahtipakkuvat“ lähenemist jagades valdkonna töökohalt lahkumise põhjused kolme gruppi (joonis 1). Esi-mesed neist on kauged faktorid nagu näiteks töö ja organisatsiooni omadused ning hinnang alternatiivsetele töökohtadele. Teise grupi moodustasid vahenda-vad-modereerivad faktorid nagu inimese-militaarkeskkonna sobivus, hinnang elukvaliteedile, tööga rahulolu ning kestvuspõhine ja afektiivne pühendus. Kol-manda grupi moodustavad lähedased faktorid: lahkumisplaanid, tööpuudus riigis ning šokid, nagu neid defi neerisid Lee ja Mitchell. Neist kauged faktorid avaldavad kaadrivoolavusele kaudset ning lähedased otsest ning tugevaimat mõju. Autorite soovitus militaarorganisatsioonidele düsfunktsionaalse kaad-rivoolavuse vähendamiseks on regulaarselt mõõta teenistujate rahulolu ning edasisi plaane; viimane tegevus aitab lisaks vältimatu lahkumise puhul käituda proaktiivselt ja seeläbi kahjusid leevendada. Mõistagi on oluline ka koguda in-formatsiooni lahkujatelt selleni viinud põhjustest. (Sümer ja van de Ven 2007)

Hannes Rõõs

47

Kokkuvõtlikult on suurimad kaadrivoolavuse uurimise aspektist aktuaal-sed erinevused militaar- ja tsiviiltöökohtade vahel lepingulised ja töö olemust puudutavad. Kuna need erinevused sõltuvad riigist ja ajaperioodist, on vajalik anda kiire ülevaade ka Eesti tööturu põhikarakteristikutest ning kaitsevald-konna ülesehituse üldisest olemusest, seda eesmärki kannab endas viimane peatükk.

Olukord Eesti tööturul ja kaitsevaldkonnas

Eesti tööturgu võib üldiselt iseloomustada kui väga avatud ja paindlikku (Ea-mets 2013), ehkki ametnike (sh Kaitseväe tegevteenistujate) töösuhe on mõ-nevõrra jäigemalt reguleeritud kui erasektoris töötavate inimeste oma: ühelt poolt on töökoha stabiilsus kõrgem, teisalt puudub ametnikel näiteks strei-giõigus (Avaliku teenistuse seadus 2013). Mitmete struktuursete põhjuste, sh kvalifi tseeritud tööjõu puuduse ning töötajate tugevama positsiooni tõttu palgaläbirääkimistel on palgad viimaste aastate jooksul kiiresti tõusnud ning see tendents puudutab ka avalikku sektorit (Rahandusministeerium 2014a). Avaliku sektori üldise palgapoliitika eesmärgiks on ühelt poolt tagada profes-

Töötaja-keskkonna kokkusobivus:* Isiksuse sobivus* Väärtuste sobivus

Makroökonoomilised indikaatorid:* Tööpuudus

Kriitilised elusündmused/šokid

Afektiivne pühendumine

Töö ja organisatsiooniomadused

Instrumentaalsed põhjused:* Töökoormus* Töötingimused* Distributiivne õiglus

Mitteinstrumentaalsed põhjused:* Ülema-alamate suhted* Grupisidusus* Protseduuriline õiglus

Tööga rahulolu

AEG 2AEG 1

Kestvuspõhinepühendumine

LahkumineLahkumis-kavatsused

Hinnangelukvaliteedile

Hinnang alternatiivseteletöövõimalustele

Joonis 1. Sümeri ja van der Veni (2007) mudel militaarsfääri kaadrivoolavuse seletamiseks


48

sionaalne järjepidevus, teisalt arvestatakse riigieelarve võimalustega ning riigi konkurentsivõime tagamise nimel ei olda sarnastes tööturu segmentides turu-liider (Rahandusministeerium 2014b).

Kaitseväe tegevväelased (kes on eriteenistujad, st ametnikud, kelle teenis-tussuhet reguleerib eriteenistusseadus) moodustavad avalikest teenistujatest 2545, riigikaitsesektori keskmine palk aastal 2013 oli 1292 eurot, mis on enam kui neljandiku võrra kõrgem kui riigis keskmiselt. Selle teenistusgrupi kuu-palga seesmise õiguse kordaja oli 118, mis tähendab, et võrreldes teiste sarnast vastutustaset omavate töökohtadega, on nende kompenseerimine keskmisest parem. Sarnaselt teistele tööandjatele mõistab Eesti riik kaadrivoolavuse mit-mesugust negatiivset mõju nii teenistujate keskmisele kompetentsile kui ka asutustevahelisele koostööle; vabatahtliku voolavuse määr on viimastel aasta-tel vähenenud, olles nii avalikus teenistuses üldiselt kui ka riigikaitsevaldkon-nas alla 10%, mida peetakse tippspetsialistidega mehitatud organisatsioonide kriitiliseks piiriks. (Rahandusministeerium 2014a) See aga ei tähenda, et selle edasiseks vähendamiseks ei ole jõupingutuste tegemine asjakohane.

Sellest tulenevalt on järgmine samm Kaitseväe tegevteenistusest vabataht-likult lahkunute lahkumisankeetide eelpool kirjeldatud teooriatest tulenev analüüsimine, eesmärgiga aidata kaasa kaadrivoolavuse edasisele vähendami-sele tolles organisatsioonis. Lisaks ankeetidest tulenevatele andmetele kasutan ka riigi üldist majanduslikku olukorda kirjeldavaid tunnuseid, et uurida vii-maste mõju lahkumise levikule ning nende seotust indiviiditasandi tunnuste-ga. Lisaks üldise mudeli väljatöötamisele pööran rõhku ka väeosade vaheliste erisuste väljatoomisele, kusjuures eriti huvipakkuvaks pean Scoutspataljoni ning teiste väeosade lahkumise põhjuste potentsiaalsete lahknevuste väljatoo-mist. Lisaks võib eeldada erisusi vastavalt edasistele plaanidele: tõenäoliselt on erinevad lahkumise põhjused neil, kel juba on uus töökoht olemas võrreldes nendega, kel pole; samuti moodustavad iseseisvad grupid välismaale mine-jad ning koduseks jääjad. Nende uurimisküsimuste empiiriline analüüs algab kohe pärast andmete kättesaamist ning viimasest moodustub magistritöö, mille kaitsmine leiab aset tuleval kevadel.

Hannes Rõõs

49

Kirjandus

Agho, A. O., Mueller, C. W., & Price, J. L. (1993). Determinants of Employee Job Satisfaction: An Empirical Test of a Causal Model. Human Rela-tions, 46(8), 1007–1027.

Ajzen, I. (1991). Th e theory of planned behavior. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 50(2), 179–211.

Allen, D. G., Bryant, P. C., & Vardaman, J. M. (2010). Retaining Talent: Replacing Misconceptions With Evidence-Based Strategies. Academy of Management Perspectives, 24(2), 48–64.

Allen, D. G., Weeks, K. P., & Moffi tt, K. R. (2005). Turnover intentions and voluntary turnover: the moderating roles of self-monitoring, locus of control, proactive personality, and risk aversion. Journal of Applied Psychology, 90(5), 980.

Aquino, K., Griff eth, R. W., Allen, D. G., & Hom, P. W. (1997). Integrating jus-tice constructs into the turnover process: A test of a referent cognitions model. Academy of Management Journal, 40(5), 1208–1227.

Aryee, S., & Tan, K. (1992). Antecedents and outcomes of career commitment. Journal of Vocational Behavior, 40(3), 288–305.

Avaliku teenistuse seadus (2013). https://www.riigiteataja.ee/akt/126032013005Bishop, J. H. (1990). Job Performance, Turnover, and Wage Growth. Journal of

Labor Economics, 8(3), 363–386.Breukelen, W. van, Vlist, R. van der, & Steensma, H. (2004). Voluntary Emp-

loyee Turnover: Combining Variables from the “Traditional” Turnover Literature with the Th eory of Planned Behavior. Journal of Organiza-tional Behavior, 25(7), 893–914.

Carrell, S. E., & West, J. E. (2005). Optimal Compensating Wages for Military Personnel. Journal of Policy Analysis and Management, 24(4), 803–822.

Carsten, J. M., & Spector, P. E. (1987). Unemployment, job satisfaction, and employee turnover: A meta-analytic test of the Muchinsky model. Journal of Applied Psychology, 72(3), 374–381.

Cascio, W. F., & Boudreau, J. W. (2011). Investing in people : fi nancial impact of human resource initiatives. Upper Saddle River, NJ,: FT Press.

Eamets, R. (2013). Labour market and labour market policies during great recession: the case of Estonia. IZA Journal of European Labor Studies, 2(1), 4.


50

Ford, M. T., Gibson, J. L., DeCesare, A. L., Marsh, S. M., & Griepentrog, B. K. (2013). Pre-entry expectations, attitudes, and intentions to join predict military tenure. Military Psychology, 25(1), 36–45.

Godlewski, R., & Kline, T. (2012). A model of voluntary turnover in male Ca-nadian Forces recruits. Military Psychology, 24(3), 251–269.

Holt, D., Rehg, M., Lin, J., & Miller, J. (2007). An Application of the Unfolding Model to Explain Turnover in a Sample of Military Offi cers. Human Resource Management, 46, 35–49.

Holtom, B. C., Mitchell, T. R., Lee, T. W., & Inderrieden, E. J. (2005). Shocks as causes of turnover: What they are and how organizations can manage them. Human Resource Management, 44(3), 337–352.

Hom, P. W., Caranikas-Walker, F., Prussia, G. E., & Griff eth, R. W. (1992). A meta-analytical structural equations analysis of a model of employee turnover. Journal of Applied Psychology, 77(6), 890–909.

Huff man, A. H., Adler, A. B., Dolan, C. A., & Castro, C. A. (2005). Th e Impact of Operations Tempo on Turnover Intentions of Army Personnel. Mi-litary Psychology (Taylor & Francis Ltd), 17(3), 175–202.

Knapp, D. J., McCloy, R. A., & DiFazio, A. S. (1993). Prediction of Military Turnover Using Intentions, Satisfaction, and Performance. http://eric.ed.gov/?id=ED375332

Kulik, C. T., Treuren, G., & Bordia, P. (2012). Shocks and fi nal straws: Using exit-interview data to examine the unfolding model’s decision paths. Human Resource Management, 51(1), 25–46.

Lee, T., & Mowday, R. (1987). Voluntarily Leaving an Organization: An Em-pirical Investigation of Steers and Mowday’s Model of Turnover. Aca-demy of Management Journal, 30, 721–743.

Lee, T. W., & Mitchell, T. R. (1994). An Alternative Approach: Th e Unfolding Model of Voluntary Employee Turnover. Th e Academy of Management Review, 19(1), 51–89.

Lytell, M. C., & Drasgow, F. (2009). “Timely” methods: Examining turnover rates in the U.S. Military. Military Psychology, 21(3), 334–350.

Mael, F. A., & Ashforth, B. E. (1995a). Loyal from Day One: Biodata, Orga-nizational Identifi cation, and Turnover Among Newcomers. Personnel Psychology, 48(2), 309–333.

Mael, F. A., & Ashforth, B. E. (1995b). Loyal from day one: Biodata, organiza-tional identifi cation, and turnover among newcomers. Personnel Psyc-hology, 48(2), 309–333.

Hannes Rõõs

51

Meyer, J. P., Stanley, D. J., Herscovitch, L., & Topolnytsky, L. (2002). Aff ecti-ve, Continuance, and Normative Commitment to the Organization: A Meta-analysis of Antecedents, Correlates, and Consequences. Journal of Vocational Behavior, 61(1), 20–52.

Mitchell, T. R., Holtom, B. C., Lee, T. W., & Graske, T. (2001). How to Keep Your Best Employees: Developing an Eff ective Retention Policy [and Executive Commentary]. Th e Academy of Management Executive (1993-2005), 15(4), 96–109.

Mitchell, T. R., Holtom, B. C., Lee, T. W., Sablynski, C. J., & Erez, M. (2001). Why People Stay: Using Job Embeddedness to Predict Voluntary Tur-nover. Th e Academy of Management Journal, 44(6), 1102–1121.

Price, J. L. (2001). Refl ections on the determinants of voluntary turnover. In-ternational Journal of Manpower, 22(7), 600–624.

Rahandusministeerium. (2014a). Avaliku teenistuse 2013. a aruanne.Rahandusministeerium. (2014b). Palgakorraldus ja palgapoliitika. http://www.

fi n.ee/palgakorraldusSchmied, E. A., Highfi ll-McRoy, R. M., & Larson, G. E. (2012). Mental Health

and Turnover Following an Initial Term of Military Service. Military Medicine, 177(7), 766–772.

Sims, C. S., Drasgow, F., & Fitzgerald, L. F. (2005). Th e Eff ects of Sexual Ha-rassment on Turnover in the Military: Time-Dependent Modeling. Journal of Applied Psychology, 90(6), 1141–1152.

Smith, D. R., Holtom, B. C., & Mitchell, T. R. (2011). Enhancing precision in the prediction of voluntary turnover and retirement. Journal of Voca-tional Behavior, 79(1), 290–302.

Steel, R. P., & Landon, T. E. (2010). Internal employment opportunity and ex-ternal employment opportunity: Independent or interactive retention eff ects? Military Psychology, 22(3), 282–300.

Sumer, H. C. (2004). A model of military turnover. International Military Testing Assocation. http://david65.persiangig.com/maghalat/A%20MODEL%20OF%20MILITARY%20TURNOVER.pdf

Sümer, H. C., & van de Ven, C. (2007). Proposed model of Military Turnover. In Recruiting and Retention of Military Personnel.

Van Eetveldt, M. W., van de Ven, N., van den Tooren, M., & Versteeg, R. C. (2013). Th e importance of career insecurity for turnover intentions in the Dutch military. Military Psychology, 25(5), 489–501.


52

Youngblood, S. A., Mobley, W. H., & Meghno, B. M. (1983). A Longitudinal Analysis of the Turnover Process. Journal of Applied Psychology, 68(3), 507–516.

Hannes Rõõs

53

Sotsiaalmeedia tsiviil-militaarvaldkondade vahelise sidususe suurendamiseks

Pille Pruulmann-VengerfeldtÜhiskonnateaduste instituut, SJKK

Käesoleva lühiülevaate aluseks on 2014. aasta jooksul toimunud töö Stratee-gilise Jätkusuutlikkuse Kompetenstikeskuses ja NATO Human Factors and Medicine paneeli Research Task Group 248: Sotsiaalmeedia ja infotehnoloogia kasutamine katastroofi - ja kriisiolukordadele reageerimises (Social Media and Information Technology for Disaster and Crisis Response, RTG-248).

Infotehnoloogia roll inforuumis

Tänases maailmas kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IT) lahutamatu osana pea kõigis ühiskondlikes protsessides. Nii on IT-st sõltuvad nii side-, energia- kui ka teised, kriitilise tähtsusega valdkonnad. Samas on üha enam tehnoloogiarikas ka inimeste omavaheline igapäevane suhtlemine. Tänases Eestis kasutab 83% inimesi internetti ning vanuserühmas 16-34 on internetikasutajate hulk ligi 100%line (Murumaa-Mengel, Pruulmann-Ven-gerfeldt, Laas-Mikko 2014). Internetti kasutatakse nii tööks, õppimiseks ja enesetäienduseks, meedia tarbimiseks, meelelahutuseks ja suhtlemiseks. Nii on väga paljude jaoks saanud internetist keskne infovahetuskanal nii isikli-kuks kui ka ametlikuks suhtlemiseks. 2014. aasta juunis läbi viidud küsitluse alusel on 72% internetikasutajatest ka sotsiaalmeedia konto, ning seda kontot kasutab 66% vastajatest (op cit.). Joonis 1 toob samast uuringust välja erinevad sotsiaalmeedia kasutusviisid.

Jooniselt on näha, et sotsiaalmeedia kasutusviise on erinevaid ning kuigi aktiivseid sisuloojaid on kõigest 12%, siis üle poolte Internetikasutajatest siis-ki regulaarselt sotsiaalmeedias sisu loob. Selline kommunikatsioonikanal on unikaalne, sest erinevalt traditsioonilisest meediast, kus infot saadetakse ühelt

54

saatjalt paljudele (nn ringhäälingu laadne suhtlus), on interneti ja sotsiaalmee-dia puhul võimalik suhtlus paljudelt paljudele, nn võrgustikuline suhtlus. Sel-line mitte-hierarhiline suhtlus võimaldab paljudel avalikel organisatsioonidel näidata oma inimlikumat palet ja tulla sellega lähemale oma sihtrühmadele.

Inforuumi killustumise ohud

Laialdane sotsiaalmeedia kasutus ja IT kasutus meedia tarbimiseks on vii-nud aga inforuumi killustumiseni. Kõiksugu erinevates kanalites on võimalik oma ideid levitada ja kuigi kriitiline analüüs näitab, et sageli koondub infor-matsiooniline monopol siiski vähese hulga võtmeisikute kätte, on vähemalt teoreetiliselt olemas võrdne võimalus levitada väga erinevaid vaateid. See tä-hendab, et inimestel on korraga väga erinevaid võimalusi, kust informatsioo-ni saada ning mida eelistada ja uskuda. Palju on Eestis räägitud muukeelsete elanike kuulumisest „teise“ inforuumi, kuid ka meie omad inimesed ei pruugi alati jagada samalaadset arusaamist igapäevasündmustest. See olukord erineb palju sellest, kui oli üks telekanal, üks põhiline uudisteprogramm, mida kõik vaatasid ning seda kõike kontrollis üks organ. Samas, muidugi, ei tähendanud

27

6

14

39

122

ei kasuta ühtegi sotsiaalmeedia kanalit

on konto, kuid ei ole seda ammu kasutanud

on konto, kuid ma ei loo sisu, vaid vaatan, mida teised teevad

osalen tagasihoidlikult, postitan infot, pilte jms harva

osalen aktiivselt ise regulaarselt sisu luues (infot, pilte jms postitades)

ei oska öelda

Joonis 1: Sotsiaalmeedia kasutusviisid Eesti internetikasutajate hulgas (n=799) 2014. aasta suvel (Murumaa-Mengel, Pruulmann-Vengerfeldt, Laas-Mikko 2014)

Pille Pruulmann-Vengerfeldt

55

ka ühe domineeriva sõnumi olemasolu seda, et kõik oleksid ühte viisi mõelnud ja asjadest arvanud. Nagu toob Ilmar Raag välja oma värskes essees (2015), ei tea me tänagi piisavalt palju inimaju toimsest, et suuta „planeerida inimhin-gede veatut juhtimist“.

Peame olema rõõmsad, et tänane meedia ja kommunikatsiooni ruum ei allu ühe organi kontrollile, kuid samas tekitab see ka muret ja frustratsiooni, sest keerulisem on ka nn õigete vaadete levitamine. Eesti riigikaitse kontseptsiooni aluseks on totaalkaitse kontseptsioon, mis toetub ideele, et riigi kaitsmiseks peab olema valmis kogu ühiskond. See tähendab aga, et on hetki ja olukordi, kus võib olla kriitilise tähtsusega see, et kogu ühiskond saaks kriisiolukorrast ühtviisi aru ning suudaks ühtselt tegutseda vastavalt ühisele huvile. Nii võivad soov kontrollida informatsiooni ja usk demokraatlikkuse sõnavabadusse olla vahel vastandlikuna näivad. Kuidas aga on võimalik sellises olukorras killus-tunud meediaruumi ära kasutada ühtse meelsuse toetamiseks?

Infooperatsioonid (sotsiaalmeedias)

Raag (2015) toob ühe võimalusena välja vajaduse infooperatsioone käsitleda laiapõhjaliselt ning kutsub otsima võimalikult suure hulga inimestega ühiseid huvisid. NATO liitlaste üheks reegliks on olnud see, et omasid ei rünnata. Nii ei peeta ka reeglite järgselt võimalikuks informatsioonilisi operatsioone oma enda tsiviilisikute suhtes. Samas on Gerassimovi doktriin toonud tähelepa-nu keskmesse hübriidsõja ja mittesõjaliste meetodite kasutamise (Kaas 2014), mille keskmes on infosõja juhtimine, kui sõjalise ja mittesõjalise meetme kok-kupuude. See tähendab, et kui me lepime tõsiasjaga, et igasugune informat-siooni levitamine on nii omade kui ka vastaste tahte mõjutamine, siis nagu Raag (2015) oma artiklis välja toob, ei ole meil pääsu propagandast nii või tei-siti ja me peame õppima seda vahendit kasutama ära nn positiivse, usaldusliku ja toetava fooni loomiseks.

NATO RTG-248 töörühm püüabki vaadelda seda, kuidas me sotsiaalmee-diat ära kasutades saaksime luua sellest võimsa töövahendi kriisi ja katastroo-fi olukordade lahendamiseks. Esmajärjekorras on oluline välja tuua, et kriisid ja katastroofi d võivad tekkida nii loodusnähtuste kui ka inimtegevuse taga-järgedel ning vajadus usalduslikuks kommunikatsiooniks on olemas mõlemal juhul. Ühest küljest on selge, et vahetult pärast tsunamit, kui ei ole elektrit ega toimivaid sidevõrkusid võib kohapeal toimivast sotsiaalmeediast vähe abi olla, kuid mida päev edasi, seda paremini on võimalik kasutada sotsiaalmeediat


56

näiteks olukorra ja abivajaduste ning abi pakkumiste kaardistamiseks (vt meie partnerite hollandlaste juhitav COBACORE projekt kogukonnapõhiseks olu-korrakaardistuseks) või toetusvõrgustike loomiseks, kus inimesed saavad ise endale abi pakkuda (nt 2010. aasta tuhapilve olukord, kus välisministeerium ning Estonian Air koostöös avalikkusega ning sotsiaalmeedia vahendusel pal-jud eestimaalased koju aitasid).

Sotsiaalmeedia eripärade ärakasutamine

Selliste võimaluste kasutuselevõtt eeldab aga usaldusliku suhte olemasolu ning sotsiaalmeedias ei teki usalduslik suhe üle öö. See tähendab seda, et sotsiaal-meediat õpitakse kasutama ning selle potentsiaali asjakohaselt rakendama. Tegemist on pikaajalise ja suhteliselt kuluka ning intensiivse protsessiga, sest kuigi sotsiaalmeedias on paljude sõnumite edastamine võimalik tasuta, siis inimressursi panustamine on siiski oluline. Teisalt on oluline sotsiaalmeedia eripärade mõistmine. Friedman ja Friedman (2008) defi neerivad sotsiaalmee-dia eripära viie C kaudu, inglise keeles siis vastavalt communication, collabo-ration, community, creativity, and convergence. Kommunikatsioon, koostöö, kogukond, loovus ja konvergents on need märksõnad, mis sotsiaalmeediat iseloomustavad. Annan lühikese ülevaate iga sõna sisulisest rakendusvõima-lusest militaarvaldkonnaga seotud sotsiaalmeedia arendamise võimalustest.

KommunikatsioonKommunikatsioon sotsiaalmeedias tähendab võrgustikulist suhtlemist.

See tähendab seda, et sa oled kasutamas sotsiaalmeediat mitte ainult oma teadet edastamiseks, vaid sul on ka sisuline huvi ja valmisolek kahepoolseks suhtluseks. See tekitab militaarvaldkonnas oma keerukuse, sest mitte alati ei ole võimalik kõigile küsimustele avatult ja selgelt vastata, kuid ilmselt saab sellest aru ka suhtluspartner ning viisakas keeldumine võib teinekord usal-dusväärsust isegi tõsta. Oluline on siiski, et jututeemad, mida sotsiaalmeedias käsitletakse oleksid ka dialoogile kutsuvad. Samuti on kommunikatsioon sot-siaalmeedias mängulisem ja vabam ning suhtlusstiili adekvaatne tabamine on kindlasti keeruline – mõistlik tasakaal isikliku, familiaarse ja lähedase ning samas ametliku, täpse ja sisulise vahel polegi alati nii lihtne saavutada. Samuti on seda keeruline kõrvaltseisjana õpetada, kuid ilmselt on parimaks soovitu-seks pidev (enese)analüüs ning suhtlemissituatsioonis teise poole reaktsiooni-de hindamine.


57

KoostööKoostöö sotsiaalmeedias tähendab seda, et on aru saadud, et kanaleid on või-

malik kasutada ühiste eesmärkide saavutamiseks. See tähendab ka seda, et sot-siaalmeedial ilma selle liikmeteta puudub väärtus ning sotsiaalmeedia on huvitav tänu sellele, et iga üks kirjutab/jagab natuke. Koostöö märksõna viitab võimaliku-le partnerlussuhtele, kus suudetakse algatada vastastikku mõttekaid projekte ning nähakse sotsiaalmeediasse koondunud inimestes koostööpartnereid. Nii võivad siin olla näiteks mitmed nn crowdsourcing (ehk kogukonna panusega ühisprojek-tid) rahastuses, ühisest tegevuses, abis või muus. Sellise koostöövõimaluste leid-mise puhul on oluline siiski silmas pidada ka eetilisi printsiipe, mille järgi teiste inimeste panuse abil isikliku kasu saamine ei pruugi olla põhjendatud. Samas, mi-litaar- ja tsiviilvaldkonna koostöös, kus kogukonna ühine kasu on ka eesmärgiks, võiks koostööle orienteeritud sotsiaalmeediakasutuse üks oluline lisandväärtus.

KogukondEelmises märksõnas juba sisse toodud mõiste, mis toob välja selle, et sot-

siaalmeedia võrgustiku abil ühendatud inimesed moodustavad sageli kogu-kondi, mis ongi kogu sotsiaalmeedia tuumaks. Kuigi palju on räägitud hir-must, kuidas IT võõrutab meid silmast-silma suhtlemisest, siis tegelikult pole uuringud seda hirmu tõestada suutnud. Pigem aitab sotsiaalmeedia hoida koos olemasolevaid kogukondi ja järgides Raagi üleskutset, luua ka uusi, huvipõhi-seid kogukondi. Sotsiaal-militaarsidemete tugevdamiseks oleks üks võimalus luua ja toetada kogukondi nt missioonil viibivate sõjaväelaste lähedaste jaoks või ajateenistuse läbinud noormeeste koos hoidmiseks ka pärast teenistusaja lõppu. Täna selliseid kogukondi ka toetatakse ning sellise tegevuse süstemaa-tiline arendamine on kindlasti olulise lisandväärtusega kogu ühiskonna jaoks.

LoovusSotsiaalmeedia platvormid toetavad loovamat meediasisu osalt seetõttu, et

sotsiaalmeedia formaadid on alles välja kujunemas, teisalt seetõttu, et just selle sama kogukonna koostöö kaudu on võimalik inimestel ühise panuse kaudu oma sõnumit edastada mitmetes erinevates vormides. Loovus annab võima-luse ühendada sotsiaalmeedia mitteformaalsemat suhtlemisstiili ja erinevaid ühiskonnas toimuvaid nähtuseid uuelaadseteks sõnumiteks. Näiteks võib tuua Siili sotsiaalmeedialehe, kus jõulupühade paiku Siili logo punase tuttmütsiga kaunistatud sai. Sellist sõnumite sidumist on võimalik teha nii ise kommu-nikatsiooni algatajana kui ka kutsude loomingulisele eneseväljendusele üles kogukonna liikmed.


58

KonveregentsMärksõna tähistab seda, et sotsiaalmeedia ei ole üheformaadiline mee-

dia. Kohtuvad ju sotsiaalmeedia platvormil tänase noore jaoks nii ametliku meediakanali uudised kui ka sõprade pildid, tekst, video, pilt ja animatsioon, sotsiaalsed- ja poliitilised sõnumid intiimteadetega. Sellises olukorras toob sotsiaalmeedia üldiselt killustunud meediaruumi tagasi kokku ja annab iga-le osalejale võimaluse panna kokku oma enda uudised. Seda konvergentsi on vaja ära kasutada aga nii, et ka militaarvaldkonna sotsiaalmeedia oleks mitme-külgne, ühendades endas erinevaid žanre ja formaate, sest ainult siis suudetak-se hoida kogukonna kaasaelamist.

Kokkuvõtteks

Nagu eelpool näha, on sotsiaalmeedia omadusi võimalik ära kasutada selleks, et luua usaldusel põhinevaid kogukondlikke suhteid. Nende suhete loomine peab algama olukorras, kus kriisi veel ei ole. Sotsiaalmeedias loodud pikaaja-lised suhted võimaldavad luua positiivse märgiga tahtemõjutust oma enda ini-meste hulgas – see tähendab luua, hoida ja toetada kaitsetahet, ühiskondlikku ühtekuuluvustunnet ja vastutust oma riigi eest. Samuti võimaldab pikaajaline suhe sotsiaalmeedias saada kiirelt infot olukorra muutusest, võimaldab ini-mestel raporteerida olukorra muutusest ja hoida silmad-kõrvad lahti. Tuge-vaid ja mitmekihilisi sotsiaalmeediavõrgustikke on võimalik kriisiolukorras mobiliseerida ka kiireteks kollektiivseteks lahendusteks.

Olen sellel teemal läbi viinud mitmeid koolitusi kaitseväelastele, kus me oleme neid teemasid arutanud ja püüdnud rühmatööde raames ka reaalselt planeerida kommunikatsioonitegevusi. Need arutelud on toonud välja mit-meid eripalgelisi võimalusi, kuidas kaitseväel on võimalik sotsiaalmeediat eri-nevateks kommunikatsioonitegevusteks kasutada, alates suurõppuse Siil kom-munikatsioonist, lahtiste uste päevade, mereväelaste lähedastega suhtlemise ja Kesk-Aafrika missiooni toetuseni välja. Nii on sotsiaalmeediat võimalik ka-sutada nii kogukonna tunde loomiseks kui ka hoidmiseks ning sellised usal-duslikud kogukonnad on just need, mille poole me kriitilistes situatsioonides, olgu selleks siis looduskatastroofi d või inimtekkelised kriisid, saame pöördu-da. Usaldusliku suhte loomine aga võtab aega ja tähelepanu, kuid samas on strateegilisest seisukohast laiapõhjalise riigikaitse teostamisel ülimalt oluline.


59

Kirjandus

Friedman L.W., Friedman H. H. (2008). Th e New Media Technologies: Over-view and Research Framework. Working paper.: http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1116771 (vaadatud 5.01.2015).

Kaas K. (2014). Gerassimovi hübriidne hüdra. Riigikaitse 26.12.2014 http://rii-gikaitse.postimees.ee/3034509/gerassimovi-hubriidne-hudra (vaada-tud 5.01.2015).

Murumaa-Mengel M. Pruulmann-Vengerfeldt P., Laas-Mikko K. (2014). Pri-vaatsusõigus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad: Uuringu metodo-loogia ja tulemused. Eesti Inimõiguste Instituut, Tallinn. http://www.eihr.ee/wp/wp-content/uploads/2014/11/EST-Uuringu-IV-osa-tule-mused1.pdf (vaadatud 5.01.2015).

Raag I. (2015). Kõik ongi propaganda. Riigikaitse 2.01.2015. http://riigikaitse.posti-mees.ee/3034423/ilmar-raag-koik-ongi-propaganda (vaadatud 5.01.2015).


60

(Sotsiaal) meedia paanika?!

Andra SiibakTÜ Ühiskonnateaduste instituut, SJKK

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedia roll ja olulisus julgeoleku ja (riigi)kait-se küsimustes plahvatuslikult kasvanud. Kui veel mõned aastad tagasi räägiti imetluse, kuid ka paraja hämmeldusega sellest, kuivõrd suurt rolli mängis sot-siaalmeedia 2011. aasta Egiptuse „Facebooki revolutsioonis“ ja Süüria „You-Tube’i ülestõusus“ (Khamis, Gold ja Vaughn 2012), siis nüüdseks on toonane

„sõjapidamisviis“ muutunud üsnagi tavapäraseks nähtuseks. Õigupoolest ei möödu päevagi, mil ajakirjandus ei vahendaks julgeolekuteemalisi uudisnup-pe, mille algallikaks on mõni Twitteri „säuts“, Instagrami foto, Facebooki pos-titus või YouTube’i video. Sotsiaalmeedia on meie 21. sajandi infoühiskonnas saavutanud vaid mõne aastaga keskse rolli nii isiklike kui rahvuslike kriiside vahendaja ja levitajana. Ja mitte ainult. Sotsiaalmeedial on ka võime neid krii-se tekitada. Ehk nii Twitter, Facebook, Instagram, YouTube ja paljud teised kiirsuhtlust võimaldavad sotsiaalmeedia kanalid nii võimaldavad kuid ühtlasi ka võimendavad ühiskondliku moraalipaanika (Cohen 1972) levikut. Moraa-lipaanikaks või antud tähenduses pidada ebaadekvaatset ja proportsionaal-selt kohatut reaktsiooni mingile negatiivsele sotsiaalsele protsessile või selles osalejatele (Saar 2010: 1156). Moraalipaanika tekkimise ajend võib küll oma olemuselt problemaatiline olla, sest paanikat ei tekita olukorrad või nähtu-sed, mis ühiskonnaliikmetele korda ei lähe, kuid paanika käigus paisutatakse probleemi tegelik olemus kordades ohtlikumaks kui tegelikult põhjust oleks. Kuna moraalipaanika üheks omaduseks on see, et tegemist on ajutise näh-tusega ning paanikat tekitavad teemad on ajas muutuvad (ibid.), siis sobivad erinevad kiirele interaktsioonile üles ehitatud sotsiaalmeedia kanalid nende levitamiseks lausa valatult. Õigupoolest pole mitte kunagi varem hirmu kül-vamine, viha levitamine, vaenu õhutamine ja häda kuulutamine olnud nii liht-ne kui nüüd, sotsiaalmeedia ajastul.

Alljärgnevalt toon mõningaid näiteid ja arutlen selle üle, kuidas võib sot-siaalmeedia kaudu levitatud info külvata asjatut viha ja hirmu, või tekitada ühiskondliku moraalipaanikat ähvardades süütuid üksikisikuid, nõrgestades rahvusriike või ohustades olulist infrastruktuuri.

61

Nõiajahid üksikisikutele

Aktiivsed Facebooki tavakasutajad märkavad ilmselt moraalipaanikat tekita-da püüdvaid postitusi pea et igapäevaselt. Abivalmis aktivistid jagavad pide-valt postitusi, kus otsitakse petturitest kelme, loomade väärkohtlemises süü-distatavaid, vargapoisse, oletatavaid pedofi ile või muidu kahtlaselt käituvaid isikuid (vt. Jaagant 2013). Taolisi postitusi edasi saates ei mõtle enamik ilmselt midagi halba. Küll aga ei kipu paljud selliste postituste jagajad ilmselt ka pos-tituse sisus kahtlema või kurikaeltena kujutatud persoonide tegusid kahtluse alla seadma. Nad ei vaevu eriti vaagima selle üle, kas väikeste koolitüdrukute auto peale kutsuja on tegelikult ka paha peal väljas olev „kommionu“, kelle eest lapsi kindlasti hoiatama peab?, või selle üle kas Harku metsas tegutseb tõesti pervert, kes kumminaisi puu külge seob? (Seeneline leidis…2012). Öeldakse, et hirmul on suured silmad ning sellised sotsiaalmeediast alguse saavad „kam-paaniad“ aitavad neid hirme kergesti ka teistega jagada.

Lisaks võimalikele „kommionudele“, ja „koeramürgitajatele“, kelle reno-mee ja hea nimi võivad aktiivsete sotsiaalmeedia kasutajate pahaaimamatu-te postituste tõttu kahjustatud saada, võivad sotsiaalmeedias jagatud kuulu-jutud ning kahtlustused viia veelgi tõsisemate süüdistusteni. Näiteks levitati 2013. aasta Bostoni maratoni pommirünnaku ajal erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel aktiivselt fotosid ja formeeriti süüdistusi võimalike terroriakti toimepanijate kohta. Sellised kahtlustused ja valeinfo levitamine sai osaks ko-guni neljale süütule kodanikule, kes traagiliste sündmuste ajal juhtusid olema lihtsalt valel ajal vales kohas (Gayomali 2013). Olgugi et sotsiaalmeediast oli Bostoni maratoni pommirünnakute toimepanijate leidmisel samuti palju abi ning nendest interaktiivsetest platvormidest said esimesed kohad, kust tava-kodanikud toimuva kohta infot ammutasid (Petrecca 2013), on sotsiaalmee-diast alguse saanud nõiajahid alati problemaatilised nähtused. Interneti mälu on ju teatavasti igavene ning seepärast on taolistes olukordades enda maine puhastamine üsnagi keerukas ning aegavõttev protseduur.

Rahvusriigid löögi all

Usutavasti on paljudel eestlastel selgelt meeles 2007. aasta Pronksiöö sündmu-sed Tallinnas ja nendega paralleelselt toimunud küberrünnakud Eesti valitsu-sasutuste ja pankade veebikülgedele. Neist virtuaalsetest rünnakutest kirjuta-


62

takse teaduskirjanduses kui esimesest kübersõjast (Barletta 2007, Jenik 2009), vähe on aga kirjutatud sotsiaalmeedia, eelkõige suhtlusportaal Rate rollist Tal-linna tänavatele üle kandunud sündmustes (vt Siibak 2012, 2014).

Nende aprillisündmuste ajal oli Rate populaarseim suhtlusportaal Eestis, millel oli lisaks suurele hulgale eesti keelt kõnelevale kasutajaskonnale ka ar-vukalt vene keelt emakeelena rääkivaid kasutajaid. Aprilli rahutuste ajal sai Rate’st platvorm, mille kaudu jagada ühtaegu nii operatiivselt informatsiooni Tallinna tänavatel toimuvast kui edastada üleskutseid tänavatele kandunud mässuga ühinema. Rate’i selline roll ei jäänud märkamatuks ka teenusepak-kujale, nii et Rate arvukad moderaatorid said kiirelt üheks ülesandeks prob-lemaatilisi üleskutseid postitanud kasutajad blokeerida ning vaenu ning viha õhutavad klubid (nt. Estonian Skinheads, Eesti eest!, Hoia kodumaa puhtana!) sulgeda (Pino 2007). Kahtlemata ei olnud Rate’i roll Pronksiööl toimunul nii-võrd keskne ja oluline kui suhtlusportaalide roll mõned aastad hiljem toimu-nud araabia kevade sündmustes (Dellicastelli 2011, Khondker 2011), või 2011. aasta suvel Londoni tänavatel eskaleerunud mässudes (Baker 2012), kuid sot-siaalmeedia võimaliku murrangulist potentsiaali taoliste sündmuste vahenda-misel ning võimendamisel ilmestavad toonased sündmused kindlasti.

Õigupoolest on sotsiaalmeedia roll küber-ja propagandasõdade ajastul muutunud niivõrd oluliseks, et tihtipeale ei osata autoritaarsetes riikides sot-siaalmeedias levivate teisitimõtlejate ideede ja üleskutsetega võidelda muul moel kui blokeerimise kaudu. Tavapraktikaks on see saanud Iraanis, Põh-ja-Koreas ja Hiinas, kuid üha enam püütakse blokeeringute ja seadusandluse toel sotsiaalmeediat suukorvistada näiteks ka Venemaal (Jürisoo 2015). Näi-teks alles hiljuti saime lugeda, et Vene võimudel õnnestus Faceookis sulgeda lehekülg, mis kutsus inimesi opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi toetuseks korraldatavale meeleavaldusele (Facebook sulges…2014). Digiajastul veelgi paremini võimalikuks saanud arvamuste paljusus tekitab sageli rahvusriiki-des küsimuse, et mida teha rahvusliku enesemääratlemisõigust sotsiaalmee-dias õõnestavate rühmitustega. Keelamine, blokeerimine või lehekülje sulge-mine võivad tunduda äärmuslike, autoritaarsele riigile sobilike vahenditena, kuid probleem on ka demokraatlike riikide puhul üha aktuaalsem.

Rünnakud taristule

Riikliku tähtsusega taristu ründamine sotsiaalmeedia kaudu on viimastel aas-tatel samuti hoogustunud. Näiteks tänavuste jõuludel eel saime lugeda sellest,

Andra Siibak

63

kuidas Twitteri konto kaudu jagati infot kahe Lõuna-Korea tuumareaktori ja sealsete töötajate kohta (Lõuna-Korea palus abi …, 2014). Sotsiaalmeedia kau-du rahvusliku kriitilise infrastruktuuri töötajate ründamisest tulenevale kõr-gendatud ohule osutasid uurijad ja eksperdid ka Suurbritannias (UK critical infrastructure…2014).

Üks esimestest sotsiaalmeedia poolt kultiveeritud ja riiklikult olulist infra-struktuuri puudutavast moraalipaanikast lahvatas 2007. aasta veebruaris Lätis. Mobiilisõnumite ja sotsiaalmeedia postituste kaudu ringlusesse paisatud kuu-lujutt lati devalveerimist tekitas ulatusliku „valuutapaanika“, mistõttu valuuta-vahetuspunktid tühjendati välisvaluutast sootuks (Lätlased kardavad…2008). Kuna kuulujuttudel tõepõhjal all ei olnud ning neid levitati meelega avalikku-se eksitamiseks ning paanika tekitamiseks, siis hakkas juttude levitajaid taga otsima ka riiklik eriteenitus. Sama stsenaarium taaskäivitus kolm aastat hil-jem, mil sotsiaalmeedias ja SMSide näol jagatud kuulujutt Swedbanki pankro-tis tõi taaskord sularaha-automaatide taha sadu lätlasi (Sotsiaalmeedia süütab

… 2011). Antud juhtumite puhul ilmneb selgelt, et sotsiaalmeedia postituste kiire levik ning fakt, et postituse edastajaks on sinu enda „sõber“ on tihtipeale piisavaks usalduskvoodiks, et paanikaga kaasa minna.

Virtuaalse teo reaalne tagajärg

Tänapäeva infost küllastunud ühiskonnas on eriti oluline olla valvel ja valvas, märgata ja panna tähele. Tihti kiputakse just tagantjärele pead norus tõdema, et üht või teist ühiskonnas õudu ja muret tekitavat sündmust, näiteks kooli-tulistamist (vt. Chapman 2012) või rünnakut korrakaitsjate vastu (Zoroya ja Hughes 2014), oleks olnud võimalik õigeaegse tähelepanu ning sekkumise pu-hul ära hoida. Vaatamata sellele ei tohiks ükski pideva infovoo sees eksisteeriv sotsiaalmeedia kasutaja ära unustada elementaarset kriitikameelt nii enda kui teiste postituste suhtes. Kriitikameelt omamata võib tõepoolest kasvõi usku-ma hakata, et kõik sotsiaalmeedias agaralt „enekaid“ postitavad meesterahvad on potentsiaalsed psühhopaadid (Shrayber 2014).

Tõsi on ka see, et lisaks abivalmitele tavakodanikele on sotsiaalmeediast saanud lemmik ruupor kõikvõimalikele kurikaeltele, terroristidele ja äärmus-lastele. Seetõttu on aja jooksul politsei ning teiste julgeolekuüksuste huvi ja tähelepanu sotsiaalmeedia platvormidel toimuva osas ainult kasvanud ning nüüdseks igati ootuspärane. Seepärast peaksid kõik maailmapäästjad, iseha-kanud detektiivid, vastupanuvõitlejad või äärmuslased sotsiaalmeedias enda


64

postitusi tehes arvestama võimalusega, et nii nende heas usus tehtud üleskut-setel, naiivsusest tehtud postitustel kui rumalatel naljadel võivad olla reaalsed ning ebameeldivad tagajärjed mitte ainult teiste vaid ka nende endi jaoks. Kui eesti praktikast võib leida juhtumi, kus laimajal tuli sotsiaalmeedia kanalites enda sõnade pärast vabandust paluda (Lõugas 2013), ja Läti „valuutapaanika“ korraldajatel tuli enda tegude eest vastust anda sealsetele korrakaitsejõudu-dele (Lätis tabati…2007), siis näiteks kahe noormehe jaoks päädis 2011. aastal Londoni mässu ajal Faceooki postitatud mässule õhutav üleskutse nelja-aasta-se vanglakaristusega (Carter 2011). Oluline on siinkohal rõhutada, et vaatama-ta mässu organiseerimise soovile, ei toimunud nimetatud Facebooki üleskutse tõttu ühtegi tänavalahingut ega korrarikkumist (ibid). Ehk teisisõnu, pelgalt võimaliku mässu-ohu tekitamine maksis noormeestele neli aastat vabadust. Vanglakaristusi on pidanud kandma teisedki. Näiteks Bostoni pommirünna-kute ajal kahetimõistetavaid laulusõnu postitanud noormees (Campbell 2013), või pommivööga Facebooki fotodel poseerinud islami äärmuslust propageeriv kuue lapse ema (vt. Runa Khan… 2014).

Eeltoodust nähtub, et sotsiaalmeediast on saanud võimas relv, mis paha-tahtlikuks aga ka oskamatus käes võib teha palju pahandust. Moraalipaanikad saavad siiski meie üle võimust vaid juhul kui meil puudub elementaarne digi-taalne kirjaoskus ning kaob kriitikameel. Info levitamisest moraalipaanikani ning sellest omakorda reaalse sotsiaalse rahutuseni on sageli vaid loetud sam-mud ning häid ja sisulisi lahendusi tuleb infosõdade tingimuses kõigil riikidel alles otsida.

Artikkel on valminud ETAGi poolt fi nantseeritava personaalse uurimisprojekti “Privaatsuse ja avalikkusega seotud tähenduste ja kogemuste muutus tehnoloo-giast küllastunud ühiskonnas“ (PUT 44) toel.

Kirjandus

Baker S. A. (2012). ‘From the Criminal Crowd to the ‘Mediated Crowd’: the Impact of Social Media on the 2011 English Riots’, Safer Communities, 11: 40 - 49.

Barletta W. A. (2007). ‘Cyberwar or Cyber-Terrorism: the attack on Estonia’, in A. Zichichi and R. Ragaini, (eds) International Seminar on Nuclear War and Planetary Emergencies 38th session, Cambridge: World Scien-tifi c Publishing: 481-487.

Andra Siibak

65

Campbell J. (2013). Facebook Terror Post: Cameron D’Ambrosio freed aft er Boston maraton bomings Faceook arrest. http://www.christianpost.com/news/facebook-terror-post-cameron-dambrosio-freed-aft er-bos-ton-marathon-bombings-facebook-arrest-video-97545/

Carter H. (2011). England riots: pair jailed four four years for using Facebook to incite disorder. Th e Guardian, 16.08.2011. http://www.theguardian.com/uk/2011/aug/16/uk-riots-four-years-disorder-facebook

Chapman S. (2012). Social media plays a role in Ohio school shooting. http://www.wthr.com/story/17039694/social-media-plays-role-in-ohio-sc-hool-shooting

Dellicastelli C. (2011). ‘Every Tool is a Weapon if you Hold it Right: Th e Role of Social Media in the Pro-Democratic Uprisings of the Arab Spring’, Journal of Digital Research and Publishing, 1: 52-60. http://ses.library.usyd.edu.au/bitstream/2123/8137/1/DRPJournal_5pm_S2_2011.pdf#-page=29

Facebook sulges Navalnõi toetusaktsioonile kutsunud lehekülje. Postimees Online, 21.12.2014. http://www.postimees.ee/3033203/facebook-sul-ges-navalnoi-toetusaktsioonile-kutsunud-lehekulje

Gayomali C. (2013). 4 innocent people wrongly accused of being Boston Marat-hon boming suspects. http://theweek.com/article/index/243028/4-in-nocent-people-wrongly-accused-of-being-boston-marathon-bom-bing-suspects

Jaagant U. (2013). Häda sotsiaalmeedias: eestlane lähe alusetu hoiatuse peale paanikasse. http://epl.delfi .ee/news/eesti/taismahus-hada-sotsiaalmee-dias-eestlane-laheb-alusetu-hoiatuse-peale-paanikasse?id=65773262

Jenik A. (2009). ‘Cyberwar in Estonia and the Middle East’, Network Security, 4: 4-6.

Jürisoo L. (2015). Blogijate seadus ehmatas ära: tehnoloogiahiid Intel sul-ges Venemaal oma veebifoorumi. http://forte.delfi .ee/news/tarkvara/blogijate-seadus-ehmatas-ara-tehnoloogiahiid-intel-sulges-vene-maal-oma-veebifoorumi?id=70512165

Khamis S., Gold P. B., Vaughn K. (2012). Beyond Egypt’s “Facebook Revolu-tion” and Syria’s “YouTube Uprising:” Comparing Political Contexts, Actors and Communication Strategies. Arab Media & Society, 15: 1-30. http://www.arabmediasociety.com/?article=791

Khondker H. H. (2011). ‘Role of New Media in the Arab Spring’, Globalizations 8: 575-679.


66

Lõuna-Korea palus USA abi tuumajaama tabanud küberrünnaku uurimi-sel 23.12.2014 http://www.postimees.ee/3035133/louna-korea-pa-lus-usa-abi-tuumajaama-tabanud-kuberrunnaku-uurimisel

Lätis tabati valuutapaanika vallandaja. BNS/SLÕL, 23.03.2007. http://www.oh-tuleht.ee/222425/latis-tabati-valuutapaanika-vallandaja

Lätlased kardavad lati devalveerimist ning ostavad valuutat kokku, 20.02.2007 http://arileht.delfi .ee/news/uudised/latlased-kardavad-lati-devalveeri-mist-ning-ostavad-valuutat-kokku?id=51076352

Petrecca L. (2013). Aft er bombings, social media informs (and misinforms). http://www.usatoday.com/story/news/2013/04/23/social-media-bos-ton-marathon-bombings/2106701/

Pino K. (2007). EMT: Rate - miks me seda ometi kinni ei pane? Õhtuleht 18.05. http://www.ohtuleht.ee/230332

Runa Khan jailed for Facebook Syria terror posts. 12.12.2014. http://www.bbc.com/news/uk-england-30439913

Saar J. (2010). Kurjad konstandid ja Eesti. Akadeemia, 22: 1155-1180. Seeneline leidis puu külge seotud kumminaise, 13.09.2012 http://elu24.posti-

mees.ee/970972/seeneline-leidis-puu-kulge-seotud-kumminaise Shrayer M. (2014). Study: Men who post tons of selfi es have psychopathic ten-

dencies. http://jezebel.com/study-men-who-post-tons-of-selfi es-have-psychopathic-t-1677977923

Siibak A. (2012). Changes in the user practises - the case of extreme nationalist users of SNS Rate. Social Media: Risks and Opportunities in Military Applications, NATO specialists meeting Proceedings, RTO/NATO, ft p.rta.nato.int/public//PubFullText/RTO/...///MP-HFM-201-14.doc

Siibak A. (2014). Being Publicly Private: Extreme Nationalist User Practices on Social Networks. In Giacomello, G. (ed.) Security if Cyberspace. London: Bloomsbury: 215-230.

Sotsiaalmeedia süütab nii poolehoidu kui paanikat, Äripäev 13.12.2011. http://www.aripaev.ee/ opinion/2011-12-13/ap_sotsiaalmeedia_suutab_nii_poolehoidu_kui_ka_paanikat

UK critical infrastructure at risk of cyberattack, says IET report. Computer Weekly, 06.02.2014. Kättesaadav: http://www.computerweekly.com/news/2240213903/UK-critical-infrastructure-at-risk-of-cyber-attack-says-IET-report

Zoroya, G., Hughes, T. (2014). Social media posts threatened ’pigs’. USA Today, 21.12.2014. http://www.usatoday.com/story/news/nation/2014/12/20/nypd-police-shooting-ismaaiyl-brinsley/20709827/

Andra Siibak

67

„...arvasime, et ongi hambad, ongi üks mees vähem...“

Uuringuprojekti “Riskisõnumite vastuvõtt noorte meeste sihtrühmas: praktika-põhise hindamismeetodi väljatöötamine“ tulemustest

Triin VihalemmTÜ Ühiskonnateaduste instituut

Sissejuhatus

Eesti kaitsevõimekuse oluline komponent on noorte meeste tervis ja ene-sest-hoolimine. Noorte meeste seas on traumad ja suremus vigastustesse oluli-selt suurem kui vanemate meeste ning naiste seas (Lai, Köhler ja Rooväli 2009). Kuigi noorte meeste hukkumine õnnetustest on võrreldes 1994 aastaga tun-duvalt vähenenud (Palo 2010) ja tänu selle on vähenenud üldkokkuvõttes ka vigastussurmade üldarv Eestis, oli viimane 2013.aastal ikkagi ligi kaks korda kõrgem Euroopa keskmisest (Vigastussurmade masendav statistika 2015). En-netustööl on olnud tõenäoliselt oluline roll vigastusjuhtude vähenemisel, kuid palju on veel teha.

Käesoleva uuringu fookusprobleem laiemalt ongi traumariskide tajumine ja valmisolek neid ennetada noorte meeste sihtrühmas. Kitsamalt oli projekti fookuses veeohutus. Nii Eestis kui ka mujal hukub veeõnnetustes mehi oluli-selt rohkem kui naisi ning veeõnnetused on sageli seotud vee ääres puhkami-sega – alates sportlikest harrastusest lihtsalt vee ääres ajaveetmiseni (National Water Safety Forum 2013). Päästeameti kodulehel olev uppumiste statistika on kurb ega näita paranemistendentsi, vaatamata juba mitmendat suve toimuva-tele meediakampaaniatele. Ennetustöö sihtrühmas on väga vajalik, samas on kampaaniate sotsiaalse mõju hindamine problemaatiline – kampaania mär-gatavus ja inimeste teadlikkus veeohtudest on kõrge, riskeerivad toimimis-praktikad ei muutu. Näiteks Päästeamet on juba neljandat aasta läbi viimas ennetuskampaaniat, mis hoiatab noori alkoholi tarbinuna ujuma minemast ja

68

vettehüppeid tegemast. TNS Emori poolt koostatud tagasiside uuringud näi-tavad, et kampaania märgatavus on laialdane, kuid samas pole õnnetuste sta-tistikas nähtavaid muutusi. Kas liigutakse valel rajal? Või on tulemusi oodata lihtsalt vara? Sarnaseid küsimusi esitavad endale ka teiste kommunikatsiooni-kampaaniate tegijad.

Uurimisprojekti eesmärk

Koostöös Päästeametiga on TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalsete praktikate ja kommunikatsiooni uurimisrühm eesotsas prof Triin Vihalemma ning vanemteadur Margit Kelleriga otsinud uusi kommunikatiivseid lahendu-si, kuidas vähendada lõhet inimeste kõrge teadlikkuse ja reaalse riskikäitumise vahel. Üks vahend selleks on ka meediakampaaniate ülesandepüstituse ning tulemuste mõõtmise metodoloogia kaudu kujundada ümber loovlahenduste pakkujate praktikaid, mis hetkel on suunatud eeskätt kõrgele märgatavuse-le. 2014. aasta juunist detsembrini kestnud projekti “Riskisõnumite vastuvõtt noorte meeste sihtrühmas: praktikapõhise hindamismeetodi väljatöötamine“ eesmärgiks oli uue hindamismetoodika katsetamine. Katsetuse eesmärgiks oli leida, kuidas noorte meeste sihtrühm võtab vastu meediakampaaniates edastatud soovitusi kaalutletumaks, riskevältivaks käitumiseks, kasutades juhtumina Päästeameti kampaaniat „Ära lase purjus sõpra vette“. Tegemist suhteliselt uudse ambitsiooniga luua teadlikult uus kollektiivne praktika – sõpruskonna siseselt teineteist valvata ning vajadusel takistada.

Uuringuprojekti eesmärgiks on luua piisavalt tundlik vahend kampaania sotsiaalse mõju mõõtmiseks ja hiljem selle põhjal ka loovlahenduste eeltesti-miseks. Erinevalt reklaami otsese vastuvõtu (märkamine, meeldivus jms) ning indiviidi hoiakutest lähtuvatele mõõtmisele („kas reklaam pani mõtlema...“) on käesolevas projektis eesmärgiks hinnata, kuidas soovitus kaaslasi silmas pidada ja neid riskeerimast takistada asetub noorte sõpruskondade olemasole-vatesse peopidamis- ja suhtlustavadesse.

Teoreetilised lähekohad

Uurimisrühm lähtub sotsiaalsete praktikate teoreetilisest lähenemisest, mis käsitleb indiviidi kui teatud kollektiivse praktika sooritajat. Selle käsitluse kohaselt ei asu sotsiaalse muutuse alguühik mitte indiviidi tahtes, vaid ühis-

Triin Vihalemm

69

konna kultuurilises ruumis „asuvates“ ning erinevate (institutsionaalsete) te-gutsejate poolt koordineeritud tegevuses ja mõtteviisides, mida sooritatakse rutiinselt, pikema kaalumise ning järelemõtlemiseta.

Sotsiaalsete praktikate teooriale tuginevad Briti ja Põhjamaade teadlased näiteks kesk-konnasäästliku majandusarengu võimaluste otsimisel läbi ühis-konnas valitsevate energia- jt ressursside tarbimistavade muutmise (Shove ja Spurling 2013, Spaargaren ja Oosterveer 2010, Warde ja Southerton 2012, Spurling jt 2013). Osa sotsiaalsete praktikate põhist käsitlust rakendavaid au-toreid (nt Shove 2010) on väga kriitilised indiviidi käitumist muuta püüdvate kampaaniate suhtes, väites, et sotsiaalset muutust taotlevate programmide eesmärgiks peaks olema muuta üldisemaid kollektiivseid, kultuuris asuvaid toimimismustreid (praktikaid), kujundades uusi normaalsusi inimeste jaoks, kes neid sooritavad. Lähtudes neist eeldustest, sõltub inimeste riskikäitumise vähendamist ja riskiteadlikkuse tõusu, tervislike toitumisharjumuste juuru-tamist jne taotlevate kommunikatsioonikampaaniate tulemuslikkus sellest, kuidas edastatav sõnum või soovitus asetub ühiskonnas tervikuna või teatud sihtrühmas olemasolevate praktikate süsteemi: milline on sõnumi vastuvõtja-te kogemus, arusaamad, oskused, materiaalne keskkond, enesepositsioneering võimalike sooritusviiside suhtes, kuidas praktikad omavahel seotud on ja kui-das suhtlevad omavahel praktika sooritajad.

Sotsiaalseid praktikaid on uuritud enamasti kas makrotasandil, jälgides aastakümnete pikkusi statistilisi aegridasid (nt Gram-Hanssen 2013) või tehes pikaajalisi etnograafi lisi uuringuid (nt Majchrzak jt 2012). Kampaaniate pla-neerimisele ja nendeks vajalikele rakendusuuringutele pole praktikateooriast lähtuvad autorid eriti tähelepanu pööranud. Sotsiaalsete praktikate ja kom-munikatsiooni uurimisrühma eesmärk on aidata kaasa selle lünga täitmisele (Vihalemm, Keller ja Kiisel 2013, 2015). Käesoleva uurimisprojekt sihiks oli arendada praktikapõhist standardiseeritud küsitluse vahendit, mis on prakti-lises ennetustegevuses enim rakendatav.

Metoodika

Sotsiaalsete praktikate teooria põhise küsitlusankeedi töötasid välja Triin Vihalemm, Margit Keller ja Maie Kiisel. Heaks lähtematerjaliks oli siin uu-rimisrühma kuuluva magistrandi Evelin Trinki poolt eelnevalt läbiviidud fookusgrupid. Ankeedi küsimused mõõtsid riskeeriva käitumise märkamist ning takistamist kui sõpruskonna kollektiivset praktikat - selle sooritatavust


70

sihtrühma hinnangul ning reaalse soorituse sagedust. Vastajate poole pöör-duti teatud mõttes kui oma praktikakogukonna ekspertide poole, kes oskavad spontaanselt, praktilisest argikogemusest lähtuvalt hinnata soovituse vastu-võetavust oma sõpruskonnas ning selle mahtumist sõpruskonna kirjutamata reeglitesse.

Küsitluse läbiviimiseks moodustati 16-36 aastaste, erineva sotsiaalse tausta ning elukohaga meeste paneel. Evelin Trink viis nendega läbi kaks standardisee-ritud veebiküsitlust: juuni lõpus (n=138) ning septembri lõpus (n=123), uurides, millised on sõpradega ajaveetmisharjumused, sõpruskonna kirjutamata reeglid teineteise valvamise ja takistamise osas. Kahe küsitluse võrdlusena oli võimalik selgitada, kas toimimisharjumused ja noormeeste poolt tunnetatud normaalsu-sed suve jooksul muutuvad? Suvel toimus lisaks Päästeameti „Ära lase purjus sõpra vette“ kampaaniale ka Maanteeameti kampaania „Ära laste purjus sõpra rooli“, seega soovitusi sõpru jälgida ja kaitsta tuli mitmest allikast.

Küsitluste eesmärgiks oli testida küsimuste arusaadavust, indikaatorite püsivust ning tundlikkust muutuse mõõtmisel. Peamiselt kasutati standardi-seeritud, st etteantud vastusevariantidega küsitlust, kuid ka mõningaid lahtisi küsimusi. Lisaks pidasid 10 sihtrühma kuuluvat noormeest suve jooksul blogi oma ajaveetmise viiside kohta. Standardiseerimata küsitluste eesmärgiks oli testida etteantud küsimuste ning sihtrühma liikmete vaba eneseväljenduse vahelist sidusust.

Tulemused

Katsetus osutus edukaks – küsimused olid sihtrühma esindajate jaoks hästi vastatavad, koherents vabalt räägitud ja kirjutatud teksti ning standardiseeri-tud vastuste vahel oli suur (nt blogides kirjeldatud sõpruskonna tavad ja ris-keerivad praktikad leidsid kajastamist ka ankeedis). Selgus, et sõprade jälgi-mine ja vajadusel sekkumine on noormeeste sõpruskondades aktsepteeritav toimimiseviis. Päästeameti soovitust mitte lasta sõpradel purjus peaga ujuma minna vm ohtlikku teha pidas oma sõpruskonnas järgitavaks 75% vastanutest nii juunis kui septembri kordusuuringus.

Küll aga muutus suve jooksul – kui sõpradega palju koos puhkuseaega veedeti ning mil ka üleskutsed sõpru takistada nähtaval olid – noormeeste tunnetus oma sõpruskonna teineteise-valvamise tava suhtes. Juuni lõpul, mil puhkused veel alanud polnud ning ka ilmad veel jahedad, olid pooled vas-tanutest veendunud, et nende sõpruskonnas on tavaline üksteisel silma peal

Triin Vihalemm

71

hoida. Kui septembris uuesti küsisime, kuivõrd tavaline oli möödunud suve jooksul üheskoos aega veetes ka teineteise silmaspidamine, siis olid vastused kõhklevamad. Kahanes kindlate vastuse - nii sõprade valvamises veendunute kui ja selle praktika haruldaseks-pidajate - osakaal ning suurenes ebakindlate vastuste osakaal.

Selle järgi, kas soovitust ühiselt pidutsedes sõpru jälgida ja vajadusel takis-tada neid end ohtu seadmast, oma sõpruskonnas järgitavaks või mittejärgita-vaks ning sõprade jälgimist peo ajal erandlikuks-tavaliseks peeti, eristus neli ennetustegevuse ja meediakampaaniate sihtrühma (vt joonis 1).

Rühm, keda saab pidada soovitud praktika – pea sõpru silmas ja vajadusel takista – kandjateks ning kasutada eeskuju, rollimudelina teiste jaoks moo-dustas 27% septembrikuu küsitluse valimist. Harjumus jälgida ümberringi toimuvat on kindlasti osa üldisemast harjumuste-kimbust. Näiteks üks siht-rühma kuluv noormees kirjutas oma blogis, kuidas ta valvas rannas võõraid lapsi: „...nägin seda, et vanemate poolset järelvalvet ei olnud. Mina kui tubli kodanik, võtsin selle mure enda peale ja jälgisin, et kõik oleks korras, kuni nad ujumast ära tulid“.

Ennetustegevuse põhisihtrühm peaks olema aga need noormehed, kes küll kampaania soovitust sõpruskonnas järgitavaks, kuid hetkel siiski erandlikuks peavad. Ühekordsed kampaaniad võivad nende tähelepanu küll ajutiselt köita, kuid püsivat rutiini ei kujune ning ohuolukorrad tekivad taas. Pealkirjas ka-

27

45

13

15 eeskuju: kampaanias soovitatud toimimispraktika - jälgi sõpru ja vajadusel sekku - kandjad

põhisihtrühm: soovitatud praktika põhimõtteliselt järgitav, kuid pole rutiiniks kujunenud

probleemne rühm: soovitatud praktika ei ole grupis vastuvõetav, kuigi ise valmis sooritama

opositsioon: kampaanis soovitatud praktika pole sõpruskonnas järgitav, puudub soorituskogemus

Joonis 1. Praktikapõhise hindamismudeli sihtrühmad 2014 a veeohutuskampaania näitel


72

sutatud katkend pärineb ühelt sihtrühma kuuluvalt noormehelt, kes uuringus möönis varmalt, et sõpru on vaja silmas pidada, kuid tunnistas samas, et tema sõpruskonnas on teineteist siiski silmist lastud: „No mere ääres olime ja arva-sime, et ongi hambad, ongi üks mees vähem. Pärast tuli välja, et mees oli lihtsalt maganud“. Enamasti sellised lood lahenevad õnnelikult, kuid mitte alati.

Probleemseks võib pidada uuringus suhteliselt väikesearvulist rühma, kuhu kuuluvad noormehed möönsid, et on ise peo ajal sõpru jälginud ja mär-ganud ka teisi seda tegevat, kuid ei pea soovituse järgimist oma sõpruskonnas üldiselt siiski võimalikuks. Võidakse tunnetada, et selline tava on grupi kir-jutamata reeglitega vastuolus, selleks peaks muutma kogu rühma toimimise sisemisi rütme. Taoline ümberkorraldus nõuab aga kollektiivset panustamist. Näiteks rääkis üks noormees, et talvel toimub saunast jääauku või vette hüp-pamine sedavõrd kiirelt, et sellele ei jõutagi reageerida: „Pigem on nii, et sau-nauks käib piraki lahti ja vana tuleb kisaga välja ja kaob“.

Uuringus eristus ka opositsiooniline rühm, kus teineteise jälgimist ei praktiseerita ja peetakse ka vastavaid soovitusi mittejärgitavateks. Põhjused võivad olla seotud nii rühma enda elukorraldusega kui ka suhete ning suhtu-misega, mida hästi illustreerib järgmine intervjuulõik: „... et mismõttes ma tal silma peal hoian, ma pole ka lasteaiakasvataja“.

Kokkuvõte

Valmisolekust sõpra takistada üksi on vähe kasu, kui sõbra purjuspäi vette, au-torooli minekut vm ohtlikku tegevust ei märgata. Sõprade valvamise praktika väljakujunemiseks vaja pidevat meeldetuletamist, et see kujuneks rutiiniks. Veeohud on hooajalised, kuid pidusid peetakse ning ühiselt aega veedetakse aasta läbi ning seega on vajalik pidevalt meelde tuletada võimalikke ohtusid ning julgustada oma seltskonda ning selle toimetamisi ohukriitiliselt jälgima.

Pilootprojekti tulemusi arutati koos Päästeameti ennetustöö spetsialisti-dega. Ennetuskampaaniate vastuvõtu praktikapõhise mõõtmise metoodikat praegu arendatakse edasi tuleohutuse meediakampaaniate põhjal (seda pi-lootprojekti rahastatakse Sotsiaal- ja haridusteaduskonna baasfi nantseerimise summadest) ning tulemuste koond esitatakse Päästeameti ennetustöö tiimile 2015 aasta I poolel. Põhjalikum uuring noorte meeste riskeerivatest praktika-test ja veeõnnetuste ennetuse võimaluste kohta valmib Evelin Trinki magist-ritööna 2015. a kevadel.

Triin Vihalemm

73

Kirjandus

Gram-Hanssen K. (2013). Effi cient technologies or user behaviour, which is the more important when reducing households’ energy consumption?, Energy Effi ciency, 6: 447–457.

Lai T., Köhler K., Rooväli T. (2009). Vigastused Eestis. (2009). Sotsiaalminis-teeriumi toimetised nr 5/2009, http://vana.sm.ee/fi leadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/2009/toimetised_20095.pdf (vaadatud 08.01.2015)

Majchrzak A., More P., Faraj S. (2012). Transcending knowledge diff erences in cross-functional teams. Organization Science, 23: 951–970.

National Water Safety Forum. (2013). 2013 annual fatal incident report. http://www.nationalwatersafety. org.uk/waid/info/waid_fatalincidentre-port_2013.xls (vaadatud 31. 10.2014).

Palo, E. (2010). Suremus on Eestis langustrendis ka tänavu. Statistikablo-gi, 23. juuli. http://statistikaamet.wordpress.com/2010/07/23/sure-mus-on-eestis-langustrendis-ka-tanavu/ (vaadatud 10.01.2015).

Shove E. (2010). Beyond the ABC: climate change policy and theories of social change. Environment and Planning A, 42: 1273-1285.

Shove E., Spurling N. (eds) (2013). Sustainable Practices. Sustainable Practices: social theory and climate change. London: Routledge.

Spaargaren G., Oosterveer P. (2010). Citizen-Consumers as Agents of Change in Globalizing Modernity: Th e Case of Sustainable Consumption. Sus-tainability 2010, 2(7): 1887-1908.

Spurling N., McMeekin A., Shove E., Southerton D., Welch D. (2013). Interven-tions in practice: re-framing policy approaches to consumer behaviour. Sustainable Practices Research Group Report. http://www.sprg.ac.uk /uploads/sprg-report-sept-2013.pdf (vaadatud 04.04.2014).

Vigastussurmade masendav statistika. (2015). Juhtkiri. Postimees, 9.jaanuar. http://arvamus.postimees.ee/3049881/juhtkiri-vigastussurmade-ma-sendav-statistika (vaadatud 10.01.2015).

Vihalemm T., Keller M. Kiisel M. (2013). Kuidas parandada maailma? Kom-munikatsioon sotsiaalsete muutuste kujundamisel. https://sisu.ut.ee/kommunikatsioon (vaadatud 04.06.2014).

Vihalemm, T., Keller, M. Kiisel, M. (2015).“From Intervention to Social Change: A Guide to Reshaping Everyday Practices” Ashgate Publishing Ltd.


74

Perekond ja tegevteenistus – ahned institutsioonid?

Kairi KasearuTÜ ühiskonnateaduste instituut, SJKK

Sissejuhatus

Käesolev artikkel lahkab lühidalt peamisi probleemkohti perekonnainsti-tutsiooni ja militaarsüsteemi omavahelistes suhetes. Inimese heaolu sõltub paljuski edukast hakkamasaamisest töösfääris ja perekonnaelus ning ühes valdkonnas kogetavad probleemid või pingelisus võivad kanduda üle teise valdkonda (Greenhaus ja Beutell 1985, Barnett, Gareis ja Brennan 2008). Pal-juski on pingeallikad aga struktuurset laadi ning mõistes paremini perekonna kui institutsiooni eripära ning teisalt militaarorganisatsiooni sisemist kultuuri ja ülesehitust, on lihtsam ka neid valdkondi ühitada. Miks on vaja teenistuse ja perekonnaelu edukat ühitamist? Rida uurimusi (Segal ja Harris 1993, Sch-neider ja Martin 1994, Pincus jt 2004, Dandeker jt 2006) on toonud esile, et rahulolematus peresuhetega, probleemid kodus, mure pereliikmete käekäigu ja heaolu pärast on oluliseks stressi allikaks, mis hakkab mõjutama sõjaväelas-te tööalaste kohustuste täitmist (nt keskendumist väljaõppefaasis, missioonil sõjalisi ülesandeid täites jne). Samuti on perekonnal väga suur mõju indiviidi otsusele jätkata töötamist militaarsüsteemis (Segal ja Segal 2003). Perekonna, eriti abikaasa/elukaaslase toetus ja heakskiit suurendavad tööalaste kohustus-te täitmise edukust (Fenell ja Weinhold 2003) ning vähendavad töö- ja pereelu ühitamisel tajutavat pingelisust (Vuga ja Juvan 2013). Kogu temaatika võtab tabalt kokku Henderson (2006: 5), väites, et „Sõjaline valmisolek on nagu kol-me jalaga tool. Esimene jalg on väljaõpe, teine jalg on varustus ja kolmas jalg on perekond. Kui üks nendest kolmest jalast murdub, siis tool kukub ümber“.

75

Töösfäär ja perekond

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tööelu ja pereelu ei ole omavahel seotud ning neid tuleks teadlikult hoida lahus, on alates 1970ndate lõpust järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama kahe valdkonna omavahelisele seosele. Kanter (1977) oli üks esimestest, kes rõhutas, et töö struktuur ja korraldus kujundab eraelu. Lähetused, töötamine nädalavahetustel, tööaja paindlikkus mõjutavad perekonna igapäevaelu ja ülesannete jaotust pereliikmete vahel. Teisalt mõju-tab perekonnaelu töötaja käitumist töökohal: kuivõrd ollakse valmis töötama hilisõhtuti või kuivõrd sageli tuleb ette lühiajalise etteteatamisega töölt puu-dumisi seoses ootamatute perekohustustega (nt väikelaste haigestumine). Ees-ti ajakasutuse-uuringu 2010. aasta andmetel lühendas ligikaudu üks viiendik 3-6-aastaste lastega naistest viimase kuu jooksul oma tööaega seoses vajadu-sega hoolitseda lapse eest, samas lühendas oma tööpäeva vaid viis protsenti meestest (Krusell 2011: 69). Seega ei ole antud kaks sfääri eraldiseisvad, kuid nende seotuse ja läbipõimumise aste varieerub. Töö ja pereelu vastasseis tule-neb ajaressursi piiratusest töölkäimisele ja töötamisele – pühendatud aega ei saa veeta perekonnaga ning t aeg, mis veedetakse perekonna seltsis tähendab enamasti mittetöötamist (Kasearu 2013). Üldiselt on leitud, et töö- ja ametiko-had, mis eeldavad pikki töötunde, töötamist nädalavahetustel või vahetustes öisel ajal ning töötamist lühiajalise etteteatamisega, suurendavad ebakõla töö- ja pereelu ühitamisel (Gallie ja Russell 2009, Steiber 2009). Nende elukutsete esindajad, kelle tööga kaasneb suurem vaimne ja füüsiline pingutus, tajuvad suuremat vastuolu töö- ja pereelu ühitamisel. Viimastel kümnenditel on töö ja töökohad muutunud järjest paindlikumaks ning suurem kontroll oma töö korraldamise üle (töö autonoomsus) ehk tööaja ja töökoha paindlikkus aitab inimestel paremini planeerida aega pere ja töökohustuste vahel (Steiber 2009).

Tuginedes eelnevale ülevaatele võib eeldada, et militaarsfääris töötamisega kaasneb suhteliselt suur risk raskuste tekkeks töö- ja pereelu ühitamisel, kuna tegemist on organisatsiooniga, kus koha- ja ajapaindlikkus on madal ning pe-riooditi eeldatakse suurt vaimset ja füüsilist pingutust.

Lähtudes süsteemiteoreetilisest lähenemisest ei saa indiviidi ja tema hea-olu vaadata eraldiseisvana perekonnast. Ühe pereliikme tajutud raskused töö- ja pereelu ühitamisel mõjutavad teiste pereliikmete heaolu ja rahulolu ning perekonna heaoludefi tsiit võib hakata mõjutama individuaalset sooritust töö-kohal. Barnett jt (2008) toovad esile, et abikaasade/elukaaslaste puhul suuren-dab naise töötamine õhtusel ajal meespartneri jaoks töö- ja pereelu ühitamise


76

keerulisemaks. Teisalt meespartneri tööalased probleemid ja stress suurenda-sid naispartneri jaoks riski tajuda ebaedu töö- ja pereelu ühitamises (Fagan ja Press 2008). Kokkuvõtlikult võib nentida, et partnerid saavad teineteist toeta-da töö- ja pereelu ühitamisel nii praktiliste kohustuste ja tegevuste omavaheli-se jagamise kaudu, kui ka emotsionaalselt mõistes teise poole töö ja ametikoha eripära ning toetades karjäärivalikuid.

Lisaks eelnevale tuleb pidada meeles, et töö ja pereelu ühitamine toimub konkreetses sotsiaalses kontekstis. Nii on töö- ja pereelu ühitamise edukus paljuski seotud riigi tööturu, sotsiaal- ja perepoliitikaga, näiteks lastehoiu-võimalused, riikliku lapsehoolduspuhkuse pikkus, lapsevanemate tööturule naasmise toetamine jne – mängivad rolli töö- ja pereelu ühitamisel (Grönlund ja Õun 2010).

Millest tuleneb militaarsüsteemis töötamise ja pereelu ühitamise eripära?

Coser (1974) võttis kasutusele termini „ahned institutsioonid“(greedy insti-tutions). Ahned institutsioonid eeldavad oma liikmetelt täielikku lojaalsust, nad ei soovi jagada oma liikmeid teiste sarnaste institutsioonidega, peavad oluliseks et liikmed täidaks oma rolli ja neil puuduksid konkureerivad rollid. Militaarorganisatsioonide nõuded oma liikmetele (ja kaudselt ka nende pe-reliikmetele) on suhteliselt piiravad: ebaregulaarne tööaeg, etteennustamatud tööülesanded, sagedane ümberpaiknemine, pikemaajalised eemalolekud ko-dust. Veel enam – sõjavägi eeldab, et sõjaväelased on valmis riskima oma eluga.

Kuid ka perekond kui sotsiaalne institutsioon esitab oma liikmetele suuri väljakutseid. Peresiseselt eeldatakse emotsionaalset pühendumist, armastuse ja kiindumuse väljanäitamist teiste pereliikmete suhtes, perekonnaga ühte-kuuluvust ja identifi tseerimist ennast perekonnana, peresiseste rollide täitmist (Segal 1986: 13). Võib öelda, et perekonna ja militaarorganisatsioonide ühiseks jooneks ja nii-öelda „ahnuse“ aluseks on nende ellujäämise ja püsimise sõltu-vus oma liikmete lojaalsusest (Soeters jt 2003: 237).

Nii perekonna kui militaarsüsteemi ahnuse tase on muutuv. Perekonna-elus on perioode, mil perekond vajab kõigi liikmete suuremat pühendumist perekonnale, nt lapse sünd, väikesed lapsed, lapse kooliminek, teisalt ka mi-litaarsüsteemis on etappe, mil liikmetelt eeldatakse suurt pühendumist, nt sõjalistel operatsioonidel osalemine. Moelker ja van der Kloet (2003: 209) rõ-hutavad, et erinevate riikide militaarorganisatsioonide ahnuse tase varieerub

Kairi Kasearu

77

ja muutub pidevalt. Seega on juba institutsioonide olemusse sisse kirjutatud võimalus konfl iktiks.

Millised on peamised eripärad, mis muudavad pereelu ja militaarsfääri ühitamise keeruliseks?

Militaarüksuste sidususe ja edu aluseks on pühendumine oma üksusele, mis-sioonile ja oma üksuse liikmetele (Martin ja McClure 2000: 15). Seega on lo-jaalsus ja pühendumine esmane eeldus militaarorganisatsioonis töötamiseks. Hall (2012) toob esile, et kasutusel on termin „väeüksus kui teine perekond“. Probleem tekib siis, kui perekond tajub, et tegevteenistus ja tööülesannete täit-mine on olulisemad kui perekond. On ilmne, et teatud olukordades ja paljudel erialadel võivad tööülesanded olla prioriteetsemad kui seda perekonnas täi-detavad rollid. Siinkohal saab aga oluliseks tähenduse andmine ehk olukorra tõlgendamine. Kui pereliikmed teadvustavad antud olukorda enda jaoks ne-gatiivsena ehk nad leiavad, et neid on jäetud tahaplaanile, neist ei hoolita ja militaarsüsteemis töötav pereliige ei väärtustata peresuhteid, siis perekonna kui terviku heaolu on seatud ohtu. Seega on oluline peredele selgitada militaa-rorganisatsiooni eripära. Militaarorganisatsioonid on ehitatud üles sisemisele hierarhilisusele, mis on aluseks süsteemi funktsioneerimisele. Tinglikult võib öelda, et tegemist on klassisüsteemiga. Individuaalse auastmete hierarhilisuse sotsiaalne mõju võib laieneda perekondadele, mille tulemusel tekivad mili-taarperede vahel suhtlemisbarjäärid (Hall 2012). Perede ja laste jaoks võib see olla sildistav ja piireseadev. Arvestades Eesti väiksust ning ühiskonna suhtelist suurt avatust võib eeldada, et ametialane hierarhia kandub tunduvalt vähem üle perekonnale. Siiski ei saa seda võimalust täielikult eirata.

Militaarsüsteemis töötamine eeldab pikemaajalist eemalviibimist pere-konnast. Missioonidel ja välislähetustes viibimine või pendelränne seoses töö-tamisega teises piirkonnas tähendab perede jaoks ühe vanema viibimist eemal. Vanem ei saa osaleda lapse igapäevaelus ning perekonna jaoks olulistes sünd-mustes, nt lapse esimeste sammude tegemine, kooliminek jne. See tähendab, et ta ei osale sellistes tegevustes ja sündmustes, mis on aluseks pereühtsusele ning tugevdavad vanema ja lapse vahelist suhet. Ühe pereliikme pideva mine-ku ja tulekuga kaasneva nukrustunde vältimiseks võidakse kasutada erinevaid strateegiaid, mis ei pruugi olla kõige õigemad, nt tegevteenistuja distantseerib ennast teadlikult perekonnast või siis perekond moodustab ühtse sidusa ük-suse ja hoiab tegevteenistujat sellest väljaspool (Hall 2008: 52). Antud teguviis


78

aga suurendab riski perekonna purunemiseks või siis tegevteenistuse lõpeta-miseks. Peredes on oma rutiin igapäevaelu korraldamisel, mis tagab lastele tea-tava kindlustunde. Küsimus on selles, kas „rutiin“ tähendab vanema äraolekut või kodusviibimist. . Seega on militaarperede jaoks oluline teadlikult mõtesta-da lahti mõlema vanema roll ja ajalised võimalused laste kasvatamisel.

Militaarperede suur mobiilsus tähendab nende suuremat isolatsiooni ja võõrandumist tsiviilmaailmast ja laiendatud perekonnast, vanavanematest ja sugulastest (Hall 2012). Siiski puudutab see Eesti väiksust arvesse võttes väiksemat arvu peresid, st rotatsioon ei tähenda alati terve perekonna ümber-paiknemist, küll aga puudutab see teravamalt perekondi, kes pereliikme te-gevteenistuse tõttu paiknevad ümber teise Eesti piirkonda või elatakse mingi aeg välismaal. Perekond võib ümberpaiknemist mõtestada enda jaoks lahti kui ajutist olukorda, mis võib tähendada, et lapsed ei soovi või ei ole võimelised leidma endale uusi sõpru, suhtlemisprobleeme uue kogukonnaga, kohanemis-raskusi uus koolis jms.

Militaarorganisatsiooni kultuuris on kolm olulist psühholoogilist aspekti (Wertsch 1991), mis on olulised süsteemi toimimise jaoks, kuid võivad pere-kondade jaoks olla raskesti mõistetavad ja konfl ikte tekitavad. a. Piiratud eneseavamine ehk saladuste hoidmine – oluline on hoida tööd ja

kodu teineteisest eraldi. Paljudest tööasjadest ei saa rääkida kodus, samu-ti ei kuulu militaarkultuuri juurde oma koduste probleemide lahkamine tööl. Kui pereliikmed ei mõista, et tegemist on elukutse eripäraga ning ei ole seotud indiviidi isikuga või tema eelistustega, võib see viia abikaa-sade/elukaaslaste vahelise barjääri tekkeni, endasse sulgumiseni, samuti laps-vanem suhetes võib tekkida distants.

b. Oluline on säilitada muljet, et kõik on stabiilne ning perekond saab hakka-ma ükskõik millise stressitekitava sündmusega. Pered elavad pidevas val-miduses muutuseks, st missioonile minek, ümberpaiknemine, võimalus vigastusteks, elu kaotuseks jne. Seega on oluline, kuidas pered suudavad sellises olukorras kohaneda ja hakkama saada ning sellise elustiiliga toime tulla.

c. Eitamine – vajadus hoida tundeid, hirmud ja isegi „normaalne“ perekon-na arengustress (nt perekonna arenguteooria kohaselt läbivad perekon-nad erinevaid arengufaase, lapse sünniga kaasneb sisenemine uude faasi, millele on iseloomulikud teistsugused ülesanded, seega võrreldes eelneva olukorraga perekonna stressitase võib suureneda, kuid see on paljuski sele-tatav uue olukorraga) kontrolli all ehk eitada probleemide olemasolu. Vuga ja Juvan (2013), tuginedes Sloveenia andmetele leidsid, et väikeste lastega

Kairi Kasearu

79

sõdurid tajuvad enam, et nende töökohustused piiravad perekonnale pü-hendumist.

Lapsed kahe institutsiooni risttuules

Hall (2012) rõhutab, et militaarperedel on suurem risk kalduda autoritaarsu-sele ning seda põhjusel, et militaarmaailmast kantakse väärtused ja käitumis-mustrid üle perekonda. Perekonnad peavad õppima kuidas kohandada oma loomulik kasvamine ja areng jäikuse, distsipliini ning konformsusega, mida nõutakse militaarsüsteemis. Seega on oluline teada ja osata eristada kahte süs-teemi ja seal valitsevaid reegleid, kaldumata autoritaarse vanemluse mudeli suunas. Autoritaarse kasvatusstiiliga peresid iseloomustab selgete ja üheste reeglite kehtestamine ning väga kitsaste piiride sätestamine laste käitumise ja eneseväljendamise osas. Seda iseloomustavad madal tolerantsus mittenõustu-mise ja autoriteedi kahtluse alla seadmise osas, pereliikmete privaatsuse eira-mine ning loomulikku iseseisvumist toetavate tegevuste ja käitumise maha-laitmine. Väga ranges kodukeskkonnas kasvamine võib päädida vastuhakuga teismelise-eas, mis väljendub probleemses ja hälbivas käitumises, lahkhelides ja tülides vanematega ning varases kodunt lahkumises. Teisalt mõjutavad laste heaolu militaarperedes eelpooltoodud militaarsüsteemi eripärad. Teismeliste laste puhul on leitud, et ühe vanema pidev eemalolek paneb neid võtma enda kanda suuremaid kohustusi perekonna igapäevaelus ning teisalt nad on pide-valt hirmul oma vanema heaolu pärast, samas ei julge nad näidata oma hirmu ning eitavad võimalikku läbipõlemist (Hall 2012).

Kokkuvõte

Perekonna rolli indiviidi heaolu tagalana ei saa alahinnata – seda ka mili-taarsüsteemis. Võrreldes tavaperedega võib militaarperede jaoks töö- ja pe-reelu ühitamine, laste kasvatamine ja laste heaolu tagamine1 olla tunduvalt keerulisem vanema militaarsüsteemis töötamise tõttu. Eesti ühiskonna puhul võime eeldada, et militaarsüsteem ei ole nii „ahne“ suurriikidega võrreldes ja

1 Käesolev ülevaade käsitles laste heaolu militaarperedes väga põgusalt, tegemist on eraldi teemaga, millele SJKK keskendub põhjalikumalt aastal 2015 seoses osalemisega NATO HFM-258 töörühmas „Th e Impact of Military Life on Children from Military Familes“.


80

seda järgmistel põhjustel: (1) Eestis elavad militaarperekonnad peamiselt tsi-viilkeskkonnas (ei ole baasidesse kapseldumist); (2) Eesti territooriumi suurust arvestades ei pea pered tegevteenistuja rotatsiooniga seoses ümber paiknema (pigem toimub teenistuja pendelränne kodu ja töökoha vahel); (3) seoses va-hemaade väiksusega võimalik rohkem toetuda lähedaste/sugulaste toetusele ja abile; (4) Eesti ühiskond on suhteliselt avatud ning eeldatavalt lõhe tsiviil- ja militaarmaailma vahel on väike. Samas jäävad õhku rippuma küsimused, mis vajavad teaduspõhiseid vastuseid: kuivõrd suur roll on perekonnal tegevtee-nistujate karjäärivalikutes; kuivõrd tajuvad tegevteenistujad ja nende pered konfl ikti töö- ja pereelu ühitamisel ning millised on peamised probleemko-had; millised on võimalikud meetmed toetamaks militaarperede hakkama saamist militaarsüsteemi eripäradega.

Kasutatud kirjandus

Barnett, R. C.,Gareis, K. C.,&Brennan, R. T. (2008). Wives’ shift work schedu-les and husbands’ and wives’ well-being in dual-earner couples with children: A within-couple analysis. Journal of Family Issues, 29, 396

– 422.Fagan, J., Press, J. (2008). Father infl uences on employed mothers’ work family

balance. Journal of Family Issues, 29, 1136 – 1160.Fenell, D.L., Weinhold, B.K. (2003). Counseling Families: An introduction to

marriage and family therapy (3rd Ed). Denver, CO: Love Publishing Company.

Gallie, D., Russell, H. (2009). Work-family confl ict and working conditions in Western Europe. Social Indicators Research, 93, 445-467.

Greenhaus, J.H., Beutell, J.N. (1985). Sources of Confl ict between Work and Family Roles. Academy of Management Review 10, 1, 76-88.

Grönlund, A., Öun, I. (2010). Rethinking work-family confl ict: dual-earner policies, role confl ict and role expansion in Western Europe. Journal of European Social Policy, 20, 179-195.

Hall, L.K. (2008). Counseling Military Families: What mental healt professio-nals need to know. New York: Routledge: Taylor and Francis.

Hall, L. K. (2012). Th e importance of understanding military culture. In Joan Beder (Ed.) Advances in social work practice with the military. New York: Routledge, pp. 3-17.

Kairi Kasearu

81

Henderson, K. (2006). While Th ey’re at War: Th e true story of American fami-lies on the homefront. New York: Houghton-Miffl in.

Kanter, R. M. (1977) Work and Family in the United States: A Critical Review and Agenda for Research and Policy . Russell Sage , New York.

Kasearu, Kairi (2013). Töö iseloomu ja perestruktuuri mõju töö- ja pereelu ühitamisele. Ariadne Long: nais- ja meesuuringute ajakiri, 1, 82 - 91.

Krusell, S. (2011). Töö- ja pereelu ühitamine kui naiste ülesanne? Kairit Põder (Toim.). Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu? (59 - 83). Tal-linn: Statistikaamet

Martin, J.A., McClure, P. (2000). Today’s active duty military family: Th e evol-ving challenges of military family life. In J.A. Martin, L.N. Rosen & L.R. Sparacino (Eds). THe military family: a practice guide for human service providers (pp 3-24). Westport, CT: Preager Publishers.

Schneider, J.R., Martin, J.A. (1994). Military families and combat readiness. In: Russ, Z. (ed.) Military Psychiatry: Preparing in Peace for War. Was-hington, DC: Offi ce of the Surgeon General, Department of the Army, lk 19-30.

Segal, M.W. (1986). Th e military and the family as greedy institutions. Armed Forces and Society, 13, 1: 9-38.

Segal, M.W., Harris, J.J. (1993). What We Know about army families? Alexand-ria, VA: US Army Reserach Institute for the Behavioral and Social Sciences.

Segal. D.R., Segal, M.W. (2003). Implications for military families of hanges in the armed forces of the United States. G. Gaforio (ed.) Handbook of the Sociology of the Military. New York: Kluwer Academic/Plenium Publishers, pp 225-233.

Steiber, N. (2009). Reported levels of time-based and strain-based confl ct between work and family roles in Europe: a multilevel approach. Social Indicators Research, 93, 3, 469-488.

Vuga, J., Juvan, J. (2013). Work-family confl ict between two greedy institutions – the family and the military. Current Sociology, 61, 7, 1058-1077.

Wertsch, M.E. (1991). Military Brats: Legacies of childhood inside the fortress. New York: Harmony Books.


82

Veterani mõiste olulisus

Tiia-Triin TruusaSJKK

2014. aasta NATO tippkohtumisel Walesis kirjutasid liikmesriikide valitsus-juhid alla deklaratsioonile, millega kinnitati toetust relvajõududes teenivatele meestele ja naistele ning nende perekondadele, nii teenistuse eel, ajal kui pea-le selle lõppemist (Armed Forces… 2014). Kuigi tekstis peetakse muuhulgas silmas ka veterane ja nende perekondi, ei ole veteranide mõiste kasutamine rahvusvahelises kontestis võimalik, sest veterani defi nitsioon erinevate riikide statistikas ja veteranipoliitikas on väga erinev.

Järgnevalt annan lühiülevaate sellest, kuidas veterani mõistet defi neeritak-se, millised faktorid mõjutavad selle mõiste kujunemist, kaasava (inklusiivse) ja välistava (ekslusiivse) veterani mõiste tunnustest ning lõpuks sellest, kuhu asetub Eesti veteranipoliitika antud laiemas raamistikus.

Tsiviil-militaar suhted ja veteranipoliitika

Pärast II maailmasõda peeti sõjaväge täiesti selgelt ülejäänud ühiskonnast er-ladiseisvaks institutsiooniks, kuid juba 1950date lõpus hakati diskuteerima selle üle, millisel määral peaksid (tsiviil)ühiskond ja sõjavägi olema teinetesest lahutatud. Diskusiooni kandvateks poolteks olid Samuel P. Huntington1, kes leidis, et suur lahutatuse määr on vajalik ja Morris Janowitz2, kelle arvates lii-ga suure tsiviilühiskonna ja sõjaväe lahutatause korral ei allu sõjavägi enam lõpuks tsiviiljuhtimisele. Tänasel päeval, ligi 70-aastase tsiviil-militaar suhete alase akadeemilise diskussiooni tulemusena, nähakse sõjaväge ja ühiskonda teineteist tugevalt mõjutavate süsteemidena. Oodatakse, et sõjaväed kohanek-sid muutustega ühiskonnas, mille kaitseks nad on loodud, mis neid rahastab ning ilma milleta suudavad nad vähe ära teha. (Winslow, 2013)

1 Huntington S.M. (1957). Th e Soldier and the State: the Th eory and Politics of Civil-Military Relations. Belknap Press.

2 Janowitz M. (1960). Th e Professional Soldier: A Social and Political Portrait. Glencoe IL: Free Press.

83

“Tsiviil-militaarsuhted” on väga lai mõiste ning hõlmab kõikvõimalikke tsiviilühiskonna ja tema sõjaväe vahelisi suhteid. (Maigre, 2009) Nende suhete väga tähtsaks osaks on see, kuidas riik teadvustab sõjaväelaste toodud ohvreid, milline hool ja tugi on neile ja nende perekondadele tagatud, kui nad veterani-dena teenistusest lahkuvad (Dandeker jt 2006).

Kes siis ikkagi on veteran?

Nähtusele või fenomenile omistatud mõiste seab raamid ja defi neerib selle, kui-das meie üksikisikutena ja ühiskonnana seda nähtust mõistame ja sellega suhes-tume. Ideentiteedi defi neerimine on oluline nii inimesele, kelle kohta see käib kui ka valitsustele poliitikate väljatöötamisel ja ressursside jagamisel, kuid sa-muti ka ühiskonnale laiemalt sotsiaalse kaasatuse või tõrjutuse seisukohalt (Bur-dett jt 2013). Veterani mõiste defi neerimine on oluline riiklikul tasandil selleks, et tunnustada ja tõsta esile riigikaitsesse panustamist, piiritleda see hulk inimesi, kellele laienevad riiklikud toetused veteranipoliitika mõistes, sest sellest sõltub (arvestades ressursside piiratust) milliseid teenuseid ja toetusi riik pakkuda saab ja millises ulatuses. Indiviidina on tähtis enesemäärtlus veteranina alates näi-teks sellest, kas ta aktsepteerib teatud väärtusi, mida veteranide kogukond endas kannab kuni selleni kas ta taotleb näiteks veteranidele ettenähtud toetusi.

Üldjuhul määratakse veterani mõiste kas teenistuses olemise kestvuse või mõne (eri)teene (näiteks sõjalisest operatsioonist osavõtmise) põhjal (Dande-ker jt 2006).

Kokkuvõtlikult toovad Briti uurijad välja kolm faktorit, millest sõltub veterani defi nitsioon: riigi sõjaajaloost (mis on siiski peamiselt seotud huk-kunute arvuga), tsiviil-militaar suhetest, milles peegeldub riigi sõjaajalgu ja relvajõudude ülesehitusest (ajateenistus või vabatahtlik sõjavägi). Danilova (2010) lisab veel neljanda dimensioonina sotsiaalsed faktorid, millest kõige mõjuvam on riigi üldine jõukus ja sotsiaalpoliitika ülesehitus. Lisaks tuleb tuua välja, eriti NATO liikmesriikide puhul, militaarkultuuri riikideülene ise-loom. Näiteks Eesti “Anname au!” veteranidepäeva loomine ja läbiviimine on mõjutatud teiste riikide kogemustest (Jõesalu, 2014). Samuti ei saa unustada, et mitmed täna kehtivad tagatised on sündinud ajendatuna rahvusvahelistest kokkulepetest liitlasvägedega. Need on Eestile kaasa toonud kohustuse järgida rahvusvahelistel sõ jalistel operatsioonidel haavata saanud kaitseväelaste ravi ja rehabilitatsiooni korraldamisel samasuguseid standardeid, nagu on liitlas-vägedel (Jänes 2014).


84

Tabelis 1 on toodud välja neli selgelt piiritletud veterani mõistet, mis on järjestatud selle alusel, kui suurt hulka teenistuses viibinud inimestest see haa-rab.

Tabel 1. Kes on veteran? Allikas: (Dandeker jt 2006)

Definitsioon Positiivsed tegurid Negatiivsed tegurid1. Kõik kes on teeninud rohkem kui ühe päeva (ja nende ülalpeetavad)

SelgusMeeldib värskelt värvatu-tele

Vastuolus teenistuse ja teenimise mõistegaAvalik arvamusMaksumus

2. Kõik, kes on läbinud baasväljaõppe

Vähem inklusiivneÕiglasem

Sama, mis ülal

3. Kõik, kes on läbinud vähemalt ühe teenis-tus-perioodi 3

Kõige lähem avalikule arva-musele/heategevusorganisatsioo-nidele arvamusele

Välja jäävad kõige haavatavamad

4. Kõik, kes on osalenud mõnel missioonil

Meeldib avalikkuseleKaitseministeeriumi selge roll

Missiooni defineerimine keeruline

Kõige kaasavam veterani defi nitsioon on toodud välja tabeli esimeses lahtris, mille kohaselt määratletakse veteranidena kõik need, kes vähemalt ühe päeva sõjaväest palka saanud vaatamata sellele, kas nad vastasid väljaõppe nõuetele, olid tegevteenistuses või osalesid sõjaväelisel missioonil (Dandeker jt 2006). Järgnevates lahtrites muutuvad defi nitsioonid üha vähem inklusiivseteks.3

Kuigi kaalutlusi rohkem või vähem kaasava veterani mõiste valimiseks on mitmeid, siis väga tähtsale kohale selle valiku tegemise juures asetuvad sõ-jaajaloolised põhjused (Dandeker jt 2006). Näiteks on Suurbritannia teinud otsuse kasutada kõige kaasavamat veterani mõistet; põhjuseks on fakt, et 1939-1945 kuulutati Suurbritannias välja totaalne mobilisatsioon, mille järel peeti õigeks tunnustada kõiki, kes selles olukorras oma panuse andsid. Sellise ve-terani määratluse negatiivseteks külgedeks on süsteemi kulukus, lahknemine avalikust arvamusest ja ebaõiglus (pikema teenistusstaažiga) sõjaväelaste sei-sukohast. Samas on aga taoline lähenemine üheselt selge ning vastab värskelt teenistusse värvatute huvidele.

Mõneti vähem kaasav on tabelis teisel kohal asetsev veterani defi nitsioon.

3 Kaitseväeteenistuse seaduse § 87 (1) kohaselt oleks see periood üldjuhul 5 aastat.

Tiia-Riin Truusa

85

Osaliselt võib see tunduda õiglasemana tegevteenistujatele ning ka süsteemi ülalpidmiskulud võivad olla marginaaselt väiksemad kui täiesti kaasava vete-rani mõiste juures, kuid see sõltub juba veteranipoliitikast ja teenustest, mida erinevatele veterani gruppidele pakutakse.

Kolmandasse gruppi kuulub näiteks USA, kus veteranid on kõik need, kes on teeninud vähemalt ühe lepingulise perioodi ja ei ole tegevteenistusest va-bastatud süüdimõistva kohtuotsuse või distsiplinaarsüüteo korras.

Dandeker jt (2013) toovad välja, et vetranide hulgas on alagruppe, kes tu-levad väga hästi toime peale teenistusest lahkumist, kuid on ka neid, kellele üleminek tsiviili on keeruline ning kes ei suuda väga hästi ühiskonnas osale-da, kas siis sotsiaalsetel, majanduslikel või psühholoogilistel põhjustel. Üheks selliseks haavatavaks grupiks on need, kes ei ole kas suutnud läbida sõjaväelist väljaõpet või on teeninud vaid väga lühikest aega. Viimasena väljatoodu on kõige lähem Eesti praegusele veterani mõistele. Missiooni defi neerimise teeb keeruliseks see, et mitte alati ei ole rahvusvahelised õiguslikud alused ope-ratsiooni algushetkes kindlalt täidetud. Riigiti võib ka erineda see, millistel missioonidel osalemine annab veterani staatuse.

Ametlik riiklik defi nitsioon ei pruugi veel tähendada, et see mõiste võetak-se ühiskonna ja erinevate veteraniguppide poolt omaks. Näiteks, Suurbritan-nia ühiskonnas enim levinud arusaam veteranist ei ühti endiste sõjaväelaste arusaamaga. 2002 aastal läbiviidud uuringu kohaselt pidas 57% uuringus osa-lenutest veteraniks teises maailmasõjas osalenuid (Burdett jt 2013). Kuid see küsitlus on viidud läbi enne Iraagi sõja algust, ilmselt oleksid küsitlusel nüüd teised tulemused.

Eesti veteran

Eesti sai oma esimese veteranipoliitika 2012 aastal, selleks hetkeks oldi osa-letud juba mitmetel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel ning missioo-nidelt olid naasnud esimesed vigastatud, samuti olime kaotanud juba mõned oma sõduritest. Eesti poliitika kaitseväe ja kaitseliidu veteranide osas käsitleb veteranidena neid Eesti kodanikke, kes vastavad vähemalt ühele alljärgneva-test tingimustest: 1. on Kaitseväe koosseisus osalenud riigi sõjalisel kaitsmisel; 2. on Kaitseväe koosseisus ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel

osalenud kas rahvusvahelisel või kollektiivse enesekaitse operatsioonil;


86

3. on Kaitseväes teenistusülesannete täitmisel või Kaitseliidu tegevliikmena sõjaväelisel väljaõppel kaotanud püsivalt töövõime.

Seega Eestis on veteran vaid sõjalise koostöö seaduse alusel missioonil osalenu, mis välistab humnitaarmisioonid. Samas võib tuua välja Taani, kus vetera-nistaatus omistatakse ka humanitaarmisioonil osalenutele. Seega on kaasatud sõjaväelased, politseinikud, päästjad ja ka arstid. Kuigi tuleb tõdeda, et kasu-tusel on ka väljend sõjaveteranid, mis viitab veteranide grupi sees selgemale piiritlusvajadusele. Teiseks, veterani defi nitsiooni laiendamine ajateenijatele, kaitseliitlastele ja reservväelastele toetab reservarmeele ülesehitatud riigikait-semudeli loogikat, hinnates nende antud panust riigikaitsesse. (Poliitika kait-seväe …2012) Teisisõnu täidab ka värbamisega seotud eesmärke.

Eesti veteranimõiste on olemuselt pigem välistava iseloomuga, sest kaasa-tud ajateenijateenijad, kaitseliitlased ja reservväelased saavad veterani saatau-se vaid teenistusülesannete täitmisel saadud püsiva töövõime kaotuse korral. Analüüsimist vajab aga see, kuidas Eesti töövõimereform hakkab mõjutama veterane.

Ajaloolistel põhjustel oleks Eestis täiesti kaasava veterani mõiste sisse-viimine olnud seotud väga suurte raskustega. Samuti oleks sellise süsteemi ülalpidamine Eesti riigile liiga suureks väljakutseks ja võimalike pakutavate teenuste osakaal oleks väike. Kuigi ka täna on mitmed kaitseväeteenistuse sea-duses kehtestatud tagatised sisse seatud põ hjusel, et riiklik sotsiaalkindlustus-süsteem ei kata kõ iki riske, mida kaitseväeteenistus endaga kaasa toob (Jänes 2014). Need kulud kaetakse kaitse-eelarvest.

Kokkuvõte

Hiljemalt 2016. aastal tuleb uuendada Eesti veteranipoliitikat. Sõjaväe ja tsi-viilühiskonna lahutatuse ning sotsiaalse kaasatuse aspektist tasub kaaluda Eesti veterani mõiste inklusiivsemaks muutmist läbi humanitaarmissioonide kaasamise kriteeriumite loetellu. Selline muudatus muudaks veteranide grupi heterogeensemaks. Veteranide endi hulgas tõuseks tsiviilkogemusega isikute osakaal, mis võiks aidata kaasa ka sõjaveteranide assimileerimisele rahuellu. Selline areng eeldaks aga valdkondadeülese koostöö tõhustamist. Esimeseks silmatorkavaks taksituseks on praegune kaitseväe ja kaitseliidu veteranide po-liitikameetmete rahastusskeem, samuti tuleb arvestada praeguste veteranide hoiakute ja ühiskonna arusaamadega veterani mõistest Eestis.

Tiia-Riin Truusa

87

Nagu eelpool ka mainitud, on riikidel väga erinevad veteranipoliitikad lähtuvalt ressurssidest ja eesmärkidest mida soovitakse saavutada. Näiteks Norra valitsuse tegevusplaan puudutab nii sõjaväelasi, kui ka teiste valitsus-alade poolt väljasaadetavate missioonide personali. Eesmärgiks on pakkuda tuge, kuid ka tunnustada kõikide välisteenistujate panust ning toetada nende kogemuse kasutamist Norra ühiskonnas.

Kirjandus

Armed Forces Declaration by the NATO Heads of State and Government. (2014). Retrieved December 3, 2014, from http://www.nato.int/cps/en/natohq/offi cial_texts_112745.htm

Burdett H., Woodhead C., Iversen A. C., Wessely S., Dandeker C., Fear N. T. (2013). “Are You a Veteran?” Understanding of the Term “Veteran” among UK Ex-Service Personnel A Research Note. Armed Forces & Society, 39(4): 751–759.

Dandeker C., Wessely S., Iversen A., Ross J. (2006). What’s in a Name? Defi -ning and Caring for “Veterans” Th e United Kingdom in International Perspective. Armed Forces & Society, 32(2): 161–177.

Danilova, N. (2010). Th e Development of an Exclusive Veterans’ Policy: Th e Case of Russia. Armed Forces & Society, 36(5): 890–916.

Jänes A. (2014). Kaitseväelaste sotsiaalne kaitse. Sotsiaaltöö, (1), 16–20.Jõesalu K. (2014). Commemorating “new” Veterans: Transition of memories

across time and mediums. Presented at the Travelling Memories: Lives in Transition, Helsinki.

Kaitseväeteenistuse seadus, Pub. L. No. RT I, 10.07.2012,1 (2012).Maigre M. (2009). Tsiviil-militaarsuhete teooriatest. Akadeemia, 21(9): 1783–

1794.Poliitika kaitseväe ja kaitseliidu veteranide osas. (2012). Retrieved from http://

www.kmin.ee/fi les/kmin/nodes/13586_Veteranipoliitika.pdfWinslow D. (2013). Military Sociology Canadian Society And Its Army. Ret-

rieved January 4, 2015, from http://www.journal.forces.gc.ca/vo4/no4/military-socio-eng.asp


88

Sõjaväelaste perede sidusus ühiskonnaga

Uurimisprojekti ülevaade1

2014. aasta sügisel algatati ainekursuse „Uurimistöö meetodid ja teadustöö metodoloogia“ raames uurimus, mille eesmärgiks on on välja selgitada, milli-ne on Eesti tegevteenistujate perede sidusus ühiskonnaga nende elukaaslaste vaatenurgast. Eestis on sõjaväelaste perekondade sidusust ühiskonnaga vähe uuritud (Veske 2012), samas väliskirjanduse alusel võib oletada, et sarnaselt Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika olukorrale on see nõrk ka Eestis. Käesolev artikkel annab ülevaate käsitletava probleemi teoreetilisest taustast ning kva-litatiivse andmestiku analüüsi esmastest tulemustest. Uurimisprojekti lõpp-tulemused esitatakse projekti aruandes TÜ ühiskonnateaduste instituudi ja SJKK kodulehel 2015.a esimesel poolel.

Sotsiaalne sidusus ja kaasatus

Sotsiaalne sidusus ja kaasatus on sotsiaalteaduslikud mõisted, mis käsitlevad inimese ja ühiskanna vastastikkust seotust. Sotsiaalset sidusus on ühiskonna omadus, mis väljendub selle liikmete omavahelistes suhetes ja nende suhe-te omavahelises seotuses (jagatud väärtused ja tõlgendused, ühine identiteet, kogukonnakuuluvuse tunne ja usaldus) (Trumm 2013). Sotsiaalne kaasatus tähendab kõikide inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus, sealhulgas töötada ja olla majanduslikult aktiivne. Kaasamine võimaldab inimestel, kes on sattunud ühiskonna varjupoolele, luua positiivset sidet sot-

1 Ülevaate koostasid Kairi Kasearu, Avo Trumm, Johanna Hollo, Anne Lilenthal ja Helina Paat. Projektis osalesid TÜ sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistrandid: Eliise Salla, Elin Kütt, Felika Tuul, Greten Sööl, Johanna Toplaan, Maarika Masikas, Margit Metsmägin, Marje Reimund, Triin Mäger, Katri Mandel, Mariliis Raidma, Helen Hein, Liis-Marii Mandel, Anne Lilenthal, Gvido Kubulnieks, Helina Paat, Otto Fomotškin, Martin Parts, Kristjan-Jaan Kosk, Johanna Hollo, Riina Järve-Tammiste, Anna-Kristiina Iher ja Kadri Plato dotsent Judit Strömpli juhendamisel.

,

89

siaalse keskkonnaga ja saada kogemus, et neist sõltub asjade käik ühiskonnas (Lauristin 2010). Ühiskond on sidus, kui selle liikmed on ühiskonda kaasatud.

Militaarperede sotsiaalne kaasatus

Militaarsüsteemis töötava pereliikme ametialaste kohustuste tõttu võib mil-taarperede sotsiaalne kaasatus olla madalam. Peamiste teguritena võib esile tuua pikaajalised lahusolekud, perekonna rutiini katkemised, raskused laste kasvatamisel ja vaimse tervise probleemid (Paley jt 2013). Ameerika ühend-riikides läbiviidud uuringud on näidanud, et sõjaväelaste perekonnad peavad pidevalt kolima, kooli vahetama, nad võivad olla majanduslikes raskustes, sõ-javäelaste elukaaslased on seotud tööpuudusega ning terve pere puutub kokku riskiga, et nende sõjaväelasest perekonnaliige võib missioonil surra (Brown ja Lettieri 2008). Tuleb silmas pidada, et kui ühte pereliiget mõjutab mingi kindel stressor, siis on ka teised pereliikmed sellest tõenäoliselt mõjutatud. Need mõ-jud on ka vastastikused, mis tähendab, et laste ja elukaaslase reaktsioon tegev-teenistuja raskustele võib neid raskusi nii leevendada kui halvendada. Seega, kui lähetuse kestel või järel tekib abielusuhtesse pingeid, mõjutab see ilmselt ka lapsevanema-lapse suhteid ja kui lapsevanemad tunnevad stressi oma suh-tes lastega, siis avaldab see survet ka paarisuhtele (Paley jt 2013).

2014. aastal USA-s korraldatud uuringus sõjaväelaste naiste ja perekonda-des seas selgus, et sõjaväelaste naiste jaoks on kõige murettekitavam sõjaväela-se eluviisiga kaasnev ebakindlus. Samuti tõi antud uuring esile, et nii kaitseväe veteranid kui ka tegevteenistujad tunnetavad ühiskonnas lõhet tsiviilelanike ja kaitseväelaste vahel, kusjuures kaitseväelased ja nende perekonnad tunnetavd tihti, et tsiviilelenikud ei mõista nende eluviisi, kus tuleb pidevalt uuega ko-haneda ning nõuab kaitseväelastelt ja nende perekondadelt suurt resilientsust ja adapteerumisvõimet. (Blue Star Families 2014) Probleeme tekitab kindlasti ka rotatsiooni korras pidev ümberasumise kohustus, mis on vajalik kaitseväe karjääri arendamiseks, kuna see põhineb osalemisel mitmetes väeosades täi-tes erinevaid ülesandeid. Nii saavad tegevteenistujad end uutes olukordades proovile panna ning ennast võimalikult paljudes erialavaldkondades arenda-da. Lisaks sellele on rotatsioon vajalik errumineku, välismissioonil osalemi-se või muul põhjusel vabaks jäänud positsioonide täitmiseks. Siiski mõjutab teatud ajavahemiku tagant elukoha muutmine negatiivselt eelkõige tegevtee-nistuja perekonda (Jans ja Frazer-Jans 2004). Järgnevalt, põhinedes peamiselt USA-s läbiviidud uuringutele, anname ülevaate võimalikest väljakutsetest ja


90

riskidest, millega perekonnad võivad kokku puutuda. Samas aga tuleb antud ülevaate lugemisel võtta arvesse, et tegemist on teises sotsiaalses ja kultuurili-ses kontekstis läbiviidud uurimustega, mille tulemused ei ole alati üks-ühele ülekantavad Eesti ühiskonda.

Majanduslikud probleemid

Rotatsiooni korras ümber asuma kohustatud tegevteenistuja ning tema elu-kaaslane või perekond seisavad ka mitmete majanduslike raskuste ees. Esmalt seonduvad sellega kolimiskulud; seejärel sobiva elukoha leidmiseni ajutise elamispinna kulud (juhul kui ei asuta elama ühiselamutesse), töö leidmine ja palgaerinevused ning laste hoiuteenuse ja kooliskäimisega seotud kulud.

Eestis on sätestatud ümberasumise hüvitise maksmise ja ümberasumisega seotud kulu hüvitamise ulatus, tingimused ja kord. Määruse järgi on tegevväe-lasel seoses ümberasumisega õigus ühekordsele hüvitisele töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuu töötasu kahekordse alammäära ulatuses, kui ta asub ümber koos perekonnaliikme või -liikmetega. Samuti hüvitatak-se tegevväelasele § 4 lg 1 järgi seoses tema ja perekonnaliikme või -liikmete ümberasumisega sõidukulu ning isikliku vara veo- ja kolimiskulu. Nii ümber-asumisega seotud kulu hüvitis kui ühekordne hüvitis või selle osa makstakse tegevväelase esitatud arvelduskontole välja 30 päeva jooksul otsuse tegemisest arvates (RT I, 06.02.2013). Sellest hoolimata aga võib hüvitisest jääda väheks ning kuna see on ühekordne, ei kata see abikaasa töökoha puudumisest või palgaerinevustest tulenevat võimalikku sissetulekute erinevust.

Naise osalemine tööturul

Tänapäeval on perekondades tavaline olukord, kus töötavad mõlemad vane-mad ning neil on omad tööalased eesmärgid. Kaitseväega seotud pereliikme kõrval peab abikaasa või elukaaslane toime tulema töö leidmisega ja karjääri kujundamisega tsiviilvaldkonnas, isegi kui pere on sunnitud teatud perioodi järel elu- ja töökohta vahetama. (Bourg ja Segal 1999) Tavaliselt mõjutab ini-mese võimet leida vajadusel uus rahuolu pakkuv töökoht tema enesehinnang ja usk enda toimetulekuvõimesse ka keerulisemates olukordades (Wanberg, Kanfer ja Rotundo 1999), kuid kui inimene pole töö leidmise suhtes positiivselt meelestatud ning on ebakindel, võib see omakorda tekitada rahulolematust

Uurimisprojekti ülevaade

91

ja stressi. Tegevteenistuja abikaasa/elukaaslane võib olukorra sunnil soostu-da ümberasumisega ja uue töökoha leidmisega, kuid seejuures on olulised ka näiteks palgaerinevus, ametikirjeldus ja tööülesanded ning perekohustused. Madalamale ametikohale või koguni oma soovitud valdkonnaga mitte seotud töökohale asumine vähendab motiveeritust ja inimese eneseusku ning tekitab pingeid. Reeglina esinevad töökoha vahetusel ka palgaerinevused, mis võivad kogu ümberpaiknemisega seotud kulusid arvesse võttes olla väga suureks mõ-jufaktoriks (Trougakos jt 2007). Lim jt (2007) artiklis selgub, et sõjaväelaste elukaaslased on suurema tõenäosusega töötud kui tsiviilelaniku elukaaslane, samuti teenivad nad vähem.

Lisaks uue töökoha otsimisele, võtab uues elukohas aega lastele sobiva hoiuteenuse või kooli leidmine, mistõttu pikeneb töö otsimise ja leidmise periood veelgi. Tegevteenistujal võib olla rohkem kohustusi või tema tööaeg on pikem, mille tulemusena võib tekkida olukord, kus abikaasal/elukaaslasel polegi võimalust uuesti tööle asuda, vaid ta peab oma aja pühendama lastega tegelemisele. (Trougakos jt 2007)

Perekondlikud suheteprobleemid

Ümberpaiknemine on väga stressirohke protsess nii laste, noorte kui ka pere-de jaoks. 43-st stressirohkest elusündmusest hindasid täiskasvanud ümberko-limise 28-ndaks kõige stressirohkemaks elusündmuseks (Holmes ja Rahe 1967, Aronson jt 2011 kaudu) ja seda põhjusega: ümberkolimine põhjustab militaar-perede isoleeritust ja võõrandumist nii tsiviilmaailmast kui ka kaugematest pereliikmetest (Hall 2011).

Teisalt – perioodid, mil üks tegevteenistuses olev pereliige on kohustatud pikemat aega oma abikaasast või perekonnast eemal viibima, on kindlasti ühed stressirohkeimatest (Hardaway 2004, Palmer 2008 kaudu). Välismis-sioonile minek on ühest küljest raske nii tegevteenistujale, kellel on uue, tund-matu ja ohtliku olukorra ees omad hirmud ning kahtlused, aga ka koju jäävale abikaasale ja perekonnale, kellel seisavad ees omad raskused (Palmer 2008).

Lähetuste enneolematu kiiruse tõttu võib tekkida olukord, kus perekond tegeleb alles perekonnaliikme eelmisest lähetusest põhjustatud taasintegreeri-mise probleemidega ning on samaaegselt sunnitud valmistuma ka järgmiseks (Paley jt 2013). Varasemates uuringutes osalenud tegevteenistujate abikaasad loetlesid missioonile saatmisega seonduvate negatiivsete emotsioonidena šok-ki, ärritust, pingesolekut, suutmatust olukorda uskuda ning ka viha ja pettu-


92

must seoses sellega, et just nende abikaasale vastav ülesanne anti (McCubin jt. 1975). Samuti tekitas pereliikme eemalolek emotsionaalset stressi, depres-siooni ja üksildustunnet. Negatiivsed reaktsioonid mõjutasid ka vanema-lapse suhteid, muutes neid tunduvalt pingelisemaks. Lisaks sellele kaugendab ühe vanema pikaajaline eemalviibimine tema lapsest, kuna suhtlus võib olukorra sunnil olla harv ja pealiskaudne (Palmer 2008).

Tehnoloogilised uuendused on loonud uue konteksti, milles lähetuses oli-jad ja nende perekonnad lähetuse väljakutsetega toime tulevad. Ühest küljest saavad perekonnad sagedamini ja lihtsamalt omavahel suhelda. Teisest kül-jest aga võib tihedam suhtlus suurendada nii tegevteenistuja kui ka tema pe-rekonna teadlikkust stressoritest, millega kumbki silmitsi seisab. Veel enam, sõjaväelisi operatsioone puudutava info kättesaadavus meedias võib samuti suurendada perekonna stressi (Paley jt 2013).

Samamoodi tekitab pingeid tegevteenistuja missioonilt saabumine ja taasühinemine nii perekonna kui ka laiemalt kogu ümbritseva keskkonnaga (Amen jt. 1988, Palmer 2008 kaudu). Kui eemaloleku periood on olnud pikk, võib abikaasadel olla probleeme endise läheduse taasleidmisega ning tegev-teenistujana lähetuses olnud pereliige võib end tunda eemalejäetu ja ebava-jalikuna. Seeläbi võib tegevteenistuja perekonnast kaugeneda, veetes rohkem aega kaitseväekaaslastega, kuna ta tunneb, et nemad mõistavad läbielatut ja

-kogetut paremini. Eemaldumine perekonnast või probleemid kohanemisel te-kivad nii tegevteenistuja isikliku psühholoogilise seisundi kui ka pereliikmete suhtluse ja toetuse olemasolu või puudumise koosmõjul (Hal, 2011).

Ümberpaiknemine tähendab lapse jaoks ka koolivahetust. Seda aga pee-takse sageli keeruliseks üleminekuks, sest see tähendab mitmete kohanduste tegemist, mis ei pruugi alati meeldivad olla, nagu nt vanade sõprade jätmine, uute sõprade leidmine, ainepunktide ülekandmine, madalamate või kõrgema-te akadeemiliste nõuetega silmitsi seismine uues koolis, suuremate või väik-semate ressurssidega kooli minemine ning uue kooli ja kogukonna kultuuri tundma õppimine (Anwieiler 2008, Berg 2008, Bradshaw jt. 2010, Aronson jt. 2011 kaudu).

Kuna ümberpaiknemist esineb tihti, kogetakse hetkelist elu sageli ajutise-na. Lapsed ja perekonnad ei suuda ega taha võtta pikaajalisi kohustusi sõpra-de või kogukondade ees ning mõtisklevad alati järgmise koha, kogukonna ja kooli üle (Hall 2011). Teadmine, et varsti peab ilmselt taas elukohta vahetama, pärsib uute suhete loomist ning suurendab isoleeritust.

Rotatsioonikorras välismaale elama sattunud perekondade seas on neid, kes hindavad võõras riigis elamise kogemust, õpivad uut keelt ning osalevad kultuu-


93

rielus, kuid on ka neid, kelle jaoks selline kogemus on pigem muret tekitav ning nad võivad kogu seal veedetud aja oma majaseinte vahel veeta (Hall, 2011).

Samas ei pruugi rotatsioonikorras ümber asuma kohustatud perekondade lastel alati tekkida probleeme, kuna lapse kohanemisel mängib rolli ka vane-mate suhtumine ja meelestatus ning üldine kolimiseks valmisolek (Martin 1999). Lisaks valmisolekule mõjutavad pere toimetulekut ka ümberasumise sagedus (Martin 1995) ja sotsiaalsete toetusvõrgustike olemasolu (Kirkland ja Katz 1989, Palmer 2008 kaudu). See tähendab, et peres, kus ümberasumine ei tule ootamatult ning vanemad on selleks valmistunud, on ka lastel tõenäo-liselt lihtsam uues keskkonnas kohaneda. Uuringud on näidanud, et mõnedel juhtudel mõjub sage kolimine pigem positiivselt, suurendades perekonnaliik-mete seotust ja omavahelist kokkuhoidu (Graham-Weber 2001, Palmer 2008 kaudu), mis samuti muudavad ümberasumise protsessi vähem stressirohkeks. Seepärast ei saagi üheselt väita, et ümberasumine mõjub lastele kindlasti ne-gatiivselt, kuna perekondade säilenõtkus ja võime muutustega toime tulla on erinevad (Crockett jt. 1989).

Uurimus: „Tegevteenistuja elukaaslase arvamus oma pere sidususest Eesti ühiskonnaga“

2014. aasta sügissemestril viisid Tartu Ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliiti-ka eriala esimese aasta magistrandid ainekursuse „Uurimistöö meetodid ja teadustöö metodoloogia“ raames läbi miniuurimuse Eesti Kaitseväe tegevtee-nistujate abikaasade/elukaaslaste seas. Uurimisteema kooskõlastati eelnevalt SJKK-iga. Uurimuse raames viidi läbi intervjuud kümne tegevteenistuja elu-kaaslasega. Intervjueeritavate vanus oli 22-35 eluaastat. Uuringus osalenud te-gevteenistujate abikaasade/elukaaslaste seas oli nii kesk-eriharidusega kui ka doktorikraadiga intervjueeritavaid.

Kõik intervjueeritavad olid naised, nad töötasid või viibisid lapsehooldus-puhkusel. Intervjueeritavate kooselu/abielu kestus varieerus 1,5 aastast kuni 15 aastani. Oli nii neid intervjueeritavaid, kellel ei olnud veel lapsi, maksi-maalne laste arv peres oli aga kolm. Osa intervjueeritavatest olid vahetanud elukohta tegevteenistuja töö tõttu, kuid mitte kõik. Intervjuude käigus käsit-lemist leidnud põhiteemad olid järgmised: seotus ühiskonnaga, tegevteenistu-jate elukaaslaste identiteet ja nende isiklik arvamus, erinevused tsiviilperedest, tegevteenistujate elukaaslaste positiivsed kogemused, raskused, võimalused ning lahendused.


94

Antud lühiülevaates keskendume intervjuudes esile toodud positiivsetele ja negatiivsetele kogemustele ning intervjueeritavate poolt sõnastatud võima-likele lahendustele (täpsem ülevaade uuringu tulemustest avaldatakse SJKK-i kodulehel 2015. aasta jaanuaris).

Millised on militaarperede positiivsed kogemused?Tegevteenistujate elukaaslaste jaoks on olulisel kohal antud elukutsega kaas-

nev au ning tunnustatus, mida kohati tajutakse laienevat ka perekonnale. Lei-takse, et ühiskonnas pigem väärtustatakse ja hinnatakse antud elukutset. Samas tegevteenistuja ameti tõttu suureneb ka elukaaslase/naise huvi riigikaitse temaa-tika vastu ning teisalt väärtustatakse ja tähistatakse peres teadlikumalt riiklike tähtpäevi. Sellega seondub võimalus osaleda pidulikel üritustel ning tähtpäevade tähistamine on pidulikum kui tavaperedes. Majandusliku aspektina tuuakse esile sissetuleku kindlustatus ja stabiilsus ning teiste institutsioonide usaldus kaitseväe vastu (nt juhtum, kus tegevteenistuja elukaaslane leidis, et nad said pangalaenu väga soodsatel tingimustel just tänu tegevteenistuja töötamisele Kaitseväes, sest pank usaldas tööandjat) ning teisena võimalust saada ametikorter ning võimaluse vajadusel saada kiiresti arstiabi. Need, kellel oli kogemus perega ühiselamus ame-tikorteris elamisest tõid esile, et lastel on tore kasvada koos eakaaslastega, kes on samasuguse taustaga. Erilise positiivse kohtlemise näitena saab esile tuua juhtumi, kus tööandja arvestab sellega, et töötaja elukaaslane on tegevteenistuja võimalda-des töötajale vajadusel paindlikumat töögraafi kut (nt kui tegevteenistuja tuleb pi-kemalt lähetuselt saab töölt varem lahkuda või võtta vabad päevad).

Millised on peamised militaarperede tajutud probleemid?Militaarpered tajuvad lõhet tsiviilmaailma ja militaarmaailma elukorral-

duse vahel, mistõttu leitakse, et tavainimesed ei ole tegevteenistuja tööst ja sel-lega kaasnevatest raskustest teadlikud ning see tekitab arusaamatusi ja mõist-matust tava- ja tsiviilperede vahel. Ühe drastilisema juhtumina saab esile tuua olukorra, kus sünnitama läks naine üksinda, kuna mees viibis välismissioonil ja ta sai halvustava suhtumise osaliseks („Kas siis võõras riik on tähtsam kui oma laps?“, „milline isa küll nii teeb?“).

Probleemina toodi veel välja igapäevaelu teatav planeerimatus , sest plaane peab tihti ümber tegema või ära jätma. Sellega kaasneb ka võõrandumine sõp-radest-tuttavatest ning perena ei ole võimalik osaleda kõikidel koosviibimistel ning tihtipeale ei soovita ilma tegevteenistuses oleva abikaasa/elukaaslastega koosviibimistele minna ja loobutakse neist. Samuti näevad naised, et seoses abikaasa/elukaaslase tööga peavad nad ise olema väga iseseisvad ja koduste


95

töödega ise hakkama saama. Teisalt tajuvad nad emotsionaalset pinget seetõt-tu, et lapsed tunnevad isast puudus ning neile tuleb pidevalt seletada ja põh-jendada isa eemalviibimist.

Paarisuhetes tajutakse seoses ebaregulaarse koosolemise võimalusega ras-kusi ja teatavat ohtu teineteisest eemaldumiseks. Samuti leitakse, et ka tegev-teenistujal on raske, sest ta ei saa oma perele alati toeks olla.

Psühholoogilste väljakutsetena toodi esile hirmu välismissioonide ees. Ni-melt pinge ja hirmud seoses välismissiooniga on kurnavad. Üks naine arvab, et pikk mehe eemalolek on raske ning lisab „ent see olukord on lahendatav,“ tõeliseks raskuseks peab ta mehe välismissioonile minekut. Vaid üks interv-jueeritavatest tõi probleemina välja ka selle, et mehe tervis on seoses tegevtee-nistusega halvenenud.

Millised võiksid olla lahendused?Isolatsiooni aitab vältida uute kommunikatsioonivahendite (internet, sky-

pe, mobiilside) kasutamine nii suhtlemiseks elukaaslase/abikaasaga kui sõpra-de ja sugulastega. Ühe olulise aspektina toodi välja soov olla rohkem seotud teiste tegevteenistujate perekondadega. Peamise põhjusena toodi esile, et tava-pered ei mõista alati tegevteenistuja perekonna probleeme ja muresid ning see-tõttu oleks hea omada tegevteenistujate peredest koosnevat tutvusringkonda, kellele saaks rasketel aegadel toetuda, muresid ja rõõme jagada. Samuti sooviti, et avalikkus ja tsiviilmaailm mõistaks paremini tegevteenistuja perede olu-korda, et suureneks mõistmine ja tolerantsus selles osas, mida tegevteenistuja-te pered elavad üle kui pereliige on näiteks välismissioonil.

Tegevteenistujate perede ümberpaikenemine võiks intervjueeritajate arva-tes olla paremini riiklikult teotatud. Näiteks võiks olla teenuste ja toetuste süs-teem, mis lihtsustaks nii elukaaslasel kui lastel kohaneda ümberpaiknemisega (sh kooli ja töö leidmine). Samuti toodi esile, et ilmselt oleks vaja toetada pe-resid suhteprobleemide lahendamisel, kuid samas ei sooviti käia psühholoo-gi juures või tugirühmades. Ühelt poolt läheb see vastuollu militaarkultuuri sisemise eeldusega, et nõrkusi ei tohi välja näidata ja omavahelised problee-mid tuleb lahendada koduseinte vahel. Seetõttu on foorumidesse kirjutamine üheks lahenduseks, seal on võimalik vähemalt näiliselt säilitada anonüümsus. Ühe konkreetse lahendusena pakuti välja nii-öelda toetatud mitteformaalsete võrgustike teke ehk siis kaitsevägi võiks toetada ning korraldada peredele suu-natud üritusi ja tegevusi. Antud üritustel tekkida võivad kontaktid on aluseks militaarperede omavahelise suhtluse alustamiseks ja sõpruse tekkeks ning sel-lised mitteformaalsed suhted täidaksid tugirühma rolli.


96

Kokkuvõtteks

Uurimusest ilmnes, et militaarperede probleemid Eesti kontekstis siiski sarna-nevad rahvusvahelistes uurimustest leitule. Ühelt poolt tajutakse isoleeritust ja vähest kaasatust, eriti ümberpaiknemisega kaasnevaid raskusi sidususe uuesti loomisel. Teisalt tuleb esile vajadus militaarsüsteemi siseselt suurema kaasatu-se järele. Kui Ameerika Ühendriikides ja Kanadas läbiviidud uurimused pigem toovad esile, et militaarperedel on vähe kontakte tsiviilmaailmaga ning peami-selt suheldakse omavahel, siis Eestis intervjueeritud tegevteenistujate elukaas-lased pigem tunnevad, et nende sidemed teiste sarnase taustaga peredega on kesised. Seega nad on jäetud niiöelda omapäi, tavainimesed ja –pered ei mõista alati nende olukorda ja samas puudub kokkupuude omataolistega. Seega alati on mündil kaks poolt, hea on see, et kaasatus ja sidusus ühiskonnaga on suhteliselt suur, samas nõrgema küljena tuleb esile „üksijäetuse“ tunne.

Kirjandus

Anwieiler J. (2008). Tying the yellow ribbon: How school psychologists and educators can support military families. Communique, 37: 18–19.

Aronson K. R., Caldwell L. L., Perkins D. F., Pasch K. W. (2011). Assisting children and families with military-related disruptions: the United States marine corps school liaison program. Psychology in the Schools, 48, 10: 998-1015.

Crockett L. J., Petersen A. C., Graber J. A., Schulenberg J. E., Ebata A. (1989). School Transitions and Adjustment During Early Adolescence. Faculty Publications, Department of Psychology. Paper 252. (http://digitalcom-mons.unl.edu/psychfacpub/252/?utm_source=digitalcommons.unl.edu%2Fpsychfacpub%2F252&utm_medium=PDF&utm_campaig-n=PDFCoverPages (vaadatud 26.11.2014).

Blue Star Families (2014). Military Family Lifestyle Survey. Executive Summary. Bourg C., Segal M. (1999). Th e Impact of Family Supportive Policies and Prac-

tices on Organizational Commitment to the Army. Armed Forces and Society, 25: 633-652.

Brown M., Lettieri C. (2008). State Policymakers: Military Families. Policy Briefi ng Series: Work-Family Information for State Legislators. Sloan Work and Family Research Network 15.


97

Hall L. K. (2011). Th e Importance of Understanding Military Culture. Social Work in Health Care, 50,1: 4-18.

Holmes T. H., Rahe R. G. (1967). Th e social readjustment rating scale. Journal of Psychosomatic Research, 11: 213.

Jans N., Frazer-Jans J. (2004). Career Development, Job Rotation and Profes-sional Performance. Armed Forces & Society, 30: 255-277.

Lauristin M. (2010). Sotsiaalne kaasatus võitluses vaesusega. Sotsiaaltöö 5, 2010: 20-23.

Lim N., Golinelli D., Cho M. (2007). Working Around the Military, Revisited: Spouse Employment in the 2000 Cansus Data. RAND Corporation, 2007.

Martin R. (1999). Adjusting to Job Relocation: Relocation Preparation can Reduce Relocation Stress. Journal of Occupational and Organizational Psychology, 72: 231-235.

Martin R. (1995). Th e Eff ects of Prior Moves on Job Relocation Stress. Journal of Occupational and Organizational Psychology, 68: 49-56.

McCubin H. I., Dahl B. B., Lester G. R., Ross B. A. (1975). Th e Returned Priso-ner of War: Factors in Family Reintegration. Journal of Marriage and Family, 37,3: 471-478.

Palmer C. (2008). A Th eory of Risk and Resilience Factors in Military Families. Military Psychology, 20: 205-217.

Paley B., Lester P., Mogil C. (2013). Family systems and ecological perspectives on impact of deployment on military families. Clinical Child and Fa-mily Psychology Review, 16,3: 245-65.

Tegevväelasele ümberasumise hüvitise maksmise ja ümberasumisega seo-tud kulu hüvitamise ulatus, tingimused ja kord. Riigi Teataja. RT I, 06.02.2013, 6 https://www.riigiteataja.ee/akt/106022013006

Trougakos J. P., Bull R. A., Green S. G., MacDermid S. M., Weiss H. M. (2007). Infl uences on Job Search Self-Effi cacy of Spouses of Enlisted Military Personnel. Human Performance, 20,4: 391-413.

Trumm A. (2013). Noorte sotsiaalne kaasatus ja tõrjutus Euroopas ja Eestis. Noored ja sotsiaalne kaasatus. Noorteseire aastaraamat 2012. Tallinn: Praxis: 25-37.

Veske A. (2012). Elukohavahetuse mõju kaadrikaitseväelase elukaaslasele. Ma-gistritöö. TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut

Wanberg C. R., Kanfer R., Rotundo M. (1999). Unemployed Individuals: Mo-tives, Job-search Competencies and Job-search Constraints as Predic-tors of Job Seeking and Reemployment. Journal of Applied Psychology, 84: 897-910.


98

Autorid

Halliki Harro-Loit, PhD, on Tartu Ülikooli ajakirjandu-se professor ja ühiskonnateaduste instituudi juhataja. Peale ajakirjandusuuringute on veel rahvusvahelises uurimisgrupis tegelenud ka kriisikommunikatsiooniga (koos Triin Vihalem-maga), kommunikatsiooniõiguse- ja eetikaga ning õpetanud suhtlemist. Võrdlevad uuringud mitmetes rahvuvahelistes töögruppides ja töö Kultuuriteooria tippkeskuses on andnud ditsipliinidevahelise “tõlkimise” kogemuse.

[email protected]

Avo Trumm, PhD, on TÜ ühiskonnateaduste instituudi sot-sioloogia teadur ja sotsioloogia õppetooli juhataja. Põhilisteks uurimisvaldkondadeks on leibkondade sotsiaalmajanduslik olukord ning sellega seotud sotsiaalsed probleemid (vaesus, sotsiaalne tõrjutus) ja nende probleemide leevendamisele suu-natud meetmete sotsiaalpoliitiline analüüs.

[email protected]

Leila Oja, PhD, on Tervise Arengu Instituudi teadur, SJKK projektis osaleb eksperdina. On töötanud Tartu Ülikoolis õp-pejõuna ja 2005. aastast Tervise Arengu Instituudis. Teadustöö suunad on seotud motoorika arengu ja seda mõjutavate teguri-tega. Eestipoolse esindajana osales NATO töögrupis HFM/TG-178 “Impact of Lifestyle and Health Status on Military Fitness”.

[email protected]

Kersti Kõiv, MA on alates 1. juulist 2013. a Kaitseväe Ühen-datud Õppeasutuste sõjaväepedagoogika ja juhtimise õppetooli lektor. Töötanud Tartu Ülikoolis õppejõuna ning ametniku-na Haridus- ja Teadusministeeriumis. 2002. omandas TÜ-s magistrikraadi sotsioloogias ja alustas doktoriõpinguid. Uuri-misteemad: inimkapital, sotsiaalne kapital, kihistumine, grupi-protsessid, ettevõtete ja teadusasutuste koostöö.

[email protected]

99

Leitnant Veiko Park õpib Kaitseväe Ühendatud Õppeasu-tuste magistriõppe õppekaval sõjaväeline juhtimine maaväes. 2008 a lõpetanud KVÜÕA rakenduskõrghariduse õppe õp-pekava jalaväe eriala miinipilduja õppesuunal. Kirjutanud lõputöö teemal „Kohustusliku ajateenistuse mõju kehaliste võimete arengule, Kuperjanovi ÜJP näitel“. Töötanud Lõuna kaitseringkonna Kuperjanovi jalaväepataljoni 4. õppekompa-nii (miinipilduja) rühmaülem-instruktorina.

[email protected]

Hannes Rõõs on Tartu Ülikooli sotsioloogia eriala teise aasta magistrant ja Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse stipendiaat. Bakalaureusekraadid sotsioloogias ning riigiteaduses omandas samuti Tartu Ülikoolis, välismaal on ennast täiendanud Oslo ning Mannheimi ülikoolides valmiv magistritöö uurib Kait-seväe tegevteenistusest vabatahtlikult lahkumise põhjuseid.

[email protected]

Pille Pruulmann-Vengerfeldt, PhD, on Tartu Ülikooli meediauuringute professor ja meediauuringute ja infokorral-duse õppetooli juhataja. Tema uurimishuvid on seotud osale-mist toetava kommunikatsiooni ja tehnoloogia ja ühiskonna suhetega. Ta osaleb mitmetes üle-Eestilistes ja rahvusvahe-listes projektides ning on avaldanud ligi seitsekümmend tea-dusartiklit ja toimetanud üle 15 artiklikogumiku.

[email protected]

Andra Siibak, PhD, töötab Tartu Ülikooli ühiskonnatea-duste instituudis meediauuringute vanemteadurina. Hetkel on tema peamised uurimishuvid seotud sotsiaalmeedia audi-tooriumide ning privaatsuse temaatikaga. Ta on ETAGi poolt fi nantseeritutud uurimisprojekti „Privaatsuse ja avalikkusega seotud tähenduste ja kogemuste muutus tehnoloogiast küllas-tunud ühiskonnas“ (PUT 44) juht.

[email protected]

Autorid

100

Triin Vihalemm, PhD, on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommu-nikatsiooni professor ja õppetooli juhataja. Oluline osa tema teadustööst käsitleb Eesti venekeelse elanikkonna lõimumis-protsesse, eriti kollektiivse identiteedi, inimeste keele- ning meediapraktikatega seonduvaid küsimusi. Praegused uurin-gud on seotud sotsiaalsete praktikate ja kommunikatsiooni uurimisrühmaga, käsitledes sotsiaalset innovatsiooni ning meedia rolli inimeste igapäevaste toimimis- ja mõtlemisviisi-de muutmises ja muutumises.

[email protected]

Kairi Kasearu, PhD, on TÜ ühiskonnateaduste instituudi teadur. Tema teadustöö on koondunud kolme põhilise suuna ümber: perekonnainstitutsioon ja selle muutumine; põlvkon-dadevaheline solidaarsus ja peresisesed suhted; töö- ja pereelu ühitamine ning sotsiaalne ebavõrdsus ja eluga rahulolu. SJKK raames on uurimistöö põhisuundadeks militaarperekonnad ja lapsed ning rahvastikuga toimuvad muutused.

[email protected]

Tiia-Triin Truusa, MSW, on Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse nooremteadur ja doktorant sotsioloogia erialal. Uurimistöö keskendub veteranipoliitika võimalustele mõjutada sõjaväe ja (tsiviil)ühiskonna lahutatust ning vetera-nide assimileerimist rahuellu.

[email protected]

Autorid

Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse esimene artiklikogumik keskendub keskuse peamiste tegevus- ja uurimissuundade sõnastamisele. Artiklites võetakse konkreetsemalt vaatluse alla (noor)meeste tervis ja üldfüüsiline võimekus, arutletakse info, meedia ja kommunikatsiooniga seotud võimaluste ja ohtude üle riigikaitse jätkusuutlikkuse tagamisel, selgitatakse veteranipoliitika aluspõhimõtteid ja tegevteenistusest lahkumise teoreetilisi tagamaid ning militaarperede elukorraldusega kaasnevaid probleeme.

9 789985 408773

ISBN 978-9985-4-0877-3

Documents

INIMRESSURSS JA RIIGIKAITSE: