20

Loengud:

Planetaariumietendused:

Laupäeviti kell 16. Pilet 2 Ä

14.02 sõbrapäeva planetaariumietendused „Kahekesi tähtede all“

17.01 kell 18.15 Tatu Observatoorium võtab kokku 2016. aasta

7. ja 21.02 kell 18.15

7. ja 21.03 kell 18.15

Vaatlused: Selge ilmaga igal teisipäeval ja kolmapäeval jaanuaris kell 16-18 veebruaris kell 17.30-19 märtsis kell 19.30-21

Suur valik haridusprogramme ootavad kooligruppe!

Märtsi koolivaheajal: teemapäev ja Hullu Teadlase lastelaager

Tähetornis toimub

TalvetaevasPööripäev on möödas. Jaanuari keskpaiku lahkub Päike „pesalt“ ja hakkab kustutama õhtusi tähtkujusid. Et Päike loojub läänekaarde ning liigub samal ajal tähtede suhtes itta, mõjutabki see eeskätt läänepoolsemate tähtkujude nägemist.Esimesena kaovad areenilt Kaljukits ja Kotkas. Koos Kotka kadumisega (jaanuari lõpupäevil) laguneb ka Sügiskolmnurk. Et uuesti ilmuda augustis.Järgmisena lahkub Pegasus koos teise sügisese asterismi – Suure Ruuduga (Andromeeda ja Pegasuse tähtedest). Sõnn ja Orion peavad vastu peaaegu aprilli lõpuni, siis on ka neil aeg minna. Nagu vanarahvas omal ajal ütles – kui Sõel (Plejaadid) kaob ehavalgusse, on aeg taevasse vahtimine lõpetada ning härjad adra ette panna.Huvitaval kombel jääb hommikune koidueelne taevapilt muutumatuks. Lõunataevas on jätkuvalt näha Maokandja, tema kohal Herkules ning jalge all Skorpion ja Ambur. Eks siingi liigub Päike tähtede suhtes idasuunas, aga samal ajal nihkub päikesetõus järjest varasemale kellaajale. Kuidas see kõik välja näeb, võite täpsemalt uurida Tartu Tähetorni planisfäärilt, kui selline asi on kodus olemas.Kordame üle, mida siis taevas näha võib. Valime kuupäevaks 15. veebruari. Õhtul kell 9 leiame lõunataevast heleda Siiriuse Suure Peni tähtkujust, kergesti on leitavad ka teised Talvekuusnurga tipud: päripäeva Siiriusest Prooküon (Väike Peni), Kastor ja Polluks (Kaksikud), Kapella (Veomees), Aldebaran (Sõnn) ja Riigel (Orion). Madalal põhjataevas säravad Veega (Lüüra) ja Deeneb (Luik).

Suur Vanker on enam-vähem pea kohal, temast ida suunas Lõvi ja Karjane (Arktuurus). Läänetaevas on tähed mõneti nõrgemad, aga seal särab kaks planeeti – väga hele Veenus ja palju tuhmim Marss.Öö edenedes taevapilt muutub. Kesköö paiku tõuseb idakaarest Jupiter. Ta on küllalt hele (-2,2 tähesuurust, selgelt heledam edelataevas loojuvast Siiriusest). Jupiter asub Neitsi tähtkujus heleda Spiika lähedal. Planeet on vaadeldav koiduni, kõige kõrgemal on ta kella 4 paiku. Muidugi on selleks ajaks kogu taevapilt muutunud.

15. veebruarkell 21

LääsIda

Lõuna

Põhi

Vikerkaareline Veenus 2009. aasta märtsis, pilt läbi Zeissi teleskoobi. Foto Hillar Uudevald

Veenus, ilu- ja armastusejumalanna järgi nimetatud planeet,

paistab taevas Päikese ja Kuu järel heleduselt kolmanda

objektina. Veenus on vastavalt ajale, mil ta paistab, kandnud

kahte nime - Koidutäht, kui Veenus paistab enne

päikesetõusu, ja Ehatäht, kui see on vaadeldav pärast

päikeseloojangut.

Kuni kevadeni on Veenust võimalik õhtutaevas vaadelda.

Veenuse leidmine on kerge: selge ilmaga tasub juba pärast

päikeseloojangut vaadata lõuna-, edela- või läänetaevasse,

sealt leitav heledaim täpp ongi Veenus. Kuigi Veenus on palja

silmaga nähtav, siis tasub seda ka läbi teleskoobi või binokli

vaadelda. Esimesena ajaloos vaatles Veenust teleskoobiga

Galileo Galilei 1610. aastal. Ta avastas, et Veenusel on

sarnaselt Kuule faasid. Erinevalt Kuust paistab Veenus meie

taevas kõige heledam mitte siis kui ta täisfaasis on, vaid kui

sellest on Maalt vaadates valgustatud üks veerand ja meile

paistab Veenus sirbina.

Veenuse orbiidi läheduse tõttu muutub Veenuse kaugus

Maast suurtes piirides. Seepärast muutub ka Veenuse

nurkläbimõõt ehk näiv suurus meie taevas väga palju. Kõige

suurem paistab see loomulikult kõige lähemal, kui Veenus on

enam-vähem Maa ja Päikese vahel. Siis ei ole Veenus kergesti vaadeldav. Ka siis kui Veenus on näivalt kõige väiksem, pole ta

hästi vaadeldav, sest siis on see Maalt vaadates teisel pool Päikest.

Umbes kord saja aasta jooksul juhtub ka seda, et Maalt vaadates paistab Veenus minevat üle

Päikese ketta. Viimati sai seda näha 2012. aastal, järgmine kord saab seda näha alles 2117. aastal.

Ajaloolised Veenuse ülemineku vaatlused olid olulised selle poolest, et nende abil mõõdeti ära

Maa ja Päikese vaheline kaugus ja avastati ka Veenuse atmosfäär.

Veenust kattev pilvkate peegeldab väga hästi nähtavat valgust ning seepärast paistabki Veenus

väga hele. Samas ei paista nähtavas valguses teleskoobiga Veenust vaadeldes mingeid detaile

peale ühtlase pilvkatte ja muutuva faasi. Pinnadetailide puudumise pärast võttis teadlastel palju

aega Veenuse pöörlemisperioodi (ühe Veenuse ööpäeva pikkuse) määramine. See tehti lõplikult

kindlaks alles 1962. aastal radarivaatluste tulemusena. Vastuoksa kõigile varasematele oletustele

pöörleb Veenus väga aeglaselt tehes täispöörde (tähistaeva, mitte Päikese suhtes, so sideeriline

ööpäev) 243 päevaga. Mis veelgi huvitavam, planeet pöörleb tiirlemisele vastassuunas, mistõttu

tema päikese-ööpäev on Veenuse aastast (225 maapealset päeva) poole lühem, kestes vaid

116,75 päeva. Aga seal tõuseb Päike läänest ja loojub itta.

Veenus - selle kevade staarÜmbruskonna tähtedest sadakond korda heledam planeet on ehatähena nähtav märtsi lõpuni. 25. märtsil leiab aset Veenuse alumine ühendus Päikesega – mõlemad taevakehad on Maalt vaadates kohakuti. Et aga Maa ja Veenuse orbiidid on omavahel väikese nurga all, ei kao planeet ühenduse ajal alati päevavalgusesse. Sel aastal liigub Veenus Päikesest „kõrgemal“, st põhja pool ning jääb madalal ehavöös nähtavaks isegi pärast ühenduse läbimist. Ja samal ajal on planeet näha ka hommikutaevas – kui mitte palja silmaga, siis binoklis või teleskoobis kindlasti. Märtsikuu on ideaalne aeg Veenuse faasi jälgimiseks, alates maksimaal-sest eemaldumisest Päikesest 47 kraadi lääne pool (12. jaanuaril), kui faas on 50% (nagu Kuu esimene veerand) kuni kitsukese sirbini märtsikuu keskel. Et Veenus asub sel ajal ka Maale kõige lähemal (25. märtsil vaid 42,5 mln km) paistab ta taevas ka kõige suuremana – sirbi nägemiseks piisab juba tavalisest binoklist. Valguskiirte murdumine atmosfääris teeb kujutise värviliseks, mis on iseäranis kena vaatepilt. Et Veenuse tiirlemine on kooskõlas Maa omaga (13 Veenuse aastat = 8 Maa aastat), leidis sama situatsioon aset 2009. a märtsis, sellest ka meie pilt.

Veenuse üleminek päikesekettast, 6. juuni 2012Foto Kadri Tinn

Millendorfi Veenus. Kujuke vanemast kiviajast

Planisphaerum Dorpatensis – Tartu Tähetorni pööratav taevakaart. Tänavu saab 20 aastaseks üks Tartu Tähetornis leiutatud õppevahendeist – Tartu Tähetorni planisfäär.Pööratavaid taevakaarte on valmistatud ning kasutatud juba aastasadu. Hoolimata nutisedmete võidukäigust, on nad taevavaatlejaile praegugi hinnatud abimehed – akud ei lähe tühjaks. Põhieelis on see, et planisfääril näeme korraga kogu vaadeldavat tähistaevast.Esmapilgul on kõik maailmas pakutavad planisfäärid üsna sarnased. Täpsemal vaatamisel näete kindlasti erinevust nähtava taevaala akna kujus, mõnedel on see peaaegu ringikujuline, teistel üsna ovaalne. See peaks tekitama mõtte – milline meile sobib. Siis tulebki lähemalt vaadata, millise laiuskraadi jaoks taevakaart tehtud on. Tartu planisfääril on esiküljelt lugeda: 58 kraadi, sobiv Eesti laiuskraadidele. Niisiis täiesti meie oma taevakaart.Kui otsustasime teha Eestile oma planisfääri, ei jäänud me traditsioonilise pööratava taevakaardiga rahule. Astronoomiast teame, et tähistaeva muutumise põhjusteks on Maa pöörlemine ja tema tiirlemine ümber Päikese. Kas seda kõike on võimalik planisfääril kujutada? Tuleb välja, et on. Meie planisfääri sees on kaks pööratavat ketast, mille tsentrid on nihutatud just Maakera kaldenurga jagu. Välimist sinist ketast pöörates muudame kellaaega, seesmist kollast keerates saame valida soovitud kuupäeva.Meie väga targa planisfääri tagaküljel on Maa põhjapoolkera kaart, millest osa on varjatud musta maskiga, seal on parasjagu öö. Valgustatud poole kohal liigub punane osuti Päikesega. Maakaardil on Eesti märgitud punase täpiga. Päikest kandev punane osuti näitab välimisel tunniskaalal Eestis parasjagu kehtivat kellaaega. Kui keerame sinist ketast (st muudame kellaaega), pöördub varjujoon maakaardil ja kui see ületab punase täpi, algab Eestis öö.Kui keerate kollast ketast (st liigute mööda kalendrikuid), jälgige varjujoone nihkumist põhjapooluse suhtes. Astronoomiliselt markeerib see Maa telje kaldenurka ja sellest tulenevaid aastaaegu. Suvel, kui telg on kallutatud Päikese suunas, on varjujoon poolusest kõige kaugemal ning sellest põhja poole jäävad alad on ööpäevaringselt valgustatud – seal on polaarpäev. Talvel seevastu on telg suunatud Päikesest eemale ning suurem osa põhjapoolkerast jääb varju, kestab polaaröö. Saame oma silmaga näha, et aeg, mil Päike Eestit valgustab, on talvel üsna lühike.Lisaboonusena saate vaadata, millistes tähtkujudes Päike läbi aasta liigub. Ka päikesemärgid, need millest räägivad astroloogid, on sinisel ringil olemas. Nii saate horoskoobi uskujatele alati öelda, mis tähtkujus Päike päriselt on.Niisiis on planisfääri esikülg üsna sarnane kogu maailmas müüdavate planisfääridega. Näete tähekaarti, seal nähtav taevaala vastab ajamomendile, mille valisite tagaküljelt. Aga lisaks väga targale tagaküljele eristab Tartu planisfääri teistest veel see, et ta vastab meie laiuskraadile ning aeg on meie ajavööndi oma.Tartu planisfääri on müüdud juba üle 2000 eksemplari ja ta on jätkuvalt populaarne. Tulge Tartu Tähetorni (või AHHAAsse), uurige ja kui meeldib, ostke. Praegu on müügil juba kolmas trükk.

Saturni ümber tiirutava kosmoseaparaadiga Cassini seotud õpilasvõistlus tuleb taas.

Osaleda saavad kõik 10-18 aastased

noored astronoomiahuvilised.

Osalemiseks on vaja uurida Saturni ja tema

kaaslasi (Enceladust ja Titani) ning Saturni

kuusnurkset tormi. Seejärel tuleb valida

neist üks välja ja kirjutada meile, millist

neist oleks kõige olulisem ja kõige

põnevam uurida (u 500 sõna).

Kõigile osalejatele tunnistused ja

parimatele auhinnaks meened Euroopa

Kosmoseagentuurilt.

Tähetorn soovitab

Cassini

Sa juhid raketti. Maalt saadeti ülesanne pildistada üht objekti ja anti juhised sinna lendamiseks. Leia tähekaardilt üles vajalikud tähtkujud ja neid orienteerumiseks kasutades lenda kohale.Juhis: *Liigu 2 sammu otse tähtkuju Suur Vanker suunas; *pööra rakett 90 kraadi ja tee 5 sammu Kassiopeia poole; *lenda 5 sammu Lüüra suunas; *tee 3 sammu Põhjakrooni suunas; *pildista taevakeha!

Millist taevakeha Sa pildistasid? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . Kas leiad kaardilt veel tähtkujusid?

Lüüra Põhjakroon

Kassiopeia

Suur Vanker

Tähetorn, Lossi 40www.tahetorn.ut.ee, www.facebook.com/tahetorn, Info: 737 6932, 737 5677

Helle Jaaniste, Janet Laidla, Regina Pala, Jaak Jaaniste, Kadri Tinn

mari-liis.madisson@ut.ee

Toimetus:

Uudiskirja tellimine:

Tähetorn soovitab:

Sarnaselt eelmistele aastatele on võimalik end järgmiseks astronoomia-aastaks põhjalikult

ette valmistada. Kõik aasta olulised sündmused saavad kirja silmailu pakkuvasse „Tähistaeva

kalendrisse”.

Kuu liikumisel on võimalik silma peal hoida AHHAA Kuukalendri abil.

Selleks, et planeetidel ja tähtedel paremini vahet teha, peab teadma, millal mõni neist

nähtavale ilmub. Sellest annab hea ülevaate AHHAA Planeedikalender.

Iga tõsise astronoomiahuvilise varustusse kuulub Tähetorni kalender 2017.

Nagu ikka, saab lisaks tavapärastele taevakehasid puudutavatele olulistele parameetritele

kalendrist lugeda mitmeid huvitavaid artikleid. Kogumikku alustab Piret Kuuse põhjalik

ülevaade gravitatsioonilainete ajaloost alates Isaac Newtonist kuni eelmise aasta suurte

avastusteni. Maret Einasto lugu „BOSSi Suur Sein – suurim superparvede kompleks

Universumis“ annab lühikese ülevaate suurest galaktikaparvest. Mirt Grammann kirjutab

suureskaalalistest liikumistest Universumis ja Tiit Nilson taimkatte läbipaistvuse teoreetilisest

käsitlusest. Mare Ruusalepp annab ülevaate populariseerimistegevusest Tartu Observatooriumis Stellaariumi 20. aastapäeva

puhul. Tõnu Viik on koostanud järjekordse ajaloolise ülevaate, seekord Anders Johan Lexellist. Raul Pettai kirjutab lühidalt oma

elust ja kiindumusest tähistaeva vastu. Peeter Olesk arutleb astronoomia õpetamise ja õppimise üle. Kogumikus võetakse kokku

ka 2016. aasta astronoomiahuviliste kokkutulek ja Perseiidide meteoorivool.