Karl Ristikivi“Hingede öö”Teoseanalüüs

“Hingede öö” on hea raamat. Kartsin küll alguses, et see on veidi masendav ja sunnib mind tõdema, et ma pole nii raske raamatu lugemiseks valmis, kuid õnneks olid mu kartused asjata ning kokkuvõtteks pean tunnistama, et teos oli salapäraselt ja müstiliselt huvitav.

“Hingede öö” on kirjutatud aastal 1953. Karl Ristikivi loomingus kuulub raamat veidi tagasihoidlikumasse ajajärku, kuid on siiski üheks oluliseks saavutuseks autori teiste proosaüllitiste (nagu näiteks “Rooma päevik” ja “Sigtuna väravad”) kõrval. Enamuse oma eluperioodist veetis kirjanik pagulasena Soomes ja Rootsis ning seepärast on antud romaanigi toodud sisse põgenikuhirme ja -komplekse.

Materjal on pärit 20.sajandi keskpaiga Rootsist, autori isiklikest kohanemisraskustest ja õige kodumaatunde puudumisest.

Jutt käib üksiku mehe rännakutest kummalises majas, kohtumistest sealviibivate isikutega ning erilistest sündmustest osavõtmisest. Mõnes mõttes võib vaadelda sisu ka kui ühe mehe ärakäimist “teispoolsuses” - nö vangis, kus aeg ei oma enam mingit tähtsust, sest sinnasattunud on leppinud paratamatusega ja jätkavad eksisteerimist sarnaselt reaalsele elule.

Kui jätkata “Hingede öö” lahtimõtestamist selle sama nurga alt vaadatuna, siis on teose probleemiks juhuslikkuse, etteaimatuse ja inimelu vahekord. Maailm, mis jääb väljaspoole Surnud Mehe maja, tundub minategelasele esialgu hästi mõttetu, tülgastav ja hirmutekitav, seevastu seiklused uues keskkonnas paeluvad teda oma kummalisuse ja salapäraga. Teose lõpuks saab too üksik hing aru, et ta igapäevaelu on tegelikult seesama, mis maagilises hooneski - sama juhuslik ning mõistatuslik. Väliselt läheb mees küll tagasi oma harjumuspäraste tegevuste juurde, kuid seesmiselt on ta õppinud olema vähem resoluutsem ning hinges ehk rohkem avatum kõigele uuele ja erilisele.

Sündmustiku toimumise kohaks on salapärane maja, mis oma lõputu hulga tubadega peab olema küll tohutu suur. Ruumid on välimuselt üsna erinevad, kuid domineerima jääb siiski ümbruskonna tumedam ja müstilisem aura. Aeg liigub teoses väga rahuliku tempoga ning kokku hõlmab tegevus perioodi vana-aasta õhtust kuni uue aasta saabumiseni.

“Hingede öö” jaguneb kolme ossa: “Surnud Mehe maja”, “Seitse tunnistajat” ja “Kiri proua Agnes Rohumaale”. Viimane paistab küll väga vabandavana, justkui oleks ta autoripoolne õigustav seletus antud raamatu osas. Arvan, et sobinuks paremini, kui too osa oleks siiski lõppteosest välja jäetud.

Romaanis läheb aastavahetuse masenduses olev mees tänavale, satub poolkogemata ühele kummalisele kontserdile ning sellest saavadki alguse ta lõputuna näivad ringkäigud tolles hoones. Lühidalt_ kohtutakse majas viibivate isikutega, peetakse pulmi ja leinatakse kadunukest, lisaks tuleb tegemist nii politsei kui ka kohtuga.

Peategelase nime polegi “Hingede öös” mainitud, kuna sündmusi jutustatakse minavormis. Samas meenutab ta Hesse “Stepihundi” Harryt, olles sama üksik, mõtlik ning masendunud. Ka välimusega ei paista ta eriliselt silma, mees erineb aga siiski teistest majasolijatest inimlikult roosaka jume ja normaalse kehatemperatuuri poolest. Kõrvaltegelasi on palju - neist tooksin esile poiss Olle, kes vaatamata oma haigusele on optimistlik ega ole kaotanud võimet unistada, ning Bobby - robotliku liikumisega kelneri, keda hiljem kohus liigses uhkuses süüdistas. Autori sümpaatia kuuluvust kellelegi on raske hinnata, kuna tihti muutuvad teose tegelaskujud ning täielikku ülevaadet või arvamust isikutest ei tekigi.

“Hingede öö” stiil on igapäevane, palju on kirjeldusi ning need on väga üksikasjalikud. Vihjatakse  “Stepihundile”, Dante loomingule ja Beethoveni ning Mozarti konkreetsetele teostele. Sümboleid on rohkesti - hea fantaasia ning ajaloo tundmise korral võib neid leida pea igast lõigust (näiteks pulmastseen, tähendamas Eesti- ja Venemaa ühinemist ning matusestseen kui Eesti hukatus jne).

“Hingede öö” on me kodumaa kirjanduse üks tegusamaid, sügavmõttelisemaid ja sümbolistlikemaid romaane. Hoolimata ta tõsidusest ja vahel raskestimõistetavast sisust, on too teos klassika, mida loetakse veel kaua.

2222222222222222222222222222222222222222

Sellest raamatust rääkida, ilma selle sisu olulisi osi ning mõtteid paljastamata on praktiliselt võimatu. Sellepärast ma soovitan edasist teksti mitte lugeda, kui on plaanis lähiajal see raamat kätte võtta. Sest ma kavatsen oma mõtted lahti kirjutada, mis lugedes ärkasid, vähemalt nii palju kui mul neid meeles on.

Ma ei ole küll kindel, kuid minule on igatahes jäänud mulje, et "Hingede öö"-d peetakse Ristikivi kõige olulisemaks raamatuks. On ta ju ka kohustuslik kirjandus keskkooli klassides. Ning kui aus olla, siis sellises vanuses seda raamatut lugedes, oleksin ka mina sellest raamatust saanud kordi ja kordi rohkem. Siis on veel ju see nö. "maailmaavastamis" rõõm ja valu, oma mõtete paikaloksumise aeg ning huvitav on lugeda ja saada juurde uusi mõtteid ning nägemusi elust ja surmast ning ka teiste elu suurte küsimuste kohta.

Lugedest seda raamatut praegu, 36 aasta vanuses, tunnen, et olen need mõtted juba kõik vähemal või rohkemal määral saanud kusagilt mujalt. Olen need mõtted enda jaoks juba vähem või rohkem läbi mõelnud ning see filosoofiline pagas, mis raamatuga kaasas käib, oli minu jaoks pigem igav kui midagi andev. Kuid mis mulle

meeldis, oli selle raamatud kaheks jaotus, meeldis see kontseptsioon, ehk baasmõte - läbi "hingede öö" toimub ühtlasi kirjaniku kohus või komisjon iseenda üle.

Raamat on tinglikult jaotatud kahte ossa. Esimeses osas, rändab peategelane läbi ühe salapärase maja ruumide, jõudes teises osas oma kohtu ette. Esimeses osas, mille nimeks "Surnud mehe maja", jäin ootama, et mis selle kogu asja mõte on. Selle Stockholmi(?) maja ruumides peaks samal ajal toimuma matused, kihluspidu ning ka teater. Lisaks on erinevates ruumides küll ettekanded, arutelud kui ka kunstinäitused. Tõeline sürr. Kusjuures kõik inimesed justkui tunneks peategelast, aga peategelase jaoks tunduvad ainult vähesed jutkui tuttavad. Minu jaoks tekkis selline unenäoline atmosfäär mahajäetud majast, kus hinged rändavad ringi ning juhivad peategelast läbi nende tubade, kus tal on võimalik enda jaoks olulistele eluküsimustele vastuseid või mõtteid saada. Samas see tundus nagu puhastustuli enne taevast või põrgut. Ja kindlasti ka kergelt kõhedusttekitav, kuna tegelikult ju ei tea, kas ta sealt majast enam välja pääseb? Kas tema on ka nüüd üks surnu hing teiste seas? Ja kuhu see lugu ikkagi välja jõuab. Kahjuks aga nagu mainisin, ei leidnud ma enda jaoks sealt piisavalt palju huvitavaid pidepunkte, mida ma mujalt kirjandusest või teistest kohtadest poleks juba lugenud/näinud/kuulnud, sellepärast hakkas see kõik kuidagi venima ning ma lausa vuristasin kiiruga seda kõike lugeda, et äkki lugu jõuab kuhugile välja. Isegi karakterid, nagu näiteks pastor Roth, kes hoolitseb selle eest, et maailmas oleks pattu ning patuseid, sest muidu muutuks tema amet mõttetuks. See kõik on tuttav. Samuti jumala teema...

Mis mulle meeldis selles esimeses osas, olid need kirjanduslikud viited ning see äratundmisrõõm. Meeldis see kunstinäituse tuba ning mõte ühest teosest ja siis see ettekujutluspilt mis tekkis, kui teises saali otsas peategelane avab ukse ning seal ongi see pilt "elusana" tema ees. Ja kui alguses ta seda maali vaatas, tekkis tal mingi aimdus, mis seal pildil võiks olla, siis kui teine inimene talle seda pilti jusktui lahti seletas, siis need kontuuridki justkui muutusid tema jaoks selgemaks. Veel meeldis mulle see mõte, et kuhu aga peategelane läks, seal pidi ta istuma kahe ülemukitud vanaprouaga. Kujutan ehtsalt neid vanaaegsetes riietes, ülepuuderdatud nägudega vanadaame. Ja juba mõttena igal pool nendega kohtuda on ju unenäole omaselt painav. Kas ehk on need kirjaniku vanaemad, kes teda kummitavad?

Üle pika aja, oli selles raamatus ka minu nimega tegelane. See on kuidagi nii armas äratundmisrõõm :) Justkui see oleksin mina, kellest räägitakse...edevuse tipp...ma tean :) (Aga näiteks kogun ma laule, kus on mu perekonnanime mainitud, nind neid on juba üpris mitmeid ning mina alatajus kohe "omistan" need laulud. Näiteks Liisi Koiksoni "Väike järv" või Terminaatori "Ütle miks":)) Millegipärast on need laulud ka tavaliselt ühed mu lemmikud... seegi ju mingi äratundmisrõõm :)

Raamatu esimest ja teist osa poolitavas kohas on "kirjaniku kiri" (arvatavasti fiktiivsele) proua Agnes Rohumaale, kes esindaks juskui kõiki lugejaid. Ning kes on kirjanikule ilmselt kirjutanud kirjanikule kriitilise kirja selle esimese osa kohta. "Ilmselt" sellepärast, et seda kirja pole raamatus ära toodud. Kirjanik enda kirjas justkui vastab pr.Rohumaa kriitikale. Minule mõjus see küll natuke kirjaniku õigustusena ja püüdena ära seletada miks ja mida ta on kirjutanud. Jättes siiski avatuks tulevate sündmuste seletava osa. Sest raamatu teine pool ju tegelikult avab kogu raamatu mõtte ehk iva (minu meelest).

Raamatu teine osa, mille nimeks on "Seitse tunnistajat", algab piiripunktist, jätkub ooteruumiga ning jõuab välja kohtuni, kus tõesti esinevadki seitse tunnistajat. Ainult et need seitse tunnistajat on justkui ise süüpingis. Need oleks justkui kirjaniku alter egod või tema isiksuse eri tahud. Sama hästi võivad need olla ka inimesed tema elust, keda ta otseselt ei tunne, aga kellega koos ta näiteks kunagi Soome põgenes (Ristikivi elas ju paguluses alates 1943.aastast. Alguses põgenes ta Soome ja sealt edasi - 1944.aastal asus ta elama Rootsi). Seitse tunnistajat annavad aru seitsme surmapatu teemadel. Iga tunnistaja ajal kirjutatakse see "patt" tahvlile. Peaaegu igaühe (kiima ei kirjutata...see vaikitakse diskreetselt maha :)). Samuti jäetakas viimane, ehk kogu kontekstis ehk olulisim patt, mille tunnistajaks on kirjanik ise - "tujutus" üldse mainimata. Kuigi arvestades nende pattude tõlkeid, mida Ristikivi on kasutanud, siis need pole need tänapäeval tuntud tõlked ning ma arvan, et Ristikivi ei mõelnud selle patu all üldsegi mitte otseselt tujutust vaid hoopis ladinakeelse ‘Acedia’ teisi tõlkeid ‘laiskust’, ‘loidust’ või ‘tuimust’. Ehk ta oma suurimaks süüks (teistes pattudes ta minu meelest ju otseselt süüdi ei ole...seda ehk võib välja lugeda ka nende tunnistajate aruandlusest) peab ise seda "tegevusetust", et ta ei astunud Eesti kaitseks välja vaid põgenes selle eest. Eelkõige painab teda ehk see, et ta ei jäänud Eesti vaid põgenes nii olulise inimesena, kui seda on "rahva vaimu valgustaja" ehk kirjanik. Kui kodumaalgi oleks temast olnud kasu ja vajadus tema vaimuvara järele ning miks ka mitte lihtsalt tema kodumaa kaitsma jäämisele.

See ehk andiski minu jaoks kogu raamatule mõtte. Sest kohtu lõpus mängib ta isegi selle tema enda joaks hirmuäratava mõttega, et teda deporteeritakse tagasi. Kuid tagasi saadetakse teda hoopis tavalisse ellu. Ta tegi ja põdes läbi "Hingede öö" enesekohtu, millega ehk otsis ja ostis endale õigustuse. Mis tal muud üle jäi? Lõppude lõpuks oli see iga inimese oma valik ning mina isiklikult teda küll hukka ei mõista (usun, et võibolla ma võimalusel oleksin isegi põgenenud või vähemalt saatnud oma pere sõja ning surma eest pakku. Oleneb muidugi, kas ma oleksin olnud nii nutikas, et ära näha seda lootusetut võimuvahekorda, mida nägi Ristikivi). Ta põgenes ju enda sõnul kommunismi eest ning selleks, et edasi elada vabaduses.

Kuid siin on lõik ühelt tunnistajalt, mis mõnes mõttes Ristikivi enda sõnadega selgitab ära, miks minule see raamat ei meeldinud: "Kuigi ma vaimsete naudingute suhtes ei pea pidama dieeti, on siin teine probleem. Kõik on juba olnud, kõike olen juba lugenud, kuulnud või näinud. Kõik uus on ainult vana kordamine ja mulle tundub, et seda korratakse järjest halvemini. Olen tüdinud kõigest vanast ja tuntust. Aga uus ja võõras on mulle harjumatu ja vastumeelne."

Hinnang: 2+ (lihtsalt sellepärast, et ma lugesin seda tänaseks juba vales vanuses. Selle koht ongi keskkooliklasside kohustusliku kirjanduse nimistus. Ja kuigi mulle meeldis selle raamatu mõte ning ülesehitus, oli see esimene osa liiga pik, painav ja igav minu jaoks. Ta muudkui rändas mööda neid tube ega jõudnud mitte kuhugi :) Ja see mis suuremas osas seal toimus oli minu jaoks isiklikult igav. Kuigi mul on tunne, et seal oli palju isiklikku sees, millest mina, kui Ristikivi mitte tundeb inimene palju aru ei saanud. Ja sellepärast mu hinnang on ka ehk liiga jõhker või alusetu- annan selle puhtalt "oma mätta otsast". Kuigi atmosfääri loojana on ju Ristivkivi täiesti maailma klass. Ma olen varem lugenud temalt ainult ühte raamatut - "Rooma päevik". See oli küll täiesti hoopis teistsugune, kuid minule ei meeldinud ka see. Võibolla lihtsalt pole Ristikivi minu maitse?)

Raamatus on ka üks huvitav rootsikeelne diktsiooniharjutus - proovi kiiresti öelda - SVENSKT KVISTFRITT KVASTSKAFT :)))

Samuti üks naljakas matemaatiline omapärasus, mida ma vist kunagi pole teadnud (ei mäleta ka kooliajast, kuigi võibolla on lihtsalt tänaseks ununenud) - võta mistahes kolmekohaline arv, kus esimene ja viimane number ei ole üks ja sama. Näiteks 123. Tee sellest ka vastupidise numbrite järjestusega number - 321. Lahuta suuremast väiksem - 321-123 = 198. Liida sellele vastupidise järjestusega number 198+891= 1089. Mistahes algunumbriga tuleb sellise lahenduskäigu teel täpselt sama vastus (peaasi, et esimene ja viimane number ei oleks "algnumbril" samad, muidu on esimese tehte järel tulemus null ning edasine võimatu!)

22222222222222222222222222222222222222222222222222

"Hingede öö" on hea raamat. Kartsin küll alguses, et see on veidi masendav ja sunnib mind tõdema, et ma pole nii raske raamatu lugemiseks valmis, kuid õnneks olid mu kartused asjata ning kokkuvõtteks pean tunnistama, et teos oli salapäraselt ja müstiliselt huvitav.

"Hingede öö" on kirjutatud aastal 1953. Karl Ristikivi loomingus kuulub raamat veidi tagasihoidlikumasse ajajärku, kuid on siiski üheks oluliseks saavutuseks autori teiste proosaüllitiste (nagu näiteks "Rooma päevik" ja "Sigtuna väravad") kõrval. Enamuse oma eluperioodist veetis kirjanik pagulasena Soomes ja Rootsis ning seepärast on antud romaanigi toodud sisse põgenikuhirme ja -komplekse.

Materjal on pärit 20.sajandi keskpaiga Rootsist, autori isiklikest kohanemisraskustest ja õige kodumaatunde puudumisest.

Jutt käib üksiku mehe rännakutest kummalises majas, kohtumistest sealviibivate isikutega ning erilistest sündmustest osavõtmisest. Mõnes mõttes võib vaadelda sisu ka kui ühe mehe ärakäimist "teispoolsuses" - nö vangis, kus aeg ei oma enam mingit tähtsust, sest sinnasattunud on leppinud paratamatusega ja jätkavad eksisteerimist sarnaselt reaalsele elule.

Kui jätkata "Hingede öö" lahtimõtestamist selle sama nurga alt vaadatuna, siis on teose probleemiks juhuslikkuse, etteaimatuse ja inimelu vahekord. Maailm, mis jääb väljaspoole Surnud Mehe maja, tundub minategelasele esialgu hästi mõttetu, tülgastav ja hirmutekitav, seevastu seiklused uues keskkonnas paeluvad teda oma kummalisuse ja salapäraga. Teose lõpuks saab too üksik hing aru, et ta igapäevaelu on tegelikult

seesama, mis maagilises hooneski - sama juhuslik ning mõistatuslik. Väliselt läheb mees küll tagasi oma harjumuspäraste tegevuste juurde, kuid seesmiselt on ta õppinud olema vähem resoluutsem ning hinges ehk rohkem avatum kõigele uuele ja erilisele.

Sündmustiku toimumise kohaks on salapärane maja, mis oma lõputu hulga tubadega peab olema küll tohutu suur. Ruumid on välimuselt üsna erinevad, kuid domineerima jääb siiski ümbruskonna tumedam ja müstilisem aura. Aeg liigub teoses väga rahuliku tempoga ning kokku hõlmab tegevus perioodi vana-aasta õhtust kuni uue aasta saabumiseni.

"Hingede öö" jaguneb kolme ossa: "Surnud Mehe maja", "Seitse tunnistajat" ja ´"Kiri proua Agnes Rohumaale". Viimane paistab küll väga vabandavana, justkui oleks ta autoripoolne õigustav seletus antud raamatu osas. Arvan, et sobinuks paremini, kui too osa oleks siiski lõppteosest välja jäetud.

Romaanis läheb aastavahetuse masenduses olev mees tänavale, satub poolkogemata ühele kummalisele kontserdile ning sellest saavadki alguse ta lõputuna näivad ringkäigud tolles hoones. Lühidalt_ kohtutakse majas viibivate isikutega, peetakse pulmi ja leinatakse kadunukest, lisaks tuleb tegemist nii politsei kui ka kohtuga.

Peategelase nime polegi "Hingede öös" mainitud, kuna sündmusi jutustatakse minavormis. Samas meenutab ta Hesse "Stepihundi" Harryt, olles sama üksik, mõtlik ning masendunud. Ka välimusega ei paista ta eriliselt silma, mees erineb aga siiski teistest majasolijatest inimlikult roosaka jume ja normaalse kehatemperatuuri poolest. Kõrvaltegelasi on palju - neist tooksin esile poiss Olle, kes vaatamata oma haigusele on optimistlik ega ole kaotanud võimet unistada, ning Bobby - robotliku liikumisega kelneri, keda hiljem kohus liigses uhkuses süüdistas. Autori sümpaatia kuuluvust kellelegi on raske hinnata, kuna tihti muutuvad teose tegelaskujud ning täielikku ülevaadet või arvamust isikutest ei tekigi.

"Hingede öö" stiil on igapäevane, palju on kirjeldusi ning need on väga üksikasjalikud. Vihjatakse "Stepihundile", Dante loomingule ja Beethoveni ning Mozarti konkreetsetele teostele. Sümboleid on rohkesti - hea fantaasia ning ajaloo tundmise korral võib neid leida pea igast lõigust (näiteks pulmastseen, tähendamas Eesti- ja Venemaa ühinemist ning matusestseen kui Eesti hukatus jne).

"Hingede öö" on me kodumaa kirjanduse üks tegusamaid, sügavmõttelisemaid ja sümbolistlikemaid romaane. Hoolimata ta tõsidusest ja vahel raskestimõistetavast sisust, on too teos klassika, mida loetakse veel kaua.

1563 „Hingede öö“. Mõjutatud Hesse loomingust, ka Kafkast. Luupainaja romaan, reisikiri inimese alateadvusesse. Tulevik on mineviku kordus, see on hinge reportaaž. Tegevus toimub ühes majas autori enese teadvuses. Vana-aasta õhtul tunneb pagulane end üksi, hulgub tühjadel tänavatel, pole kuhugi minna. Veidi enne 12 astub ühte majja. Kogu I osa on rännak selles majas (surnud mehe maja = Eesti Vabariik). Satub oma enese näidendisse, ainsa maali näitusele, surnud mees puusärgis. Tõuseb majas aina kõrgemale, lõpuks selgub, et oli maa-all. Jõuab tänavale. Kirjutab kahe osa vahel kirja ühele prouale, kelle selgitab põhjasid. II osa “seitse tunnistajat“ – minategelane piiripunktis kohtupingis, kus süüdistatakse 7 surmapatus. Suurim süüdistus – miks sa ära tulid. Kommunismi vastukeegi ei tea, mis rahvas eestlased on, Eesti pole tuntud. Inimesed elavad nii kaua, kuni neid armastatakse. Inimene peab ise armastama. Naised on kõigepealt inimesed. See kohus on nagu puhastustuli. Lõpuks marsib kohtust välja. Sõidab kaua ja lõpuks on samas tänavas. Majja jäid need, kes ei jõudnud end ületada, kokkuvõte Ristikivi senisest elust.