Euroopa sotsiaalharta - sm.ee · Töökohtade loomine, muutmine ja hooldamine Eelmistes järeldustes (Järeldused 2013) palus komitee teavet töötajate poolt tööl kasutatavatele

Jaanuar 2018

Euroopa sotsiaalharta

Euroopa sotsiaalõiguste komitee

Järeldused 2017

EESTI

Teksti võidakse toimetamise käigus muuta.

3

Alljärgnev peatükk käsitleb Eestit, mis ratifitseeris harta 11. septembril 2000. aastal. 14. aruande esitamise tähtaeg oli 31. oktoober 2016 ja Eesti esitas aruande 23. novembril 2016.

2.–3. aprillil 2014 toimunud ministrite asetäitjate 1196. koosolekul ministrite komitee vastu võetud aruandlussüsteemi kohaselt hõlmab aruanne teemarühma „Tööhõive, koolitus ja võrdsed võimalused“ alljärgnevaid sätteid:

õigus töötada ohututes ja tervislikes tingimustes (artikkel 3), õigus tervise kaitsele (artikkel 11), õigus sotsiaalkindlustusele (artikkel 12), õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi (artikkel 13), õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid (artikkel 14), vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset (artikkel 23), õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest (artikkel 30).

Eesti on heaks kiitnud kõik eeltoodud sätted peale artikli 3 lõike 4 ja artikli 23.

Vaadeldav ajavahemik oli 1. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2015.

Eestiga seotud järeldused puudutavad 17 olukorda ja need hõlmavad:

– kaksteist vastavusega seotud järeldust: artikli 3 lõiked 1 ja 2, artikli 11 lõiked 1, 2 ja 3, artikli 12 lõiked 2 ja 3, artikli 13 lõiked 2, 3 ja 4 ning artikli 14 lõiked 1 ja 2;

– neli mittevastavusega seotud järeldust: artikli 3 lõige 3, artikli 12 lõiked 1 ja 4 ning artikli 13 lõige 1.

Artikliga 30 seotud teise olukorra puhul vajab komitee olukorra hindamiseks täiendavat teavet. Komitee loeb nõutud teabe puudumist Eesti hartaga liitumisel võetud aruandekohustuse rikkumiseks. Rikkumise likvideerimiseks nõuab komitee puuduva teabe esitamist järgmises aruandes.

Läbi viidud kontrollimenetluse käigus märkis komitee järgmisi positiivseid suundumusi:

Artikli 3 lõige 1 2012. aastal taasloodi Eestis töötervishoiu ja tööohutuse võrgustik. Selle eesmärk

on töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna arendamine sellise raamistiku pakkumisega, mis võimaldab töötervishoiu ja tööohutuse alase teabe, kogemuste ja teadmiste tõhusamat kasutamist võrgustiku liikmete vahel.

Aastatel 2011–2015 töötati välja elektrooniline tööriist Tööbik. See võimaldab ettevõttel hallata töökeskkonnaga seotud andmeid, teha riskihindamisi ja hallata vajalikke andmebaase.

* * *

*

Järgmine aruanne keskendub teemarühma „töötajate õigused” puudutavatele sätetele: õigus õiglastele töötingimustele (artikkel 2), õigus saada õiglast töötasu (artikkel 4), õigus ühineda (artikkel 5), õigus pidada kollektiivläbirääkimisi (artikkel 6), õigus saada informatsiooni ja konsultatsiooni (artikkel 21), õigus osaleda töö- ja töökeskkonna tingimuste kindlaksmääramisel ning

parandamisel (artikkel 22), õigus väärikale kohtlemisele töökohal (artikkel 26), töötajate esindajate õigus ettevõttes tegutsedes kaitsele ja neile ette nähtud

soodustustele (artikkel 28), õigus saada informatsiooni ja konsultatsiooni kollektiivse koondamise korral

(artikkel 29).

4

Selle aruande esitamise tähtaeg oli 31. oktoober 2017. Aruanne registreeriti 3. jaanuaril 2018. Kõnealuseid artikleid puudutavad järeldused avaldatakse jaanuaris 2019.

* * *

*

Järeldused ja aruanded on leitavad aadressil www.coe.int/socialcharter ning HUDOC andmebaasis.

5

Artikkel 3 – õigus töötada ohututes ja tervislikes tingimustes Lõige 1 – tervis ja ohutus ja töökeskkond

Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe.

Poliitika üldeesmärgid

Aruandes tuuakse välja, et ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilisele raamistiku 2014–2020 kohaselt peab Eesti töötervishoiu ja tööohutuse poliitika ning sellega seotud õigusaktide kavandamisel võtma arvesse erinevaid eesmärke: töötervishoiu ja tööohutuse poliitika jõustamine, töötervishoiu ja tööohutuse poliitika järgimise soodustamine eriti mikro- ja väikeettevõtete puhul; võtma arvesse uusi ohutegureid, tööga seotud ja kutsehaiguste ennetamist, koguma usaldusväärseid statistilisi andmeid tööõnnetuste ja kutsehaiguste kohta jne.

Aruandes tuuakse esile, et riiklikus töötervishoiu ja tööohutuse strateegias 2010–2013 on määratletud arengusuunad aastateks 2010–2013, millest olulisemad on töötervishoiu ja tööohutuse õigusraamistik, teadlikkuse tõstmine tervist säästva töökeskkonna väärtusest, töötervishoiu- ja tööohutusealane väljaõpe, töötervishoiuteenistused, töökeskkonna uued ohutegurid jne. Aruandes märgitakse ühtlasi, et töötervishoiu ja tööohutuse valla eesmärke ja tegevusi on kirjeldatud rahvastiku tervise arengukavas 2009–2020, mida on igal aastal üle vaadatud ja muudetud. Komitee võtab teadmiseks aruandes kirjeldatud töötervishoiu ja tööohutuse strateegiast lähtuvad asjakohased tegevusvaldkonnad, eesmärgid ja mõned vaatlusperioodil saavutatud tulemused (töötervishoiu ja tööohutuse alane õigusraamistik on ajakohane, riskihindamist on parandatud, erinevate sidusrühmade teadlikkus on suurenenud, arendatud on töötervishoiu teenuseid jne).

Komitee osutab, et uued tehnoloogiad, organisatsioonilised piirangud ja psühhosotsiaalsed nõuded soosivad eriti psühhosotsiaalsete riskitegurite arenemist, tuues kaasa tööst põhjustatud stressi ning agressiivse, vägivaldse ja ahistava käitumise. Ühtlasi osutatakse harta artikli 3 lõike 1 puhul asjaolule, et poliitika regulaarse uute ohutegurite valguses ümber hindamise või läbi vaatamise kontekstis hõlmab see säte ka stressi ning agressiivset, vägivaldset ja ahistavat käitumist töökohal. Hartaga liitunud riikidel on kohustus korraldada psühhosotsiaalsete ohtudega seotud uuringuid ning teadmisi ja teabevahetust puudutavaid tegevusi (artikli 3 lõike 1 tõlgendamise selgitus; Järeldused 2013). Aruandest nähtub, et 2012. aastal tehti psühhosotsiaalsete ohutegurite sihtkontroll ning vaatlusperiood hõlmas Eesti Tööinspektsiooni korraldatud töökeskkonna psühhosotsiaalsete ohutegurite (2012) ja tööstressiga seotud kampaaniaid (2014–2015). Komitee palub järgmises aruandes esitada selle kohta täpsemat teavet.

Komitee märgib töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas ennetuskultuuri juurutamist ja alalhoidmist ette nägeva riikliku poliitika olemasolu.

Tööalaste riskide ennetamise korraldus

Aruandest nähtub, et aastatel 2011–2015 töötati välja elektrooniline tööriist Tööbik. See võimaldab ettevõttel hallata töökeskkonnaga seotud andmeid, teha riskihindamisi ja hallata vajalikke andmebaase. 2015. aasta tööelu uuringu kohaselt on riskihindamise läbi viinud 89% organisatsioonidest.

2012. aastal taasloodi Eestis töötervishoiu ja tööohutuse võrgustik. Selle eesmärk on töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna arendamine sellise raamistiku pakkumisega, mis võimaldab töötervishoiu ja tööohutuse alase teabe, kogemuste ning teadmiste tõhusamat kasutamist võrgustiku liikmete vahel.

Aruanne sisaldab ühtlasi uuemaid andmeid Eesti ettevõtetes teadlikkuse tõstmisele, käitumise muutmisele ja ohutuskultuuri tõhustamisele suunatud Tööinspektsiooni teavituskampaaniatest, sealhulgas tööstressi puudutava kampaania ning muude tegevuste

6

kohta, nagu tööelu ajakirja, iduettevõtetele mõeldud uudiskirjade, tööelu portaali, heade tavade andmebaasi, brošüüride, voldikute, juhendite ja muude materjalide koostamine.

Aruandest nähtub, et riikliku järelevalve ja teavitustegevuse kõrval mängib tööelu ohutuse ja kvaliteedi suurendamisel olulist rolli Tööinspektsiooni nõuandeteenus. Selle sihtrühma moodustavad kõik töösuhete osalised (töövõtjad, tööandjad ja kutseühingud). Nõustajate seas on eelkõige nõustavad juristid ja töökeskkonna spetsialistid või kontoris nõu andvad tööinspektorid ning tööinspektorid-juristid. Teenuse eesmärk on muu hulgas võimaldada töösuhete osalistel tegutseda teadlikult, kooskõlas töösuhteid ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktidega, ning soodustada töösuhetes seadustes kinni pidamist. Alates 2015. aastast pakub Tööinspektsioon ettevõtetele töökeskkonna nõustamisteenust. Komitee märgib, et nagu aruandest nähtub, ei vii nõustaja läbi riiklikku järelevalvet ettevõtte üle ega tee ettekirjutusi. Nõustaja ei koosta ka dokumente (nt riskianalüüsid, ohutusjuhised jms) ega juhenda töötajaid individuaalselt.

Komitee märgib, et kasutusele on võetud meetmeid tööalaste riskide ennetamiseks, teadlikkuse tõstmiseks ning tööalaste riskide hindamiseks ja töölistele teabe ja väljaõppe tagamiseks. Ühtlasi tõstetakse esile, et Tööinspektsioon tegeleb tervise ja ohutuse kultuuri arendamisega tööandjate ja töötajate seas, kelle kohustuseks on kontrollikogemuse valguses ja osana ennetavatest tegevustest jagada oma teadmisi ohtude ennetamisest.

Tööohutuse ja -tervishoiu parandamine

Oma eelmistes järeldustes (2013) leidis komitee, et riik tegeleb töötervishoiu ja tööohutuse alaste teadus- ja tehniliste uuringutega ning kvalifitseeritud spetsialistide koolitamisega ja palus seetõttu esitada konkreetseid näiteid riigi kaasatuse kohta teadmistega seotud tegevustesse ning sertifitseerimiskavade ja koolitusmoodulite ülesehituse kohta. Aruandes on vastuseks välja toodud mitmeid erinevaid tervisliku töökeskkonnaalast teadlikkust tõstvate tegevuste näiteid: töötervishoiu ja tööohutuse õpetamine erinevates kooliastmetes, töötervishoiu spetsialistide kutseõpe ülikoolides, töötervishoiu spetsialistide täiendõpe jne. Samuti korraldas sotsiaalministeerium aastatel 2012–2014 mitmeid koolitusi töötervishoiu spetsialistidele (elektromagnetväljad, keemilised ohud, psühhosotsiaalsed ohud, radiatsioon ja nanoosakesed töökeskkonnas, ülemiste hingamisteede kaitse, isikukaitsevahendite kasutamine jne).

Lisaks töötati ajavahemikus 2012–2013 sotsiaalministeeriumi ja erinevate ülikoolide spetsialistide osalusel välja töötervishoiuteenuse pakkujate (ergonoomid, tööhügieenikud ja tööpsühholoogid) kutsestandardid. Komitee märgib ära sotsiaalministeeriumi töötervishoiualase tegevuse vaatlusperioodil (koostati 36 brošüüri, ette valmistati juhend kutseõppeasutustele ja toimus Ergonoomika kuu.

Aruandes on ühtlasi ära märgitud vaatlusperioodil toimunud töötervishoiu ja tööohutuse alane uurimistegevus ning põhilised 2015. aastal töötervishoiu valdkonnas tehtud järeldused.

Komitee märgib, et olemas on süsteem töötervishoiu ja tööohutuse parandamiseks uurimistöö, arendustegevuse ja väljaõppe kaudu. Ühtlasi märgitakse, et töötervishoiu ja tööohutusega seotud teaduslikes ning rakendusuuringutes ning koolituses osalevad ka avaliku sektori asutused.

Konsulteerimine tööandjate ja töötajate organisatsioonidega

Komitee on varasemalt pikendanud järelduste esitamise tähtaega ja palunud esitada täiendavat teavet 13. detsembri 2006. aasta seadusega 16. juuni 1993. aasta seadusesse, mis käsitleb määratud töötajate esindajaid, sisse viidud muudatuste kohta; 13. detsembri 2006. aasta seadusega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv nr 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses. Vastusena märgitakse aruandes, et direktiiv 2002/14/EÜ kuulub töötajate usaldusisiku seaduse (2006) alla. Seadusega reguleeritakse töötajate

7

usaldusisiku tegevust teda volitanud töötajate ja ametnike esindamisel suhetes tööandjaga ning töötajatega. Usaldusisik on tööandja töötaja, kelle on valinud tööandja töötajate üldkoosolek oma esindajaks seadusest tulenevate ülesannete täitmisel suhetes tööandjaga.

Komitee märgib ära näited sotsiaalpartnerite kaasamisest töötervishoiu ja tööohutuse poliitika kujundamisse praktikas. Sotsiaalpartnerid osalevad kaks korda aastas rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 ja heaolu arengukava 2016–2023 korralduskomiteedes. 2015. aastal osalesid sotsiaalpartnerid ka Eesti peamiste töötervishoiu ja tööohutusega seotud probleemide kaardistamises. Nendega arutati ka valdkonnaga seotud uuringute tulemusi (2015. aastal kokku neli kohtumist).

Komitee märgib, et sotsiaalpartneritega konsulteeritakse nii töötervishoiu ja tööohutuse poliitika kujundamisel kui ka selle rakendamisel.

Järeldus

Komitee leiab, et Eesti olukord on kooskõlas harta artikli 3 lõikega 1.

8

Artikkel 3 – õigus töötada ohututes ja tervislikes tingimustes Lõige 2 – tööohutuse ja -tervishoiu määrused


Tööohutuse ja -tervishoiu määruste sisu

Oma eelmistes järeldustes (2013) leidis komitee, et kehtivad õigusaktid ja määrused vastavad harta artikli 3 lõikes 2 esitatud üldistele kohustustele, ning palus täiendavat teavet vaatlusperioodil vastu võetud õigusaktide ja määruste muudatuste kohta. Vastusena kirjutati aruandes, et vaatlusperioodil töötervishoiu- ja tööohutusealastes seadustes olulisi muudatusi ei tehtud. Siiski muudeti 2014. aastal töötervishoiu ja tööohutuse seadust. Sellega muudeti mittemeditsiiniliste töötervishoiuteenuste pakkujate registreerimise korda.

Komitee palus oma eelmistes järeldustes (2013) esitada teavet meetmete kohta, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/46/EÜ üle võtmiseks, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivi 2004/40/EÜ, mis käsitleb minimaalseid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid seoses töötajate kokkupuutumisega füüsilistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tingitud riskidega Vastusena märgitakse aruandes, et 1. aprillil 2016 (väljaspool vaatlusperioodi) võeti vastu Vabariigi Valitsuse määrus nr 44 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded elektromagnetväljadest mõjutatud töökeskkonnale, elektromagnetväljadega kokkupuute piirnormid ja rakendusväärtused ning elektromagnetväljade mõõtmise kord”, millega võetakse üle direktiiv 2013/35/EÜ, mis tunnistab kehtetuks direktiivi 2004/40/EÜ.

Õigusliku raamistiku rakendamiseks võetud meetmete asjus märgitakse aruandes, et Euroopa Komisjoni otsuse K/2011/9200 alusel koostas Eesti 2014. aastal riikliku koondaruande 24 ELi tööohutuse ja töötervishoiu direktiivi praktilisest rakendamisest Eestis. Selle eesmärk oli kaardistada töötervishoiu ja tööohutuse direktiivide rakendamist Eestis ja ELis tervikuna ning see põhines teoreetilisel uurimustööl ja intervjuudel riiklike sidusrühmadega. Komitee märgib Euroopa Komisjoni talituste töödokumendist „Euroopa Liidu töötervishoiu- ja -ohutusealaste direktiivide järelhindamine (REFIT-hindamine)” (2017) lähtudes, et Eesti selle valdkonna õigusaktid hõlmavad kõiki sektoreid, sealhulgas nii avalikku sektorit kui ka kõiki ettevõtete liike.

Vastusena komitee teistele küsimustele on aruandes esile toodud, et kõigi töötervishoiu- ja tööohutusealaste konventsioonide ratifitseerimist koordineerib Eestis kolmepoolne sotsiaaldialoogi organ – ILO Eesti nõukogu. See teeb ettepanekuid ja kujundab seisukoha seoses uute ILO konventsioonide ja soovitustega ning teeb ettepanekuid ratifitseerimata ILO konventsioonide ja soovituste rakendamiseks seadustes ja praktikas. Ratifitseerimata konventsioonide sätted on kaetud vastavate Eesti määrustega. Samas märgitakse aruandes, et Eesti on siseriiklikusse õigusesse võtnud üle kõik ELi töötervishoiu ja tööohutuse direktiivid, nt raamdirektiivi 89/391 ja seonduvad üksikud direktiivid.

Komitee osutab, et harta artikli 3 lõike 2 alusel peavad töötervishoidu ja tööohutust puudutavad määrused hõlmama tööga seotud stressi ning agressiivset ja vägivaldset käitumist, seda eriti ebatüüpilistes töösuhetes olevate tööliste puhul (Järeldused 2013, harta artikli 3 lõike 2 tõlgendamise selgitused). Aruanne sellekohast teavet ei sisalda. Sellele vaatamata märgib komitee, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi ning Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri ühisaruandes psühhosotsiaalsetest ohtudest Euroopas (2014) tõstetakse esile vajadust võtta tööohutuse ja töötervishoiu kontekstis arvesse vaimse tervisega seotud psühhosotsiaalseid ohte. Komitee palub järgmises aruandes nende märkuste kommenteerimist.

Komitee märgib, et ILO andmebaasi NORMLEX-i kohaselt on Eesti ratifitseeritud ILO konventsioonide arv erakordselt väike, samas kui ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse alane acquis on siseriiklikes seadustes suuremalt jaolt üle võetud. Kuni nõutud teabe saamiseni võtab komitee seega arvesse, et töötervishoidu ja tööohutust puudutavad õigusaktid ja

9

määrused vastavad harta artikli 3 lõike 2 üldistele nõuetele, tagades sellega, et suurem osa järelduste XIV-2 üldises sissejuhatuses loetletud riskidest on rahvusvahelistele standarditele vastaval tasemel kaetud.

Ennetamise ja kaitse tase

Komitee tutvub Eesti õigusaktides ja määrustes teatud riskide kohta sätestatud ennetuse ja kaitse tasemega.

Töökohtade loomine, muutmine ja hooldamine

Eelmistes järeldustes (Järeldused 2013) palus komitee teavet töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele esitatavaid ohutuse ja tervishoiu miinimumnõudeid käsitleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/104/EÜ ülevõtmise kohta siseriiklikku õigusesse. Ühtlasi paluti üksikasjalikumat teavet ennetavate meetmete rakendamise kohta; meetmed keskenduvad töökohas läbiviidud kohustusliku riskihindamise käigus tuvastatud riskide iseloomule ja vastavuse ajakavadele. Aruanne sellekohast teavet ei sisalda. Komitee palub uuesti vastust samadele küsimustele.

Siiski märgib komitee Euroopa Komisjoni talituste töödokumendist „Euroopa Liidu töötervishoiu ja -ohutuse alaste direktiivide järelhindamine (REFIT hindamine)” (2017) lähtudes, et direktiivi 90/269/EÜ (raskuste käsitsi teisaldamine) puhul on kehtestatud üksikasjalikumad nõuded naisi, rasedaid/imetavaid töötajaid ja noori töötajaid puudutavale riskihindamisele ning ennetavatele ja kaitsemeetmetele. Direktiivi 90/270/EMÜ (kuvariga töötamine) puhul märgib komitee samast allikast lähtudes, et siseriiklikud õigusaktid hõlmavad „peamiselt avalikuks kasutuseks mõeldud arvutisüsteeme”, mis on üks mitmetest elementidest, mis direktiivi reguleerimisalast välja jäävad. Lisaks on põhjalikumalt edasi arendatud mitmeid miinimumnõudeid, eelkõige riskihindamist, puhkepauside pikkust ning arstliku kontrolli nõudeid ja sagedust käsitlevaid sätteid.

Komitee osutab, et aruanne peab sisaldama täielikku ja ajakohast teavet vaatlusperioodil õigusaktides ja määrustes tehtud muudatuste kohta. Kuni nõutud teabe saamiseni komitee oma seisukohta ei määratle.

Kaitse ohtlike ainete ja mõjurite vastu

Komitee palub järgmises aruandes välja tuua rahvusvahelised või ELi ohtlike ainete ja mõjurite vastast kaitset puudutavad standardid, mida hõlmavad vaatlusperioodil vastu võetud ja/või muudetud õigusaktid ja määrused.

Töötajate kaitsmine asbestiga kokku puutumise eest

Eelmistes järeldustes (Järeldused 2013) palus komitee teavet direktiiviga 2009/148/EÜ kehtestatud asbesti piirnormide siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtmiseks rakendatud meetmete kohta. Vastusena märgitakse aruandes, et 11. oktoobril 2007 vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 „Asbestitööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 2 sätestatakse kokkupuute päevase piirnorm 0,1 kiudu ühes cm3-s, mis kehtestati Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/148/EÜ.

Komitee leiab, et Eesti olukord on selles punktis kooskõlas hartaga.

Töötajate kaitsmine ioniseeriva kiirgusega kokku puutumise eest

Aruandes märgitakse, et töötajate kiirituskaitse on reguleeritud kiirgusseadusega (2004), mida muudeti aastal 2016 (väljaspool vaatlusperioodi).

Komitee palub, et järgmises aruandes esitataks täielik ja ajakohane teave vaatlusperioodil õigusaktides ja määrustes tehtud muudatuste kohta. Ühtlasi soovib komitee teada, kas

10

töötajate kaitse vastab vähemalt rahvusvahelise kiirguskaitse komisjoni soovitustes (ICRP Publication No. 103, 2007) sätestatud tasemele.

Määruste isikuline kohaldamisala

Komitee tutvub Eesti õigusaktide ja määruste isikulise kohaldamisalaga ebakindlal töökohal töötavate isikute suhtes.

Ajutised töötajad

Komitee lükkas eelnevalt seisukoha määratlemise edasi ja palus tuua konkreetseid näiteid selle kohta, kuidas ajutistele töötajatele ning tähtajalise lepingu alusel töötavatele isikutele esitatakse teavet ohtude kohta, kuidas toimub väljaõpe ohutute töömeetodite puhul ja arstlik kontroll uuesti värbamisel või uute ülesannete määramisel. Ühtlasi küsiti teavet selle kohta, kas nimetatud töölistel on õigus omada tööl esindajat.

Aruandes vastatakse, et töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes erinevused ajutiste ja põhitöötajate vahel puuduvad. TTOS §13 lg 1 p 13 alusel on tööandja kohustatud korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ning töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata töövahendite või tehnoloogia vahetamisel või uuendamisel. Töötajate tervisekontrolli põhimõtteid reguleeritakse sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrusega nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord”.

TTOS §12 lg-ga 1 nähakse ette, et juhul kui tööülesandeid täidetakse renditööna, tagab kasutajaettevõtja töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise kasutajaettevõtja juures. Aruandes märgitakse, et see säte kehtib ka renditöötajate huvide esindamisele ettevõttes töötamise ajal.

Komitee kinnitab, et ajutistele töötajatele ja tähtajalise lepingu alusel töötavatele isikutele laieneb samasugune kaitse nagu tähtajatu lepingu alusel töötavatele isikutele.

Muud töötajate liigid

Vastuseks komitee küsimusele piirangutest kehtivate õigusaktide ja määruste rakendamisel olenevalt töötajate arvust öeldakse aruandes, et TTOSis ei ole piiranguid kehtivate õigusaktide ja määruste rakendamisel olenevalt töötajate arvust ning kõik töötajad on praktikas samal määral kaitstud.

TTOSi §12 lg 1 alusel tagab tööandja töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. See tähendab, et juhul kui kodustöötaja või koduabiline on oma tööandjaga sõlminud töölepingu, kaitseb neid tööõnnetuse korral seadus.

Aruandes märgitakse, et töötervishoiu ja tööohutuse seadus katab põhilisi nõukogu soovitusest 2003/134/EÜ tulenevaid füüsilisest isikust ettevõtjat puudutavaid nõudeid. TTOSi §12 lg 7 ja 8 alusel tagab füüsilisest isikust ettevõtja igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ning nõuetekohase kasutamise. Juhul kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajaga, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid.

Komisjon leiab, et siseriiklike töötervishoidu ja tööohutust puudutavate õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvad ka kodustöötajad ning füüsilisest isikust ettevõtjad. Komitee palub järgmises aruandes esitada teavet määrustes füüsilisest isikust ettevõtjatele, kodustöötajatele ja koduabilistele tagatava kaitse praktikas teostamise tagamiseks ning kontrollimiseks rakendatavate meetmete kohta.

Konsulteerimine tööandjate ja töötajate organisatsioonidega

11

Komitee lükkas eelnevalt oma seisukoha määratlemise edasi ning palus teavet ettevõtetes töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogude arvu suurendamiseks võetud meetmete kohta. Aruandes tõstetakse esile, et tööandjate ja töötajate organisatsioonid on kaasatud töötervishoiu ja tööohutuse strateegia 2010–2013 rakendamisse. 2015. aastal tehtud tööelu uuringus näidati, et 54% ettevõtetest on olemas töökeskkonnavolinik (2009. aastal 48%) ning 98% ettevõtetest töökeskkonna eest vastutav isik (2009. aastal 90%). Aruandes kirjeldatakse ühtlasi töökeskkonnavoliniku (töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes) ja töökeskkonnanõukogu ülesandeid ning valimisprotseduuri.

Ühtlasi märgitakse aruandes, et 2015. aasta septembri seisuga oli Eestis registreeritud 814 tööandjate ja töötajate vahelist kollektiivlepingut. Tööohutuse ja töötervishoiu aspektidel (töötajate tervisekontroll, tööandja ja töötajate ohutu töökeskkonna nimel tehtav koostöö ning tervise edendamise tegevused töökohas) on peatutud 86% lepingutest. Töiste tegevuste alusel jaotatuna on 54 aktiivset kollektiivlepingut ehitussektoris, kaheksa lepingut kaevandussektoris ja 16 lepingut põllumajanduse, kalatööstuse ja puidutööstuse sektoris.

Komitee leiab eeltoodust lähtudes, et olukord on selles punktis kooskõlas hartaga.

Järeldus

Kuni nõutud teabe saamiseni leiab komitee, et Eesti olukord on kooskõlas harta artikli 3 lõikega 2.

12

Artikkel 3 – õigus töötada ohututes ja tervislikes tingimustes Lõige 3 – tööohutuse ja -tervishoiu määruste jõustamine


Tööõnnetused ja kutsehaigused

Komitee lükkas eelnevalt oma seisukoha määratlemise edasi (Järeldused 2013) ja palus pidevast õnnetustest teada andmata jätmisest tulenevalt esitada teavet valitsuse määruse nr 75 rakendamise kohta eelkõige järgmistes küsimustes: kui palju surmaga mittelõppenud õnnetusi Tööinspektsioon uuris; kas arstid olid teadlikud oma õnnetustest teavitamise kohustusest; kas võeti samme võimalike tööandjate ja töötajate vaheliste kokkulepete nurjamiseks; ning kas tööandjatele ja arstidele kohaldati sanktsioone, kui nad ei täitnud oma teavitamiskohustust. Aruanne nõutud teavet ei sisalda. Komitee palub uuesti vastust samadele küsimustele.

Aruandes märgitakse, et tööõnnetuste koguarv suurenes vaatlusperioodil 2012. aasta 4147-lt 2015. aastaks 4774-le. Surmaga lõppenud tööõnnetusi oli 2012. aastal 15 ja 2015. aastal 16. Lisaks märgitakse aruandes, et 2013. aastal leidis aset 4183 tööõnnetust, millest 3338 puhul said töötajad kergeid kehavigastusi, 775 juhul raskeid kehavigastusi ning 20 juhul lõppes õnnetus töötaja surmaga. 2012. aastaga võrreldes suurenes registreeritud tööõnnetuste arv 26 juhtumi võrra. Registreeritud tööõnnetuste arv 100 000 töötaja kohta suurenes 2012. aasta 676-lt 2015. aastaks 745-le. Komitee võtab ühtlasi teadmiseks aruandes esitatud andmed tööõnnetuste kohta tegevusvaldkondade kaupa.

EUROSTATi andmed kinnitavad suundumusi tööõnnetuste (enam kui kolme päeva pikkune puudumine töölt, v.a töölesõidul juhtunud õnnetused) sageduse (5847 aastal 2012, 6288 aastal 2014) ja esinemismäära (1005,49 aastal 2012, 1137,9 aastal 2014) muutustes ning nende selgelt madalat esinemismäära võrreldes EL-28 keskmisega. Andmed kinnitavad ka suundumusi surmaga lõppevate sageduse (14 aastal 2012, 16 aastal 2014 ning selliste õnnetuste esinemismäära muutustes (1,85 aastal 2012, 2,16 aastal 2014), mis on samuti madalam kui EL-28 keskmine (2,42 aastal 2012, 2,32 aastal 2014).

Aruandes märgitakse, et Eesti väikese rahvaarvu pärast on surmaga lõppevate õnnetuste arv väike, mistõttu avaldavad üksikjuhtumid statistikale suuremat mõju. Raskete tööõnnetuste arv on viimastel aastatel olnud võrdlemisi stabiilne. Tööõnnetuste koguarv on suurenenud kergete tööõnnetuste arvu suurenemise tagajärjel, mis viitab tööõnnetuste registreerimise ja tööandjate teadlikkuse paranemisele ning seadusest kinnipidamise suurenemisele.

Kutsehaiguste puhul märgitakse aruandes, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduses klassifitseeritakse tööst põhjustatud tervisehäireid kui kutsehaigestumisi, tööst põhjustatud haigestumisi ja tööga seotud haigestumisi. 2013. aastal teavitati Tööinspektsiooni 56 töötaja kutsehaigestumise diagnoosist ja 190 tööga seotud haigestumise juhust. Komitee märgib, et aruande põhjal vähenes vaatlusperioodil kutsehaigestumiste (57 aastal 2012, 50 aastal 2015) ja tööst põhjustatud haigestumiste (172 aastal 2012, 128 aastal 2015) arv. Komitee järeldab selle põhjal, et kutsehaigestumised, tööst põhjustatud haigestumised ja tööga seotud haigestumised moodustavad kokku kutsehaigused hartas kasutatud tähenduses ning palub valitsusel seda järeldust kinnitada. Ühtlasi palub komitee teavet kutsehaiguste õigusliku määratluse kohta; haiguste kutsehaiguseks lugemise kohta ning kutsehaiguste (või nende loetelu) läbi vaatamise ja muutmise kohta; kutsehaiguseks tunnistatud ja registreeritud haiguste esinemissageduse ja arvu kohta vaatlusperioodil (tegevusvaldkondade ja aastate lõikes), sealhulgas surmaga lõppenud kutsehaiguste kohta ning kutsehaiguste esinemisjuhtude puuduliku registreerimise ja tuvastamise vastu kasutusele võetud ja/või planeeritavate meetmete ja kasutusele võetud või planeeritavate ennetavate meetmete kohta.

Eelmistes järeldustes palus komitee ühtlasi teavet surmaga lõppevate õnnetuste suure esinemissageduse ja kutsehaiguste esinemissageduse suurenemise piiramiseks kasutusele võetud meetmete kohta. Vastusena sellele märgitakse aruandes, et Eesti Tööinspektsioon

13

korraldab igal aastal töötervishoiukampaaniaid, et tõsta ettevõtete teadlikkust selles vallas, muuta käitumist ja parandada ohutuskultuuri. Selle põhieesmärk on vähendada raskete ja surmaga lõppevate tööõnnetuste arvu. Selle tagamiseks hõlmasid plaanid riikliku järelevalve mahu suurendamist ja järelevalve või kvaliteedi parandamise intensiivistamist. Ettevõtete riskihinnet aluseks võttes korraldatakse töökeskkonna ülevaatusi. Tööinspektsiooni üks põhiülesanne järelevalve ja nõustamise kõrval on töötervishoiu ja tööohutuse- ning töösuhetealane ennetus- ja teavitustegevus, mille eesmärk on töökeskkonna turvalisuse tagamine ja töökvaliteedi parandamine.

Tööinspektsiooni tegevused

Komitee märgib, et harta artikli 3 lõike 3 alusel peavad ametivõimud võtma meetmeid väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (VKEdes) tööinspektsioonile keskendumiseks (Järeldused 2013, artikli 3 lõike 3 tõlgendamise selgitus). Aruandes tuuakse esile, et Tööinspektsioon on korraldanud töötervishoiu- ja tööohutusealaseid koolitusi VKEde esindajatele ning töökeskkonna spetsialistidele (aastatel 2009–2014 kokku 3656 osalejat).

Komitee lükkas eelnevalt seisukoha määramise edasi (Järeldused 2013) ning palus teavet valitsuse määruse nr 48 ja sotsiaalministeeriumi korralduse nr 26 kohaldamise kohta. Samuti paluti esitada andmeid tööinspektorite arvu ja meetmete kohta, mida võetakse inspekteeritavate töötajate arvu pideva vähenemise peatamiseks. Aruandes märgitakse, et tööohutuse ja töötervishoiu nõuetele vastavuse kontrollimine põhineb töötervishoiu ja tööohutuse seadusel (6. peatükk) ja 23. veebruaril 2011 vastu võetud korrakaitseseadusel. Tööinspektsioon on koostanud inspektoritele juhendi töökeskkonna järelevalve teostamiseks. Peamised järelevalve liigid on kontroll, erikontroll, järelkontroll, uue või rekonstrueeritud ehitise kontroll ning isikukaitsevahendite turujärelevalve. Tööinspektsioon kontrollib tööohutust ja töötervishoidu igal tegevusalal ning teeb koostööd politseiasutuse ja Maksu- ja Tolliametiga ühiste kontrollide jaoks. Kui õigusaktide nõudeid rikutakse, on tööinspektoril õigus teha ettekirjutus, mis on tööandjale kohustuslik. Ettekirjutusest mitte kinni pidamisel võib tööinspektor määrata karistusmakse.

Aruandest nähtub, et vaatlusperioodil on suurenenud nii kontrollitud ettevõtete arv (3132-lt 2012. aastal 3838-le 2015. aastal) kui ka kontrollkäikude arv (4616-lt 2012. aastal 5347-le 2015. aastal). Samas ei ole sarnaselt siiski suurenenud kontrollkäikudega kaetud töötajate arv (2012. aastal 166 233, 2015. aastal 97 581) ega nende osakaal (2012. aastal 27%, 2015. aastal 15%). Komitee kordab oma nõuet võtta meetmeid kontrollkäikudega kaetud töötajate arvu pideva vähenemise vastu.

Komitee märgib, et ILOSTATi avaldatud andmetest lähtudes on jäänud tööinspektorite arv stabiilseks (2012. aastal 38, 2013. ja 2014. aastal 37 ning 2015. aastal 39), tööinspektorite keskmine arv 10 000 töötaja kohta oli vaatlusperioodil 0,6, tööinspektorite kontrollkäikude arv töökohtadesse suurenes vaatlusperioodil mõnevõrra, 2012. aasta 3771-lt 2015. aastaks 4246-le, ning samamoodi suurenes ka keskmine kontrollkäikude arv tööinspektori kohta (2012. aasta 99,2-lt 2015. aastaks 108,9-le). Komitee palub järgmises aruandes selgitada, miks aruandes toodud ja ILOSTATi avaldatud kontrollkäikude statistika omavahel erinevad.

Eelmistes järeldustes (2013) märkis komitee, et määratud trahvide arv on registreeritud rikkumiste arvuga võrreldes väga väike ning et määratud trahvide suurus on väga väike ka väärteomenetluste puhul, kui arvestada, et TTOSi paragrahvides 271 ja 272 sätestatakse maksimaalsed trahvid summas 2600 eurot ja 2000 eurot. Karistuste tõkestava iseloomu hindamiseks praktikas, võttes arvesse rikkumistest teatamise osakaalu vähenemist, palus komitee esitada teavet menetluste tulemusena karistusseadustiku paragrahvide 197 ja 198 alusel määratud vangistuste kohta. Vastusena märgiti aruandes, et Tööinspektsioon algatab väärteomenetluse, kui toime on pandud väärteo tunnustega tegu. Väärteomenetlus toimub karistusseadustikust ja kriminaalmenetluse seadustikust lähtudes. Tuvastatud rikkumiste arv ja olemus ning tööinspektorite hinnangud (nt hindamise nimekirjadel põhinevad kontrollid) näitavad, et sanktsioone tuleks kohaldada laialdasemalt. Nende mittekohaldamise põhjus on

14

ühest küljest see, et tööandjad kõrvaldavad tuvastatud puudujäägid esimesel võimalusel, ning teisalt ka see, et tööinspektorid leiavad, et nende töö peaks katma nii järelevalvet kui ka tööandja konsulteerimist. Seega ei taha nad alati väärteomenetlust algatada.

Karistusseadustiku kohaselt (§-id 197 ja 198) karistatakse töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramist ettevaatamatusest, juhul kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Aruandes on esitatud Tööinspektsiooni poolt karistusseadustiku alusel tehtud menetluste arv (2012: 3, 2013: 1, 2014 ja 2015: 0).

Ühtlasi märgitakse, et Tööinspektsioon menetles 2012. aastal 12 280 töötervishoiu ja tööohutuse seadusega seotud riivet, 2015. aastal 17611 riivet; väljastas 2012. aastal 680 karistusmakse hoiatust ja 2015. aastal 628 hoiatust; nõudis 2012. aastal sisse 25 trahvi ja 2015. aastal 47 trahvi kogusummas 4485 eurot (2012) ja 8690 eurot (2015); ning algatas 2012. aastal 326 töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumisega (TTOS §271) või tööõnnetuse või kutsehaiguse varjamisega (TTOS §272) seotud väärteomenetlust (301 trahvi kogusummas 63 473 eurot) ja 2015. aastal 156 väärteomenetlust (150 trahvi kogusummas 43 575 eurot).

Komitee võtab arvesse, et vaatlusperioodil ei olnud tööalase järelevalve struktuurid tõhusa järelevalve tagamiseks praktikas piisavalt välja arendatud ja et absoluutarvudes jääb nii määratud trahvide arv kui ka nende suurus hoiatava mõju tagamiseks liiga väikeseks. Tuvastatud olukord ei ole seega hartaga kooskõlas, kuna tööalase järelevalve süsteem on töötervishoiu ja tööohutuse küsimuses puudulik.

Järeldus

Komitee järeldab, et olukord Eestis ei ole harta artikli 3 lõikega 3 kooskõlas, kuna tööalase järelevalve süsteem on töötervishoiu ja tööohutuse küsimuses puudulik.

15

Artikkel 11 – õigus tervise kaitsele Lõige 1 – kehva tervise põhjuste kõrvaldamine


Meetmed kõrgeima saavutatava tervisestandardi tagamiseks

Komitee märgib WHO andmetest lähtudes, et oodatav eluiga (mõlema soo keskmine) oli Eestis 2015. aastal 77,6 aastat. See jääb endiselt alla teistele Euroopa riikidele, kuid on viimase vaatlusperioodiga võrreldes kasvanud. Aruandes märgitakse, et 2012. aasta andmetega (76,5 aastat) võrreldes on keskmine oodatav eluiga kasvanud 0,7 aasta võrra. Komitee märgib, et Eurostati andmetest lähtudes oli EL-28 keskmine oodatav eluiga 2015. aastal 80,6 aastat.

Komitee märgib aruande põhjal, et suremus on võrdlusperioodil mõnevõrra vähenenud, 11,68 surmalt 1000 elaniku kohta 2012. aastal 11,59 surmani 1000 elaniku kohta 2015. aastal. Surmade peamised põhjused on südame-veresoonkonna haigused, kasvajad ja vigastused. Komitee võtab teadmiseks aruandes esitatud üksikasjaliku teabe ja statistika enneaegsete surmade peamiste põhjuste kohta. Aruandes märgitakse, et suremus südame-veresoonkonna haigustesse on vähenemas, kuid need moodustasid 2015. aastal endiselt 52,3% kõigist registreeritud surmadest (võrreldes 54,1%-ga 2012. aastal). Statistika näitab, et vaatlusperioodil on vähenenud nii uute HIV nakkuse juhtude (esmajuhtude) arv kui ka HIV-ga seotud surmade arv.

Vastusena komitee küsimusele riikliku HIV ja AIDSi strateegia 2006–2015 rakendamise kohta märgitakse aruandes, et kõik strateegia tegevused on integreeritud rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 rakenduskavasse 2013–2016. Kogu strateegia aitab kaasa rahvastiku tervise arengukava üldeesmärgi saavutamisele HIV-nakkuse leviku piiramise ja AIDSi haigestunud inimestele kvaliteetse ravi tagamisega. Hetkel on käsil riikliku HIV ja AIDSi ennetamise strateegia 2006–2015 hindamine.

Statistikaameti andmetel vähenes väikelaste suremus vaatlusperioodil 3,6-lt surmalt 1000 elussünni kohta 2012. aastal 2,5-le surmale 1000 elussünni kohta aastal 2015. Komitee märgib, et praegune suremuse määr on madalam teiste Euroopa riikide keskmisest (EL-28 suremus oli 2015. aastal 3,6 surma 1000 elussünni kohta).

Emade suremuse puhul märgib komitee aruandes esitatud andmete põhjal, et 2012. aastal registreeriti 23 surmajuhtu, 2013. aastal 12 surmajuhtu, 2014. aastal 14 surmajuhtu ja 2015. aastal 16 surmajuhtu. Komitee palub järgmises aruandes esitada ajakohased andmed emade suremuse kohta.

Ligipääs ravile

Komitee märgib OECD andmetest lähtudes, et tervisega seotud kulutuste (sh kapitalimahutus) osakaal SKP-st oli Eestis 2013. aastal 6,0%, mis on oluliselt madalam OECD keskmisest (8,9% SKP-st). Aruande põhjal märgitakse, et tervisega seotud kulutuste osakaal on vaatlusperioodil vähehaaval kasvanud, suurenedes 5,8%-lt SKP-st 2012. aastal 2013. aastaks 6,0%-le, 2014. aastaks 6,2%-le ning 2015. aastaks 6,5%-le.

Komitee võtab teadmiseks aruandes esitatud statistika haiglate voodifondi kohta. Aruandes on märgitud, et Eestis on meditsiinitöötajate arv arstide puhul umbes ELi keskmisel tasemel ning õdede ja ämmaemandate puhul veidi ELi keskmisest tasemest allpool.

Vastusena eelmistes järeldustes esitatud küsimusele omaosaluse muutuste kohta märgitakse aruandes, et 2011. aastast saadik on omaosaluse täielik osakaal suurenenud 17,6%-lt aastal 2011 23,8%-le aastal 2014. Samas on omaosaluse osakaal lõplikust leibkonna tarbimisest Eestis võrreldes OECD riikidega keskmisest madalam (Eesti 2,4%, OECD 34 on 2,8%). Aruandes käsitletakse meetmeid, mida on võetud omaosaluse vähendamiseks, nagu Eesti Haigekassa geneeriliste ravimite kasutamise soodustamiseks rahvastikule suunatud

16

kampaaniad ja poliitika, mille kohaselt ravimeid kirjutatakse välja toimeaine alusel. Komitee palub järgmises aruandes esitada ajakohased andmed suundumuste kohta omaosaluse suuruses ja omaosaluse vähendamiseks rakendatud meetmete tulemuslikkusest.

Ooteaegade küsimuses märkis komitee eelnevalt, et haiglavälise eriarstiabi ootejärjekorra maksimaalne pikkus pikendati kuuele nädalale (varem neli nädalat) ning komitee palus ennast kursis hoida edasiste suundumustega selles valdkonnas (Järeldused 2013). Aruandes märgitakse, et maksimaalne ooteaeg eriarsti juurde (mitte eriolukorras) on kuus nädalat ambulatoorse eriarstiabi puhul ning kaheksa kuud statsionaarse eriarstiabi ja päevakirurgia puhul. Mõnedel sekkumistel on pikemad maksimaalsed ooteajad. Aruandes mainitakse ühtlasi, et 2013. aastal Eesti Haigekassa korraldatud uuringute kohaselt on mõnedes spetsiifilistes alades saanud ravile kiiret ligipääsu takistavaks teguriteks arstide puudus, mitte piiratud rahalised ressursid. Aruandes on esitatud patsientide rahuloluküsitlusel põhinev statistika ligipääsu kohta perearsti või -õe teenustele ning liigipääsu kohta eriarsti teenustele.

Komitee võtab teadmiseks aruandes käsitletud vaatlusperioodil efektiivsuse suurendamiseks rakendatud meetmed, nagu: (i) 2013. aastal lisandusid Eesti Haigekassa teenuste hulka e-konsultatsioon ja e-visiidid; (ii) rakendusjärgus on kõigi avalike haiglate keskne e-registreerimissüsteem, mis annab haiglatele internetis parema ülevaate tegelikust täituvusest ja võimaldab patsientidel erinevate teenuseosutajate ooteaegu võrrelda; (iii) esmatasandi arstiabi tugevdamiseks ning haiglaravil lasuva surve vähendamiseks on algatatud projekt esmatasandi arstiabi keskuste võrgustiku loomiseks, kus igas keskuses oleks multiprofessionaalsed meeskonnad ja spetsialistid; (iv) haiglasektori ümberorganiseerimine ning võrgustiku loomine suurte kompetentsikeskuste ja väikeste maakonnahaiglate vahel, et aidata maapiirkondades tagada vajalikku ambulatoorset eriarstiabi ja statsionaarset ravi; (v) meditsiinitöötajatele konkurentsivõimeliste palkade ja väljaõppe pakkumine. Komitee palub hoida ennast kursis ooteaegadega seotud suundumuste ja sellega, kas võetud meetmed on aidanud ooteaegu vähendada.

Komitee võtab teadmiseks aruandes esitatud üksikasjaliku teabe uimastisõltlastele mõeldud rehabilitatsioonihaiglate ja ravivõimaluste kohta.

Komitee palub järgmises aruandes esitada teavet vaimse tervishoiu teenuste ja vaimsete häirete ravi kohta, sealhulgas teavet vaimsete häirete ennetamise ning taastusmeetmete kohta.

Komitee palub järgmises aruandes esitada teavet hambaraviteenuste ja ravi kohta (nagu kellel on õigus tasuta hambaravile, põhiravi maksumus ja patsiendi omaosaluse osakaal).

Järeldus


17

Artikkel 11 – õigus tervise kaitsele Lõige 2 – nõustamis- ja haridusasutused


Haridus ja teadlikkuse tõstmine

Eelmistes järeldustes märkis komitee, et avalikkuse teadlikkuse tõstmine ja tervisega seotud teavitamine on Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna ülesanne, ning palus esitada teavet vaatlusperioodil tervise edendamiseks ja haiguste ennetamiseks rakendatud konkreetsete meetmete ja kampaaniate kohta (Järeldused 2013).

Komitee märgib aruandes artikli 1 lõike 1 all esitatud teabest lähtudes, et rahvastiku tervise arengukavas 2009–2020 (RTA) on sätestatud rahvatervise pideva parandamise strateegilised eesmärgid ja välja töötatud järgmised poliitikadokumendid: (i) alkoholipoliitika roheline raamat, mille eesmärk on alkoholiga seotud tervise- ja sotsiaalsete kahjustuste vähendamine ning lastele ja noortele turvalise kasvukeskkonna loomine; (ii) tubakapoliitika roheline raamat, millest lähtudes on moodustatud tubakapoliitika töörühm, mis jälgib rohelise raamatu rakendamist selle vastavas vastutusalas; üheks paljudest ennetusmeetmetest oli Tervise Arengu Instituudi organiseeritud võistlus „Suitsuprii klass”; (iii) uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat on alus selle valdkonna tegevuskava määratlemiseks, et piirata uimastite kättesaadavust, ennetada nende kasutamist ja ravida sõltlasi. 2014. aastal tulid kokku pakkumise vähendamisele, sõltuvusravile ja rehabilitatsioonile, resotsialiseerimisele ja esmasele ennetusele keskendunud töörühmad ning nende töö tulemused esitati Vabariigi Valitsuse komisjoni koosolekul; ja (iv) sotsiaalministeeriumis töötatakse koostöös teiste asjasse puutuvate ministeeriumitega välja toitumise ja liikumise rohelist raamatut.

Komitee meenutab, et avalikkuse teavitamine, eriti teadlikkuse tõstmise kampaaniate vahendusel, peaks olema rahvatervise valdkonna üks põhieesmärke. Nende tegevuste ulatus võib varieeruda olenevalt riikides esinevatest rahvatervise probleemidest (Järeldused 2007, Albaania). Rakendada tuleks meetmeid, mis aitavad ennetada tervisele kahjulikke tegevusi, nagu suitsetamine, alkoholi ja uimastite tarbimine, ning kujundada isikliku vastutuse tunnet, sealhulgas sellistes küsimustes nagu tervislik toitumine, seksuaalkäitumine ja keskkond (Järeldused XV-2, Slovakkia). Komitee võtab teadmiseks rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 teise aruandeperioodi (2013–2014) tulemuste aruandes esile toodud positiivsed suundumused. Samas aruandes on loetletud ka kõige pakilisemaid probleeme: laste ja noorukite enesetappude esinemus ei vähene; vanemaealiste inimeste enesetappude sagedus on suurenemas; uued laste ja noorukite vaimsete ning käitumishäiretega seotud haigusjuhtumid; 0–19-aastaste laste ja noorukite suremus, sealhulgas vigastustest põhjustatud suremus, ei näita vähenemise märke; ülekaalulisus ja rasvumus (juba lapsepõlves). Komitee palub järgmises aruandes esitada teavet vaatlusperioodil tervise edendamiseks ja eeltoodud probleemidega tegelemiseks võetud konkreetsete meetmete ning toimunud teadlikkuse tõstmise kampaaniate kohta, sh koolides korraldatud kampaaniate kohta.

Nõustamine ja sõeluuringud

Komitee võtab teadmiseks aruandes esitatud ajakohase teabe ja andmed sõeluuringuprogrammide kohta, eelkõige vastsündinute ja rasedate sõeluuringute ning rinna- ja emakakaelavähi sõeluuringute kohta.

Aruandest nähtub, et teatud riskirühmadesse kuuluvad rasedad naised läbivad ühtlasi pärilike ja kromosoomihaiguste sõeluuringu. Ühtlasi lisatakse, et alates 2015. aastast kuuluvad nii rasedatele naistele kui ka vastsündinutele tehtavad sõeluuringud raseduse ja vastsündinute jälgimiseks pakutavasse teenuste paketti.

18

Aruandes märgitakse, et suurem osa tsütoloogilistest emakakaela testidest (80%) tehakse regulaarsete tervisekontrollide käigus. Sõeluuringute kättesaadavuse parandamiseks ja nende osalusmäära suurendamiseks pakub maakondades testimisvõimalust mammograafiabuss. Rinnavähi ja emakakaelavähi sõeluuringuprogramme rahastab Eesti Haigekassa ning neid koordineerivad Tervise Arengu Instituut ja vähi sõeluuringute register. 2016. aastal (väljaspool vaatlusperioodi) käivitus kolorektaalse vähi sõeluuring, mille sihtrühm on kindlustatud mehed ja naised vanuses 60–69. Sõeluuringus osalenud patsiendid osalevad pärast seda iga kahe aasta järel uuesti sõeluuringus.

Komitee palub järgmises aruandes esitada ajakohast teavet laste tervisekontrolli kohta koolides.

Järeldus


19

Artikkel 11 – õigus tervise kaitsele Lõige 3 – haiguste ja õnnetuste ennetamine


Tervislik keskkond

Komitee palus eelmistes järeldustes esitada ajakohast teavet keskkonnakaitsemeetmete ja poliitika ning nende rakendamise kohta; ühtlasi ka õhusaaste ja selle suundumuste või vaatlusperioodil aset leidnud joogivee saaste või toidumürgistuste juhtude kohta (Järeldused 2013).

Õhusaaste küsimuses märgitakse aruandes, et õhus leiduvate väikeste tahkete osakeste on hulk pidevalt vähenenud, kusjuures oluline vähenemine toimus 2008. aastal, kui jõustus ELi direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta. Peamiselt tänu kütuses sisalduvale väävlile kehtestatud rangetele määrustele on järjepidevalt vähenenud välisõhus sisalduva SO2 hulk. Ehkki kõigis linnade seirejaamades on tahkete osakeste keskmine hulk langenud, on enamikus seirejaamades 24 tunni maksimaalsed väärtused suurenenud.

Joogivee puhul märgitakse aruandes, et veeseaduses on sätestatud keskkonnakaitsemeetmed, millega ennetatakse joogivee saastumist ja joogiks mõeldud vee tootmise kvaliteedi halvenemist. Komitee võtab teadmiseks aruandes käsitletud meetmed, mis hõlmavad sanitaarkaitsealade loomist veevõtukohtade ümber ning nendes piirkondades juurdepääsu ja tegevuste piiramist olenevalt veehaarde mahust. Aruandes märgitakse ühtlasi, et selliste meetmete ja tehtud investeeringute tulemus on see, et kesksete veevarustussüsteemidega ühendatud rahvastiku määr, keda varustatakse seega kõigile nõuetele vastava joogiveega, suurenes 88 protsendilt 2012. aastal 98 protsendile 2015. aastal.

Toiduohutuse teemal märgitakse aruandes, et Maaeluministeerium koostab toiduahela nõudeid ja seadusi ning korraldab selle riiklikku kontrolli ja järelevalvet. Valdavas enamikus alades teostab ametlikku kontrolli maaeluministeeriumile alluv Veterinaar- ja Toiduamet. 2015. aastal tehti toiduettevõtetes kokku 11 500 kontrolli ja võeti kokku 5200 proovi. Nõuetele vastavate proovide osakaal oli 3,4% proovide koguhulgast, mis on 2014. aastaga võrreldes natuke suurenenud (2,5%). Komitee palub järgmises aruandes hoida end kursis toidumürgistusi puudutavate andmetega.

Ühtlasi palub komitee hoida end kursis jäätmekäitluse vallas võetud meetmete ja toimunud arengutega.

Tubakas, alkohol ja uimastid

Eelmises aruandes märkis komitee, et teatud kohtades, nagu laohoone tootmissaalid või spordiasutused, on suitsetamine keelatud. Komitee küsis seetõttu, kas tehakse plaane suitsuvaba keskkonna laiendamiseks teistesse avalikesse kohtadesse, nagu baarid, restoranid, klubid ja pubid (Järeldused 2013). Aruandes on loetletud kohti, kus suitsetamine on lubatud vaid suitsetamisruumis või suitsetamisalas, nagu: kõrgharidusasutuste territooriumil; meelelahutuskeskuste territooriumil; tervishoiuteenuseid pakkuvate asutuste või ettevõtete territooriumil; lähiliinirongides, kaugliinirongides ja reisilaevades; spordisaalides ja spordirajatistes ning puhkerajatistes. Aruandes eristatakse „suitsetamisruumi” ja „suitsetamisala” ning märgitakse, et alates 1. juunist 2017 on siseruumides asuvad suitsetamisalad keelatud ja suitsetamine on lubatud vaid suitsetamisruumides.

Komitee võtab teadmiseks aruandes toodud andmed vaatlusperioodil uimastite tarbimise ennetamiseks korraldatud programmidest ja teadlikkuskampaaniatest, nagu uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat, meetmetest uimastite kättesaadavuse piiramiseks vanglates ja uimastisõltuvuse rehabilitatsiooniks vanglates, koolitustest naloksooni kasutamisest üledoosist tingitud surmade ennetamiseks ja sõltuvusprobleemidega

20

inimestele ning nende lähedastele erinevates Eesti piirkondades pakutavatest nõustamisteenustest. Aruandes märgitakse, et võrreldes 2012. ja 2013. aastaga on uimastite üledoosist põhjustatud surmade arv aastal 2014 oluliselt vähenenud.

Alkoholitarbimise küsimuses võtab komitee teadmiseks aruandes alkoholipoliitika rohelise raamatu põhjal rakendatud meetmete kohta esitatud teabe (artikli 11 lõike 1 all).

Komitee palub järgmises aruandes esitada andmeid eeltoodud meetmete rakendamise konkreetsete mõjude kohta tubaka, alkoholi ja uimastite tarbimise ennetamisele/vähendamisele ning suundumuste kohta nende tarbimises.

Vaktsineerimine ja epidemioloogiline seire

Komitee võtab teadmiseks aruandes käsitletud tuberkuloosi leviku piiramist puudutavad meetmed ja andmed. 2012. aastal saavutati tuberkuloosi ennetamise riikliku programmi eesmärk, mis oli vähendada tuberkuloosi esmahaigestumist Eestis 2012. aastaks 20 haigusjuhuni 100 000 elaniku kohta (2012. aastal oli esmahaigestumine kokku 17,5 uut juhtu 100 000 elaniku kohta). Aastatel 2013–2015 püsis tuberkuloosi haigestumine kontrolli all ja tuberkuloosi esmajuhtude arv vähenes pidevalt. 2014. aastal oli tuberkuloosi esinemissagedus 100 000 elaniku kohta 15,6.

Vaktsineerimise puhul märgitakse aruandes, et 2012. aastal oli kuni 2-aastaste laste hõlmatus immuniseerimisega võrreldes 2011. aastaga vähenenud kõigi immuniseerimise kavas olevate vaktsiinide puhul. Üheksa haiguse puhul ei saavutatud WHO soovituslikku taset, mis on 95%. Komitee palub hoida end kursis vaktsineerimise tasemega.

Õnnetused

Komitee võtab teadmiseks aruandes esitatud andmed kõigi vigastuste liikide vähendamiseks võetud meetmete ja õnnetuste arvuga seotud suundumuste kohta. Aruandes märgitakse, et õnnetuste põhjustatud suremus väheneb, kuid moodustas 2012. aastal endiselt 7,4% kõigist registreeritud surmadest ja 2015. aastal 5,7%.

Ühtlasi märgitakse aruandes, et asutatud on Riigikantseleile alluv rakkerühm, et analüüsida vigastuste/vigastustest põhjustatud surmade põhjuseid ja teha ettepanekuid meetmeteks, et neid tõhusamalt ennetada. Kõik asjassepuutuvad ministeeriumid ja institutsioonid järgivad rakkerühma soovitusi ning planeerivad ja teostavad soovitatud tegevused aastaks 2020. Komitee soovib olla kursis rakkerühma soovituste elluviimise ja nende mõjudega.

Järeldus


21

Artikkel 12 – õigus sotsiaalkindlustusele Lõige 1 – sotsiaalkindlustussüsteemi olemasolu


Pere- ja sünnitustoetuste puhul viitab komitee oma artikleid 16 ja 8 lg 1 puudutavatele järeldustele (Järeldused 2015).

Kaetud riskid, hüvitiste rahastamine ja personaalne katvus

Komitee viitab Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi kirjelduse puhul oma eelmistele järeldustele ning märgib, et süsteem katab kõiki traditsioonilisi riske (tervishoid, haigus, töötus, vanus, tööõnnetused/kutsehaigused, perekond, sünnitus, töövõimetus ja toitjakaotus). Süsteem põhineb jätkuvalt kollektiivsel rahastusel: seda rahastab erasektor (tööandjad, töötajad) ja riigieelarve.

Aruande põhjal oli 2015. aasta seisuga tervisekindlustusega hõlmatud 94% rahvastikust; töötuskindlustusega oli hõlmatud 89,6% tööealisest elanikkonnast (tööga hõivatud ja töötute isikute koguarvust). Pensionisüsteemiga oli kindlustatud ligikaudu 99% pensioniealistest inimestest (naised ja mehed 63+). Töötushüvitise saajate arv oli 2015. aastal kahanenud 2012. aasta 27 307-lt 24 791-le, sellal kui töötuskindlustushüvitise saajate arv oli püsinud võrdlemisi stabiilsena: 2012. aastal 26 163, 2015. aastal 26 533. Haiguskindlustuse küsimuses märgib komitee, et aruandest lähtudes oli kindlustatud 615 333 inimest 683 200-st (tööga hõivatud ja töötute inimeste koguarv) ehk 90% tööealisest elanikkonnast. Komitee palub järgmises aruandes esitada ühtlasi teavet töövõimetuse ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustusega hõlmatud elanikkonna kohta.

Hüvitiste piisavus

Eurostati andmete kohaselt oli 2015. aastal keskmine ekvivalentne aastasissetulek 7 889 eurot ehk 657 eurot kuus. Vaesuspiir, mis on määratletud 50 protsendina keskmisest ekvivalentsest sissetulekust, oli 3944,5 eurot aastas ehk 329 eurot kuus. 40% keskmisest ekvivalentsest sissetulekust oli 263 eurot kuus.

Eelmistes järeldustes (2013) leidis komitee, et nii töötushüvitise ja töötuskindlustushüvitise kui ka riikliku pensioni miinimummäärad olid ilmselgelt ebapiisavad.

Haigushüvitist makstakse alates kolmandast haiguspäevast, maksimaalselt 182 päeva (tuberkuloosi puhul kui 240 päeva). Vastusena komitee esitatud küsimusele (Järeldused 2013) öeldakse aruandes, et hüvitise määr on 70% isiku keskmisest tulust kalendripäeva kohta. Minimaalset haigushüvitise määra makstakse sellistele kindlustatud isikutele või füüsilisest isikust ettevõtjatele, kelle eest ei makstud eelnenud kalendriaastal sotsiaalmaksu. 2015. aastal oli haigushüvitise miinimummäär (mida arvutatakse kuutasu alusel) tööga hõivatud isiku puhul 209,30 eurot ja füüsilisest isikust ettevõtja puhul 190,46 eurot. Kuna need määrad jäävad alla 40% keskmise ekvivalentse sissetuleku läve, siis ei vasta olukord selle vallas hartas sätestatule.

Töötuskindlustushüvitiste maksmisperiood on 180 kalendripäeva (staažiga 1 kuni 5 aastat) kuni 360 kalendripäeva (staažiga vähemalt 10 aastat). Kindlustatud isikule hüvitatakse esimese 100 päeva jooksul 50% arvestusperioodi töötasust ja pärast seda 40% arvestusperioodi töötasust. Minimaalse töötuskindlustushüvitise määr on pool eelmise aasta riiklikust miinimumpalgast jagatuna 30-ga. Seega oli 2015. aastal minimaalne töötuskindlustushüvitise määr 5,91 eurot päevas, mis vastas 183,21-eurosele kuuhüvitisele (31 päeva). Isikutel, kes ei kvalifitseeru töötuskindlustushüvitisele või kelle õigus sellele on lõppenud, on võimalik saada vajadusepõhist töötutoetust. Selle päevamäär oli 2015. aastal 4,01 eurot, mis vastas 124,31-eurosele kuuhüvitisele (31 päeva). Kuna mõlemad määrad jäävad oluliselt alla 40% keskmise ekvivalentse sissetuleku läve, ei leia komitee, et aruandes mainitud õigus saada teisi toetusi (nagu toimetulekutoetus ja peretoetused) tagaks olukorra vastavust hartaga. Olukord Eestis ei ole seega jätkuvalt selles vallas hartaga kooskõlas.

22

Vastusena komitee küsimusele (Järeldused 2013) märgitakse aruandes, et „sobiva töö” mõiste hõlmab tööd, mis ei ole tervislikel põhjustel vastunäidustatud ning mille puhul sõiduks elukohast töökohta ja tagasi ühissõidukiga ei kulu rohkem kui kaks tundi päevas ega rohkem kui 15 protsenti kuupalgast. Samal ajal peaks esimese 20 nädala vältel töötuna arvelevõtmisest „sobiv töö” ühtlasi vastama töötu haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele, sellal kui pärast seda loetakse tööpakkumist „sobivaks” isegi juhul, kui see on tähtajaline või ei vasta inimese haridusele, erialale ja varasemale töökogemusele, eeldusel, et selle eest pakutav töötasu on täistööajaga töötamisel suurem töötu samal perioodil saadavast töötuskindlustushüvitisest ega ole väiksem miinimumpalgast. Juhul kui inimene loobub mõjuva põhjuseta sobivast tööpakkumisest, rakendatakse järk-järgult sanktsioone: esimese põhjendamatu keeldumise järel kaotab inimene õiguse töötuskindlustushüvitisele; teise põhjendamatu keeldumise järel peatatakse kümneks päevaks töötushüvitise maksmine ning kolmanda põhjendamatu keeldumise järel kaotab inimene töötu staatuse ja seeläbi ühtlasi õiguse saada töötushüvitist. Komitee viitab siinkohal oma artikli 1 lõiget 2 puudutavatele järeldustele aastast 2016, milles märgiti, et Töötukassa otsust töötushüvitiste peatamise või lõpetamise kohta on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul otsuse teatise saamisest. Apellatsiooni võib esitada esmalt Töötukassale ja seejärel halduskohtule või otse halduskohtule. Esitatud teabe valguses leiab komitee, et Eesti olukord vastab selles küsimuses hartale.

Vanaduspensionide asjus on komitee varem märkinud, et vanaduspensionil puudub seaduslik miinimummäär, kuna selle arvutamisel kasutatav alus on pensioni põhiväärtus (2015. aastal 144 eurot), tööstaaž (5,2 eurot korrutatuna aastate arvuga, miinimumstaažiga 15 aastat) ja sissetulekul põhinev pensionikindlustus. Komitee palub järgmises aruandes esitada teavet ligikaudse pensioni netosumma kohta, mida saab 15 aastat miinimumpalgaga töötanud ilma ülalpeetavateta isik. Väljateenitud aastate pensionile mitte kvalifitseeruvatele isikutele makstava (mitteosamakselise) riikliku pensioni küsimuses viitab komitee artikli 13 lg 1 all esitatud järeldustele.

Töövõimetuspensioni puhul sõltub osamakselisele pensionile õiguse saamiseks vajalik maksete tegemise periood töövõimetuse tekke vanusest. Selle miinimumsumma vastab (mitteosamakselise) riikliku pensioni omale, mis 2015. aastal oli 158,37 eurot. Kuigi riikliku pensioni määr suurenes vaatlusperioodil 18% võrra, märgib komitee, et see jääb endiselt olulisel määral alla vaesuspiiri (vastates vaevu 24% keskmisest ekvivalentsest sissetulekust). Olukord Eestis ei ole selles vallas seega jätkuvalt selles vallas hartaga kooskõlas.

Komitee märgib MISSOC andmetest lähtudes, et tööõnnetused ja kutsehaigused on kaetud tervisekindlustusega ning hüvitised, mille maksimaalne periood on 182 päeva (tuberkuloosi puhul 240 päeva), vastavad 100%-le arvestusperioodi sissetulekust. Komitee leiab, et olukord on selles punktis kooskõlas hartaga.

23

Järeldus

Komitee leiab, et Eesti olukord ei ole järgmistel põhjustel kooskõlas harta artikli 12 lõikega 1: haigushüvitise miinimumtase ei ole piisav; töötushüvitise ja töötuskindlustushüvitise miinimumtase ei ole piisav; riikliku pensioni miinimumtase ei ole piisav.

24

Artikkel 12 – õigus sotsiaalkindlustusele Lõige 2 – Sotsiaalkindlustussüsteemi haldamine rahuldaval tasemel, mis vastab vähemalt Euroopa sotsiaalkindlustusseadustiku ratifitseerimiseks vajalikule tasemele


Komitee märgib, et Eesti on ratifitseerinud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ning üle võtnud selle II kuni V osa (tervishoiu-, haigus- ja vanadushüvitised) ning VII kuni X osa (pere-, rasedus-, töövõimetus- ja toitjakaotushüvitised).

Lähtudes ministrite komitee määrusest CM/ResCSS(2016)5 Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi kohaldamise kohta Eesti poolt (ajavahemikus 1. juuli 2014 kuni 30. juuni 2015) märgib komitee, et Eesti õigusaktid ja õiguslik praktika jõustavad senini kõiki koodeksi üle võetud osi, mille kohta tuleb anda täiendavat teavet seoses perioodiliste maksete määraga.

Järeldus


25

Artikkel 12 – õigus sotsiaalkindlustusele Lõige 3 – sotsiaalkindlustussüsteemi areng


Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi kirjelduse puhul viitab komitee oma varasematele järeldustele. Kuna Eesti on ratifitseerinud harta artikli 8 lg 1 ja artikli 16, hindab komitee järgmise nimetatud sätetele vastavuse kontrollimise käigus rasedus- ja perehüvitiste valdkonnas tehtud muudatuste ulatust ja mõju.

Aruande kohaselt ei toimunud vaatlusperioodil sotsiaalkindlustussüsteemis suuri muutusi peale hüvitiste määrade regulaarse suurendamise: ajavahemikul 2012 kuni 2015 suurenes töötushüvitis 90% võrra; töötuskindlustushüvitis ligi 28% võrra; minimaalne haigushüvitis töötajatel ligikaudu 34% ja füüsilisest isikust ettevõtjatel ligi 28% võrra.

Siiski juhiti aruandes tähelepanu 2016. aastal (väljaspool vaatlusperioodi) toimunud muudatustele haigushüvitiste maksmise perioodis ning töövõimetuspensionite süsteemi asendamisele uue piiratud töövõimega isikute tugisüsteemiga. Ühtlasi on aruandes ära märgitud toimunud põhjalik minimaalsete hüvitiste uuring, mis hõlmas kõiki sotsiaalkindlustuse ja rahaliste sotsiaalhüvitiste valdkondi ning mille tulemused pidi plaani järgi avaldatama 2017. aasta lõpus. Komitee palub järgmises aruandes esitada teavet toimunud muudatuste kohta, kirjeldades seejuures lähemalt muudatuste mõju süsteemi individuaalsele kohaldamisalale ja asendushüvitiste miinimummäärale.

Järeldus


26

Artikkel 12 – õigus sotsiaalkindlustusele Lõige 4 – riikide vahel liikuvate isikute sotsiaalkindlustus


Võrdne kohtlemine ja hüvitiste säilimine (artikli 12 lõige 4a)

Õigus võrdsele kohtlemisele

Eesti kodanike ja teiste osalisriikide kodanike võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustusõiguste küsimuses tagatakse kahe- või mitmepoolsete lepingute sõlmimise või ühepoolsete meetmete võtmisega.

Komitee tuletab meelde, et lähtudes ELi liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide reguleerimist käsitlevast määrustest (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) 987/2009, mida on täiendatud määrusega (EÜ) nr 1231/2010, peavad ELi liikmesriigid põhimõtteliselt tagama ühelt poolt liikmesriigi kodanike võrdse kohtlemise ning teiselt poolt võrdväärse kohtlemise teiste liikmesriikide või Euroopa majanduspiirkonna riikide kodanike ja liikmesriikide territooriumil elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste puhul, kellele kohaldatakse või on kohaldatud ühe või mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustuse õigusakte, ning nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute võrdse kohtlemise, aga ka kolmandate riikide kodanike, nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute võrdse kohtlemise, tingimusel, et nad on liikmesriigi seaduslikud elanikud ja on olukorras, mida ei piiritleta ühe liikmesriigi siseselt.

Komitee tuletab meelde, et ELi liikmesriigid peavad harta alusel kõigil juhtudel tagama teiste 1961. aasta hartaga liitunud riikide ja ELi mittekuuluvate riikide kodanike võrdväärse kohtlemise sotsiaalkindlustusõiguste küsimuses, eeldusel, et nad on oma territooriumi seaduslikud elanikud (järeldused XVIII-1 (2006)). Selleks tuleb sõlmida kahepoolsed lepingud või võtta ühepoolseid meetmeid.

Eesti rakendatud ühepoolsete meetmete asjus märgitakse aruandes, et tehtud on muudatusi riiklikus pensionikindlustuse seaduses. Komitee märgib aga, et need muudatused jõustuvad alles 1. jaanuarist 2018, st pärast vaatlusperioodi lõppu. Seetõttu palutakse järgmises aruandes esitada üksikasjalikku teavet seadusemuudatuste ja nende mõju kohta võrdse kohtlemise põhimõttele.

Teiste osalisriikidega, kes ei ole ELi ega EMP liikmed, sõlmitud kahepoolsete kokkulepete puhul märgib komitee, et Eesti ei ole vaatlusperioodil sõlminud ühtegi uut kokkulepet.

Esmalt märgitakse aruandes, et Andorraga ei ole lepingut sõlmitud ning seda ei nähta ka ette, kuna Eestis ei ole viimase viie aasta jooksul elanud ühtegi Andorra kodanikku.

Teiseks märgitakse, et Eesti rakendab Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanikele sotsiaalkindlustuse puhul loetletud riikide ning ELi ja selle liikmesriikide vahel sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepetes sisalduvaid võrdse kohtlemise sätteid. Komitee märgib siiski, et ühegi nimetatud lepingute sättega ei nähta selles vallas selge sõnaga ette ELi liikmesriikide ning liikmesriikides elavate Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanikele võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist. Ühtlasi rõhutab komitee, et stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepped ei keela nende lepete osapooltest riike lepingutesätete jõustamiseks omavahel sõlmimast kahepoolseid kokkuleppeid või rakendamast ühepoolseid meetmeid ning selles kontekstis on ELi liikmesriigid ja EL ise kohustatud tagama, et selleks kehtestatud kord ei jäta ELi liikmesriikide kodanikke ning seaduslikult mõne ELi liikmesriigi territooriumil elavaid Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanikke ebavõrdsesse olukorda.

Kolmandaks osutatakse aruandes, et Armeenia puhul rakendatakse Eestis ELi ja Armeenia vahelist partnerlus-ja koostöölepingut, milles sätestatakse töötingimuste võrdne kohtlemine.

27

Komitee märgib, et ükski ELi ja Armeenia lepingu säte ei puuduta otse sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist.

Viimaks märgitakse aruandes, et Türgi kodanike võrdne kohtlemine on Eestis tagatud Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel sõlmitud assotsiatsioonileppega, eelkõige selle leppe otsusega 3/80. Komitee meenutab selles punktis, et otsuse 3/80 eesmärk on ELi liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide omavaheline kooskõlastamine, et võimaldada ühes või mitmes ELi liikmesriigis töötanud või töötavatel Türgi päritolu töölistel, nende tööliste perekonnaliikmetel ja nende tööliste ülalpidamisel olnud isikutel kasutada traditsiooniliste sotsiaalkindlustuse valdkondade hüvesid. Komitee märgib ühtlasi, et Euroopa Kohtu järjepidevas kohtupraktikas on otsusega 3/80 Türgi kodanikele põhimõtteliselt kindlustatud võrdne kohtlemine (vt nt Euroopa Ühenduste Kohtu otsus asjas Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv) contre M.S. Demirci e.a (kohtuasi C-171/13, ECLI:EU:C:2015:8)).

Komitee leiab sellest lähtudes, et harta teiste osalisriikide kodanikele, mh Albaania, Armeenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanikele ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte.

Perehüvitiste maksmise küsimuses on komitee leidnud, et nõue, mille kohaselt laps peab elama hüvitist maksva riigi territooriumil, on kooskõlas harta artikli 12 lõikega 4 (artikli 12 lg 4 tõlgendamise selgitused, XVIII-1 (2006)). Kuna mitte kõik riigid sellist süsteemi ei kasuta, peavad „elanikust lapse nõuet” kohaldavad osalisriigid artikli 12 lg 4 mõistes võrdse kohtlemise tagamiseks mõistliku aja jooksul sõlmima teistsuguseid õiguse tekkimise põhimõtteid rakendavate riikidega vastavad kahepoolsed või mitmepoolsed kokkulepped (Järeldused 2006, Küpros).

Komitee märgib MISSOCi andmetest lähtudes, et Eestis on kasutusel reegel, mille kohaselt perehüvitiste maksmise tingimus on, et hüvitise taotleja laps peab elama Eestis.

Aruande kohaselt kaasneb peretoetuste maksmisega teistsuguseid hüvitiste maksmise põhimõtteid kasutavas riigis elava lapse vanemale või hooldajale, eriti juhul, kui ka kõnealune riik kohaldab vajadusepõhisuse põhimõtet, Eesti süsteemi tõttu oluline halduskoormus, mistõttu ei näe Eesti ette peretoetusi katva lepingu sõlmimist või ühepoolsete meetmete võtmist välisriikides elavatele isikutele peretoetuste pakkumiseks.

Komitee tuletab meelde, et sellise lepingu puudumisel on Eesti harta artikli 12 lg 4 alusel kohustatud võtma ühepoolseid meetmeid selle sätte nõuete täitmiseks. Komitee leiab seetõttu, et Eesti olukord ei ole selles punktis kooskõlas hartaga.

Õigus hüvitiste säilitamisele

Komitee märgib eelmistest järeldustest lähtudes (Järeldused 2013), et hüvitiste säilitamine on põhimõtteliselt tagatud teiste ELi või EMP liikmesriikide kodanikele.

Aruandest nähtub, et riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatused võimaldavad nii Eesti kui ka teiste pensionilepingutega kaetud osalisriikide kodanike Eestis teenitud vanaduspensionide ja toitjakaotuspensionide eksportimist kõikjale maailmas. Komitee meenutab aga, et kirjeldatud muudatused jõustuvad alles 1. jaanuarist 2018. Seetõttu palutakse järgmises aruandes esitada selle kohta täpsemat teavet.

Komitee märgib ühtlasi, et ei stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepped ega ELi-Armeenia lepe ei taga iseenesest piisavaid garantiisid, kuna need ei kooskõlasta Albaania, Armeenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia sotsiaalkindlustussüsteeme ELi liikmesriikide omadega, vaid jätavad selle ülesande kanda stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogudele, kes peavad vastu võtma sellekohaseid otsuseid. Komitee leiab, et selliste otsuste puudumisel ei taga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepped ega ELi-Armeenia lepe iseenesest Albaania, Armeenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanike hüvitiste säilimist.

28

Komitee meenutab, et harta artikli 12 lg 4 alusel on riigid kohustatud sõlmima mitmepoolseid või kahepoolseid kokkuleppeid või võtma ühepoolseid meetmeid, et tagada õigust hüvitiste säilitamisele vaatamata kaitstavate isikute mis tahes liikumisele, ja kordab selles punktis oma järeldust olukorra mittevastavuse kohta hartaga.

Õigus õiguste omandamise säilitamisele (artikli 12 lg 4b)

Komitee tuletab meelde, et töökohariiki vahetavaid isikuid ei tohi panna ebasoodsasse olukorda, kui nad ei ole eelmises töökohariigis töötanud siseriiklike õigusaktide alusel teatud hüvitistele õiguse tekkimiseks ja nende suuruse määramiseks vajaliku ajavahemiku vältel. See nõuab vajaduse korral teiste riikidega seotud töö- või kindlustusperioodide koondamist ning pikaajaliste hüvitiste korral pro rata põhimõtte kohaldamist õiguse tekkele ja hüvitiste arvutamisele ja väljamaksmisele (Järeldused XIV-1 (1998), Portugal). Riigid võivad õiguste omandamise säilitamiseks kasutada üht järgmistest meetmetest: mitmepoolsed kokkulepped, kahepoolsed lepped või ühepoolsed seadusandlikud või haldusmeetmed.

Kindlustus- või tööperioodide koondamise põhimõte kehtib ELi määrustega reguleeritud osalisriikide kodanike puhul.

Selliste osalisriikide kohta, kes ei ole ELi ega EMP liikmesriigid, aruandes andmed puuduvad.

Komitee märgib, et stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogude vastu võetud otsuste puudumisel ei taga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepped ega ELi-Armeenia lepe iseenesest Albaania, Armeenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanike kindlustus- või tööperioodide koondamist. Seega kordab komitee siin oma järeldusi olukorra mittevastavuse kohta.

Järeldus

Komitee leiab, et Eesti olukord ei ole järgmistel põhjustel kooskõlas harta artikli 12 lõikega 4: ei ole tagatud teiste osalisriikide kodanike võrdne kohtlemine

sotsiaalkindlustusõiguste puhul; ei ole tagatud teiste osalisriikide kodanike võrdne kohtlemine perehüvitiste

kättesaadavuse puhul; teiste osalisriikide kodanikele ei ole tagatud omandatud hüvitiste säilitamine; teiste lepinguosaliste riikide kodanikele ei ole tagatud omandatud õiguste

säilitamine.

29

Artikkel 13 – õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi Lõige 1 – küllaldane abi kõigile abivajajatele


Hüvitiste liigid ja abikõlblikkuskriteeriumid

Aruande kohaselt pakuti vaatlusperioodil sotsiaalabi 1995. aastast kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muud sorti abi osutamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine on kohalike omavalitsuste ülesanne (vallavalitsused ja linnavalitsused).

Komitee võtab teadmiseks mõned 2015. aastal jõustunud toimetulekutoetust puudutavad muudatused, nagu toimetulekutoetuse arvutamisel sissetulekute hulka mittearvatavate tulukategooriate laiendamine (nt kohaliku omavalitsuse eelarvest makstavad hüvitised, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel makstav vajaduspõhine õppetoetus, vajaduspõhine eritoetus ja õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstav toetus).

Lisaks anti 2015. aasta alguses kohalikele omavalitsustele võimalus omal äranägemisel otsustada üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka mitte arvata sihtotstarbeliselt makstud stipendiume ja konkreetse kulu või kahju katmiseks makstud hüvitisi.

2015. aastal jõustusid muudatused seoses eluasemekuludega, mida kompenseeritakse toimetulekutoetuse rahalistest vahenditest. Kompenseeritavate eluasemekulude loendisse lisati korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse.

2015. aasta jaanuaris täiendati ka üht sätetest, mis võimaldab kohalikul omavalitsusel toimetulekutoetust mitte määrata. Nüüd on expressis verbis sätestatud, et kohalik omavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata töövõimelisele 18-aastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja kes ei ole Eesti Töötukassas töötuna registreeritud. Viide sellele, et isik ei ole Eesti Töötukassas registreeritud, ei olnud enne sätestatud. Aruande kohaselt on selle muudatuse eesmärk on rõhutada tööotsimise olulisust juhul, kui toimetulekutoetust taotlev isik on töötu. Sellega seoses viitab komitee oma järeldustele aastast 2009, mil märgiti, et juhul kui hüvitistest keeldutakse olukorras, kus neid taotlev isik on korduvalt ära öelnud tööpakkumistest, on sellistel isikutel juhul, kui nad leiavad ennast elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitust olukorrast, õigus vältimatule sotsiaalabile sotsiaalhoolekande seaduse §28 tähenduses. Komitee palub täpsustada, kas õigus vältimatule sotsiaalabile säilib ka juhul, kui inimestele keeldutakse sotsiaalabi andmisest põhjendusel, et nad ei ole ennast töötuna arvele võtnud.

Arstiabi küsimuses märkis komitee 2013. aasta järeldustes, et 92,0% rahvastikust oli kaetud ravikindlustusega. Ühtlasi märkis komitee, et kindlustatud isikutega võrdsel alusel on ravikindlustus jätkuvalt tagatud ka enamikule haavatavatele rühmadele. 2015. aasta alguses oli 93,9% rahvastikust kaetud Eesti Haigekassa pakutava kohustusliku tervisekindlustusega.

Kindlustamata isikud (6,1% rahvastikust) on enamjaolt tööealise rahvastiku seast vanuses 20–60, kes on majanduslikult mitteaktiivsed (kuid pole töötuna arvele võetud) või töötavad välismaal. Kindlustamata isikutel on õigus vältimatule kiirabile, vältimatule esmatasandi arstiabile ja vältimatule haiglaravile, mida rahastatakse riigieelarvest. Enamik kohalikest omavalitsustest katab ka oma kindlustamata elanike esmatasandi arstiabi ja eriravi teenused. Näiteks on Tallinnas (kus elab peaaegu 1/3 elanikkonnast) töötatud välja eraldi süsteem kindlustamata isikutele, mida rahastab linnavalitsus. Alates 2009. aastast on kõik registreeritud töötud kaetud tervisekindlustusega.

Vastuseks komitee eelmistes järeldustes esitatud küsimusele vanemaealistele inimestele pakutava sotsiaalabi kohta märgitakse aruandes, et sotsiaalhoolekande seaduses ei sisaldu isiku vanusest tulenevaid piiranguid sotsiaalteenuste ja sotsiaaltoetuste saamisele. Seega on ka vanemaealistel inimestel õigus saada sotsiaalabi, sealhulgas toimetulekutoetust. Seoses

30

toimetulekutoetusega ei pea pensioniealised vanemaealised osalema aktiivsetes tööturumeetmetes ega olema Eesti Töötukassas töötuna arvele võetud.

Toetuste tase

Vaatlusperioodil valitsenud olukorda hinnates võtab komitee arvesse järgmist: põhitoetus: aruande ja MISSOCi alusel oli üksi elava isiku või perekonna esimese

liikme toimetulekupiir 90 eurot; täiendavad toetused: toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik pereliikmed on

alaealised (alla 18 a), on õigus saada lisaks toimetulekutoetusele täiendavat sotsiaaltoetust summas 15 eurot. MISSOCi andmetel sõltub toimetulekutoetuse tegelik määr perekonna suurusest ja eluasemekuludest. Komitee märgib, et eluasemekuludega arvestatakse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normide ja kohalike omavalitsuste seatud piirangute piires.

Komitee on eelnevalt (2013) märkinud, et eluasemekulud moodustasid 2009. aastal 47% toimetulekutoetuse kogusummast. Komitee märgib aruandest lähtudes, et 2015. aastal täiendati sotsiaalhoolekande seadust sätetega, mille kohaselt toimetulekutoetuse taotleja, kellele arvestatakse toimetulekutoetust eluasemekulude katmiseks, on kohustatud tagama nende tasumise. Juhul kui toimetulekutoetuse taotleja, kellele maksti eelmisel kuul toimetulekutoetust eluasemekulude katmiseks, ei ole neid kulusid tasunud, on kohalikul omavalitsusel õigus tasuda eluasemekulud toimetulekutoetuse taotleja eest isikule määratud toimetulekutoetuse arvelt. Komitee palub täpsustada, kas eluasemekulude katmiseks mõeldud toetust makstakse lisaks toimetulekutoetusele või arvestatakse see juba eraldatud toetuse hulka (2015. aastal 90 eurot). Juhul kui tõele vastab neist esimene, soovib komitee saada andmeid üksi elavale toimetulekutoetust saavale isikule makstava eluasemetoetuse keskmise summa kohta.

Vaesuspiir, mis on 50% ekvivalentsest keskmisest sissetulekust ning mis arvutatakse Eurostati vaesuspiiri väärtuslävele tuginedes, oli 2015. aastal 329 eurot.

Ülaltoodud andmete põhjal leiab komitee, et üksi elavatele isikutele osutatava sotsiaalabi tase on ebapiisav, kui võtta arvesse, et minimaalne saadav sotsiaalabi jääb vaesuspiirist allapoole.

Kaebuse esitamise õigus ja õigusabi

Komitee palub järgmises aruandes esitada ajakohaseid andmeid kaebuse esitamise õiguse ja õigusabi kohta.

Isikuline kohaldamisala

Komitee meenutab, et harta artikli 13 lg 1 alusel on riigid kohustatud tagama kõigile abivajajatele, sh nii riigi enda kodanikele kui ka seaduslikult riigis viibivatele teiste osalisriikide kodanikele võrdsel alusel küllaldast arsti- ja sotsiaalabi. Lisaks märgib komitee artikli 13 lg 1 ja artikli 13 lg 4 kohaldamisala puudutavatele artikli 13 lõigete 1 ja 4 tõlgendamise selgitusele (Järeldused 2013) viidates, et ebaseaduslikult kõnealuses riigis viibivate isikute olukorda käsitletakse samuti artikli 13 lg 1 raames, mitte artikli 13 lg 4 raames nagu eelnevalt.

Seetõttu uurib komitee, kas artikli 13 lg 1 heaks kiitnud riigid tagavad: riigi enese kodanikele ning riigis seaduslikult viibivatele teiste osalisriikide

kodanikele võrdsetel tingimustel õiguse küllaldasele sotsiaal- ja arstiabile; riigis ebaseaduslikult viibivatele isikutele õiguse vältimatule sotsiaal- ja arstiabile.

Riigis seaduslikult viibivad osalisriikide kodanikud

Aruande kohaselt on kõigil Eestis elavatel välismaalastel, kellel on elamisluba või õigus elada Eesti riigi territooriumil, võimalus taotleda ja saada toimetulekutoetust ning muid sotsiaalabi meetmeid olenemata sellest, kas nad on Eesti alalised või tähtajalised elanikud. Kui aga

31

tähtajalisele elanikule on makstud toimetulekutoetust, võib see takistada tema võimalust tähtajalist elamisluba pikendada või pikaajalist elamisluba saada. Täpsemalt on välismaalaste seaduse kohaselt üks elamisloa saamise eeldusi piisav legaalne sissetulek. Välismaalaste seaduse alusel on legaalne sissetulek seaduslikult teenitud töötasu, vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu, pension, stipendium, elatis, välisriigi makstav toetus, samuti legaalset sissetulekut omavate perekonnaliikmete tagatud ülalpidamine. See tähendab, et toimetulekutoetust ja muid vajaduspõhiseid sotsiaaltoetusi ei loeta legaalseks sissetulekuks.

Komitee tuletab meelde, et harta artikli 13 lg 1 alusel peab kõigil osalisriigi territooriumil seaduslikult elavatel piisavate elatusvahenditeta välismaalastel olema võrdsetel alustel riigi kodanikega isiklik õigus küllaldasele abile, st mitte ainult vältimatule abile. Lisaks ei tohi neid repatrieerida ainuüksi põhjusel, et nad vajavad abi. Elamisloa ja/või tööloa aegumise järel kaovad lepinguosalisel ka hartaga seotud kohustused välismaalaste ees, isegi kui viimased peaksid vajama abi. See ei tähenda aga, et riigi ametivõimudel oleks õigus elamisluba kehtetuks tunnistada ainuüksi sel põhjusel, et kõnealusel isikul puuduvad elatusvahendid ning ta ei ole võimeline oma perekonda ülal pidama.

Komitee tõlgendab olukorda selliselt, et abi vajava isiku elamisluba ei pruugita pikendada, kuid samas ei tunnistata seda siiski enne selle aegumistähtaega vaid abivajadusest tingituna kehtetuks. Komitee palub kinnitada, kas see tõlgendus vastab tegelikkusele.

Ebaseaduslikult riigis viibivad teiste riikide kodanikud

Komitee tuletab meelde, et ebaseaduslikult riigis viibivatele isikutele peab hädaolukordades pakilise ja tõsise puudusega toimetuleku tagamiseks laienema seaduslikult tunnustatud õigus materiaalsete põhivajaduste (toit, riietus, peavari) rahuldamisele. Ühtlasi peavad riigid tagama, et seda õigust ka praktikas kohaldataks (Euroopa riikides kodututega tegelevate organisatsioonide föderatsioon (FEANTSA) vs. Madalmaade Kuningriik, kaebus nr 86/2012, sisuline otsus 2. juulist 2014, §187).

Komitee ei pea vastuvõetavaks sellise hädavajaliku abi nagu peavarju, mis on artikliga 13 tagatav subjektiivne õigus, andmise lõpetamist ülimalt ebakindlas olukorras isikutele. Komitee on leidnud, et ka praeguse rändepoliitika raames on valitsustel isikute puhul, kelle seaduslik riigis viibimise õigus on lõppenud, endiselt võimalik rakendada vähem drastilisi meetmeid, nagu hädavajaliku abi tagamine, jättes seejuures siiski jõusse kõik teised ebaseaduslike sisserändajate seisundiga seotud piirangud (kaebus nr 90/2013, Euroopa Kirikute Konverents vs. Madalmaade Kuningriik, sisuline otsus 1. juulist 2014, §123).

Komitee märgib aruandest lähtudes, et sotsiaalhoolekande seaduse alusel on kõigil Eestis viibivatel isikutel õigus vältimatule sotsiaalabile. See tähendab, et vältimatu sotsiaalabi on garanteeritud ka Eestis ilma kehtiva elamisloa või elamisõiguseta elavatele teiste riikide kodanikele (näiteks Eestis viisa alusel viibivatele isikutele, kuid ka kõigile neile, kellel seaduslik õigus Eestis viibimiseks puudub). Vältimatut sotsiaalabi määratletakse sotsiaalhoolekande seaduses kui piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavaid hädavajalikke sotsiaalhoolekandelisi abinõusid, mis tagavad isikule vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju. Vältimatu sotsiaalabi tagamine ajutiselt Eestis viibivatele välismaalastele on selle kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille territooriumil isik abivajaduse hetkel elab.

Aruande kohaselt on sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muud sorti abi osutamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine kohalike omavalitsuste ülesanne. Elupaika ja toitu võib pakkuda ka Politsei- ja Piirivalveamet, kui nad tuvastavad ebaseadusliku sisenemise Eesti Vabariiki või kui ilma õigusliku aluseta Eestis viibivad isikud paigutatakse halduskohtuniku otsusega kinnipidamiskeskusesse. Vajaduse korral annab kinnipidamiskeskus väljasaadetavale isikule tasuta riided. Asutus korraldab toidu pakkumise, kusjuures väljasaadetavatel isikutel lubatakse nii palju kui võimalik omal kulul järgida oma religiooni söömisharjumusi. Kinnipidamiskeskuses arstiabi osutamist tagav isik teostab kinnipidamiskeskuses menüü koostamise ja toidu pakkumise üle järelevalvet.

32

Kinnipidamiskeskusesse võtmisel ja vähemalt kord nädalas võimaldatakse väljasaadetavatel isikutel sauna, vanni või duši kasutamist. Kord kuus osutatakse juuksuriteenust. Kinnipidamiskeskus annab väljasaadetavale isikule tualett-tarbed, kui väljasaadetaval isikul neid ega nende hankimiseks vajalikke rahalisi vahendeid ei ole. Väljasaadetavale isikule tagatakse juurdepääs arstlikule läbivaatamisele ja vajalikele tervishoiuteenustele. Väljasaadetavate isikute tervise seisundi jälgimiseks ja ravimiseks on kinnipidamiskeskuses alaline ravipunkt. Kinnipidamiskeskustes osutavad tervishoiuteenuseid perearsti kvalifikatsiooniga isikud haiglavälise eriravi osutamist reguleerivate sätete alusel.

Järeldus

Komitee järeldab, et olukord Eestis ei ole harta artikli 13 lõikega 1 kooskõlas, kuna üksi elavale piisavate elatusvahenditeta isikule makstava sotsiaalabi tase ei ole piisav.

33

Artikkel 13 – õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi Lõige 2 – diskrimineerimise vältimine sotsiaalsete ja poliitiliste õiguste teostamisel


Aruande kohaselt ei ole eelmise vaatlusperioodiga võrreldes muutusi toimunud. Isikute poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi sotsiaal- ning arstiabi saamisel ei piirata. Eelmises aruandes välja toodud põhiseaduse, isikuandmete kaitse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse sätted olid jõus ka perioodil 2012–2015.

Järeldus


34

Artikkel 13 – õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi Lõige 3 – puuduse ennetamine, kaotamine ja leevendamine


Komitee märgib, et kuni 2015. aasta lõpuni kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse alusel pidi toimetulekutoetuse määramisel valla- või linnavalitsus osutama toimetulekutoetuse taotlejale ja tema abivajavatele perekonnaliikmetele sotsiaalnõustamise teenust. Sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine on jätkuvalt kohalike omavalitsuste ülesanne.

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt tuleb sotsiaalnõustamist osutada toimetulekutoetuse saajatele ja nende pereliikmetele. Perioodil 2012–2015 rahuldati 447 506 toimetulekutoetuse avaldust. Kuna sotsiaalteenuste pakkumine on kohalike omavalitsuste ülesanne, rahastatakse paljusid sotsiaalteenuseid kohalike omavalitsuste eelarvest.

Järeldus


35

Artikkel 13 – õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi Lõige 4 – konkreetne vältimatu abi mitteresidentidele


Komitee viitab artikli 13 lg 1 all esitatud järeldustele (isikuline rakendusala) ning tuletab meelde, et edaspidi reguleerib riigi territooriumil seaduslikult viibivate (kuid mitte alaliselt elavate) osalisriikide kodanike hädavajalikku sotsiaal- ja arstiabi harta artikli 13 lg 4.

Komitee tuletab meelde, et osalisriigid on kohustatud tagama piisavate elatusvahenditeta mitteresidentidest välismaalastele hädavajalikku sotsiaal- ja arstiabi. Selline abi peab hõlmama eluruume, toitu, riietust ja hädavajalikku arstiabi, mis on vajalik pakilise ning tõsise puudusega toimetuleku tagamiseks (tõlgendamata seejuures „pakilisust” ja „tõsidust” liiga kitsalt). Õigus vältimatule abile ei tohi olla seotud riigis viibimise kestusega (kaebus nr 86/2012, Euroopa riikides kodututega tegelevate organisatsioonide föderatsioon (FEANTSA) vs. Madalmaade Kuningriik, sisuline otsus 2. juulist 2014, §171).

Komitee meenutab ühtlasi, et hädavajaliku sotsiaalabiga peaks kaasnema sõltumatule organile edasi kaebamise õigus. Hädaolukorras varjupaiga tagamise puhul peaks peavarju õiglase jagamise tagamiseks paigas olema toimiv sõltumatule kohtuorganile edasi kaebamise mehhanism. Nimetatud õigus peab olema ka praktikas jõustatav (Euroopa Kirikute Konverents vs. Madalmaade Kuningriik, kaebus nr 90/2013, sisuline otsus 1. juulist 2014, §106).

Komitee märgib aruandest lähtudes, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejatel, kes elavad majutuskeskuses või turvalisuse huvides väljaspool majutuskeskust ega tööta, õigus saada rahalist toetust. Rahvusvahelise kaitse taotlejatele makstavad rahalised toetused on võrdsed toimetulekupiiriga. Lisaks moodustab varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavale elamisloa taotlejale makstav toetus hädapärasteks pisikulutusteks 10 protsenti toimetulekupiirist. Majutuskeskus korraldab rahvusvahelise kaitse taotlejatele ka vajalikke teenuseid: varustamine majutusega, väljaspool varjupaigataotlejate majutuskeskust elava taotleja varustamine toiduainetega või toitlustamine, varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega ja rahaga hädapärasteks pisikulutusteks, tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine, hädavajalik tõlketeenus ning eesti keele õpetamine, informeerimine tema õigustest ja kohustustest, menetlustoimingute tegemiseks vajalik transporditeenus.

Rahvusvahelise kaitse taotlejatel ei ole õigust tervisekindlustusele, kuid neil on õigus saada Haigekassa loetletud tervishoiuteenuseid, välja arvatud rakkude, kudede ja elundite käsitlemise ja siirdamisega seotud teenuseid ning täiskasvanute hambaravi. Sellegipoolest osutatakse arsti määratud vältimatu hambahoolduse ja -ravi teenuseid. Tervishoiuteenuste osutamist ja nende teenuste osutamiseks vajalikke ravimeid rahastatakse riigieelarvest. Vajaduse korral korraldab majutuskeskus juurdepääsu tervisekontrollile ja vajalike tervishoiuteenustele. Majutuskeskus on selle eesmärgi nimel sõlminud lepingud valitud tervishoiuteenuse osutajatega. Rahvusvahelise kaitse menetlustes arvestatakse kaitsetu isiku konkreetse olukorra ja sellest tulenevate konkreetsete vajadustega. Konkreetsete meditsiiniliste või psühholoogiliste erivajadustega rahvusvahelise kaitse taotlejatele tagatakse juurdepääs tervishoiuteenustele, sealhulgas vaimse tervishoiu teenustele (psühholoogiline nõustamine, psühhiaatriabi jms).

Komitee viitab artikli 13 lg 1 kontekstis tehtud järeldusele, kus leiti, et riigis ebaseaduslikult viibivate välismaalaste pakutava hädavajaliku sotsiaal- ja arstiabi küsimuses vastab olukord Eestis hartale, ning leiab seetõttu, et olukord vastab hartale ka seaduslikult riigis viibivate välismaalaste puhul.

36

Järeldus


37

Artikkel 14 – õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid Lõige 1 – sotsiaalteenuste edendamine või osutamine


Sotsiaalteenuste korraldamine

Vastuseks palvele kirjeldada üksikasjalikumalt sotsiaalteenuste korraldust ja toimimist märgitakse aruandes, et alates 1. jaanuarist 2016 reguleerivad Eesti sotsiaalhoolekannet kaks 9. detsembril 2015 vastu võetud seadust. Uues sotsiaalhoolekande seaduses sätestatakse sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused. Esmakordselt püütakse seadusega ühtlustada kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste kvaliteeti ja sätestatakse sotsiaalteenustele teenusepõhised miinimumnõuded. Seaduses sätestatakse loend kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenustest – koduteenus; väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus; tugiisikuteenus; täisealise isiku hooldus; isikliku abistaja teenus; varjupaigateenus; turvakoduteenus; sotsiaaltransporditeenus; eluruumi tagamine; võlanõustamisteenus – nende eesmärgid, sisu, kohalike omavalitsuste kohustused ja teenuse osutamise nõuded. Seaduses sätestatakse ühtlasi kohustus, mille kohaselt tuleb hinnata isiku abivajadust ja pakkuda vastavat abi.

Komitee võtab väljaspool vaatlusperioodi toimunud seadusandlikud muudatused teadmiseks ning palub järgmises aruandes esitada andmeid nende meetmete praktilise mõju kohta.

Komitee märgib, et aruandes käsitletakse peamiselt rehabilitatsiooniteenustes väljaspool vaatlusperioodi toimunud muudatusi. Komitee tuletab meelde, et sotsiaalteenuste hulka kuuluvad eelkõige nõustamine, rehabilitatsioon ja muud sotsiaaltöötajate pakutava toe vormid, kodus osutatavad teenused (abi majapidamise korraldamisel, isiklik hügieen, sotsiaalne tugi, toidu koju toimetamine), hooldusravi ning vältimatu sotsiaalabi (peavari) (Järeldused 2005, Belgia). Komitee tuletab ühtlasi meelde, et artikli 14 lg-ga 1 tagatakse üleüldine õigus sotsiaalhoolekande teenustele ja et õigus saada sotsiaalhoolekande teenust peab potentsiaalselt laienema kogu elanikkonnale; sotsiaalhoolekande teenuste pakkumine puudutab kõiki, kes teistest inimestest sõltuvad, eelkõige seejuures sotsiaalselt haavatavaid rühmi ja sotsiaalsete probleemidega isikuid, mistõttu sotsiaalteenused peavad olema kättesaadavad kõigile neid vajada võivatele elanikkonna rühmadele. (...) (Järeldused 2009, artikli 14 lg 1 tõlgendamise selgitus). Sellest tulenevalt palub komitee järgmises aruandes esitada ajakohast teavet kõigi sotsiaalteenuste kategooriate olukorrast.

Efektiivne ja võrdne juurdepääs

Eelmistes järeldustes (2013) palus komitee esitada ajakohast teavet seaduslikele residentidele sotsiaalteenuste võrdse ja efektiivse kättesaadavuse tagamise kohta.

Aruandes märgitakse, et seaduslike residentidega seotud sätted pole muutunud. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse kohaselt on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ja tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel õigus sotsiaalteenustele. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. Rahvusvahelise kaitse saajal on õigus sotsiaalteenustele ligipääsule samadel alustel kui teistel alalistel elanikel. See tähendab, et teenuste ja toetuste taotlemisele ei rakendata ajalisi piiranguid.

Viimaste aastate olulisim saavutus oli 2016. aasta märtsis heaolu arengukava 2016–2023 vastu võtmine. Strateegia peamine fookus on inimeste tööea pikendamine, võimalikult pikalt iseseisva elu ja toimetuleku toetamine ning sotsiaalsete ohtude leevendamine, osutades inimestele teenuseid ja makstes toetusi tegelikku vajadust mööda; pakkudes koduses keskkonnas iseseisvat toimetulekut toetavaid teenuseid; arendades kogukonnapõhiseid teenuseid ning paindlikke ja uuenduslikke lahendusi; pöörates enam tähelepanu ennetustööle; ning tugevdades kohalike omavalitsuste koostööd. Komitee võtab väljaspool

38

vaatlusperioodi toimunud muutused teadmiseks ja palub järgmises aruandes esitada ajakohaseid andmeid heaolu arengukava 2016–2023 rakendamise kohta.

Eelmistes järeldustes (2013) palus komitee kirjeldada, millised on sotsiaalteenuste ebaühtlase jaotumise mõjud sotsiaalteenuste efektiivse ja võrdväärse kättesaadavuse tagamisele. Aruandes märgitakse, et sotsiaalteenuste puudumine iseäranis väiksemates kohalikes omavalitsustes ja madalama rahvastikutihendusega piirkondades võib takistada tööhõivet ning vähendada kvaliteetse hoolduse võimalusi. Näiteks takistab hoolekandeteenuste puudumine oma sugulasi hooldavate pereliikmete osalust tööturul ning sellel on pikaajaline mõju nende sissetulekule, vaesusele, haigustoetustele ja pensionitele. Nende probleemidega tegelemiseks keskendutakse kohaliku tasandi haldusreformiga sotsiaal- ja muude avalike teenuste juurdepääsetavusele ning kvaliteedile. Sellega seoses palub komitee järgmises aruandes esitada üksikasjalikku teavet konkreetsete sotsiaalteenuste efektiivse ja võrdväärse kättesaadavuse tagamisele suunatud meetmete kohta.

Teenuste kvaliteet

Aruandes märgitakse, et teenuste kvaliteedi parandamine on aastaid olnud Eesti üks põhieesmärke. Selleks et aidata kohalikel omavalitsustel ja teenuseosutajatel sotsiaalhoolekande seadust rakendada, täiendas Sotsiaalministeerium koostöös asjasse puutuvate sidusrühmadega 2011. aastal konkreetsetele teenusele keskenduvaid juhiseid. Sellest ajast saadik on vaatlusperioodil toimunud juhiste ellurakendamine ning neid täiendatakse jätkuvalt edasi muu hulgas ühe üldise sotsiaalteenuste kvaliteedi juhisega, mis on saadaval alates 2017. aastast. Selleks, et muuta järelevalvesüsteemi tõhusamaks ja aidata kaasa sotsiaalteenuste kvaliteedi tõstmisele, on Sotsiaalministeerium loonud nõuandva järelevalve kontseptsiooni, millekohaste juhiste väljatöötamine on alanud sotsiaalteenuste kvaliteedi keskuses, mis asutati 2012. aastal EQUASS-i Kompetentsikeskusena ning on sealtmaalt oma ülesandeid laiendanud. Komitee palub esitada teavet nende meetmete praktilise mõju kohta.

Aruandes märgitakse, et 2014. aastal sotsiaalkaitseministri kinnitatud erihoolekande arengukava aastateks 2014–2020 alusel on riik võtnud endale kohustuseks muuta oma prioriteediks tugiteenuste arendamise, keskendudes isikukesksete ja kvaliteetsete teenuste arendamisele kogukonnapõhiselt. Tugiteenused peavad võimaldama ennetada isikute vajadust ööpäevaringsete teenusevormide järele ja toetama deinstitutsionaliseerimise põhimõtteid. Komitee palub esitada ajakohast teavet erihoolekande arengukava 2014–2020 tulemuste kohta.

Aruandes on toodud arvandmeid ja statistikat, mis tõendavad isikute efektiivset ligipääsu sotsiaalteenustele ning vabatahtliku sektori osalust nende teenuste osutamisel. Sotsiaalteenuste osutajate arv on aruandeperioodi vältel suurenenud. Suurenemise põhjus peitub tõsiasjas, et riik toetab teenuseid, mida osutatakse institutsioonideväliselt ja tavapärases elukeskkonnas (st kodus) või kodule võimalikult lähedal. Täiskasvanutele suunatud hoolekandeasutuste arv on elanikkonna vananemise tõttu suurenenud (131-lt 2011. aastal 150-le aastal 2015). Teenuste kasutajate arv on suurenenud tänu sellele, et riik on investeerinud mitmete teenuste ooteaegade lühendamisse (rehabilitatsioon (13 538-lt 2011. aastal 16 142-le aastal 2015), erihoolekandeteenused (2782-lt 3214-le), tehnilised abivahendid (57 760-lt 73 445-le)). Sotsiaalhoolekandeasutuste töötajate arv oli 2015. aasta lõpus enam kui 6311. Pea 25% neist on hooldajad, hooldustöötajad ja hooldusravi osutajad ning 34% on õpetamise ja arendamisega seotud isikud.

Aruandes on esitatud teavet hoolekandeteenustega seotud kulude ja nende rahastamise kohta vaatlusperioodil, mis on esitatud teenuseliikide ja rahastusallikate kaupa. Aruandes märgitakse, et sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt võib sotsiaalteenuseid rahastada riigieelarvest, kohaliku omavalitsuse eelarvest ja muudest allikatest (erinevad rahalised vahendid, annetused jne). Sotsiaalteenuste kasutajatelt võib võtta tasu. Selle suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna

39

majanduslikust olukorrast. Kõigi sektorite kogukulu on suurenenud; näiteks on institutsionaalsete täiskasvanutele suunatud hoolekandeteenuste kulud suurenenud 2011. aasta 34 211 944-lt eurolt 2015. aastaks 49 789 879 eurole.

Aruandes märgitakse, et abi vajavatele inimestele abi pakkumise eest vastutavad peamiselt kohalikud omavalitsused. Aruandeperioodi vältel on kohalike omavalitsuste kulutused sotsiaalkaitsele suurenenud Ka see on põhjustatud sotsiaalmajanduslikust olukorrast, vananemisest ja vajadusest investeeringute järele. Statistika kohaselt moodustas sotsiaalkaitsele tehtud kulutustest suurima osakaalu vanemaealiste sotsiaalkaitse, mis moodustas keskmiselt veidi üle 40% kõigist kulutustest. Vanemaealistele järgnevad lapsed ja perekonnad (umbes 22% kogukulutustest) ja puuetega inimeste sotsiaalkaitse (umbes 16% kogukulutustest). Riigieelarve kulutused sotsiaalkindlustusele on alates 2011. aastast järjepidevalt suurenenud, moodustades 2013. aastal 2,78 miljonit eurot. Vaatamata suurenemisele kogukulutuste osakaalus on sotsiaalkaitse kulutuste osakaal SKP-st järjepidevalt vähenenud 15,7 protsendilt 2011. aastal 14,8% protsendile 2013. aastal. Statistikaameti esialgsetel andmetel jätkus kerge vähenemine ka 2014. aastal, kui sotsiaalkaitse kulutused moodustasid SKP-st 14,7%.

Eelmistes järeldustes (2013) palus komitee andmeid selle kohta, kui palju sotsiaalteenuste kvaliteedikontrolliga seotud kaebusi on kohalikul tasandil esitatud ja kui paljusid neist on käsitletud. Aruandes märgitakse, et Sotsiaalministeerium ei kogu teavet kohalikul tasemel esitatud kaebuste kohta. Maavalitsused võivad aga iga-aastase järelevalve raames tuua välja aasta jooksul esitatud kaebuste arvu, ent see praktika ei ole väga levinud. Ainult vähesed kohalike omavalitsuste üksused esitavad andmeid kaebuste arvu kohta. Enamik kaebusi puudutab toimetuleku- ja teiste toetuste määramist ning maksmist. Siiski viitab kaebuste väike arv ja harv esinemine vajaminevate isikute ning nende pereliikmete vähestele teadmistele oma õigustest. Konkreetsetele teenustele keskenduvate kvaliteedijuhiste täiendamise ja levitamise (täiendatakse 2016. aasta lõpuks) ning muude tegevustega, nagu sotsiaalteenuseid puudutavad teabeartiklid, teabe levitamine ministeeriumi veebilehe kaudu jne, plaanib Sotsiaalministeerium suurendada avalikkuse teadmisi nende õiguste ja võimaluste kohta, sealhulgas õiguste jõustamise ja huvikaitseorganisatsioonide mõjuvõimu kohta. Komitee võtab vastuses esitatud andmed teadmiseks ning palub järgmises aruandes esitada andmeid teenusekasutajate õigusi ja võimalusi, sealhulgas õiguste jõustamist ja huvikaitseorganisatsioone käsitlevate konkreetsetele teenustele keskenduvate kvaliteedijuhiste täiendamise ja levitamise tulemuslikkuse kohta.

Komitee palvele esitada andmeid töötajate ja kasutajate vahekorra kohta vastatakse aruandes, et Sotsiaalministeerium ei jälgi ega avalda soovitud teavet. Eelnevas aruandes viidatud sotsiaaltöötajate kvalifikatsiooni küsitlus oli ühekordne ja praegusel hetkel ei ole plaanis teha kordusküsitlusi. Komitee kordab palvet esitada andmeid sotsiaalteenuste töötajate ja kasutajate vahekorra kohta.

Järeldus


40

Artikkel 14 – õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid Lõige 2 – avalikkuse osalemine sotsiaalteenuste loomises ja haldamises


Avalduses märgitakse, et seadused ei reguleeri avalikkuse osalust sotsiaalhoolekande teenuste loomisel ja säilitamisel. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peavad aga teenuseosutajad vastama seatud kvaliteedikriteeriumidele. Komitee palub seega täpsustada, millised on teenusepakkujatelt nõutavad kvaliteedikriteeriumid.

Komitee tuletab meelde, et artikli 14 lg-ga 2 on nõutud, et osalisriigid toetaksid sotsiaalhoolekandeteenuseid loovaid vabatahtlikke ühendusi (Järeldused 2005, artikli 14 lg 2 tõlgendamise selgitus). Selleks ei pea alati järgima üht ja sama mudelit ning osalisriigid võivad selle eesmärgi saavutamiseks kasutada eri viise: nad võivad soodustada avalik-õiguslike organite, erakontsernide ja vabatahtlike ühenduste poolt ühiselt juhitavate sotsiaalteenuste loomist või jätta teatud teenuste pakkumise täielikult vabatahtliku sektori hooleks. (...). Komitee tähelepanu all on kõik artikli 14 lg 1 all mainitud toetuse ja hoolduse vormid, aga ka igasugune samal eesmärgil pakutav rahaline abi ja maksusoodustused. Osalisriigid peavad tagama, et erasektori teenused on artikli 14 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide põhjal kõigile võrdsetel alustel kättesaadavad ja tõhusad. Täpsemalt peavad osalisriigid tagama, et nii avaliku kui ka erasektori teenused peavad olema piisavalt kooskõlastatud ja selle, et teenuste tõhusus teenusepakkujate arvust olenevalt ei kannata. Teenuste kvaliteedi kontrollimine ja kasutajate õiguste ning nende inimväärikuse ja põhivabaduste austamise tagamine eeldab tõhusa ennetava ja heastava järelevalvesüsteemi olemasolu.

Aruandes märgitakse, et kodanikuühiskonna osalust reguleerivad ametnikele ja valitsusväliste organisatsioonidele koostatud käsiraamatud, kus kirjeldatakse avalikkuse sotsiaal- ja muude avalike teenuste arendamisse ning osutamisse kaasamise häid tavasid. Lisaks on Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 eesmärgiks seatud erinevatele sotsiaalsetele rühmadele kvaliteetsete avalike teenuste juurdepääsetavuse ja kättesaadavuse tagamine ning ühistranspordi kättesaadavusega seotud rahulolu suurendamine kogu Eestis. Uue heaolu arengukava 2016–2023 nurgakivid on iseseisvalt elamine ja kogukonda kaasatus; arengukava hõlmab ka tegevusi, mille eesmärk on suurendada inimeste teadmisi sotsiaalteenuste osutamise ja nendega seotud õiguste kohta ning suurendada inimeste ja erinevaid huvirühmi esindavate organisatsioonide mõjuvõimu. Komitee märgib, et aruandes on esitatud andmed vaatlusperioodist väljapoole jääva ajavahemiku kohta ning palub järgmises aruandes esitada ajakohast teavet uue heaolu arengukava 2016–2023 vastuvõtule järgnenud muutuste kohta, eelkõige inimeste sotsiaalteenuste osutamise ja nendega seotud õiguste alaste teadmiste ning inimeste ja erinevaid huvirühmi esindavate organisatsioonide mõjuvõimu suurendamisele suunatud tegevuste kohta.

Aruandes märgitakse, et 2012. aastal loodi Eesti sotsiaalsete ettevõtete võrgustik. Võrgustikku kuulub hetkel 48 Eesti suuremat sotsiaalset ettevõtet. Eesti sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku põhieesmärk on suurendada sotsiaalettevõtete hulka, organisatsioonilist võimekust ja sotsiaalset mõju. Aastatel 2014–2015 rahastasid Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital sotsiaalse ettevõtluse arenguprogrammi ja programmi „Sotsiaalvaldkonnas avalikke teenuseid osutavate vabaühenduste võimekuse tõstmine vabatahtlike kaasamise kaudu”. Valitud projektidele ja nende liikmetele osutati praktilist erialast nõustamist ja koolitusi sotsiaalsete ettevõtete loomise ja arendamise kohta ning vabatahtlike kaasamise kohta nende tegevustesse. Komitee palub seepärast lähemat teavet selle kohta, kas ja kuidas tagab valitsus erasektori hallatavate teenuste nõuetekohase ja tõhusa järelevalve ning erasektori teenuste kõigile võrdsetel alustel kättesaadavuse.

Aruandes märgitakse, et Sotsiaalministeerium ei kogu ametlikku statistikat seoses vabatahtliku sektori osalemisega sotsiaalteenuste osutamises. 2012. aastal korraldas sotsiaalsete ettevõtete võrgustik siiski küsitluse Eesti sotsiaalsete ettevõtete tegevusvaldkondade kohta. Küsitluse kohaselt määratleb kokku 38% sotsiaalsetest ettevõtetest oma tegevusvaldkonnana sotsiaalhoolekannet. Sotsiaalministeeriumi statistika

41

kohaselt suurenes tugiisiku teenust osutanud vabatahtlike arv vaatlusperioodil 350-lt 2011. aastal 2015. aastaks 729-le.

Järeldus


42

Artikkel 30 – õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest.


Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse mõõtmine

Komitee peamine vaesuse mõõtmiseks kasutatav näitaja on suhteline vaesuse määr. See on inimeste protsent, kelle elatustase jääb alla vaesuspiiri, mis on 60% keskmisest ekvivalentsest sissetulekust.

Komitee märgib Eurostati andmetele tuginedes, et vaesusriski määr (läviväärtus: 60% keskmisest ekvivalentsest sissetulekust enne sotsiaalsiirdeid) suurenes 2012. aasta 17,5%-lt 2015. aastaks 21,6%-le (viimane näitaja on siiski kahanenud võrreldes 2014. aastaga, mil see oli 21,8%). Sotsiaalsiirete eelne vaesusriski määr suurenes 2012. aasta 24,9%-lt 2015. aastaks 27,8%-ni. Komitee märgib sellega seoses, et sotsiaalsete siirete vaesust leevendav toime on Eestis üks Euroopa Liidu madalamaid. Ühtlasi märgitakse, et Euroopa 2020. aasta strateegia vaesuse põhinäitaja suurenes 2012. aasta 23,4%-lt 2015. aastaks 24,2%-ni.

Komitee märgib ühtlasi, et üle 65-aastaste vanemaealiste inimeste vaesusriski määr on alates 2010. aastast järjepidevalt kasvanud ja jõudis 2015. aastal 39,8%-ni, mis on Euroopa Liidus üks kõrgemaid näitajaid.

Viimaks märgib komitee, et vaesuse määr on märkimisväärne ja ELi keskmisest oluliselt kõrgem; siiski märgitakse, et 2015. aastaks olukord 2014. aastaga võrreldes paranes ning üldine vaesuse määr vähenes. Suure materiaalse puuduse määr kahanes 2014. aasta 6,7%-lt 2015. aastaks 5,7%-ni, mis läheneb ELi keskmisele näitajale (5,1%).

Lähenemine võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega

Et rakendada tulemuslikult õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest, kohustatakse artikliga 30 osalisriike rakendama üldist ja kooskõlastatud lähenemist, mis peaks hõlmama analüüsiraamistikku ning prioriteete ja meetmeid, et ennetada ja kõrvaldada fundamentaalsetele sotsiaalsetele õigustele juurdepääsu takistavaid asjaolusid. Selline üldine ja kooskõlastatud lähenemine peab järjepidevalt omavahel siduma ja integreerima erinevaid poliitikavaldkondi, liikudes edasi puhtalt sektori- või sihtrühmapõhiselt lähenemiselt, ning olemas peaksid olema vastavad koordineerimismehhanismid, sealhulgas vaesusriskis elavatele isikutele abi ja teenuste osutamise tasandil.

Õigusliku raamistiku küsimuses märgib komitee, et vaesus ei ole Eesti seadusandluses määratletud. Alates 2011. aastast nähakse seadusega aga ette, et enne õigusaktide vastu võtmist tuleb hinnata nende sotsiaalset mõju.

Aruande kohaselt on parim viis vaesuse leevendamiseks tööhõive. Parandatud on eakate ja puudega inimeste juurdepääsu tööturuteenustele. Lisaks kehtestatakse tööhõiveprogrammiga 2014–2015 vanaduspensionäridele võimalus saada tuge kvalifikatsiooni omandamisel.

Komitee võtab teadmiseks vajadusepõhiste peretoetuste kuumäärad, mis sõltuvad laste arvust perekonnas. Pensionide puhul märgitakse, et neid tõstetakse järjepidevalt 5% aastas.

Komitee võtab teadmiseks kõik õigusraamistiku rakendamiseks võetud poliitikameetmed. Näiteks on strateegilise visiooni „Säästev Eesti 21” eesmärk 2030. aastaks suurendada ühiskonnas heaolu ja sotsiaalset kaasatust. Selle jaoks arendatakse aktiivsed tööturumeetmed, luuakse elukestva õppe süsteem ja tugimeetmete süsteem, mis toetab tõrjutud rühmade osalust tööturul. Komitee palub järgmises aruandes esitada täpsemat teavet saavutatud tulemuste kohta. Ühtlasi palutakse välja tuua, kas vanemaealiste inimeste suurest vaesuse määrast tingituna nähakse ette erimeetmeid nende toetamiseks.

Riikliku reformikava „Eesti 2020“ siht on 2020. aastaks vähendada vaesuse riskimäära 15 protsendile. Selleks nähakse ette erimeetmeid ebasoodsas olukorras olevate rühmade (sh

43

vanemaealised, puuetega inimesed jne) tööturul osalemise suurendamiseks. Komitee palub järgmises aruandes esitada täpsemat teavet selle tulemuste kohta.

Ühtlasi palutakse lisada teavet nende meetmete koordineerimismehhanismide kohta, sealhulgas teenuste osutamise tasandil (st kirjeldada, kuidas tagatakse meetmete kooskõlastamine üksikute abi ja teenuseid saavate isikute puhul).

Komitee märgib, et Eesti 2017. aasta Euroopa poolaasta riigiaruandest lähtudes on sotsiaalsete siirete tõhusus vähenenud ja piiratud, langedes 2010. aasta 36%-lt 2015. aastaks kõigest 22%-ni. Komitee palub täpsustada, kas ja milliseid meetmeid on võetud või nähakse ette, et tagada sotsiaalsete siirete tõhusust vaesuse vähendamisel.

Komitee märgib ühtlasi, et valitsemissektori sotsiaalkaitsega seotud kogukulud kõikusid vaatlusperioodil 12% ümber SKPst, kasvades 2015. aastal mõnevõrra, 12,9%-ni. Komitee märgib, et see tase jääb oluliselt alla ELi keskmisele määrale (2015. aastal 19,2%) ning palub järgmises aruandes esitada üksikasjalikke andmeid selle kohta, kas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisele suunatud eelarveressursid on probleemi ulatust arvestades piisavad.

Viimaks viitab komitee oma järeldustele mittevastavuse kohta teistele harta sätetele, mis on olulised artiklile 30 vastavuse hindamise vaatepunktist (vt Järeldused 2013, artikli 30 tõlgendamise selgitused). Eelkõige viitab komitee seejuures artikli 12 lõikele 1 ja järeldusele, et mitmete sotsiaalhüvitiste miinimummäärad (haigushüvitis, töötuhüvitis, vanadus- ja töövõimetuspension) on selgelt ebapiisavad (Järeldused 2017), artikli 13 lõikele 1 ja järeldusele, et üksi elavale piisavate elatusvahenditeta isikule makstava sotsiaalabi tase ei ole piisav (Järeldused 2017) ning artiklile 16 ja järeldusele, et peretoetuste määr ei ole olulise hulga perekondade puhul piisav (Järeldused 2015).

Eeltoodu valguses ei leia komitee, et oleks selgelt tõestatud, et Eesti rakendab võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega üldist ja kooskõlastatud lähenemist, mis oleks probleemi ulatust arvestades piisav, ent võttes arvesse komitee käsutuses oleva teabe suhtelist piiratust ning ühtlasi olukorra mõningast paranemist 2015. aastal võrreldes 2014. aastaga, jätab komitee siiski artiklile 30 vastavuse küsimuses oma seisukoha määratlemata.

Järelevalve ja hindamine

Komitee märgib aruandest lähtudes, et Eesti statistikaamet avaldab iga-aastaseid andmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kohta. Seda teavet analüüsitakse seejärel erinevates uuringutes, näiteks toimetulekutoetuse, laste, puuetega inimeste ja vanemaealistega seotud uuringutes. Need analüüsid hõlmavad sotsiaaltoetuste mõju hindamist sotsiaalkaitsesüsteemile ja vaesusriskile.

Siiski tuletab komitee meelde, et harta artikliga 30 on nõutud, et olemas oleksid järelevalvemehhanismid kõiki valdkondi ja sektoreid ning kõiki tasandeid, sh nii riiklikku, piirkondlikku kui ka kohalikku tasandeid hõlmavate vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisele suunatud jõupingutuste üle vaatamiseks ja kohandamiseks; need mehhanismid peavad hõlmama kõiki olulisi asjaosalisi, sealhulgas kodanikuühiskonda ning otse vaesusest ja tõrjutusest mõjutatud isikuid (vt Järeldused 2003, Prantsusmaa, artikkel 30). Seetõttu palub komitee järgmises aruandes esitada põhjalikku teavet selliste mehhanismide kohta, mis käsitleks kõiki vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise sektoreid ja valdkondi. Ühtlasi soovib komitee teada, milline on üksikisikute, teadusasutuste ja vabatahtlike ühenduste roll vaesusega võitlemise meetmete hindamisel (vt ka Järeldused 2013, artikli 30 tõlgendamise selgitus).

44

Järeldus

Kuni nõutud teabe saamiseni komitee oma seisukohta ei määratle.

Documents

Euroopa sotsiaalharta - sm.ee · Töökohtade loomine, muutmine ja hooldamine Eelmistes järeldustes (Järeldused 2013) palus komitee teavet töötajate poolt tööl kasutatavatele