College enquirerThe independent TALLINN ENGLISH COLLEGE periodical herald

TALV 2014

pilt:

wiki

media

.org

„Muud jama ei ole-gi, kui et õpetajate palgaraha osas kooli eelarve kooli õppekava välja ei kanna.” LK 4

“When you meet them, the people here are closed at first, really closed.”

LK 7

„Üks hetk jälgid, loed ühe meili arvu-tis ja järgmisel het-kel ongi ta läinud.”

LK 10

“Guys like us, that work on ranches, are the loneliest guys in the world.”

LK 11

TOIMETUSJuhendaja & abikäsi

Ester Rooste

PeatoimetajaNorbert Metstak

Artiklid ja kaastöödVikki PerijainenHiie Marie UiboMirjam KorstenRonja SoopanSusanna MettTambet JärvePaula Katriina

Rosiine Schwarz

KeeletoimetusEva Mallene

Karen Lauren Vaht

KüljendajaRonja Soopan

JUHTKIRIKallis lugeja!Detsember on käes, lund ei ole ning ümbrus on kogu aeg morbiidselt tume. Kuigi on lähenemas jõulud, mis peaksid ideaalis olema ilusad valged ja rahulikud, pole aknast välja vaadates sellest jälgegi ning ilmastikuolud meenutavad pigem seda igavest novem-brit A. Kivirähki raamatus “Rehepapp”. Jõulude tundemärke lisavad siiski poelettidele ilmunud kommertslikud jõulutooted; varakult avatud turistimaiguline jõuluturg vanalinna südames; regulaarne pilguvise kalendrisse ja kingitusi sussidesse jätvad punased ko-dukäijad. Lõpuks jõuabki kätte see aeg, mil istutakse laua taha verivorsti mugima ja kuu-lama riigijuhi kõnet sellest, kuidas Eesti rahvas on maagilisel moel järjekordse aasta vastu pidanud. Kas see ongi jõulurõõm, jõulurahu, jõulurahulolu? Eks see ole igaühe enda ot-sustada, kas lähtuda materiaalsetest või vaimsetest väärtustest. Küll aga loodan, et veel enne jõule leiad Sina, kallis lugeja, sellest College Enquirer’i numbrist rõõmukilde, et see lühike ooteaeg vastu pidada.

Selles numbris oleme üritanud jätkata sama liini nagu eelmise numbriga. On intervjuusid, arvamuslugusid, arvustusi, kuid mitmeil neist on juures ka kerge jõulumaik, kuna tegemist on ju siiski jõulunumbriga. Siin jätkub ka esimeses väljaandes alguse saanud kooli ra-hasüsteemi analüüsida püüdev saaga ning seekordset vastukaja annab meie arvamus-toimetaja koostöös TIK-i hoolekoguga. Kiikame ka pisut PÖFFi ja Just Filmi tegemistesse ning number lõpeb traditsioonilise meelelahutusrubriigiga.

Sooviksin veel üht-teist rääkida kaanepildist. See pole just kõige tavapärasem pilt, mida jõulunumbris kasutada, kuid ka sellel on lugu. Pildil on kujutatud Saksa ja Briti sõdureid, aastaks on 1914 ning kuuks detsember. I Maailmasõda on värskelt alanud, ent jõulude paiku sõlmivad kaevikutes olevad sõdurid vastastega ajutise rahu – jõulurahu. Sõdurid käivad vastaspooltel rahuaega tähistamas ning mitmed õhtud lõppevad jõululaulude ühis-esitamisega. Idee on iseenesest kena – sõlmida jõuludeks rahu oma oponentidega, kuid mina laiendaks seda veelgi. Sõlmige lihtsalt rahu, iseenda, oma pereliikmete, tuttavate, naabrite, vaenlaste või kasvõi elustiiliga! Võtke rahulikult, istuge maha, lugege lehte ja jooge teed ning nautige jõuluaega! Ehk annab pisike puhkehetk positiivse nükke halli ru-tiini. Tugevat tervist ja rahulikke jõule!

Alati teie

Norbäär

AMY’S

BLOG

’Aren’t you scared?’ I asked her and she replied: ’No!’ I was a bit taken aback – she has every right to be as things are not very tranquil in her neighbourhood. ’Why not?’ – ’It is my home and I’ll love it no matter what... and you can’t be afraid of something you love!’

Sounds reasonable... and it made me think – what is peace? Is it the lack of war and warfare? Is it the si-lence of the forest in the heart of winter? Is it thepossibility to have options in life? Maybe. Possibly. But I guess, as it is with many things in life,it's the matter of interpretation.

Close your eyes for a few minutes – what can you feel? Which sensations overwhelm you? Do you like them? If not, where would you go or what would you change?

Quite soon you'll discover that no matter where you are, your mind is the one that makes you feel at ease – feel peaceful. This might be the answer – peace of mind helps you face any hardship you may encoun-ter in life. And, people are probably striving for that peace.

So, what brings me the peace of mind? After the chatter has ceased, everyone is concentrating on their assignment – you can almost hear the brains crack-

ling. And, on a Friday evening, sitting on the patio with a cup of tea – no-where to hurry, just enjoying the moment; and then there’s the calm breathing of your loved ones when you tuck them in at midnight.

Thus, my Christmas wish is: may everyone find peace... of mind!

On Peace

PS: Lisaks igaks juhuks, et kui kellelgi tekib kü-simusi peatoimetaja nime kohta, siis võin garan-teerida, et peatoimetaja ise pole muutunud, küll aga on perenimi.

Who is Amy?Amy is someone who is really opinionated. She likes being provoked because this will give her a chance to air her views. At the same time she accepts the diversity of opinions that people have and appreciates any kind of feedback on her blog ent-ries. After all – without argument there will be no evolution.

2

Enqu ootab SINU arvamust, kallis lugeja! Saada oma ideed, ettepanekud või tagasiside aadressile enqu.tik@gmail.com

VIKKI PERIJAINENTINY HUMANS, BIG QUESTIONS

When all others were busy studying, I wandered around the empty and solemn corridors of our school and tried to find solutions to global problems such as ter-rorism, war, sexism, racism and the quest for the meaning of life. I turned to the youngsters, our purest and most unspoiled souls, for answers.

How should we react to Russian aggres-sion in Ukraine?

Taavi (grade 2):I don’t know.Well, should we just support the Ukrai-nians, or should we ride in with tanks?RIDE IN WITH TANKS.

Karl Joosep (grade 4):I think NATO should intervene.

Ines (grade 7):We, like me and Vanessa, we can’t do anything. But maybe we should gather some forces and maybe just wait. Time repairs everything. Wait for what?

Vanessa (grade 7):For Russia to settle down and calm down, maybe.

Ines (grade 7):Or wait for Putin to come here.

Do you think we should impose more sanctions against Russia?

Saskia (grade 8):Yeah, definitely. It is really bad, I mean what is happening now, and we should boycott all Russian things, have no relations with Russia and do everything against Russia.

Triinu (grade 8):For example, this Eston Kohver thing, how come Russia just took some-one from Estonia and then said “you can’t get him back”. It is just weird.

Krister (grade 6):I think someone should do something against Russia because if it continuesthis way, they can conquer quite a big part of the world.

ISIS has conquered vast territories in Iraq and Syria. How should we, as the western world, react?

Mark (grade 7):Of course it is bad to invade, but peop-le have done it for centuries. If they want to make an islamic state, then I don’t know, every nation has a diffe-rent interest in it. I mean obviously

the USA doesn’t want to, because of oil. And from their perspective it is true – it’s not nice to trade with a country where they can chop each other’s heads off.

Mattias (grade 7):Maybe we should… who conquered what?It’s ISIS, a terrorist group.Oh, then we should help the counter-terrorists.

Who determines who is a terrorist and who is not?

Kaarel (grade 7):One could use a rather simple definition, but that would apply to quite a lot of peop-le: people who use emotional manipu-lation, especially in the case of fear, to achieve political and ideological goals. By this definition, is Mitt Romney a ter-rorist? Possibly. I think that as far as language goes, we do need a lot more things that need to be clearly defined, especial-ly in politics. This would mean that terms that have very negative connotations would apply to much more normal peo-ple, but it would make the debate much more clear and accessible to all sides.

What do you think about Christmas be-coming such a materialistic and com-mercial holiday? Who is to blame?

Krister (grade 6):Jesus! I think that people no longer care about why Christmas was created, they just want more stuff. This way the whole point of Christmas is being forgotten.

Leana (grade 8):I think that companies are trying to earn a lot of money from Christmas and it is kind of changing its’ whole meaning, be-cause it wasn’t always about presents.

Mia (grade 7):Okay, I feel like one of those stupid con-testants on beauty pageants right now who

says things like “I think it is a very important issue in the world”. Basically, it’s the media and the companies who are advertising too much.

Should we show the horrors of war in the media?

Ann (grade 6):Yes, of course, because it will show us what is done and what we shouldn’t do.

Katariina (grade 6):Everyone makes everything look prettier, but I think we should still know what is actually happening.

More than 4,500 people have died of ebo-la. How can we contain the outbreak?

Ines and Vanessa (grade 7):Maybe, before eating, we should wash hands more and decrease contact with others. The canteen should take bettercare of hygiene.

Karl Joosep (grade 4):Can’t really say anything about that, but I hope that when it gets cold, then the diseases won’t spread as fast.

Andreas (grade 7):I think all flights to and from Africa should be, I don’t know, cancelled. No planes or any other transportation should go there. They should also work on a vaccine.

Next year we will have parliamentary elections in Estonia. Who do you think will win?

Mia (grade 7):I’m quite sure that Reformierakond will win, I don’t know why, but according to these new studies they have been on top for the longest time and haven’t moved.

Laura (grade 7):I think that because of the elderly and the Russians, Keskerakond will win.

Mia (grade 7):I’m not sure that they will win the parlia-mentary elections though, because in the city council, also non-citizens can vote, but in the parliamentary elections there are just Estonians and those Rus-sians who have serious interests in who will run the country. I’m not sure these Russians are really into Keskerakond.

I promised the meaning of life, but this, I’m afraid, will be more thoroughly inspected in the next ENQU, provided that the kids remain just as eager to answer my questions!

3

HIIE MARIE UIBO„A MIS VÄRK NENDE ANNETUSTEGA SIIS ON Ä?”

“Tikerkaare kullapott” (autor Norbert Kats, ilmus ENQU eelmises väljaandes) tõstatas küll õigeid küsimusi, ent jättis neile vas-tamata. See on täiesti loomulik, et igasu-guse raha maksmise ja kulutamise juures võib tekkida küsimusi ja vahel ka arusaa-matusi. Niisiis, miks ja kuidas ja mis meie kooli rahaasjades tegelikult toimub ja miks meie vanemad on otsustanud koo-li täiendavalt toetada? Teema on küll igav ja keeruline, kuid kui vastust sellele küsi-musele ei tea, siis ei ole just kõige targem ka süsteemi naiivselt kritiseerima hakata.

Alustame algusest, et aru saada, millele raha koolis kulub.

KES kooli juhib ja rahade üle otsustab?Direktor muidugi, aga direktor saab ot-sustada ainult selle raha üle, mis linna eelarvest koolini jõuab. Osad kooli kulud maksavad kinni lapsevanemate asutatud sihtasutused ja nende kulude kasuta-mist direktor ei juhi ega kontrolli, seda teevad lapsevanemad ise. Õnneks aga ajavad täiskasvanud ühte asja – et õpilas-tel koolis veedetud ajast võimalikult vähe kahju ja võimalikult palju kasu sünniks. Mingit muud põhjust kui õpilaste parem käekäik koolil ju eksisteerimiseks pole.

MIDA koolis rahastatakse?Igal koolil on oma aastane eelarve, peam-ised kulud on seal kooliteenistujate (õpeta-jad, juhtkond, sekretär, garderoobitädid jne) palgad, koolimajaga seotud kulud (kütmisest valgusnni, koristamisest remondini) ja õppetööga seonduv (õpi-kutest staadioni rendini). Koolis toimu-vaid tegevusi võivad lisaks rahastada õpilaste perekonnad või muud lahked toetajad, aga need kulud reeglina kooli eelarves pole, nii nagu pole ka muuseu-mipileteid või kokandustunni porgan-deid. Ka need ostavad lapsevanemad.

KUST raha tuleb?Koolid saavad eelarvelist raha nii rii-gieelarvest kui ka kooli omanikult ehk ko-halikult omavalitsuselt, seega Tallinna linnalt. Julgen väita, et kõikides Eesti koolides rahastavad õpilaste koolis õp-

pimist ka lapsevanemad, ostes näiteks kunstitunniks õppevahendeid või ta-sudes flöödi või riiklikus õppekavas ette nähtud muuseumikülastuste eest.Riigilt tulevad õpetajate ja juhtkonna pal-gad ning õpetajate täiendkoolituse rahad, õppevahendite raha ja koolitoidu osaline rahastus, samuti on toetus IB-õppekava täiendavatele kuludele. Kuna kool on Tallinna linna oma, siis liiguvad kõik need rahad esmalt linna eelarvesse ja sealtkaudu edasi koolile. Tallinna linnalt tuleb raha kõikideks ülejäänud kuludeks: teiste koolitöötajate pal-gad, kõik koolimajaga seonduv ning näiteks ka täiendav raha koolitoidule.Kool teenib ise niinimetatud omatulusid, näiteks teenib TIK ise raha juurde ruu-mide rendist ürituste jaoks või eelkoolist ja pikapäevarühmast vanemate maks-tavatelt rahadelt. See raha läheb kõige-pealt linna eelarvesse ja liigub linnalt tagasi koolile linnapoolse rahastuse osana. Kool saab väiksemaid toetusi ka igasuguste projektide raames.

Lisaks saab kool õpetamiseks vajalik-ke annetusi põhiliselt lapsevanematelt. Loomulikult on annetamine vabatahtlik, nii nagu on kogu solidaarsus vabatahtlik. Kui vanemad otsustavad, et nad ei taha enam kõike seda täiendavat, siis on uus olukord. Viimased 17 aastat on lihtsalt teistmoodi otsustatud. Osad annetused kantakse otse üle kellegi arvele, kes neid rahasid kogub: näiteks klassiekskursiooni või teatrikülastuse rahad või ostab keegi klassile ühtemoodi vihikupaberid. Sisuliselt on tegemist perekonna poolt lapse õppi-miseks makstava täiendava kuluga, mis ot-sustakse klassisiseselt. On ka sellised an-netused, mida on otsustanud kõik klassid koos. Neid koguvad lapsevanemate poolt asutatud sihtasutused ja nende annetuste abil võetakse tööle täiendavalt õpetajaid ja teisi töötajaid, keda lapsevanemad on vajalikuks pidanud, ning makstakse õpeta-jatele lisatasu. Nüüd, kus sul on olemas pilt sellest, kust tuleb raha ja üldjoontes ka sellest, millele raha kulub, küsid, et…

… mis jama nende ÕPETAJATEGA siis on?Muud jama ei olegi, kui et õpetajate palgara-ha osas kooli eelarve kooli õppekava välja ei kanna. Miks siis ei jagu? Ja miks siis mõnes teises koolis jagub ja meil jääb raha puudu?Meie kooli eelarvest ei jagu meie koo-lis õppimiseks ega õpetamiseks ja see tuleneb mitmest põhjusest: *** meil on teistsugune kooli õppekava**** meie kooli riikliku õppekava maht on väikene ja kool õpetab seadusenõude tõttu kahte õppekava, kummalgi oma eraldi kulud.Lisakulusid toob ka meie vanemate otsus, et TIK peaks olema pedagoogilises mõttes

Eestis eeskujunäitaja – et meil oleks koo-lis kasulikumalt ja huvitavamalt veedetud aeg. Tulemused näitavad, et see mõtte-viis on ennast ära tasunud. Uute peda-googiliste nippide pidevast juurdeõppi-misest on õpetajad küll vahel väsinud, nii nagu meie oleme vahel oma õppimistest väsinud. For excellence we strive, me kõik.

MIS on kooli õppekava ja mis meie omas erilist on?TIKil on kallim õppekava. Eesti koolid õpi-vad riikliku õppekava (RÕK) järgi, erandina on õigus kasutada veel ka mitteriiklikku ehk rahvusvahelist või Euroopa kooli õppeka-va. RÕK kehtestatakse valitsuse määruse-ga kõikidele Eesti koolidele ühtemoodi. RÕKis on kirjas, mis aineid õpetatakse, kui mitu tundi ühte või teist ainet õpetatakse ja mida ainetes selgeks õpitakse. Eestis on nii mahud kui ka ainete sisu üsna täp-selt ette antud ja seetõttu ei saa nii teha, et “Oh, me siin õpetame poole vähem matat ja ülejäänud aja sisustame inkaga”.

Koole ei rahastata aga mitte selle järgi, mis-moodi nad tegelikult õpetavad, vaid kõiki suuremate linnade koole rahastakse ühte-moodi RÕKi järgi, ühesuguse rahaga ühe õpilase kohta. Näiteks kui riiklik õppekava näeb ette kaks võõrkeelt, aga meil õpetakse kolme, siis kolmas tuleb kellelgi kolmandal kinni maksta. Ja topelt maksta, kui lisan-dunud ainet õpetakse väiksemates grup-pides, sest siis tuleb palgata rohkem õpetajaid.

Tallinna Inglise Kolledž asutati aga ing-lise keele süvaõppega koolina ehk meie koolil on asutamisest peale olnud teist-sugune õppekava, kui tavakoolidel. Kuni 1997. aastani rahastaski riik seda täien-davat õpet, ent siis otsustati, et erisused kaotatakse ja kinni makstakse ainult miini-mumprogramm. Toonased lapsevane-mad otsustasid siis, et maksavad ise tekkinud tühimiku kinni, et kool saaks jät-kata inglise keele süvaõppega koolina. Lisaks otsustati hakata rohkem rõhku pane-ma ka teiste ainete õpetamisele, mis vilist-laste hinnangul oli sinnamaani olnud aineti väga erineva tasemega. Linn omalt poolt raha juurde ei andnud, aga lubas säilita-da vastuvõtukatsed. Riiklikust miinimumist rohkem õppijatelt eeldati, et neil oleks juba enne kooli asjad lihtsamini meelde jäänud, teisalt said õpetajad nii kulutada vähem aega 1+1 ja tähtede õpetamisele ning võtta õppimises üles suurem kiirus ja järsemad kurvid. Seega jätkas kool oma õppetööd samamoodi. Sündis aga kool, millele on riiklikule õhemaks lõigatud tordipõhjale li-satud lapsevanemate poolne vahukoor.

Kallid lugejad!

TIK-i rahasaaga jätkub järgnevatel lehtedel, kus meie arvamustoimetaja Hiie Marie Uibo proovib anda ülevaadet rahasüsteemist teise nurga alt. Kahjuks eelnevas artiklis ju-tuks tulnud kohtumist Enqu peatoimetaja ning Hoolekogu esimehe Margus Simsoni vahel ei toimunud, kuid siiski tahame tänada teda koostöö ja panuse eest käesoleva artikli valmimisse. Mõnusat lugemist!

4

17 aastat hiljem Aasta-aastalt õppisid aktiivsemad lap-sevanemad üha paremini oma laste ehk meie õpitulemustele mõtlema. Mäletan alg-klassides kehalise kasvatuse tundi jooks-misi Kalevi spordihalli, siis aga korjati vanematelt raha ja ehitati ujulaga spordi-hoone, mida haldab IKSA ehk lapsevane-mate asutatud Inglise Kolledži Sihtasutus. Meeldib meile kehaline või mitte, vähe-malt toimub see tund nüüd siinsamas. Lisaks kehale tuli hoida ka vaimu ning tööle võeti koolipsühholoog. Tema palgalt arvestatakse, nagu ikka, sotsiaalmaks, tu-lumaks, töötuskindlustusmakse ja kogu-mispension, ehk 2000-eurosest palgaku-lust saab inimene palgana kätte 1162 € (igaks juhuks lisan, et tööandja kulu ja ne-topalk pole sama asi).

Paraku on samal ajal kooli enda eelarve, ehk see, mis tuleb maksumaksjate soli-daarsest kassast Rahandusministeeriumi määrusega, hoopis vähenenud, eriti viima-sel kolmel korral tehtud koolide rahasta-mise muudatustega. Järjest on vähenenud nii õpetajate ja juhtkonna palkadeks maks-tav raha kui ka õpetajate täienduskooli-tuste rahad. Samal ajal on riigi poolt määratud keskmine palk aga tõusnud.Õpetajate palgaraha antakse koolile nüüd sellise arvestuse alusel, et täiskohaga koolis õpetav õpetaja saab miinimumpal-gast 20% kõrgemat palka vaid juhul, kui põhikoolis on vähemalt kolm RÕKi alusel õpetatavat paralleeli (TIKis suuremas osas üks, sest teine paralleel on juba paljudes klassides IB) ja gümnaasiumis vähemalt viis sellist paralleelklassi (TIKis üks). Mida väiksem on kooli klassikomplektide arv sellest normatiivist, seda enam jääb pal-garaha puudu. Klassikomplektiks loetakse põhikoolis vähemalt 24 õpilast klassi kohta ja gümnaasiumis vähemalt 32 õpilast klassi kohta. See seletab ka väiksemat puudujää-ki nendes koolides, kus on rohkem RÕKi paralleele, samuti on osad Tallinna koolid võtnud vastu esimesi klasse enam kui 30 õpilasega, meil on klassid väiksemad. Siia-ni ei ole kool ka läinud kahes vahetu-ses õpetamise peale. Mida rohkem RÕKi õpilasi, seda suurem rahakott, sest koole rahastatakse puhtalt pearahapõhiselt: õpilaste arv x pearaha. Pearaha oli põhi-kooli õpilasel 2013. aasta alguses 1099 € aastas, praegu on see 1028 €, üks güm-nasist tõi aasta tagasi koolile eelarve-raha 1134 € aastas, täna vaid 945 €.Seesama lihtne valem (õpilaste arv x pea-raha) peab aga ära katma ühtemoodi ka muud kooli kulud, seega oleks kõige liht-sam viis meil kooli eelarve tasakaalu saavutamiseks neli korda suurem koolima-ja, mis mahutaks neli korda rohkem õpilasi.

Kuludest rääkides on meil ainevalikute ja grupitundide tõttu ka rohkem õpetajaid, kes väärivad kindlasti ka paremat palka. Õpeta-jate palgaraha kulu kooli eelarves sõltub nii õpetajate arvust kui ka neile makstava palga suurusest. Iga kord, kui riigis otsus-tatakse õpetajate palka tõsta, suureneb au-tomaatselt ka vanemate annetuste kaudu

makstav raha. Ja kui 2015. aasta algul palk suureneb, siis rohkem kulusid kannab ka SA rahakott. Põhikooli kohta on riiklikult ra-hastatava õppetundide arv nädalas 33,56 tundi klassi kohta (väiksematele vähem ja lõpus rohkem) ja gümnaasiumis 41,1 tun-di klassi kohta. Ühe tunnina läheb kirja üks tund, mille jooksul õpetaja õpilastega tege-leb, seega 1 inglise keele nädalatund ka-hes grupis on selles arvestuses kaks tundi. Õpetaja palka annab riik õpetaja arves-tuslike, mitte tegelike töökohtade alu-sel. Arvestuslikud töökohad tulenevad RÕK’i, selles sisalduva tunnijaotusplaani ja iga ainetunni kohta riiklikult arvestatud õpetaja tunnikoormuse koondarvutusest klassi kohta (klass = alates 24 õpilast põhikoolis ja 32 õpilst gümnaasiumis).Ühe arvestusliku õpetaja töökoha kohta an-nab riik brutopalgaks 800 € miinimumpalka + 20% niiöelda palkade diferentseerimis-fondi. Mis teeb, kui see raha valemipuhtalt välja maksta, õpetajale kätte 758 €., selle annab ette ja maksab riik. Kuna meie täien-davad õpetajad on vanemate poolt palgale võetud, siis iga kord, kui otsustatakse rii-gis õpetajatele rohkem palka maksta, siis suureneb ka vanemate rahaline koormus, kuna õpetajad saavad palka ühtemoo-di. Tallinnas on tõusnud ka üldine palga-tase, eriti kõrgharidusega inimestele, see lisab kooli eelarvesse nii-öelda moraalset puudujääki kui olulist palgasurvet.

Selliste tunni- ega rahamiinimumidega pole TIK piirdunud ja kuskilt peab raha tulema lisanduva katteks.

Õpetajate arv koolis sõltub omakorda sellest, kui suurele seltskonnale korra-ga õpetatakse ja milline on õpetatavate ainete hulk. Näiteks kui õpetada inglise keelt tervele lennule korraga, on vaja neli korda vähem inglise keele õpetajaid kui siis, kui õpetada inglise keelt samas len-nus neljale grupile (kaks klassi on jaotatud omakorda kaheks grupiks). Klassijuhat-amist pole rahastamises üldse ette näh-tud ja kui paljud on mõelnud, et üritus-tel kaasaskäimist teevad õpetajad oma vabast ajast ja puhtast rõõmust meie-ga koos olemisest (nii armas, eksole!).

Vähemalt 10%Lapsevanemate annetuste summa reh-kendatakse kokku nii, et täiendavad õppe-tunnid ja õpetajate palgad saaksid mak-stud PLUSS et kuni 10% lastest saaks vajadusel seda rikastatud õpet ilma oma vanemate annetuseta. Peredel pole võrd-seid võimalusi, aga meil on kooli väär-tuseks, et ühtegi last ei jäeta maha, et lapse õppimine ei tohi sõltuda tema vane-ma rahakoti paksusest. Seega kes vähegi saab, annetab veidi ka nende eest, kelle pere seda teha ei jaksa. Selliseid and-meid hoitakse diskreetselt salajasena.

Kuidas edasi?Meie vanemad on meie pärast palju pingutanud ja meil peaks selle üle äär-miselt hea meel olema. Ma ei arva, et

niisugused puudujäägid kooli eelarves oleks normaalsed. Kas siis oleks parem, kui me õpiks vähemates tundides ja suurema kambaga koos? Kas peaksime loobuma inglise keele süvaõppest, kol-mandast võõrkeelest, võõrkeelte valikust, IB-õppest, rahvusvahelistest kogemustest ja õpetajate koolitamisest? Lisaraha või eelarve kokkuhoidu annaks koolile veel õppimine kolmes vahetuses, miinimump-algaga nõustuvate õpetajate otsimine (te ei taha teada…), tunnimaterjali ette-lugemine aulas neljale klassile korraga, raamatukogu lahti vaid korra kuus… EI!

Allikad:Riiklik õppekava: http://www.innove.ee/et/yldharidus/ROKKoolide rahastamine: http://www.fin.ee/tasandus-ja-toetusfond, vt. hariduskulude jaotus §3Koolide rahastamise alus: Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus §42 ja §82

Õiguskantsler algatas TIKi lapsevane-matelt rahaküsimise asjus menetluse ning kutsub õpetajaid ning õpilas-te vanemaid üles kogemusi jagama.

Õiguskantsler Indrek Teder alga-tas 5. detsembril 2014 menetluse, mille eesmärgiks on uurida, kas TIKis on õpilastele tagatud võima-lus õppida ilma õppemaksu tasumata.

“Põhiseadusest tulenevalt peab lin-nale kuuluvas koolis õppekava kohane õpe olema edukalt läbitav ilma, et vane-mad peaksid maksma õppe eest lisa-raha. Kooli tegevust võib annetustega toetada, kuid annetuse tegemine saab olla vabatahtlik. Õppekavavälise (õppe)tegevuse eest võib võtta tasu, kuid siis ei saa tegu olla kohustusliku õppega,” teatas õiguskantsler oma kodulehel.

Et saada laiemat pilti kooli rahastamist toeta-vate annetuste süsteemi toimimise kohta, palub õiguskantsler jagada TIKi õpetajatel ja õpilaste vanematel infot 2013/2014. ja 2014/2015. õppeaasta kohta. Selleks palub õiguskantsler TIKi õpetajatel ning õpilaste vanematel täita tema kodulehel olev ankeet või kirjutada talle õppemaksu kogumise korraldusest 16. jaanuarini vabas vormis aadressil yleskutse@oiguskantsler.ee.

Õiguskantsler on kinnitanud, et saadud info jääb kolmandate isikute jaoks anonüümseks ja seda ei avalikustata ka tema seisukohas.

Allikas ja ankeedid lapsevanematele ning õpetajatele: http://oiguskantsler.ee/et/uleskutse-tallinna-inglise-kolledzi-opilas-te-vanematele-ja-opetajatele

uudis!!!

5

Kes te olete ja mis pilli mängite?Listra: Teen mikrofoni ees sensuaalseid liigutusi.Kont: Kont. Passin.Juvakka: Taon kettaid ja silindreid.Raud: Ma ei mängi pilli. Ma ELAN pilli. Aga muidu olen päris tore vellike kah.

Miks teil nii veider nimi on?Juvakka: Pole ikka veel õrna aimugi, kust see tuli.Raud: Magnus oli ükskord omade-ga metsas ja ütles seda lampi. Nojah, ja paremat ei osanudki välja mõelda.Listra: Küsisin kunagi alguses Kondilt, kuidas ta sellisele küsimusele vastaks, kui Marko Reikop seda “Ringvaates” küsiks. Noh, mis kostad, Kont?Kont: See peegeldab väga hästi meie alter-natiivesteetika ideoloogiat – mida rohkem asju küljes ja veidram, seda lahedam. Jonkal oli paar aastat mingi nali ka sõnaga “jänesevedelik”, mis sel hetkel meelde tuli.

Kust tuli mõte hakata bändi tegema?Raud: Küsi Kondi käest!Kont: Omal ajal mitu-mitu aastat tagasi, kui ma veel noor olin, esinesid gümnaa-siumi jõulupeol mõned 2013. aasta lennu muusikud koos meie klassi Pauliga sa-mamoodi puhveti ees ühe armsa kavaga. Minu arvates oli see ilgelt lahe ning tahtsin ise samuti midagi taolist korda saata. Õn-neks kuulasin tol ajal rohkem normaalsete inimeste muusikat ning seega oli motivat-siooni seda mängida ka rohkem. Seega võtsin üks õhtu kätte ning rääkisin Kaarli ja Aleksiga, kes olid nõus. Brix saadi ka kohe ansamblisse ja edasi läks juba lepase reega.Listra: Tahtsin lihtsalt suurte poistega hän-gida.Juvakka: Mõtlesin, et saan naisi, mõtlesin õigesti.

Kus ja kui palju te proovi teete?Kont: Proovi teeme vastavalt vajadusele paar-kolm korda nädalas, korraga umbes

2-3 tundi. Proovid toimuvad minu bändikas, mis asub Pelgulinna sügavustes mingis veidras ukse-tehases, mida valvab kolme võtme-kimbuga Igor. Proovikat haldab AS Pumeko aka Parimad uksed siinpool Peipsit.

Kuidas saate proovide jaoks raha?Kont: Rahaboss Magnus plekib kinni oma olematust taskurahast (ei, reaalselt, ma olen 80 euri võlgu). Meie kui kunstiinimesed õn-neks ei huvitu nii maistest asjadest kui raha.Listra: Poisid viivad lõpuks taara ära.Juvakka: Nõuame publikult raha.

Kuidas bänditegemine sujunud on?Kont: Üle kivide ja kändude, läbi soode ja rabade. On tulnud ette palju tõrkeid, aga põhiline eesmärk sai täidetud.Listra: Pigem mööda lumist metsa-teed, ei olnud neid kive ja kände nüüd nii mainimisväärselt palju. Kellelegi politseid kutsuma ei ole veel pidanud.Raud: Vägagi loodusteemaliste analoo-giatega kirjeldatavalt.

Mis bänditegemise juures kõige keerulisem on? Kont: Kokkumäng ja loomingulised lahk-helid liikmete vahel. Nii paraku juhtub, kui kõrgtaseme (höhö) muusikud peavad ühes ruumis koos mängima.Listra: End kokku võtta ja tõsist tööd teha, kui ümberringi ainult metsloomad. (loveyou)Juvakka: Mitte midagi pole keerulist, kui teed tööd nii vapustavate inimestega. (xoxo)

Kes lood valib ning mille järgi?Kont: Lood otsustame kollektiivselt selle alusel, kas me oskame/tahame neid män-gida ning kas need kõlavad meie esituses hästi. Proovides on ringi lennanud nii nuge kui ka teravaid sõnu, aga vähemalt on meil austatud publikule midagi mängida.Raud: Ja ühel puhul pidi Magnus prese tegema, et ülejäänud nõus oleksid.Listra: Totaalne instrumentalistide dikta-tuur.Juvakka: Ma olen trummar, minu arvamust

ei kuulata.

Kõige naljakam asi, mis proovis juhtunud on?(sõna ütleb vahele ansambli #1 groupie, Ronja Soopan)Ronja: See, kui Aleksi kuulas ülipikalt üht lugu, et teada saada, mis tempos see on, ning ümises siis meile kõigile õige tempo ette, ning kui ta kaks sekundit hiljem lah-ti tagus, oli tempo umbes 3x aeglasem. Listra: Siis, kui Aleksi mikrofoni enda kätte sai.Juvakka: Ma tihtipeale ei mäleta, mis proo-vis juhtub.Kont: Proovid on üldiselt päris masen-davad, ükskord ma jõudsin proovi varem ning lisasin monotoonse bassisaundile vürtsi mitme efektipedaaliga, mis ma proovikast pätsasin. Lõpp-produktiks olid hääled, mis jäid kuhugi dubstep’i ja väga käreda black metal’i vahele.Raud: Ja keegi ei pannud tähele, et midagi muutunud oli.Kont: Panin küll!

Mis muusikat ise kuulate?Listra: Ronja oreli- ja kellamängu ja Kon-di kurguhääli, mõnikord kuulan ka äratus-kellahelinaid läbi. Ülemine naaber mängib tihti klaverit. Tegelikult praktiliselt kõike 17. sajandi barokkooperist kuumima klubitü-makani, igas žanris leidub midagi head.Raud: Rockabilly, sving ja peaaegu-et-juba-niisama-müra blues punk. The Smiths on ka änksa.Kont: Minu muusikamaitse on väga erinev,sõltuvalt ajahetkest. Viimasel ajal olen enda jaoks taasavastanud minimalistliku noise-muusika, eriti meeldib mulle Sunn O))) ja Merzbow, aga vahele kuulan ka päris mainstream kraami nagu Arctic Mon-keys ja deadmau5. Püsivamad lemmikud jäävad siiski selle raske ja aeglase poole peale. Lemmikud on alati olnud Electric Wizard, Baroness ja vana hea Sabbath.Juvakka: Tame Impala, Arctic Monkeys, Kasabian, Chet Faker, Two Steps From Hell, The XX, Arcade Fire, Angus and Julia Stone, Marilyn Manson, M83, Red Hot Chili Peppers, Oasis, Band of Horses, Bloc Party, C2C, Daft Punk, Empire of the Sun, Foals, Gorillaz, Justice, The Killers, Klaxons, MGMT, Maverick Sabre, Prince, The Prodigy, Pendulum, Suede, The Roots, ja kui ma end õhtuti magama

Gümnaasiumi jõulupeo puhul on meie kooli usinad gümnasistidest muusikud otsustanud ellu viia ühe veidra nimega muusikaprojekti. Tandemi moodustavad laulja Brigitta Listra (G1), kitarrist Kaarel Raud (G2), bassist Magnus Kont (G3) ja trummar Aleksi Juvakka (G3IB), kes on kokku pannud huvitava sisuga lühikese rokikava, millest ei puudu nii kiiremad kui ka aeglasemad käigud. Tegemist on kaveritega, mis tähendab seda, et kuulajatele pakutakse rohkesti tuttavaid viise ning äratundmisrõõmu. Igatahes on tegemist armsa ning huvitava projektiga, mida ei tohi mingil juhul maha magada!

INTERVJUU: BUNNYJUICERONJA SOOPAN

pilt: ronja soopan

6

We thought it is time to have a chat with our school’s latest newcomer, the PYP teacher Rolando Beaujon.

Where are you from?I am from Venezuela, a country located in the northern part of South America. It’s a tropical country, we have 30 million peo-ple there. We have really high mountains, beautiful beaches and the jungle. My mot-her tongue is Spanish.

What brought you to Estonia?My sister has been living here for years and I came to visit her after my mum passed away, looking for changes. I liked it here and I stayed. That was 8 months ago and so far I am staying here for at least a cou-ple of years.

What were the first impressions?When you meet them, the people here are closed at first, really closed. Other things here are, for sure, beautiful women, beau-tiful forests and landscapes. It is really or-ganised in general. You are in need of pos-itive attitude sometimes, because you have a lot of beautiful things, but you are always like “why Estonia, Estonia is like this...”.

ule. We [in Venezuela] are more messy.

Do you have any fun stories to share about the kids and the classes?Here? Oh, there are a lot of fun stories. There are a lot of cute and really beauti-ful stories. There is this one little girl who stole my heart. She is Britte, she is from 1K and she doesn’t speak very much English, but she tries to speak as much as she can and she is teaching me Estonian. And one day she just said to me, like, “I love you”. That’s something beautiful when you are teaching. How do you celebrate Christmas in Venezuela?Venezuelan Christmas is, and it’s not be-cause I’m from Venezuela, the best in the world. We celebrate for almost the whole month, where we have lot’s of parties and festive days, celebrations all together with the family and also with friends. You always start with your family and then you end up with your friends. Sometimes you can have several parties in a row. Everything is surrounded by food. Be-cause we were colonised by the Spanish, we have mixture of Spanish, Portuguese, French, Italian, African and Native Ame-rican foods. For example, we have some-thing called hallaca. It is a kind of a salty boiled cake. It is similar to Georgian food. It is made of corn flour, inside of which you put a kind of a goulash mixed with paprika, some kind of meat, rice and a lot of things and then you boil it. But before boiling, it is covered with a plantain leaf, which gives a special kind of taste in the end. This is one of our traditional dish-es. We’ll then have tasty desserts. So the whole celebration is surrounded by food. We celebrate Christmas, Christmas eve, New Year’s eve, New Year and also Día de Reyes, which are also celebrated in Spain, which is the 6th of January. We have a lot of celebrations.

FROM THE OTHER SIDE OF THE PONDVIKKI PERIJAINEN

You complain so much about your home and yet you have a beautiful place.

What do you miss most, or what about Venezuela would you think we could use here?For sure the shore. I would say also hanging out with people, your friends being really supportive – we have this kind of social culture. You know, maybe to help each other more. Of course, there are some not so good things in Venezuela, but in general, I would say, you can some-

times feel alone here. Like really alone. Why become a teacher here?I was a teacher in my homeland. I have been a teacher for the last 12 years. How is being a teacher here different from your homeland?Children are the same everywhere. Child-ren are children, there is no such thing as Russian children, American children, Esto-nian children, Venezuelan children, even if there are some cultural differences. But because of this system here, maybe, it’s sometimes quite conservative. It’s the only thing. In what way?For example, there are some things that, for me, feel similar to mass, like “stand up”, “sit down”, “stand up”, “sit down”. Some-times it is helpful, I’m not saying that all of those traditional things are bad. When here, in this school, which is really open and is experimenting and applying new methods, there is still quite a lot of craziness during teaching. But we have a beautiful team and people here are very organised. Especially the whole system: the timetable, the sched-

pilt: LIINA LELOV

panen, siis Lana Del Rey.

Mis on teie lemmikloomad?Kont: Kaelkirjak.Listra: Felis silvestris catus.Raud: Aleksi.Juvakka: Nokkloom.

Rääkige üks saladus.Juvakka: Mu teine nimi on Sebastian.Listra: Ma ei oska ikka veel korralikult kingapaelu kinni siduda.

Kont: Kaheksandas klassis tegin midagi kolmanda korruse poiste vetsu ja see on ikka veel seal.Raud: Avaliku elu tegelasena ei varja ma midagi.

Oskate öelda, kuidas ja millega te teisipäeval publikut haarate?Listra: Magnus teeb juuksed lahti.Kont: Üritan kuidagi igale poole mingeid poolesekundilisi bassisoolosid toppida.Raud: Kahe käe ja konksuga. Lähene-

miskeelud saata palun raudmees@gmail.com.Jukkava: Eemaldan mõne riideeseme.

Mida ootate publikult?Juvakka: Ootan publikult ainult armastust.Kont: Eelkõige ootan vast publikut kui sellist, proovis on endale niigi mängitud ja tase on vist piisav, et julgeks ka kooli-kaaslastele mängida.Listra: Kõik võiksid crowdsurf’iks kenasti valmis olla.

7

MIRJAM KORSTENKümnendik Mariin Pantelejev oli selle aasta Just Filmi auväärne žüriiliige. Uurisime muljeid ja hankisime siseinfot.

Mida pidid tegema, et noortežürii liikmeks saa-da?Toimus konkurss, žüriikandidaadid pi-did esitama motivatsioonikirja ja näidisar-vustuse ükskõik millisest filmist. Tänu õp. Luigele, kes meid iga aasta PÖFFi filme arvustama suunab, oli mul neid mitu tük-ki varuks. Vastasel juhul oleks kirjutamist ilmselt pidevalt edasi lükanud, kuni lõpuks aeg otsas.

Mis täpselt oli su ülesanne žüriiliikmena?Anti nimekiri ja graafik, millal filme vaadata. Kuna filme oli 12 ja Just Film kestis ainult nädal aega, oli graafik üsna tihe, s.t et kui filmi ühel päeval vaadata ei jõudnud, siis tei-sel päeval kattus see mõne muu filmi sean-siga, ja peab tõdema, et kõigil žüriiliikmetel jäi lõpuks mõni film vaatamata. Häda kor-ral torrentisime osa filme, mille eest saime kenasti vastu päid. Oma kaelakaartide-ga saime õnneks kõigile meelepärastele PÖFFi-filmidele kaks tasuta pääset ja žüriikohustuste hulka kuulus ka igaõhtune tasuta õhtusöök Vapianos ning arutelu

päeval nähtud filmide üle (arutelu küll ei toimunud). Nädala lõpus valisime žüriiga võidufilmi – otsustamiseks kulus umbes 15 minutit – ja ühe meie seast, kes võidufilmi festivali lõpuüritusel teatavaks teeks – selle otsustamiseks kulus 2 tundi. Austatud žürii otsusel oli Just Filmi parim film „Parandus-klass” ning eriauhinna sai „Mõrad betoonis”.

Üldmuljeid selle aasta PÖFFi/Just Filmi ka-vadest?Filmid olid väga head ja väga karmid, või siis oskasin mina kavast välja noppida ainult selliseid filme. Nagu alati, kajas-tas PÖFF seda elu külge, mida tavaliselt ei näidata; oli palju seda, mis jäi kum-mitama. Just Filmi raames oli sel aastal laste õiguste eriprogramm, kus olid filmid lastest, kes on pandud liiga suure vastu-tuskoorma alla või on sunnitud käituma täiskasvanulikumalt, kui neilt tegelikult oodata tohiks. Minu arvates sobis sellesse programmi tegelikult enamik Just Filmi filme.

Mõni film, mis eriti meelde jäi või meeldis?Olen siiamaani pahane rahvusvahelise žürii otsuse üle, mis valis parimaks Just Filmi filmiks „X+Y”, mis oli minu sellel aastal

PÖFFFFFF

F

SUSANNA METTMATEMAATIKASSE PÕIMITUD INIMSUHTED

ning näeb, et maailmas on palju asju, mis on tähtsamad kui matemaatika.

Osa filmi temaatikat keskendub ka mate-maatikageeniuste omavahelisele läbi-saamisele ja võistlusega kaasneva-le stressile. Nathaniga koos olümpiaadil olevatel lastel on oma mured ja rõõmud

Kas armastuse jaoks on olemas valem? Kui raske on inimesel maailma kõigist teistest sootuks erinevalt näha? Milliste probleemidega seisavad silmitsi noored geeniused?

Neile ja paljudele muudele küsimuste-le püüab vastata 2014. aastal Suurbri-tannias valminud film „X+Y“, mille režissööriks on Morgan Matthews, stsenaristiks James Graham ning osades Asa Butterfield (Nathan), Jo Yang (Shang Mei), Edward Baker-Close (noor Na-than), Rafe Spall (Humpreys) ja teised.

Autistist matemaatikageenius Nathan pääseb rahvusvahelise matemaatika-

olümpiaadi harjutuslaagrisse, mis toimub Hiinas, ning suhtlemisraskustega poiss peab kohanema uute inimeste ja harju-matu keskkonnaga. Alguses on noorukil väga raske, ent peagi hakkab talle meel-dima üks Hiina võistluskaaslane, mis-tõttu muutub ka kogu tema maailmapilt.

Filmi on mahutatud hämmastavalt palju probleeme. Keskseks teemaks on teist-suguseks olemise raskused ja Nathani tunded − esimese armastuse leidmine ning sellega kaasnev segadus ja eba-kindlus; isa traagilise surma mõjud ning ema ja poja omavaheline läbisaamine; samuti inimestega suhtlemine. Poiss muutub filmi jooksul märkimisväärselt

nähtud filmidest halvim, hiilates ebaorigi-naalsuse, vaatajatele pugemise ja ülekasu-tatud motiividega. Suure üllatuse valmistas „Kala ja kass”, mille olin oma kavasse sisse torganud ainult seetõttu, et mul oli kahe filmi vahel auk. See oli Iraani inimsööjafilm, mis jäi unikaalse teostuse ja eriskummalise sisu poolest veel järgmise filmi ajakski mõttesse. Siiamaani mängin selle filmi stseene mõtteis läbi. „Supernoova” tekitas kõige sür-reaalsema enesetunde, „Parandusklass”viis täielikku ahastusse, „Valge vari” ehma-tas karmi reaalsusega, „Elu akvaariumis” jutustas ilus-valusaima jõululoo. Kõik filmid jäid millegi poolest erilisena meelde.

Kas soovitaksid ka koolikaaslastel järgnevatel aastatel žüriiliikme ametit proovida?Muidugi soovitaksin – uutes kogemustes pole midagi halba. Isegi kui pidev filmivaa-tamine segab koolitööd ja jõuad igal õhtul hilja koju, on PÖFFil linastuvad filmid seda kõike täiega väärt. Ma arvan, et kui noored selliseid filme rohkem vaataksid, tuleks sel-lest ainult head. Soovitan enesekirjelduses esitleda end väga filmiteadliku inimesena ja näidisarvustuse paluda õpetajal enne ärasaatmist üle lugeda. Ja varuda vaba aega ning kriitilist pilku. See on ränk töö, aga vähemalt saab tasuta õhtust süüa!

pilt: 2012.justfilm.ee

Järjekorras 14. noorte- ja lastefilmide festival Just Film toimus tänavu 14.-23. novembrini. Pooleteise nädala pikkust filmimaratoni oli Tallinnas võimalik nautida Coca-Cola Plazas, Solaris

Kinos ja Viimsi Kinos. Programme oli kokku neli: noortefilmide-, lastefilmide-, tänavakultuuri ning laste õiguste eriprogramm. Filme oli tänavuse Just Filmi programmis ligi 60, kokku toimus 120

seanssi. Festivali programm oli traditsiooniliselt värviküllane ja võitjateks valiti järgmised filmid:

Rahvusvaheline žürii andis peaauhinna Suurbritannia filmile „X+Y” . Eriauhind läks rahvusvaheliselt žüriilt filmile „52 Teisipäeva”. Noortežürii valis võitjaks Venemaa ja Saksamaa ühistööna valminud filmi „Parandusklass”

ning eripreemia läks filmile „Mõrad betoonis”. Ka lastežürii tegi ära tubli töö ja peale kõikide filmide vaatamist osutus nene lemmikuks film „Rabarber” ning eripreemia läks filmile „Belle ja Sebastian”. Siinkohal pakume

teile väikese ülevaate sellest, millised olid meie kooli õpilaste muljed ja kogemused. -www.justfilm.ee

8

ning see on valusalt filmi sisse toodud. Lisaks põeb Nathani matemaatika-õpetaja polüskleroosi ning on vaimselt alla andnud ning depressioonis, ehkki ei julge seda endale tunnistada.

Oma rolli mängivad filmis ka armukade-dus ja Hiina peredest pärit noorte kohus-tus perekonna au hoida ja kaitsta. Huvi-taval kombel on kogu probleemistik ära

TAMBER JÄRVETAMBET JARVE

VAMPIIRID JA LIBAHUNDID

PIMEDAS ÖÖS

Film „Mida me pimedas teeme“ valmis Uus-Meremaal 2014. aastal. 14. noorte- ja lastefilmide festivali Just Filmi ja PÖFF-i raames linastus see Tallinnas Solarise kinos 15. ja 21. novembril 2014 inglise-keelsena ja oli varustatud eestikeelsete subtiitritega. Filmi kestvus oli üks tund ja kakskümmend viis minutit, mis on festi-valifilmi tavaline pikkus. Tegu on Taika Waititi ja Jemaine Clementi filmiga.

Tähtsamad tegelased on Viago (Taika Waititi), Vladislav (Jemaine Clement), Deacon (Jonathan Brugh) ja Petyr (Ben Fransaham) – neli vampiiri, kes elavad Uus-Meremaal Wellingtonis kokkuhoiu mõttes ühes majas ning jagavad tavaliste inimestega sarnaseid muresid, nagu korteri koristamine, üüri maksmine, vaba aja veetmine.

Tegelased on pärit erinevatest ajastu-test ja on oma olemuseltki isesugused, aga nad jagavad ühist huvi ööelu ja libahuntidega tülitsemise vastu. Petyr on 8000-aastane ja Deacon kõigest 183.

Filmiga üritatakse jätta mulje, et tegu on do-kumentaalfilmiga ja seda ta ka osaliselt on – dokumentaalina üles võetud komöödia.

Kaameramehed on kogu aeg vampiiride ligidal ja aeg-ajalt ka suhtlevad nende-ga. Stseenide kvaliteet ja valik on üldiselt hea, kui mitte arvestada kohta, kus filmi-jad ummisjalu libahuntide eest ära jook-sevad ja pilt meeletult kõigub, kaamerad aga on kenasti ühe koha peal ega värisegi.

Film on läbinisti naljakas, kuid kuid leidub ka põnevaid ning kurbi kohti. Tegevus pole üldse etteaimatav ja isegi treilerit vaadates ei saa õiget ettekujutust, mis tegelikult toimu-ma hakkab. Pisut vürtsi annab filmile see, et peategelased räägivad erinevaid aktsente.

Esialgu elavad vampiirid igaüks oma sajan-dis, kuid tänu sõpruskonna uuele liikmele Nickile, kes kogemata vampiiriks muude-takse, ja tema sõbrale Stu´le muutub kõik: neli vampiiri õpivad lõpuks internetti kasutama.

Filmi lõpp on täiesti ettearvamatu. Nimelt muudetakse inimene Stu, keda kõik mingist hetkest alates surnuks peavad, libahundiks. Kuna Stu on Nicki väga hea sõber, siis nõustub terve vampiirikamp li-bahundikambaga sõbraks saama. See, et sõprus võidab, on küll viimane, mida vampiirifilmist oodata. Ilmselgelt liit-sid vampiire ja libahunte ühised mured, rõõmud ja läbielamised, millest välju-takse suuremate sõpradena kui varem.

Film meeldis mulle, kuna oli kohutavalt nal-jakas ja suurepäraselt tehtud. Peale huu-mori leiab linateosest ehmatama panevaid ja kurbi kohti, mis olid täiesti oma kohal. Millegi üle nuriseda ei oska, režisöörile ja operaatorile on öelda vaid kiidusõnu.

Soovitan seda filmi vaadata igas vanuses inimestel, kuna see pakub kindlasti kõigile vaatamisrõõmu.

mahutatud alla kahe tunni pikkusesse filmi ja seda isegi nii loomulikult, nagu võiks tegu olla tõsielul põhineva looga.

Film on visuaalselt lummav oma rohkete mustrite ja detailidega ning selles kõlav muusika loob just need õiged meeleolud, mis vastavatele filmistseenidele vajalikud on. Näitlejad on meisterlikult oma tege-laste karakterid ära tabanud, sealhulgas

on väga detailselt välja töötatud iga au-tisti iseloom ja kehakeel. Kogu stsenaa-rium on tihe ning emotsiooniderohke, mis muudab filmi vaatamise närvikõdi põh-justavaks ja tundeküllaseks elamuseks.

Nautisin filmi väga ja soovitan seda kõigile, kellele eelmainitud prob-leemid korda lähevad, sest tegu on tõepoolest suurepärase linateosega.

I step outside and start walking to the bus stop. My bus does not leave for another five minutes so I take the time to marvel at the emerald grass and the few golden leaves still on the trees. The sky is light blue and the sun is warm on my skin. I look at my phone – it is 11°C. Christmas is two weeks away.

The most important part of the Christ-mas spirit for me is snow. After last year’s warm winter I told myself that I can not and will not spend another winter in this climate, because six months of darkness without snow is unbearable and results in the whole population suffering from SAD.

So how is it possible that I am filled with Christmas spirit more today than I have been since finding out that Santa was my grandpa? Life in Britain runs from one fete to another. As soon as Halloween is over, the shops and streets fill with Christmas decorations. I thought I would be that per-son who finds corny jingles before Decem-ber extremely annoying but I was wrong. Whenever I walk through Liverpool One, the biggest shopping area in the city, I find myself humming along the jolly tunes.

The reason why everyone is so Christmassy without a foot of snow and minus degrees is the mass consumption. Every holiday is extravagant, because a big country has more resources and millions of more peo-ple to consume all of it. When I walk in the city, I lose myself in the millions of lights. It is so beautiful, I imagine what London is like if Liverpool is already so amazing.

However, I decide to snap out of the de-lusion and remind myself of the true meaning of Christmas. After talking to friends from all over the country I have realised that for all of us the most impor-tant thing about Christmas is spending it with your loved ones. The lights of a big city might be mesmerising, but Christmas will always be the best with oma pere, verivorst, praeliha, sült ja hapukapsas.

PAULA KATRIINA

pilt: grimmfest.com

9

[INSERT CATCHY TITLE FOR CHRISTMAS IN BRITAIN]

Umbes 12-13 cm on nende koja pikkus, aga kui nad end välja sirutavad, siis umbes 20 cm. Kaaluvad ma arvan 200 grammi ringis.Kui kedagi kodus ei ole, siis on nad sel-lises läbipaistvas loomade transpordikas-tis. Just mõtlesime mehe ja pojaga, et see hakkab neile väikseks jääma ja peaks uue ostma. Puuri põhjas on neil värske muld, mida me aeg ajalt niisutame, sest kui-vus neile ei meeldi. Hetkel nad magavad-ki selle mullakihi all, sest neil on talveuni.

Kui kaua nad talveund magavad? Kas Te siis terve talv neid ei näe?Oktoobris hakkavad nad end magama sättima ja aprillis-mais ronivad jälle mulla alt välja. Terve talv nad seal mulla all ikka ei ole. Nad käivad iga natukese aja tagant ükshaaval söömas. Me pea-me mulda ka vahetama paari-kolme nä-dala tagant, nii et siis me ajame nad ka üles ja peseme neid, silitame veidi.

Mida Te neile süüa annate?Minu tigude lemmiktoit on kurk. See pesa-kond sööb ka hea meelega porgandit ja suvel toon neile värskeid võilillelehti. Nad on säilitusainete sisalduse suhtes väga tundlikud – nende järgi valin ma oma puu- ja juurvilju. Nad ei söö Eesti kurki, His-paania kurki krõbistavad hea meelega. Välismaa õuntele ei lähe lähedalegi, aga Eesti õunadest ei saa küllalt. Porgandid pea-vad ka eestimaised olema. Asi, mida tuleb neile iga natukese aja tagant anda, on see-pia kalaluu. See aitab neil kasvatada oma koda tugevaks ja ilusaks. Alati peab neil ka ees olema vesi. Kui majas on vaikus, siis on kuulda, kuidas nad vett luristavad.

Kui ma kaaluksin endale Aafrika hiidteo soeta-mist, siis millega Te mind veenaksite?

Hiidteod on hästi lõbusad koduloomad. Eriti soovitan neid inimestele, kes ei viitsi jaluta-da-pissitada-kakatada. Nendega on hästi lihtne, teed puuri lahti ja nad on ise suu-red seiklejad, ainult üles leidmisega võib natuke aega minna. Neid huvitab elekt-roonika, tihti harutan neid juhtmete küljest lahti. Neile meeldib asju lutsutada, proovi-vad kõike maitsta, mis ette jääb. Neid on põnev jälgida, aga nad on ka kiired liiku-jad. Üks hetk jälgid, loed ühe meili arvutis

ja järgmisel hetkel ongi ta läinud. Limajälge maha nad ei jäta, ainult siis kui tunnevad end ohustatuna.

Lõpetuseks ehk üks tore lugu, mis nen-dega seoses meenub?Ohh… Rääkida võib neist kaua, võib-olla kõige naljakam on see, kui nad duši all käivad. Veesurve tuleb võimalikult väikse peale keerata ja vesi peab olema soe nagu mõnus suvevihm. Alguses ehmatavad nad ära ja on oma kodades, aga siis vei-di aja möödudes ronivad nad välja. Tõusevad siis nad oma saba peale, lasevad oma tundlad sorgu ja hak-kavad end edasi-tagasi kõigutama.

Seal sooja vee all nad end õõtsutavad, kuni neil villand saab. Samuti on naljakas, kui-das nad kuulavad mu mehe sõna. Kui mu mees tuleb ja ütleb neile „ei tohi” ja „koju tagasi” ning viibutab näppu, siis nad pöö-ravadki ümber ja lähevad oma koju tagasi.

VEIDI TEISTSUGUSED KODULOOMAD: IRINA KERKEL JA AAFRIKA HIIDTEOD

ROSIINE SCHWARZ

3. oktoobril 2014 toimus Nordea Kontserdi-majas õpetajate päeva pidulik auhinnagala ja kontsert, millega Tallinn tänas ja tunnus-tas oma parimaid pedagooge. Tänuõhtut korraldas Tallinna Haridusamet koostöös Gustav Adolfi Gümnaasiumiga ning ko-hale oli palutud ligi tuhat haridustöötajat.

Autasustati üleriigilise konkursi „Eestimaa õpib ja tänab“ Tallinna parimaid ning Tallinna Haridusameti konkursside võitjaid. Auhinnasaajate hulgas oli ka meie oma armas Evelin Luik, kellele anti aasta klassijuhataja tiitel.

Enqu toimetus õnnitleb südamest ja soo-vib Evelinile, et ta ikka ja alati, sama tubli edasi oleks, kunagi kibestunud õpetajaks ei muutuks ega iial oma sära ei kaotaks.

Aafrika Hiidtigu – ACHATINA FULICAAafrika hiidteod on ideaalsed lemmik-loomad: nad ei vaja erihoolt, neile piisab vähesest ruumist ning võid kindel olla, et nad ei hammusta, lärma, haise ega tekita mustust! Hiidtigu on ideaalne lemmikloom lapsele. Teda on võimalik kätte võtta, toita, viia õue väikesele jalu-tuskäigule või kraanikaussi kümblema. Ei saa ka mainimata jätta, et tigude toimetusi on üllatavalt põnev jälgida nii väikestel kui ka suurtel. Teod on mõlemasoolised ehk vastavalt vajadusele otsustavad, kas nad on naissoost või meessoost. Elavad nad keskmiselt 5-6 aastat, toituvad värsketest puu- ja juur-viljadest, joovad palju vett ja elavad värskel mullal.

Miks otsustasite võtta endale sellised koduloomad nagu Aafrika Hiidteod?Aastal 2000, kui mu poeg oli um-bes 4.-5. klassis, hakkas ta kodus rääkima, et sooviks endale kodu-looma. Meil ei olnud selle vastu midagi, aga poeg on paljude asja-de vastu allergiline, kaasa arvatud erinevate loomade karvad, suled. Kuul-sime, et Järve Selveris müüakse selliseid loomi ja otsustasime nad endale soetada.

Kui palju Teil neid siis on? On neil ka nimed?Hetkel on neid meil kolm, nad on meie teine pesakond. Esimest korda võtsime ka 3 tigu, viimane neist suri aastal 2009. Siis pidasi-me pool aastat üksi vastu, aga saime aru, et igav on. Otsisime kuulutusi, et endale uus pesakond saada ja tänaseks ongi meil ko-dus Mummu tigu, Kojatigu ja Kolmas tigu!

Neil ei ole just tavalised nimed nagu Priit või Malle. Kust tulid sellised nimed?Kui me nad algul võtsime, siis umbes aas-ta aega ei teinud me neil mitte mingit va-het. Kasvasid siis nad aga suuremaks ja esimesena panime tähele, et Mummul on vunt-si (tegelikult tundla peal, aga Kerkel kutsub neid vuntsideks) peal üks väike mumm. Kojatigu kasvas meil natuke eba-ühtlaselt, nii et tema kojas on sooned sees, millest ka nimi. Ja Kolmas tigu jäi lihtsalt järele, tal ei ole mitte midagi erilist märga-ta ja kui Mummu ning Kolmas on mõlemad kotta tõmbunud, siis ma neil vahet ei tee.

Kui suured nad Teil umbes on? Kus Te neid hoiate?

OHHOO!!!

10

After yet another great cinematheatrical experience let us take a few minutes to look back at Of Mice and Men – brought to us straight from New York’s Broadway. Our comfy red seats transported us into not-al-ways-so-sunny California where two rugged men: the responsible and quick-tempered one (James Franco), along with his anno-ying and goofy but heartwarmingly sincere ward (Chris O’Dowd) were on their way to a ranch to work. This was, clear from the beginning, regular for them as it isn’t exactly easy to keep a job with a hard-work-ing but troubled fella like Lennie (O’Dowd).

Franco and his companion have amazing stage chemistry from the very start, giving off a strong sense of brotherhood. As the characters argue beside a campfire, or rather, Franco’s character George is yel-ling at Lennie for being such a “drag”, he knows well enough he would be lonely and sad without the latter. “Guys like us, that work on ranches, are the loneliest guys in the world. They got no family. They don’t belong no place. [...] With us it ain’t like that. We got somebody to talk to that gives a damn about us. We don’t have to sit in no bar room blowin’ in our jack jus’ because we got no place else to go. If them other guys gets in jail they can rot for all anybody gives a damn. But not us,” he finally admits. Their relationship is the core of the play.

In the ranch, of course, it doesn’t go smooth this time either – a firm-handed boss is the

least of Lennie and George’s problems. His paranoid and quarrelsome son Curly, Curly’s beautiful but overly friendly wife, the old one-handed Candy with his pitiful dog – and several others make a colorful and diverse bunch bound to stir conflicts. Every actor is remarkably in their own ele-ment, even the smallest of roles designed to awaken strong emotions in the audience.

Although Of Mice and Men was published only 10 years earlier than A Streetcar Named Desire, our first NT Live experience of the year, the aura was fundamentally different - which, taking into account that the decade between them fit into it WWII, a crippling Great Depression and “a silence after the storm” (which manifested in the Beat Generation), is only natural. Whet-her it’s that unlike Streetcar, Of Mice and Men was originally a novel as opposed to a play, or the fact that in this case actual Americans were playing Americans, it felt more immediate and authentic. I’m not saying that makes A Streetcar Named De-sire less good – just different, and perhaps more interesting even.

Back to Of Mice and Men, it has an emotional theme (and, spoiler alert, a tragic ending) but with such softness to it that it hardly leaves you in tears. What it certainly does, however, is make you think. About the most cliché of topics:

love, but in a refreshingly different way. Leighton Meester’s role as the lonely wife, Franco says in the interlude bit, could be seen as the villain, but I doubt most peo-ple do. Steinbeck himself has explained that she is “not a person, but a symbol. She has no function, except to be a foil – and a danger to Lennie.” To me, however, it’s hard to believe as she is the charac-ter for whom I felt most sorry for. Her hu-manly understandable desire, as the only woman in the ranch, to be in the company of men is quite ridiculously perceived as vicious or dangerous and she is ground-lessly accused of promiscuity – something that could be seen as an illustration of the misfortune that is sometimes being a wom-an. A lost character in the sense that she lacks almost any self definition, it’s notable that Meester gave her quite a charisma.

MIRJAM KORSTENOF MEN, AND NOT AT ALL MICE

Home Alone - muidugiHarry Potter and the Sorcerer’s Stone - sest jõulud Hogwartsis!

The Nightmare Before Christmas - sest et Tim Burton!Edward Scissorhands ...ja Johnny Depp...

The Holiday - tüüpiline romantiline komöödia, ainult et hulga armsam ja maagilisem (PS! Parimad retroversioonid klassikalistest jõululauludest)

Love Actually - viska oma kibestumus jõuluks nurka ja meenuta vahelduseks naiivsuse rõõme

Stuck In Love - noortekas mõnusa soundtrack’iga

Joyeux Noel - ühenda huvi sõjaFIlmide vastu jõuludegaJa loomulikult, Die Hard

Low - Just Like ChristmasSummer Camp - Christmas Wrapping

Wansley - Holiday Card 2010 (Jenny O?)Sufjan Stevens - Christmas in the Room

The National - GospelColdplay - Christmas Lights

The 1975 - So Far (It’s Alright)Ron Sexsmith - Maybe This Christmas

She & Him - Sleigh Ride*Blitzen Trapper - Christmas Is Coming Soon

Bright Eyes - Blue ChristmasThe Boy Least Likely To - Christmas Isn’t ChristmasColdplay - Have Yourself a Merry Little Christmas

ENQU ühendas väed ja pani sinu jaoks kokku nimekirja meie absoluutselt parimatest jõululemmikutest, mis ei kulu ka korduval vaatamisel-kuulamisel. Et vaheajal õppimise juurde ikka jõulurõõmu jaguks! :)JÕULULEMMIKUD!

Oh õudust!

FILMIKlassik

a:

Romantika:

Põnevus:

*Terve A Very She&Him Christmas album

Filmid Muusika

pilt: entertainment.suntimes.com

11

1.Mis kellaks sa tahaksid kooli minna? – 8.15 (1 punkt) – 8.00 (2 punkti) – vahet pole, mis kellaks, nagunii alati hilinen (3 punkti) – 8.45 (4 punkti)2. Koolis tahaksin õppida... – inglise keeles (1) – reaalaineid (2) – teatrit või kunsti (3) – prantsuse keeles (4)3. Minu riietusstiil... – kannan mis tahan, seelik sama pikk kui isa vöö (1) – kannan ainult koolivormi (2) – vahepeal kannan vanaema kapist leitud ve- neaegseid meestemantleid või padjapüüre (3) – midagi klassikalist või elegantset, kuid kind lasti mitte siniseid teksaseid (4)4. Minu lemmik ütlus on... – miks teha täna kui saab teha homme? (1) – Reaalkool suru TIK vastu muru! (2) – Peace! (3) – Iga päev on reede! (4)5. Vabal ajal... – avastan nutitelefonide maailma (1) – mis vaba aeg? (2) – pikutan aasal, loen raamatut, unistan päikesekiirtest ja lillelõhnast (3) – lähen Hirveparki sööma-jooma (4)6. Tulevikus ma... – lähen Inglismaale ülikooli (1) – lähen TTÜsse (2) – lähen Nukuteatrisse (3) – tšillin (4)7. Vali üks tsitaat: – “For excellence we strive” (1) – “Üks kõigi, kõik ühe eest” (2) – “Aamen”(3) – “Olgem väärikad kogu elu” (4)8. Vahetundides... – teen järgmise tunni kodutööd (1) – kõnnin ühest klassist teise (2) – chillax, peaasi, et mõnus oleks olla (3) – loodan vetsu ja tagasi jõuda (4)9. Minu vanemad... – on rikkad eliitvanemad (1) – hoolivad väga minu hinnetest (2) – on lõpetanud VHK (3) – on Keskerakonnast (4)10. Oskan kõige paremini... – vinguda (1) – mingit spordiala (2) – kirjutada või musitseerida (3) – mitte midagi (4)

Teie ees on maagiline küsimustik. Vasta kümnele küsimusele ja saadki teada, kus koolis tegelikult käima peaksid.

QUIZ: MILLISES KOOLIS SA TEGE-LIKULT KÄIMA PEAKSID?

10-17 punkti: Oled tõeline TIKi patrioot18-24 punkti: Reetur! Reaalkool on sinu koht!25-32 punkti: Oled VHK vaba hing ja TIKi kullast puur siiski pole sinu jaoks33-40 punkti: TPL

JUTAMOOR

PARANDUSED:– Tiksteri joonistas Karl Toom– Artiklis TIKerkaare kullapott mainitud HKSA ei ole Huvitava Kooli SA vaid Hea Kooli SA– Sügiskontserdi artikli juures oleva pildi au-tor on Valdek Laur– Ühes õp. Apostoli ütluses on Slovakkia pealinn tegelikult Bratislava, mitte Budapest.

pilt: google images “old lady bicycle”

PILDI JOONISTAS KARL TOOM

VÄRVI MIND!

12

Kooli peal on juba pikemat aega olnud näha tõsist soojaotsimist külmal ajal. Lippu hoiavad kõrgel meie armsad paarid üle güm-naasiumi – Christen (G1) ja Kriss-Mariin (G2), Joosep Henrich (G3) ja Liisa (G3). Erinevate inimeste lähedust on üritanud leida mitmed inimesed: Kaarel (G2), kellel see üldse välja ei tundu tulevat, meeseskort Eric (G1), kes on perioodi jooksul suutnud juba noorukese Lii Susanna (8kl) vanema ja kogenenu-ma Anette (G3) vastu vahetada. Ka Brigitta (G1) on jäänud silma nii Magnuse (G3) kui ka Markeniga (G3) pilke vahetamas – kas on tegemist uue huvitava armukolmnurgaga? Jätkuvalt üllatab Jutat ka see, et Rebeka (G3) ja Hendrik (G3) ei ole siiani enda suhtestaatust avalikustanud. Helinda (7C) ja Karl Joonas (9B) on näidanud tõelist jõu-lumeeleolu meile kõigile, aga ikkagi Karl, jäta meelde, et päkapikud teavad karistus-seadustikust nii mõndagi, näiteks on Helinda saanud juba nii vanaks, et uue Jeesuse eostamine pole enam ebaseaduslik!

Uudishimu ei tapa kunagi, seepärast jagan mõnda kooslust veel. Näiteks Marten (G3) ja Katarina Kahu (G3) on saanud kõigile selgeks teha selle, et nahavärvus meie koolis rolli ei mängi, ja kõik saavad võrdselt armastust, jagades enda oma teistegagi. Kuna kooseluseadus on meil päris uus asi, on ainult vähesed julgenud kooli peal paarilisega mehkeldades oma tõelist olemust paljastada. Näiteks Magnus (G3) on endale leidnud ka teise partneri, nimelt Richardi (G3). Samas ei kahtle ma, et Brigittal (G1) pole midagi kahe härrasmehe seltskonna vastu, ja armukadedaks ei saaks meist keegi. Pikalt olen ka jälginud neid sädemeid, mis särisevad Maria (G1) ja Arabella vahel (G1). Nemad on ilmselgelt otsustanud, et tüdrukud teavad asju paremini kui kõik mehed kokku ja kui sõbrannale vastu ei suuda panna, siis polegi muud, kui leivad (või siis saiad) ühte kappi panna! Aga jõulud on ju jagamise aeg, seega ärge hoidke varjudesse ja jagage rõõmsalt!

Maasikas: „Kui ma peaks kunagi pagu-laseks hakkama, siis ma hakkaksin kliima-pagulaseks.”

Student: “It has been a long week.” Tiks: “The question is if we survive the weekend.”

Uus kümnendik teise perioodi keskel: „Ma ei tea ikka veel, mis ma siin koolis teen.”

Bossack: “I hate it when I’m driving and I have to look up from my book to see the road.”

Mägi: „Mis side rauatüki viilimisel katkeb?” Õpilane: „Kannatus.”

Õpilane: „Naljakas on vaadata, kui inimesed midagi teha ei oska.”Aus: „No ma peaks siis kogu aeg naerust kõveras olema.”

Aus: „Tuleb teile meelde äkki see kauge aeg, kui 15.sajandil...”

Rahi: „Patience really is the best revenge: if you wait long enough, you’ll see the bodies of your enemies slowly floating by.”

Rooste: „Uisutama on saksa keelest otse-tõlkes “libiseva kingaga jooma”... Tähend-ab, jooksma!”

Raid (speaking about the usage of “slash” in a poem): “That is an interesting way to slash, usually you slash your wrists or something.”

Raid: “I’m a literature teacher, I don’t really know much about real life.”

Luht: “This is a challenge for you! Can you beat the potato? Or the potato will beat you?”

Otsman: „Kui sõpradega magada, siis on iga linn kirglik, olgu siis Praha või Väike-Maarja.”

Apostol: ”Well, it’s basically Europe where I come from, but not really. Like here too.. it’s more like russian Europe.”

Taperson: „Kui palju sa neid selfiesid koguaeg tegema pead?”

ÕPETAJATE ÜTLUSEDMUSI PYXI,

JUTA