EESTI TEADUSTE AKADEEMIASEMINARI MATERJALID

17.11.2010

Tallinn2010

SISUKORD

ELURIKKUS JA INIMESE VÄÄRTUSHINNANGUD Erast Parmasto . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 2 PUNANE NIMESTIK JA LIIGIKAITSE Urmas Tartes .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4 KESKKONNAMINISTEERIUMI TEGEVUS ELURIKKUSE HOIUL Rita Annus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 KUIDAS MÕJUTAVAD ELURIKKUSE INFORMAATIKA JA MOLEKULAAR- BIOLOOGIA LIIKIDE ÄRATUNDMIST LOODUSES? Urmas Kõljalg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 KIVISTISED JA ELURIKKUSE ARENG Olle Hints . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15 ELURIKKUS JA LOOMAAIAD Mati Kaal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18

2

ELURIKKUS JA INIMESE VÄÄRTUSHINNANGUD

Erast Parmasto Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool

Meie seminar toimub üks kuu pärast Nagoyas aset leidnud maakera elurikkuse konventsiooni 10. maailmakonverentsi. Käesolevate ridade kirjutamise ajal on 49 seal vastu võetud plenaaristungite dokumenti veel sõnastusele viimase lihvi andmise staadiumis, kuid annavad siiski üldpildi maailma mastaabiga suundumustest või vähemalt igatsustest. Meie Keskkonnaministeerium peab vist regu-laarselt aru andma nendest pea 50 suunas tehtavatest töödest, ka selleks koostatavate paberi-kuhjade suurusest, lisaks aga veel enam kui kümne konventsiooniga seotud vähemalt sama ulatus-likest tegemistest. Eesti loodusteadlaste elu on veidi kergem – kui meid just helde finantseerimi-sega kuhugi mujale ei tõmmata, on meil teatav valikuvabadus teha enda arvates kõige olulisemaks peetavat. Seda võimalust kasutasime ka tänase seminari kokkupanemisel, kutsudes esinema ini-mesi soovitavaks peetud teemadel. Ülioluline on kõigi meie inimeste hästi informeeritud arusaa-mine looduse, elusolendite, sealhulgas ka inimeste eneste, rahvuste ja kultuuride mitmekesisuse loomulikust vajalikkusest ja kasust. Selle aluseks olevate inimlike väärtushinnangute kujundamisel on oluline osa teadlastel, eriti just loodusteadlastel.

Bioloogid hoiduvad − vähemalt tänapäeval − looduse uurimisel, kirjeldamisel ja sellega seotud teaduslike probleemide käsitlusel mis tahes hinnangutest. Üks loom pole halvem kui teine, kiskjad pole pahad ja saakloomad head-õnnetud-abivajajad; taimed ei jagune alamateks ja kõrgemateks. Elusolendite struktuuri tüsistumine fülogeneesi jooksul pole väärtuslikum kui parasiidi sekundaarne lihtsustumine. Kõik tänapäeval edukalt elavad ja paljunevad liigid on võrreldavalt täiuslikud – iga-üks muidugi omal viisil, talle omase elustrateegia ja -taktikaga. Mingi ala liigivaesus või -rohkus oleks nagu looduse enese asi, sellele inimese poolt hinnangute andmine on eba- või vähemalt väheteaduslik.

Ometi paistavad mõned väärtushinnangud olevat hoopis teaduslikumad kui teised, mõned seisavad tugevamal alusel kui paljud-paljud ülejäänud. Kasutan siin mitmete teadlaste korduvalt öeldu väljendamiseks Rein Müllersoni “Vikerkaares” (25, nr. 9, lk. 43, 2010) trükitud sõnu. “Kõik väärtus-hinnangud, kõlbelised ja eetilised normid… on ajaloolised nähtused ja sotsiaalsed konstruktsioonid, kuigi me tänapäeval peame mõnda neist aksiomaatiliseks ja loomulikuks, võtame neid endast-mõistetavana ega kahtle nende paikapidavuses ning oleme võimetud leidma nende algupära, mis ulatub tagasi inimkonna evolutsiooni koidikusse”.

Selliste nii-öelda loomulike, püsivate väärtushinnangute perre kuulub kõik see, mis on seotud elu enese, elu püsivuse kindlustamise ülimaks pidamisega. Üle kahe ja poole tuhande aasta vanune on konfutsiaanliku aksioloogia idee sellest, et elu mõte on elus eneses; et teisi olendeid ei tohi kahjustada. Elu mitmekesisuse, seehulgas kõigi elusolendite elusoleku kõrgelt hindamist leiame ka juba Piibli vanematest osadest, kus isand Noa kõigekõrgemalt tulnud korralduse järgi päästis um-bes neli ja pool tuhat aastat tagasi hävitavast veeuputusest KÕIK loomad; kalad ja muud veeloomad pääsesid vist nagunii.

Ilmselt on see suhtumine kujunenud evolutsiooniliselt, koos inimese kui liigi arenemisega, kui aja-hambale vastu pidanud MEEM. Ka tänapäeval on elurikkuse hoidmine püsivalt üks osa inimes(t)e väärtushinnangute süsteemis. Samasse meemide pessa kuulub ju ka meie humanitaarteadlaste ja humanistide hinnang inimese eri rasside, paljude eri kultuuride, eri keelte esinemisele kui inimeste elu rikkusele. Kõrvalepõikena: samamoodi on väärtuslik eesti kirjakeele kõrval eri murrete ja murrakute säilimine – olgu neiks siis kas või mu emakeel, nimelt saarte murre, ja mu isakeel, Mulgi murre.

Käesoleva seminari ettekanded ongi pühendatud eelkõige sellele, kuidas Eestis süvendada elurikku-se suureks väärtuseks pidamist ja selle ühe alusena meie elustiku põhjalikku ning laialdast tund-mist. 6. novembri hommikuse seisuga oli Eesti elurikkuse üldistavasse andmebaasi kantud 22 971 üksteisest erinevat Eestis leitud liiki. Mitmed tuhanded meil esinevatest liikidest on veel leidmata,

3

mõnegi elukarühmade eriteadlasi meil praegu polegi, nad käivad alles põhikoolis, lasteaias, või veel pole sinnagi jõudnud. Kasutajasõbralik andmebaas on internetis kõigile kättesaadav ja täiustub iga päevaga. Eestikeelse populaarteadusliku kirjanduse hulk on viimasel aastakümnel väga palju kas-vanud, nii originaalsete kui ka tõlketeoste näol. Seente osas on see näiteks olnud ligi kümne-kordne. Populaarteadusliku kirjanduse koostamist, ka ajakirjanduses avaldamist, on hakatud tead-laste juures õiglasemalt hindama.

Eelnenu käsitles eluteaduste kui kohaliku rahvuskultuuri ühe osa arendamist, Eesti looduse mitme-kesisuse veel pooleli olevat uurimist ja olemasoleva teabe hõlpsasti käsitletavaks ning käsitatavaks tegemist. Mida me veel saame teha Eesti, Euroopa, maailma elurikkuse tundmaõppimisel, hoid-misel, mõistlikul kasutamisel ja kaitsel? Eesti pole isoleeritud saar, vaid osa, teiste osadega tuhan-del viisil seotud tükk maailmast. Eesti teadus on maailmateaduse osa. Sada aastat tagasi oli Tartus Kaukasuse taimestiku uurimise keskus. Juba sellele eelnenud sajandil oli Eestis töötanud teadlastel suur roll Siberi ja Ida-Aasia looduse uurimisel. Nüüdsama, oktoobri keskel möödus viiskümmend aastat Eesti noorteadlaste kompleksekspeditsiooni viimaste liikmete naasmisest Põhja-Kamtšatkalt ja Kuriilide saarestiku Kunaširilt. 1960. ja 1961. aasta ekspeditsioonid andsid märkimisväärse hulga faktilist andmestikku Ida-Aasia elurikkuste kohta. Seda avaldati juba siis kahes teadusraamatus, hiljem kümnetes uurimustes; kirjeldati ka mitmeid teadusele uusi liike.

Veel suurem oli nende ekspeditsioonide inimsaak. Silmaringi laienemine ja eri teaduste seoste adu-mine andis kuus hilisemat akadeemikut, lisaks kolm professorit, ühe ülikooli rektori; kahe kujutava kunsti meistri areng sai seal tublisti hoogu juurde. Järgmistel aastakümnetel muutusid mõõduka või puuduva ametliku toetusega kaug-uurimisretked Eesti bioloogide elu ja arenemise lahutamatuks osaks. Ka praegu osalevad mitmed meie ökoloogid, biogeograafid ja süstemaatikud hinnatud eri-teadlastena kaugete arengumaade elurikkuse uurimisrühmades. Meie seeneteadlased on seda tei-nud näiteks Costa Ricas, Tansaanias, Gabonis. Nad on avaldanud uurimusi ka Brasiilia, India, Ha-waii, Gröönimaa kohta. Kui vaadata aga Teadusportaalist Eesti-poolset finantseerimist, näeme seal praegu ainult ühe, nimelt Aafrika puude mükoriisaga seotud bioloogilise teema toetamist. Kas Eesti Teadusfond on valmis tulevikus rahastama Eesti teadlaste tööd ka arengumaade elurikkuse uuri-misel, nende noorteadlaste kohapeal õpetamisel? Kas meie maksumaksjate väärtushinnangute ko-gum toetaks seda Nagoya konverentsil üheks olulisemaks peetud suundumust? Ka see on eelkõige eetika küsimus.

4

PUNANE NIMESTIK JA LIIGIKAITSE

Urmas Tartes Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon

Looduskaitse üldiselt ja liigikaitse konkreetselt peab tagama, et kõigi meil elavate tavapäraste ja iseloomulike liikide asurkonnad oleksid elujõulised ja suudaksid ise ennast taastoota ka kaugemas tulevikus. Kahjuks ähvardab just otsese või kaudse inimtegevuse tõttu paljusid liike juba lähitule-vikus väljasuremisoht.

Teoreetiliselt on väljasuremisohu vältimine lihtne – ohustatud liigid tuleb otsese või kaudse kaitse alla võtta ja tagada nende asurkondade looduslik taastootmine. Kuidas aga ohustatud liike kindlaks teha? Kuidas saada teada, missugustel liikidel on seisund paranenud ja missugustel halvenenud? Kas mõni ohustatud liik pole hoopis tähelepanuta jäänud? Kas senised kaitsemeetmed on olnud pii-savad? Mõistagi vajame nendele küsimustele võimalikult objektiivseid vastuseid. Kõige täpsemaks tagasisideks looduskaitse ja liigikaitse toimimisest ning ühtlasi aluseks edasiste looduskaitseliste tegevuste kavandamisel on Punane nimestik.

Punane nimestik on andmebaas, millest saame teavet looduses elavate liikide seisundi kohta. Selle koostamisel hinnatakse IUCNi (Rahvusvahelise Looduskaitseliidu) välja töötatud reeglistiku alusel liikide väljasuremisohtu. Hindamise kriteeriumid on ühtsed kogu maailmas ja punast nimestikku tunnustatakse kui kõige autoriteetsemat elurikkuse olukorda kajastavat andmestikku. Regionaal-sete punaste nimestike alusel koostatakse rahvusvaheline punane nimestik, mis on kättesaadav aadressil http://www.iucnredlist.org/. PUNASE NIMESTIKU AJALOOST Esimese väljasuremisohus olevate taime- ja loomaliikide nimestiku kinnitas IUCN aastal 1949. Et toonased punased nimestikud avaldati raamatuna, siis kasutatakse PUNASE NIMESTIKU sünonüümina ka mõistet PUNANE RAAMAT.

Esimene Eesti punane nimestik koostati 1979. aastal. Algselt ametkondlikuks kasutamiseks mõel-dud andmebaasi põhjal anti 1982. aastal välja värvijoonistega raamat. Teine punane nimestik val-mis 1988 ja see avaldati pärast väikseid muudatusi teatmeteoses “Eesti A & O”. Kolmas punane nimestik ilmus raamatuna 1998.

2008. aasta sügisel valmis uus punane nimestik. Selle koostamisel osales enam kui 50 meie pari-mat loodusteadlast ja eksperti. Kõik senised Eesti punased nimestikud on koostatud Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni eestvedamisel. Eesti punase nimestiku andmed on kättesaa-davad elurikkuse koduleheküljel: http://elurikkus.ut.ee/. KUIDAS PUNANE NIMESTIK VALMIB Nüüdisaegne punane nimestik erineb mitmeti varasematest, sest hindamise aluseks võeti IUCNi poolt välja töötatud uued reeglid, mis on ühtsed kogu maailmas. Enam ei hinnata liike valikuliselt, vaid selgitada tuleb kõigi piirkonnas elavate liikide olukord. Liigi seisundi hindamisel arvestatakse eelkõige liigi arvukuse ning leviku tegelikke ja prognoositavaid muutusi vähemalt kümne, vahel ka enama aasta jooksul. Olenevalt ohustatuse tasemest omistatakse liigile vastav kategooria (vt skeemi).

Kui liik on laialt levinud ja arvukas, siis määratakse talle kategooria OHUVÄLINE (LC). Sellised liigid on näiteks kukeseen, raudrohi, harilik mänd, päeva-paabusilm, ahven, kärnkonn ja harakas.

Kui liigi vähenev arvukus näitab, et ta võib lähitulevikus osutuda ohustatuks, määratakse talle kate-gooria OHULÄHEDANE (NT). Niisugused liigid on meil näiteks korallnarmik, kare habesamblik, kaunis kuldking, teder, sarvikpütt, siil ja hunt.

Kui liigi leviku ja arvukuse muutuste analüüs näitab, et liik on ohustatud, siis määratakse talle kate-gooria OHUALDIS (VU). Need liigid on meil näiteks punane tolmpea, harilik võipätakas, kivisisalik, kassikakk, metsis ja lendorav.

5

Enne arvutiajastut koostati Punase nimestiku andmebaas sageli EESTI NSV PUNASE RAAMATU käsikirjaliste lehtedena

1979. aastal koostatud Eesti esimene punane nimestik anti 1982. aastal välja illustreeritud PUNASE RAAMATUNA

1998. aastal välja antud kolmas EESTI PUNANE RAAMAT. Selle materjalid on kättesaadavad ka internetis

6

Võõrliikide ja juhukülaliste seisundit ei hinnata ja neile määratakse kategooria mittehinnatav (NA). Eesti punase nimestiku kategooriad 2008. a valminud EESTI PUNANE NIMESTIK on kättesaadav e ELURIKKUSE koduleheküljel Kui liigi väljasuremisoht on suur, määratakse talle kategooria OHUSTATUD (EN). Sellised liigid on näiteks mõru kivipuravik, sookäpp, rand-ogaputk, kõre, must toonekurg ja viigerhüljes.

7

Kui aga liik on üliharuldane, tema arvukus väga kiiresti vähenenud ja väljasuremisoht äärmiselt suur, siis määratakse talle kategooria ÄÄRMISELT OHUSTATUD (CR). Niisugused on näiteks salutakjas, Ruthe sõrmkäpp, soomurakas, ebapärlikarp, kalmumardikas, rohe-kärnkonn, peipsi siig, peipsi tint, suur-konnakotkas ja järvekaur.

Viimase kümne aasta jooksul on meie loodusest kadunud metsmadar, sinihall luga, rabapistrik, punakurk-kaur ja euroopa naarits. Nemad kuuluvad kategooriasse EESTIS HÄVINUD (RE). Veel küm-me aastat tagasi olid nad kõik veel kategoorias ÄÄRMISELT OHUSTATUD.

Juhul, kui ühe liigi kohta on üht-teist teada, kuid lõplikke järeldusi teha ei saa, määratakse liigile kategooria PUUDULIKU ANDMESTIKUGA (DD). Seda käsitatakse kui ohukategooriat, sest siin kehtib ettevaatuse printsiip: kui pole kindlust, tuleb olla valmis halvimaks.

Kui liik jääb hindamata, siis määrataksegi talle kategooria HINDAMATA (NE). Nõnda juhtub enamasti seepärast, et pole eriteadlasi, kes vastavat liiki hästi tunneksid.

Niisiis pole tänapäeval korrektne rääkida punase raamatu liikidest, sest vaikimisi kuuluvad punase nimestiku andmebaasi kõik Eestis elavad liigid. Vana harjumusena vahel siiski punase raamatu liiki-dest rääkides peetakse silmas neid, mis kuuluvad ohukategooriatesse.

Kokkuvõttev Eesti liikide jaotus Punase nimestiku kategooriatesse on toodud tabelis.

Liikide jaotus Punase nimestiku kategooriatesse 2008. aasta seisuga

MIDA PUNANE NIMESTIK NÄITAB Punane nimestik ei ole seadusandlik akt, vaid teaduslik alus liikide kaitset reguleerivale seadus-loomele. Sellest nimestikust saame teada, missugustel liikidel läheb sedavõrd halvasti, et nad on väljasuremisohus, ja mis neid kõige rohkem ohustab. Samas näitab punane nimestik ka seda, kui mõne ohustatud liigi seisund on paranemas. Nii annab nimestik meile olulise tagasiside liigikaitse toimimise ja vajaduste kohta, aga ka lähteandmed selleks, et korraldada liikide õiguslikku kaitset ning kavandada ja rakendada kaitsemeetmeid.

Kategooriad PUUDULIKU ANDMESTIKUGA ja HINDAMATA näitavad meie looduse uurituse taset. Mida vähem on uurijaid ja andmeid, seda rohkem on ka hindamata või ebapiisava andmestikuga liike. Punase raamatu nimestiku koostamine oli ka esimeseks tõeliselt tõsiseks proovikiviks Eesti liikide registrile, mis sai koostamise käigus mitmeid täiendusi.

Eesti punase nimestiku koostamisel hinnati 4319 liigi seisundit. See on umbes 16% meil elavate liikide koguarvust. Kõiki liike hinnati vaid selgroogsete loomade rühmas. Eesti soontaimedest hinna-

Elustikurühmade jaotus kategooriatesse

Elustikurühm kokkuseened 34 58 70 103 88 271 30 1 4948 5603samblikud 29 13 32 68 42 251 29 555 1019vetikad 23 244 237 108 612sammaltaimed 26 11 21 99 56 156 5 205 579soontaimed 28 32 60 92 186 785 180 577 3 1943selgrootud 51 7 2 10 17 42 484 14 8019 8646kahepaiksed 1 1 2 4 1 9roomajad 1 1 3 5kalad 1 4 1 1 3 24 26 60sõõrsuud 1 1 2linnud 4 8 8 22 32 141 1 147 363imetajad 1 1 1 4 37 14 7 65

KOKKU 174 134 196 399 451 1957 1008 746 13841 18906

Eestis hävinud RE

Äärmiselt ohustatudC

ROhustatud

ENOhualdis

VUOhuläheda

ne NTOhuväline

LC

Puuduliku andmestiku

ga DDMittehinnat

av NAHindamata

NE

8

ti 97%, sammaltaimedest 74%, samblikest 65%, vetikatest 35%, seentest 19% ja selgrootutest loomadest kõigest 1%. Kui aga vaatame ka 100%-selt hinnatud rühmi, siis leiame, et näiteks imetajatest tervelt 14-le, kahepaiksetest ja roomajatest 1-le ja kaladest 27-le liigile omistati kategooria PUUDULIKU ANDMESTIKUGA. Vaid lindude seisundi kohta on olemas enam-vähem piisavalt teavet ja sedagi eelkõige tänu Eesti Ornitoloogiaühingu tegevusele.

Tabelist näeme, et Eesti looduses on viimase viiekümne aasta jooksul välja surnud 174 liiki. Ohus-tatud liike (kategooriad CR, EN, VU) on kokku 729 ja tervelt 415 liiki võib lähiajal muutuda ohustatuks. Suur puuduliku andmestikuga ja hindamata liikide hulk näitab, et meil on liiga vähe andmeid selle kohta, kuidas läheb elu Eesti looduses elavatel liikidel. Mittehinnatavaid liike (NA) on kokku 746, mis näitab eelkõige võõrliikide suurt osakaalu meie looduses.

Võrreldes eelmise, 1998. aasta punase nimestikuga, on suurenenud kõigisse ohukategooriatesse arvatud liikide hulk. See tuleneb osalt muutunud metoodikast: kõikide liikide läbivaatamisel selgub ikka, et mõni ohustatud liik on varem tähelepanu alt välja jäänud. Kahjuks on paranenud vaid üksi-kute varem ohustatud liikide seisund. Selliste hulka kuulub näiteks 1998. aasta andmetel haruldane sookurg, kes nüüd on kategoorias OHUVÄLINE (LC).

Punast nimestikku tuleb täiendada pidevalt, sest liikide seisundit ja seeläbi ka kogu looduskaitse toimimist tuleb kogu aeg jälgida. Tõenäoliselt ei jõua me mitte kunagi sellisele tasemele, et saaksime öelda: meie käsutuses on täielik andmestik kõikide liikide kohta. Praegusest oluliselt paremini võiksime aga meie looduses elavate liikide seisundit tunda küll.

9

KESKKONNAMINISTEERIUMI TEGEVUS ELURIKKUSE HOIUL

Rita Annus EV Keskkonnaministeerium

Keskkonnaministeerium (KKM) lähtub Eesti elurikkuse kaitsmisel looduskaitseseaduse üldeesmärki-dest, milleks on looduse kaitse ja selle mitmekesisuse säilitamine, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine, kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine ning loodusvarade kasuta-mise säästlikkusele kaasaaitamine. ELUPAIKADE KAITSE, NATURA VÕRGUSTIK Elupaikade kaitsel on eesmärgiks looduslike elupaikade soodne seisund. See tagatakse kaitsealade ja hoiualade loomisega ning väljaspool kaitsealasid kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindami-sega. Eesti maismaast on kaitse alla võetud 18% ning merealadest ligi viiendik. Eestis on 131 looduskaitseala, 148 maastikukaitseala, 5 rahvusparki ja 343 hoiuala.

Suurem osa meie kaitstavatest aladest on piisavalt kõrge väärtusega ka Euroopa looduskaitses. Eesti osaleb üle-euroopalises kaitstavate alade nn Natura 2000 võrgustikus 66 linnualaga ning 531 loodusalaga, mille kogupindala on 14 590 km2 (16,5% maismaast). KKMi ja Keskkonnaameti ülesanneteks on kaitsealade ja püsielupaikade kaitse-eeskirjade ning hoiualade määruste, samuti kaitsekorralduskavade koostamine. Kui kaitse-eeskirjad ja hoiualade määrused on tänaseks prakti-liselt kõik juba kinnitatud (jätkub nende täpsustamine), siis kaitsekorralduskavadega seisab suurem töö veel ees. Kinnitatud on 56 kaitsekorralduskava, 147 on planeeritud veel sel aastal valmis saada. Kõigile Natura aladele peaksid kavad valmima 2013. aasta lõpuks.

Uute kavade hulgaline valmimine saab teoks suuresti tänu Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditele. Fondist toetatakse kavade koostamist ning nende investeeringutega seotud osa ellu-viimist (elupaikade ja maastike soodsa seisundi taastamine ning selleks vajaliku infrastruktuuri tagamine, külastuskorralduse ning kaitsealade halduse parandamine). Kokku on (ERFist) loodus-kaitsele aastatel 2007–2013 ette nähtud 340 mln krooni.

Väärtuslike pool-looduslike koosluste hooldamine toimub maaelu arengukava (MAK) vahenditest. Praegu hooldatakse 21 550 ha niite. MAKist hüvitatakse ka Natura aladel piirangute tõttu saamata jäänud tulu põllumaa ja erametsamaa omanikele. Kokku jagatakse MAKi raames toetusi üle 100 miljoni krooni aastas.

Olulised ühekordsed tegevused on Natura alade valiku lõpetamine, uuringud, kaitsekorralduska-vade ja liigi tegevuskavade koostamine, kaitsealuse maa ost, infrastruktuuri rajamine, elupaikade taastamine (sh keskkonnakahjulike paisude lammutamine), kaitsealade külastamiseks vajaliku infrastruktuuri rajamine jne. Olulised pidevad tegevused on näiteks elupaikade hooldamine, seire ja järelevalve.

Looduskaitseliste piirangutega aladel kehtivad maamaksu soodustused ning omaniku soovi korral saab oluliste looduskaitseliste piirangutega kinnistud müüa riigile.

Mitmete väärtuslike ja ohustatud elupaigatüüpide puhul napib andmeid nende leviku, eriti aga sei-sundi ja selle muutumise kohta. Adekvaatne ülevaade loodusväärtuste hulgast ja seisundist on eelduseks nende kaitse heale korraldamisele. LIIGIKAITSE Liigikaitse eesmärgiks on looduslikult esinevate liikide soodne seisund. Riikliku kaitse all on 570 ohustatud liiki. I kaitsekategooriasse kuulub 64, II kategooriasse 262 ja III kategooriasse 244 liiki. Septembris 2010 muudeti niidurüdi, kassikaku ja hallhülge kaitsekategooriaid. Paljude kaitsealuste liikide kaitse väljaspool kaitsealasid tagatakse püsielupaikade moodustamisega, mida praeguseks on kinnitatud 1038.

10

Enam ohustatud kaitsealustele liikidele koostatakse liigi tegevuskavad. Kinnitatud on 30 tegevus-kava 45 liigile. Neist uusimad on koostatud must-toonekurele, väike-konnakotkale, kõrele, tutkale ning niidurüdile. Aastal 2011 peaks valmima 57 kava. Nagu ka alade kaitsekorralduskavade puhul, saab liigi tegevuskavade valmimine ja nendes ettenähtud tegevuste korraldamine teoks tänu Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditele. PROBLEEMLIIKIDE OHJAMINE, VÕÕRLIIGID Ohjamiskavad koostatakse neile liikidele, kes avaldavad negatiivset mõju keskkonnale või ohus-tavad inimese tervist või vara. Ohjamiskavad on valminud mürgistele karuputkedele, kährikule (val-mimas), kormoranile, suurkiskjatele. Võõrliikide ohjamisega tegeleb Keskkonnaamet. Karuputke tõrjele on kulutatud 2005–2010 ligi 28 mln krooni. Võõrliikide (millel on olemas ohjamiskava) tõrjet on samuti võimalik teostada ERFi vahenditest. LOODUSE MITMEKESISUSE SEIRE Seire eesmärk on liikide arvukuses ja levikus ning koosluste ja maastike arengus aset leidvate muutuste kindlakstegemine, jälgimine ning arengute prognoos. Seiret organiseerib Keskkonna-amet, 2010. a oli selle eelarve 2,5 mln krooni. Koosluste seirel on 12 alamprogrammi, mis suures osas viiakse läbi koostöös teadusasutustega. Nt on seire all metsakooslused ja pangametsad (Tal-linna Botaanikaaed), rannikumaastikud, soode taimekooslused ja rabad ning madalsood (Tallinna Ülikooli ökoloogia instituut, TLÜ ÖI), loopealsed, nõmmed, rannaniidud, põlendikud (TÜ Ökoloogia ja maateaduste instituut, TÜ ÖMI), põllumajandusmaastikud (Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut, EMÜ PKI). Ka liikide seire toimub koostöös teadusasutustega, selleks on 32 alamprogrammi. Seire objektideks on näiteks kaitstavad soontaimed (72 liiki), päevaliblikad, ööliblikad, ohustatud putukad, kuklased (EMÜ PKI), kaitstavad samblad (TÜ ÖMI).

Suurim mure ekspertidega koostööl on võetud kohustuste tähtaegadest kinnipidamine. Tuleb aru-tada, kuidas olukorda üheskoos parandada. Koostöös tuleks kogu seireprogrammi projektide usal-dusväärsus üle vaadata – kas seirest tulev info annab meie küsimustele usalduspiiridesse jäävaid vastuseid. Samuti on probleemiks mõne elustikurühma (nt roomajate) puhul seirajate puudumine. PUNANE NIMESTIK Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) on finantseerinud Punase nimestiku koostamist. Problee-miks on mitmete liikide kohta info puudumine, mis teeb ohustatuse hindamise raskeks. VÄHEUURITUD ELUSTIKURÜHMADE UURIMISE ALGATAMINE KKM algatas 2010. aastal tegevusplaani “Looduskaitseliselt oluliste, kuid väheuuritud looma- ja seenerühmade leviku, seisundi ja ohustatuse uurimine”, millega soovitakse saada parem ülevaade putukatest, seentest ja samblikest. STRATEEGILISTE EESMÄRKIDE SEADMINE, RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ Äsja võeti bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kümnendal osapoolte kohtumisel Nagoyas vastu globaalse elurikkuse uus strateegia, mille alusel ka Euroopa Liit (EL) koostab oma elurikkuse strateegia. Viimase üldeesmärgiks on peatada 2020. aastaks elurikkuse vähenemine ja ökosüs-teemi teenuste kahjustumine ning need võimaluste piires taastada, suurendades ELi panust maail-ma looduse mitmekesisuse vähenemise ärahoidmisesse. Uue strateegiaga peaks ka Eesti arves-tama oma sihtide seadmisel.

KKM vastutab ka rahvusvahelistest konventsioonidest ja Euroopa Liidu nõuetest tulenevate kohus-tuste täitmise eest (Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, CITES, Ramsar jne). Nende kohustuste täitmiseks on kaasatud mitmeid eksperte, kes osalevad erinevate lepete rahvusvahe-listes töögruppides. INFOVAHETUS, KOOSTÖÖ TEADUSRINGKONDADEGA, TULEVIKUSUUNAD KKM teeb teadlaste ja ekspertidega koostööd väga paljudes elurikkuse hoiu valdkondades. Nad osalevad kaitse-eeskirjade, liigi tegevuskavade, ohjamiskavade, alade kaitsekorralduskavade ja arengukavade koostamisel. Osaletakse seire läbiviimisel, antakse ekspertnõu ja hinnanguid koos-

11

luste hooldamisvõtete parandamisel. Et riiklikul tasandil teha pädevaid otsuseid, on oluline teadusringkondadega partnerlussuhete hoidmine ja nende parandamine. Tähtis on looduskait-seliselt olulise teadusinfo jõudmine ametnikeni ja otsustajateni, sh ohustatud liikide esinemise info jõudmine riiklikesse registritesse. Seni on näiteks hea koostöö kujunenud hiljuti moodustatud bio-loogilise mitmekesisuse tippkeskusega (FIBIR).

Probleemina tuleb välja tuua paljude liigirühmade ekspertide puudumise ning noorte liigitundjate pealekasvu vähesuse. Sellega on seotud Eesti elurikkuse uurituse parandamise vajadus. Paljudes liigirühmades on meie elurikkust vähe kirjeldatud, aruandluses Euroopa Liidule on probleeme andmete puudumise tõttu.

Tulevikuteemadest tuleb rohkem mõelda kliimamuutuste mõjule ning nendega seotud ohtude välti-misele (nt võõrliikide levik, patogeenide liikumine), samuti on üha päevakajalisemaks muutunud ökosüsteemi teenuste (nt puhas õhk, puhas joogivesi jm) väärtuste hindamine.

12

KUIDAS MÕJUTAVAD ELURIKKUSE INFORMAATIKA JA MOLEKULAARBIOLOOGIA LIIKIDE ÄRATUNDMIST LOODUSES?

Urmas Kõljalg

Tartu Ülikooli Loodusmuuseum Otsime vastust küsimusele, kas ning kuidas uued informaatika ja molekulaarbioloogia tehnoloogiad suurendavad inimese võimet liike eristada. Siinkohal ei püüta vastata küsimusele “Mis on liik?”, vaid lähtutakse eeldusest, et looduses eksisteerivad üksikindiviidide rühmad. Neid iseloomustavad uni-kaalsed tunnuste kombinatsioonid ja neid on võimalik teistest rühmadest eristada. Eristuvaid orga-nismide rühmi nimetatakse teatud kindlal hierarhia tasemel liikideks.

Liikide äratundmine ehk määramine on eluslooduse evolutsioonis alati olnud võtmetähtsusega. Ellujäämiseks peab iga bakteri, protisti, taime, seene või looma indiviid ära tundma liigid, mis on tema toiduks, partneriks toidu hankimisel või kellele ta on ise toidu allikaks. Eluslooduse arengus on tekkinud keemilised või bioloogilised vahendid, mille abil organismid teisi liike ära tunnevad. Inimliigi puhul on liikide määramine käinud käsikäes teaduse ja tehnika arenguga. Varastes inim-ühiskondades anti liikide määramise teadmust edasi läbi praktilise õppe ja enamik loodusrahvaid tundis tõenäoliselt ümbruskonna liike küllaltki hästi. Koos kõne tekkega hakati liikidele nimesid andma ning kirja tekkega hakati liikide kirjeldusi ja määrajaid koostama. Liikide kirjeldamine muutus teaduslikuks Carl von Linné töödega, kes lõi tänapäevani kasutatava liikide nimetamise süsteemi. Tänapäeval vaadeldakse neid kui teaduslikke hüpoteese, mis väidavad teatud tunnustega indiviidide kuulumist ühte liiki. Tihti püstitatakse hüpotees uuritud indiviidide põhjal, mis tehakse kollektsioonides või muul viisil kättesaadavaks ka teistele uurijatele. See muudab liigi hüpoteesi testitavaks, sellega koos ka teaduslikuks.

Eelmise sajandi 90ndate aastateni kasutati liikide kirjeldamiseks ja määrajate koostamiseks valda-valt makro- ja mikromorfoloogilisi ning anatoomilisi tunnuseid. Liikide määramine väliste morfoloo-giliste tunnuste põhjal on tõenäoliselt toimunud kogu inimliigi ajaloo vältel. See on inimeselt eeldanud silmade ja mälu kasutamist, mis omakorda on nõudnud lähedast kontakti määratava organismiga. Seoses inimese eluviisi muutumisega (linnastumine, tehnoloogiline areng jm) viimase paari tuhande aasta jooksul on vahetu kontakt elusloodusega, sh liikidega kiiresti vähenenud. Seetõttu kujunes isegi liike kirjeldavate loodusteadlaste hulgas neid, kes antud liiki kunagi elusana ei näinud ega poleks seda looduses tõenäoliselt ka ära tundnud. Need teadlased töötasid valdavalt teiste uurijate poolt kogutud ja prepareeritud indiviididega, äärmusliku juhuna teadlane ei käinudki looduses liike vaatlemas ning kogumas. Inimühiskonna, sealhulgas ka teaduse areng on nihkunud liikide tundmiselt vabas looduses liikide tundmisele kirjatöödes ja laborites. Järjekindlalt on vähe-nenud nende inimeste hulk, kes tunnevad ja suudavad liike loodusest leida.

Viimase paarikümne aasta jooksul on liikide eristamise ja määramise meetodites toimunud revolut-siooniline muutus. Informaatika ja molekulaarbioloogia areng on toonud kaasa uued tehnoloogiad liikide eristamiseks ja määramiseks. Tänapäevane informaatika võimaldab arvuti andmekandjatel organiseeritult talletada sadu miljoneid infoühikuid. Sellist andmestikku on lihtne sorteerida ja ana-lüüsida, kasutades personaalarvutit või mahukamate arvutuste korral arvutiklastreid. Andmebaasid ei asu tihti enam personaalarvutis, vaid keskserverites, mida teenindavad oma ala eksperdid ning millega ühenduse pidamine toimub interneti vahendusel. Uued tehnoloogilised lahendused on väga otstarbekad elurikkuse uurimiseks, sh liikide eristamiseks ja määramiseks, sest selles valdkonnas on informatsiooni hulk väga suur. Teadlased on kirjeldanud ligikaudu kaks miljonit liiki; hinnanguline maakeral praegu elavate liikide koguarv ulatub kümnetesse miljonitesse. Kui lisada liikide kohta käiv muu info, s.o morfoloogia, anatoomia, füsioloogia, elupaiga kohta käiv andmestik; leiukohad, geenijärjestused, multimeedias avaldatu jne – siis saame andmehulga, mille organiseeritud talletamiseks ja analüüsimiseks sobivad ainult nüüdisaegsed informaatika tehnoloogiad. Seetõttu on viimastel aastatel arenenud uus vald-

13

kond, elurikkuse informaatika (biodiversity informatics), mis tegeleb sellise info talletamise ja ana-lüüsimise küsimustega.

Teine liikide eristamist ja määramist oluliselt mõjutav valdkond on molekulaarbioloogia. Viimase kahekümne aasta jooksul on loodud tehnoloogiad, mis võimaldavad meid huvitava geenijärjestuse määrata mitte ainult loodusteaduslikus kollektsioonis hoitava organismi koest, vaid ka mis tahes keskkonnaproovis olevast organismi DNAst. Geenijärjestuste põhjal liikide määramine mulla, vee, õhu, toidu jm proovidest on muutunud tavaliseks nii teadusuuringutes kui ka looduskaitses, medit-siinis, põllumajanduses, kriminalistikas jm. Molekulaarbioloogia arengu tulemusena on võimalik laborites määrata elusolendite liike ilma vajaduseta neid looduses vaadelda. Parimal juhul kaasneb geenijärjestuse põhjal saadud liiginimega seda liiki illustreeriv digitaalne pilt. Geenijärjestuste põhjal liikide eristamine ja määramine on võimalik tänu andmebaasidele ja tarkvarale, mis suudab andmebaasistatud, teadaolevate liikide geenijärjestuste seast üles leida sama liigi oma. Tänu informaatika ja molekulaarbioloogia saavutustele saame me liike määrata kõige erinevamatest proovidest ilma looduslikku keskkonda külastamata (eeldusel, et proovid võtab masin või teine uurija). Selline poolautomaatne liikide määramine kindlasti suurendab inimkonna võimet kiirelt ja täpselt neid identifitseerida. Ilmselt suurendab see ka seni teadusele kirjeldamata liikide, õigemini – nende DNA “avastamist” väheuuritud piirkondades, näiteks troopilistes vihmametsades.

Kas see tähendab, et meil ei ole tulevikus vaja spetsialiste, kes oskavad liike loodusest leida, neid määrata ning osaliselt või tervikuna kogudesse talletada? Kas liikide looduses äratundmise oskus muutub teaduse jaoks vähetähtsaks ning jääb parimal juhul vaid asjaarmastajate pärusmaaks, või kaob tulevikus hoopiski? Viimast tõenäoliselt siiski ei juhtu, kuni jätkub piisavalt uudishimulikke ja õppimisvõimelisi inimesi. Ilmselt jääb ka teaduses alles vajadus ekspertide järele, kes oskavad looduses liike leida ja määrata. Sellele viitab viimasel kümnel aastal tormiliselt arenenud elusloo-duse liikide nn DNA triipkoodistamine (DNA barcoding). See metoodika kasutab liigi määramiseks ühe kindla standardgeeni nukleotiidse järjestuse andmeid ning määraja koostatakse teadaolevate liikide geenijärjestuste põhjal.

Algul tundus see väga lihtsa ja elegantse lahendusena, aga õige pea selgus, et sellise lähenemise kitsaskohaks on liikide DNA materjali hankimine. Nagu eelpool mainitud, on teaduses kirjeldatud enam kui kaks miljonit liiki. Nende mõne kuni mõnekümne aastaga loodusest leidmine on tõenäo-liselt võimatu: paljude elusorganismide rühmade puhul ei olegi maailmas praegu eksperte, kes oskaksid neid leida. Probleemile on otsitud lahendust loodusteaduslikes arhiivides talletatud orga-nismide kasutamisega, sest enam ei ole suureks probleemiks DNA edukas eraldamine kuni mõne-saja aasta vanusest eksemplarist. Paraku selgus ka siin, et paljude liigirühmade puhul puudub spetsialist, kes suudaks hinnata eksemplari määrangu korrektsust. DNA-põhises määrajas kasuta-tud organismid peavad aga olema täpselt määratud, sest muidu ei hakka see abivahend tööle. Samas on DNA triipkoodidel põhineva täpse määraja järgi suur vajadus ökoloogias, biogeograafias, taimekaitses, toidutööstuses, kriminalistikas jm. See vajadus on omakorda kaasa toonud nõudluse ekspertide järele, kes tunnevad globaalselt mõnd liigirühma (kas perekonda, sugukonda või seltsi). Uued taksonoomide töökohad on tekkimas nii loodusmuuseumide kui ka ökoloogia ja geneetika instituutide ning isegi rahvusvaheliste geenipankade juurde. Lisaks traditsioonilistele eluslooduse liike tundvatele teadlastele on tekkinud ka uut tüüpi süstemaatikud, kes töötavad valdavalt in silico. Paljud neist veedavad valdava osa oma tööajast arvutiekraani ees, arendades infotehnoloogilisi lahendusi eluslooduse, sh liikide klassifitseerimiseks ja määramiseks.

Nii informaatika kui ka molekulaarbioloogia on liikide äratundmist viimase paarikümne aastaga väga oluliselt mõjutanud. See on vähendanud liikide määramise subjektiivsust, sest enam ei otsus-ta inimene, kas taime õied on rohelised või sinised. Nüüd otsustab tarkvara, kas kaks geeni-järjestust on piisavalt sarnased, et kuuluda samale liigile. Teiseks on see tõstnud nõudlust süs-temaatikute järele, kes suudaksid koostada geenijärjestustel põhinevaid määrajaid. See eeldab aga liikide tundmist eluslooduses; nende tundmaõppimine algab aga ikka traditsiooniliste määrajate ning otsustuste, põhjal kas õied on rohelised või sinised. Traditsiooniline, morfoloogial põhinev looduse ja liikide tundmine ei kao kuhugi, vaid on kaasaegsete tehnoloogiate tõttu sattunud uuesti teaduse tulipunkti. Oleme tagasi jõudnud ka süstemaatika kõige tähtsama küsimuse juurde: MIS ON ÕIETI LIIK?

14

Ülalkirjeldatud meetodite praktilistest rakendustest Eestis ja sellega seotud probleemidest tuleb juttu meie seminari suulises ettekandes. Nende üht meie loodusega seotud väljundit võib igaüks vaadata interneti aadressilt http://elurikkus.ut.ee.

15

KIVISTISED JA ELURIKKUSE ARENG

Olle Hints Tallinna Tehnikaülikool

ÜRO nimetas 2010. aasta rahvusvaheliseks elurikkuse aastaks, et kuulutada kaht olulist sõnumit: inimkond vajab toimetulemiseks looduse mitmekesisust, ning eeskätt just tänu inimtegevusele on selline mitmekesisus kiiresti kahanemas. Kahanemas tempos, mis lubab planeedil toimuvat nime-tada massiliseks väljasuremiseks.

Elu ja selle mitmekesisus on olnud alati pidevas muutumises. Kaugest geoloogilisest minevikust teame, et biosfäär on elanud üle nii kiire arengu ja õitsengu etappe, stabiilsemaid perioode kui ka katastroofe, mis hävitasid lühikese aja jooksul suure osa kõigist eluvormidest. Informatsioon selle kohta pärineb sajandite vältel loodusmuuseumide varasalvedesse kogutud kivististest ehk fossii-lidest.

Geoloogilistes skaalades mõistame elurikkuse all enamasti elustiku taksonoomilist mitmekesisust, olgu selleks siis liigirikkus (st liikide arv) või mõnd kõrgemat järku taksonite (perekond, sugukond) arv. Mineviku elurikkuse analüüsimisel tuleb silmas pidada kaht olulist aspekti. Esiteks, paleonto-loogiline andmestik on harva täiuslik ning vaid osa organisme, eelkõige mineraalse koja või sise-toesega vormid, omavad potentsiaali kivistisena säilimiseks. Lisaks on erinevad ajaperioodid ja keskkonnad esindatud setendite ja kivististega ebaühtlaselt. Nii on mereliste organismide kivistised palju laiemalt levinud ning esindavad geoloogilist aega paremini kui kontinentaalsed setted ja vastavad kivistised.

Teiseks, elurikkuse arenguloo selgitamine tugineb fossiilsete taksonite esmailmumise ja kadumise dateerimisel, st nende sündmuste paigutamisel geoloogilisele ajaskaalale, mille täpsus ja praktiline kasutatavus on piiratud. Näiteks Vanaaegkonnas ulatub globaalse ajaskaala resolutsioon harva alla 1 Ma (mega-aasta). Kiirete muutuste täpne rekonstrueerimine üleilmselt on seetõttu komplit-seeritud. Kuna kivimite ja kivististe absoluutse vanuse otsene määramine on enamasti võimatu, siis kasutavad paleontoloogid suhtelise ajaskaala üksusi. Selliste hulka kuuluvad ajastud (Kambrium, Ordoviitsium, Silur jne), nende mitmesugused alajaotused, biotsoonid jt ajalist sisu omavad stra-tigraafilised üksused. Mingil konkreetsel ajahetkel elurikkuse hindamise asemel räägitakse praktikas ajalõigu mitmekesisusest või teistest ajalõiku, mitte ajahetke, iseloomustavatest parameetritest. Seega sõltub mineviku elurikkuse analüüside paikapidavus suuresti ajalisest taustsüsteemist. Esimesed katsed fossiilse elurikkuse hindamiseks tehti juba 19. sajandi keskpaigas. Tänapäevane käsitlus sai alguse 1980ndatel, kui Chicago Ülikooli professor Jack Sepkoski koostas paleonto-loogilise erialakirjanduse põhjal ulatusliku kataloogi, mis sisaldas infot kõigi mereliste organismide perekondade ja sugukondade esmailmumise ja kadumise kohta. See andmebaas sai aluseks paljudele järgnevatele töödele ning sellel baseerub ka nn “Sepkoski kõverana” tuntud elurikkuse arengut iseloomustav graafik. Praegu arendatakse sarnast andmebaasi rahvusvahelise koostöö-projektina (Paleobiology Database, www.paleodb.org), kus mineviku elurikkuse andmed, päringud ja analüüsivõimalused on kõigile teadlastele ning huvilistele vabalt kättesaadavad.

Vaidlused elu tekke aja ning esimeste tõeliste fossiilide üle kestavad tänaseni. Erinevate meeto-ditega on elu alguseks hinnatud ajavahemikku 3,5–4,0 Ga (giga-aastat), kuid mitmekesine kivistis-tena säilinud bakteriaalne elu on teada u 2,5 Ga vanustest kivimitest. Oluliseks etapiks elu mitme-kesistumisel oli päristuumsete ilmumine ja sugulise paljunemise teke. Selle täpne algus ei ole täpselt teada, kuid vähemalt 1,2 Ga olid päristuumsed ja suguline paljunemine laialt levinud. Hulkraksete loomade vanimad rikkalikud leiud pärinevad Ediacara ajastust, u 540-610 Ma tagasi, kuigi esimesed hulkraksed ilmusid tõenäoliselt palju varem. Enam-vähem pidevast paleontoloo-gilisest andmestikust ning elurikkuse numbrilistest hinnangutest saame rääkida siiski alles Fanero-soikumis, ehk siis alates Kambriumi ajastu algusest u 540 Ma tagasi.

Ühe olulisema sündmustena Fanerosoikumi elurikkuse arengus tõstetakse esile nn Kambriumi (evolutsioonilist) plahvatust, mil muutusid arvukaks mineraalainest skeletiga organismid ning ilmus

16

enamus tänapäevalgi levinud hõimkondadest. Kambriumi ajastu meredes valdasid trilobiidid, lingu-laadid, arheotsüaadid jt, keda nimetatakse kokkuvõtvalt nn Kambriumi evolutsiooniliseks faunaks. Ordoviitsiumi ajastul toimunud liikide, perekondade ja sugukondade arvu kiire kasv, nn Suur ordo-viitsiumi biodiversifikatsioon on laiemale avalikkusele küll vähem tuntud, kuid elurikkuse arengu seisukohalt vähemalt sama oluline sündmus. Just Ordoviitsiumis laienes oluliselt elustiku ökoloo-giline mitmekesisus ning valdavaks said nn Paleosoikumi evolutsioonilise fauna tüüpilised esinda-jad: lubikojaga brahhiopoodid, sammalloomad, tabulaatsed korallid, stromatopoorid, mereliiliad, peajalgsed, ostrakoodid, graptoliidid jt.

Paleosoikumi ajastuga seondub ka mitmeid teisi olulisi biosündmusi, nagu maismaa asustamine, puude ja metsade ilmumine ning atmosfääri hõivamine (lendamine). Ühtlasi toimus Paleosoikumis mitu massilist väljasuremist, sh Ordoviitsiumi lõpu mandrijäätumisest (u 445 Ma tagasi) tingitud elurikkuse kadu ning Permi-Triiase väljasuremine u 250 Ma tagasi. Viimane on suurim kõigist mass-väljasuremistest ja seda seostatakse ulatusliku vulkaanilise tegevusega Siberi platvormil ning sellest tulenevate kiirete kliima- ja keskkonnamuutustega. Permi-Triiase väljasuremise käigus kadus üle poole kõigist sugukondadest ja kuni 95% liikidest. Mitmed tüüpilised Paleosoikumi organismirüh-mad (trilobiidid, graptoliidid, tabulaadid jt) kadusid igaveseks ning mõned, näiteks brahhiopoodid, ei saavutanud enam kunagi varasemat mitmekesisust.

Permi-Triiase väljasuremine “lähtestas” erinevad ökonišid ning lõi aluse uut tüüpi elustiku tekkeks, mida tuntakse “kaasaegse evolutsioonilise faunana”. Mereloomastikus hakkasid domineerima kalad, karbid, teod, vähilaadsed, meresiilikud, käsnad, foraminifeerid jt. Keskaegkonda tuntakse enamasti roomajate ajastuna, kuid siis ilmusid ka esimesed imetajad ja õistaimed ning suurenes oluliselt globaalne taksonoomiline mitmekesisus. Keskaegkonna ning suurte roomajate võidukäigu lõpetas 65 Ma eest Maale langenud asteroid (või asteroidid). Koos saurustega kadus ka märkimisväärne osa mereelustikust, alustades protistidest ja molluskitest ning lõpetades kaladega. Nagu eelnevad väljasuremised, nii andis ka see sündmus tõuke uuteks arengusuundadeks, sh imetajate kiireks mitmekesistumiseks ning inimese ja mõtlemisvõime tekkeks.

Mitmeid teadlasi on paelunud küsimus massväljasuremiste võimaliku perioodilisuse kohta. Kuigi vastavaid hüpoteese on püstitatud alates 1980ndatest aastatest, on andmed siiski vastuolulised ning väljasuremiste perioodilisus pigem näiline kui tegelik. Globaalse summaarse elurikkuse aren-gut läbi geoloogilise aja tuleks vaadelda pigem kui ebaregulaarset ja mitteennustatavat protsessi, mida on mõjutanud mandrite triiv, muutuv kliima, meretase, geokeemiline aineringlus jt protsessid ning sündmused.

Eestis on geoloogilises läbilõikes Fanerosoikumi 540 miljonist aastast esindatud vaid ligikaudu kolmandik. Eestis puuduvad Keskaegkonna ja Uusaegkonna kivimid, mistõttu sauruste ja ürgsete imetajate kivistisi ei ole lootust siit leida (v.a mammut jt Pleistotseeni imetajad). Eesti Ordoviit-siumi, Siluri ja Devoni ajastu kivimid on seevastu maailmas hästi tuntud fossiilide rohkuse ning nende suurepärase säilivuse poolest. Eesti aluspõhja ja selle kivistisi on uuritud ligi 200 aasta jooksul ning Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Loodusmuuseumi kollektsioonidesse on talletatud sadu tuhandeid eksemplare, sh tuhandete väljasurnud liikide taksonoomilisi tüüpek-semplare.

Eesti paleontoloogide ja nende loodud fossiilikogude panus elurikkuse arengu selgitamisel puudu-tab erinevaid organismirühmi. Põhjalikud uurimused käsitlevad brahhiopoode, koralle, trilobiite, kihtpoorseid, molluskeid ja varajasi selgroogseid. Erilist äramärkimist väärivad ka mitmed mikro-fossiilide rühmad, nagu kitiinikud, konodondid, ostrakoodid ja skolekodondid, mille osas on Eestis säilitatavad kollektsioonid maailma suurimate hulgas, mõjutades globaalseid mitmekesisuse näi-tajaid. Taksonoomiline uurimistöö Eesti kivististe uurimisel ei ole siiski kaugeltki veel lõppenud. Aega nõuab ka paleontoloogiliste kollektsioonide ja seonduva informatsiooni kandmine andmebaa-sidesse. Eesti Loodusmuuseum, TÜ geoloogia muuseum ja TTÜ Geoloogia Instituut teevad selles vallas tihedat koostööd, ühise andmebaasi mõned väljundid on huvilistele kättesaadavad aadressi-del http://sarv.gi.ee ja http://geokogud.info.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et tänu kivististele teame elurikkuse arenguloost tänaseks üsnagi palju. Ometi on vastuseta mitmed põhimõttelised küsimused. Näiteks, kas elurikkus areneb ekspo-

17

nentsiaalselt või vastavalt nn tasakaalumudelile? Sellele ja veel paljudele küsimustele peavad vastuse andma üha täiustuvad paleontoloogilised andmebaasid, kivististe kollektsioonid ning paleontoloogide tihe koostöö geoloogide ja ökoloogidega. Ka Eesti teadlastel on selles täita oma roll.

18

ELURIKKUS JA LOOMAAIAD

Mati Kaal Tallinna Loomaaed

Ajaloolises plaanis on loomaaiad maailma elurikkusele küll väga erinevat mõju avaldanud, kuid seekord pole meie asi minevikus sorida. Tänapäevaseid loomaaedu, nagu ilmselt mitmeid muidki institutsioone, on üsna mõttetu hakata võrdlema nende kunagiste eelkäijatega ja seda isegi suhte-liselt lähedases ajakavas. Nii kiire on olnud igasuguse inimtegevuse ja tehnoloogia areng.

Loomaaedu võib elurikkusega seoses vaadelda päris mitmest vaatenurgast lähtudes. Kui võtta ar-vesse, et nende teke on olnud kõikjal seotud linnalise kultuuri jõudmisega teatud arenguastmeni, siis kätkevad loomaaiad kindlasti oluliselt suuremat looduslikku elurikkust, kui neid ümbritsevad ini-meste loodud kivist ja betoonist “tehiskõrbed”. Ses osas ei suuda nad aga ilmselgelt pakkuda mida-gi rohkemat kui ülejäänud ulatuslikud pargialad. Pigem vastupidi, sest reeglina on inimkoormus neis ja botaanikaaedades, tänu ekstra korraldatud külastamisele, märkimisväärselt suurem kui muudes linnaparkides.

Enam tähelepanu väärib aga mõju, mis johtub loomaaedade sisulisest tegevusest ja sellel on juba märksa kaugemale ulatuv toime. Maailma arvukaim ja kõige ulatuslikuma levilaga selgroogne elu-kas, inimene, on oma tegevusega tõhusalt kahandamas kogu maailma elurikkust. Pole saladuseks, et pidevalt kaob tema tegevuse läbi maakera pinnalt muid eluvorme. Sageli on loomade elupaigad arulagedast inimtegevusest sedavõrd kahjustatud, et mingi eluetapi üleelamise tõenäosus muutub neile küsitavaks või on loomuliku sigimise protsess tõsiselt häiritud, mistõttu terved liigid, alamliigid või nende üksikud asurkonnad hakkavad pikkamisi hääbuma. Kollaps on paratamatu, kui lisaks looduses in situ toimivatele kaitseabinõudele ei lisandu tehistingimusis ex situ rakendatavad meetmed. Selles osas on loomaaedade käsutuses suurim kogus oskusteavet ja selles vallas ka parima praktilise kogemusega tegijad. Väga täbarasse olukorda sattunud loomade puhul on koguni vajalikuks osutunud kõik veel säilinud isendid tehistingimustesse ümber kolida, kuniks kõige teravamad looduses toimivad ohutegurid vajalikul määral leevendatud saavad.

Tänapäevased loomaaiad toimivad üleilmse võrgustikuna, olles hääbumisohus eluvormidele nagu viimaseks kindlustuskompaniiks. Niinimetatud teaduslikult juhitavad loomaaiad on koondunud mit-metesse piirkondlikesse organisatsioonidesse ja maailmaorganisatsiooni just eelkõige liigikaitseliste probleemide lahendamiseks ning tegutsevad tihedas koostöös maailma looduskaitse liiduga (IUCN). Jättes kõrvale pürja, nenelagle, kalifornia kondori jt vanad kõigile teada ja juba klassikaks saanud päästmise lood, võib leida hulga uuemaidki. Olgu siin näiteks toodud kas või habekotka Gypaetos barbatus taasasustamine Alpidesse, kus ta oli eelmise sajandi keskpaigaks täielikult hävitatud. Ala-tes 1974. aastast on tehistingimusis üles kasvatatud habekotkaid kõigi Alpe hõlmavate riikide kait-sealadele tänaseks lahti lastud ühtekokku juba 163. Kuigi nad saavad suguküpseks alles seits-mendal eluaastal, on praeguseks seal sigima asunud juba teine põlvkond nende looduslikes oludes ilmavalgust näinud järglasi.

Mõnikord pole enam võimalik taastada loomade kunagisi algseid elupaiku või tagada hääbuvate asurkondade julgeolekut nende ürgkodus. Üheks niisuguseks näiteks on põhja-laimokkninasarvik Ceratotherium simum cottoni, keda on Sudaani ja Kongo Demokraatliku Vabariigi piirile alles jäänud vaid kuus looma, kuigi 20 aastat tagasi oli neid veel 32 ja 40 aasta eest koguni ligi 500. Niisuguses olukoras jääb üle leida lähedaste tingimustega turvalisem paik, kuhu loomaaedade abiga luua uus tehisasurkond, kuigi ka loomaaedades leiduvate isendite hulk pole oluliselt suurem. Ka euroopa naaritsa puhul, kelle päästmisega on viimased 30 aastat tõsiselt tegelnud Tallinna loomaaed, polnud muud võimalust, kui luua Hiiumaale saareline tehisasurkond, sest liigi hääbumise põhjuste analüüsi järel osutus ebatõenäoliseks tagada taastatava asurkonna püsimine Mandri-Eestis. Niisuguseid loomaaedades ex situ ja kaitsealadel in situ toimivaid koostööprojekte on tege-likult tänaseks kogu maailmas käigus sadu, kuid see on üks kallimaid ja keerulisemaid võimalusi elurikkuse hoidmiseks.

19

Märksa odavam ja tõhusam võimalus pidurdada elurikkuse kahanemist ja kaasa aidata elurikkuse püsimisele tuleneb loomaaedade teisest väga olulisest tegevusvaldkonnast, milleks on loodus-haridus. Maailma tuhatkond teaduslikult juhitavat loomaaeda on tänapäeval kujunenud inimasus-tuse suurema kontsentratsiooni sõlmpunktides tegutsevateks muude elukate suursaatkondadeks. Aastal 2008 külastas maailma loomaaedu ühtekokku 700 miljonit inimest, mis on uskumatult suur hulk. Aastas käib seega loomaaias koguni iga kümnes meie planeedi elanik, jäädes tihti loomaaeda kogu pikaks päevaks ja olles avatud sellele informatsioonile, mida me talle pakume. Arenenud lääneriikides pole loomaaiad juba ammu enam pelgalt lastele mõeldud institutsioonid ning seal on täiskasvanute osakaal külastajate seas oluliselt suurem kui meil. Sedamööda, kuidas tehnoloogia areneb, muutuvad järjest tõhusamaks ja interaktiivsemaks ka loomaaedade võimalused oma asu-kate ja nende kodulooduse probleemide kohta lisateavet pakkuda. Neis maades on enamasti koo-lide jaoks kohustuslik teatud loodusteaduslike teemade käsitlemine koostöös loomaedadega, kuhu on selleks rajatud nn zookoolid. Loomaaia võimalikust omandisuhtest sõltumata on aga loomaaia pedagoogide töötasule rahaline kategi ette nähtud just haridusministeeriumi eelarvest.

Loomaaedade vahendusel kogutakse rikkamates ühiskondades märkimisväärne hulk vahendeid, millega rahastatakse elurikkuse looduslikes tulipunktides läbi viidavaid konkreetseid kaitseabinõusid ja olulisi liigikaitselisi rakendusuuringuid.

Nagu ütles tuntud Senegali looduskaitsetegelane Baba Dioum: “Lõpuks kaitseme me üksnes seda, mida armastame, armastame aga ainult seda, mida tunneme, ja tunneme vaid seda, mis on meile selgeks õpetatud.”

Euroopa naarits Hiiumaal. Foto: Tiit Maran

20

Habekotka portree. Foto: Maaja Kitsing

Külastajad Tallinna loomaaias. Foto: Inari Leiman