eesti arhitektuuri-teost

Karin Hallas-Murula

Tekst © Karin Hallas-Murula, 2012

Toimetanud Eda Posti

Kujundanud Mari Kaljuste

ISBN 978-9985-3-2642-8

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2012

www.varrak.ee

Printon Trükikoda AS

SISUKORD

Saateks 8

1. Rehielamu 10

2. Muhu Püha Katariina kirik 12

3. Dominiiklaste klooster 14

4. Padise klooster 16

5. Harju-Risti kirik 18

6. Kuressaare konvendihoone 20

7. Tartu Jaani kirik 22

8. Oleviste kirik Tallinnas 24

9. Pirita klooster 26

10. Saha kabel 28

11. Suur Ranna värav (Paks Margareeta) Tallinnas 30

12. Lühike jalg Tallinnas 32

13. Tallinna raekoda 34

14. Niguliste kirik Tallinnas 36

15. Tallinna Linnateater 38

16. Mustpeade maja 40

17. Kihelkonna kiriku kellatorn 42

18. Sutlepa kabel 44

19. Kadrioru loss 46

20. Tartu raekoda 48

21. Palmse mõisa härrastemaja 50

22. Roosna-Alliku mõis 52

23. Tartu Ülikool 54

24. Kaulbarsi palee 56

25. Rüütelkonna hoone 58

26. Kanuti Gildi hoone 60

27. Ungern-Sternbergi maja 62

28. Muuga mõisa härrastemaja 64

29. Heimtali viinaköök-juustukoda 66

30. Kaarli kirik Tallinnas 68

6

31. Tartu Peetri kirik 70

32. Alatskivi loss 72

33. Sangaste loss 74

34. Tallinna reaalkool 76

35. Vasalemma mõis 78

36. Olustvere mõis 80

37. Haapsalu raudteejaam 82

38. Kasari sild 84

39. Korp! Neobaltia hoone 86

40. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja 88

41. Aadlipank (nüüd Eesti Pank) 90

42. Lutheri vabriku klubi 92

43. Rotermanni soolaladu 94

44. Ammende villa 96

45. Reichmanni maja 98

46. Draakoni galerii 100

47. Lutheri villa 102

48. Eesti Draamateater 104

49. Buschi üürimaja 106

50. Krediidipank 108

51. Estonia teatri- ja kontserdihoone 110

52. Tartu saksa teater 112

53. Laupa mõis 114

54. Taagepera mõis 116

55. Vene-Balti laevatehase peahoone 118

56. Vesilennukite angaarid 120

57. Riigikogu hoone 122

58. Elamu Faehlmanni 2/4 / Kreutzwaldi 17 124

59. Ristiku kool 126

60. Velbri maja 128

61. Elamu Toompuiestee 6 130

62. Tammekannu villa 132

63. Arhitekt Siinmaa eramu 134

64. Eramu Lõuna 2a Pärnus 136

65. Urla maja 138

66. Tallinna Kunstihoone 140

67. Korterelamu Pärnu maantee 36 142

68. Eesti Panga Tartu hoone 144

69. Pärnu rannahotell 146

70. Pärnu rannahoone 148

71. Rakvere gümnaasium 150

72. Liiva kalmistu kabel 152

73. Tuletõrje hoone 154

74. Suure Munamäe vaatetorn 156

75. Tallinna laululava 158

76. TPI hoonestu Mustamäel 160

77. Lillepaviljon 162

78. Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone 164

79. Valgeranna puhkebaas 166

80. Linda kolhoosi kontor-klubi 168

81. Kuldne Kodu 170

82. Rapla KEK-i haldushoone 172

83. Tallinna Linnahall 174

84. Pirita purjespordi keskus 176

85. Lillepood Väike-Karja tänaval 178

86. Tallinna Metodisti kirik 180

87. Ühispank 182

88. Kawe Plaza 184

89. Fahle maja 186

90. Kumu kunstimuuseum 188

91. Neofunktsio nalistlikud eramud 190

92. Merirahu elamukvartal 192

93. Jõelähtme golfi keskus 194

94. Kesklinna koolide spordihoone 196

95. Rotermanni kvartali must maja 198

96. Uus ja vana jahuladu Rotermannis 200

97. Rotermanni laudsepa töökoda 202

98. Tigutorn 204

99. Kortermaja Siili 6 206

100. Heimtali kool ja võimla 208

101. Maanteemuuseumi välialad 210

Tekstis viidatud kirjandus 212

Nimeregister 214

Fotode ja jooniste allikad 219

Saateks

„Sinu sammud ei järgi mitte seda, mis on sinust väljaspool, vaid seda, mis on seespool, maha maetud, kustuta-

tud: kui üks kahest võlvistikust tundub sulle teisest rõõmsam, siis tuleneb see sellest, et kolmkümmend aastat

tagasi läks sealt läbi laiade tikitud varrukatega tütarlaps; või sellepärast, et tollele võlvistikule langeb teatud

kellaajal valgus, nii nagu see kunagi ühele teisele võlvistikule langes, ainult sul ei ole meeles, kus.” Italo Calvino

raamatut „Nähtamatud linnad” on mul kodus kolm eksemplari, see on sedavõrd vajalik raamat, et peab olema

alati käepärast.

Võimalus subjektiivselt valida kõikidest minu elus olnud ja olevatest müüridest, kaaristutest ja võlvistikest

101 kõige olulisemat oli äärmiselt ahvatlev ettepanek. Reisida uuesti läbi tuhandeid kilomeetreid ruumis ning

sajandeid ajas, taaskohtuda unustatu ja uuenenuga, rõõmustada ehitiste korrasoleku üle ja kogeda lagunemisest

põhjustatud jõuetust – kõike seda pakkus selle raamatu kirjutamine.

Olen kirjutanud arhitektuuriraamatuid, üritades olla objektiivne (just nagu see oleks võimalik) ning ikka

muretsedes, et kõik perioodid, hoonetüübid ja arhitektid oleksid proportsionaalselt esindatud ning isiklikud

otsustused mitte liiga esil. Hetkel, kui vabastasin end kohustuslikust lugeja harimise eesmärgist, hakkasin selle

raamatu kirjutamist tõeliselt nautima. Kujutlesin lugejaiks oma sõbrad, kellele ei hakka ju pidama ajalootundi,

küll aga võib nad kaasa kutsuda kõrvalteedel uitama, märkamaks tavapärast teise pilguga. Nii mõnigi hoone elab

meie teadvuses kivistunud paraadportreena, mille vahetu kogemise võimalus on stampväljenditega pea täiesti

eemale tõrjutud. Internet on paksult täis üksteise pealt kopeeritud faktitekste, mille lugemine arhitektuurist

lausa eemale peletab. Olen sedalaadi faktikuiva igavust püüdnud vältida. See ei ole arhitektuuriajaloo õpik ega

leksikon, ei ole tekst netis klikkimiseks, vaid raamat l u g e m i s e k s.

See on õnnelike ehitiste raamat. Valisin tutvustamiseks tähelepanuväärseid ehitisi, millel on hästi läinud, mis

on säilinud ja hooldatud, mõnigi hiljuti restaureeritud. Korras ehitise puhul on arhitekti mõtegi selgemini loetav

ja mõjukas. Terveid ja ilusaid valides kannatasid paratamatult need, mis samuti esitlemist väärinuksid, kuid

mis alles ootavad uut õitselepuhkemist. Nii jäid välja näiteks Narva raekoda, Mõisaküla kirik, Riisipere, Hõreda,

Kukulinna ja veel mitmed mõisahooned, Kaunase restoran, Tsooru ja Peetri keskusehoone, Paatsalu puhkebaas ja

paljud teised. Üksikutele mitte kõige paremas korras hoonetele tegin siiski erandi, sellistele, mille arhitektuurne

mõte on endiselt selgesti loetav ning ehitise väärikus pole kadunud alandava juurdeehitise, laguneva betooni ega

grafi tikoorma all. Need on tugevad hooned, nagu Linnahall või Linda kolhoosi keskus. Usun nende tulevikku.

On maju, mis end eksponeerivad, ja neid, mis seisavad tagasihoidlikult omaette. On hooneid, mis on sõnades

ilusaks räägitud ja kunagi sellisena ka tundunud, kuid millel nüüd tagasi vaadates pole enam endist tähendust

ega võlu. Mõnigi hoone, mida olen isegi põlvkonnakriitikuna kiitnud, pole ajaproovile vastu pidanud, nad lihtsalt

pole enam nii tähtsad.

Tänapäeval haibitakse arhitektuuri jõuliselt – kes end ei kiida, seda pole olemas. Mõnd uusehitist vaadates on

tunne, et tal polegi muud eesmärki, kui üllatada: majad, mis on otsekui hooajakaup. Nad just nagu ei peagi vastu

pidama kauem kui ajakirjapildi avaldamise või aastapreemia määramiseni. Siit jõuan põhjuseni, miks valikus on

suhteliselt vähe viimaste aastate ehitisi. Nad lihtsalt ei ole veel ajaproovi läbi teinud. Nendega on aega.

Erinevatest hoonetest on siin kirjutatud eri moodi. Mõne puhul on tähtsaim arhitektuurne kõnekus, mõnel

juhul emotsioon, mille ehitis on omandanud ea ja saatusega. Mõnel juhul on olnud tähendusrikas ehitamise

lugu, teisel arhitekti isik või hoopis omanik. Omaniku roll oli väga tähtis mõisate ehitamisel, kus arhitekt oli

tihti üksnes peremehe abistaja rollis. Niisiis ei ole tekstide ülesehitusel järgitud mingit kindlat struktuuri, küll

aga üritatud olla võimalikult faktitäpne. Eesti arhitektuurikirjutistes on faktivead nii sagedased, et neid juurde

produtseerida oleks rohkem kui vastutustundetu. Ehkki siinne raamat ei võimalda uurimuslikke tõestusi ega

teaduslikku viitamist, leidub siin uudseid fakte ja esmakordselt avaldatut.

„Mina üksnes räägin, [---] iga kuulaja aga peab meeles ainult neid sõnu, mida ta kuulda tahab. Ühtmoodi

võtab maailma kirjelduse vastu sinu lahke kõrv, teistsugusena hakkab see ringlema laadijate ja gondoljeeride

seas maja ees tänaval minu kojujõudmise päeval, hoopis isemoodi võin ma hakata puhuma vanas eas, kui Genova

piraadid on mu kinni võtnud, ahelaisse pannud ja seiklusjuttude kirjutajaga ühte kongi heitnud. Mitte hääl ei

juhi jutustust, seda teeb kõrv,” kirjutas Calvino.

Loodan, et kirjapandu elustab lugeja enda arhitektuuriga seoses kogetut ja innustab taas minema ehitiste

juurde, mis kunagi elamuslikult mõjunud. Pole tähtis, kas elamus on tulenenud arhitektuurist või hoopis ime-

ilusast õhtuvalgusest, mida kellegagi koos on nauditud.

Karin Hallas-Murula

116

Valga maakond, Helme vald

Ehitati 1907–1912

Arhitekt Otto Wildau (Saksa, Riia)

Taagepera mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub

mõjusaid kaugvaateid. Tohutu loss pole mitte ainult

väga efektne, vaid ka kaitstud võimalike rünnakute

vastu, olgugi et pere eelmine mõis ei langenud 1905.

aastal süütamise ohvriks, vaid hävis tulekahjus aasta

varem. Sellele vaatamata olid lossis ka salakäigud

põgenemiseks, nii palju siiski sotsiaalselt teravdunud

olukorda kardeti. Uhke 40-meetrine torn teeb ehitise

tõeliselt suursuguseks, kindluslikkust suurendavad

väikesemõõdulised aknad, mis lasevad domineerida

seinapinnal. See on juugendlinnus, nagu mõisauurija

Ants Hein on klassifi tseerinud rühma 20. sajandi al-

guse romantilisi kindlusliku ilme ja torniga mõisaid,

kuhu kuuluvad ka Holdre (sellele kavandatud torn jäi

ehitamata), Jäneda ja Neeruti. Siinkohal on hea juhus

panna kirja seni teadmata olnud Neeruti mõisa arhitekt:

selleks oli nimekas arhitekt Karl Schmidt (1866–1945)

Peterburist.

Taagepera projekteerijaks oli aga saksa arhitekt

Otto Wildau (1873–1942), kes sündis Berliinis ja tegutses

Riias. Ta on mitmete teistegi Eesti ja Läti juugendstiilis

mõisahoonete autor: Holdre (1910), Illuste (1912), Peetri-

mõisa (1912), Karki mõis Lätis. Mõisa laskis ehitada Hugo

Ferdinand Bernhard von Stryk, kes sai endale lubada

keraamilise kiltkivi toomist Hollandist. Väärispuit ja

palju muid materjale toodi Lätist.

Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses

on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud

maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni,

ülejäänud seinapinda katab pritskrohv. Fassaad on

rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muu-

detud plastiliseks poolümarate eendite ning rõdudega,

mis moodustavad kokku hästi rütmistatud terviku.

Hoone ruumid olid iseloomulikult romantilises laadis

ning plaanilahendus asümmeetriline. Madal võlvitud

trepihall on ühtaegu nii „keskaegne” kui pehmelt juu-

gendlik. Maja oli tollal ka sisseseadelt väga kaasaegne:

lossis oli keskküttesüsteem.

20. sajandi alguse romantilistes mõisates võib näha

aadelkonna omalaadset protesti kodanlikustumise vas-

tu. Hermann von Keyserling kirjutas: „Aadlimeelsus on

inimlikult kõrgem absoluutses mõttes. Kodanlane on

54Juugendkindlus

TAAGEPERA MÕIS

117

turvalisuse inimene, aadlik on ohu, riski inimene. [---]

Meie, baltlased, ei kao kuhugi niikaua, kui me ei muutu

kodanlasteks.” (Baltikum. – Euroopa spekter, 1928.)

1922. aastast alates oli majas kopsutuberkuloosi sana-

toorium ja hiljem ravila, tänu millele hoone oli suhteliselt

hästi säilinud. Nüüdseks on see restaureeritud hotelliks.

Ajaloolisust on rakendatud maksimaalselt: hotelli toad

kannavad endiste elanike eesnimesid: lossi peasaal on

Hugo saal, tema türklannast naise Anna Sophie nimi

on pandud restoranile. Kui juba pereasjadeni läks, siis

– liigub jutt, nagu oleks tuntud Eesti-Soome kirjaniku

ja ühiskonnategelase Ella Murriku ehk Hella Wuolijoki

soontes voolanud mõisahärra Hugo von Stryki verd. Ella

Murrik on tõesti Sangastes sündinud, mõisahärra sohi-

laps olevat olnud tema vanaema Anne. Hella Wuolijoki

lapselapse, Soome välisministri Erkki Tuomioja väitel

olevat vanaema Hella seda elu otsustavatel hetkedel

mõista andnud. Ent vaevalt annaks ta loa nimetada

mõnd Taagepera lossi ruumi Hella-nimeliseks.

126

Tallinn, Ristiku 69

Projekt 1927, valmis 1929

Arhitekt Herbert Johanson

Ristiku koolimaja on nii saksalik ehitis, et tundub,

nagu oleksid selle ehitanud baltisakslased. Ometi on

tegemist esimese Eesti aegse koolimajaga, mis pealegi

meie esiarhitekti Herbert Johansoni projekteeritud. Tollal

linna ehitusosakonna projekteerimisbürood juhatanud

Johansoni laualt tulid ka edaspidi kõik linna tähtsamad

koolimajad: Elfriede Lenderi gümnaasium (Kreutzwaldi

25, 1933–1935), Lasnamäe algkool (Majaka 2, 1932–1935),

Prantsuse lütseum (Hariduse 3, 1936–1937), 20. algkool

(Pärnu mnt 71, 1937–1939), kodunduskeskkool (Tõnismägi

12/14, 1935–1937), J. Westholmi gümnaasium (Kevade 8,

1938–1940, Johanson koos Artur Jürvetsoniga).

Ristiku kool on Johansoni esimene valmisehitatud

koolihoone, veelgi varasem oli 1924. aastal sama algkooli

puitvariant, mis pidi ehitatama Härjapea tänavale, kuid see

jäi ellu viimata. Linnavalitsuses asju arutades otsustati,

et kool peab siiski olema kivist ja rohkem silmatorkaval

krundil ning valik langes praegusele kohale.

Huvitav seik on seotud koolimaja ehituse rahasta-

misega. Vähe teada fakt on, et linnavalitsus asutas juba

1916. aastal kultuurkapitali, täpsemalt „Eesti talurahva

vabastamise ja iseseisvuse kultuurkapitali”, kuhu alates

1917. aastast hakati eraldama 0,1% linna eelarvest. 1927.

aastaks oli laekunud 32 300 krooni, millest esimene suur

väljamakse 30 000 krooni tehti Pelgulinna algkoolimaja

ehituseks. See anti välja 10-aastase ja 6% suuruse lae-

nuna. 1928. aastal korrigeeritud põhimääruse kohaselt

otsustati samast kapitalist edaspidi toetada ka Eesti

ajalugu käsitlevate suurteoste väljaandmist või Tallinna

linna ajaloo alaseid uurimusi. Riik jõudis kultuurkapitali

asutamiseni teatavasti 1925. aastal.

Ristiku koolimaja stiili laenamine Saksamaalt näitab

Johansoni (nagu ka Habermanni) varasema loomingu väga

suurt mõjutatust Saksa arhitektuurist, mis arvestades

nende õppimist Saksamaal (Johanson Darmstadtis ja

Habermann Dresdenis) oli ju üsna loogiline. Võttis aega,

enne kui see eestilikumaks hakkas muutuma. Saksapä-

raseks teeb selle koolimaja eelkõige rombimustriline viil,

mis meenutab vahverki. Muidu dekoorinapis välisilmes

tõmbab tähelepanu ekspressionistliku hammasdekoori

ja kuulidega portaal.

12 põhiklassiga algkoolihoone ehitust alustati 1927,

klasside osa ja köök valmisid 1928. aastal ning maja

lõplikult 1929. aastal. Monumentaalne kivist hoone lõi

ühelt poolt Ristiku (endise Oskari) tänava lõpetuse, teisalt

muutus väikeelamute piirkonnas selgelt esiletõusvaks

mahuliseks dominandiks. Kahest ristuvast tiivast koosnev

hoone võimaldas funktsioone eraldada, lõunapoolsesse

59Saksalik koolimaja

RISTIKU KOOL(Pelgulinna algkool)

127

tiiba paigutati klassiruumid, sellega ristuvas osas on

saal-võimla, kantselei, õpetajate tuba ja kooliteenija

ning direktori korterid. Eraldi klassid olid ette nähtud

puutööks, füüsika- ja laulutundideks. Interjööris andsid

kunstilise lisamõõtme sepisrauast elemendid – treppide

käsipuud ja garderoobi võred.

Noore arhitektina Johansoni käe all tööd teinud Nikolai

Kusmin on meenutanud: „Mäletan, et oma järjekordset

ringsõitu sooritades jõudis arhitekt Johanson ka Ristiku

kooliehituse juurde, kutsus mind kaasa ja suundus

ehitustandrile. Seal pöördus tema poole kohalik kümnik

(meie mõiste järgi töödejuhataja) küsimusega, kuidas

armeerida vestibüüli keskne raudbetoonist kandepost,

millele pidid tuginema kõik vahelaed ja trepidki. Peale

lühikest mõtlemist andis arhitekt Johanson temale

ülitäpseid juhtnööre vertikaal- ja horisontaalarmatuuri

kohta, nimetades raudade arvu ja põiklõiked. Olin rabatud!

Meie kõrgkoolis oli ka selline distsipliin, raudbetoon,

kuid seal pidime kõik peensusteni arvutama ja välja

joonestama. Et arhitektil peab aga kogu see tarkus

olema peas, oli minule suureks üllatuseks. Arhitekt

Johansoni prestiiž tõusis minu silmis mitmekordseks.

Taipasin, et sellised teadmised ehitustehnikast on

arhitekti igapäevasest tööst lahutamatud.” (Nikolai

Kusmini mälestused.)

146

69Pärl rannaliival

PÄRNU RANNAHOTELL

Arhitektuurikonkurss 1934, ehitati 1935–1937

Arhitektid Olev Siinmaa ja Anton Soans

Funktsionalistlik arhitektuur on alati sümboliseerinud

kauneid omariikluse 1930. aastaid ning on eestlaste

mälus tähendusrikkam kui mis tahes teine arhitek-

tuuristiil. Pärnus mere kaldal valendav rannahoone oli

üks selle tugevamaid märke läbi nõukogude aja. Valge,

dünaamiliselt kaarja eendosaga kutsuvalt mere poole

sirutuv hoone mõjus Pärnu rannas elegantselt ka siis,

kui selle fassaadilt krohvi pudenes.

1935. aastal toimunud Pärnu rannahotelli arhitek-

tuurivõistluse konkursitingimustes nõuti ruume, mis

„olgu päikeseküllased ja elamismugavad ning omas

asetusviisis ei tohi avaldada kasarmulist muljet”.

Stiilivalik jäeti vabaks, kuid paljud eelistasid mõistagi

moodsat ja kerget funktsionalismi. Suvine ehitis pidi

vabastama seltskondlikust pingulolekust ning mõjuma

vabameelselt. Preemiatega pärjatud lahendused olid

asümmeetrilised, mahtude vaba paigutuse, kergete

sammastike ja terrassidega. Edgar Johan Kuusiku

töös ulatus katuseterrass kogu maja kohale, tekitades

omaette promeneerimisala.

Konkurss siiski ei andnud oodatud kindlat tulemust.

Esikoht jäeti välja andmata, teisele kohale jäid kolme

arhitekti – Erich Jacoby, Nikolai Kusmini ja Edgar Velbri

tööd – ning kolmandale Edgar Johan Kuusiku projekt.

Edasine projekteerimine anti aga hoopis linnaarhitekt

Olev Siinmaale. Hoone ehitati tema ja Anton Soansi

projekti järgi. Ehitust alustati 1935. aasta augustis ning

hotell avati 19. juunil 1937. Avar fuajee ja trepiruum,

puhketuba ja suur restoran ning katuseterrass – Pärnu

teistel hotellidel polnud midagi kõigele sellele vastu

panna. Numbritube oli uues hotellis 70, neist 40 ühe- ja

23 kahekohalist tuba, 6 kahetoalist sviiti ning üks kor-

tersviit president Pätsile, kes oli isiklikult soodustanud

protsendita riigilaenu saamist. Päts oli ka see, kelle

ettepanekul ei ehitatud mitte 50-toalist, nagu algul

plaanitud, vaid 70-toaline hotell.

Numbritubade kvaliteedivahe on fassaadil aimatav.

Parimad olid merevaate ning lahtise terrassrõduga toad,

mida oli 25. Neis oli keskküte (esialgu vaid I ja II korrusel),

kõigis tubades soe vesi, enamikus ka telefon. Hotellil

oli oma postkontor ja sidesõlm ning võõrkeeli kõnelev

personal. Uue hotelli avamisega suurenes tublisti roots-

lastest puhkajate hulk, vähenõudlikumad soomlased

käisid juba varemgi. Tube hakati reserveerima juba talvel.

1937. aastal peatus hotellis 1163 ning 1938. aastal 1471

inimest. Rannahotelli majandas linnavalitsus.

Et hotelle vajasid ka nõukogude inimesed, siis pää-

ses Pärnu rannahotell lammutamisest ja totaalsetest

147

ümberehitamistest. Sümboolne oli, et rannahotell

oli esimesi funktsionalistlikke hooneid, mida kohe

1990. aastate alguses rekonstrueerima hakati. Arhi-

tektuuribüroo Väärtnõu ja Ringo projekti (1991) järgi

tehti majale nii mõnigi muudatus, mida muinsuskaitse

praegu arvatavasti enam ei aktsepteeriks, kuid siis olid

ajad teised, muinsuskaitse pigem hoogsale arengule

ristiks jalus ning sellest sai ka „üle ja ümber”. Hoone

sai mitmeid täiendusi: restorani laiendati mere poole,

nii et poolkaarse eendosa välisaknast sai siseaken,

endise seina koht on näha postidereast, mis ruumi

keskele nihkus. Restorani otsa püstitati paviljonilaadne

juurdeehitis ning juurdeehitise sai ka puiesteepoolne

ots. Värvisondaažides välja tulnud toonid tundusid

rekonstrueerijaile liiga pastelsed ning uude värvila-

hendusse jäeti alles valged, hallid, mustad ja pruunid

toonid ning lisati jahedamat sinist. Numbritoad ehitati

ümber, vaid kaks neist jäeti algse kujuga.

Hotellitubade uue kujunduse tegi soomlane Arto

Kukkasniemi, üldkasutatavate ruumide sisekujun-

duse Marje Piiroja. Üldine meelsus siiski säilis, nagu

ka terve rida detaile, fuajee põrandad, trepikäsipuud,

laedekoor jm. 1994. aastal väljapuhastatud pärl jäi

rannale helklema.