Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal K 9. september 2015

2

Draama 2015

Piiripealseid olukordi on elus üsna palju. Enamasti ole-neb see sellest, kuidas eri inimesed tajutavat tõlgendavad. Ühe jaoks on näiteks toit liiga mage, teise jaoks jälle liialt soolane. Üks kurdab, et tal on palav, teine ei otsib, kust midagi rohkem endale ümber saada, et külm ei oleks.

Samas on aga ka selliseid olukordi, kus üks pool on otsustaja ja teatab teisele, kuidas asi tegelikult on. Festivali puhul, kus külalisi ja osalejaid on niivõrd palju, on selleks näiteks kurbmäng „sees või väljas“: kes täpselt kaelakaar-tidega soovijatest teatrisaali pääsevad ja kes on need, kes peavad kurvalt norutades ukse taha jääma.

Uurisin eile, kuidas käituvad sellises piiripealses olu-korras tänavused huvilised Vanemuise suures majas, kus etendati NO99 lavastust „Mu naine vihastas“. Teatri NO99 etendused draamafestivalil on aastatega nn kaelakaartide hulgas juba kurikuulsaks muutunud. Kõik tahavad neid näha, kuid vähesed pääsevad piletita saali. Mõnikord kedagi sisse ei lubatagi, kuid huvi ja soov on nii suur, et kohale proovima minnakse ikkagi.

Ka seekord oli selge, et sissepääsu lootsid paljud. Juba alguses vangutasid uksel valvavad teatritöötajad pead, et piletita on lootust vähe. See aga kedagi ei heidutanud ja ukse kõrvale kogunes mitmekümnepealine näitlejate, va-batahtlike ja külaliste hulk, kes ikkagi lootsid, et ehk on just nemad need, kes saavad sisse, mitte ei pea välja jääma.

Selline tung on tegelikult festivali ajal üsna tavaline, kuna noored teatrihuvilised on täis lootust ja suurt huvi kõi-ge teatraalse vastu. Mäletan minagi oma esimesi vabataht-liku-aastaid. Kuigi iga päev tuli täita mitmeid ülesandeid: pileteid kontrollida, meeneid müüa, plakateid kleepida, planke üle värvida või joostes muid asju ajada, jagus alati aega iga päev vähemalt kaht-kolme etendust näha.

Ajad on kümne aastaga natuke muutunud. Hea kui töö kõrvalt festivali ajal kas või ühele etendusele jõuab. Üldise-mas plaanis on üha rohkem lavastusi, mis soovivad kindla suurusega mängukohta, mis omakorda tähendab kindlat publikuarvu. Praegu ringi vaadates tundub, et ukse taga ootajaid on vähem ja ka saali pääsevad vähemad.

Võib-olla on asi aga selles, et kuna kava on tihe ja mängupaiku jagub üle terve linna, tuleb teatrihuvilistel juba varakult otsus langetada, millise ukse taha minna. Kas sina juba näiteks tead, mida täna vaatama lähed? Kui tead, siis soovin ma sulle, et pääseksid oma väljavalitud saali ja tuleksid sealt välja mõnusa teatrikogemuse võrra rikkama-na. Häid elamusi!

Merilyn MerisaluDRAAMA ajalehe peatoimetaja

Mis saab teatrihuviga abiturientidest?

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

(Naerab) Ma arvan, et peaksin nende meeste kohta rohkem teadma, et nendest tegelikku arvamust omada. Eks see võib-olla on pigem meile eelneva generatsiooni „kiiks“. Mulle tundub, et tänapäeval on rohkem täishabe või clean-shave. Et siis vuntsid on natuke vanamoodsad ja teisalt stereotüüpsed – tavaliselt kujutatakse perverte alati vuntsidega. (Naerab)

Sees või väljas?

Mida arvad vuntsidega meestest?

Edith (34)insener

Nagu ikka, peavad abituriendid aasta lõpuks otsustama, mida nad oma eluga edasi teha tahavad.

Võiks eeldada, et teatri-lembesele abituriendile on selleaastane draamafestival kingitus, et aidata gümnaa-siumi lõpus langetada valik. Aga paraku see nii ei ole.

Pärast esmaspäevast teatrihariduse ümarlauda muutus ilmselt nii mõnegi teatrihuvilise noore silmis olev säde veidikene tuhmi-maks.

Võis ju arvata, et es-maspäevases ümarlauas arutatakse teatrihariduse valupunkte, kuid sellegipoo-lest mõjus see kõik kuidagi erilise morbiidselt. Kõik on

halvasti. Kõike on liiga vähe. Midagi ei saa teha.

Selle kõige taustal tun-dub, et Eestis teatrikunsti õppima hakata ei ole just kõige säravam idee ning ei jäägi vist muud üle, kui minna välismaale. Ja sellest on väga kahju.

Olles aga ise osaline kahes lavastuses, kus mul oli võimalus näha noori näitlejahakatisi lähemalt kui laval, siis pean tunnis-tama, et teatrikooli juhtide probleemid tudengitele just ülemäära korda ei lähe (vähemalt mitte väliselt).

Kõik nautisid täiel rinnal teatrit, teatri tegemist ja kõike selle juurde kuuluvat. Tundub, et ruumipuudus

3

2015 Draama

Mis saab teatrihuviga abiturientidest?

Vaata TÜVKA tantsukunsti tudengite lavastust „Las mehed kasvatavad vuntse“ täna kell 00:00 TÜ kirikus.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Mida arvad vuntsidega meestest?

Tõenäosus, et tegu on kuulsate semiootikutega, on suur. Noh, meeste puhul, kellel on vuntsid. Üldiselt on ilmselt tegu sellise huvitava hobiga. Näiteks kujundada kaunilt oma ihukarvu. Isiklikult arvan, et välimusele see palju juurde ei anna. Kui, siis huumoripunkte.

Ma ei leia, et see oleks meeste puhul väga tähtis omadus, kas neil on vuntsid või ei ole. Peaasi, et need ei torgiks. Pigem meeldivad mulle habemed, aga vunts-habe kombinatsioon on ka äge. Vuntsid... Viiskend-viiskend ehk kas on äge või mitte. Aga torkimise teema on küll. Et kui on vuntsid, siis võiksid olla korralikud pehmed vurrud ja hoolitsetud, mitte pudrused.

Marili (27)teatri Must Kast turundusjuht

Mari-Liis (25)Generaadio programmijuht

ja vähesed vahendid küll kammitsevad Eesti teatriha-riduse arengut, aga noorte entusiasmist ja tahtest küll puudust ei ole. Kahju ainult, et ümarlauas viibinud len-nukaaslased ei olnud minu-ga koos nendes proovides, et taastada mingitki usku Eesti teatriharidusse.

Kuigi ma võiksin pikalt kirjutada sellest, mis kooli ma tahaksin minna ja miks, siis tuleb tõdeda, et tegeli-kult ei olegi seal suurt vahet. Igas koolis on omad mured, igas koolis on midagi puudu ja midagi liiga vähe. Igas koolis tekivad uued problee-mid. Ja teiselt poolt on igas koolis inimesed ja teatriõhk-kond olemas.

Selle paari päevaga, mil ma nendes lavastustes kaasa tegin, sain selgeks, et kõikjal, kus saab õppida teatrikunsti, olgu see siis näitlemine, lavastamine, kirjutamine või arvustami-ne, kõikjal on olemas see teatriaura või atmosfäär, mida mina otsin. Alati saab paremini, aga vahel tuleb osata rahul olla ka sellega, mis on.

Ja kui see kõik tundub ikka liiga halb ja kole, siis mis seal ikka, tuleb luua oma teater, omad reeglid, oma süsteem, oma meetod ja hakata ise katsetama.

Eks midagi saab ikka.

Oliver Issak

Eesti Teatri Festival 20157. - 13. september * Tartu

kuraatoriprogramm Piiri pealkuraator Peeter Raudsepp

draama.ee Piletid Piletilevis

4

Draama 2015

2010. aastal lõi üheksa väiketeatrit (sh SA Eesti Teatri Festival) SA Vaba Lava ehk kollektiivse katuseteatri. Maja avati mullu septembris Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. DRAAMA ajalehe toimetus küsis mõned küsimused Vaba Lava esimese hooaja ühe kuraatori Madis Kol-giga.

Kuidas hindad vaba-kutselisi toetava katuse-teatri esimest hooaega?

See küsimus nõuaks tegelikult pikka ja põhjalik-ku vastust, analüüsimaks kõiki lavastusi eraldi ning vastamaks eri arvustajate arvamustele. Kui kriitik on retooriliselt küsinud mil-leks meile Vaba Lava ning hinnanud esimeste tegutse-miskuude ja mõne esimese lavastuse põhjal seda, kas teatriime on juba sündinud, siis sel moel minu meelest sedalaadi teatri toimetõhu-sust mõõta ei saa.

Olen olnud korduvalt Teatriliidu aastaauhindade žürii liige ja pidanud otsima imet sajakonna aastas esi-etenduva lavastuse seast. See pole üldse kuigi kerge. See pole ka süüdistus, sest kunsti ei tehtagi võistlusena.

Avahooajal pälvis Vaba Lava kaks teatriauhindade nominatsiooni ja ühe auhin-na. See näitab mõõdetavaid tulemusi, aga pole hetkel kõige tähtsam. Peame aru saama, kas selline foorum annab meie teatrimaailmale rikastavaid erinevusi; kas tulevad esile repertuaari- ja projektiteatri tugevused, mida siis saaks mõlemale poole edasi arendada; kas me tohutus teatritulvas on üldse nii palju sõnumit, mille väljendamiseks raha taotle-

Vabast lavast ja Vaba Lavast

Igale Vaba Lava hooajale annavad näo kaks kuraatorit. 2014/2015 hooaja kuraatorid olid rahvusvaheline teatriekspert Oleg Lojevski ning teatriteadlane ja -kriitik Madis Kolk. 2015/2016 hooaja valikud on teinud teatriuurija ja -kriitik Madli Pesti ning rahvusvaheline teatriekspert Thomas Frank.

FOTO: Mona Menets

FOTO: Peeter Langovits

5

2015 Draama

Vabast lavast ja Vaba Lavastda jne. Küsimusi on palju ja kui mõnele saame enam-vähem pädeva vastuse näiteks viie aasta pärast, siis on Vaba Lava ennast igati õigustanud.

Iga hooaeg allub kahe kuraatori valikutele. Millis-tel alustel tegid kuraatorid valiku esimesel hooajal?

Pidime Oleg Lojevskiga olema omamoodi pioneerid ning ei saanud veel otseselt midagi eeldada ega kedagi suunata. Tahtsime saada pildi sellest, mis mõtted ja projektid on vabakutseliste teatrijõudude sahtlitesse kogunenud ning kas need on tõepoolest sellised asjad, mida ei saa teostada mõne sissetöötatud institutsiooni seinte vahel. Oluline kritee-rium oli ka tegijate profes-sionaalne taju selles osas, kas huvitavalt kirja pandud projekt leiab ikkagi ka laval toimiva vaste.

Tahtsime näha, mis suu-nas meie teater oleks või-meline punguma ja paisuma eeldusel, et senimaani on üks või teine oluline lavastus jäänud teostumata olmelis-tel põhjustel. Kuraator peab oskama valida ja nõu anda, kuid lavastaja ja näitleja eest ta lavale minna ei saa, see-ga ei esitlenud me ka oma hoiakuid kuigi kärarikkalt.

Kas ja kuidas pakub kuraatorivalikuga teatri-maja dialoogi igasügisele festivalile ning muudele showcase’idele?

Kuna Vaba Lava on nüüdsest meie teatripildi osa, siis pakub ta seda loo-mulikul teel ja enesestmõis-tetavalt. Kas ka kunstilist pilti rikastavalt, seda peab otsustama iga järgnev (nii DRAAMA kui ka Vaba Lava)

kuraator.

Sel aastal koondab DRAAMA festival enda alla mitmeid alafestivale ja showcase’e, sealhulgas ka Vaba Lava valitud lavastu-si. Kas sellest võiks saada traditsioon ka järgmistel festivalidel?

Kindlasti.

Esimese hooaja kuraa-torite valiku 11 lavastusest on nelja lavastuse autor või üks autoritest välis-maa teatritegija. Kas Vaba Lava üks eesmärk ja/või boonus on olla platvorm meie ja välismaise liitmisel ja tutvustamisel?

Jah, muidugi. Aga taas eeldusel, et see meile tõepoolest midagi annab ja õpetab.

Mida pakub Vaba Lava uus hooaeg?

Kuraatorid Madli Pesti ja Thomas Frank on koosta-nud intrigeeriva programmi alapealkirjaga „Tavalised inimesed: alastusest enam“. Ootan põnevusega ega oskagi veel täpsemalt kom-menteerida. Kui esimene hooaeg püüdis selgitada, mille nimel lavale püüeldak-se, siis loodetavasti näeme nüüd rohkem lava ja soot-siumi omavahelist suhet.

Millisena kujutad ette Vaba Lava viie aasta pärast?

Loodan, et Vaba Lava on viie aasta pärast suutnud vastata küsimusele, miks meie teatris on elujõuline just see hübriidsüsteem, kus repertuaari- ja projektiteatrid teineteist täiendavad, mitte ei kopeeri.

Marite H. Butkaite

Täna kell 18 etendub Vanemuise suures majas 101 tudengi koostöös valminud etenduskunstide eluolust pajatav humoori-kas ühislavastus.

„Piiri peal ehk nii me oleme“ on EMTA lavakuns-tikooli 27. ja 28. lennu, TÜ teatriteaduse, EKA stseno-graafia, TÜ Viljandi kultuuri-akadeemia teatrikunsti 10. ja 11. lennu, tantsukunsti ja teatrikunsti visuaaltehnoloo-gia ning TLÜ koreograafia tudengite ühislavastus, mis võtab kokku terve tänavuse kuraatoriprogrammi.

Festivali kuraator Peeter Raudsepp rääkis, et keegi ei kujutaks ilmselt ette, et keel- ja puhkpille õpeta-

taks eri koolides, keegi ei eraldaks maalikunstnikke ja graafikuid eri koolidesse.

„Ometi peame teatrialal killustatud ajalooliseks pa-ratamatuseks. Aeg on seda muuta!“ ütles Raudsepp.

Lavastuse esimeses osas heidetakse pilk teatrikoolide igapäeva: kas pannkoogi ja lõvi mängi-mine on endiselt au sees? Kas tikutopsis on võimalik tantsida? Mis loom on stse-nograaf? Kas teatriteadlasel on ka katseklaasid? Kas me ikka veel armastame ooperit?

Lavastuse teine vaatus on humoorikas ülevaade Eesti teatrite lavaelust ja kõi-gest, mis seda ümbritseb: klatš, klots ja glamuur. :):

Täna etendub super-lavastus „Piiri peal ehk nii me oleme“

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

6

Draama 2015

Inimene, keda polnudRaske on sõnadega

kokku võtta midagi, mis on sõnastamatu. Just sellise tunde tekitas Rene Kösteri „Tzion“. Kuidas võtta kokku elu, inimest, tervet maailma aegade al-gusest tänaseni? Kösteril on õnnestunud mahutada kõik see napi kolmvee-randi tunni sisse.

Publiku ees seisab üle-ni valgeks võõbatud kuju. On see mees? Naine? Inimene, sümboolselt valge nagu tabula rasa, puhas leht. On ta tulnud taevast või põrgust, alles sündinud või läbinud puhastustule? Me ei tea.

Ta seisab siin, silmad lahti, aga ei näe midagi. Samas pole kahtlustki, kes seda ruletti täna siin saalis kontrollib, kes on mängu-juht. Ta on saabunud.

Köster kompab lavas-tuses piire nii mehe kui ka naisena. Tema naine are-neb süütust ja lapselikust sensuaalseks, edevaks, õrnaks ja enesekindlaks, ta kogeb pettumust ja valu, aga mitte ainult.

Autori enese loodud muusika veab teda kord meelierutavalt kaasa, kord lükkab tegelase vastu taht-mist tundmatusse nagu rituaal. Kui naine saavutab kontrolli, on see vabastav.

Mees on „Tzionis“ aga teistsugune: kõik kordub, ent alltekst on teine, tantsu esteetika muutunud. Köster ei anna meestele armu, endalegi mitte. Ta on ühtaegu kriitiline nii kogu meessoo kui ka ene-se suhtes, ta pole pelgalt kõrvaltvaataja, vaid on ise osa klannist.

Eksistentsiaalne karje, hirm unustatud olla, tunne,

et maailm keerleb liiga kiiresti, lööb publikule teravalt kuklasse. Saal on hiirvaikne. Keegi ei kahtle, et mees on raske olla.

Kohati rapib helikeel keha armutult, hetketi jõutakse aga täielikku sünkrooni, ehk isegi har-mooniasse nagu eluski. Eluring, mis algab eikuskilt ja lõppeb eikuhugi, nii

võiks seda vist nimetada. Tema kehakeel väljendab aga valu ja müra kõrval nii palju rõõmu ja elamise pu-hast kaifi, et kindlasti pole tegemist rõhuva õhkkonna või – veel enam – masen-dava lavastusega.

„Tzion“ pühitseb elu koos kogu selle mõttetuse, müra ja sensuaalsusega, koos kontrollimatu ja har-

FOTO: Juri Kondrjatevmoonilisega, kus segamini on seks ja surm ning kõik seal vahel.

Tantsija suhe heliga, seesugune filigraanne täpsus ja tunnetus, mis vä-listab igasuguse juhuslik-kuse, on kahtlemata selle tulemus, et kujunduse au-tor on lavastaja ise. Keha etendab kümneid, sadu või tuhandeid võnkeid – kord pehmelt, siis teravalt, lausa masinlikult.

Köster segab eri esteetikaid mängleva kergusega. Revo Kopluse valguskujundus kõnnib samuti mööda peent joont, olles teravalt läbistav, aga ka armastav. Geomeetria loob korda samavõrd kui ahistab.

„Tzioni“ tegelane ei vaata publikusse, ta vaatab enda sisse, ta on ametis iseenda nägemisega ning ohuga viimnegi enesetead-vus ja minapilt kaotada. Kord kaob ta ümbritsevas-se ja kord kaob ümbritsev temasse.

Meile viirastuvad pildid, mis tulevad vaid selleks, et hetke pärast kaduda. Usk, rituaalid ja inimene saavad üheks.

Ta polnudki ei mees ega naine, polnud põrgut ega taevast. Rituaal on kor-raga väljaspool inimest ja sügaval tema sees. Vaataja poole pöördub see valge väsinud inimene alles päris lõpus: viimase õlekõrrena püüab ta ennast näha teis-tes, otsib oma peegeldust meie silmist.

Kas ta seda sealt leidis, jääb teadmata. Vett valades puhastab Köster rituaalselt nii enda kui ka publiku.

Ivika Saaroja

7

2015 Draama

Avatud piiridega rännakRuumirännakuline

teatrivorm hakkab juba tasapisi vaata et moeas-jaks saama, sest paari viimase kuu jooksul on see vähemalt kolmas tao-line lavastus, millele olen olnud tunnistajaks.

Samas, miks mitte ajas ja ruumis rännata, kui see tegijaid ja vaatajaid köi-dab? Klassikalisele näitleja vs publik vormile on see kahtlemata (siiani veel) värs-kendav alternatiiv. Mis aga põhiline, võimalusi on sellise teatri tegemisel kordades rohkem, kui ühes nelja seinaga piiratud ruumis, kus mäng niisama lihtsalt vast kontrolli alt ei välju.

Teine liikuva teatri eelis on kahtlemata seotud mängupaikade paljususe ja nende kohtade spetsiifika-ga. Ruumid ise, koos oma erilise atmosfääriga mängi-vad siinkohal nii palju kaasa, et neile on üsna võimatu leida asendust dekoratsioo-

nide-butafooria näol.„Pärismaalaste paaritu-

mismängud“ kujutab endast jalutuskäiku läbi meie kodu-linna, lastes jalutajal heita pilk selle nii tõsisematele kui ka helgematele hetke-dele, tõstatades samal ajal küsimusi perekonna, suhete, suhtlemiste, suhtumiste, läbi-käimiste ja –saamiste kohta.

Õigupoolest võiks seda lavastust nimetada oma-moodi korteriretkeks, sest selle rännaku peamised sihtpunktid on just mitmed Annelinna ja Ülejõe paneel-majade korterid. Iga selline korter viib vaataja uude maailma: noorpere tüli või ööpäevaringse meeletu läbu keskmesse, korteri ühistu koosolekule või hoopis vanaemale külla, maitsma kodutehtud pannkooke.

Ometi ei toimu kogu tegevus ainult korterites, terve teekond alates Tasku Rimi kalaleti äärest kuni Annelinna majade vahele sisaldab endas kohtumisi

eri värvikate karakteritega, olgu nendeks siis agarad moosimüüjad, kraamiga ülekoormatud kolijad Turu sillal, üksik supleja sügise-hõngulises Anne kanalis või ennast inimestele vägisi külge kleepiv müügimehe taoline isend, kes patrab va-hetpidamata mingisugusest ebamäärasest lunastusest.

Selle lavastuse piirid on äärmiselt avatud, sest õigupoolest võib ootamatult mängu astuda kes iganes, alustades suvalisest möö-dujast, lõpetades politseiga. Siiski ei lõppenud etendus, millel käisin mina, just väga ekstreemselt (kuigi paar vanainimest ühes korterma-jas said üsna marru aetud küll). Ja tõenäoliselt ei olnud need äärmiselt pahased vanurid oma rõdudel ülian-dekalt mängivad näitlejad, vaid tavalised inimesed, kes tões ja vaimus uskusid, et tegemist on korra- ja rahu-rikkumisega.

Seevastu on etenduse

külastajale just sellised „tõelised“ hetked vast kõige suuremad pärlid. Ma ei taha öelda, et inimeste provotseerimine ehtsate reaktsioonide tekitamise eesmärgil peaks olema eesmärk omaette, vaid lihtsalt need momendid, kus kaob piir mängu ja reaalsu-se vahel, võiksid olla veelgi suuremad. „Pärismaalaste paaritumismängud“ on just sedasorti lavastus, kus selline piiri hägustumine muutub ääretult oluliseks. Kui on juba tõelisuse peale rõhutud, siis tulekski ainult sellest lähtuda.

Veidi häiris mind see, et mõned ekskursioonigrupi teele „juhuslikult sattunud“ inimesed olid liiga äratun-tavalt näitlejad. Kui näi-nuks esinejatel veidi enam tõetunnetust ja loomulikku olekut, oleks see olnud üsna täiuslikkuse lähedane teatrielamus.

Piret Kuub

FOTO: Nele Tammeaid

8

Draama 2015

Täna Draamal:14.00–14.50 KÄIK (ZUGA ühendatud tantsijad)Tantsuetendus lastele, kus pannakse proovile sõbra-suhted ja usaldus. Oluliseks saab koosmäng omava-hel ning mäng liikumise ja heliga. Mängulusti jagub lavastuses nii etendajate kui ka vaataja ja esitaja vahel.

Genialistide klubis

15.00–15.35 Pelléas-Mélisande (EMTA lavakun-stikool, ooperistuudio)Prints Golaud leiab metsast salapärase naise ja toob ta oma abikaasana koju. Mélisande kohtub seal mehe noorema venna Pelléasega. Vaatajani jõuab noorte armunute loost katkend, mis räägib armas-tuse köidikuist, mis kaks inimest teineteise külge seob.

TÜ kirikus, Jakobi 1

18.00–19.00 Püha öö (Flo Kasearu, Riina Maidre, Ok-sana Tralla, Marianne Männi, Veronika Vallimäe)Laval on neli naist, kes otsivad tasakaalu emaks olemise ja kunstnikuks jäämise vahel. Aga nii nagu tehniline taiplikkus ei ole inimese mõõt, ei ole ka tingimusteta armastus vastus kõikidele küsimustele. Kas selles peres häid lapsi on?

Sadamateatris

18.00–21.00 Piiri peal ehk nii me oleme (EMTA, TÜVKA, TLÜ, TÜ ja EKA etenduskunstide tudengid)Lavastuses heidetakse pilk teatrikoolide igapäeva: kas pannkoogi ja lõvi mängimine on endiselt au sees? Kas tikutopsis on võimalik tantsida? Mis loom on stsenograaf? Kas teatriteadlasel on ka katsek-laasid? Kas me ikka veel armastame ooperit? Ja mis toimub Eesti teatrites?

Vanemuise suures majas

20.00–20.30 SUPERPOOLIK (TÜVKA, tantsukunst)Liikudes maastikul, kus on olemas plaan, muudad suunda, mida ei kavandanud, ning radu, mida ei mõelnudki käia, kuid eesmärki pole, samas oled selle poole teel, olemas on suund.

TÜ kirikus, Jakobi 1

24.00–00.40 Las mehed kasvatavad vuntse (TÜVKA, tantsukunst)Oscar Wilde on kirjutanud, et kunsti kõlbelisus seisneb ebatäiusliku objekti täiuslikus kujutamises. Lavastuse autor püüab vaatajani tuua naise ebatäi-uslikkuse märgatavas täiuslikkuses.

TÜ kirikus, Jakobi 1

Piletid eelmüügis Piletilevi müügipunktides ja Pileti-levi kodulehel piletilevi.ee, vabade kohtade olem-asolul tund enne etenduse algust kohapeal.

Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator).

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

„Püha öö“ puhul on tegemist lavastusega, mis sünteesib teatri, performance’i, tantsu, kujutava kunsti ja puhtalt sotsiaalse eksperimendi elemente ning uurib baas-tasandil termodünaamika ja mehaanika algtõdesid.

Professionaalne ees-märk on igal kunstnikul üheselt selge: kunstiliselt täisväärtuslik eneseväl-jendus. Asjaolud aga ei pruugi alluda kontrollile, kui tööprotsessi ei siseneta mitte ainuisikuliselt, vaid koos järglastega. Kuidas olla Naine laste kõrvalt ja

kudias jääda Kunstnikuks oma vastsündinuga koos?

Laval on vabakutseli-ne kunstnik Flo Kasearu, vabakutseline koreograaf ja tantsija Oksana Tralla, vabakutseline kunstnik Marianne Männi, vabakut-seline näitleja ja teatritegija Riina Maidre ning vabakut-seline koreograaf ja tantsija Veronika Vallimäe.

Lavastus pälvis Eesti teatri aastaauhindade jagamisel muusika-, balleti- ja tantsulavastuste žürii eriauhinna 2013. aasta loomingu eest. :):

„Püha öö“

„SUPERPOOLIK“ TÜ Viljandi kultuuriaka-

deemia koreograaf, muusi-kaline kujundaja ja kostüü-mikunstnik Age Linkmann ütleb oma diplomilavastuse kohta, et see käsitleb enda strukturaalses vormis ker-gust ja mängulisust.

Lavastuses on palju eri osi, mis eraldivaadates on väga erineva iseloomuga, aga moodustavad siiski si-dusa teose, kus eklektilisust tuleks näha võttena. Ajatelje käsitlemisel on ruumi jäetud juhuslikkusele, mis annab teosele teatava elulisuse, sest kõike ei saa ja ei peagi

kontrollima. Pigem on küsimus kiires reageerimi-ses ootamatustele, millega etendajad peavad toime tulema.

Sellel teel peab teekäija oskama igast peatusest kaasa võtta selle, mida ta oma eesmärgi poole liiku-misel enim vajada võib.

Pealkiri „SUPERPOO-LIK“ lubab justkui olla eriti poolik ning ei sunni üht valikut teisele eelistama.

Laval on Carl Heinrich Pruun, Karoline Suhhov, Ken Rüütel ning Mari-Liis Eskusson. :):