Kontrolltöö materjalid

Meioosi lühikokkuvõte, spermatogenees, ovogenees.Spermatogenees – seemnerakkude teke. Inimese kromosoomide diploidne arv on 46, nii et inimese keha kõigis rakkudes on 46 kromosoomi. Kromosoomid on mitmesuguse suuruse ja kujuga kuid igal kromosoomil on alati täpne teisik, mis on niisamasuguse suuruse ja kujuga ja kannab neidsamu geene samasuguses järjestuses. Ainsaks erandiks on üks kromosoomipaar, mis mehel sisaldab ühe pika ja ühe lühikese kromosoomi. Need, x ja y kromosoom, on seotud soo määramisega.

Mehe munandites on palju seemnetorukesi. Seemnetorukesed on vooderdatud iduepiteeliga, mis sisaldab seemnerakke valmistavaid rakke. Jälgime ühe raku teekonda, kui ta väljub epiteelist ja moodustab neli seemnerakku. Epiteelist väljunud rakku nimetatakse esimese astme spermiotsüüdiks. Ta on diploidne ja sisaldab 46 kromosoomi. Esimene meiootiline jagunemine erineb mitmeti mitoosist. Esiteks tulevad kõik homoloogilised kromosoomid paaridesse kokku. Selle kohta õeldakse et nad läbivad sünapsi. Nii on varases profaasis näha 23 paari kromosoome, aga mitte 46 üksikut kromosoomi nagu mitoosis. Iga kromosoom on siiski kahestunud, nii et iga kromosoomipaar koosneb tegelikult nelja kromatiidi tetraadist.

23 kromosoomipaari rivistuvad metafaasis, kuid tsentromeeride duplikatsiooni nagu mitoosis siin ei toimu. Igas tetraadis on juba kaks tsentromeeri. Tsentromeerid eralduvad ja tõmbavad kromosoomid tuumakäävi poolustele. Nii sisaldab kumbki tütarrakk, prespermatiid, 23 kromosoomi. Kromosoomide arv on nüüd haploidseks redutseerunud, kuid meioos pole veel lõppenud. Iga kromosoom koosneb veel kahest kromatiidist. Prespermatiidides toimub harilikult kohe meioosi teine jagunemine, ilma et kromosoomide arv sealjuures muutuks. Kromosoomid rivistuvad teise jagunemise metafaasi ajal tuumakäävi keskele. Nende tsentromeerid jagunevad ja kromatiidid eemalduvad teineteisest. Iga tütarrakk ehk spermatiid saab niimoodi 23 üksikut kromosoomi.

Meieoosis toimub kahe jagunemise joosul sama mis mitoosis ühe jagunemise jooksul: üks kord jagunevad kromosoomid ja üks kord tsentromeerid.

Igast spermatiidist tekib spermatosoid sel teel, et suurem osa tsütoplasmast kaob, geenid koonduvad peasse ning liikumise jaoks tekib saba. Spermatosoidi jääb just nii palju toitaineid, kui on vajalik tema liikumiseks munarakuni. Spermatosoide tekib väga suurel arvul. Mehel vabaneb ühe seemnepurskega nii palju spermatosoide, et nendest jätkuks poolte maakeral olevate naiste viljastamiseks, kui iga spermatosoid jõuaks munarakuni. Igal üksikul munarakul on aga nii vähe võimalusi munarakuni jõuda, et neid peab olema väga palju.

Ovogenees – munaraku teke.

Meioos naise organismis erineb meioosist mehe organismis ainult selle poolest, et rakud jagunevad ebavõrdselt. Munasarjades on iduepiteel, mis valmistab esimese järgu ootsüüte. Esimese meiootilise jagunemise ajal tekib tuumakääv ootsüüdi ühes otsas ja telofaasis jaguneb tsütoplasma ebavõrdsetesse osadesse. Nii tekib üks suur ja üks väike rakk. Suur rakk on teise järgu ootsüüt ja väike rakk esimene polaarkehake.

See teise järgu ootsüüt jaguneb veelkord ebavõrdselt ja moodustab teise polaarkehakese. Esimene polaarkehake jaguneb teise meiootilise jagunemise ajal kaheks võrdseks pooleks. Meioosi tulemusena tekib üks munarakk ja 3 polotsüüti (reduktsionkeha) mis üldjuhul redutseeruvad (hävivad).Munarakk on mitu korda suurem suurem kui spermatosoid, kuid ta sisaldab sama arvu kromosoome, nii et laps saab nii emalt kui ka isalt võrdse arvu kromosoome. Põhilise osa munarakust täidavad toitained, mille varal loode arenema hakkab.

Mõningate väikeste erinevustega üksikasjades toimub meioos kõigil sugurakke moodustavatel organismidel põhiliselt ühtemoodi. Kui munarakud ja seemnerakud on tekkinud, siis on paljunemisprotsessi järgmiseks astmaeks nende kahe ühinemine ning sügoodi moodustumine. Seda ühinemist nimetatakse viljastamiseks.