1. BAROKK

● 17. saj. valitses Euroopat monarhia (absolutism).

● Katoliiklik vastureformatsioon ja ususõjad (kolmekümneaastane sõda).

● Teaduse ja filosoofia areng 17. saj-l muutis eurooplaste maailmapilti.

● Eri maade ebaühtlase arengu tõttu on kunsti erinevused väga suured. Kunsti üldilme järgi

saab jaotada Euroopa maad kolme rühma:

1. Maad, kus absolutism tegutses tihedas liidus katoliikliku vastureformatsiooniga. Esikohal

kiriku huvid, eriti arhitektuuris. Siia alla kuuluvad Habsburgide dünastia võimu alused alad

– Itaalia, Hispaania, Austria, Lõuna-Saksamaa, Lõuna-Madalmaad (Belgia), Poola-Leedu.

2. Absolutistlikud maad, kus ilmalik võim oli kiriku täielikult oma huvile allutanud ja kunsti

ilmet kujundasid õukonna tellimused – Prantsusmaa, väikemonarhistlikud Saksa riigid,

Inglismaa (enne 1640.a. revolutsiooni).

3. Piirkond, mille keskuseks oli kapitalistlik ja protestantistlik Holland (põlgus paraadlikkuse

ja kiriku rikka ja tundeküllase kunsti vastu). Revolutsioonijärgsel Inglismaal olid

puritaanlikud meeleolud veelgi tugevamad. Ühtne vastuseis katoliku maailmale tõi hollandi

kultuuri mõjupiirkonda ka mahajäänumad alad – luterlik Põhja –Saksamaa, Skandinaavia

(Eesti sealhulgas).

● Vanemas kunstiajaloos kasutatakse 17. sajandi kohta ühtset stiilinimetust – BAROKK.

Siiski vastab baroki stiilitunnustele täiel määral vaid esimesena nimetatud maade kunst.

● Mujal saab iseloomustada kunsti klassitsismina. Hollandis vaid arhitektuur klassitsismi

vaimus, kujutavas kunstis on tegemist pigem realismiga.

● 17. sajandi klassitsismi on kõige õigem nimetada VARAKLASSITSISMIKS või

BAROKLIKUKS KLASSITSISMIKS. Samuti hollandi jm. maade maalikunsti tuleks

nimetada BAROKLIKUKS REALISMIKS.

● Siiski on erinevuste kõrval kõikide maade 17. sajandi kunstis ka olulisi baroklikke

ühisjooni.

● Baroki sünnimaaks on Itaalia.

TUNNUSJOONED

● Barokk - itaalia k. barocco – eriskummaline, veider. Elu – see on eelkõige liikumine.

● Barokk- kunst taotleb rahutust ja liikuvust, vormide mitmekesisust ja kontrastsust, sellega

käib käsikäes vormide ülekuhjamine ja nende moonutamine ilmekuse rõhutamise otstarbel,

raskepärasus ja mõõtmete kolossaalsus.

● Renessansskunst oli LINEAARNE, barokk seevastu MAALILINE. Renessansi joonte

selguse ja hästieralduvate vormide asemel näeb barokis kindlate piirjoonte ähmastumist,

üksteisesse põimuvate ja kokkukuhjatud vormide sulamist üheks rahutuks, voogavaks

tervikuks.

● Barokile on iseloomulik taltsutamatu tunnete avaldamise püüd, kire, paatose ja ilmekuse

rõhutamine.

● Need tunnused on kehtivad eelkõige maalikunsti kohta, kuid ka skulptuuris ja arhitektuuris

on oluline maaliline ja rahutu käsitlusviis.

ITAALIA BAROKK

● Esikohal sakraalehitised.

● Kirikutüübiks sai pikergune hoone, nelitise kohale asetati kuppel (renessanss), samuti võeti

üle renessansist kogu arhitektuuriliste detailide kogu – sambad (iseloomulik just

PAARISSAMBAD), poolsambad ja pilastrid antiigipäraste baaside ja kapiteelidega,

ümarkaared, viilud jne.

● Uus joon – kolmveerandsambad ja keerdsambad. Detailidena kasutati palju voluute,

kartušši (dekoratiivne raam).

● Kiriku siseruum moodustas avara saali (löövid puuduvad). Külglööve asendasid sageli

kabeliteread kiriku põhja- ja lõunakülgedel.

● Valgusallikaks aknad, mis asusid nelitiskupli allosas, seega koondus valgus põhiliselt hoone

kooriruumi, tõstes seda esile.

● Kasutatakse risaliiti – fassaadi täiskõrguses eenduv osa, mis on väga rikkalikult kaunistatud

(sageli frontooni ja iseseisva katusega).

● Ehitusdetailid on allutatud dekoratiivsele tervikule, konstruktiivset ülesannet praktiliselt

pole. Fassaadipind võib olla laineline, astmeline jne. Vormide kuhjumine ja ebasümmeetria.

● Barokkstiili kirikutüübi loojaks võib pidada GIAGOMO VIGNOLA’t (1509-1573). Ehitas

Rooma Il Gesǔ kiriku.

● CARLO MADERNA (1556-1629)

Esindab mõõdukat varabarokki.

● Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Iseseisev dekoratsioon, ei anna kujutlust selle taga

olevatest ruumidest. Väga rikkalik, pidulik ja maaliline, ilma suuremate liialduste ja

ülekuhjamiseta. Santa Susannaga oli lõplikult omandatud barokk-kiriku fassaadi vorm.

Kahekorruseline, alumine korrus laiem kui ülemine, ühtseks tervikuks ühendavad neid

voluudid.

● Maderna projekteeritud on Rooma Peetri kiriku pikihoone ja fassad.

● LORENZO BERNINI (1598-1680)

Barokiajastu kuulsaim meister Itaalias, nii arhitekt kui skulptor. Bernini meistriteoseks on

väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga (1657-1667). Kasutas osavaid

perspektiivivõtteid, mille tõttu tundub fassaad kõrgemana ja väljak avaramana. Ovaalväljak

mõjub amfiteatrina. Eesmärk on suunata vaataja pilk rõdule.

● Analoogilisi perspektiivivõtteid kasutas ta ka Vatikani lossi Kuningatrepi ehitamisel:

ülespoole kerkides trepp aheneb ja mõjub seetõttu sügavamana (nn. teatriperspektiiv).

Kuninglik trepp „Scala Regia“ ühendab kirikut paavsti eluruumidega.

● Kuulsamaid teoseid Berninil on 1633. a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli

all. Peaaltari kohal on baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast.

● Bernini on ka barokkajastu ainus suurmeister skulptuurialal. Loob barokile omase

skulptuuristiili- maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisiga. See laad jääb valitsema

järgnevaks 150. aastaks Euroopas. Bernini hülgab klassikalise skulptuuri range ülesehituse

maalilise üldmulje kasuks, mille domineerivad valguse ja varju mõjud. Tema skulptuurid on

alati ühenduses neid ümbritseva ruumiga. Bernini teosed on täis pakitsevat elu ja

dramaatilisust. Nende mõju on rajatud pateetilistele, järskudele ja kontrastsetele liigutustele,

neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas.

● Esimene Bernini tuntum teos on „Apollon ja Daphne“, kus antakse väga meisterlikult

edasi dramaatlilist situatsiooni ja erinevaid faktuure (nt. inimkeha ja puu).

● Paavst Urbanus VIII hauamonument Peetri kirikus (1642-1647). Efektne voogavus ja

kontrastne mitmekesisus, vormid haakuvad üksteisesse ja põimuvad rahutuks tervikuks.

Maalilisuse saavutamisele annab kaasa erinevate materjalide kasutamine – pronks, marmor,

värvilised kivisordid.

● „Püha Teresa ekstaas“ (Santa Maria della Vittoria kiriku kabelis Roomas) on Bernini

loomingu äärmuslik näide – mõjub lausa maaliteosena, väga detailirohke, ekstaatilisuse

toonitamine on üks barokivaimu tüüpilisemaid kehastusi.

● Bernini loomingu huvitavama osa moodustavad portreebüstid. Neis esineb kunstnik väga

terava tähelepanijana ja julge karakteriseerijana. Ka ilmneb portreedes Bernini naturalismi ja

elulisuse toonitamise püüd – „Modena hertsogi Francesco I portree“, „Kardinal Borgese

portree“ jt.

● Teoseid: dekoratiivne Nelja Jõe fontään Piazza Navonal Roomas (naturalistliku kaevu

tüüp), „Taavet“, paavst Aleksander VII hauamonument Peetri kirikus jt.

MAALIKUNST

● Maalikunst püüab järjekindlalt vabaneda renessansi ideedest – renessansi ideaalstiili

pidulikust tasakaalust ja eestvaate rõhutamisest, toonitades liikumist, asümmeetriat, paatost.

● Kompositsiooni ülesehitamisel püütakse süstemaatiliselt ruumisügavuse toonitamise poole.

● Rahuliku ühtlase valgustatuse asemel eelistatakse heleda-tumeda suuri kontraste.

● Kujutatavaga püütakse haarata ja vapustada vaataja hinge jõu ja ilmekusega (martüüriumi-

ja ekstaasistseenid olida barokiajastu eelistatumad motiivid). Ka püütakse vaatajat

joovastada pompöösse pidulikkuse ja toredusega, kangelaslikkuse ja jõuavaldustega.

● Barokkmaalile on veel iseloomulik mõnikord realism ja naturalism, mis ei pelga kujutada

ka inetust ja vulgaarsust.

● Dekoratiivne ja monumentaalne kompositsioon järgib keerlevat spiraali või tõusvat

diagonaali. Iseloomulik on lokkav dekoor, suurt tähelepanu pööratakse erinevate

materjalide loomutruule edasiandmisele.

● Perspektiiv ja illusionistlik kujutusviis aitavad luua ruumi avardumise efekti.

Sisekujunduses kasutati stukkdekoori ja laemaali. Optiline illusioon muudab piirid

maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri vahel ebakindlaks. Maal kombineerub

kunstmarmorist skulptuuri ja arhitektuuriga.

● Eelistatakse sooje ja küpseid värvitoone. Värviüleminekud on sujuvad, ilma teravate

piirjoonteta. 17. saj. lõpus muutuvad toonid värskemaks, kergemaks ja selgemaks,

pintslitõmme on lõuendil lai ja paks.

● Iseloomulik bar.ajastu maalile on see, et puudub üks suur juhtiv keskus. Võrdselt olulised

on Veneetsia, Bologna, Rooma, Firenze, Napoli. Areng neis keskustes käib suhteliselt

iseseisvat rada.

● Üldjoontes saab itaalia barokkmaalis eristada kahte suunda.

● ANNIBALE CARRACCI (1560-1619)

Suurima tähtsusega kolmest vennast. Teda võib pidada itaalia maastikumaali kui iseseisva ala

rajajaks, mis on olemuselt nn. ideaalmaastik. Carracci maalis palju antiikmütoloogiaainelisi

seinamaale, kus ta ühendas loodusevaatluse, antiigivaimustuse ning Raffaeli hilisloomingu

uurimise.

● „Bakchose triumf“ (osa Rooma Palazzo Farnese galerii antiikmütoloogilistest stseenidest) –

dekoratiivmaali meistriteos, haarava suurepärase jõuga. Baroki vormiideaal on siin selge

väljenduse leidnud.

● Vennad Carraccid olid mõjukad meistrid ja suure koolkonna juhid. Nad asutasid umbes a.

1585 Bolognas kunstiakadeemia, millest kujunes välja Bologna koolkond.

● CARAVAGGIO (1573-1610)

Esindab teist, realistlikumat maalisuunda. Hülgab otsustavalt eklektilise suuna. Tema kunsti

lähtekohaks sai ümbritsev elu – ja ka lihtsate inimeste elu. See joon oli tollal väga uudne.

Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellistena, nagu ta

neid nägi. Tema kunst oli sootuks erinev renessansi naiivsevõitu looduslähedusest, talle

polnud probleemiks ruumi kujutamine. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik

kompositsioon. Ka usuteemalisi süžeesid käsitles ta olmeliselt, kohati naturalistlikult.

Inimeste poosid ja asendid tema maalidel pole peened ja valitud, vaid rõhutatult juhuslikud,

näiteks seljaga vaataja poole, seejuures väga hoogsad ja veenvad.

● Caravaggio varasemad tööd oma kuldtooniga tunnistavad Veneetsia meistrite mõju –

natüürmordid, elusuurused pillimängijad. Pikkamööda kujuneb välja iseseisev maneer.

● Figuuride modelleerimiseltaotleb ta plastilist teravust ja selgust. Tema tööd on mingil

määral vägivaldsed ja sünged.

● Kõigi figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis suundub tegelaskujudele tavaliselt

ülevalt. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumeda pildiga (siit tuleneb mõiste nn.

keldriluugivalgus). Figuurid on heledana tumedal toonil.

● Caravaggio kuulsaimad kiriklikud maalid on „Maarja surm“ ja „Kristuse haudapanek“. Ta

väldib reeglipärasust kompositsioonis, kasutab järsku hele-tumedust. Ta suudab esitada

veenvalt tundeid, kujutada loomulikku ja ka inetut. Sellega purustab Caravaggio lõplikult

renessansi vormiideaali.

● Caravaggio matkijatest moodustus ulatuslik suund. Tema mõju ulatus teistessegi maadesse.

Tema põhimõtteid arendas edasi iseseisvalt grupp kunstnikke, kes moodustasid Napoli

koolkonna.

BAROKK HISPAANIAS

17. sajandil valitses Hispaanias feodalism, absoluutne kuningavõim, vastureformatsioon ja

inkvisitsioon. Rahva hulgas säilis siiski vabadusvõitluse vaim, sellest tulenesid ka suunad ja

impulsid hispaania kunstile.

Kunstis ei levi äärmuslik barokk, pigem barokk-klassitsism, säilivad antiigi ja renessansi

taotlused. Seega polnud kunst reaktsiooniline ega äärmuslik. Tähtsaimaks kunstiliigiks oli

maalikunst, see domineeris arhitektuuri ja skulptuuri üle. Arhitektuuris olid olulisel kohal

sakraalehitised (kus sisekujundust võib pidada siiski suhteliselt äärmuslikuks). Skulptuuris oli

levinud värviline puuskulptuur, mis oma laadilt oli väga naturalistlik ning toonitas usulist

härdust.

MAALIKUNST

● Hispaania maalikunsti arengu tipule viinud meistrite arv on suhteliselt väike.

● Temaatika on võrdlemisi ühekülgne ja piiratud – viljeletakse SAKRAALMAALI ja

PORTREED, muud žanrid jäid tahaplaanile. Kuid nendel kahel alal olid hispaanlased

ületamatud.

● EL GRECO (1541-1614)

Hispaania maalikunsti suurajastu teerajaja.

● Õppis lühikest aega Tiziani ateljees, sai mõjutusi ka Tintorettolt.

● 1577. aastal asus Toledosse töötama.

● El Greco looming on omapärasemaid nähtusi kunstiajaloos. Tormilise temperamendiga on

ta oma töödes ühte sulatanud hilisbütsantsi ikoonimaali traditsioonid, maneristliku

vormikäsitluse ja veneetsia koloriidi. Ta lõi äärmiselt ilmeka vormikõne, millel on palju ühist

moodsa ekspressionismiga.

● El Greco maalilaadi iseloomulikumad jooned:

□ irratsionaalsus, omane nägemuslikkus ja viirastuslikkus

□ rahutu, süngelt ekstaatiline ja pidulik meeleolu

□ portreed, figuraalsed kompositsioonid usuteemadel. (Sageli sügav usu- ja leinatunde

väljendus)

□ vertikaalsusetaotlus – figuurid pikaks venitatud, väikeste peadega, teatav ebakindlus

poosides

□ julgelt karakteriseeritud inimtüübid

□ kompositsioon tundub katkendlik, ruumikujundus ebamäärane

□ omane külmade toonide domineerimine, leegitsevad värvid – külm kollane ja sinine,

punane ja roheline; rahutu valgus

□ pintslilöök pastoosne ja vaba

□ portreedes on El Greco peenetundeline, kuigi subjektiivne; kujutatud isikud näivad rangete,

kinniste ja külmadena.

● Teoseid: „Kristuse lahtiriietamine“, „Krahv Orgazi haudapanek“, „Kardinal-inkvisiitori

portree“, „Toledo äikeses“.

● DIEGO VELÁZQUEZ (1599-1660)

Peetakse kuulsaimaks hispaania kunstnikuks, nn. „tagasihoidliku baroki“ esindaja. V. sündis

Sevillas, mis oli tollal Hispaania tähtsaim kunstikeskus.

● Juba 20. aastaselt oli ta leidnud oma stiili, mille iseärasuseks oli kõige otsekohesem ja

võltsimatum loomutruudus ning naturalism.

● 1623. a. asus Hispaania kuninga Felipe IV õukonda kunstnikuks, kus maalis rea kuninga ja

õukonna portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja väga veenvas laadis.

Tumedad figuurid asetuvad heledale siledale tagaplaanile.

● Aastal 1629 esimene mütoloogiline teos „Joodikud“. Velazquez saab inspiratsiooni

antiikmütoloogiast ja külaelust. See on realistlik, grupiportreed ja žanripilti meenutav

realistlik maal.

● Tutvub Itaalias Tintoretto loominguga, mille mõjuna pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi

juurde, loobub detailsest joonistusest ning lihtsustab kõike viimase võimaluseni, sulatab

üksikasjad kokku. Pintslitehnika on lai ja voolav. Saavutab haruldase meisterlikkuse

atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk saavad tähtsaimateks vahenditeks kompositsioonilise

terviku saavutamisel.

● Uues laadis on teosed „Vulcanuse sepikojas“, „Infant Baltasar Carlos“ (barokne

kompositsioon). Ajalooline maal „Breda alistumine e. piigid“ (mõõtmeilt suurim V. töö).

● „Paavst Innocentius X portree“ (a. 1650) – annab edasi paavsti despootliku ja jõhkra ilme

suure naturalismiga.

● Elu viimane periood väga produktiivne. Mütoloogilised maalid, nt. „Veenus peegliga“, ja

palju õukonnategelaste portreesid.

● Suurimaks meistriteoseks peetakse kahte kompositsiooni „Ketrajad“ ja „Õuedaamid“

(1657). „Õuedaamid“ on maal, kus puuduvad lokaaltoonid; teose mõju on rajatud peamiselt

õhu ja valguse peenete nüansside tabamisele. Sama problemaatika ka „Ketrajates“.

● Velázquez on olnud suurim 19. sajandi maalikunsti mõjutaja.

● Bartolomé Esteban MURILLO (1618-1682)

Geniaalseim hispaania meister Velázqueze kõrval.

● Loomingus kaks poolust:

1. pealiskaudne ilu otsimine ja idealiseerimine. Altarimaalid Maarja emakssaamise teemal –

nn. eostusstseenid. Toonitab usulist andumist ja härdust.

2. täiesti realistlik, elulähedane ja naturalismi kalduv stiil.

● Žanrimaalidest on väga tuntud realistlikud teosed Hispaania tänavapoistest

„Melonisööjad“, „Täringumängijad“.

● Koloriit soe, vormikäsitlus ümar ja voolav; teosed kerged, õhulised ja uduses stiilis.

● FRANCISCO ZURBARÁN (1598-1664)

Velázqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, samas suhteliselt ühekülgne. Tema

maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon. Neil kujutab ta alati pühakuid ja munkasid,

selles mõttes on ta kõige hispaanialikum kõigist hispaania kunstnikest.

BAROKK FLANDRIAS

Madalmaad, mis olid senini moodustanud ühtse poliitilise terviku, jagunesid Hispaania-

vastase võitluse tagajärjel kahte ossa (a. 1609). Katoliku usku lõunaprovintsid – FLANDRIA

(Belgia) – jäid Hispaania, hiljem Austria ülemvõimu alla, kuna protestantlikud

põhjaprovintsid moodustasid iseseisva Hollandi riigi. Ka kunst areneb mõlemas riigis edaspidi

iseseisvaid radu pidi.

Flandria arhitektuuris valitseb barokkstiil selle äärmuslikul, rikkal ja maalilisel kujul. Seda

iseloomustab arhitektooniliste osade kuhjamine, nende omavaheline murdmine ja

moonutamine. Selles avaldub mingi ülevoolav jõud, robustne elurõõm ja värskus, mis on

iseloomulik kogu flandria barokk-kunstile.

Skulptuuris töötatakse samuti radikaalses ja maalilises barokivaimus, olles tihti mõjustatud

Rubensi vormikäsitlusest.

MAALIKUNST

● PETER PAUL RUBENS (1577-1640)

Rubensi looming on baroki vaimu kõige järjekindlam avaldus, ühtlasi on selles võimsa

väljenduse leidnud flaami rahvuslik kunstilaad. Rubens suutis barokiaja pateetilisele

elutundele anda täiesti siira ja sisemiselt usutava haarava kuju. Tema töödes ilmnevad

haruldaselt tugev fantaasiajõud, ülekeev temperament, joovastav toredus, masside võimas

dünaamika ning ülim intensiivsus kehalise ja vaimse elu kujutamisel. Samuti vastas tema laad

õukonna ja aadli maitsele.

Ehtbaroklik on Rubensi maalide kompositsioon – massid suunduvad piki pildi ristuvaid

diagonaale. Lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu

kogu pildipinna. Samas jääb pildi kompositsioon terviklikuks, kusjuures üksikfiguur võib

kaotada oma tähtsuse.

● Reisis palju – Itaalias, Hispaanias, uurides kuulsaid meistreid täiustas ja viimistles oma

stiili.

● „Simsoni vangistamine vilistide poolt“ on tõuget saanud Michelangelolt, kuid Rubensi

käsitlus on täiesti MAALILINE. Kasutab lemmikvõtet – hele naisekeha tumeda meeskuju

kõrval.

● Kasutab väga palju oma õpilaste abi (ka van Dyck töötas tema ateljees).

● Väga tüüpiline Rubensi kunstis on jahi-, lahingu-, bakhanaalide ja röövimisestseenid.

(„Leukippose tütarde röövimine“).

● Maalib meisterlikke voolavaid ja vabu portreemaale.

● Aastatel 1621-1625 maalis Rubens Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa kuninganna Maria

de Medici ülesandel 21 kolossaalset kompositsiooni. Need kujutasid sündmusi Maria de

Medici elust. Tolle aja maitsele vastavalt on Rubens rikkalikult rakendanud allegoorilist ja

müütilist elementi. Kompositsioon on vaimuksa ja hiilgav, suurepärane koloriit,

maalitehnika on julge ja voolav.

● 1630 abiellub Rubens 16-aastase Helene Fourment’iga, keda ta väga palju portreteerib.

Need maalid on rahuliku vormikäsitluse ja nüansirikka koloriidiga.

● Maalib väga palju mütoloogilisi ning allegoorilisi teoseid – „Diana ja Kallisto“, „Kolm

graatsiat“ jne.

● Viimasel eluperioodil viljeleb palju žanri- ja maastikumaali. Tema maastikupildid on täis

liikumist, paatost ja voogavat elu. Loodust on kujutatud kogu oma ilus ja vägevuses.

Suurejoonelised loodusnähtused: vikerkaar, päikesetõus ja loojang jne.

● ANTHONIS van DYCK (1599-1641)

● Van Dyck’i saab lugeda nn. PARAADPORTREE rajajaks.

● Maalib ka mitmeid altarimaale (nt. „Madonna põlvitavate annetajatega“).

● Van Dyck käsitleb figuure esindusliku väärikusega, poosid on efektsed, kuigi vabad. Tema

pintslitehnika on õrn, närviline ja maaliliselt pehme. Õrn värviharmoonia, paiguti suudab

olla psühholoogiliselt väga veenev.

● 1632. aastast tegutses van Dyck Inglise kuningas Charles I õuemaalijana.

● Kuulsamaid teoseid on tema „Inglise kuningas Charles I portree“.

BAROKK HOLLANDIS

17. sajandi alguseks oli Holland saavutanud iseseisvuse. Riigis algas poliitilise elu tõus,

majandus liikus kõrgele arenguastmele. Holland oli 17. sajandil rikkamaid Euroopa riike ja

juhtkohal merekaubanduses. Ka vaimses elus oli 17. sajandil Hollandis suur õitseaeg, sellest

perioodist pärinevad parimad näited just maalikunstist.

Hollandi arhitektuuris oluliseks arhitekt JAKOB van KAMPEN, kes projekteeris

Amsterdami raekoja hoone. See ehitis sai eeskujuks paljudele 17. sajandi raekoja hoonetele.

Eesti raekojad – Narvas ja Tartus, on ehitatud nn. Campeni stiilis (omane just väikese kupliga

torn).

Kui hollandi arhitektuur jääb siiski Itaalia eeskujudest tuletatud kunstiks, siis hollandi

maalikunst 17. sajandil on midagi absoluutselt omapärast ja uut. Üllatav selle omapära ja

iseseisvuse juures on ühtlasi hollandi maalijate väga suur produktiivsus.

Hollandi maalikunsti laadi väljakujunemisel oli olulise tähtsusega asjaolu, et enamik

hollandlasi olid kalvinistid. Kalvinism suhtub vaenulikult kirikute kaunistamisse, seetõttu ei

arenenud siin usuline maal (altaripildid); vähesed usulistel ainetel maalitud pildid olid

formaadilt väikesed ja määratud eluruumide seintele asetamiseks. Ka mütoloogiline,

allegooriline ja ajaloomaal oli Hollandis võrdlemisi tähtsusetu. Hollandi kodanlust huvitas

eelkõige teda ümbritsev elu kogu selle mitmekesisuses ja ka loodus oli oluliseks teemaks.

Tänu sellele asjaolule arenesid Hollandis kõrgel tasemel välja žanrimaal, maastik, natüürmort,

meremaal, portree. Neid maalikunsti harusid viljeldi Hollandis kõige järjekindlama

loomutruudusega, hollandi kunst 17. sajandil on läbinisti REALISTLIK. 17. sajandi 70.

aastatel algab hollandi maalis langus. Kunsti tegemine ei jää küll päris soiku, kuid loodu on

vähese väärtusega ja väheoriginaalne.

● FRANS HALS vanem (1580-1666)

Elas ja tegutses Haarlemis. Hals on hollandi portreekunsti looja. Halsi huvitas inimene kui

füüsiline olend, siis kui isiksus ja hollandlane.

● Omane kaks käsitluslaadi:

1. tellitud portree – taotleb sarnasust ja detaile

2. nn. maalid enda jaoks – tüübid rahva hulgast. See laad on maaliliselt huvitavam.

● Grupiportreed, nt. „Püha Jüri laskurid“. Maaliline , vaba ja jõuline pintslitehnika, toonide

ühtsus. Annab väga teravalt edasi tüüpide individuaalsed jooned, rahulik ja suurejooneline

käsitlus. Olulisim siiski elulisus ja loomulikkus, millega figuurid on ühendatud tervikuks.

● Samu omadusi saab täheldada Halsi PORTREEDES ja väiksemates

PORTREEGRUPPIDES. Hals oskab tabada momenti, mil kujutatava isiku iseloom

avaldub kõige selgemini.

● Halsi võltsimatu ja otsekohene, huumoriga vürtsitatud realism on kõige haaravama

väljenduse leidnud žanripärastes karakterfiguurides:

- „Malle Babbe ehk Haarlemi nõid“

- „Lõbus joodik“

- „Mustlanna“.

● Neis saab kõige paremini tundma õppida Halsi maalitehnikat – energilised, julged, viimase

võimaluseni laiad ja vabad pintslilöögid, millega ta asetab tooni sulatamatult tooni kõrvale.

● REMBRANDT HARMENSZ van RIJN (1606-1669)

Rembrandtit peetakse vahest üheks suurimaks maaligeeniuseks üldse. Tema suurus seisneb

selles, et lähtudes ümbritsevast reaalsusest, annab ta sellele laiema üldinimliku tähenduse.

Rembrandti kunsti põhi on kõige sügavam vormitõde, mis ei tee vahet ilus ja inetu vahel.

Valgus ja vari, hele-tume on tema tähtsaim väljendusvahend. Just selle abil kujundab ta kõige

naturalistlikumad ja proosalisemad nähtused ümber nii, et need tunduvad ilmutustena;

realistlik ja romantiline, maine ja nägemuslik element sulavad tema loomingus kokku ühtseks,

ülimal määral uskumapanevaks tervikuks.

Sealjuures on Rembrandt väga mitmekülgne. Tema teoste hulgas (umbes 600 maali, 1000

joonistust, 300 gravüüri) on esindatud usulised ja mütoloogilised stseenid, žanrimaal, portree,

natüürmort, maastik. Tema omapära, mis on ilmnenud maalides, on kehtiv ka tema joonistuste

ja ofortide juures.

● Sündis Leidenis, õppis kohaliku tähtsusetu meistri juures. 1631 asus Amsterdami, kuhu jäi

elu lõpuni.

● Varasemad maalid on formaadilt väikesed, detailid hoolega välja maalitud, värvidel on

metalne läige, domineerivad hallikasrohelised ja tumepruunid toonid. Kuid juba neis

mängib suurt osa hele-tumeda huvitav käsitlus.

● 1632-1642 elu parim periood: loominguline kõrgaeg, abielu SaskiaUylenburghiga,

majanduslik positsioon jne. Looming nn. kõige baroksem.

● Teosed „Dr. Tulpi anatoomialoeng“ (1632) toob R-le üldsuse poolehoiu. Tema

mütoloogilised ja piiblikompositsioonid on hoogsa dekoratiivse ülesehitusega, kostüümide

kuhjatud rikkuse ja teatava välise efektitaolusega. Tema kunsti põhisuunad – realism ja

meisterlik hele-tume viivad ta baroki põhilistest joontest mööda. Ka R-i arvukates

portreedes tollest perioodist valitseb lai, avar, elurõõmus ja toreduseküllane käsitluslaad, soe

ja hele kuldtoon ühendab rikkaid lokaaltoone. Maalib väga palju Saskia portreesid, ka

autoportreed Saskiaga.

● Selle perioodi lõpul maalib Rembrandt mõned tööd, kus ta on juba täiesti vabanenud

pealiskaudsest efektitaotlusest ja kus välise lihtsusega ühendub ikka sügavam hingestatus ja

haarav hele-tumedakäsitlus, nt. „Danae“.

● Üleminekuperioodi monumentaalseim teos on „Öine vahtkond“ (1642). See on

puhtmaalilisest vaatepunktist teostatud kompositsioon, milles pole olulised figuurid vaid

hele-tumedus.Salapärasest allikast tulev valgus toob esile pildi keskel olevad figuurid;

tagaplaanil olevad kujud kaovad mitmekesiselt astmestatud hämarusse.

● Järgnev periood Rembrandti elus on väga sünge. Kuid rasked elutingimused ei avalda

negatiivset mõju kunstniku loomingule, vastupidi – tema kunst saavutab ikka suurema

sügavuse, hingestatuse ja salapära. Mida enam ta vananeb, seda lihtsamaks muutub tema

kunst; vaatamata piiratud vahenditele muutub teoste sisu, ilme ja meeleolu üha rikkamaks.

Arvukalt loob R. peale 1642. aastat piiblistseene. Kõigis teostes kajastub eriline salapärane

rahu ja seletamatu kurbus. Ka maalib ta väga palju loodust, mis on meeleolult

sügavdramaatilised ja upuvad hele-tumedusse.

● Kõige haaravamad ja sügavamad teosed loob Rembrandt oma viimasel loominguperioodil –

1650-1660. aastatel. Ta maalib arvukalt portreesid, mis kujutavad teda ennast ja ta lähedasi.

Portreed on kuldtoonilised, justkui seestpoolt tuleva valgusega.

● 1662 valmib Rembrandti viimane suur grupiportree „Staalmeesters“ (Amstredami kangrute

gildi eesistujad). See maal tähistab hollandi grupiportree anengu tippu – imetlusväärne

sisemine elulisus, leegitsevad toonid ning kompositsiooni monumentaalsus ja rahu.

● Selle perioodi töödest on olulised „Peetruse ärasalgamine“, „Perekonna portree“, „ Juudi

pruut“, „Jakob õnnistab Joosepi poega“. Need on suure vormikujundusega tööd,

pintslilöögid on äärmiselt laiad ja vabad; värvid sädelevad ja säravad. Sealjuures on toonide

arv väga piiratud – domineerivad kollane ja pruun kõigis nüanssides.

● Rembrandti viimane suur töö on kompositsioon „Kadunud poja tagasitulek“ (1669). Seda

peetakse kõige haaravamaks Rembrandti tööks üldse, vapustav oma halastamatus

naturalismis, dramaatilises hingestatuses ja ilmekuses.

● Rembrandti tähtsus maalijana on võrdne tema tähtsusega graafikuna. Viljeles oforti (üle

300 lehe). Küpse perioodi ofortides saavutab ta sametpehme heleda-tumeda abil kohati

täieliku toonmaali illusiooni.

● Rembrandti kuulsus vaibus täiesti peale tema surma. Alles 19. sajandil hakati uuesti tema

kunsti hindama ja uuema aja meistrid on temalt väga palju õppinud.

● VERMEER van DELFT (1632-1675)

● Vermeeri kunstis on eriline rahu, suletus ja keskendatus. Omamoodi täiuseni on tal viidud

pildi ülesehituse läbikaalutus.

● Kõige olulisem on Vermeeri valgusekujutus, mis muudab värvid kiirgavaks.

● Vermeer töötas iga maali kallal väga kaua, temalt on säilinud vaid 35 maali.

● Eelkõige on ta olustikumaalija.

● Varasematest töödest on tuntud teos „Kupeldaja juures“ – see on monumentaalne

olustikustseen.

● Edaspidi kujutab ta 1-2 figuuri päikesest valgustatud interjööris. Tegelastest on taandatud

isikupära, peamine on ruumis leviv valgus. Range ja läbikaalutud kompositsioon rõhutab

rahu. Tegevuspaik on sageli kitsas aknaalune ruumilõik, milles valgus peegeldub esemetelt.

Meisterlikult maalitud natüürmort moodustab eraldava barjääri vaataja ja pildil kujutatu

vahel, nt. „Kirjalugeja“, „Pitsikuduja“, „Köögitüdruk“. Tegevus neil maalidel on vähetähtis,

võlu seisneb eelkõige meisterlikus maalilises teostuses.

● Vermeer on maalinud ka mõned maastikud.

BAROKK PRANTSUSMAAL

17. sajandi teisel poolel sai Prantsusmaa majanduslikus ja poliitilises elus juhtivaks jõuks. Ka

vaimuelus, kirjanduses ja kunstis, samuti kommete ja maitse küsimustes hakkas Prantsusmaa

Itaalia ja Hispaania mõju kõrvale tõrjuma ning omandas Louis XIV ajal tooniandva asendi.

ARHITEKTUUR

● Prantsuse 17. sajandi arhitektuuri lähtekohaks on suurel määral itaalia barokk, kuid sellesse

suhtutakse reservatsiooniga ning hiljem võtab arhitektuuri areng täiesti iseseisva suuna.

Esindatud on eelkõige tagasihoidlik barokk, eeskuju võetakse renessansi traditsioonidest

ning antiikarhitektuurist.

● Puhtbarokne laad oma liialdatud dünaamika ja maaalilisusega jääb prantslastele võõraks. Pr.

arhitektuuril on juba 17. sajandil tugev klassitsistlik põhitoon; klassitsism, st. antiik- ja

renessanskunsti jäljendamise püüd saab valitsevaks 18. sajandil ja levib Prantsusmaalt üle

kogu Euroopa.

● Juhtivaks saab profaanarhitektuur, eelkõige lossiarhitektuur. Väga oluliseks peetakse

siseruumide mugavust ja otstarbekust.

● Prantslased nimetavad oma stiilide arenguastmeid tavaliselt valitsejate järgi:

□ 1625-1660 – Louis XIII stiil

□ 1660-1710 – Louis XIV stiil

□ 1710-1725 – nn. regendistiil (style Régence) e. vararokokoo

□ 1725-1760 – Louis XV stiil e. täisrokokoo

□ 1760-1790 – Louis XVI stiil e. varaklassitsism.

□ NIMETUSED KEHTIVAD EELKÕIGE SISEKUJUNDUSE KOHTA.

● Kõige baroklikumad tendentsid ilmnevad Versailles’ lossi ehitamisel. Louis XIV tellimisel

töötas seal prantsuse arhitektide, skulptoride ja maalijate paremik - arhitektid LOUIS LE

VAU (1612-1670), JULES HARDOUIN-MANSART (1646-1708) andis lõpliku kuju

lossile – aiafassaad ja külgtiivad ning sisekujundus)); sisearhitektuuri ja dekoori loojaks oli

CHARLES LE BRUN (1619-1690); aiakujunduse looja ANDRÉ LE NỐTRE (1613-1700),

kes töötas välja prantsuse pargi stiili.

● Versailles’ loss on pikerguse põhiplaaniga hoone kahe võimsalt eenduva tiivaga, mille

vahel on avar õu. Selline põhiplaan sai eeskujuks kogu Euroopa hilisemale palee-

ehitusstiilile. Ehitis on monumentaalne, suurejooneline ja toretsev. Lossi üldpikkus on 580

meetrit. Aiafassaad on mõjuv oma vägevates proportsioonides, detailid on teostatud

maitsekalt ja harmooniliselt. Veidi ebaühtlasemaks jääb linnapoolne fassaad, mida on 18. ja

19. sajandil ümberehituste käigus muudetud.

● Sisekaunistused on teostatud tüüpilises Louis XIV stiilis (toretsev ja pompöösne) Le Bruni

juhtimisel. Parimad täiesti säilinud ruumid on 72 meetri pikkune PEEGLIGALERII, mille

kummaski otsas asuvad RAHUSALONG ja SÕJASALONG. Le Bruni loodud

dekoratiivstiili printsiibid on laenatud itaalia barokist, kuid ta käsitleb neid ehtsa

prantsusepärase püüdega reeglipärasuse, selguse ja ülevaatlikkuse poole.

● Tihedas ühenduses lossiga on prantsuse stiilis park. Le Nótre’i juhtmõtteks oli aiakujunduse

abil suurendada hoone monumentaalsust ja mõjukust. Lossi fassaadist lähtub peaallee, mis

läbib kogu pargi, koosnedes geomeetrilistest terrassidest, lillepeenratest, muruväljakutest

jne. Omane range geomeetria, sümmeetria; ka puud ja põõsad pügati geomeetrilisteks

kujunditeks.

● Ilmekateks näideteks prantsuse barokist 17. sajandil on paljud ehitised – nt. Louvre’i

idafassaad; Invaliidide kuppelkirik Pariisis (Hardouin-Mansart) – see on tsentraalehitis

kõrgel alusel seisva kupliga, ehitis on viimase võimaluseni lihtne ja range, vaid kupliosa

detailides on märgata baroklikke jooni.

● SKULPTUUR

● Prantsuse plastika säilitab 17. sajandil suure iseseisvuse ja omapära.

● Olulised on kolm tegurit:

- vanad, prantsuse renessansi traditsioonid

- itaalia barokkskulptuuri eeskujud

- antiikkunsti mõjud

Säilib rahulik selgus, terav karakteristika ja sale sarmikas joon.

● 17. sajandi teisel poolel on skulptuur peamiselt õuekunst, selle ülesandeks on kaunistada

peamiselt kuningalosse. Seetõttu saab rääkida Versailles’ koolkonnast, kelle plastika on

sümmeetriline, tasakaalukas ja idealiseeritud – klassitsistliku mõjuga.

● PIERRE PUGET (1622-1694)

● Silmapaistvaim meister, kes seisis väljaspool õukonnakunsti. Ta on järjekindlaim

barokksuuna esindaja prantsuse plastikas, saanud mõjutusi just Berninilt.

● Vastandina Bernini voogavale pehmusele on Puget’ vormikäsitlus teravam, järsem ja

kirglikum, selles puudub igasugune ilutsemine. Ka on valu ja ahastuse väljendus tema

töödes ilmekam ning haaravam, ta on meister, kelle töödes valitseb täielik naturalism.

● Kuulsaim teos on „Krotoni Milon“, kus atleet kaitseb end lõvi vastu – teos on traagiliselt

emotsionaalne.

● MAALIKUNST

● Prantsusmaal olid maalikunstnikud, nii nagu skulptorid ja arhitektidki enamasti õukonna

teenistuses. 17. sajandil käib enamik noori maalikunstnikke end Itaalias täiendamas.

Temaatikast on esindatud enamik žanreid – allegooria, portree, piiblistseenid, maastik jne. 17.

sajandi esimese poole maalikunstis võib eristada kahte suunda – realistlikku ja idealiseerivat

(või klassitsistlikku).

● Vennad LE NAIN’ id (Antoine, Louis, Mathieu) (17. saj. I pool)

● Realistliku suuna esindajad, kelle töid on raske üksteisest eristada – autorluseprobleemid.

● Kujutavad olustikustseene ja talupoegade elu rahulikus, eepilises ja tõetruus laadis;

lähenevad žanrilt belgia ja hollandi meistritele.

● Maalivad ka piibliteemalisi teoseid.

● GEORGES LA TOUR (1593-1652)

● Samuti realistlikus laadis maalikunstnik, teda nimetatakse kui „küünlavalguse maalijat“.

● Kujutab üldistava, tasapinnalise vormiga väga ilmekaid tüüpe enamasti küünlavalgel.

● Kompositsioon on lihtne, figuurid omavahel sidumata ja neid on vähe, detaile vältiv

maneer.

● NICOLAS POUSSIN (1594-1665)

● Idealiseerivasse suunda kuuluv kunstnik, teda peetakse ka suurimaks prantsuse maalijaks.

ˇKlassitsistliku doktriini aluseks oli sellel ajal prantsuse vaimuelule nii tüüpiline

ratsionalism. Ebatäiuslikule tegelikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning

seda püüti kehastada kunstis. Poussini looming tähistab prantsuse maalikunsti lõplikku

vabanemist välismaa mõjude alt, selles on esmakordselt barokiajastul selge väljenduse

leidnud prantsuse kunstivaimu iseärasused: püüd ülevaatliku selguse ja ühtsuse poole,

vormikäsitluse julge kindlus, liialduste vältimine, väärikus ja peen maitse.

● Poussin on kõige järjekindlam klassitsistliku suuna viljeleja barokiajastu maalikunstis ja

dünaamise ning naturalistliku suuna vastane. Tema töödele on omane suurepärane rahu,

tasakaal ja reeglipärasus. Neis ilmneb suur fantaasiaküllus, kuid ühtlasi on kõik neis surutud

kindla ja suursuguse stiiliskeemi raamidesse; neis ei puudu midagi ega ole ka midagi

üleliigset. Poussini laadi kujunemisel olid olulised Raffael ning antiikkunsti eeskujud.

● Poussini laad ei olnud nii erinev kõrgrenessansi stiilist kui hispaanlaste või flaamlaste oma.

Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised

kompositsioonid. Neis on tähtsal kohal kontuuride ilu ning kehade plastiline

modelleerimine.

● Poussin on tähtis kui nn. ideaalmaastikumaali looja. Need maastikud ei kujuta ühtki

konkreetset lõiku loodusest, pildile on koondatud põnevaid, sageli võõramaiseid

maastikudetaile, mis on liidetud fantaasiaküllaseks ja suurejooneliseks tervikuks. Enamasti

ei ole säärased teosed puhtakujulised maastikumaalid, neil on kujutatud ka mõni ajalooline

või mütoloogiline stseen tillukeste inimfiguuridega, nn. stafaažiga. Seetõttu nimet. sellist

maastikku ka HEROILISEKS MAASTIKUKS.

● Poussini teostel domineerivad soojad toonid, maastikuline foon on sügav, terve käsitluslaad

on läbinisti maaliline.

● Teoseid: „Bakhanaal“, „Flora triumf“, „Arkaadia karjased“, seeria „Neli aastaaega“.

● CLAUDE LORRAIN (1600-1682)

● Lorraini peetakse suurimaks peisažistiks, nn. maastikumaali Raffaeliks.

● Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel

asuvad tumedate, kulissitaoliste massidena puud, varemed vms., keskel aga avaneb vaade

kaugusesse. Hakkab esimesena kujutama päikest – lähtub valguse ja armosfääri

meeleoludest. Julgeb päikest kujutada ka tema keskpäevases heleduses.

● Tema varasemates töödes valitsesid rasked pruunid toonid; keskperioodi tööd on maalitud

soojades kuldtoonides, hilisema aja maalidele (u. a. 1650) on omane selge, läbipaistev

hõbehall koloriit.

● Lorrain pühendas palju aega looduse tundmaõppimisele, sellest annavad tunnistust arvukad

natuurist tehtud joonistused. Nendest konstrueeris ta hiljem ideaalmaastikud, kus valitseb

rahulik, idülliline ja lüüriline meeleolu.

BAROKK TEISTES EUROOPA MAADES

● SAKSAMAA

Saksamaa osatähtsus 17. sajandi kunstis on võrdlemisi väike. Alles 17. saj. viimasel veerandil

hakkab kunstielu elavnema ja 18. sajand on Saksa arhitektuuri õitseajaks. Eeskuju saab

Saksamaa kogu aeg välismaalt.

Saksa barokkarhitektuuris domineeris üldiselt maaliline ja dünaamiline suund, kuna range,

klassitsistlik vool oli vähem tähtis. Saksa 17. ja 18. sajandi ehituskunstile on iseloomulik

teatav raskepärasus; silmatorkavalt palju ja rikkalikult rakendatakse detaile ja ilustusi. Baroki

õitseajaks oli periood aastatel 1680-1730, mil see stiil valitses nii välis- kui sisearhitektuuris.

Umbes aastast 1730 pääseb sisekujunduses võidule rokokoo. Kindlat piirjoont baroki ja

rokokoo vahel on aga võimatu tõmmata. Välisarhitektuur aga jääb ka edaspidi truuks barokile,

omandades siiski paiguti kergema, rokokooliku nüansi.

Vastupidiselt Prantsusmaale polnud kunstielu Saksamaal tsentraliseeritud ja paikkonniti on

arhitektuuril eri ilme; seda mitmekesisust aitavad suurendada mitmesugused välismõjud.

● Parimateks näideteks Saksa barokkarhitektuurist võib pidada Belvedere lossi Viinis, losse

Würzburgis ja Berliinis, Zwingerit Dresdenis (peoplats kolmest küljest ümbritsevate

galeriidega. Ehitis on külluslikult ning toretsevalt kaunistatud figuuride ja barokliku

ornamentikaga. Arhitektiks oli MATHÄUS DANIEL PÖPPELMANN).

● VENEMAA

17. sajandil hakkasid Poola ja Ukraina kaudu Vene arhitektuuris levima barokkstiili

elemendid. Tekkis omapärane vanavene ja baroki segastiil, nn. Narõškinite barokk (nt.

Pokrovi kirik Filis Moskva lähedal).

● 18. sajndi alguses lülitus üleeuroopalisse kunstiellu ka Venemaa. Peeter I püüdis oma

reformidega muuta Venemaad euroopalikuks riigiks, kunstis toimuski kohe oluline

murrang. Peeter kutsus Venemaale kunstnikke Läänest ning saatis vene kunstnikke

välismaale õppima. Uue kunsti keskuseks kujunes mõistagi Peterburi.

● ARHITEKTUURIS pääsesid mõjule barokk- ja rokokoostiil, mille varasematest

esindajatest on tuntumad prantslane ALEXANDRE LEBLOND (1679-1719) ja itaallane

NICCOLO MICHETTI (1675-1743).

● Vene baroki suurmeister on aga itaallane BARTOLOMEO RASTRELLI (1700-1771).

Rastrelli lõi väga omapärase, sisekujunduses rokokoostiili kalduva barokkstiili, mille

elemendid on laenatud itaalia, prantsuse ja saksa 18. sajandi arhitektuurist.

● Rastrelli kuulsamad ehitised, barokse toretseva paraadlikkuse musternäidised on Versailles’

lossi eeskuju kaudselt jäljendavad TSARSKOJE SELO ja PETERHOFI ANSAMBEL,

SMOLNÕI KLOOSTRI PEAKIRIK ning TALVEPALEE.

● Talvepalee võtab enda alla suure nelinurkse maaala. Hoone fassaadid on lahendatud

erinevalt. Väljakupoolse külje kompositsiooniliseks tsentriks on keskosa, kus asub

paraadtrepp. Skulptuurkaunistused ja murtud viilud rõhutavad pidulikkust, Neeva-äärse osa

rütm on rahulikum ning hoone mõjub jõelt vaadates pikemana.

● SKULPTUURIS valitses kogu 18. sajandi kestel Prantsuse mõju. Versailles’ koolkonna

meistrite stiilis töötab esimene nimekas Venemaal tegutsenud välismaalane CARLO

RASRTRLLI (1675-1744). Tema tuntuim töö on aastal 1743 valminud Peeter Suure

monument Peterburis (jäljendas Girardoni Louis XIV monumenti).

● BAROKK EESTIS

1629. aasta Altmarki rahuga läks kogu Eesti Rootsi võimu alla (va. Saaremaa). Umbes samal

ajal algab Eestis ka barokkstiili ajastu. See jaguneb siiski kaheks omapäraseks perioodiks,

mille piiriks on Põhjasõda, sest poliitilise võimu muutumisega selles sõjas muutusid

kunstilised eeskujud ja osaliselt ka ülesanded, eriti arhitektuuris.

● Rootsi ajal kujunes Eesti ala tähtsaimaks linnaks Narva. Narva stiiliühtse ilme lähtekohaks

oli hollandi barokk. Hollandipärase linna tähtsaim ehitis oli kõrge kelpkatusega ja selle

keskel asuva haritorniga raekoda.

● Pärnus on säilinud mitmeid 17. sajandi fassaade ilusate portaalidega ja linnakindlustuste

osi, nt. Tallinna värav

● Pärast Põhjasõda läks Eesti Venemaa alluvusse.

● 1718-1723 ehitati Peeter I poolt Eesti barokkarhitektuuri kõige luksuslikum teos –

Kadrioru loss. Arhitektiks oli itaallane Niccolo Michetti. See oli määratud keisrinna

Katariina I suveresidentsiks. Kadrioru loss on itaalia stiilis lossehitis: kolme korruse

funktsioon on fassaadilt selgesti loetav, fassaad on maaliliselt lahendatud ning rikkalikult

dekoreeritud. Keskosa eendub risaliidina ja kaht ülemist korrust ühendavad nn.

kolossaalpilastrid. Teise korruse peosaal ulatub ka läbi kolmanda korruse ning on

kujundatud erilise toredusega. Lossi ümbritses reeglipärane prantsuse park. Interjöörides on

kasutatud rohkesti stukkdekoori – erineva kõrgusega ornamentaalsed ja figuraalsed

reljeefid, ka laemaale ümbritseb stukkraamistus.

● 18. sajandi keskpaigast algab suur õitseng mõisaarhitektuuris. Parimateks näideteks on

lossitüüpi esinduslikkust ja ilu taotlevad Maardu, Sagadi ja Palmse mõisahooned.

● Barokk oli Eestis ka värvilise puuskulptuuri õitseaeg. Sellest on säilinud peamiselt näited

kirikuinventarist.

● Eesti kõrgbaroki suurim nikerduskunstnik oli CHRISTIAN ACKERMANN. Tähtsaimad

tema teosed on Tallinna Toomkiriku altar ja kantsel, altarid Simunas ja Vigalas. Ackermani

stiil on lähemal Lõuna-Euroopa maalilisele barokile. Ta uuendab ornamendi, selles

pääsevad valitsema lopsakad looduslähedased motiivid – akantuselehed ja lilled, parim on

siiski tema figuuriplastika.