TALLINNA ÜLIKOOLKasvatusteaduste TeaduskondEelkoolipedagoogika osakond

Kadri Allikmäe EAL-1

Kasvatusfilosoofia: Fiona Carnie raamatu „Alternative Approaches to education: a guide for parents and teachers“

kokkuvõte

Juhendaja: Ene-Silvia Sarv

TALLINN 2010

SisukordSissejuhatus.................................................................................................................................3

Hariduse roll: milleks haridus üldse on?.....................................................................................3

Väikesed alternatiivkoolid......................................................................................................8

Waldorfpedagoogika.............................................................................................................10

Montessori.............................................................................................................................12

Demokraatlikud koolid.........................................................................................................13

Teised filosoofiad ja koolid..................................................................................................14

John Dewey.......................................................................................................................14

Grundtvigi koolid ja Taani vabad koolid..........................................................................15

Jenaplan’i lähenemine.......................................................................................................16

Freinet...............................................................................................................................16

Reggio Emilia...................................................................................................................17

Veel lähenemisi.................................................................................................................18

Kokkuvõttes..............................................................................................................................19

Kasutatud kirjandus..................................................................................................................20

2

SissejuhatusValisin oma kasvatusfilosoofia esimeseks lugemismaterjaliks Fiona Carnie raamatu

„Alternative Approaches to education: a guide for parents and teachers“. Põhjusel, et soovin

kirjutada oma bakalaureusetöö ning pühendada ka oma töö alternatiivsele haridusmudelitele,

mis keskenduvad lapse isiku omapärale ning tema unikaalsete annete väljatoomisele.

Konkreetne raamat kirjeldab ilmekal viisil erinevaid alternatiivpedagoogika tänapäevaseid

suundumusi ning toob välja erinevate Suurbritannias asuvate koolide kirjeldused. Tuleb

tunnistada, et seda oli tõeline nauding lugeda, kuna autori seisukohad ühtivad väga paljus

sellega, millesse ise usun. Loodan südamest, et taolisi uuenduslikke mõtteid on meil kõigil

võimalik üheskoos teiste loovalt ning uuenduslikult mõtlevate õpetajate ning ka tulevaste

õpetajatega peatselt ellu viia. Ja ellu viia ka praeguses hetkes. Sest „meie olemegi need, keda

me oodanud oleme,“ nagu ütlevad Hopi Vanemad. Soovitan siinkohal väga vaadata ka väga

ühte Youtube’i klippi, mis kirjeldab, mis väljakutse võiks seista alternatiivse hariduse ees:

http://www.youtube.com/watch?v=g7cylfQtkDg . Tekstiga, mis Ameerika indiaanlased,

hopid, räägivad, saab tervikuna tutvuda siin:

http://tarkusearmastus.blogspot.com/2010/06/hopi-vanemad-raagivad.html

Konkreetne raamat on hea ning tutvustav õppematerjal kõigile, kes mõtlevad, mis ja miks on

alternatiivne haridus. Lisaks on autor toonud välja ilmekaid ning mõtlemapanevaid praktilisi

näiteid. Mis teeb raamatu eriti heaks on fakt, et sellele on lisatud ka vanemate ning õpilaste

tagasiside erinevate koolide kohta.

Kokkuvõtvalt on käsitletud väikeseid alternatiivkoole, waldorfkoole, Montessori haridust,

demokraatlikke koole ning erinevatele filosoofiatele tuginevaid koole. Raamatu lõpus on

edumeelsetele lastevanematele välja toodud ka juhised, kuidas ise alternatiivset kooli või

õppekeskust võiks asutada. Samuti on arutletud selle üle, kuidas riigisüsteemis võiks

alternatiivseid meetodeid kasutada.

Hariduse roll: milleks haridus üldse on?Raamat algab selle üle arutlemisega, mis on üldse kooli roll tänapäeva ühiskonnas ning küsib,

mille jaoks koolid üldse tänapäeva ühiskonnas on.

3

„New learning technologies mean that we have no need to herd chldren in classrooms. New understanding

about how the brain functions will force ust o rethink what we think we know about learning. We are witnessing

the last days of a 19th century education system.“Sir Christopher Ball, Derby Ülikooli kantsler.

St „Uued õppetehnoloogiad tähendavad, et meil pole enam mingit vajadust karjatada lapsi

klassiruumis. Uus arusaamine, kuidas aju töötab, sunnib meid ümber mõtlema, mida me

arvame, et me teame haridusest. Me tunnistame 19. Sajandi hariduse viimaseid päevi,“ ütleb

Sir Christopher Ball. Autor toob välja, et ühiskond on dramaatiliselt muutunud pärast

massikooli leiutamist 19. Sajandil ning maailm on tänaseks teine koht. Tehnoloogilised

muutused on toonud suuri muutusi töö iseloomu ning lapsed, kes koolist lahkuvad, vajavad

palju erinevamaid oskusi, kui eelmise sajandi lõpus. Selle tulemusena on vaja teistsugust

hariduse käsitlust, mis aitab noortel leida tähenduse ja eesmärgi oma elus ning mis võimaldab

neil olla ühiskonna aktiivsed osad.“

Autoriga võib olla täiesti nõus. Kooli- ning ka haridussüsteem põhineb kahtlemata tänapäeval

19. sajandi meetoditel. Kindasti on põhi- ning baasteadmised erinevatest ainetest väga

olulised, kuid aina enam muutub lastele oluliseks võime saada hakkama erinevate sotsiaalsete

situatsioonidega, võime orienteeruda tohututes infomassiivides, viia kiirelt kokku erinevaid

põhjuseid ja mitte ainult teada, vaid osata ka kasutada, mõista praktilise elu vaimseid seadusi.

Ja nagu üks suhteliselt tuntud ja tunnustatud Tartu haridusõppejõud, kes on välja andnud ka

raamatuid, ütles: „Kuidas kopid, nõnda peitsid“ (Ehk siis, viidates põhjuse ja tagajärje

seadusele: „kuidas külvad, nõnda lõikad“, tänapäeva terminoloogias).

Carnie kirjutab: „Hariduse on olemas potentsiaal muutuda tänu tänapäevastele

tehnoloogiatele. Ligipääs informatsioonile ja kommunikatsiooni lihtsus tähendab, et lapsed ei

pea enam veetma viit täispäeva koolis, istudes klassiruumides. Palju personaliseeritum

lähenemine on nüüd võimalik.“ (Carnie 2003: 2). Selles raamatus toob autor välja

alternatiivseid haridusprotsesse, mis seavad haridusprotsessi keskmesse lapse, soovides talle

anda õppimiskogemust, mis aitab tal ise areneda ja kasvada. „Iga (haridus)projekt esitab

väljakutse arusaamale, et haridus on ainult teadmiste vastuvõtmine. Keskmes on pigem

haridus isiklikuks ja sotsiaalseks transformatsiooniks.“

Autor küsib ilmsekalt raamatu esimeses osas: „Milleks haridus on?`Tule süütamiseks või

ämbri täitmiseks?“ Kas see seisneb isiklikus arengus või süsteemile vajalike inimeste

kujundamises? See on olnud hariduse igavikuline küsimus.

4

Tiiu Kuurme toob oma artiklis „Muutunud väärtustest ülikooli ümber ja sees“1 välja, et

„Tudengeist rääkides räägime pearahast, tingtudengitest, hordidest auditooriumides,

ainepunktide hulkadest. Tudeng on kvantitatiivne ühik, kes sooritab selleks, et oleks, mida

mõõta.“ Sarnane mõtteviis läbistab kogu haridust.

Carnie toob oma raamtus välja, et suurtes muutustes on poliitikategijad ära unustanud, milleks

koolid on: mis on muutused, mida on läbi viidud laste huvidest lähtuvalt ning milleks haridus

üldse on? Carnie väitel ei sobi oma olemuselt kitsas riiklik õppekava mitte kõigile lastele, sest

selle tulemusel on paljud õpilased kaotanud üldse õppimise vastu huvi. „Minevikus said

õpetajad neile lastele, kes tõid klassiruumi mõne huvitava asja või arutlustärgitava teema,

aega võtta, suunates pärast kogu õppetunni sellele teemale. Taolised jutulõngad tõid tihti

klassiruumi tõelist valgustatust. Tänapäeval on õpetajatel taoliste erinevuste jaoks vähe aega

ning õppetunnid võivad lastele tunduda ebaolulised.“ (kommenteerides ka riikliku õppekava

teemat).Autor arutleb, kas erinevates piirkondades elavatele lastele üldse saab olla samu

olulisi teemasid. Kui vaadata nt linnalapsi või maalapsi ning nende elumaailma, siis võib

küsida, mis neile tegelikult oluline on. Kas linnalapsele on oluline sama elu mis maalapsele.

Samamoodi võib küsida, millised tegevused on need, mis on tegelikult olulised. Carnie

raamatust tuleb välja, et nn ebaoluliste (mitte-hinnatavate) tegevuste osakaal on nt

Suurbritannia haridussüsteemis viimastel aastatel vähenenud. Seal on taolised ained nt sport,

muusika, draama, loodusprojektid ja koolimatkad. „Lapsed vanuses 5.-6. aastat veedavad

enamiku aja oma pärast istudes koolipingis, seda ajal, mil nad vajavad kõige rohkem

aktiivsust, käed-küljes kogemusi, osalust, koostööd ja mängu,“ toob Carnie välja. Hiljaaegu,

Tartu Ülikooli waldorfpedagoogika kursusel rääkisime samast. Mis on üldse taolises vanuses

lastele omane on mitte intellekti, vaid tahte areng. See tuleb tegelikult alles kõige viimasena.

Lootusetu ning mõttetu on õpetada lastele vanuses kuni 7. eluaastat midagi, mis eeldab

mõistusega lähenemist, sest lapse vaimne areng lihtsalt ei ole veel sellel tasemel, et võtta

vastu midagi mõistusega. Kuni 7. Eluaastani on lapse meeled vastuvõtlikud pildikeelele läbi.

Kuna selles vanuses on lapse põhiline õppimise viis matkimine ja keha põhitähelepanu on

keha kasvamisel, areneb välja lapse tahe. Hariduse eesmärgiks selles vanuses puht

füsioloogilistel põhjustel ei saagi olla intellekti areng. St, et ta võib seda olla ja kahjuks ongi

olnud aga selle tagajärjel kannatavad hiljem teised eluvaldkonnad ning lapse terviklik areng ei

ole niivõrd suurel määral toetatud, kui on loomulik selles vanuses lastele.

1 Kuurme, T. „Muutunud väärtustest ülikooli ümber ja sees“. Õpetajate Leht. 19.06.2009. http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=1769

5

Carnie toob välja, et Suurbritannia lapsed on maailmas ka ühed kõige testitumad lapsed.

Tekib küsimus: „Miks?“. Testidest rääkides kirjutab Carnie samas, et „nad ei näita, kas laps

on hooliv ja kaastundlik, innovatiivne ja loov või töötab teistega koostöös hästi. Nad ei too

välja, kas laps on õnnelik ja enesekindel, tugeva tundega iseenda minast. Nad ei registreeri ka

seda, kas laps on imeline muusik, keskkonnakaitsja või arvutigeenius. Samas on need

atribuudid sama olulised, kui mitte rohkem, määratlemaks, kas laps elab täitvat ja

produktiivset elu,“ kirjutab ta. „Õpetajad, kes on sunnitud keskenduma ainult kitsaste

akadeemiliste, testidel küsitavate oskuste õpetamisele, peavad tähelepanuta jätma teised lapse

arengu fundamentaalsed aspektid.“ Selle osas olen Carnie’ga väga nõus. Olen ise korduvalt

kannatanud eksamipalaviku käes ning minu loovus ning ka kõikvõimalikud akadeemilised ja

mitteakadeemilised võimed lähevad lukku hetkel, mil keegi hakkab mind nende eest hindama.

Tunnen, nagu hinnatakse minu isikut. Puht vaimsest aspektist pole tegelikult mitte kellelgi

seda õigust teha: mitte keegi pole tegelikult ei parem ega halvem. Kõik annavad konkreetsetes

hetkedes oma parima ning tegelikult ei ole seda võimalik hinnata. Jah, on võimalik hinnata

tulemust. Aga oluline on hinnata ka protsessi ja pingutust, anda lapsele-noorele-täiskasvanule

tagasisidet tema edasimineku kohta, kui see on tõesti tema enda soov – õppida. Aga kõige

hullem on hinnangute jagamine numbriliste või täheliste näitajate alusel. Olen kogenud ise nt

seda, et eksamile minnes võib mul kogu aine paari minuga ära ununeda, kuna ma kardan seda,

et keegi paneb mulle hindeid. Samas ei pea ma end halvaks õpilaseks või tudengiks. Mul on

loovust ja võimet asju näha uudse nurga alt. Aga hirmus saada halbu hindeid, tunnen, et olen

aeg-ajalt sunnitud end kohandama sellega, millega ma tegelikult nõus ei ole. Samas jätan siis

välja ütlemata uuenduslikud ja ka ükskõik, mis aine õpetamisse palju panustada võivad

mõtted.

Väga huvitavalt ja isegi radikaalselt küsib Carnie 11. Septembri New Yorki terrorirünnakute

valguses, mis toimusid 2001. Aastal: „Kas haridus on selle võimaldamine, et rikkad riigid

saaksid luua rohkem seda sama, võimendades seeläbi lääne rikkuse ja kolmanda maailma

riikide ebavõrdsuse süsteemi?“

„Kui see asemel läbi hariduse, me siiski istutame noortesse inimestesse väärtusi, hoiakuid ja

oskusi luua õiglasemat ja jätkusuutlikumat maailma, siis võib see olla uue maailmakorra alus,

milles ebavõrdsus lõpuks ületatakse ning milles lääs ja ida, põhi ning lõuna suudavad

rahumeelselt kooseksisteerida. Mite midagi vähemat, kui see, on mõistlik eesmärk meie

haridussüsteemile.“

6

Olen Carnie’ga täielikult nõus. Me ei saa läänemaailmas elades enam silma kinni pigistada

selle ees, mida meie valikud tekitavad ülejäänud maailmas. Juhin siinkohal huvitava

tähelepanu nt sellele, mis on tekkinud meie harjumuste tulemusele Vaiksess ookeani.2

Tegemist on Vaikses ookeanis ujuva kahe USA California osariigi suuruse prügisaarega. Me

ei saa enam ignoreerida selle olemasolu. Samamoodi nägime 2008. Aastal, kuivõrd palju

prügi on Eesti metsades, ei saa me jätta tähelepanuta paljusid maailma probleeme, mis meid

pidevalt ümbritsevad. Kui me mõtleme haridusele, siis me peame mõtlema avatud silmadega

haridusele, mis aitab meil saada teadlikuks iseenda mõjust meid ümbritsevale maailmale ning

võimele seda tervendada, mitte samas vaimus jätkata. Selles mõttes olen Carniele nende

julgete sõnade eest tuhandeid kordi tänulik. Olen samuti Carnie’le väga tänulik tema koolide

kogukondliku käsitluse eest. Ta ütleb, et peame koolidena saama õiglaseks kogukonnaks,

milles igal lapsel, õpilasel ja vanemal on oma hääl ning seda võetakse kuulda. „Lapsi tuleb

kaasata otsustamisse nende õppeprotsessi ja hindamise kohta, samuti selle kohta, kuidas kooli

üldse juhitakse. Vanematele peab andma võimaluse osaleda otsustusprotsessis teemadel, mis

on nende jaoks olulised.“ Carnie peab väga oluliseks, et koolidest peavad saama kogukonnad,

mis hoolivad kõigist oma kogukonna liikmetest, nii täiskasvanutest kui lastest, keskendades

oma tähelepanu suhetele, juhtides tähelepanu kõigi suhete kvaliteedile, sõltumatult rassist,

värvist, usukuuluvusest, seksuaalsetest kalduvustest või muust sarnasest. „Kui nad soovivad

saada looduslikult jätkusuutlikeks kogukondadeks, peavad koolid tagama, et nende eetos,

õppekava, poliitikad ja tegevus oleks omavahel kooskõlas. Nad peavad lahendama vastuolu

lastele jätkusuutliku elu õpetamise ja oma kooli reaalse praktika vahel.“ Olen sellega täiesti

nõus: mitte ükski kooli sõna ei loe, kui tema enda tegevus on vastuolus looduse ja kõrgemate

printsiipidega. Tänapäeva lastele ei saa valetada. Kui me proovime lastest kasvatada

täisväärtuslikke kodanikke, elades ise samal ajal loodussõbralikkuse, säästvuse ja

vägivallatuse põhimõtete vastu, ei saa meie sõnad ka lastele midagi tähendada. Kui elame ise

nii, et meie teod on ühes või teises vormis kahjustavad, mida me siis üldse õpetame? Me

peame endalt õpetajatena küsima, mis on jätkusuutlik? Mis tagab elu maal? Milline haridus

on jätkusuutlik?

2 . Vt Vaikse ookeani prügisaare kohta lähemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Great_Pacific_Garbage_Patch . Samuti mõned head pildid: http://www.zimbio.com/Great+Pacific+Garbage+Patch/pictures/2/Pictures+Great+Pacific+Garbage+Patch ja http://www.thedailygreen.com/environmental-news/latest/great-pacific-garbage-patch-photos-460410.

7

Raamatus „Maailmatants“3 toob imeline kreeka õpetlane Elisabet Sahtouris välja, et ükski liik

maa peal pole siiamaani suutnud säilida läbi omavahelise võitluse alustades seentest ja

bakteritest ja lõpetades loomadega.

„We have seen that no species can evolve apart from its co-evolution with all other species -- meaning that all have played their role in our evolution. We could not have evolved by ourselves. If we look at co-evolving living systems through eyes other than our own, we will quickly see that we have no more reason to consider ourselves a supreme form of life than have others“

„Me oleme näinud, et ükski liik ei saa areneda eraldi oma koos-arengust kõigi teiste liikidega – st, et kõik on mänginud oma rolli ka meie arengus. Me ei oleks saanud iseenesest areneda. Kui vaatame elussüsteemide koosarengule läbi teiste, mitte oma silmade, näeme kiirelt, et meil pole rohkem põhjuseid käsitleda end ülimuslikuna teistest liikidest, kui mõnel muul liigil,“4

Samuti toob Sahtouris välja, et:

„We can -- and we must -- gain enough perspective to see ourselves as one part of a much greater living system, or being, and learn to act accordingly.“

„Me saame – ja peame – saavutama piisavalt laia mõtlemisvõimet, et näha end osana palju suuremast süsteemist, või olemisest, ja õppima käituma vastavalt.“5

Mulle tundub, et sellega võiks arvestada ükskõik, milline õpetaja ning Carnie raamat toetab

seda mõtteviisi väga.

Väikesed alternatiivkoolidKõigepealt toob autor välja väikeste alternatiivkoolide tutvustuse, mis on Suurbritannias väga

populaarne. „Akadeemiliste õpingute kõrval õpivad lapsed praktilisi oskusi nagu nt ehitamine,

riiete tegemine, taimede kasvatus – oskused, mis on kasulikud kogu nende elus.“ (Carnie

2003:13). Väikestes alternatiivkoolides on väga olulisel kohal hariduse inimlik mõõde ning

väärtused inimestevahelised suhted, mis võimaldavad noortel inimestel saada kindlateks ja

rikkalikeks indiviidideks, kes on võimelised austama teineteist ja loodust, toob autor välja.

Carnie viitab huvitavale saksa mõtleja Ernst Friedrich Schumacher’ile, kes kirjutas raamat

„Small is beautiful - Economics asi f People Matter“6(Väike on ilus – majandus, nagu

inimesed loeksid) ning toob välja, et väikeseid koole iseloomustab inimese tasandi haridus

„Haridus, nagu inimesed loeksid“. Väikeseid alternatiivkoole, mis Suurbritannias on alguse

saanud tavaliselt kogukonna, linnaosa või küla tasandilt, võibki just taolisteks koolideks

pidada. Inimliku tasandi filosoofia, mis neid koole iseloomustab hõlmab endas rea elemente,

mida on võimalik praktikasse panna just eeldusel, et kogukond on väike. „Need elemendid on

3 E. Sahtouris. „Earthdance“. 1999. Netis kättesaadav aadressil: http://www.ratical.com/LifeWeb/Erthdnce/erthdnce.html Eestist võimalik osta alljärgnevalt: http://www.raamatumaailm.ee/taxonomy/term/2204 4 E. Sahtouris, „Earthdance“, 19995 E. Sahtouris, „Earthdance“, 19996 E. F. Schumacher: „Small Is Beautiful: A Study of Economics As If People Mattered“ 1973

8

positiivsed suhted, holistiline lähenemine haridusele, demokraatlik osalus, vanemate ja laiema

kogukonna hõlmatus, pühendumine õiglasemale ja jätkusuutlikumale maailmale.“ (Carnie

2003: 18)

Carnie toob välja, et head suhted on tõeliselt eduka kooli südames: kus õpetajad tunnevad

oma õpilasi hästi ning õpilased teavad hästi oma õpetajaid. „Heade suhete tähtsus läheb

konkreetse õpetaja ja õpilase vahelistest suhetest kaugemale kogu kooli kogukonda.

Kogukonnas, mis on ehitatud avatusele ja usaldusele, kus õpetajad, õpilased ja vanemad

näitavad teineteise suhtes üles austust ja hoolt, tunnevad lapsed end turvaliselt ja saavad

ehitada üles enesekindluse ja enesehinnangu, mis teevad õppimise ja isikliku arengu

võimalikuks,“ kirjutab Carnie. „Kui lapsi tuuakse tähenduslikesse suhetesse oma õpetajate ja

teiste täiskasvanutega, on nad rohkem võimelised nägema teisi reaalsete inimestena ja see

mõjutab nende kogu suhtumist kooli ja õppimisse. Taolises keskkonnas tunnevad õpetajad

end väärtustatuna ja toetatuna.“ (Carnie 203:18). Teise olulise punktina toob Carnie välja

õppimise holistilise aspekti: mis loob baasi nii laste loomingulise, emotsionaalse, moraalse

kui ka vaimse kasvu tekkeks. Selleks kasutatakse erinevaid tehnikaid: muusikat, kunsti,

tantsu, draamat ja ka erinevaid käsitöid, mis aitab lastel end väljendada ja elada teistega koos

positiivsel viisil. Samuti proovitakse erinevate õppeainete vahel nägema leidma seoseid,

kasutatakse interaktiivseid õppemetoodikaid, mis lapsi kaasavad: õpitakse rohkem läbi

diskussiooni, katsetuste, käed-küljes projektide kui passiivse infoomandamise. See aktiveerib

lapsi ja neil on suurem tõenäosus oma aktiivsusega nakatada ka teisi enda ümber. Oluline on

reaalse muutuse loomise võimalus.

Siinkohal tuleb meelde ka Kiran Bir Sethi, naine indiast, kes käivitas kümneid tuhandeid lapsi

haaranud liikumise „I can“ (Mina suudan), kus lastele anti võimalus oma külas ja linnas luua

koos linnajuhtidega reaalseid nende elu puudutavaid muutusi, et nende keskkond muutuks

lapsesõbralikumaks. Selle projekti tulemusel õpetasid lapsed lõpuks ka osasid oma vanemaid

(nt maapiirkondades õpetasid lapsed oma vanemaid lugema, sest indias on kirjaoskus kohati

väga madalal tasemel). Lähemalt: http://tarkusearmastus.blogspot.com/2010/06/kiran-bir-

sethi-opetab-lapsi-vastutama.html

Demokraatlik otsustusprotsess: laste ja vanemate kaasamine kooli puudutavate otsuste

protsessi loob koostöö õhkkonna. „Tehakse vigu, on kindlasti ka halbu otsuseid aga inimesed

õpivad oma otsustest ja see on oluline protsess,“ toob Carnie välja. See loob baasi ka selleks,

et kõigil, kes on kooliga seotud, on võime kooli tegevusse panustada, nende häält võetakse

9

kuulda ning neid võetakse ka kooli „kogukonna“ liikmeks, arvestatakse nendega võrdsel

moel. Taolist kaasamist võikski nimetada: kogukondliku kooli mudeliks. Ainus, minu jaoks

terve mudel, mis üldse toimida saab. Tihti näeme igapäevaelus praktikat, kus vanemad

annavad justkui nagu vastutuse õpetajatele üle, tuues hommikul lapsed kooli või lasteaeda,

tundmata tegelikult üldse huvi, mis seal kooliseinte vahel nendega saab. Samas on ju

vanemad, õpetajad ja teised olulised täiskasvanud (peretuttavad) olulised osad lapse

kasvamisprotsessis. Miks ei võiks kõik osapooled lapse kasvamisele üheskoos toeks olla? Siis

kasvab ju ka lapsest tervem, terviklikum inimene, kui ta tunnetab ja näeb, et ta võib usaldada,

teda toetatakse ja igast suunast. Ta õpib olema enesekindel ja julge!

Alternatiivkoolides ongi seetõttu partnerlus laste ja kohaliku kogukonnaga.

Carnie väitel tugevdab taoline suhtumine iga kooli: „Kooli tugevdab lastevanemate kaasatus

ja kohalik kogukond, sest see laiendab vastutust laste hariduse eest,“ kirjutab Carnie.

„Vanemate kaasamine on võtmetegur kaasatuse suurendamiseks, sest õpetajad ja

lapsevanemad saavad koos töötada, et last toetada.“ Samuti peab autor väga oluliseks ka

kohaliku kogukonna kaasamist, sest „kool pole isoleeritud institutsioon ning seda mõjutab

koht, kus ta asub.“

Keskkonnasäästlikkus: Carnie lähtub siin põhimõttest, et kõik koolid, mis soovivad toimida

jätkusuutliku ühiskonna loojana, oleksid ka ise oma valikutes keskkonnasõbralikud: kasutades

looduslikke ehitusmaterjale, kohalikku toitu, jälgides oma prügimajandust ning julgustades ka

lapsi säästlikult mõtlema.

Väikesed struktuurid: väga oluliseks on ka see, et lähtutakse võimalikult väikestest

struktuuridest. Provitakse luua lapsele kogemus kuhugi kuulumisest, mida võib-olla 1000-

lapseline kool ei suudaks tagada. Oluline on grupi- ja ühistunne.

WaldorfpedagoogikaMaailmas on rohkem kui 700 waldorfkooli, 1500 lasteaeda ja 50 õpetajakoolitusasutust.

Rudolf Steineril, kes on selle liikumise algataja oli mitmeid huve: biodünaamiline

põllumajandus, antroposoofiline meditsiin, arhitektuur, kunst ja haridus. Väga oluline on

Steiner-pedagoogika lapsele keskendatus. Samuti hõlmab see haridus väga head õpetust laste

arengust, meeleõpetusest ning vaatleb ka laste arengu vaimset aspekti.

10

Steinerkoolide õppekavades on suur osa praktilisel tööl, väga palju juhitakse tähelepanu

kunstile ja loovale tegevusele. Samuti mängivad lapsed palju erinevaid pille, maalivad ning

joonistavad (aga just pigem alguses erinevaid värve ja pindu, alles siis vorme). Oluline on

eriline liikumistehnika – eurütmia -, mis arendab tunnetust, koostööd. Väikesi lapsi õpetatakse

pildiliste tehnikatega. Nt kui õpilased õpivad mõnda tähte, siis see täht „vormindatakse“ või

„isikustatakse“ mõneks muinasjututegelaseks. Nt täht „P-st“ tehakse printsess ja räägitakse

siis temaga seonduvaid lugusid, et lastel tekiks parem tunnetus sellest, milliseid sõnu ja vorme

selle tähega seostub. Kuival pähetuupimisel on waldorfkoolis võimalikult väike tähendus.

Samuti häälikuid lauldakse ja ka tantsitakse läbi – nt „O“ tähe kujuline liikumine põrandal.

Samamoodi toimitakse ka geomeetria õppimisel, kuna lähtutakse sellest, et laps ei õpi ainult

pea, vaid kogu kehaga, ja seda eriti esimese 7 eluaasta jooksul.

Samuti on Steinerkoolides suur rõhk vaimsetel ja sotsiaalsetel väärtustel. „Steiner uskus, et

lapstele on väga oluline anda võimalus kogeda imestust, lugupidamist ja pühendumuslikkust.“

(Carnie 2003: 44). Huvitav on see, et kuigi Steinerpedagoogikal on kristlik taust, on võimalik

ja ongi seda kasutatud ka budistlikes, islamistlikes, juudi, india, jaapani ja hiina kultuurides.

Steineri arenguõpetuses on arvesse võetud nii lapse füüsise, meete kui ka vaimu areng ning

need on omakorda jaotatud etappideks

Lasteaedades keskendatakse tähelepanu kogemusele, mängule ja koduliku atmosfääri

kujundamisele. Siis on väga olulised rütm, kordamine, matkimine ja rituaalid.7

Kooliajas saadab üks klassiõpetaja lapsi 9 aastat, et luua lapsele turvaline kasvamise keskkond

ning olla erinevate õpilaste vajadustest võimalikult teadlik. Võimalikut vähe kasutatakse

arvuteid ja soovitatakse ka mitte vaadata televiisorit, kuna see pärsib laste loovust ja isiklikku

mõtlemisvõimet. Tähelepanu on kompimisel, nägemisel, kuulmisel, ise katsumisel.

Hea on see, et lapsi võimalikult vähe hinnatakse ning hindeid pannakse pigem hinnangute

vormis, andes lastele nt luuletusevormis tagasisidet selle kohta, kuidas tal läks ja kas ta liikus

edasi. Metafooridena toovad Steiner-kooli õpetajad sisse ka selle, kuidas laps võiks seejärel

edasi areneda.

Steiner-koolide põhiprintsiibid on

7 Loe lähemalt ka: http://tarkusearmastus.blogspot.com/2010/05/muid-kasvatusfilosoofiaga-seonduvaid.html (waldorfpedagoogikaga seonduvad tööd). Salutogeneesist, meeleõpetusest ja rütmist ning kordamisest waldorfpedagoogikas.

11

Koosõppivad ja kõikehõlmavad. Lastel tekib palju erinevaid kompetentse ja seda

nähakse väga olulisena lapse sotsiaalses arengus: nt kasutatakse väga palju rütmilisi

harjutusi, koos muusika tegemist ja liikumist, et lastel areneks koos tegemise ja

teistega koos ning harmoonias toimetamise võime.

Koolides ei ole hierarhiat ja kolleegiumi roll on väga tugev.

Tavaliselt ei kasutata tehnoloogiat kuigi palju ning proovitakse juhtida lapsi loovalt ise

mõtlema.

Suurbritannia waldorfkoolid on peaaegu kõik hetkel erakoolid, nagu Eestiski. St, et nad

ei ole riigi poolt toetatud, nagu Eestiski, kuigi nad püüdlevad ka avaliku sektori

rahastatuse poole.

Tihti küsitakse waldorfpedagoogidelt, mis juhtub, kui waldorfkoolide lapsed lähevad

riigikooli ja mis juhtub, kui riigikoolide lapsed tulevad waldorfkooli. Vastus on ilmselgelt

see, et kuna süsteemid on tõesti väga erinevad (waldorf-süsteem põhineb väga paljus

tunnetusele), siis võib vahepeal tekkida raskusi. Aga enamik lapsi harjub ikkagi lõpuks

ära. Samamoodi ei pruugi alati waldorfharidus sobida kõigile lastele. Aga kõigile lastele ei

pruugi sobida ka riigiharidus. St, et hariduse omandamise võimaluste rohkus ja rikkus

tagab selle, et võimalikult palju erinevaid lapsi saaks endale sobiva hariduse. Õpetajad

räägivad tihti ja ka raamatus, et nende töö waldorfkoolis on küll kõvasti raskem aga see-

eest sisemiselt toitvam ja täitvam. Läbi loovuse ja tunnetuse võib avaneda meile palju

suurem inimestes peituv rikkus, kui siis, kui läheme kohe „vormi“ kallale: arvude,

tulemuste, paberi peal kirjutamise ja passiivse kuulamise peale.

MontessoriMontessori haridus on Carnie järgi haridus, mis on üle-maailmne liikumine. Seda seostatakse

peamiselt eelkoolipedagoogikaga.ning seda alustas itaallanna, arst, Maria Montessori8 (1870-

1952). „Maria Montessori uskus, et lapsed on loomult motiveeritud, et õppida. Neile peaks

andma võimaluse areneda ja õppida iseseisvalt, enda määratud tempos, täiskasvanute

sekkumiseta.“ Õpetajate ja täiskasvanute roll on luua lapse arenemiseks hea keskkond ning

vajadusel suunata ja toetada neid. „Montessori uskus, et laps ei saa olla vaba, kui ta pole

iseseisev.“ Seetõttu on väga suur roll Montessori lasteaedades laste isetegevusel. Proovitakse

vältida kiitust ja kriitikat aga aidata last, et ta suudaks midagi teha, kasvõi korduvalt, kuni ta

viimaks õpib. „Montessori kooli õppimiskeskkond on tavaliselt väga korrastatud, aga lastel on

suur hulk vabadust valida oma enda tegevusi. Sellised tegevused, uskus ta, kasvatavad laste 8 Maria Montessori elulugu Wikipedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Maria_Montessori

12

enesedistsipliini, tähelepanu ja huvi korra vastu,“ kirjutab Carnie (201:72). Montessori

lasteaedades ja koolides kasutatavad vahendid hõlmavad klotse, helmeid, puzzlesid ja

erinevaid objekte, väikeseid ja suuri, palju erinevaid geomeetrilisi kujundeid ja materjale, et

lapsed saaksid neid ise katsuda. Montessori ise kujundas välja õppemetoodika, kus erinevaid

kujundeid ja materjale tutvustatakse lastele erinevas eas. Carnie kohaselt identifitseeris

Montessori 3 põhilist laste arengu isepära: huvi maailma vastu väljaspool klassiruumi, huvi

moraali vastu ja sotsiaalse teadlikkuse arendamine. Õpikeskkonda kujundatakse lähtuvalt

neist kolmest omapärast.

Õppimisprotsess on paindlik, lapsed on hõlmatud oma töö planeerimisse, põhiline fookus on

enese-distsipliinil. Montessori eesmärk oli, et lastest saaksid võimalikult vara võimalikult

iseseisvad ja iseteadlikud. Lapsed õpivad väikestes gruppides, luues vastastikuseid ja

austavaid suhteid teistega. Loodusega kontakti peetakse väga oluliseks, et lapsed õpiksid

loodust hoima.

Montessori suurim huvi oli lastes vastutustunde kasvamine, oma kätega asjade tegemine ning

ka kooliaias toimetamine, tihti toimub töö dialoogis ja kirjatöö vormis. Selle eesmärk on

iseseisev mõtlemine. Samuti teevad Montessori kooli lapsed palju vabatahtlikku tööd

väljaspool kooli. Carnie on Montessori pedagoogika kohta öelnud: „Võrdselt oluline on

enesehinnangu kasvatamine, et neil oleks tugev enesehinnang. Siiski, enesehinnang peaks

kasvama välja sellest tundest, et inimene teeb midagi väärtuslikku ühiskonna jaoks ning kogu

hariduse protsess seisneb selle võime loomises.“ (Carnie 2001:75). Montessori koolides

täidetakse üldiselt riiklikku õppekava, lihtsalt teiste meetoditega.

Demokraatlikud koolidDemokraatlikud koolid on üks huvitav nähtus, mis põhineb John Dewey, kuulsa USA

kasvatusteadlase töödele. Carnie kirjutab demokraatlike koolide ja Dewey põhimõtete kohta,

et „Sa võid viia hobuse vee juurde aga ei saa teda sundida jooma, samamoodi võib öelda

hariduse kohta: ei saa sundida last õppima. Lapsed õpivad ainult siis, kui nad tahavad, kui nad

on huvitatud ja tingimused on õiged: tõeline õppimine ei tule mitte papagoi-kombel faktide

järelekordamisest või läbiseedimata informatsiooni järelekordamisest.“ Tõeline õppimine

tuleb tema väitel sellest, kui küsida lastelt endalt, kuidas neile õppida meeldiks.

Demokraatlike koolide põhimõte on see, et lapsed ütlevad, mida nad soovivad õppida, millal

ja kuidas nad soovivad õppida ja kuidas kooli peaks juhtima. Lapsi õpetatakse olema hea

kodanik, kuidas teha otsuseid, kuidas võtta oma otsuste eest vastutust ja õppida tagajärgedest.

13

„Need on õppetükid demokraatia ja kodanikuksolemise tähendusest.“ (Carnie 203:89).

Loodetakse, et taolise õppemetoodikaga on võimalik oluliselt suurendada noorte

ühiskondlikku aktiivsust ajal, mil see on madal.

Eestis pole noored selle probleemi all vist veel kannatanud aga kindlasti lihtsalt nurga peal

„hangivaid“ lapsi oleks äkki taolise huvitava metoodikaga võimalik aktiveerida küll!?

Huvitav on see, et demokraatlikes koolides peetakse koosolekuid, kus lastel ja õpetajatel on

võrdne hääl. St, et kui õpilased midagi otsustavad, siis pole õpetajal enam ülimuslikku võimu,

teinekord peab ta lausa oma ootustest ja otsustest taganema, et lapsed oleksid rahul. Carnie on

ise öelnud, et demokraatlike koole võib pidada nii mõneski aspektis päris radikaalseks aga

samas oma eesmärki täitvaks ning pakuvad ilmselt inspiratsiooni, noorte ja laste kaasamise

kohta paljudele. See, kui lastel on võimalik ise otsustada, mida õppida ja kas õppida (tundides

käimine pole tegelikult kohustuslik), võib suurendada nende võimet aineid omandada.

Õpilaste tagasiside põhjal see toimib.

Teised filosoofiad ja koolidSuurbritannia värvikirevas ühiskonnas on palju ka teisi alternatiivseid koole, mis põhinevad

lapsekesksel lähenemisel. Nt taani hariduse suurkuju Grundtvigi filosoofia on mõjutanud

paljusid koole Taanis, kus on väga laialt levinud vabakoolide süsteem. Samuti Celestine

Freinet tegevuspõhine koolimudel on tuntud kogu maailmas. Põhiliselt rakendatakse tema

metoodikaid Prantsusmaal, vähem Suurbritannias aga ideid on kasutatud erinevatel

õppeastmetel kogu maailmas. Samuti on huvitav lähenemine Reggio Emilia piirkonna

kasvatusmudelil Põhja-Itaalias, mida võib pidada kogukonnapõhiseks kasvatusmudeliks, mis

hõlmab kogu piirkonda.

John Dewey John Dewey (1859-1952) oli mõjutas Ameerika filosoof ja haridusteadlane, kelle ideed on

palju mõjutanud kogu Ameerika ja ka maailma haridussüsteemi. Ta oli filosoofia ja

psühholoogia professor Chicago Ülikoolis, kus ta lõi ka Laboratooriumi kooli laste jaoks, kes

olid ülikooliga seotud. Carnie järgi uskus Dewey, et hariduse eesmärk on toetada peegeldavat,

loovat ja vastutustundlikku käitumist ning edendada isiklikku arengut ja tervist. Õpetaja

rolliks on luua kogemusi, mis aitaksid lastel areneda. „Väga oluliseks pidas Dewey seda, et

indiviid osaleks ühiskonnas,“ kirjutab Carnie. Oluline on, et inimene mõistaks vabaduse ja

vastutuse vahelisi seoseid. Koolis luuakse kogukond kus laps mõistab moraalset vastutust,

loomaks paremat maailma. Õpetajat nähakse kui teejuhti, mitte autoritaarset juhti. Õpetajat

14

nähakse klassi osana. Mis on väga oluline on see, et Dewey seadis küsimuse alla ainepõhise

õpetuse, uskudes, et õppekava fookusse tuleb panna hoopis lapse huvid. „Traditsioonilistel

õppeainetel oli oma koht aga seda laiemas kontekstis ja ainult siis, kui lapse huvi oli samuti

hõlmatud ja kus õppimine tõi kaasa positiivse kasvu.“ Samuti testiti ja katsetati Dewey koolis

palju. Siinkohal võib näiteks tuua matemaatika või füüsika õppimise, mida paljudel eesti

koolilastel on raske õppida. Kui füüsika ja matemaatika jäävad ainult „asjaks iseendas“ ning

seda ei seostada nt eluliselt ära kasvõi maja ehitamise või ilmastikunähtustega meie ümber,

kasvõi meie enda kehaga või eluliste situatsioonidega, on tõenäosus, et lastel tekib selle vastu

tõeline huvi, väga väike. Selle asemel, võib nt mõne otseselt mittehuvitava aine õppimine

hakata mõjuma lapse emotsionaalsele arengue pärssivalt: mitte miski, mida tehakse

vastumeelselt pole tegelikult ju meeldiv.

Grundtvigi koolid ja Taani vabad koolidUmbes 12 % taani koolidest põhinevad taolisel süsteemil, on erakoolid ja vabad koolid. Mis

on väga positiivne on see, et riik Taanis toetab taolist vabakooli põhimõtet. Umbes 430 Taani

kooli põhinevad Nikolai Frederik Severin Grundtvigi9 (1783-1872) töödele, ning üle 200

kooli on Taani vabad koolid. Grundtvig oli Taani vaimulik, haridusuuendaja ning poliitik, kes

on tuntud kogu Euroopas. Tema ideed läbistavad kogu taani ühiskonda. „tema nägemus, et

vaimne areng on hariduse kõige olulisem ülesanne, isegi olulisem formaalsetest oskustest, on

olnud kesksel kohal Taani jaoks ning mõjutanud nii riigikoole, kui neid, mis kuuluvad

Vabakoolide ühendusse,“ kirjutab Carnie.

Vabakoolides on väga oluline põhimõte sellel, et lapsed on eelkõige vanemate vastutus ning

just vanematel peab olema õigus valida, kuhu kooli oma last panna. St, et väga oluline on

arvestada erinevustega, mille tähtsusele juhtis tähelepanu ka Grundtvig. Taanis on olemas ka

rahastus kõigile, kes soovivad koole algatada.

On viis põhimõtet, millele vabakoolid põhinevad: ideoloogiline sõltumatus (riigist), mis

võimaldab koolidel valida ükskõik millise religioosse, poliitilise või pedagoogilise ideoloogia.

Samuti on võimalik vabakoolidel luua omaenda õppekava. Samuti on neil majanduslik

sõltumatus, otsustamaks ise, palju õppemaks peaks olema ning palju kellelegi palka maksta.

Samuti võivad koolid valida õpetajaid ning ka õpilasi koolidesse vabalt. Grundtvigi koole

iseloomustavad demokraatlikud vaated ja korraldus. Õpitakse „elavat“ sõna, narratiive ja laule

kasutades. Ühendatakse minevik ja tänapäev, keha ja vaim, õpilased ja õpetajad. Õppimine on

osalev protsess. Kõik koolid on erinevad, peegeldades just kohaliku kogukonna ja vanemate 9 N. F. S. Grundtvigi elulugu Wikipedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Nikolaj_Frederik_Severin_Grundtvig

15

vajadusi. Enamik Grundtvigi koole on kristlikud koolid ning on 75% ulatuses riiklikult

rahastatud.

Jenaplan’i lähenemineJenaplani lähenemine haridusele arendati välja Peter Peterseni (1884-1952) poolt Saksamaal.

See lähenemine on levinud nii Saksamaal kui ka Hollandis ning esimene kool avati 1962.

aastal. Taolisi koole on kokku umbes 200, peamisel on nad algkoolid.

Selle koolitüübi omadusi on 20, millest 5 puudutab isikut, viis ühiskonda ja viis koole.

„Peamine mõte on, et iga inimene on unikaalne individuaalsus ning teda peaks kohtlema

väärikusega,“ kirjutab Carnie (203:102). „Hariduse protsessi eesmärk on aidata lapsel

arendada identiteeditunnetust. Inimesed peavad koos töötama nii, et jätkuks ruumi iga ühe

individuaalsuse arenguks.“ Kooli nähakse sõltumatu organisatsioonina, olulisel kohal on

loodushoid, oluline on koostöö ja kooselamisel ning koostöötamisel (huvitav kogukondliku

kooli põhimõte). Väga oluline on erinevate laste kokkupanemine. Õppekava on keskendatud

kaheksa erineva valdkonna ümber: aastakäik, meie keskkond, tegemine ja kasutamine,

tehnoloogia, kommunikatsioon, kooselamine, minu keha ja minu elu. Oluline on laste

sisekogemuste kasutamine allikatena laste õpingute toetamisel (laps õpib kõige paremini läbi

oma enda kogemuse). Loomulikult toimuvad tunnid ka muusika, tantsu, kunsti, füüsika,

keemia, puutöö ja fotograafia valdkondades. Lastele antakse võimalus valida ise, mida ja mis

mahus õppida, et leida oma unikaalne tee. Lasteaia fookus seisneb sotsiaalsete oskuste

omandamisel läbi mängu, draama ja ehitamise ning koduste tööde. „Lapsi ei sunnita õppima

lugema enne, kui nad on selleks ise valmis,“ kirjutab Carnie.

FreinetCelѐstine Freinet (1896-1966)10 oli prantsuse haridusteadlane, kelle eesmärk oli

tööstusperekondadest pärit laste sotsiaalseid tingimusi parandada. Tema hariduslikud mõtted

keskendusid haridusele läbi töötegemise. „Freinet nägi tööd inimtegevuse keskmena ja uskus,

et isiklik areng kaasneb sellega, kui teha produktiivselt tööd,“ (Carnie 2003:103). Freinet

rakendas sama metoodikat, mida me ka oma kasvatusfilosoofia kooperatiivsete projektide

puhul kasutasime: lapsed koostasid materjale, mida jagati pärast kogu grupiga, arutleti nende

üle koos ning avaldati seejärel hiljem klassiajalehes, et tegemist oleks tõelise kooperatiivse

projektiga. Freinet julgustas lapsi ringi käima oma ringkonnas, tutvuma selle loodusoludega,

inimestega ja kirjutama selle kohta päevikuid – ta õpetas lapsi märkama, kus nad üldse

elavad. Väga olulisel kohal olid kooperatiivsed projektid: kooli ajalehed ja päevikud.

10 Celѐstine Freinet elulugu Wikipedias: http://en.wikipedia.org/wiki/C%C3%A9lestin_Freinet

16

1935. aastal lõi Freinet oma enda kooli, kuna riigikoolid ja koolisüsteem teda väga ei

aktsepteerinud. Oma poliitilise tegevuse tõttu ta ei saanud seda siiski väga kaua lahti hoida

aga tema tegevus ja mõtted on hiljem mõjutanud kogu Euroopat.

Kokkuvõttes võib öelda, et Freinet pedagoogika põhineb:

Tööpedagoogikal: lapsi julgustatakse tegema tooteid või pakkuma teenuseid

Katsepõhisel õppimisel: grupiviisil katse-eksituse meetodil

Huvide keskused: laste huvid ja loomulik uudishimu on õppimisvõime alguseks.

Eestis rakendavad seda laialt „Hea Alguse“ lasteaiad, kus on veekeskus, kunstikeskus,

teaduskeskus jne. Laste mänguruumis on olemas erinevad tegevuskeskused, mis

aitavad lastel vastavalt huvidele erinevatesse teemadesse rohkem süveneda.

Kollektiivne õppimine: õpilastelt oodatakse koostööd, et töötulemusteni jõuda.

Loomulik õppimine: õppimine läbi reaalsete laste kogemuste. See töötab ja see mitte –

lapsed katsetavad kõik ise läbi ning siis on nad saanud vahetu kogemuse osaliseks.

Demokraatia: lapsed õpivad oma töö ja kogukonna eest vastutama, kasutades

demokraatlikku enesejuhtimist.

Reggio Emilia„Reggio Emilia on piirkond Põhja-Itaalias, kus on olnud haridust inspireeriv mudel juba

aastaid,“ kirjutab Fiona Carnie. Selle piirkonna haridus põhineb Piaget, Vygotsky ja Dewey

töödele, mida on omal moel edasi arendanud itaalia haridusuuendaja Loris Malaguzzi, kes

nägi laste kui rikka potentsiaaliga, tugevat, võimast, kompetentset ja kõige rohkem seotuna

täiskasvanute ja teiste lastega, kirjeldab Carnie. „Lapsi nähakse kui inimesi, kel on õigused ja

vajadused.“ Malaguzzi loodud koole (umbes 30) juhivad lapsevanemad ja kohalik kogukond.

Lapsed määratlevad seda, mida õppida. Fookus on sellel, et lapsed leiaksid enda jaoks

tähenduse sellest, mida nad õpivad. „Selle programmi südames on visioon lastest, kes

mõtlevad ja toimivad ise. Õpetajat nähakse kui õppijat või uurijat, kes alati katsetab uute

ideedega, mitte miski pole kivisse raiutud; pigem õpetaja proovib erinevaid asju, et vaadata,

mis töötab konkreetses situatsioonis.“ (Carnie 2003: 105). Siinkohal võiks paralleele tuua ka

Põhja-Itaalias Ivrea ning Torino lähedal asuva vaimse kogukonna Damanhuriga, kus

rakendatakse sarnaseid põhimõtteid ka täiskasvanuhariduses.11

Üks unikaalseid Reggio Emilia koolide omadusi on see, kuidas vanemaid kaasatakse kooli

õppimise protsessi. „Vanemaid tõmmatakse sisse kõigil tasanditel – koolide juhtimises,

11 Damahuri kogukond: www.damanhur.info

17

aruteludesse haridustööst ning mängimisse ja õppimisse koos oma lastega. Sel moel on

kogemus põhistatud viisi, kuidas lapsed kasvatavad oma lapsi ja see on ka selle lähenemise

edu võti.“ Võib öelda, et Reggio Emilia lähenemine on väga tugev kogukondlik lähenemine.

Veel lähenemisiSamuti on olemas koole, mis põhinevad nt budistlikel või hinduistlikel vaadetel. Tean, et

Suurbritannias on hästi levinud nt budistlikud lähenemised. Samuti on krišnaiitide koole. Neis

koolides praktiseeritakse eluviisi, mis konkreetsete religioonidega kaasas käib, tihti süüakse

taimetoitu ning praktiseeritakse ka meditatsiooni. Samuti on rahvusvahelist tähelepanu

äratanud India pühamees Sathya Sai Baba kool Tais, millest on (küll pisut skandaalselt aga

siiski) kõneldud Eestis.12

„Meetodid ja viisid, mille abil neis koolides õpetatakse, on peaaegu kõik tuttavad ning järele

proovitud ka Lääne-Euroopa pedagoogilises kirevuses: narratiivsus, sotsiaalne abi ümb-

ruskonnas, õppimine tegevuse kaudu, dialoogid ja diskussioonid, õpiretked, grupis laulmine,

rühmatööd jm. Ainetele on aga antud teistsugune häälestus, need pole see miski, mis tegeleb

millegi minuvälisega, vaid kõik õpitav läbistab mind ja kuulub mu olemise juurde: arvud,

füüsikaseadused, taimede elu, keeled jm,“ kirjutavad Kuurme ja Tilk. „Peatähtis on suhte

kujunemine elamise tõsiasjadesse, saada puudutatud. Vaid üks sealne tava meie traditsioonist

peaaegu puudub – see on vaikne istumine, meditatsioon. Enam meil teadaolevatest leiab seda

Montessori pedagoogikas. Meditatsioon on praeguseks ka õhtumaades juba levinud ning

tunnustust pälvinud. Just vaikusesse tulemises, keskendumises, võiks olla üks viis vabaneda

pealiskaudsusest, agressiivsusest, väsimusest ja lärmist, mis on vallutanud meie

haridusasutused.“ On olemas ka teaduslikke uuringuid, mis näitavad, kuidas meditatsioon

suurendab parema- ja vasema ajupoolkera koostööd ning ajumahtu, lisaks sellele, et

suurendab keskendumisvõimet ja rahustab närvilisi lapsi, viies neid paremasse kontakti

iseendaga. Usun, et see on väärtus, mida ei pea täiendavalt põhjendama.13

Sai koolidest pole kahjuks raamatus pikemalt kirjutatud. Aga vaimsus ja koolid on väga

põnev teema. Mul on südamest soov seda valdkonda veel edasi uurida.

Sai Baba koolide kohta on rohkem võimalik lugeda siin:

http://www.saibabalinks.org/education.htm#Official%20Site

12 Kuurme, T; Tilk, M: "Esoteerikast akadeemilise patustamisena". Õpetajate Leht. 08.09.2006 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/08.09.06/dialoog/2.shtml 13 Meditatsiooni head omadused: http://www.iam-meditation.org/meditation-benefits.htm

18

KokkuvõttesKokkuvõttes võin öelda, et mul tekkis väga sügav huvi kõiki neid alternatiivpedagoogika

valdkondi edasi uurida. Minu huvi ja fookus kogu selle õppeaasta jooksul on olnud justnimelt

alternatiivpedagoogikal ja olengi kogu oma õppetegevuse sellele suunanud. Samuti olen

julgelt katsetanud seda, mis mulle meeldib ning saanud teadlikuks ka sellest, mis mulle ei

meeldi. Olen Fiona Carniele väga tänulik, et ta võttis kõik alternatiivpedagoogilised

suundumused ühtsesse raamatusse kokku ning eriti tänulik olen selle eest, et ta on oma

raamatus väga põhjalikult välja toonud õpetajate ja õpilaste kogemuste kirjeldused ning oma

julged seisukohad. Olen väga tänulik taolise toetuse eest ning näen, et ma mõtlen õiges

suunas, kui kuulan sisehäält, mis ütleb mulle, et mitte päris kõik, mida ma kogen ja näen, pole

mitte see, millega ma peaksin nõus olema. Minu õpingud Tallinna Ülikoolis, on julgustanud

ja kogemuslikult lükanud mind küsima: kas just nii peame õppima? Äkki on teisi mudeleid?

Kas saab ka teisiti? Tulemuslikumalt? Praktilisemalt? Inspireerivamalt?

Kahju on vaadata kõiki neid noori säravaid silmi, mis aasta jooksul kustuvad apaatiasse.

Samamoodi on kahju siseruumides veedetud ajast, mida oleme kulutanud abstraktse ja

oletusliku mõtlemise peale, kui saaksime samal ajal hoopis oma teadmisi praktikas rakendada,

proovida ja uurida, tehes reaalseid asju ja nähes nende tulemusel juhtuvaid muutusi maailmas.

Olen kasvatusfilosoofia ainele väga tänulik, et ta on olnud toetav teeviit minu teekonnal ning

suunanud mind kõigi nende asjade vastu veel rohkem huvi tundma. Näen, et liigun väga

selges suunas ja kavandan oma õppetegevust praegu ise. Loodan südamest, et mul õnnestub

taolist individuaalõpet jätkata.

Väestav oli lugeda raamatut, mis kajastas sama huvi, mis mul endalgi on – et hariduses läheks

midagi paremaks, avatumaks, kogemuslikumaks! Olen autorile väga tänulik! Samuti olen

tänulik ka inspireerivate soovituste eest, kuidas kooli ise luua. Imeline on ka see, et raamat on

vabalt kättesaadav internetis. Austan väga uue ajastu autoreid, kes oma loomingut internetis

jagavad, tehes uued mudelid kõigile kättesaadavaks.

19

Kasutatud kirjandus

1. Fiona Carnie „Alternative Approaches to education: a guide for parents and teachers“.RoutledgeFalmer. London and New York 2003. Internetis kättesaadav aadressil: http://books.google.ee/books?id=SiMj1BMb4UoC&printsec=frontcover&dq=Alternative+Approaches+to+Education&source=bl&ots=sKvJaFeHFv&sig=Xmf1XSEdR0n5PuS0ZjB5wItbQoo&hl=et&ei=SY8GTIv2GNiVONH9jZwL&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=3&ved=0CBkQ6AEwAg#v=onepage&q&f=false

2. Kuurme, T. „Muutunud väärtustest ülikooli ümber ja sees“. Õpetajate Leht. 19.06.2009. http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=1769

3. Kuurme, T; Tilk, M. "Esoteerikast akadeemilise patustamisena". Õpetajate Leht. 08.09.2006 http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/08.09.06/dialoog/2.shtml

4. Vaikse ookeani prügisaarest: http://en.wikipedia.org/wiki/Great_Pacific_Garbage_Patch Pildid: http://www.zimbio.com/Great+Pacific+Garbage+Patch/pictures/2/Pictures+Great+Pacific+Garbage+Patch ja http://www.thedailygreen.com/environmental-news/latest/great-pacific-garbage-patch-photos-460410

5. E. Sahtouris. „Earthdance“. 1999. Netis kättesaadav aadressil: http://www.ratical.com/LifeWeb/Erthdnce/erthdnce.html Eestist võimalik osta alljärgnevalt: http://www.raamatumaailm.ee/taxonomy/term/2204

6. E. F. Schumacher: „Small Is Beautiful: A Study of Economics As If People Mattered“ 1973

7. Allikmäe, K. Waldorfpedagoogika kursuse kodutööd: http://tarkusearmastus.blogspot.com/2010/05/muid-kasvatusfilosoofiaga-seonduvaid.html Salutogeneesist, meeleõpetusest ja rütmist ning kordamisest waldorfpedagoogikas.

8. Maria Montessori elulugu Wikipedias: http://en.wikipedia.org/wiki/Maria_Montessori 9. Celѐstine Freinet elulugu Wikipedias: http://en.wikipedia.org/wiki/C

%C3%A9lestin_Freinet 10. N. F. S. Grundtvigi elulugu Wikipedias:

http://en.wikipedia.org/wiki/Nikolaj_Frederik_Severin_Grundtvig 11. Sathya Sai Baba hariduse kodulehekülg:

http://www.saibabalinks.org/education.htm#Official%20Site 12. Damahuri öko- ja vaimne kogukond Põhja-Itaalias: www.damanhur.info 13. Meditatsiooni headest omadustest: http://www.iam-meditation.org/meditation-

benefits.htm

20