Selles lehes:

❂mõtisklused

❂ intervjuud

❂koolielu

❂omalooming

❂muistendid

MILLISES EESTIS TAHAN ELADA?

Olen eestlane, minu vanemad, vanavanemad on kõik eestlased. Elan Eestis, olen

siin elanud 16 aastat. Tean ainult sellist Eestit, nagu ta meil praegu on. Mõned aastad

tagasi oli elu parem. Nüüd on minu riigis ja kogu maailmas raskem aeg, majandus käib

allamäge. Ettevõtted lähevad pankrotti, inimesi jääb järjest töötuks. Sellist Eestit ma ei

taha.

Tahan elada Eestis, kus kõigil inimestel läheb hästi. Minu maal ei tohi olla

töötuid. Kõigile, kes soovivad ja suudavad tööd teha, peab töökohti jätkuma. Minu riigis

ei tohi olla kodutuid. Kõigil inimestel peab olema kas korter või maja. Kellel on väike

sissetulek, seda peab aitama riik, andma korteri, mille eest tuleks vähem üüri maksta.

Minu kodumaal ei tohi olla ühtki tänavalast. Igal lapsel peab olema mõnus kodu, kus on

ema ning isa, õed ja vennad. Lapsed peavad tundma kodusoojust, nad peavad tundma, et

neid armastatakse, et neist hoolitakse.

Meie teedel juhtub palju avariisid ja neis hukkub asjatult palju inimesi. Riik peaks

olema nii rikas, et jätkuks raha paremate teede ehituseks. Teedel sõit peab olema

turvaline. Meie autojuhid peavad olema head juhid, mitte mõttetud kihutajad.

Tahan, et minu riigis ei rüüstataks, lõhutaks ega varastataks. Soovin, et kõik

inimesed tahaksid õppida, et Eestis oleks haritud rahvaga riik.

Selline riik ei teki iseenesest. Mina ja minu sõbrad peame selleks kaasa aitama

oma hea õppimise ja käitumisega.

Martin Järv

9. klassi õpilane

ALALINE

märts 2010

nr 3 (87)

ALA KOOLI ÕPILASTE JA ÕPETAJATE

HÄÄLE– JA MÕTTEKANDJA

2 MÕTISKLUS & INTERVJUU

KOGEMUSTEST ÕPITAKSE

Inimene kogeb terve elu erinevaid asju erinevatest valdkondadest ja õpib ka terve

elu oma kogemustest. Iga õppetunniga on inimene kas enda või kellegi teise kogemuse

võrra targem. Õppida on võimalik üksteise kogemustest, kuigi minu meelest tõhusaim

viis on ikkagi ise kogemine ehk omal nahal järele proovimine. Oma kogemustest

õppimine ei ole tavaliselt magus, kuid see on kõige tõhusam – et mitte samu vigu uuesti

korrata.

Minu kogemused vigadest õppimisel on põhiliselt valusad, kuna olen inimene, kes

proovib kõik eksimused omal nahal läbi. Tavaliselt ei õpi ma ka esimesel korral oma

vigadest, mis ei ole sugugi hea, kuna kordan sama viga mitu korda. On siiski harvu

kordi, kui ma olen kuulanud ka kellegi teise soovitusi. Ma kuulan põhiliselt oma ema

nõuandeid, kuna tean, et mu ema tahab mulle ainult head. Ka on ta minust palju vanem,

seega palju kogenum kui mina.

Kõige meeldejäävam nõuanne emalt on, et iga inimene on omamoodi ja seda tuleb

aktsepteerida. See nõu oli mulle suureks abiks, kuna mul olid koolis probleemid mõnede

õpilastega ja ma ei saanud aru, miks nad niimoodi käituvad. Üritan praegugi ja tulevikus

selle nõu järgi käituda.

Ise ma eriti nõu anda ei taha, sest kui ma peaks andma halba nõu ja see teeks

olukorra veel hullemaks, siis mul oleksid süümepiinad inimese pärast, kellele olen kehva

nõu andnud. On olnud ka helgemaid momente, kus olen aidanud inimest nõuga, mis on

põhinenud minu enda kogemustel ning inimene on olnud tänulik hea abi eest. Sellisel

juhul on endalgi terve päev palju parem olla.

Üldiselt jään aga kindlaks arvamusele, et kõige parem on ise hästi palju kogemusi

saada, sest kogemustest õpitakse.

Laura Renke

8. klassi õpilane

INTERVJUU ÕP KÄDIGA

Kui kaua Te olete õpetanud?

5 aastat saab kevadel täis.

Kuidas sai Teist õpetaja?

Õpetajat oli vaja.

Kuidas sai Teist huvijuht?

Õppisin Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks.

Kas Teile meeldib Teie töö?

Jah, ma armastan oma tööd.

Mis tundi või ringi meeldib Teile kõige rohkem juhendada?

Kunstitundi.

Mis oli koolis Teie lemmikõppeaine?

Kirjandus, ajalugu ja inglise keel.

Miks Te tulite just Ala kooli tööle?

Tulin lõputöö praktikaks ja siis pakuti tööd ning ka asukoht oli sobiv.

Mis ringe Te juhendate?

Näiteringi ja tantsuringi.

Miks just neid ringe?

Sest lapsed tahavad ja ise olen ka kunagi selliste asjadega tegelenud. Meeldib ka.

Te olite kanditaat ka Valgamaa noortesõbra valimisel. Kuidas Teil seal läks?

Ma ise ei teadnudki sellest alguses, aga hiljem sain aukirja ja lusika.

Kes Teid sinna kanditaadiks valis?

Elen ja Laura.

Suur aitäh õp Kädi Agule Elen Liigus

6. klassi õpilane

õp Kädi Agu

INTERVJUU 3

INTERVJUU ÕP RAILIGA

Otsustasin teha õpetaja Raili Visteriga intervjuu, sest tema on meie koolis kõige kauem

töötanud õpetaja.

Mitu aastat olete siin koolis töötanud?

Olen töötanud siin 1967. aastast – seega olen siin töötanud 42 aastat, sügisel saab 43.

Miks tulite just siia kooli õpetajaks?

Sest siin on ilus loodus ja bussiliiklus oli hea. Kuigi oli ka teisi kohti, kuhu minna.

Kus Te enne õpetajaks saamist õppisite?

Õppisin Tartus.

Mida mäletate oma õpingute ajast?

Toredaid ja häid õpetajaid.

Kas olete ka teistes koolides töötanud?

Ei ole. See on esimene ja ka viimane kool, kus ma töötan.

Kes on olnud kõige meeldejäävamad õpilased?

Mare Sipelgas, Taimi Mosin, Kaidi Kuškis, Piia Käsk, Jaanus Kivaste.

Kas meenub mõni tore sündmus, mis on nendega seotud?

Kooli tuli kosmeetik ja meikis paljusid

tüdrukuid, mõnda esimest korda. Kõige suure-

ma muutuse tegi kosmeetiku käe all läbi Kaidi

Kuškis, kes muidu oli väga tagasihoidlik, aga

pärast meikimist oli Kaidi kõige tugevamalt

meigitum.

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Tahtsin saada arstiks, aga minu pinginaaber

läks ka meditsiini õppima ja siis ma ei tahtnud

temaga ühte kooli minna.

Kui Te poleks õpetajaks õppinud, siis

millega tegeleksite praegu?

Arvan, et meditsiiniga või loodusega, oleksin

näiteks aednik või midagi sellist.

Kas Teile meeldib teie töö? Miks?

Meeldib, sest lapsed on targad. Alati jääb

meelde ju hea, halb unustatakse.

Mitu õpilast on praegu Teie klassis?

8 õpilast.

Kas õpetate suuremaid või väiksemaid

õpilasi?

Väiksemaid.

Mis aineid Te annate?

Eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust ja inimeseõpetust.

Aitäh ja palju jõudu õp Railile tema töös.

Kristina Ehatäht

6. klassi õpilane

õp Raili Vister koos raamatukogu-hoidja Maimu Järvega Ott Arderist rääkimas.

4 KOOLIELU

ÕE TALVELAAGER

30.-31. jaanuaril toimus Tsirguliina kultuurimajas ja gümnaasiumi hoonetes

õpilasesinduste talvelaager. Kokku tulid Valgamaa koolide õpilasesindused. Meie

koolist osalesid 8. klassi õpilane Laura Renke ning 6. klassist Kristina Ehatäht ja Elen

Liigus.

Kõigepealt toimus avaliku esinemise koolitus, mida juhtis Ave Eero. Koolitus oli

üpris huvitav, kuid pikapeale tüütas veidi ära ka. Lõpuks esinesime oma rühmaga

antud teemal, kasutades eelnevalt saadud teadmisi. Kõik grupid hindasid üksteist.

Õhtune kava oli see-eest juba liikumisrohkem. Külaliseks oli näitleja, kes õpetas meile

laval võitlemist. Sellele järgnes hinnangute andmine esinemistele ja disko.

Teisel päeval pidime arutama rühmatööna muresid ja probleeme, mis olid välja

toodud ÕE ümarlaual: koolilehe/kooliraadio toimimine, õpetajate suhted õpilastega,

vanemate toetus, suhted vallavanemaga jne. Pakkusime omalt poolt, mida meie

saaksime muuta. See oli väga innustav, meil on plaanis ka enda koolielu aktiviseerida.

Elen Liigus

6. klassi õpilane

KOOLIKROONIKA

28. jaanuaril käisid Kaimo Vahtre ja Anu Lillipuu Kaitseliidu Valgamaa malevast

rääkimas Kodutütardest ja Noortest Kotkastest. Saime teada, et need organisatsioonid

tegelevad paljude huvitavate asjadega. Seda kinnitasid ka Reelika ja Raivo Viitak, kes

juba mõnda aega Kaitseliidu üritustest osa võtavad. Nii mõnelgi tekkis tahtmine pärast

külaliste kaasahaaravat juttu Kodutütarde või Noorte Kotkaste liikmeks astuda.

05. veebruaril tähistasime Ilon Wiklandi 80. sünnipäeva. Toreda raamatukoguürituse

eestvedajaks oli loomulikult raamatukoguhoidja Maimu Järv, teda abistasid õp Kaidi

Vister, Raili Vister ja Kädi Agu.

16. veebruaril tähistasime vastla-

päeva. Nii lumerikast aastat nagu

tänavu pole juba ammu olnud,

seetõttu oleks olnud patt jätta

kasutamata lumelinna ehitamise

võimalus. Ehkki õues oli päris krõbe

ilm, nautisid kõik lumest linna ehita-

mist ja kelgusõitu. Samuti kuulutati

möödunud sõbrapäeva puhul välja

kooli sõbralikumad tegelased: Madis

Sillaots, Rauno Visor, Grete Ehatäht,

Reelika Viitak ja õp Kaidi Kuškis.

Auhinnaks said nad kinopiletid

Valga kultuurimajja. Sõbrapäeva-

kaardi joonistusvõistluse võitis Elen

Liigus.

Lumelinna ehitamine

Foto: õp Kädi Agu

KOOLIELU 5

23. veebruaril oli pidulik Eesti

iseseisvuspäeva tähistamise aktus,

mille kulminatsiooniks oli ühislaul

„Isamaa ilu hoieldes“ julgemate

poiste eestlaulmisel.

26. veebruaril tähistasime kogu kooliperega luuletaja Ott Arderi 60. sünniaastapäeva.

Õpetaja Raili ja raamatukoguhoidja Maimu rääkisid Ott Arderi elust, õp Kaidi K ja

Kaidi V tutvustasid tema loomingut. Ott Arderi luuletusi lugesid Renita, Kerli, Astrit,

Merli, Egle, Laura R, Kristel, Tarmo, Kaisa, Merit ja õp Kädi. Õpetajate ansambel laulis

Ott Arderi sõnadele tehtud laule „Koolitee“ ja „Lapsepõlve kodu“ ning Maria laulis

„Suudlus läbi jäätund klaasi“ ja „Unemetsades“. Ei puudunud ka Ott Arderi vaim

(majandusjuhataja Tõnis Järve kehastuses), kes vestles oma hea sõbra Ave Alavainuga

(õp Kädi).

12. märtsil toimus traditsiooniline interaktiivne emakeelepäeva viktoriin, mida

korraldab Valga Keskraamatukogu lastekirjanduse osakond koostöös Valga Maa-

valitsusega. Osales 43 võistkonda. Ala Põhikooli VI kl võistkond (Elen Liigus, Kristina

Ehatäht ja Geimo Saar) saavutas 24,5 punktiga III koha!

15.-19. märtsil oli traditsiooniline emakeelepäevale pühendatud teatrikuu näite-

mängunädal, kus iga klass astus üles lühikese etendusega. Vaeva oli nähtud põnevate

ruumide otsimisel: näitering esines treppidel, 7. klass õues. Meeldiv ning üllatav oli see,

et klassid olid seekord kasutanud erinevaid žanre ning vahendeid:

1. ja 3. kl „Kassilugu“ (H. Vilep) – nukunäidend

2. ja 4. kl „Kivist maja ja jääst maja“ (setu muinasjutt)

5. klass „Mammutilaps ajab tuult taga“ (A. Pervik) – maskiteater

6. klass „Mida teeb Pätu siis, kui vihma ei ole kaua aega sadanud ja ikkagi kogu perega

jalutama minnakse“ (A. Reinla „Pätu“)

7. klass „Patrik proovib lund“ (A. Perviku Paula-lugude põhjal) – vabaõhuetendus

8. klass „Koletise lugu“ (A. Vallik) – varjuteater

9. klass „Kodanik tahab olla edukas“ (A. Reinla „Kodanik on loll“)

näitering „Riiuveski“ (S. Rannamaa „Kasuema“)

Fotosid üritustest vaata kooli kodulehelt: www.ala.edu.ee

Palju õnne, Eesti! Laulavad kõige pisemad.

Foto: õp Kädi Agu

6 KOOLIELU

HOOLIME MÄRGALADEST

02. veebruaril tähistasime rahvusvahelist märgalade päeva. Esimese tunni ajal oli kogu

kooliperel võimalik kuulata õp Evelyn Tamme ettekannet Ramsari konventsioonist ning

märgalade ja nende kaitse tähtsusest. Reelika, Elen, Kristel, Laura R, Laura S, Merli, Tarmo ja

Mauri rääkisid kaheteistkümnest Eesti looduskaitsealast, mis on Ramsari konventsiooniga

liitunud. Kuulajate tähelepanelikkust kontrolliti ettekannetele järgnenud viktoriiniga ning

pilditahvlite abil korraldati veetaimede tundmise võistlus. Tulemused olid järgmised:

Viktoriini parimad Veetaimede tundmises parimad

1. Kristina, Elen, Reelika, Laura, Kristel 1. Elen Liigus

2. Joosep, Kristjan, Endi, Raivo, Mairo 2. Maria Põldsalu

3. Merli, Kristel, Maarja, Merit, Rauno 3. Tarmo Ranne

4. Raivo Viitak

Lisaks käsitleti märgalade teemat nädala jooksul erinevates ainetundides. Kunstitunnis

tegid algklassid märgala koos konnadega, 7. klass valmistas ruumilise plakati kõrest ning

8. klass meisterdas tigusid. Vene keele tunnis lugesid 8.-9. klassi õpilased muistendit Ülemiste

järvest. Eesti keele tunnis kirjutas 6.-9. klass muistendeid erinevate rabade tekkimise kohta.

Parimad neist leiad käesolevast koolilehest. Muusikatunnis kuulati veega seotud teoseid,

nt Straussi „Ilusal sinisel Doonaul“, Chopini „Vihmapiiskade prelüüd“. Matemaatikatunnis

lahendati ülesandeid, mis olid seotud Kaali järvega.

08. veebruaril olid meil aga külas Triin Saluste Soomaa rahvuspargist ja meie kooli

vilistlane Merike Palginõmm Pärnu keskkonnateenistusest. Esimene neist tutvustas

Viljandimaa märgalasid ja rääkis 1.-5. klassile kodukakust, teine külaline kõneles 6.-9. klassile

tigudest ja karpidest.

Ehkki paljudel õpilastel oli aimu, miks on tarvis märgalasid kaitsta, süvenes see

teadmine nädala jooksul veelgi. Peipsi Koostöö Keskus tunnustas meie kooli tegevust

märgaladest hoolimisel aga sellega, et kool saab endale 2000 krooni eest õppevahendeid soetada.

õp Kaidi Kuškis

PÄEV KAITSELIIDUGA

19. veebruaril käisid kõik Ala kooli õpilased ning õp Kädi ja õp Evelyn koos

kaitseliitlastega metsas. Esmalt tuli suur auto meie koolimaja ette, võttis meid peale ja viis

metsa. Sõit iseenesest oli juba huvitav, sest varem ei olnud enamus meist sõjaväeautoga sõitnud.

Metsa jõudes saime osa mitmetest toredatest tegevustest: suusatasime üsna laiade

suuskadega, õppisime sõlmede sidumist, saime suure puust kelguga üksteist sõidutada ning

nägusid maskeerida. Nooremad, kes

ei suusatanud, mängisid huvitavat

mängu, kus tuli kilekotti kaitsta

ning teiste mängijate randmelt linte

haarata.

Kuigi ilm oli imeline – sadas

laia pehmet lund – olime rõõmsad,

kui saime minna suurde sooja telki,

kus ahi küdes. Jõime omapärase

maitsega kuuseokkateed, mis oli

heaks turgutuseks. Märkamatult

oligi aeg sealmaal, et pidime tagasi

pöörduma. Arvan, et kõik said

kogemuse võrra rikkamaks ning

loodan, et selliseid õppepäevi tuleb

veel.

Elen Liigus

6. klassi õpilane

Metsaminek

Foto: õp Kädi Agu

KOOLIELU 7

JAAN EINASTO – UNIVERSUMI SALADUSTE UURIJA

Lõppenud veerandi viimasel koolipäeval külastas meie

kooli astrofüüsik Jaan Einasto. Tal oli väga hea meel

kutse üle, sest tema lapsepõlvekodu, Egeri talu, asub

samuti siinmail. Kui noorematele õpilastele võis

teadlase jutt veidi keeruline tunduda, siis vanemate

klasside õpilased kuulasid küll põnevusega, seda

enam, et astronoomiast räägitakse põhikooli aine-

tundides üpris vähe. Kõige rohkem erutas õpilasi

teema, kas ka teistel planeetidel on elu.

6. klassi õpilased panid kirja, mis neile Jaan Einasto

jutust meelde jäi:

Eesti üks esimesi astronoome oli Ernst Öpik, kes

arvutas ka Maa tekke peaaegu täpse aja

maailmaruum paisub kogu aeg edasi

Jaan Einasto on uurinud tumeainet

universum on tekkinud u 13,7 miljardit aastat tagasi

maakera on tekkinud u 4,5 miljardit aastat tagasi

valgus jõuab Päikeselt Maale 8 minutiga

Kuult Maale jõuab valgus pooleteise sekundiga

alguses arvati, et Linnutee ongi kogu maailmaruum

arvatakse, et maailm sai alguse Suurest Paugust

Maa umbkaudset tekkeaega on arvutatud kivide järgi

Päike koosneb peamiselt vesinikust, mis põlemisel

muutub heeliumiks

kõik tähed on päikesed, aga nad on meist hästi

kaugel

teistes galaktikates ja teistel planeetidel võib ka olla

elu

eestlaste ehitatud aparaadid on kosmoses käinud,

nad uurisid seal helkivaid ööpilvi

astronoome on tänapäeval väga vaja

Õp Kaidi Kuškis

Foto: õp Kaidi Kuškis

JAAN EINASTO

sünd 23.02.1929

❂ Astrofüüsik, Eesti Teaduste

Akadeemia liige

❂ Alates 1952. a töötab Tartu

observatooriumis

❂ Kuulub rahvusvahelisse

astronoomiauniooni, on seal

galaktika- ja kosmoloogia-

komisjoni liige

❂ Uurinud galaktikate ja uni-

versumi ehitust ning tumeda

ainega seotud probleeme

❂ 1998 Riigivapi teenetemärk

II klass

❂ 2004 Tartu Suurtähe kava-

ler ja Tartu linna aukodanik

❂ 2009 Marcel Grossmanni

auhind tumeaine uurimise ja

kosmilise kärgstruktuuri

avastamise eest.

❂ Tema auks sai väikeplaneet

nr 11 577 nimeks Einasto

8 OMALOOMING

ma olen kass

maja ees kus ma seisin

katki läx tass

wäikese wiinerijupi leidsin

kolm tatti tulewad raketid käes

lasewad raketid minu poole

ei tea kas nyyd on elu lõpp

wõi hoopis uue algus

linna peal hulgun

ringi weidi räpane

täna ma hulgun täiesti yxi

ja näen taas neid tydrukuid

tänawanurkadel

kamp rotte keldriuxe ees

õllest ja kuumusest segased

olen nagu see

rotikamp seal nurgas

kes ma ometi olen

& ma waatasin ringi

ma nägin kassi

tema oli ka hulkuwkass

yx mees kõndis mulle wastu

ta oli täis nagu tarakan

ta rääkis minuga ja tahtis

et ma talle wastax

oh seda elu kyll

oh seda elu kyll

& taas need hulkuwakassi

silmadega tydrukud kõnnitee serwadel

neljakesi

odawad ehted

kuumus

maailma piirid ei murdu

ära pyya jäljendada kedagi teist

hulkuwakassi

silmade läbi näen

kuidas noored suitsetawad

tänawatel kambakesi ja

nad ropendawad

tänawatel kõndides näen

kuidas nad joowad

mis sellest elust nii kyll saab

mis sellest elust nii saab

& ometi nad ei mõtle sellele

joowad, suitsetawad

mis neist tulewikus saama peab

tydrukud poisid mõlemad

passiwad tänawanurkadel ja

arwawad, et igayx seal

on lahe

selline elu

mis elu

mis elu see selline on

& jälle nad istuwad tänawal

& jälle neil pudelid käes

& mentki kylastab neid jälle

wastu nad hakkawad talle

ning rotid ka nende juurde tulewad

neid ära nad ajawad

lõpux ka ise sealt lahkuwad

ja hulkuwakassi elu lõpetawad

Mauri Kabanen, Merli Virki,

Elvis Kaiv, Tarmo Ranne,

Kristel Aria, Laura Sillaots,

Reelika Viitak

7. klassi õpilased

HULKUWAKASSI PÄEWAD

L. Ojamaa luulest inspireerituna

OMALOOMING 9

Kahju muidugi,

et ma praegu õnnelikuna

end ei tunne.

Aga ma oskan unistada

ja arvata, et õnn

on tulemas.

Mis siis, kui

kolmekümne aasta pärast.

Aga alati on see

rahu ju leitud.

Panin puude vahele

väikese peegli ka.

Kui suitsetan,

siis vaatan ennast.

Ma olen siis ilus.

Mina olen siin.

Kõik vaatamisväärne on nähtud.

Mälestustest saab teater.

Ka parimad meist

haiget saavad

ja ununenud unistusi

nad vaikides ootama jäävad.

Merli Virki

7. klassi õpilane

ÜKSINDUS

Alaealised poisijõnglased,

katkistes tagides,

alati suitsud ees.

Kõnniteedel kambakesi,

keda kohtad tänavatel

ropendamas,

natuke ära eksinud.

Ma panen nüüd ka suitsu kõrvale.

Kui suitsetan, siis vaatan

ennast.

Kui ma üheksakümnene olen, olen õnnelik.

Kahju muidugi, et ma praegu

õnnelikuna end ei tunne.

Ükskord peab ju õnn tulema.

Ma loodan, et nii vanana pole mõtet pettuda.

Aga mina olen täna üksi,

kasvatan saba taha

ja volksan keldriaknasse,

pelglik ja jultunud.

Ka parimad meist haiget saavad.

Reelika Viitak

7. klassi õpilane

LUULEMOSAIIGID

K. Vainola, A. Teede ja K. Künsari luule põhjal

KUI MA OLEKSIN ... Kui ma oleksin rebane, ei sööks ma

kanu ega hiiri.

Kui ma oleksin kass, siis ma istuksin

kogu aeg kellegi süles.

Kui ma oleksin kala, ei upuks ma ära.

Kui ma oleksin ämblik, ei kooks ma

võrke.

Kui ma oleksin lammas, loeksin ma

õhtuti iseennast.

Kui ma oleksin telekas, näitaksin

paremaid filme ja saateid.

Kui ma oleksin raamat, jutustaksin

ainult häid jutte.

Kui ma oleksin tuul, ei puhuks ma

kõvasti.

Kui ma oleksin päike, paistaksin kogu

aeg.

Kui ma oleksin koolitund, siis oleksin

hästi lühike.

Kristina Ehatäht

6. klassi õpilane

KUI MA OLEKSIN ... Kui ma oleksin põrand, siis ma võtaks ennast

maast lahti, sest mulle ei meeldiks, kui kõik mu

peal poriste jalgadega tatsaksid.

Kui ma oleksin vaene, siis ma teeks nii kurva näo

pähe, et kõik rikkad loovutaksid oma raha mulle.

Kui ma oleksin Ellie Goulding, siis ma laulaks

ainult häid laule.

Kui ma oleksin karu Bernhard, siis ma tahaksin, et

mind näidataks Eleni lõbuks iga päev telekast.

Kui ma oleksin kärbseseen, siis ma poleks punane,

vaid sinine ja kõige mürgisem.

Kui ma oleksin naljahammas, siis ma teeksin kogu

aeg nalja.

Kui ma oleksin ajaleht, siis ma oleksin koomikseid

täis.

Kui ma oleksin põrsas, siis ma mängiksin rõõmsalt

muda ja pori sees.

Kui ma oleksin sepapoiss, siis ma taoksin tulist

rauda.

Kui ma oleksin nähtamatu, siis ei teaks keegi,

mida ma teen.

Elen Liigus

6. klassi õpilane

10 MUISTENDID

MUISTENDID RABADEST

Rahvusvahelisel märgalade päeval kirjutatud tööde paremik

6. klass – RUUNASOO RABA

Elen Liigus

Kunagi ammusel ajal, kui polnud veel telekat, raadiot, telefone, arvutit ega isegi

elektrit, elas üks mees. Mees oli tubli nagu mehed vanal ajal ikka. Mitte keegi ei

julgenud aga talle vastu kõndides tere öelda ega viibatagi mitte. Väikestel lastel oli

keelatud tema poole isegi vaadata, sest mees oli nii suur, et oleks ulatunud küla

kõrgeimagi kuuse otsast ladvakäbi vaevata enda pihku haarama. Ja isegi kui keegi

rumal oleks julgenud teda tervitada, poleks ta iial kuulnud mehe vastust, sest mees, kes

oli nii suur, et oleks võinud terve küla inimeste puuriitu vähimagi vaevata seljas tassida,

ei osanud mitte raasugi, mitte ainsamatki silpi inimkeelt. Mehe kohta liikus külas palju,

palju jutte. Nii palju jutte, et isegi küla suurim latatara ei teadnud neid kõiki.

Mehel oli männimetsa servas oma talu: väike hubane majake koos suurte

karjamaadega, sest tal oli palju hobuseid – nii palju, et ka kiidetuim matemaatik ei oleks

neid sassiajamata korraga ära lugeda suutnud. Mees armastas oma ruunasid piiritult.

Mees, kes oli tugev ja suur, käis iga jumala päev Liivi lahe ääres. Keegi, mitte

ainsamgi isik ei teadnud, mida ta seal teeb. Mees väljus kodust iga päev täpselt siis, kui

päike jõudis tema talu taguse metsa kõige kõrgema männini. Isegi kui ilm oli pilves,

teadis ta alati, millal väljuda. Ta ei jäänud minekuga hetkegi hiljaks. Paljud

külaelanikud olid proovinud teda jälitada ja välja selgitada, millega ta tegeleb, kuid kui

nad hetkekski olid pilgu mujale keeranud, oli mees koos ruunaga lainetes. Mees, suur ja

tugev, oli Liivi lahe lainetes koos ruunaga, kes oli nii õbluke. Keegi ei teadnud, kuidas

suutis nõrguke kiitsakas ruun hoida suurt, tugevat ja rasket meest.

Ühel sügishommikul, kui oli üpriski soe ilm, rääkisid mutikesed oma külajutte

nagu alati, lapsed mängisid aias nagu alati, kassid nurrusid end aia vastu hõõrudes

nagu alati. Kõik oli nagu tavaliselt. Oli tavaline, mitte ühestki teisest päevast erinev

päev. Kõik oli tavapärane, kuni päike, mis oli sügise kohta ebatavaliselt lõõmavalt

kuum, jõudis suure ja tugeva mehe männimetsa kõrgeima puuni. Mees, kelle kohta teati

külas mustmiljon kuulujuttu, lõi oma tavalise tegevuse asemel hoopis labida mulda.

Tema kaevamist vaatasid pealt tosinad ruunad. Mees kaevas sügavale, nii sügavale, et

jõudis peaaegu teisele poole maakera välja. Kõigile teistele oli see lihtsalt üks tavaline

päev, aga suurele ja tugevale mehele oli see päevaks, mil ta lahkus igavikuriiki.

Ühel päeval, mil talvekülm oli juba möödunud ja kevadpäikene oli jõudnud veidi

aega naeratada, läks üks tubli jahimees metsa. Mitte küll jahti pidama, vaid lihtsalt

ilusat loodust imetlema. Ta jõudis männimetsa, mis oli üsnagi paks. Mees kõndis ja

kõndis. Mõtles, et kui ta juba nii kaugele on jõudnud, siis kõnnib teisele poole välja.

Metsast välja jõudnuna märkas ta maja – sellist väikest ja hubast, kuid veidi korrast

ära. Jahimees mõtles, et läheb ning küsib lonksukese juua. Kui ta majale lähemale

jõudis, märkas ta tosinaid ruunasid. Talumaad olid hakanud soostuma. Mees koputas

uksele, aga kui keegi talle ei vastanud, mõtles ta, et küllap pole ka külani palju maad

ning sinna ta jalutaski.

Külla jõudnud, küsis jahimees esimeselt lahkelt proualt lonksukese juua. Kui teda

tuppa paluti, küsis ta ka männimetsatukas oleva ruunadega talumajakese kohta. Proua

rääkis talle suurest tugevast mehest, kes olevat piiritult oma ruunadesse kiindunud. Kui

naine kuulis, et meest ei olnud kodus, kaes lahke proua kohe aknast välja ja imestas,

sest päike polnud veel jõudnud männini, mis oli metsa suurim. See oli ebatavaline, lausa

võimatu, sest mees ei lahkunud kunagi kodust enne, kui päike oli suurima puuni jõud-

MUISTENDID 11

nud. Eks mindi siis huvi pärast, meeletu uudishimu pärast kaema, miks ei olnud kodus

suur ja tugev mees, kes ei osanud ühtki inimkeelt.

Jõudnud kohale, nägid uudistajad, et meest tõepoolest ei olnud, olid ainult

ruunad. Ruunasid oli nii palju, et igale külamehele oleks jagunud täpselt kaks ruuna,

kaks ilusat ja rammusat ruuna, kes ei olnud nii õblukesed nagu see, kes kunagi oli

kandnud suurt ja tugevat meest oma seljas. Talumaa ja metsatukk – terve see ala, mis

oli kuulunud suurele mehele, oli soostumas. Küla vanim mees, kes oli olnud sünnist

saati tumm, ütles, et mees, kes oli olnud tugev ja ei olnud osanud ühtki inimkeelt, oli

elanud selles paigas aastasadu. Ta teadis veel, et mees, kes oli armastanud ruunasid, oli

armastanud ka kõiki külaelanikke ja et sinna, kuhu ta end mattis, tekib soo.

Iga talumees ja talupoeg sai endale kaks ruuna – ruuna, kes olid tugevad ja elasid

kaua ning tegid väga head tööd. Kõik põllud, mis olid nende hobuste küntud, kandsid

hästi vilja. Männimetsaäärne maa soostus tõepoolest ja seda hakati kutsuma

Ruunasooks.

Mees, kes oli olnud suur ja tugev ja ei olnud osanud ühtki inimkeelt, oleks selle

üle väga rõõmustanud, nii palju, et ta polekski enam kellelegi suure ja kurjana

tundunud. Mees, kes oli olnud suur ja tugev, oli armastanud kõiki elavaid, aga eriti oli ta

hoolinud hobustest. Ta oli oma viimasel päeval andeks andnud kõikidele tagarääkijatele,

kõikidele jõllitavatele jõmpsikatele, sest ta teadis, et nad polnud meelega nii totralt

käitunud. Külarahvas teadis, et nüüd oli mehest saanud Ruunasoo kaitsja.

Kristina Ehatäht

Elas kord üks ruun. Ta läks soosse, millel polnud veel nime. Tagasi ta sealt ei

tulnudki. Varsti läks järgmine hobune samasse sohu, ka tema ei tulnud tagasi. Mõne aja

pärast võttis terve kari ruunasid ette teekonna sohu, aga neistki ei jäänud jälgegi maha.

Tänapäeval on selle soo nimi Ruunasoo. Kõik arvavad, et ju need hobused sinna

sohu uppusid. Mina aga arvan, et tegelikult hobused lihtsalt eksisid ära ja ei leidnud

enam koduteed. Nii nad jäidki sohu kenasti elama.

Kalev Kähr

Üks ruun pääses koplist lahti ja jooksis metsa. Ta mõtles, et saab seal puhata, aga

ei saanud, sest hundid ajasid ta hoopis sohu. Inimesed läksid hobust küll päästma, kuid

ruunake vajus laukasse. Hiljem uppus samasse sohu veel mitu hobust. Inimesed

hakkasid seda paika kutsuma Ruunasooks.

12 MUISTENDID

7. klass – KAKERDAJA RABA

Reelika Viitak

Elas kord tüdruk nimega Kaja Kakerdaja. Ta elas üsna raba lähedal. Ta käis iga

päev seal marju korjamas. Murakad ja pohlad olid ta lemmikud. Talle meeldis seal ka

vahel lihtsalt istuda. Lemmikpaigaks rabas oligi tal pehme istekoht sambla sees.

Ühel õhtul ei tulnud Kaja koer Muki hõikamise peale tuppa. Tüdruk läks koera

otsima. Kuna Muki käis temaga alati rabas kaasas, arvas Kaja, et koer on nüüdki sinna

läinud. Ta oli peaaegu pool raba läbi otsinud, kui vajus järsku laukavette. Kahjuks ei

osanud Kaja ujuda ning appihüüete jaoks oli ta majast liiga kaugel.

Hommikul läks üks külamees rabasse ja märkas seal Kaja mantlit vee peal ning

taipas, mis oli juhtunud. Külaelanikud, kes teadsid Kajat hea perenaise ja raba

armastajana, andsid tema mälestuseks paigale nimeks Kakerdaja raba.

Kristel Aria

Kord ennemuistsel aal elas ühes rabas lind nimega kakerdaja. Ta oli orb, tal ei

olnud vanemaid. Tal oli kõht tühi ning ta otsis omale söögipoolist. Siis kohtas lind rabas

tüdrukut, kes nuttis kivi peal. Lind küsis tüdrukult, miks ta nutab. Tüdruk rääkis, et

kasuvanemad olid saatnud ta murakaid korjama, aga ta oli ära eksinud.

Lind teadis, kuidas rabast välja minna, ta käskis tüdrukul endale järgneda. Mõne

aja pärast olidki lind ja tüdruk rabast väljas. Tüdruk andis linnule tänutäheks marju.

Lind palus tüdrukut, et ta iga päev rabas käima hakkaks. Tüdruk oli nõus.

Tüdruk hakkas raba kutsuma linnu järgi Kakerdaja rabaks. Nad kohtusid seal iga

päev. Lind oli rõõmus, et ta ei olnud enam ainuke elusolend rabas. Inimesed, kes

tüdruku ja linnu sõprust imeks panid, hakkasid peagi ka ise seda paika Kakerdaja

rabaks hüüdma.

Merli Virki

Ennevanasti oli kakerdaja lind, kellele meeldis rabas putukaid otsida. Ta oli

punakas-pruuni tooni, silmade ümber oli valge ring ning tal oli väike nokk.

Üks talumees märkas rabas elavat lindu. Talumees oli ammu mõelnud rabale

nime anda. Aga nüüd hakkas teda huvitama lind, kes rabas laulis ja sellega sinna ka

teisi linde meelitas. Mees uuris lindude raamatut ja leidis, et lind, kes rabas laulab, on

kakerdaja. Oligi rabale nimi olemas – Kakerdaja.

Varsti oli kogu raba kakerdajaid täis, sest neil oli seal hea elada: palju putukaid

ning vaba ruumi lendamiseks. Inimesed käisid seal üsna tihti linde vaatamas. Praegugi

on Kakerdaja raba ilus koht, mida inimesed külastavad.

MUISTENDID 13

8. klass – TOLKUSE RABA

Raivo Viitak

Ennevanasti oli ilmas palju tolguseid, kes ei viitsinud midagi teha – ei tööd ega

muud sellist. Ühel päeval ajasid tolgused aga ühe ausa ja tööka mehe vihale.

Mees elas teisel pool sood. Tema juurde viis meetrilaiune rada, mis tegi aga tubli

ringi. Otsetee oli ohtlik. Mees otsustas tolgused endale sulasteks palgata. Tolgused ei

viitsinud muidugi suure ringiga kõndida, nemad läksid otse ning uppusid ära. Rahvasuu

andis rabale Tolkuse nime.

Kristjan Uuspalu

Kord kõndis üks tolgus mööda maad ringi. Kui ta jõudis soisele lagendikule,

tundis ta, et mõnedes kohtades on maa hästi pehme, nii et sinna võib lausa sisse vajuda.

Tolgus tahtis sellest kasu lõigata. Ta ütles külameestele, et sealt kaudu saab kiiremini

oma kaubaga linna. Külamehed läksidki, aga nende kärud vajusid sohu. Ise nad õnneks

pääsesid.

Tulnud inimesed kaugemaltki vajuvat maad vaatama. Hakati uurima, kas see

maa ka kuidagi kasulik võiks olla. Avastasid siis, et seal olev pruun muld süttib. Tulusa

äri leidnud inimesed olid rõõmsad, aga tolgus sai väga kurjaks. Tema oli ju leidnud selle

paiga. Ta läks rappa, aga polnud kuigi ettevaatlik ja uppus. Inimesed, kes hiljem

samasse rappa sattusid, nägid seal tihti üht tolgust kummitamas. Selle järgi hakati raba

nimetama Tolkuseks.

Laura Renke

Ammu, ammu – siis, kui veel kaevusid ei olnud, elas Pärnu lähedal üks sulane

nimega Tolkus. Kuna ta oli väga halva õnnega, siis kutsuti teda Tolguseks. Selle üle, et

inimesed teda pilkasid, oli sulane väga kurb.

Ühel suvel oli väga kuum, nii et kõik põllud olid kuivad. Külatark ütles, et kui nad

merest vett ei too, siis ootab neid hukatus. Külarahvas sattus paanikasse. Külavanem

tapeti, sest ta ei suutnud välja mõelda, kuidas küla päästa.

Sulane Tolkus oli ka mures, kuidas küla päästa. Ta mõtles päeva ja mõtles öö ning

mõtleski välja võimaluse, kuidas pääseda. Ta kutsus külarahva kokku ning rääkis

neilegi oma mõttest. See pidi aga jääma saladuseks. Kõik külaelanikud tegid nii, nagu

Tolkus rääkinud oli ja ootasid põnevil järgmist päeva.

Varahommikul olid kõik üleval ja imestasid: maa oli ümberringi nii niiske, nagu

oleks öö läbi kõvasti vihma sadanud. Tänapäeval on Pärnu lähedal samas paigas ala,

mida kutsutakse Tolkuse, mitte Tolguse rabaks.

14 MUISTENDID

9. klass – PILKUSE RABA

Karoliina Purga

Elas kord üks tüdruk nimega Pille. Ta käis iga päev kodu lähedal asuvas järves

ujumas ning rannas mängimas. Järve läheduses ei elanud rohkem lapsi ja Pille pidi üksi

olema. Tal oli küll kaks venda, aga nad olid suuremad ja ei tahtnud õega mängida. Neil

oli muud teha.

Kord, kui Pille oli jälle järves ujumas, ilmus sinna üks poiss. Algul ta ei pannud

teda tähelegi, aga kui nende pilgud kohtusid, käis mõlema südamest läbi värin. Nad

hakkasid suhtlema ja neist said head sõbrad. Mida aeg edasi, seda lähedasemaks nad

said. Paari aasta möödudes olid nad teineteisesse armunud ja tahtsid kokku jääda kogu

oma ülejäänud eluks.

Kui Pille vanemad sellest teada said, keelasid nad

noortel kohtumise ära. Nad panid Pille kaheks nädalaks luku

taha. Ühel päeval Pille põgenes ja jooksis poisi juurde, aga

poiss oli kadunud. Pille läks järve äärde ja nägi veepinnal

peegeldumas armsama kuju. Ta järgnes poisile ning vee alla

nad jäidki.

Kõik oli alguse saanud ühest pilgust. Pille vanemad,

kes nüüd oma tegu kahetsesid, panid järvele nimeks Pilkuse.

Pille aga oli oma vanemate peale vihane ja ei lasknud neil

järvest rõõmu tunda, vaid lasi järvel kinni kasvada. Nii

tekkiski Pilkuse järvest Pilkuse raba.

Kerli Saar

Ühes väikeses külas elas üks tüdruk. Tal olid ilusaimad ja ilmekaimad silmad,

mida eales nähtud. Tema silmade järgi kutsuti teda Pilkuseks. Öeldi veel: „Kui tema pilk

oleks relv, siis ta purustaks vaenlased tuhandeks killuks.“

Ühel ilusal päeval otsustas tüdruk metsa jalutama minna. Talle meeldis väga

loodus. Loodust nautides unustas ta ajataju. Kui kell lähenes juba keskööle, märkas ta,

et väljas on pime. Märkas ka seda, et ta on eksinud. Ta oli kurb ja sattus paanikasse. Ta

hakkas meeleheites jooksma, isegi teadmata, kuhu. Järsku tundis ta külma õhku, ka ta

jalgadel hakkas külm. Ta sai aru, et on rappa sattunud. Ta hüppas mättalt mättale, aga

libastus siis. Ta oli nüüd laukas. Ta tahtis kõigest väest välja pääseda, aga vajus aina

sügavamale. Seal tema elutee traagiliselt lõppes.

Tüdruku järgi hakati seda raba nimetama Pilkuseks. Vahel seal soos jalutades või

marju korjates on tunda, kuidas tema hing ringi eksleb. Sellepärast sinna rappa enam

nii väga ei kiputa.

MUISTENDID 15

Sander Aria

Ükskord ammu elas ühe metsa ääres üks mees, kelle nimi oli Pilk. Ta elas üksi

oma majas. Kord, kui ta oma põllule tööle pidi minema, hakkas ta kiruma, miks tal peab

küll nii suur põld olema. Seda kuulis pealt Vanapagan, kellele selline sõim ei meeldinud.

Vanapagan mõtles, et ujutab põllu veega üle. Seda ta tegigi. Kui Pilk läks uuesti

oma põllule, leidis ta selle vee all olevat. Pärast veeuputust muutus põld väga pehmeks,

nii et sinna ei saanudki enam peale minna. Siis kukkusid taevast alla tohutud kivid, mis

tekitasid põllule suured augud. Need augud täitusid veega.

Järgmisel päeval läks Pilk vaatama, kas vesi põllult on taandunud. Ta nägi, et

põld on väikesi ja suuri auke täis. Ta tahtis neid lähemalt kaeda, aga kui ta põllule

astus, vajus ta sügavale maa alla ning sinna ta jäigi.

Pärast mehe surma muutus põld sooks ja seda hakati kutsuma Pilkuseks.

Vanapagan oli oma teoga rahul, sest talle ei meeldinud, et Pilk oli töötegemist kirunud.

Uku Uhek

Elas kord üks mees. Ta oli inetu ja hästi kole. Tema nimi oli Peeter. Inimesed

naersid tema üle, sest ta silm pilkus kogu aeg. Aga Peetrile ei läinud see korda, ta ei

muretsenud üldse, tema toimetas omaette. Ta töötas talus sulasena. Ka peremehele ei

meeldinud Peeter.

Peremehel oli tütar. Peeter armastas peretütart väga, aga peretütar ei

vaadanudki tema poole. Seetõttu oli Peeter väga kurb. Nii kurb, et ta käis iga päev

metsas nutmas. Varsti tekkis sellele kohale väike järv. Peeter ei tahtnud, et keegi tema

pisaraid näeks. Ta ostis enda teenitud raha eest seemneid, läks järve äärde ning viskas

seemned sinna sisse. Ta silmad ikka pilkusid. Kui üks pilgutus oli tehtud, ei näinud ta

enam järve, vaid sood. Ta läks soo peale kõndima, aga äkki sattus ta laukasse. Ta karjus

appi, aga kui külarahvas lõpuks kohale jõudis, oli Peeter juba uppunud.

Külarahvas oli väga imestunud – kuidas oli siia üleöö soo tekkinud? Üks väike

poisinaga ütles, et kole Peeter oli käinud siin nutmas. Kuna igale asjale tuleb ka nimi

panna, siis otsustasid külaelanikud sood Pilkuseks kutsuma hakata.

16 OMALOOMING

Ala Põhikool Kaastöid võib saata Kooli koduleht:

Helme vald meilitsi: www.ala.edu.ee

68507 Valgamaa kaidik@ala.edu.ee Telefon (õp tuba):

kool@ala.edu.ee 76 79 255

MUST MERI

muistend

Kunagi vanasti elanud ühe õela ning kurja peremehe juures sulane, kes oli vaikne ning

hea tööline. Peremees kohtles aga teda halvasti ning sulane ei kannatanud seda enam

välja.

Ühel ilusal päeval kuulis sulane, et on olemas selline meri, mis puhastab kurjade

inimeste hinged, kui nood seda vett peaks puutuma või sellesse kukkuma. Sulane sai

kohe aru, et peab oma peremehe peal selle ära katsetama. Ta leidis selle mere üles ning

pöördus tagasi, enne kui peremees koju jõuab.

Järgmisel päeval ajas ta peremehe nii vihale, et too hakkas sulast taga ajama ning

sulane jooksis selle mere äärde. Peremees jõudis talle peagi järele, aga ta ei näinud

sulast, kes oli põõsa taga peidus. Sulane hüppas põõsa tagant välja ja tõukas peremehe

vette. Kui peremees välja oli roninud, läks sulane tema juurde, et kontrollida, kas

peremees on ikka veel vihane. Peremees ei olnud. Ta ei karjunud sulase peale enam

mitte kunagi.

Sellest ajast peale kutsutakse seda merd Mustaks mereks, sest seal on paljude inimeste

kurjus.

Raivo Viitak

8. klassi õpilane

STENI MUINASJUTUVÕISTLUS

Sten Roos oli Haapsalu poiss, kes kirjutas muinasjutte ja kelle elutee jäi kaasasündinud

haiguse tõttu väga lühikeseks. Poja mälestuseks korraldavad tema vanemad juba üle

15 aasta muinasjutuvõistlust, millest igal aastal võtavad osa sajad lapsed. Võistlus algab

sügisel ja lõpeb aprilli alguses, H. C. Anderseni sünniaastapäeva paiku.

Sel aastal osalesid muinasjutuvõistlusel ka Ala kooli õpilased ning Elen Liiguse töö

osutus auhinna vääriliseks. Eleni “Muinasjuttu siilist ja elevandist” võisid lugeda

kahest eelmisest Alalisest, kus ta ilmus järjejutuna.