Kunst Teise maailmasõja ajal. Abstraktne ekspressionism USA-s.

Arhitektuur pärast Teist maailmasõda. Internatsionaalne stiil.

Triinu Ainas Ketlin Kotto

Kunst Teise maailmasõja ajal. Abstraktne ekspressionism USA-s. Arhitektuur pärast Teist maailmasõda. Internatsionaalne stiil.

Vichys oli kunstipoliitika samasugune nagu Saksamaal, Pariisis aga tunduvalt vabam, kuna sakslased sellesse eriti ei sekkunud.

Traditsioonilisi kunstnikke toetasid Vichy valitsuse pooldajad, avangardistid aga lähenesid vastupanuliikumisele.

Mitmed nimekad kunstnikud põgenesid USA-sse, eriti New Yorki.

Piet Mondrian

1940.a. Saabus Usa-sse, 1944.a suri. New Yorgi elurütm mõjutas tema viimaseid teoseid: need olid rahutumad ja värvirikkamad.

Tema enda loomingu mõju jäi ameeriklastele esialgu väikeseks.

Piet Mondrian. Broadway bugi-vugi. 1942-1943

Ekspressionismi vahendasid mitmed immigrandid Saksamaalt.

Levis sürrealism, leides Ameerikas soodsa pinna, eriti sporntaansust, mõistuse kontrollita toimuva eneseväljenduse nõue.

Kõrvale jäid vaid veristlik sürrealism, kus spontaansusepuudust püütakse asendada väidetavalt alateadvusest pärinevate nägemuste ülesmaalimisega.

Arshile Gorky (1905-1948 )

Alustas New Yorgi sõjajärgse koolkonna ajalugu. Loomingus on näha üleminek Picasso ja Euroopa

sürrealismi juurest orgaanilise looduse vorme, aga ka indiaani rahvakunsti motiive meenutava, kuid peaaegu abstraktse kunstini.

Archile Gorky. Maks on kuke hari.

Jackson Pollock ( 1912-1956 ) 1930. aastail oli töötanud regionalistide ja

mehhiko seinamaalijate laadis. 1947. a. Jõudis siilini, mis tõi maailmakuulsuse. Ta eelistas lõuendi kinnitamist seinale või

põrandale, kasutades maalimiseks keppe, kellusid, nuge ja tilkuvat vedelat värvi või rasket pastoosset värvi segatuna liiva, klaasipuru ja muude võõraste lisanditega.

Rajas ühtlaselt katva stiili (all-over painting), mis hülgas maalikunsti senised kompositsioonireeglid.

Jackson Pollock. Lavendlikarva udu.

Willem De Kooning ( 1904-1988 )

Jõudis abstraktse kunstini sujuvalt, maalides paralleelselt mitmes laadis ja säilitades kaua huvi inimfiguuri kujundamise vastu- tihti seoses muidu raevukalt abstraktsete värvimassidega.

Värvikäsitlus on enamasti pastoosne, tihti on pintsli asemel värvi laiali hõõrumiseks, laotamiseks kasutatud pintslivart, pahtlinuga vms.

Willem De Kooning. Naine I. 1952.

Franz Kline ( 1910-1962 )

Sai tuntuks laiade, mahlaste ja energiliste pintslitõmmetega, millest efektseimad on kantud musta värviga valgele taustale.

Nende kunstnike loomingu iseloomustamisel kasutati abstraktse ekspressionistmi mõistet.

Ekspressionistide seas on kunstnike, kes pole tegevusmaalijad või ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed.

Franz Kline. New York. 1957

Mark Rothko ( 1903-1970 )

Tema maalidel näeb tavaliselt suurel ühevärvilisel pinnal kolme laia ebamäärast hajuvate servadega värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde.

Mark Rothko. Kollane ja kuldne.

Robert Motherwell ( sünd. 1915 )

1940. aastate keskel oli üks New Yorgi koolkonna vaimseid liidreid, psühhoanalüüsi, juhuse, automatismi ja intuitsiooni kasutamise propageerija.

Tema kunst on rahulikum kui Pollockil. Peamiselt suurte mustade ja valgete pindade

kontrastile rajatud teosed on tihti poeetilise ja ideoloogilise pretensiooniga.

Adolph Gottlieb ( 1903-1974 ) ja Mark Tobey ( 1890-1976 )

Lõid intensiivsemat ja filosoofilistelt tagamaadelt põnevamat kunsti.

Tobey on maalinud sarjad „Piktograafid“ , „Imaginaarsed maasikud“ ja „Plahvatus“ , kus dramaatiliste piltide peamiseks elemendiks on hõõguv või plahvatav päike.

Mark Tobey. Lend Egiptusesse.

Cy Twombly ( sünd. 1928 )

Arendas abstraktsest ekspressionismist lähtudes omapärase stiili.

Jätab tihti suure osa lõuendist puutumata, kuid pingestab seda üksikute, juhulikult mõjuvate kritseldustega või kaootilise joontemänguga, millesse vahel põimuvad sõnad.

Cy Twombly. Untitled.

David Smith

Esindab abstraktset ekspressionismi skulptuuris.

David Smith. Cubi I.

Abstraktne ekspressionism ei meeldinud USA konservatiividele,

kes eelistasid regionaliste. Liberaalsed poliitikud ja kunstiteadlased aga

võtsid uue voolu oma kaitse alla ja saavutasid sellele riikliku tunnustuse.

Euroopas tunnistati ameeriklaste loodud originaalset kunstivoolu.

New York oli asumas Läänemaailma kunstipealinna kohale Pariisi asemel.

Abstraktne ekspressionism sobis idablokis ainuvalitsenud sotsialistliku realismi täiuslikuks vastandiks ja „vaba maailma“ sümboliks.

Mõiste „internatsionaalne stiil“ võeti kasutusele 1932. aastal USA-s.

Sellega tähistati uut funktsionalistlikku Euroopa arhitektuuri ning selle iseloomulikeks tunnusteks peeti risttahukakujulisi mahtusid, siledaid valge krohviga kaetud pindu, lamekatuseid ja igasuguse mittefunktsionaalse kaunistuse vältimist.

1930. aasta lõpus saabusid selle stiili juhtivad arhitektid Euroopast USA-sse, otsides varjupaika natsismi eest.

Walter Gropius sai arhitektuuris õppejõuks Harvardi ülikoolis, kavandades sellele mitu hoonet ja Bostoni keskuse ning PonAmi hoone New Yorgis.

Ludwig Mies van der Rohe sai õppejõuks Chicagos.

Kuulsaimad ehitised olid kaks risttahukakujulist pilvelõhkujat Lake Shore Drive`il ja osalemine New Yorgis Seagram Building`u nimelise pilvelõhkuja projekteerimises.

Tema ehitistes valitseb range geomeetriline reeglipära.

Põhimõte „less is more“ väljendas veendumust, et just võimalikult lihtne vorm on kõige ilusam.

Ludwig Mies van der Rohe. Sea-gram Building. New York. 1954-1958.

19. saj. Lõpul kasutasid Chicago koolkonna arditektid oma ehitistes teraskarkassi, mis võimaldas teha

seintesse suuri aknaid. Üleni klaasist sein oli midagi uut. Lihtsa kujuga klaasseintega pilvelõhkujad levisid

USA-s, varsti ka Lääne-Euroopas, kus asuti taastama sõjas purustatud linnu.

See stiil muutus peagi internatsionaalseks. Suuuri hooneid ei kavandanud üks arhitekt, vaid

nende rühm.

Selles stiilis teostusid ka funktsionalismi ideaalid.

Kooskõlas modernismi ideoloogiaga. Rakendati linnaehituses. Lammutati varemeid ja vanu linnasid, et teha ruumi

uuele arhitektuurile.

Uusi elurajoone rajati tihti keskustest eemale

Suhteliselt edukad olid linnaehituslikud lahendused seal, kus uus linn rajati tühjale kohale (Brasiilia pealinn Brasiilia)

Uusehituste lihtne geomeetria oli tihti vastuolus vanema arhitektuuriga, ka loodusega, kuid seda peeti vooruseks.

Massiliseks muutunud stiil hakkas tunduma igavana.

Frank Loyd Wright (1869-1959 )

Üks funktsionalismi rajajaid. Sullivani õpilane ja töökaaslane. Tundis Euroopa funktsionalismi, kuid lõi

omapärase stiili. Uus stiil avaldub nn preeriamajades, mis

arvestavad omanike erivajadusi ning loodusliku ümbruse omapära ja reljeefi.

Seda stiili nimetati orgaaniliseks. Viimane suur ehitis Guggenheimi muuseum New

Yorgis.

Frank Loyd Wright. Langev vesi.

Eero Saarinen

Kasutas „orgaanilisi“, kõveraid vorme. Rakendas julgelt tehnilisi võimalusi, mida

pakkusid õhukesed raudbetoonist koorikud.

Eero Saarinen. Terminal.

Aivar Aalto ( 1898-1976 )

Orgaaniline funktsionalism levis ka Põhijamaades, eriti Soomes, kus kuulsaim looja oli Aalto.

Soome arhitektid on sageli kasutanud traditsioonilisi kohalikke materjale, mida nad on kombineerinud suurte klaaspindadega.

Peeti väga tähtsaks hoonete sobitamist loodusega.

Alvar Aalto. Baker House.