E E S T I S U H T L E M I S T R E E N E R I T E Ü H I N G

UUDISKIRI Kevad 2013

NR 54

Selles numbris:

JUHTKIRI

Aastakoosolekust 2013

Suhtlemistreenerite uus

väljaõpe

Kutse andja konkursist

ESTÜ koostööst teiste

organisatsioonidega

Neli kuud Peruus

Lastega filosofeerimine

Kevadine sisekoolitus

Sissejuhatuseks suve-

seminari ehk ...

Viimasel ajal on tihti nii, kui räägime kellegagi ESTÜ

teemadel, avastan end juurdlemast teemal „kas ratsutan

surnud hobusel“? ESTÜ elujõulisuse teema kerkib üles nii

nappide liikmetega aastakoosolekutel kui suve-

seminaridel. Positiivselt ei mõju ka järjepidev liikmete

vähenemine. Samas - kõik, kes kuhu iganes kohale

tulevad - kõik on tegelikult väga rahul. Ja kuigi mulle

isiklikult jääb kutsega seonduv kaugeks, siis millegipärast

ma ikkagi olen selles ühingus, millegipärast mõtlen kaasa

ja vaatamata nappidele ajaressurssidele olen jätkuvalt

valmis kasvõi veidigi panustama.

Miks ma siis ikkagi olen ESTÜ-s?

Minu jaoks on kõige olulisem eelkõige inimesed: inimesed,

kes mõtlevad sarnaselt, kes ajavad sama asja, kes on

„minu inimesed“. Kuigi kõiki ju tegelikult isiklikult ei

tunnegi. Lisaks on suhtlemise teema südamelähedane,

sest vaatamata ühingu jõuetusele tõdevad kõik liikmed

nagu ühest suust, et vajadus suhtlemisoskuste

arendamise järele on meie ühiskonnas ilmselgelt olemas.

Veel on ESTÜ Uudiskiri alati andnud südamelähedast

informatsiooni. Ja suveseminar on alati olnud eriline

sündmus.

Kas peabki rohkem olema? Või oleme ikkagi

väljasuremiskursil?

Unetutel öödel tuleb pähe ka igasuguseid ideid ESTÜ

tuleviku teemadel. Äkki peaks ühinema elujõulise

Sinaminaga? Tegeleme ju papa Gordoni tiiva all sama alaga, ainult erinevate

sihtgruppidega. Või siis peaks jõuliselt võtma sihiks klientide harimise teemal, et nad

suudaksid vahet teha, mis on loeng, mis on koolitus, mis on treening (ja miks nende eest

nii erinevaid summasid tuleb välja käia)? Või peaks ikkagi haridusametnikele selgeks

tegema, et suhtlemisoskused on eelkõige treenitavad oskused, neid loengulises õpitunnis ei

arenda. Või...

2011. aasta suveseminaril jagunesid inimesed erinevatesse huvigruppidesse ja teemasid sai

kirja palju. Ideed olid õhus ja silmad särasid. Elu reaalsus on aga näidanud, et ega

inimestel eriti panustamise aega ei ole. Aja juhtimise gurud ütlevad küll - „kui sa ütled, et

sul pole selle jaoks aega, siis sa ütled tegelikult, et see ei ole sinu jaoks tähtis“. Arvatavasti

on tegemist ikkagi motivatsiooni küsimusega. Minu praegune mõte on see, et äkki võtaks

kõigi teemade asemel ühel aastal fookusesse ühe teema. 2013. aastal võiks esimesena

selleks teemaks olla üldine suhtlemistreeningu propageerimine. Et soovijatel oleks rohkem

tööd, et tellijad teaksid üldse tellida ja et ühiskond saaks tegelikult aru, et

suhtlemisoskused ei ole midagi emapiimaga sissesöödut, vaid neid on alati võimalik läbi

treeningu arendada. Ja et see ei ole „hiina keel“, vaid see tõepoolest aitab õnnelikum olla.

Kirjutajaid inimesi on meil ju palju ja kui igaüks kasvõi ühe artikli aastas ajakirjanduses

UUDISKIRI lk. 2 NR 54

Koosolekust osavõtt oli

paras aja planeerimise

ülesanne minu jaoks, kuid

peale koosolekut tundsin, et

olin õiged valikud teinud.

Oli tore, hariv ning

inspireeriv päev.

Nii mõnus oli näha vanu tuttavaid, arutleda meie ühingu käekäigu üle ning õppida ja kogeda jälle midagi uut

Aastakoosolek oli väga tore kohtumine heade sõpradega. Peale ametlikku programmi, kus oli vaja majandusaruandele otsa vaadata, oli vahva Merikese poolne üllatus: ta tutvustas oma töömeetodit, lastega filosofeerimist. Sealt tekkiski mõte - meis on tohutu ressurss, me ei vaja superesinejaid väljastpoolt, vaid suudame ise oma suvepäevi sisustada. Teame üksteise tegemistest nii vähe!

avaldaks, siis kokku saaks järjepidev ja tugev sõnum! SUHTLEMISOSKUSED TEEVAD

ÕNNELIKUMAKS!

Aga väljas on kevad ja tulevik on tegelikult optimistlik. Sügisel algab uus väljaõpe ja uusi

entusiastlikke inimesi tuleb juurde!

Merike Mitt

AASTAKOOSOLEKUST 2013

Veebruarikuu traditsiooniks on ikka olnud ESTÜ aastakoosoleku kokkukutsumine, nii ka

sel aastal. Seekordne arupidamine toimus akadeemilises keskkonnas –

Rahvusraamatukogu seminariruumis.

Koosolekul oli esindatud 25 ESTÜ liiget, reaalselt koha peal oli 14 inimest. Ühingu liikmete

arv seisuga 09.02.12 on 45 liiget, seega esindatud oli üle poole liikmeskonnast ja koosolek

oli otsustamisõigusega.

Üldkoosoleku avasõnad ütles ESTÜ juhatuse nimel Ann Seilenthal ning

Meelike Saarna viis läbi soojenduse.

Koosolekut juhtisid Ann Seilenthal ja Marju Käärst.

Majandusaasta aruanne võeti vastu 25 poolthäälega. Mõned

tähelepanekud:

On esinenud viivitusi liikmemaksude laekumisega, need ei

laeku tähtajaliselt. Samas puudub ESTÜ'l praeguse põhikirja

järgi võimalus välja arvata liikmed, kes ei tasu pikaaegselt

liikmemaksu.

Liikmemaksudena on mõnel korral laekunud ebatäpsed

summad. 2012.-2013. aastaks kinnitatud liikmemaks oli 30 eurot.

2012.a. suveseminar jäi kulude osas miinusesse, kuna

osalejate arv vähenes võrreldes esialgselt

registreerunutega mitme inimese võrra.

Kõik kohalolijad kinnitasid ka tegevusaasta

aruande. Vaadates tagasi aastale 2012, on

kindlasti üheks tähelepanuväärseks verstapostiks

juunis kinnitatud uuendatud suhtlemistreeneri

kutse tasemed 5-7 ning kutse omistamise kord.

Teiseks suuremaks ja läbivamaks jooneks

oli mõttekaaslaste leidmine teistest

ühingutest. Selles suunas on piisavalt

plaane, mis ootavad teostamist.

Uudsena pakuti välja süsteem,

kus Uudiskirja vastutava

koostaja/toimetaja roll roteerub.

Uudiskirja järgmise, suvel ilmuva

numbri koostamise eesvedajateks

on Anu Sark ja Meelike Saarna.

Tõeliseks rosinaks sai üllatusesineja

ettekanne. Merike Mitt tutvustas lühidalt

meetodeid, mida ta oma töös kasutab, ja

osalejad tegid tema juhtimisel läbi lastega

filosofeerimisel kasutatava harjutuse meile kohandatud variandi.

Angelika Naris ja Ann Seilenthal

UUDISKIRI lk. 3 NR 54

SUHTLEMISTREENERITE UUS VÄLJAÕPE

Ilmselt päris paljud teie hulgast on märganud, et tänavu sügisel alustame koolitajate-suhtlemistreenerite väljaõpet. Lubasin mõne sõnaga tutvustada Uudiskirjas seda kursust, sest ehk on teie ümber aja jooksul kogunenud inimesi, kelle jaoks teave sellise kursuse toimumise kohta on väga oodatud. Nii nagu nimetus ütleb – on tegemist koolitajate ja suhtlemistreenerite koolitusega. Oleme nii ise kui ka oma koostööpartnerite puhul täheldanud, et suhtlemistreenerid vajavad

täna avatumat suhtumist ja laiapõhjalisemaid teadmisi nii täiskasvanute koolitamisest kui ka organisatsioonide vajadustest seoses töötajate arendamisega. Väljaõppe programmi loomisel võtsime aluseks ülalnimetatud vajadused ja ESTÜ poolt uuendatud suhtlemistreenerite kutsestandardi. Täpsemalt on võimalik programmi, lähenemisviisi ning läbiviijate kohta võimalik lugeda http://developdesign.eu/uudised/alustame-vastuvottu-koolitajate-suhtlemistreenerite-valjaoppesse-2013-2014/ Üsna mitu ühingu kaaslast on öelnud, et selline tunne on kursuse tutvustust lugedes, et tuleks või ise uuesti. See on kindlasti info tänasele juhatusele, et huvi spetsiifilise täiendkoolituse vastu on suhtlemistreenerite hulgas olemas

Kadri Kõiv

ESTÜ TAHAB KA TULEVIKUS SUHTLEMISTREENERI KUTSET VÄLJA ANDA

Kutsekoda kuulutas 18.märtsil välja avaliku konkursi kutse andja leidmiseks suhtlemistreeneri kutsetele. Kui varem oli ESTÜ-l see õigus tähtajatult, siis nüüd on kutsete andmise õigus muudetud tähtajaliseks ja aastast 2014 ESTÜ volitus kutse andmiseks lõpeb. Selleks, et me ka edaspidi saaksime kutse andja rollis olla, taotleme uut luba. Kutse andja valimise avalikul konkursil osalemise tingimused on järgmised:

1.Konkursil osaleja vastab õigusaktides sätestatud nõuetele 2.Konkursil osaleja on esitanud kõik konkursiteates nõutud dokumendid 3.Konkursil osaleja esitatud andmed on õiged ja täielikud 4.Konkursil osalejal ei ole riiklike maksude võlgnevusi 5.Dokumendid on elektroonsed ja digiallkirjastatud või paberkandjal koos andmekandjaga, kus on samad dokumendid ka elektroonsel kujul.

Suhtlemistreeneri kutsete kutse andjana tegutsemise õigus antakse viieks (5) aastaks. Juhatus esitas konkursil osalemise taotluse ja dokumendid 19. aprillil, kuid tagasisidet saame alles mai keskpaigas. Loodame, et meid ikka aktsepteeritakse kui pädevat kutse andjat suhtlemistreeneritele.

Angelika Naris

NOH, ESIMESED KOLM KUUD? Seekordses Uudiskirjas on vist päris kohustuslik kajastada ESTÜ kontaktide arengut „meiesarnaste“ mtüde-ga ja Sotsiaalministeeriumi (täpsemalt rahvatervise osakonna) poolt jagatud infot projektide rahastamisvõimaluste kohta. 15. märtsist saadik on peamiselt Sotsiaalministeeriumi infokoosolekutel räägitu kohta jõudnud ESTÜ listi seni kolm päris pikka meili, – nii et neil, kes lugemiseks aega võtsid, peaks teatud info olemas olema. Kuid nii-öelda pildi ülevaatlikuna hoidmiseks siin veelkord lühidalt peamisest. Idee otsida kontakte ESTÜ-ga sarnaste organisatsioonidega pärineb juba 2012. aasta suvest. Sellest tulenes külaliste kutsumine suveseminarile ja uus kohtumine suviste tuttavatega

UUDISKIRI lk. 4 NR 54

eelmise aasta novembri algul. Detsembris selgus, et Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI) on koos Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnaga moodustamas vaimset tervist edendavate mtü-de ühendust. Mtü-de esimestest kogunemistest tegin ministeeriumis koostatud memode põhjal eelmisesse Uudiskirja pika ülevaate. Sealt jäi ka loodetavasti kõlama tekkinud vabaühenduse nimi Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon (VATEK). Jaanuar oli aeg, kus kord tundus, et ESTÜ võiks teha meiega sarnastest organisatsioonidest oma ühenduse, kord jälle, et kui osa meile huvitavatest mtü-dest kuulub VATEK-isse, siis äkki selgub, et

alustame dubleerimist, ja palju vähema jõuga. Siiski saime selle aasta esimese kolme kuu jooksul ESTÜ kutsel Tallinnas mitmete meie kutsutud mtü-dega kolmel korral kokku. Üldine eesmärk neil kokkusaamistel on olnud nende võimaluste kompimine, mis tekiksid, kui pakuksime koolitus-, konsultatsiooni- jmt teenuseid meid ühendava nime ja missiooni alt. Ühise laua ümber on koos estükate, so Angelika, Marju, Meelikese ja minuga istunud ja mõtteid põiminud ning arendanud Ly Kasvandik (Perekoolitusühing Sina ja Mina), Signe Vesso, Aino Kuntsel ja Natalja Krassilnikova (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing), Aivar Simmermann (Moreno Keskus), Kaire Takjas (Eesti Sisekoolitajate Liit), Arno Baltin Avatud Ruumi meetodi esindajana jt. Märtsis ja aprillis muutus põnevaks infovoog

VATEK-ist ja Sotsiaalministeeriumist. Esiteks saabus võimalus kuulata põnevaid lühiülevaateid enam kui kümne Eestis vaimse tervise kaitsel pikka aega tegutsenud mtü tööst, teiseks aga info riiklikust arengukavast laste, noorte ja perede suunal ning ülevaade rahataotlemisvõimaluste kohta nn Norra Programmi kaudu. Ka selle programmi fookuses on laste ja noortega tehtava töö süvendamine ja edasiarendamine, kuid riiklik sektor eelistab koostööd teha mitte üksikute mtü-dega, vaid omavahel liitunud ühingute esindustega, mis suudaksid ellu viia töömahukaid projekte. Sellest lähtudes tegime veel ühe „sõprade otsingu“ koolipsühholoogide, lastepsühholoogide, logopeedide jmt seas, mis kahjuks potentsiaalseid koostööpartnereid juurde ei toonud. 40 tundi nädalas töötavate spetsialistide puhul on põhjused ilmselt olukorras, mida ühes laste turvalisust edendavas organisatsioonis töötav tuttav kirjeldas nii: meil on kliente nii palju, kogu tähelepanu läheb nendega töötamisele, lihtsalt ei leia aega ulatuslikumate ettevõtmistega liitumise läbimõtlemiseks! Ja üks sõber kirjutas põhjenduseks oma eemaletõmbumisele VATEK-i kaudu projektikirjutamise ideest niimoodi: Minus tekitab võõrastust sellise riikliku ürituse suur mastaap... uppumise hirm tuleb peale! Tänane olukord on lühidalt järgmine: nii riiklikes arendusprojektides kui Norra Finantsmehhanismi kaudu rahastatavates projektides osalemiseks ESTÜ-l ei ole veel kindlaid partnereid ega ole ka ülevaadet, kes meie ühingu liikmetest oleksid vabad ja huvitatud uutest väljakutsetest aitamaks lastel ja noortel saada paremateks ja julgemateks suhtlejateks ning aitamaks täiskasvanutel neid suhtlemis- ja enesejuhtimisoskusi tõhusamalt kujundada. Kui märtsis küsisime meilitsi, kas ESTÜ peaks liituma VATEK-iga, ei saanud me ühtki eitavat vastust, küll aga tuli 6 vastust „jah“ ja „kindlasti“. Nüüd on aeg mõelda, mida igaüks ise sellesse koostöösse panustada ja sellest saada võiks. Lisan siia, et mul endal on küll kõva tahtmine teada saada, kas tööd laste, nende vanemate ja õpetajate suhtlemisviiside arendamisel peetakse rahastajate poolt vajalikuks või mitte ja olen selle katsetamiseks ning positiivse tulemuse korral programmide väljatöötamiseks ning koolituste ja supervisioonide tegemiseks valmis veel üksjagu vabatahtlikku tööd tegema! Kuid siiski: mis puutub rahastamisse, siis vähemasti Norra finantside korral on abikõlbulik nii tööjõukulu (millele

võivad lisanduda tööandja maksud) kui osalejate reisi- ja päevarahad ning kaudsed kulud (ruumid, tehnika, haldus). Aga väga oleks vaja teada, kes estükatest selle seiklusega

UUDISKIRI lk. 5 NR 54

liituvad! Ajahorisont on järgmine: 13. mail toimub Tallinnas seminar põhjamaade kogemusest vaimse tervise valdkonna arendamisel, mille lõpus tutvustatakse avatud taotlusvooru tingimusi, ja 27. mail on Tallinnas laste vaimse tervise teemaline konverents, kus üheks teemaks on laste vaimse tervise probleemide ennetustegevus. Osavõtt kummastki üritusest on vaba, tuleb vaid registreeruda. Mõlemad kutsed tulevad teile edasisaadetutena. Kohtumisteni!

Ann Seilenthal

NELI KUUD PERUUS

Paljud panid imeks minu otsust võtta aeg maha ja minna neljaks kuuks Lõuna-Ameerikasse väikesesse ökokülla, kuid hämmastuses ja arusaamatuses oli ka halvasti varjatud imetlus. Et võtadki kätte ja teed idee teoks? Ja ei teagi täpselt, mis koht see on? Teisi eestlasi pole? Lapsega kahekesi? jne. Nende küsimuste foonil tajusin „sinust ei oleks seda küll oodanud“-suhtumist. Aga tegemist ei olnud impulssotsusega; umbes aasta varem hakkasin töid planeerima nõnda, et alates septembrist 2012 võiksin süüd tundmata olla pikemat aega meilitsi kättesaamatu; pool aastat enne sõitu alustasin hispaania keele õpinguid. Konkreetse küla Peruus leidsin internetis surfates ökokommuunide võrgustikust. Tundus, et see on piisavalt erinev minu tavapärasest elust, ja sellest piisas. Kommuunid ja vabatahtlikud Kommuune – eesliite „öko“võiks vist enamike ette panna – on arvukalt üle maailma ja neid tekib juurde aina kiirenevas tempos. Kommuuni optimaalset suurust pole olemas, aga see peaks olema siiski rohkemat kui kaks sõpra oma perekonnaga. On kommuune, mis elanike poolest annavad välja mõne Eesti väikelinna mõõdu. Rahvusvahelisus tuleb igatepidi kasuks, mistõttu üritavad kommuunid olla veebis nähtavad. Põhjused, miks kommuunides kas ajutiselt või alaliselt elada tahetakse, on nt isekasvatatud orgaaniline toit, alternatiiv saastunud elukeskkonnale, vaheldus kapitalistlikule elukorraldusele jms. On tavaline, et eelmainitule lisaks ühendab kommuunielanikke ka midagi maailmavaatelist, mis sarnaneb religioonile – sinnakanti on kas või Eestis tegutsev Lilleoru kogukond – aga see ei ole alati nii. Põhiline on siiski usk ühistegevuse jõusse. Kommuunis kohtab peale püsielanike veel vabatahtlikke ja tõenäoliselt ka palgalisi töötajaid. Elanikud pühendavad (osa) oma aja(st) kogukonna teenimisele, tehes seda tasuta. Vastu saavad nad peavarju, toidu jm põhivajaduste kaetuse. Vabatahtlikud aitavad ühistöödel mõned tunnid päevas, kuid maksavad pisut majutuse-toidu eest. Palgaliste vajadus sõltub konkreetsest kohast, minu kommuunis oli palgatöötajaks chef köögis, kunstnik, kojamees ja mõned põllutöölised. Mina olin vabatahtlik, seejuures üpris erandlik nii lapsega koosolemise kui suhteliselt pikaajalise paigalviibimise tõttu. Kommuunil on vaja teatavat sissetulekut. Kõige tavalisemad moodused on oma põllusaaduste müük, majutusteenus, käsitööna valminud asjade müük, restoran. Aga võib pakkuda ka koolitusi, käsitöö workshope, aurapuhastusi, massaaže, astroloogiliste kaartide koostamist, nõelravi, toitumisnõustamist, paastukuure ja mida tahes, peaasi, et see kommuuniideega kokku kõlksuks ja kliendil oleks usk, et kommuunis olev know-how on tasemel. Minu ökoküla kõige suuremad sissetulekuallikad olid vabatahtlike tasud toidu ja majutuse eest (kuni 15 $ päev), sissepääsupiletid ja ekskursioonid külastajatele (a la vabaõhumuuseum) ning omavalmistatud kondiitritoodete müük.

UUDISKIRI lk. 6 NR 54

Iga päev, sõltumata nädalapäevast, algas vabatahtlike jaoks kell 7.00 joogaga. Joogaõpetaja oli üldjuhul keegi püsielanikest, aga mõnikord selleks kvalifitseeruv vabatahtlik. Hommikusööki anti 8.30 ning peale seda jagati vabatahtlike vahel välja ülesanded – köögi-, aia- või heakorratöö. Nelja kuu jooksul restaureerisin muuhulgas mööblit, rohisin peenraid, lakkisin uksi-aknaid, lupjasin teede äärekive, koristasin randa prahist, värvisin mandalaid, pügasin banaanipuid, korjasin maasikaid, istutasin maisi ning tegin kõike, mida köögipäevadel palus chef. Vahendid olid algelised, juhendamine minimaalne, tihti hispaaniakeelne, ja tagasiside tehtule olematu. Kogu tähelepanu on pigem protsessil, mitte tulemusel; kui midagi sai väga kehvasti tehtud, küll siis leidus järgmisel päeval uus vabatahtlik, kellele anti asja parandada. Minus süvenes veendumus, et selline töö on pigem teraapiline ajatäide, mille eesmärk on teha võimalikult vähe kahju. Põhiline on, et teeksid endale antud ülesannet armastusega ja võtad selleks niipalju aega kui kulub. Täheldasin isegi, et ei ole viisakas käituda nagu kratt - töö kärmelt ära teha ja uut ülesannet nõutada. Ja tõepoolest, kui on võimalik täielikult keskenduda, siis võib lihtne töö olla väga nauditav. Tööpäev sai läbi lõunaga ning siis tegi igaüks, mis meeldis – luges, jalutas ookeani ääres, läks lähimasse linna kohvi jooma. Pikemaajaliseks reisimiseks on kommuunid arvestatav alternatiiv hotellidele-hostelitele, sest need on tunduvalt odavamad ja võimalus leida kontakt kohalike või ränduritega on võrreldamatult suurem – üheskoos mingit tööd nikerdades räägitakse ikka ilmast, inimestest, muusikast, elamustest. Tutvusin selle aja jooksul vististi sajakonna inimesega maailma eri paigust. Üldiselt võis ökoküla vabatahtlikud jagada kaheks - rändajad ja eneseotsijad. Spirituaalsus ja jooga olid enamikele higelähedane, tihti ka taime- või suisa toortoitlus. Keskmine vabatahtlik peatub ühes kohas nädal või paar ja oli mitmeid juhuseid, kus eestlasele omase tempoga hakkas uue tulijaga just õrn tutvus tekkima kui juba ta oligi läinud.

Peruu Peruu kliimat pole võimalik üheselt iseloomustada, see sõltub täiesti kohast ja kõrgusest. Lima lähedal ookeani ääres oli septembrist novembrini üsna niiske ja päikeseta, kuid samal ajal vaid paarsada kilomeetrit eemal oli meie mõistes rannailm. Peruus reisimine eeldab palju aega, sest bussid liiguvad mäestiku piirkonnas aegalselt. Võtsin ringiliikumiseks kahel korral nädala, tehes 4-6 tunniseid sõite päeval ja naastes ööbussiga. Marsruut piirdus ookeaniäärse kõrbepiirkonnaga, näpuotsaga nägin ka Ande, aga džunglist tean vaid ayahuasca-tseremooniatel käinute muljete põhjal. Peruu on oluliselt puhtam kui mõned kuud enne väisatud India. Muidugi ei vaata seal vastu läikivaid tänavaid või täiesti prügivabu kraavipervesid, kuid linnades on olemas prügikastide võrk, tänavatel toimevad palgalised koristajad ja ihuhädad on peidetud selleks mõeldud (tasulistesse) kohtadesse. Liiklus on

Peruus enam-vähem mõistuspärane, on sõidurajad, foorid, sebrad ja kiirusepiirangud, millest valdavalt peetakse kinni. Pidev tuututamine ja (suurema) auto eesõigus väiksemate masinate või jalakäijate suhtes on alguses harjumatu. Linnades on palju Internetikohvikuid, bussides ja isegi suhteliselt odavates majutuskohtades on tasuta wifi standardiks. Omapärane nähtus on kohalike telekasõltuvus. Kõik restoranid ja kohvikud evivad vähemalt ühte suurt telekat lae nurgas, mis valjuhäälselt käib ja nii teenindav personal kui külastajad vahivad hüpnotiseeritult kohalikku telemängu või seepi. Bussisõidu ajal peab telekast tingimata tulema film, heli tugevus ja kvaliteet testimas taluvuse piiri. Niisamuti on igal rannabaaril, mida mõlemast küljest eraldab konkurendist kaks meetrit, oma kõrvulukustav muusika. Kohalikud armastavad õlut, kuid näiteks ujuma minnakse T-särgis ja põlvpükstes - katoliiklus ja konservatiivsus on Peruus au sees. Valge inimene saab uudishimulike pilkude osaliseks, aga suhtumine on Indiaga võrreldes tublisti vaoshoitum. Põhitähelepanu pälvis alati minu kuueaastane tütar, keda siniste silmade ja heledate juuste tõttu peeti ingliks. Turul või poes oste tehes pidin kauba kättesaamiseks tingimata ütlema, mis on

UUDISKIRI lk. 7 NR 54

lapse nimi, kui vana ta on ja kust me tuleme. Teadjamate tase Eesti kohta oli, et asume Venemaa läheduses. Peruu hinnatase oli laias laastus pettumus. Loomulikult oli üksikuid sõbralikke artikleid, nt maasikakilo või mitu kilomeetrit taksosõitu poole dollari eest, aga samas oli 10-dollariline mittemidagierilist praad restoranis tavaline. Kohalik raha on hea näide ümardamisest, sest turul maksis mistahes kaup keskmiselt üks sol ($1=2,4 sol), eriti odav asi, nt väike šokolaad või topsijogurt oli 50 sentimost ja kallim asi, nt mango, avokaado või tükk juustu kaks soli. Linnas olevad sooja veega hostelid maksid 35-40 soli, öise bussipileti eest tuli aga välja käia 85 soli. Reisimise tegi kulukamaks see et lastele vähimatki allahindlust ei ole (jah, tunduvalt ökonoomsem on olla lapsevanem vananeva rahvastikuga riigis). Ajaloo abil kooritakse (laps)turisti eriti armutult, nii näiteks oli üks kahetunnine tuur ajalooliste vaatamisväärsuste juurde sama kallis kui meie kaks ööd majutust koos hommikusöögiga.

Kuid asja positiivne külg on see, et ajalugu on Peruus nii ohtralt, et turistide horde ühegi objekti juures ei ole ja eksponaatidele lisaks vedeleb ehe ajalugu ka lihtsalt maas, kui etteantud rajalt korraks kõrvale astuda. Sellistel fantastilistel hetkedel meenus arulage mäsu, mis toimub Egiptuse püramiidide juures, või tundidepikkune õhutrammi järjekord Santorinil… Ja asi ei ole hinnapoliitikas, sest Peruu vaatamisväärsused on kas tasuta või tuleb osta ca $4 pilet. Mitmed templid (üks näide pildil), aga ka nt 5000 aastat vana linnakeskus Caral, on välja kaevatud ja konserveeritud viimase 10-15 aasta jooksul. Varem ei olnud Peruu valitsusel selleks lihtsalt raha.

Vähemalt 1000 aastat vana Huaca de la Luna seestpoolt Lisaks ajaloole on Peruu eriliselt rikas oma põllumajanduse poolest – seal kasvab vist tõesti kõik, mida üldse on võimalik kasvatada. Kartulisorte on liialdamata tuhatkond. Maasikahooaeg kestis kolm kuud. Lõunasöögi juurde kuulus reeglina maisitõlvik; maisi oli riisi sees, maisist tehti pannkooke, suppi, isegi teed. Kuna külas pakuti vaid taimetoitu, siis oli isekasvatatud kaun- ja köögiviljade valik suur: oad, herned, läätsed, peet, redis, tomat, spinat, kurk, porgand, brokkoli, lillkapsas, suvikõrvits, paprika, baklažaan, kõrvits. Puuviljadest olid igapäevased banaan, õun, granadilla, mango, avokaado, maracuya. Sellistele loodusandidele vaatamata sööb keskmine peruulane valdavalt friikartuleid, riisi ja grillkana. Hiina restoranid ehk chifad on linnades ülilevinud. Turvalisus on Ladina-Ameerika riikides reisides alati teema, ent selles osas on minu meelest eelarvamust rohkem kui tegelikku probleemi ja see puudutab nii loodusest kui inimestest lähtuvat ohtu. Loodus pakub veidi adrenaliini küll - tuntavat maavärinat kogesin korduvalt ja külas olevat nähtud skorpionit. Rannal kõndides võis märgata lapse peopesa suuruseid krabisid kiiresti liivaaukudesse pugemas, aga ebameeldivam olnuks ookeanis kohtuda meduusiga, mis surnuna nägi liival välja nagu suur supitaldrikutäis punasesõstratarretist. Rannale uhutuna nägin korduvalt hülgeid ja kord isegi väikest delfiinipoega. Aga inimestega on asi ebamäärasem. Mõned ei julge bussiga sõita, sest on esinenud maanteeterrorismi intsidente. Ei soovitatud pimedas jalgsi kõndida (aga pime on juba kell seitse) ja kui ka päeval linnas suunda küsida, kiputi seletamise asemel kohe taksot kutsuma. Ühes linnas tuli üks naine mulle keset päist päeva ütlema, et ma hoiaks oma lapsel kogu aeg käest kinni, muidu võidakse ta ära röövida, iIlmselt siis väljapressimise eesmärgil. Kuid nagu rändurid ütlevad, kuulevad nad pidevalt sarnaseid hoiatusi ja ometi on kõik kohad üldjoontes sama turvalised, kui just ise päris rumal ei ole. Pean ütlema, et kogu selle aja jooksul ei üritatud mind kordagi petta ja kõik teenusepakkujad olid täiesti usaldusväärsed.

PS: Banaan õhtusöögiks? Por

supuesto que si! Valmista tomatipasta: kuumuta õlis väikesteks tükkideks lõigatud paprika, lisa viilutatud tomat, sool, pipar, oregano, karri. Toma-tipasta sisse pane hauduma tükeldatud baklažaan ja banaan. Friteeri kartulilaastud, soovi kor-ral sega need hautisesse. Rico!

UUDISKIRI lk. 8 NR 54

Küll aga on omaette teema varastamine. Külas olime mõnel korral paar päeva elektrita, kuna läheduses oli 40 meetrit kaablit öö varjus pihta pandud. Mu esimene reaktsioon seda kuuldes oli üleolevalt turtsuda, aga kui järgi mõelda, siis ei olnud see nii ammu, kui Eestiski raudteeliiprid ootamatult otsa lõppesid või kohanimede tähised regulaarselt ära kadusid. Üks külaelanik jäi ilma oma pesunöörile kuivama riputatud sokkidest, teine puuoksale tuulduma pandud pükstest, mina samal moel õlasallist. Ülimalt oluline oli asju mitte vedelema jätta, sest need leidsid kiiresti uue omaniku. Isegi valminud maisi pidime kiiresti ära korjama ja söögiks tegema, sest muidu võis saagist sõna otsese mõttes suu puhtaks pühkida. Ja muidugi esineb Peruus ka mastaapsemaid ettevõtmisi: 1000 aasta vanuses nekropolis oli näha kinni aetud hauakohti, kuna need olid rüüstatud, et muumiatele kaasa pandud anumad rahaks teha. Või olid muuseumis osade eksponaatide asemel autentse suurusega fotod, sest asjad ise olid juba 8 aastat tagasi röövitud.

Jaanuar 2013 - suvest tagasi talvesse Miks on kasulik ära käia Siinkohal on oht korrata jaantättelikke mõtteid, paraku mitte nii köitvalt. Kuid isiklikus plaanis oli mul vaja kogemust, et minu (töö)elu ja igapäevased rutiinsed toimetused ei ole sugugi paratamatus, vaid enda valik. Ja kui tahta, et oleks teisiti, siis piisabki sellekohasest otsusest. Neli kuud tundus optimaalne eemalviibimine nii töises, rahalises kui perekondlikus plaanis. Paljud, keda Peruus kohtasin, olid reisimiseks võtnud pool aastat või koguni aasta - ja sugugi mitte vaid üliõpilased. Tänu reisile arvan, et mõnda aega suudan vähem viriseda.

Krista Jaakson

LASTEGA FILOSOFEERIMINE ESTÜ aastakoosolekul said osalejad proovida üht metoodikat - lastega filosofeerimist. Ja

ehkki pealkirjas on sees sõna „lastega“, siis on sama metoodika edukalt kasutatav ka

täiskasvanutega.

Mida see metoodika endast kujutab?

Definitsiooni järgi on lastega filosofeerimine (LF) on vahend arendamaks vaba

väljenduslaadi, pakkudes erinevaid võimalusi

diskuteerimis-, kuulamis-, arutlemis-, järeldamis- ja

põhjendamisoskuse arenguks. LF eesmärgiks on et

lapsed õpiksid iseseisvalt mõtlema, põhjendama ja

kuulama, seega areneb ka nende eneseusk, mõtlemis-,

suhtlemis- ja enese-väljendusoskused. Lisaks kujunevad

filosofeerides ka väärtushinnangud. See õpetab, kuidas

elus hakkama saada. Ja mida muud me uuelt

põlvkonnalt tahta võiksime? See on igal juhul kindel, et

ainuüksi faktiteadmistega tulevikus hakkama ei saa,

uued üha kiirenevad muutused nõuavad pigem just loovust ja eelpoolnimetatud oskusi.

Uue kasvatuse eesmärk on luua koostöövalmeid, mitte aga kuulekaid lapsi.

Täiskasvanu (õpetaja, lapsevanem) rolliks lastega filosofeerimisel on toetada lapsi

mänguliselt, et aidata lastel oma küsimusi ja vastuseid formuleerida, säilitades neutraalse

hoiaku ja kindlasti mitte „õigeid vastuseid“ ette üteldes. Õieti on filosoofilise küsimuse üks

peamisi tunnuseid see, et sellel ei ole ühte ja õiget vastust. Õpetaja jaoks on suurimaks

väljakutseks neutraalse hoiaku säilitamine, st õpetaja ei ütle ette ega suuna vastuseid

UUDISKIRI lk. 9 NR 54

kuidagimoodi. Meile, kes me tihtipeale oleme laste suhtes „targemad“, on see väljakutseks,

sest senine pedagoogika on tihti olnud nn tühjadesse peadesse info sissekallamine ja

„õigete“ vastuste edasiandmine. Selle asemel, et õpetada lastele, mis on õige ja mis vale,

saame õpetada neile leidma vastuseid iseenda seest, ise leiutama, mis võiks olla õige või

vale. Aga maailm muutub, muutuvad õpetamise paradigmad ning filosofeerimine on üks

minu arvates suurepärane metoodika viimaks seda uut paradigmat lasteaedadesse ja

koolidesse. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis

aitame sellega neil kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks

inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda

Filosofeerimine on edukalt kasutatav ka

täiskasvanukoolituses. See on huvitav ja meeliköitev

tegevus ka suurtele. Mina nautisin Egle Säre

kursustel väga neid tunde, mida veetsime arutledes

teemadel „Mis on elu“, „Mis on surm“, „Kes olen

mina“, „Kas kivid võivad olla õnnelikud“, „Mis on

aeg“ jne. Filosofeerimise tehnikate valdamine tuleb

kasuks ka konfliktide ja probleemide lahendamisel

ja olulistel teemadel diskuteerimine ühendab ka

meeskondi, suurendab igaühe vastutust ja tugevdab

ka meie-tunnet.

Pildil Egle Säre lastega

Kuidas üks filosofeerimine välja näeb?

See on umbes tunniajaline (lastega sõltuvalt east lühem) vestlusring, millel on vestlusjuht ja

mingi ese (näiteks Jutukera), mis aitab rääkida ükshaaval, oodata oma järjekorda ja

vahepeal vestlusjuhil arutlust edasi tõugata. Istutakse ringis ja räägitakse ükshaaval.

Kasutatakse sokraatilist meetodit - justkui naiivset küsimuste esitamist, vastuse seesmiste

vastuolude näitamist ja lõpuks uute lahendusteni jõudmist.

Filosoofilise vestluse alustajaks võib olla mingi jutuke, pilt, multifilm, muusika, vanasõna,

igapäevasituatsioonid, joonistamine või ka lihtsalt intrigeeriva, asjade olemuse käiva,

filosoofilise küsimuse esitamine. Esialgu tundub see metoodika väga lihtne - vestlusringe

viime me läbi iga päev. Lastega filosofeerimist õppides aga oli mul küll vahepeal tunne, et ma

ei tea mitte midagi ja praegu, kui koostan lastega filosofeerimise koolitusprogrammi, siis

materjalist „läbi närimine“ ja kõigi nüansside süsteemseks saamine on päris paras pähkel.

Võimalusi ja detaile on selles metoodikas põnevalt palju.

Samas ei pea see metoodika olema alati kindlate reeglite järgi käiv. Organisatsioonide

maailmas sarnaneb see coachiva juhtimisstiiliga, mis tähendab ju paljuski seda, et inimene

leiab vastuseid oma seest, et juht ei ütle ette oma vastuseid. Nii saab koduski oma lastega

seda rakendada nii, et lapse küsimustele ei kiirusta kohe vastuseid andma vaid saab

toetavalt vastu küsida ja aidata teisel ise vastuseid leida. Grupis filosofeerimine annab

juurde ka uudseid ideid, sünergilisi mõtteid ja võib arendada mõttevahetust kaugematele

radadele.

ESTÜ aastakoosolekul jõudsime välja küsimuseni „Mida ma tegelikult tahan“. Minu jaoks

ongi filosofeerimine metoodika, mis aitab minna väga kiiresti väga sügavale, pakub mulle

endalegi hingetoitu ja annab põnevaid mõtteid, ärgitab uudishimu maailma asjade suhtes.

Merike Mitt

UUDISKIRI lk. 10 NR 54

KEVADINE SISEKOOLITUS

Eesti Suhtlemistreenerite Ühingu esitleb:

Motiveeriva intervjuu koolitus Kursuse eesmärgid: Kursuse läbinud saavad ülevaate motiveerivast intervjueerimisest ja

selle rakendamise võimalustest enda töövaldkonnas.

Toimumiskoht: Ülikooli 12, Tartu

Toimumisaeg: laupäev, 11.mai 2013 algusega kell 10.30, maht 7 akadeemilist tundi.

Struktuur ja teemad:

Ülevaade motiveeriva intervjueerimise (MI) teoreetilisest taustast ning

rakendusvaldkondadest, motiveeriva intervjuu vaimsus ja põhimõtted.

Ülevaade kliendikesksetest nõustamistehnikatest (avatud küsimused, peegeldused,

kokkuvõtted ja kinnitused), info jagamisest kliendile MI-le kohasel viisil.

Ambivalentsus ja vastupanu.

Koolitaja: Inga Karton EMITA juhatuse esimees

Kursuse läbinu:

• teab motiveeriva intervjueerimise teoreetilist tausta;

• tunneb ära MI rakendamisvõimalusi enda töövaldkonnas;

• mõistab MI vaimsust ning põhimõtteid;tunneb kliendikeskseid

nõustamistehnikaid;

• teab, kuidas jagada infot MI-le kohasel viisil;

• saab aru motivatsiooni, ambivalentsuse ning vastupanu

olemusest ning nõustaja rollist nende kujunemisel;

• teab, kuidas ennast MI-s edasi arendada.

Anu Sark: „Tulin just Motiveeriva Intervjueerimise treenerite väljaõppelt ja olen endiselt selle

tulemuslikkuse mõju all. Mulle on MI kindlasti andnud uue lähenemise suhtlemistreeningule ja

ka nõustamisele/motiveerimisele.“

Hind ja tasumine: 65-75 € sõltuvalt osalejate arvust, kui koolitusele registreerub 8 osalejat,

on osalemistasu 75 € osalejale, kui osalejaid on 10 või rohkem, on osalemistasu 65 €

osaleja kohta. Tasumine toimub ESTÜ poolt esitatud arvete alusel.

Lõpetamisel väljastatavad dokumendid: tunnistus läbitud teemade loeteluga.

Registreerumistähtaeg: 27. aprill 2013 info@suhtlemisoskused.ee

Lisainfo: Eesti Motiveeriva Intervjueerimise Treenerite Assotsiatsioon (EMITA) :

http://www.emita.ee/ Motiveerivast intervjuust loe lähemalt Ulvi Uulimaa-Marguse ja Inga

Kartoni artiklist: Motiveeriv intervjueerimine ärgitab elu muutma. Sotsiaaltöö, 5, lk 50 – 54.

T. Jürjen (Hariduse Tugiteenuste Keskus): “MI meetodi vundamendiks on arusaam, et teatud

viisil kliendiga suheldes hakkab aidatav rohkem muutuste tegemisest kõnelema, mis

omakorda suurendab tõenäosust tegeliku muutuse toimumiseks. Nõustaja peab selleks

taanduma võib-olla talle tavapärasest eksperdirollist ning andma kliendile võimaluse olla oma

elu ekspert. ...nõustaja saab kliendi autonoomiat (otsustamis- ja tegutsemisvabadust)

austades koostöös aidatavaga esile tuua ja tugevdada viimase sisemist motivatsiooni.”

Kohtumiseni kevadises Tartus

Helle Saaremägi ja Ülle Velt

UUDISKIRI lk. 11 NR 54

SISSEJUHATUSEKS SUVESEMINARILE EHK ORGANISATSIOONI KONSTELLATSIOONID

Suveseminar toimub 3. – 4. augustil 2013 ja üheks teemaks, millega tegeleme, on

organisatsiooni konstellatsioonid, koolitajaks Tiiu Vilu. Järgnevalt lühike väljavõte teema ja

koolitaja tutvustusest.

Teema aluseks on kaks väidet:

Organisatsiooni konstellatsioon on kiirtee informatsioonini.

Süsteemne intelligents (SQ) on toote/teenuse, hinna, turustuse ja

turukommunikatsiooni kôrval viies konkurentsivahend.

Organisatsiooni konstellatsioonide tutvustusel räägime lähemalt, millel pôhinevad eeltoodud

väited. Bert Hellingeri süsteemsetest perekonstellatsioonidest alguse saanud

organisatsioonide konstellatsioonide kohta annab Tiiu Vilu vastuse järgmistele küsimustele:

• Mis on organisatsiooni konstellatsioon?• Mis on SQ ja süsteemne

lähenemisviis organisatsioonides?

• Kuidas konstellatsiooni läbi viiakse?

• Millele pôhinetakse organisatsiooni konstellatsiooni läbiviimisel?

• Millistes olukordades vôib ettevôtjal/juhil organisatsiooni konstellatsioonist

abi olla?

Lisaks teooriale teeme ka praktilise demonstratsiooni, mis on parim viis konstellatsioonide

sisu môistmiseks ja kogemiseks. Selleks palume igal osalejal kaasa vôtta môni päevakohane

teema, mida ta on nôus kohalolijate juuresolekul lähemalt

käsitlema. Osalejate teemade hulgast valime läbitöötamiseks 1 – 2

teemat. Konfidentsiaalsuse nôue kehtib konkreetse juhtumiga

töötamisel kôigi kohalolijate kohta.

Tiiu Vilu on ärijuhtimist ôppinud ja praktiseerinud Norras. Tema

juhitud toiduainete tööstuse ettevôte saavutas 2003. ja 2004. aastal

Norra Gaselli ettevôtte tiitli. Hiljem on ta Norra Hellingeri Instituudis

juurde ôppinud nii organisatsiooni- kui perekonstellatsioonide

meetodit. Lisaks ettevôtlusele koosneb tema professionaalne teekond

ka ajakirjaniku, ôpetaja ja terapeudi tööst.

Täpsem suveseminari info tuleb koos suvesarnasemate ilmade

saabumisega

Korraldajate nimel Anu Sark

OOTAME

JUST SINU

KAASTÖID !

UUDISKIRJA TOIMETUS:

Angelika Naris Angelika.Naris@hotmail.com 51 77 049

Ann Seilenthal Ann.Seilenthal@gmail.com 52 86 802

ESTÜ postiaadress: Pikk 74-12, Tartu, 50603 e-mail: info@suhtlemisoskused.ee koduleht: www.suhtlemisoskused.ee