2 epitaafmaal Eesti luterlikus kirikus 16.–17. sajandilktu.artun.ee/articles/2004_3_4/ehasalu_009-049.pdf · 2015. 1. 20. · Varauusaegne epitaafmaal Eesti luterlikus kirikus 16.–17

9Varauusaegne epitaafmaal Eesti luterlikus kirikus 16.–17. sajandil

Sub specieaeternitatis.VarauusaegneepitaafmaalEesti luterlikuskirikus16.–17. sajandilPia Ehasalu

16. sajandi jooksul kujunes luterliku kiriku-sisustuse oluliseks osaks epitaafikunst, misoli annetatud jumala auks, konkreetsete isi-kute ja isikutegruppide mälestuse jäädvus-tamiseks ning ühendatud moraliseeriva usu-deklaratsiooniga. Epitaafi annetus n.-ö. vagateo aktina on käsiteldav osana luterlikust ma-tusekultuurist. Epitaafikunst kuulus obliga-toorse osana protestantlike piirkondade (Põh-ja-Saksamaa, Sileesia, Skandinaavia) 16.–17.sajandi maa- ning linnakirikute sisustusprog-rammide juurde. Eestimaises kontekstis olihiliskeskaegse algupäraga epitaafitraditsioo-ni kujunemine tihedalt seotud reformatsioo-niga. Säilinud materjali vähesus ja lünklik-kus tekitab aga raskusi vaadeldava perioodiepitaafmaali arengust terviklikuma pildi saa-misel. Kahjuks tuleb nentida ka sellealasteuurimuste nappust.

Kirikusisustuse osana on säilinud epitaaf-maalid kajastamist leidnud mitmetes varase-ma perioodi kunstiajalookäsitlustes.1 Nendeinventeerivas laadis ülevaadete vooruseks

tuleks pidada küllalt eksaktset objektikirjel-dust ning epitaafe saatvate tekstide publit-seerimist. Seni kahtlemata põhjalikem käsit-lus Baltikumi sepulkraalkunstist, kus leiavadkajastamist ka olulisemad eestimaised epi-taafmaalid, kuulub Heinz Loefflerile.2 Lisakssepulkraalkunsti tüpoloogilisele arengulepüüab autor epitaafe vaadelda juba ka protes-tantliku ikonograafia kontekstis. Mitmed epi-taafikompositsioonid dateeritakse ja määrat-letakse seostatuna stilistiliselt renessansi ningbarokiaja puunikerduskunstiga.3 Värskema-test uurimustest on Eesti uusaja alguse kiri-kukunsti kontekstis luterlikku piltepitaafi Pon-tus de la Gardie hauamonumendi tüpo-loogilisel näitel analüüsinud Krista Kodres.4

Käesoleva artikli eesmärgiks on analüü-sida eestimaise varauusaegse epitaafmaalikujunemist luterliku kirikukunsti ning epi-taafikunsti üldiste printsiipide taustal. Arhii-viallikatele tuginedes püütakse kindlaks tehasiinmail kunagi eksisteerinud epitaafmaali-de olemasolu, säilinud näidetele toetudes onvõimalik jälgida kohaliku epitaafmaali ten-dentse ning nende haakumist luterliku epi-taafikunsti arengusuundadega laiemalt.

1 G. von Hansen, Die Kirchen und ehemaligenKlöster Revals. Reval, 1873; E. von Nottbeck,W. Neumann, Geschichte und Kunstdenkmälerder Stadt Reval. Bd. II. Die Kunstdenkmälerder Stadt. Reval: Franz Kluge, 1904.2 H. Loeffler, Die Grabsteine, Grabmäler undEpitaphien in den Kirchen Alt-Livlands vom 13.–18.Jahrhundert. Riga: Verlag der BuchhandlungG. Löffler, 1929.3 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst derRenaissance und des Barocks in Estland.Verhandlungen der Gelehrten Estnischen GesellschaftXXXIV. Dorpat, 1943.4 Vt. K. Kodres, Lunastus usu läbi. Luterlik“pilditeoloogia” ja selle eeskujud Eestis esimeselreformatsioonisajandil. – Kunstiteaduslikke Uurimusi2003, nr. 3–4 (12), lk. 55–101.

Pia Ehasalu10

Luterlik matusekultuurning eshatoloogilised arusaamadKatoliikliku surmakultuuriga võrreldes toi-musid luterliku matusekultuuri sisus, funkt-sioonis ja ülesannetes olulised muudatused.Reformatsioonijärgse eshatoloogia nurgaki-viks sai pühakiri sola scriptura, millele toe-tudes hüljati purgatooriumi doktriin ning see-ga ka ettekujutus eestpalve võimalikust mõ-just kadunu hinge piinade vähendamisel teis-poolsuses. Samal põhjusel loobuti hingemis-sadest kui ohvrist.5 Sarnaselt varasemale ki-rikutraditsioonile tunnistati inimelu ajalik-kust ja lõplikkust, inimeksistentsi sõltuvustkõikvõimsa Looja tahtest. Looja (Isa) juur-de tagasi jõutakse aga ikka vaid surma kau-du, mis oli ühtlasi ka sünniks igavesse ellu:alßo geht der mensch durch die enge pfortendes todts aus dißem leben.6 Evangeelse ette-kujutuse kohaselt otsustatakse hinge edasi-ne saatus igavikus inimese surmatunnil, kuileiab aset inglite ja kuradite vaheline võitlusinimese hinge pärast.7 See jääb usklikule kaviimaseks võimaluseks tunnistada oma uskutestimonium Christi.8 Surmaga saab lõpu kapatt. Pattude lunastus saabub aga vaid usukaudu Kristusesse, sest Kristuse ristisurmaläbi on võidetud Patt, Surm ja Põrgu (da ermit seynem leyden und sterben unser sündt,todt und helle uberwunden9 ) ning loodudeeldused inimese ülestõusmiseks ja ülemi-nekuks igavesse ellu. Luterlik eshatoloogi-line optimism oli kantud veendumusest, etteispoolsuses saab vaga inimene osa jumalaarmust ja headusest (Heilsgewissheit). Sur-ma käsitleti kui “tasu”, vabanemist maiseeksistentsi hädadest ja viletsusest. Seega eiole ka evangeelne matus mitte leina väljen-damiseks, vaid rõõmsaks usu kuulutamiseks,ülestõusmise tunnistamiseks ning mahajää-nute trööstimiseks: ...uns trösten des herli-chen artickels unsers glaubens von der ver-gebung der sünde, der auferstehung des flei-

sches und des ewigen lebens, nach dem tröst-lichen spruche Johannis am 5.: Warlich, war-lich, ich sage euch, wer mein wort höret undgleubet deme, der mich gesant hat, der hatdas ewige leben und kömt nicht in das ge-richte, sondern er ist vom tode zum lebenhindurch gedrungen....10

Kadunukese austamise, usu tunnistamise jakuulutamise eesmärke teenisid luterliku ma-tusekultuuri kõik elemendid, nende hulgasmatuseriituse olulised komponendid – matu-serongkäik ning leinajutlus11 –, aga ka se-pulkraalkunsti monumendid.12 Analoogseltteiste kirikuelu puudutavate regulatsioonide-

5 N. Bolin, “Sterben ist mein Gewinn” (Phil 1, 21).Ein Beitrag zur evangelischen Funeralkompositionder deutschen Sepulkralkultur des Barock; 1550–1750. Kasseler Studien zur Sepulkralkultur. Bd. 5.Kassel: Arbeitsgemeinschaft Friedhof und Denkmal,1989, lk. 49.6 Martin Luthers Werke, Kritische Gesamtausgabe,Weimar 1883–1997 (edaspidi WA). Bd. 2, lk. 685.tsit. N. Bolin, “Sterben ist mein Gewinn”, lk. 52.7 N. Bolin, “Sterben ist mein Gewinn”, lk. 54.8 N. Bolin, “Sterben ist mein Gewinn”, lk. 62.9 WA, Bd. 10, lk. 455, tsit. N. Bolin, “Sterben istmein Gewinn”, lk. 54.10 Die evangelischen Kirchenordnungen des 16.Jahrhunderts. Bd. 5. Hrsg. v. E. Sehling. Neudruckder Ausgabe Leipzig 1913. Aalen: Scientia Verlag,1970, lk. 105–106.11 16. sajandil hakati leinajutlusi (Leichenpredigt) katrükis avaldama. N.-ö. juhutrükistena on leinaluuletu-si ning leinajutlusi avaldatud ka Tallinnas 17.sajandil, anr oli populaarne kuni 19. sajandi esimeseveerandini. Matusekõned ja jutlused manitsesidkogudust ja trööstisid mahajäänuid. Matusekõnedes jalauludes on tihtipeale üsna detailiselt ära toodudandmed kadunukese kohta, tiitlid ning surma jamatmise aeg, vahel ka surma põhjus: T. Reimo,Õnnesoovid ja kaastundeavaldused. Juhutrükisedlinnakodanike suhtlusvahendina 18. sajandil. – VanaTallinn XIII (XVII). Modus vivendi. Tallinn: Estopol,2002, lk. 251–253.12 J. Harasimowicz, Kunst als Glaubensbekenntnis:Beiträge zur Kunst- und Kulturgeschichte der Refor-mationzeit. Studien zur deutschen Kunstgeschichte.Bd. 359. Baden-Baden: Koerner, 1996, lk. 130.


ga sätestati matusetseremooniatega seonduvkirikuseadustes. 16. sajandil ka Eestis arvata-valt mõnda aega kasutusel olnud Kuramaakirikuseaduses aastast 1570 käsitleb eraldipeatükk “von der christlichen Begrebnus” ma-tusetseremooniat.13 Siingi on riituse erineva-te elementide hulgas ära toodud matuselau-lud ja leinajutlus14 ning Vana Testamendi näi-tele (1 Ms 23) viidates soovitatakse kaunista-da matusekoht hauakivi ja epitaafiga.15

PiltepitaafHauamonument, hauaplaat, pilt- ning vapp-epitaaf ja matuselipp kuuluvad sepulkraal-kunsti erinevate vormide hulka. Piltepitaafiarengulooliseks eelduseks olid 14. sajandikeskpaigas tekkinud ettekujutused, mis muut-sid kadunukese hingehoiule oluliseks kogu-duseliikmete ja eraisikute eestpalved.16 Uusevangeelne epitaaf kaotas oma eestpalve-funktsiooni ning muutus privaatse hingehoiuja luterliku usutunnistuse väljendajaks. Põ-hijoontes päris luterlik piltepitaaf eelnevaperioodi epitaafikompositsiooni ülesehitusening elemendid. Tavapäraselt koosnes seekolmest osast: isiku portree, kelle mälestusjäädvustati tavaliselt palvepoosis ning tihtikoos perekonnaga, religioossel teemal maa-litud või nikerdatud kompositsioon ning ka-dunukest mälestav pealdis.17 Neist kolmeston pealdise osa olnud kõige olulisem, aega-de jooksul on aga just see kaduma läinud võieemaldatud. Piltepitaafi osatähtsuse kasv ontihedalt seotud ka üksikisiku väärtustumisegarenessansis ja see muutis ta 16. sajandi pro-testantlikus kirikus tavapäraseks annetuseks.18

Ühtlasi oli epitaaf mõeldud avalikkusele, jääd-vustades annetaja oma kirikliku kogukonnaväärika ja esindusliku liikmena.19 Annetus-motiividena võisid kõne alla tulla nii uutesuguvõsade representeerimispüüdlused kuika hääbuvate vanade ja väärikate suguvõsa-de jäädvustamine.

Sellist privaatset mälestusmärki võisid en-dale lubada vaid piisavalt jõukad ja lugupee-tud kogukonna liikmed – enamjaolt aadel,linnapatritsiaat ja raad. Mitte küll niivõrdjõukate, kuivõrd silmapaistvate kogukonnaliikmetena moodustasid omaette privilegee-ritud grupi pastorid ja jutlustajad, kelle tä-hendus jumalasõna kuulutajatena reformat-siooniga oluliselt kasvas ning kelle mälestu-se jäädvustamiseks teostati hulgaliselt port-reemaale ja epitaafe.20 Annetajatena tõusebsee sihtgrupp esile ka varauusaegses Tallin-nas. Persooni matmiskohaga epitaafi asukoht

13 Die evangelischen Kirchenordnungen des 16.Jahrhunderts, lk. 104–105.14 ...Zum dritten, die leichpredigt ... Diese predigtenund lectiones sollen auf das kürzeste aus der 1.Corint. am 15. Item 1. Thes. 4. oder andern schriftengezogen werden. Darinnen fürnemlich der lebendigetrost von der seelen unsterblichkeit und des fleischesauferstehung den christen fürgehalten werde.... (Dieevangelischen Kirchenordnungen des 16. Jahr-hunderts, lk. 105.)15 Es sol auch consuetudine sordidorum, nach vielerunbescheidener groben filzen gewonheit, müglicherunkost an diesen stetten und begrebnussen nichtgesparet, sondern dieselbigen geehret, gezieret undvon andern profan örtern gereiniget und abgesondert,auch mit grabsteinen und epitaphien christlichorniret werden, wie solchs die exempla Abrahae,Genes. 23. (Die evangelischen Kirchenordnungen des16. Jahrhunderts, lk. 104–105.)16 A. Weckwerth, Der Ursprung des Bildepitaphs. –Zeitschrift für Kunstgeschichte 1957, Bd. 20 (2), lk.173–174. Piltepitaafi traditsiooni kujunemise onWeckwerth sidunud müstilise suunaga saksa 14.sajandi religioosses liikumises.17 C. C. Christensen, Art and the Reformation inGermany. Studies in the Reformation 2. Athens,Ohio: Ohio University Press, 1979, lk. 155.18 C. C. Christensen, Art and the Reformation inGermany, lk. 155.19 A.-D. Ketelsen-Volkhardt, Schleswig-Holsteini-sche Epitaphien des 16. und 17. Jahrhunderts. Studienzur Schleswig-Holsteinischen Kunstgeschichte. Bd.15. Neumünster: Wachholtz, 1989, lk. 11.20 A.-D. Ketelsen-Volkhardt, Schleswig-Holsteini-sche Epitaphien des 16. und 17. Jahrhunderts, lk. 34.

Pia Ehasalu12

tingimata seost ei omanud.21 Tihtipeale ei saapealdises toodud isiku surmadaatumit sidu-da aga epitaafi valmimise ajaga. See võiditeostada juba inimese eluajal (BartholomeusRotterti epitaaf 1642, Johann von Rechen-bergi epitaaf 1643, Bogislaus von Roseniepitaaf 1651, Johann Mülleri epitaaf 1637)või olla tellitud juba ammu lahkunud esiva-nema mälestuseks.22 Epitaafi eest hoolitse-mine jäi aga pärijate kanda ning tihtipealekajastuvad erinevatel aegadel tehtud reno-veerimistööd juurdekirjutustena pealdistes.Pärijate puudumisel muutus aga epitaafideseisukord mõne aastakümnega ning välimu-se kaotanud personaalsed memoraaliad, misenam ka kirikuruumi ei kaunistanud, tõstetivähem käidavasse kohta ning võisid täielikulthävida. Olid ju epitaafidki annetatud Zu EhreGottes, Kirchen zur Zierde und der Menschenzum Gedächtnis – Jumala auks, kiriku kau-nistamiseks ja inimestele mälestuseks.

LuterlikepitaafiprogrammReformatsiooniliikumise algfaasis avaldushalvustav suhtumine kujutavatesse kunsti-desse pildirüüsteaktsioonides. Radikaalsestreformatsioonist eemaldudes tegi Martin Lu-theri enda kunsti suhtumine läbi arengu to-lerantsuse suunas, kirikukunst omandas Lu-theri jaoks “ükskõiksuse” (adiaphora) posit-siooni, otsustavalt heideti aga kõrvale aru-saam kunstist inimliku lunastuse saavutami-se vahendina.23 Uue õigustuse saavutas kunstjumalasõna propageerijana, evangeeliumi sel-gitajana, rahva õpetajana. Religioosse kunstiülesandena nägi Luther sõna visualiseerimistja täiendamist kui evangeeliumi sõnumi efek-tiivseima propageerimise moodust.24 Taoli-se sõna ja piltkujutise ühenduse tõttu muu-tusid oluliseks konteksti seletavad pealdisedpiiblitsitaatide, vagade sententside või ka pi-kemate pealdiskirjutiste näol. Sõna legiti-

meeris ning täiendas pilti, sõna läbi saavutaspilt ühetähenduslikkuse,25 pilt tõi omakordanähtavale piiblisõna sisu. Kõige tähtsamakspidas Luther sõna–pildi ühenduse printsiibirakendamist illustreeritud piibliväljaannetepuhul, sobilik oli selle kasutamine ka seina-maalides ning altaris. Evangeeliumi sõnumipildilis-sõnalise kuulutuse jaoks pidas Luthersobivaks ka kalmistuid, kuhu ta soovitas maa-lida umbher an den wenden andechtig bilderund gemelde sowie gute Epitaphia oder Sprü-che aus der Schrift.26

Protestantliku epitaafikunsti keskseteksteemadeks saavad kaks Uue Testamendi fun-damentaalset stseeni: Kristuse ristilöömine,inimkonna lunastuse sümbol, ning Kristuse

21 C. C. Christensen, The Significance of theEpitaph Monument in Early Lutheran EcclesiasticalArt (ca. 1546–1600): Some Social and IconographicalConsiderations. – The Social History of theReformation. Ed. L. P. Buck, J. W. Zophy. Columbus:Ohio State University Press, 1972, lk. 297. NiiTallinna Pühavaimu kiriku eestseisja BartholomeusRottert kui ka sama kiriku pastor Michael Frosa onmaetud Oleviste kirikusse, epitaafmaalid asetsevadaga Pühavaimu kirikus.22 “Surmaks valmistumine” oli luterlikus teoloogiasoluline printsiip. Seega ei olnud ebatavaline, et endaleinakõne, ood või laul juba varem valmis võiditellida. Luthergi tellis endale leinaoodi. Sama kehtibka epitaafmaalide puhul ning ajaline distants epitaafivalmimise ning konkreetse persooni surma vahel võisolla küllalt pikk.23 P.-K. Schuster, Abstraktion, Agitation undEinfühlung. Formen protestantischer Kunst im 16.Jahrhundert. – Luther und die Folgen für die Kunst.Hrsg. v. W. Hofmann. München: Prestel, 1983,lk. 115.24 C. C. Christensen, Art and the Reformation inGermany, lk. 60.25 P.-K. Schuster, Abstraktion, Agitation undEinfühlung, lk. 117.26 WA, Bd. 23, lk. 375, tsit. J. Harasimowicz,“Scriptura sui ipsius interpres”. Protestantische Bild-Wort-Sprache des 16. und 17. Jahrhunderts. – Textund Bild, Bild und Text. Hrsg. v. W. Harms. Stuttgart:J. B. Metzlersche Verlagbuchhandlung, 1990, lk. 265.


ülestõusmine, sümboliseerides ülestõusmis-lootust. Nende kõrval on epitaafiprogrammi-des kasutusel olnud Kristuse kannatuslooteisedki stseenid: Kristus Õlimäel, Kristusepiitsutamine, Kristuse haudapanek, aga kasepulkraalkunsti traditsiooniline viimsepäe-vakohtu stseen. Nii Vana kui ka Uue Testa-mendi temaatika kasutamine on omane pal-judele konfessioonidele, ühemõtteliselt evan-geelse sõnumi omandas stseen lisatud piib-lisõna kaudu.27 Varauusaegne eestimaine epi-taafmaal oli valdavalt kristoloogilise sisuganing domineerivaks teemaks on olnud Kris-tus ristil.28 Lutheri arvates oli eriti see stseenkoos Kristuse ülestõusmise teemaga sobivai-mad selgitamaks Kristuse vereohvri tähen-dust inimkonna lunastamisel.29 Evangeelsesepitaafikunstis samuti kasutamist leidnudKristuse ristimise teema omas aga lisaks kolm-ainu doktriini sümboolsele esitusele eshato-loogilist sisu: ristimise sakramendi läbi eisaavutata mitte ainult pattude andeksandmi-ne, vaid see oli ka lubadus eelseisvale üles-tõusmisele.30

Epitaafiprogrammi teemadevalik peegel-das ajastule omaseid eshatoloogilisi etteku-jutusi, aga ka annetaja enda suhtumist Kris-tusesse, Lunastusse ning muutus sellisel moelpeamiselt skemaatilise ülesehitusega altari-kompositsioonide kõrval privaatse usutun-nistuse väljendajaks. Epitaafiprogrammi ter-viklik ikonograafiline tähendus on mõiste-tav aga alles kõigi oma elementide (religioos-ne stseen, portree(d), epitaafipealdised ningpiiblitsitaadid, vapid ja arhitektoonilis-orna-mentaalne raamistus) kontekstis.31

PortreeLisaks evangeelse usutunnistuse kuulutami-sele ning moraliseeriv-didaktilisele funkt-sioonile kandis evangeelne epitaaf ka mä-lestavat ülesannet, jäädvustades kadunukeseeeskujuna järeltulevatele põlvedele. Nii nagu

see on omane varauusaegsele iseseisvale port-reemaalile, kujutatakse persooni ka epitaaf-maalil mitte niivõrd indiviidina, kuivõrd tea-tud rollis, seisuse ja sotsiaalse grupi liikme-na, mida tähistavad kindlad aksessuaarid,riietus ning atribuudid. Tavapäraselt oli reli-gioosse iseloomuga stseeni kaasatud kadu-nuke koos oma lähedaste pereliikmetega.32

Vastavalt tavale olid meessoost pereliikmedkujutatud kompositsioonil vasemal (parempool oli heraldiliselt olulisem pool), perekon-na naisliikmed aga paremal pool.33 Perekon-na kaasamine peegeldab ka muudatusi refor-matsioonijärgses pere- ja abielumudelis, mistähtsustas eetilise ideaalina vaga abielu, lä-

27 K. Cieúlak, Tod und Gedenken: DanzigerEpitaphien vom 15. bis zum 20. Jahrhundert.Einzelschriften der Historischen Kommission für Ost-und Westpreußische Landesforschung 14. Lüneburg:Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk, 1998, lk. 9.28 Kristus ristil on olnud enimkasutatud religioosnemotiiv nii Soome kui ka Rootsi piltepitaafidekompositsioonides: T. Tuhkanen, Kaksi 1600-luvunepitafia Tenholan kirkossa. – Suomen Museo 1997.Toim. T. Tuukka. Helsinki: Suomen Muinais-muistoyhdistys, 1998, lk. 61; P. Gillgren, Gåva ochsjäl. Epitafiemåleriet under stormaktstiden. ActaUniversitatis Upsaliensis. Ars Suetica 17. Uppsala,1995, lk. 124.29 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 10.30 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 21.31 Suurel osal säilinud epitaafmaalidest puudubalgne raamistus ning pealdised, seepärast onepitaafiprogrammide terviklik tõlgendaminekomplitseeritud.32 Epitaafikompositsioonidesse olid tavapäraseltkaasatud kadunukese abikaasad ja lapsed (sh.täiskasvanud lapsed ilma abikaasadeta). Jubalahkunud perekonnaliikmeid kujutati mõnikord kateistest figuuridest väiksemana, vahel ka valgesriietuses ja ristiga tähistatult.33 Ühtlasi peegeldab see ka jumalateenistuselvalitsenud sugudevahelist jaotust: K. Cieúlak, Todund Gedenken, lk. 42.

Pia Ehasalu14

hedased peresuhted ja lasterikkuse.34 Vara-sema pilditraditsiooni pärandina kujutati ka-dunukest ka reformatsioonijärgses epitaafi-kompositsioonis põlvitava adorandina35 n.-ö.igaveses palves. Märgatavaks saab aga ten-dents figuuride suuremale isoleerimisele re-ligioossest kompositsioonist ning nendepööramine vaataja suunas. Seega teisenebdonaatori roll pildikompositsioonis: keskajalvaatajana positsioneeritud ning hiliskesk-aegsest aktiivsest osalejast muutub donaatorreformatsioonijärgselt domineerivaks rolliks.36

Kompositsiooni lahendus hakkab järjest enamlähenema profaansele grupiportreele.3717.sajandi jooksul portree emantsipeerub veel-gi ning see võib kujuneda ka epitaafi iseseis-vaks osaks (Pühavaimu kiriku eestseisja Bar-tholomeus Rotterti ja pastor Michael Frosaepitaafid).

EpitaafipealdisEpitaafikompositsiooni juures on olulist rollikandnud mitmesugused literatuursed elemen-did. Pealdistekstid kirjeldasid lühemalt võipikemalt kadunukese elulugu ning olulise-maid tegusid, piiblitsitaadid aitasid tugevda-da epitaafipildi väljendusjõudu,38 moralisee-rivad sententsid olid hoiatuseks mahajäänu-tele. 17. sajandiga muutus pealdiste roll veelsilmatorkavamaks.39 Aina pikenevad ladina-keelsed tekstid lasid annetajaid paista huma-nismipärandiga hästi kursis olevate ning ha-ritud persoonidena.40 Eriti iseloomulik oli seeintelligentsile, meilgi on pikemate ladina-keelsete tekstide kasutamine olnud omanevaimulike epitaafidele.41 Pealdistekstid42 püüd-sid lahkunut näidata kui head luterlast ningoma seisuse väärikat esindajat.43 Kui aadel-konna epitaafitekstid võisid olla pühendatudkogu suguvõsa ajaloole, siis intelligents vii-tas pigem oma andekuse ja tööga saavutatudsotsiaalsele positsioonile. Ära märgiti tähtsa-

mad etapid karjääris, akadeemilised saavu-tused, vahel kokkupuutepunktid kuulsate isi-kutega44 (Niguliste pastor Johann Hobingiportree-epitaaf ca 1558).

17. sajandil kujunes välja tekstepitaaf, kusloobuti usulisi veendumusi illustreerivast re-ligioossest stseenist ja epitaafi osa moodus-

34 J. Harasimowicz, Kunst als Glaubensbekenntnis,lk. 124. Uue perekonnakontseptsiooni kujunemine eiole konfessioonispetsiifiline nähtus, vaid see onseostatav uusaja ühiskonnas toimuvate arengutega.Selle kohta vt. P. Ariès, Centuries of Childhood:A Social History of Family Life. New York: VintageBooks, 1962.35 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 41.36 T. Tuhkanen, Donatorsbildernas retorik. – Bildoch berättelse. Red. H. Edgren, M. Roos. Åbo, 2003,lk. 261.37 J. Harasimowicz, Schlesische Epitaphien undGrabmäler der Reformationszeit. Ihre Typen undarchitektonisch-plastische Struktur. – Renaissance inNord-Mitteleuropa I. Schriften der Weserrenaissance-Museums Schloss Brake 4. Hrsg. v. G. U. Großmann.München, Berlin: Deutscher Kunstverlag, 1990, lk.190.38 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 58.39 J. Harasimowicz, Schlesische Epitaphien undGrabmäler der Reformationszeit, lk. 207.40 17. sajandil oli vähemalt viieaastase linnakooliläbinud isik tuttav nii retoorika kui ka dialektikareeglitega ning valdas ladina keelt: L. Kõiv,Haridusoludest Tallinnas 17. sajandil. – Vana TallinnXIII (XVII), lk. 232.41 Tallinna Niguliste kiriku varaloendi üleskirjutuseson ära toodud ka epitaafide tekstid, enamik neist poletänaseni säilinud: TLA, f. 236, n. 1, s. 119, l. 81–88.42 Varauusajal muutusid Euroopas populaarseksanriks hauaepigraafide antoloogiad. Koguti niiklassikalise antiigi kui ka oma kaasaegsete hauakirju-tusi. Vt. selle kohta K. S. Guthke, Epitaph Culture inthe West: Variations on a Theme in Cultural History.New York: Edwin Mellen Press, 2003, lk. 37–55.1574. aastal Seyfrie Rybischi ja Thobias Fendtiväljaantud “Monumenta Sepulcrorum cum Epi-graphis” sisaldas väljapaistvate Euroopa kultuuri- jateadusinimeste hauaepigraafe: J. Harasimowicz,Schlesische Epitaphien und Grabmäler der Refor-mationszeit, lk. 206.43 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 59.44 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 109.


tas vaid biograafilise iseloomuga pealdis kooskadunukese portreega: kommemoratiivnefunktsioon domineeris religioosse ees.

Piltepitaafid kandsid tihtipeale omanikevappe ja seda mitte ainult aadelkonna, vaidka patritsiaadi ja intelligentsi esindajate pu-hul. Vapi põhiülesandeks oli kadunukese jatema perekonna identifitseerimine, jäi ju epi-taaf annetusena perekonna omandiks. Veel-gi enam tähistas see aga annetaja ja temaperekonna sotsiaalset staatust ja jõukust.

Piltepitaafitüpoloogiline areng16. sajandi lihtsas raamistuses epitaafmaa-li 45 keskseks elemendiks jäi religioosse te-maatikaga stseen. 17. sajandil asetus rõhkarhitektoonilisele ülesehitusele, ornamendi-le ning plastikale – kujunes välja edikula-epi-taaf.46 Altarikompositsioonidele sarnaseltmuutusid epitaafidki 17. sajandil traditsioo-niliselt mitmeosalisteks rikkaliku ornamen-tika ja figuurikaunistusega kompositsiooni-deks.47 Analoogselt teistele kirikukunsti üles-annetele (altar, kantsel, empoorid) pakkusidka epitaafikompositsioonide ülesehitamiseksvajalikke lahendusi omaaegsed eeskujuraa-matud. Hans Blumi, Wendel Dietterlini, Fried-rich Unteutschi ning Rütger Kassmanni nn.Säulenbücher olid levinud materjal ka ko-haliku kunstkäsitöölise (kivi- ja puunikerda-jad, kullassepad jpt.) töövahendina. Eri kuns-tiliikide koostöös kujunes välja nn. kogu-kunstiteos (Gesamtkunstwerk), mis vastavalttellija soovile võis moodustada keeruka per-sonaalse ikonograafilise programmi. Epitaa-fiprogrammi tõlgendamisele aitasid kaasalaialt kasutamist leidnud kristlike ja põhivoo-ruste figuurid. Samaaegselt oli see mõeldudka annetajale ning tema seisusele omistata-vate vooruste ülistuseks. Seostudes aadelli-ku voorustekäsitlusega, vahendas epitaaf sei-susele kohustuslikke traditsioonilisi kvalitee-

te, jäädvustades kadunukese oma perekon-na–suguvõsa–seisuse ideaalse esindajananing eeskujuna järeltulevatele põlvedele.

Varane luterlikepitaafmaalKohaliku epitaafikunsti järjepidevam arengon jälgitav alles alates 16. sajandi viimastestkümnenditest.48 Eesti maakirikute varaloen-deis pole teateid 16. sajandist pärinevate epi-taafmaalide olemasolu kohta ning tõenäoli-selt ei saagi epitaafmaali traditsioonidest Ees-ti maakirikute kontekstis rääkida enne 17.sajandi algust.49

Reformatsioonijärgne luterliku kirikuin-terjööri arenguprotsess käivitus ka linnadesküllaltki aeglaselt ning uuendused kirikusi-sustuse vallas langevad vahetult Liivi sõjaeelõhtusse. Reformatsiooniliikumisega vähe-nes kirikute osatähtsus kunstiteoste tellijateja ehitustegevuse initsiaatoritena. Rae ja gil-dide võimupositsiooni suurenemine avalduska kirikutele tehtud annetustes ja kingitus-

45 Põhijoontes on artikli autor toetunud J. Harasi-mowiczi poolt esitatud piltepitaafide tüpoloogilisearengu mudelile: J. Harasimowicz, SchlesischeEpitaphien und Grabmäler, lk. 191.46 Harasimowiczi käsitluses on tegemist kolme tüüpiepitaafiskeemidega: raami skeemi, edikula-skeemining altari skeemiga (J. Harasimowicz, SchlesischeEpitaphien und Grabmäler, lk. 191). Nõustuda ei saaaga tema arvamusega, et nn. raam-epitaaf saavutastähenduse alles 17. sajandil.47 Tüpoloogiliselt võib nn. altari skeemi järgivakspiltepitaafiks pidada Bogislaus von Roseni suurtepitaafikompositsiooni Tallinna Niguliste kirikus1651. aastast (hävinud).48 H. Loeffler, Die Grabsteine, Grabmäler undEpitaphien..., lk. 91.49 Liivi sõja käigus Saaremaa maakirikud oluliseltkannatada ei saanud, siiski ei anna 18. sajandivaraloendid teavet ühegi epitaafi kohta, mis olekskindlasti dateeritav 16. sajandisse, küll aga mainitak-se 16. sajandi lõppu dateeritavaid Kihelkonna (EestiAjalooarhiiv, edaspidi EAA, f. 1192, n. 1, s. 112, l.18.) ja Kärla altareid (EAA, f. 1192, n. 1, s. 112, l. 34).

Pia Ehasalu16

tes. Tänu kiriku eestseisjate operatiivsele te-gutsemisele jäi ainsana Tallinna all-linna ki-rikutest reformaatorliku pildirüüste aktsioo-nidest puutumata Niguliste.50 Säilinud arhii-vimaterjalide valgusel on siin epitaafmaalitraditsiooni kujunemine paremini jälgitav kuikorduvates põlengutes kannatada saanudOlevistes ja Tallinna toomkirikus (tulekahjurüüstas toomkirikut 1553. ja 1684. aastal,Oleviste põlengus 1625. aastal hävitas tulienamiku kirikusisustusest: altari, oreli, ping-istiku ning maalid). Erinevatele arhiivialli-katele toetudes võib väita, et 18. sajandi lõ-puks oli Tallinna Niguliste kirikus koguni ca19–20 maalitud või nikerdatud epitaafi 16.–17. sajandist, millest oluline osa oli pühen-datud kiriku eestseisjatele, pastoritele ja jut-lustajatele.51 Vähemaarvuliselt on epitaaf-maal säilinud ka Tallinna Pühavaimu kirikus,kõik kolm siinset epitaafmaali on dateerita-vad 17. sajandisse.

Üheks varasemaks katseks protestantlikuepitaafmaali vallas on Tallinna Niguliste ki-rikule kuulunud hiliskeskaegse flaami pärit-olu Kannatusaltari ehk Antoniuse altari muut-mine Tallinna esimese superintendendi HEIN-RICH BOCKI epitaafiks. Kesktahvli stseenile onarvatavalt 1550. aastatel lisatud palveasen-dis Heinrich Bocki (suri 1549) ning epitaafitõenäolise tellija52, Tallinna mündimeistriUrban Dehn vanema (suri 1560) portreefi-guurid (ill. 1)53. Kannatusaltari kesktahvli Kol-gata stseen Jeruusalemma taustal koos Maar-ja, Johannese ning Magdaleena figuuridegaoli tavapärane protestantliku epitaafmaalisüee ning sobis seetõttu kasutamiseks kauues funktsioonis. Taolist varasemast kiriku-traditsioonist pärinevate esemete reformat-sioonijärgselt toimunud evangeliseerimistvõib protestantlike piirkondade kirikukuns-tis pidada tavapäraseks nähtuseks. 17. sajandialguses lisati epitaafile puunikerdaja Berent(ka Berendt) Geistmanni teostatud pealmik

Kristuse ülestõusmist kujutava stseeniga.1654. aastal renoveeris epitaafi (traditsioo-niliselt renoveeriti epitaafid pärijate poolt)Tallinna Suurgildi oldermann Urban Dehn.Sealjuures laskis ta altar-epitaafi paremaletiivale maalida ka enda palveasendis donaa-toriportree.54 17. sajandil paiknes epitaaf pea-altari taga ning sinna juurde kuulus veel 18.sajandil tahvel ladinakeelse tekstiga.55 16.sajandi portreefiguuride meister jääb tund-matuks, oletatud on tolleaegse tuntuma Tal-linna maalija Lambert Glandorpi (ka Glan-dorf) osalust,56 mis aga dokumentaalset tõen-dust ei leia.

Mitmed varasematest, nüüdseks hävinudepitaafmaalidest on olnud pühendatud Nigu-

50 M. Lumiste, R. Kangropool, Niguliste kirik.Tallinn: Kunst, 1990, lk. 42.51 Tallinna Linnaarhiiv (edaspidi TLA), f. 236, n. 1,s. 119. Siin on ära toodud epitaafide kirjeldused koospealdistega, asukoht ning vahel ka andmed nenderenoveerimiste kohta.52 Tallinna esimene superintendent ning Olevistekiriku pastor Heinrich Bock saabus Tallinnasse 1540,suri 1549 ja maeti Niguliste kirikus Urban Dehnvanema hauaplatsile, vt. Ehstlands Geistlichkeit ingeordneter Zeit- und Reihefolge. Zgest. v. H. R.Paucker. Reval, 1849, lk. 335.53 Epitaafi on korduvalt üle maalitud, arvatavalt 18.sajandi lõpus ja 19. sajandil (18. sajandi teise pooleepitaafi kirjelduses on Bocki ning Dehn vanemafiguurid veel olemas). Portreefiguuride vabastamistülemaalingutest alustas Erik Põld 1960. aastal,lõplikult eemaldas ülemaalingud V. Titov Moskvas1980. aastatel: H. Risthein, Märkmeid Nigulistekiriku Kannatusaltari kohta. – KunstiteaduslikkeUurimusi 9. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus,1998, lk. 58–59.54 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 46.55 TLA, f. 236, n. 1, s. 119, l. 81p.56 Helena Risthein on oletanud, et LambertGlandorp võis portreefiguurid maalida 1549–1560,enne Urban Dehn vanema surma: H. Risthein, Märk-meid Niguliste kiriku Kannatusaltari kohta, lk. 58.


liste kiriku eestseisjatele Werner Dudingile57,Johann Hauwerile58 ning Jasper Reigerile59.Werner Dudingi epitaafmaal kujutas tradit-sioonilist Kolgata stseeni donaatori figuuri-ga, Johann Hauweri oma aga Iisaki ohverda-mist.60 Tõenäoliselt võib varaste epitaafidehulka arvata ka aastal 1562 identifitseerimataannetajate kingitud Ecce homo stseeniga maa-li.61 Niguliste kiriku 16. sajandi epitaafmaali-dest on ainsana säilinud pastor Johann Ho-bingi postuumne portree-epitaaf (ill. 2).

Excursus:Pastor Johann Hobingiportree-epitaafPastor Johann Hobingi (ka Johannes Hob-bing, Hobbingk) portree-epitaaf Tallinna Ni-guliste kirikus kuulub haruldaste varaste säi-linud kodumaiste renessanssmaalikunsti ek-semplaride hulka. Westfaalist (Coesfeldist)pärit Johann Hobing valiti Niguliste kirikukolmandaks evangeelseks pastoriks 1556.aastal, suri juba aastal 155862 ja arvatavaltvarsti pärast surma telliti pastori mälestuseksportree-epitaaf. Annetajate kohta midagi tea-da ei ole, ent tavapäraselt annetasid epitaafepereliikmed ja sõbrad, auväärse persooni pu-hul võis selle tellida ka raad või kogudus.

Pastor Hobingi epitaafmaal järgib biograa-filisemat laadi programmi: puitalusele maa-litud epitaafil on kujutatud surivoodis pasto-ri surnukeha, voodi jalutsis suur krutsifikskui kristluse põhjapanev sümbol, neutraal-sel tumedal taustal kuldsete tähtedega mä-lestispealdis on teoloogide epitaafidele ise-loomulikult ladinakeelne. J. N. Ripke järgi63

kuulus epitaafi juurde ka puuraamis pärga-mentleht kreekakeelse tekstiga, mis oli omalkohal veel 1850. aastal enne kiriku renovee-rimist ning paigutati hiljem altari taha. Nn.appendix’i teksti autoriks oli keegi GeorgiusMülbergius, kes 16. sajandi lõpu poole te-gutses Tallinna linnakoolis.

Luterlikule epitaafikunstile omane sõna-lis-pildiline ülesehitus väljendub selle epitaa-fi puhul erakordselt ilmekalt. Tavapäraseltepitaafi friisile paigutatud sententsid ja peal-diskirjutised moodustavad siin olulise osamaalist. Tekstid täiendasid ja võimendasidpiltkujutist ja pakkusid koos veel efektiivse-ma evangeeliumi sõnumi propageerimisemooduse.

Lisaks biograafilisema iseloomuga peal-disele flankeerivad krutsifiksi piiblitsitaadid,mis pühakirja olulisi kohti toonitades saavadpersonaalse usutunnistuse väljendajaks. Krut-sifiks – Kristus ristil – on protestantliku epi-taafikunsti keskne teema, Kristuse vereoh-ver on käsiteldav kõrghetkena inimkonnalunastuses. Kuulus piiblitsitaat galaatlastele

57 Werner Duding valiti Niguliste kiriku eestseisjaks1544. aastal (TLA, f. 31, n. 1, s. 143, l. 6), suri 1548,epitaaf paiknes altarist paremal neljanda piilari küljes.Pealdise järgi on epitaafi renoveerinud 1602. aastalDudingi järeltulijad: TLA, f. 236, n. 1, s. 119, l. 83.58 Johann Hauwer (Hower) valiti Niguliste kirikueestseisjaks 1539. aastal, 1550 sai Tallinna bürger-meistriks, suri 1565 (TLA, f. 31, n. 1, s. 143, l. 6).Epitaafmaal paiknes altarist vasakul teise piilariküljes: TLA, f. 236, n. 1, s. 119, l. 82p.59 Jasper Reiger sai Niguliste kiriku eestseisjaks1556. aastal, 1557 nikerdati tema algatusel uuednaiste- ja meestepingid, valiti seejärel rae liikmeks,suri 1585. aastal (TLA, f. 31, n. 1, s. 143, l. 6). Temaväike epitaaf paiknes vastavalt 1678. aastal AndreasFonne koostatud kiriku varaloendile Suure Gildivanemate ja oldermannide pingistiku kohal: TLA, f.31, n. 1, s. 142, l. 120.60 TLA, f. 236, n. 1, s. 119, l. 82p, 83.61 Maali oli korduvalt renoveeritud (1603., 1674.ning 1752. aastal): TLA, f. 236, n. 1, s. 119, l. 83p.62 P. Ehasalu, H. Tigane, M. Mängel, E. Tedre,Varane 16. sajandi luterlik epitaaf-monument – pastorJohann Hobingi portree-epitaaf Tallinna Nigulistekirikus. – Renovatum anno 2002, lk. 6.63 J. N. Ripke, Epitaphium und Testament desPastors Johnnes Höbingk zu St. Nicolai in Reval. –Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv-, Ehst- undKurlandische Geschichte, Geographie, Statistik undLitteratur 1857, Jahrgang 22, nr. 34, lk. 557–564.

Pia Ehasalu18

(Gl 6) toonitab truudust usule ja ristile, Jo-hannese evangeeliumist pärit sentensit (Jh 3,14) “Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülen-das, nõnda ülendatakse Inimese Poeg” (4 Ms21, 8) võib vaadelda vihjena Lutheri õigeks-mõistmisõpetuse allegooriale,64 milles vask-mao ülendamine on tõlgendatav Kristuse ris-tisurma tüpoloogilise vastena Vanas Testa-mendis ning on üldiselt olnud kasutusel pääst-mise sümbolina.

Vaadeldava portreemaali kompositsiooni-le on ilmselt eeskuju andnud ka Martin Lut-herit tema surivoodil kujutav maal LucasCranach vanemalt 1546. aastast. See kom-positsioon levis laialdaselt töökojaprodukt-siooni ning koopiatena.65

Portree-epitaaf ei kanna meistri signatuu-ri ega initsiaale-monogramme, andmeid temateostaja kohta ei leidu ka kirjalikes allikates,mistõttu jääb maali valmistanud meistri isikhüpoteetiliseks. Epitaafmaali teostus on pers-pektiivivigadest hoolimata meisterlik, eritiiseloomulik selle laadile on filigraanne de-tailirikas maalimismaneer. Kompositsiooni-lises ülesehituses ja stilistikas võib leida tea-tud sarnasust tuntud reformatsioonikunstni-ku Lucas Cranach vanema töökoja produkt-siooniga, eriti tema õpilase, Lübeckis tegut-senud meistri Hans Kemmeri töödega.66 Vaa-deldaval portreel võib leida mõningaid sar-nasusi Kemmerile atribueeritud Lübecki su-perintendendi Hermann Bonnuse portreegasurivoodil 1548. aastast.67 Bonnuse portree-epitaafi originaal asus Lübecki Maarja kiri-kus ja hävis Teises maailmasõjas, kuid sedaannab edasi Kemmeri omakäeline väikese-formaadiline repliik samast maalist. Sarna-selt Hobingi maaliga lisati ka siin kadunu-kese portreele pikk manitsev ladinakeelnepealdis.

Maalil ei ole portreteeritud pastor niivõrdoma sotsiaalse rolli kandjana – kirikutegela-sena –, vaid on teostatud isikupärase, äratun-

tavalt realistliku persoonina. Surivoodil port-reteeritud pastor kujutab aga ka Lutherileomast teoloogilist käsitlust surmast kui “unest”:daß wir nicht sterben, sondern allein ent-schlaffen.68

16. sajandi luterlik epitaafikunst kajastabneid sügavaid murranguid, mis olid toimu-nud ühiskonna mentaliteedis seoses Lutheriläbiviidud usu-uuendustega. Omamata kul-tuslikku funktsiooni, jäi epitaaf kui monu-mentum pietatis personaalse usutunnistuse javagaduse sümboliks.69

Eraisikute kõrval on kirikutele epitaaf-maale annetanud ka korporatiivsed organi-satsioonid. Aastatel 1559–1560 ostis Tallin-na Mustpeade vennaskond matuseplatsid ena-mikesse all-linna kirikutesse (Rootsi Mihklikirikusse alles 1670. aastal) ning annetas sin-na kohale riputamiseks epitaafmaalid.70 Tal-linna Pühavaimu kirikule kuulunud Hiiobi

64 C. C. Christensen, Art and the Reformation inGermany..., lk. 129.65 C. Emmendörfer, Hans Kemmer: Ein LübeckerMaler der Reformationszeit. Leipzig: Seemann, 1997,lk. 161.66 Hans Kemmer (Lucas Cranach vanema õpilane)on Lübeckis tegev alates 1522. aastast, mil lõpetasLaurentiusaltari maalingud. Oli 1546–1554maalijatetsunfti oldermann, suri 1561, vt. M. Hasse,Das Verhalten der Lübecker Maler und Bildschnitzerwährend der Krisenzeit zu Anfang des 16. Jahrhun-derts nebst einem Verzeichnis der damaligenMitglieder des Lübecker Maleramtes. – Zeitschriftdes Vereins für Lübeckische Geschichte undAltertumskunde 1982, Bd. 62, lk. 63–64.67 C. Emmendörfer, Hans Kemmer, lk. 160.68 WA, Bd. 36, lk. 240; tsit. N. Bolin, “Sterben istmein Gewinn”, lk. 51.69 A. Moraht-Fromm,Theologie und Frömmigkeit inreligiöser Bildkunst um 1600. Eine niederländischeMalerwerkstatt in Schleswig-Holstein. Schriften desVereins für Schleswig-Holsteinische Kirchen-geschichte 37. Neumünster: Wachholtz, 1991, lk. 74.70 Geschichte der Revaler Schwarzenhäupter. Bearb.v. F. Amelung, G. Wrangell. Reval: F. Wassermann,1930, lk. 131–132.


looga maal hävis õnnetul kombel kiriku kõr-valhoone tulekahjus 1901. aastal.71 Üksiku-te säilinud epitaafmaalide seas on tähelepa-nuväärseim kohaliku renessanssmaali esin-daja TALLINNA MUSTPEADE EPITAAF aastast 1561(ill. 3). Selle maalis Liivi sõjas 1560. aastallangenud kümne vennaskonna liikme mäles-tuse jäädvustamiseks üks Tallinna tolle ajatuntumaid maalijaid Lambert Glandorp (ko-danik 1537, suri 1574). Maali esiplaanil ku-jutatakse lahingus langenud mustpäid põlvi-tamas krutsifiksi jalamil, tagaplaanil avanebvaade linnale ning lahingustseenile selle ees.Epitaafi pealdistahvlit flankeerivad putodefiguurid, risti pikendustele mõlemale pooleon maalitud langenud mustpeade nimed.72

Puidule maalitud epitaafi annetas vennaskon-nale oldermann Simon Fünfleutner, kelle init-siaalidega peremärk (või majamärk) on maa-litud epitaafi paremasse alumisse nurka. Kui-gi epitaaf tavapäraselt sakraalsest keskkonnastei välju, oli see arvatavalt juba algselt 1561.aastal mõeldud eksponeerimiseks Mustpea-de majas, kus seda 1689. aastal mainitaksenagu vana reliikviat.73 Ka edaspidi (vähemaltaastast 1784)74 leiab ta äramärkimist Must-peade maja varade hulgas, mitte mõnes Tal-linna all-linna kirikutest, kus kõigis olid ole-mas mustpeade matuseplatsid.

Epitaafmaal järgib juba väljakujunenudprotestantliku Kolgata temaatika skeemi, ima-ginaarse maastiku asemel on aga taustale in-tegreeritud realistlik linnavaade koos konk-reetse ajaloosündmusega – n.-ö. lõiguke aja-loolis-topograafilisest portreest. Esmakord-selt on siin jäädvustatud tükike Tallinna si-luetist: Oleviste kiriku torn ja linnamüür koostornidega. Tugeva lokaal-patriootilise alatoo-niga on realistlikult maalitud 1560. aasta 11.septembri lahingustseen venelastega Jeruu-salemma mäe taga.75 Tõepäraselt edastatudvägede liikumine ja vahemaade tajumine ningTallinna ümbruse maastik asetab maali aja-

loolise tõendi rolli. Ka mustpeade üsna rea-listlikult kujutatud portreefiguurid on tõenäo-liselt identifitseeritavad.76 Epitaafil puudu-vad autori märk või initsiaalid ning seegapõhineb Lambert Glandorpi autorlus pigemvanal traditsioonil kui dokumentaalsetel tõen-ditel.77 Teose valmimisaastana seisab epitaa-fil anno domini 1561 ja selles pole põhjustkahelda. Glandorpi päritolu ega väljaõppekohta arhiiviallikad teateid ei anna, teadaole-valt on ta korduvalt olnud rae teenistuses ningteinud ka lihtsamat laadi maalimistöid.78 Või-malik, et Glandorp oli Tallinna kaupmeesteja mustpeadega isiklikult tuttav, sest ta osa-les nii Mustpeade vennaskonna jootudel kuika Suurgildi kaupmeeste pidudel.79 Lahin-gustseeni ja selle detailirikka käsitluse autent-sus laseb oletada, et meister nägi Jeruusalem-ma lahingut oma silmaga. Maalil on kasuta-

71 Tallinna Pühavaimu kiriku kroonika 1877–....Käsikiri Tallinna Pühavaimu kirikus. Tallinn, lk. 6.72 Epitaafi ja lahingu kohta vt. J. Kivimäe, LahingJeruusalemma mäe taga anno 1560. – TallinnaMustpead. Mustpeade vennaskonna ajaloost javaradest / Die Revaler Schwarzenhäupter. Geschichteund Schätze der Bruderschaft der Schwarzenhäupter.Koost. J. Kreem, U. Oolup. Tallinn: TallinnaLinnaarhiiv, 1999, lk. 17–33.73 J. Kivimäe, Lahing Jeruusalemma mäe taga anno1560, lk. 29.74 TLA, f. 87 , n. 1, s. 452, l. 44.75 J. Kivimäe, Lahing Jeruusalemma mäe taga anno1560, lk. 25. Jeruusalemma mäe arvatav asukoht onpraeguse Pärnu mnt. viadukti vahetus läheduses.76 J. Kivimäe, Lahing Jeruusalemma mäe taga anno1560, lk. 29.77 Ei ole teada, millal on tekkinud ja millistelandmetel põhineb traditsioon seostada Glandorpinime Mustpeade epitaafiga. Glandorpile atribuee-rituna on epitaafi käsitlenud näiteks E. Nottbeck,W. Neumann, Geschichte und Kunstdenkmäler derStadt Reval, lk. 208.78 R. Kangropool, Tallinna maalijad ja puunikerda-jad 1530 – ca 1640. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 7.Tallinn: Kunst, 1994, lk. 118.79 J. Kivimäe, Lahing Jeruusalemma mäe taga anno1560, lk. 29.

Pia Ehasalu20

tud pisut kõrgendatud vaatepunkti, mis oniseloomulik tolle aja maastikumaalile ninggraafikatehnikas topograafilistele linnavaa-detele. Maastikutausta liigendamine erineva-teks tasanditeks sügavusmõju saavutamiseksannab tunnistust elementaarsete maastiku-maalivõtete valdamisest ja itaalia kunstitrak-taatidel põhineva reeglitesüsteemi tundmi-sest, mis 16. sajandi maastikumaalis jubamääravaks muutus. Arvatavalt on maalijalemõju avaldanud ka illustreeritud maailma-ajaloo publikatsioonid ning trükigraafikasüksiklehtedena levinud linnavaated.80 Lahin-gustseeni kujutamine haakub aga levinudKesk-Euroopa mustritega ja omab eriti lä-hedasi seoseid Saksa omaaegse lahingumaa-liga Lucas Cranach vanema, Jörg Breu ningAlbrecht Altdorferi käsitluses. Viisis, kuidasmeister annab edasi taustamaastikku, püüd-luses edastada portreteeritavate individuaal-seid näojooni, avalduvad ajajärgu maalikuns-tile omased uuendused kõige selgemini. Huvidetailiseeritud ja realistliku kohakujutuse vas-tu on omane aga nii mõnelegi Mustpeadeepitaafi kaasaegsele Skandinaavia epitaafile– näitena võiks tuua Visby toomkirikus asu-va bürgermeister Bartholomeus Tinnapfeliepitaafi 1566. aastast ning Upplandis Sangakirikus paikneva pastor Bengt Tynesoni epi-taafi 1584. aastast.

Epitaafmaal17. sajandilSajandivahetuse järel kasvab epitaafide ar-vukus nii Eesti maa- kui ka linnakirikutes,kusjuures andmed maakirikutes leiduvate epi-taafide kohta jäävad endiselt väga tagasihoid-likuks. Ainsana on tänaseni säilinud pastorHeinrich Gösekeni epitaafmaal Kullamaa ki-rikust ning epitaaf Noarootsi kirikust.

Saaremaa Püha kirikus on 1709. aastalkiriku koori seinal rippunud maalitud epitaafBuddensi ja Freydensi perekonna vappide-

ga ning Kristuse ülestõusmise ja Taevami-nemisstseenidega, mille annetas 1674. aas-tal kiriku eestseisja, rittmeister Johann Budde(suri 1685).81 1716. aastal leidus Karja kiri-kus üks vana epitaaf – ein alt Epitaphium.82

Sama aasta varaloend Kihelkonna kirikusannab teada Claus Harrieni epitaafist, misolevat annetatud 1652. aastal ning asetsebaltari lähedal. Kiriku põhjaseinal asuvat veelvana puust epitaaf Reinhold Ditteri ja MariaAnrepi nimede ning portreedega.83 Kärla ki-rikus asuv vana epitaaf kuulus leitnant ClausStarckenile.84 Ka Anseküla kirikus on Fich-tide perekonna naistepinkide kohal olnud1716. aastal üks mustas raamistuses epitaafning üks epitaaf kantsli juures (arvatavalt ontegemist sama maaliga, mida 1769. aasta va-raloendis mainitakse kui Püha Vaimu välja-valamisstseeniga maali).85 Körberi järgi kuu-lus Anseküla kirikule ka suureformaadilineepitaafmaal, mis oli pühendatud ooberst ningmaanõunik Gustav (Justus) Heinrich von Ra-

80 Esimene oluline publikatsioon, mis mõjutashilisemat linnavaadete arengut, oli Hartmann Schedeli1493. aastal Nürnbergis ilmunud maailmakroonika“Liber Cronicarum” 68 suureformaadilise puulõike-tehnikas linnavaatega Michael Wolgemuti ja WilhelmPleydenwurffi töökodadest. Nendest ligi pooled olidjuba äratuntavad linnavaated. anri arengusse tõipöördelise kvalitatiivse muudatuse 1550. aastalüllitatud Sebastian Münsteri “Cosmographia”uusväljaanne 60 natuuritruu linnavaatega, üle 20kordustrüki ning tõlgetega kõigisse tähtsamatesseEuroopa keeltesse, mis saavutas laialdase leviku ningmille eksemplare leidus enamikus Euroopa raamatu-kogudes, vt. W. Behringer, Die grossen Städtebücherund ihre Voraussetzungen. – Das Bild der Stadt in derNeuzeit: 1400–1800. Hrsg. v. W. Behringer, B.Roeck. München: Beck, 1999, lk. 81–93.81 EAA, f. 1192, n. 1, s. 111, l. 10.82 EAA, f. 1192, n. 1, s. 112, l. 7p.83 EAA, f. 1192, n. 1, s. 112, l. 18.84 EAA, f. 1192, n. 1, s. 112, l. 40p.85 EAA, f. 1192, n. 1, s. 113.


dingi (suri 1741) ning tema abikaasa Katha-rina (sünd. von Brevern, suri 1730) mäles-tusele.86

Mõningaid epitaafmaale on leidunud kalinnakirikutes. Rakvere Kolmainu kirikus oli19. sajandi lõpupoole kaks epitaafi, nendestüks annetatud 1693, teise vanus pole teada.87

1785. aasta varaloendi järgi oli Haapsalu lin-nakirikus (praegune Jaani kirik) epitaafmaal,mille Georg Mackeprang lasi 1613. aastalüles seada oma naise ja laste mälestuseksning mis kujutas Kristust ristil.88

Excursus:Dietrich MölleriepitaafEestimaises kontekstis jääb erandlikuks u.1614. aastal Niguliste kirikus üles seatudDietrich Mölleri epitaaf89 (ill. 4). Algseltmitmeosalisest epitaafikompositsioonist onpraeguseni säilinud vaid keskosa maalitah-vel pattulangemise ja lunastuse teemaga (ni-metusena on kasutusel ka “Seadus ja evan-geelium”) ning arhitektoonilise ülesehituse-ga raamistus. Kadunud on epitaafi ülaosaKristuse taevaminemisstseeniga ning alaosa,osaliselt on hävinud ka rikkaliku nikerduse-ga küljetiibade ornamendid.90 Epitaafi stiili-le on iseloomulikud saledad kannelüüridegakorintose kapiteelidega sambakesed, milletumbaosad on kaunistatud lameda nikerd-ornamendiga. Kompositsioon on selge, de-koori rullisornament ning puuviljagirlandidlasevad eeskujudena ära tunda madalmaademõjusid, eriti Vredeman de Vriesi eeskuju-raamatuid – suundumus, mis oli valitsev ka17. sajandi alguse saksa puunikerduskuns-tis.91 Epitaafi maaliosa käsitleb tuntud pro-testantlikku allegooriat “Seadus ja evangee-lium”, milles luterliku doktriini põhimõttedon leidnud kõige iseloomulikuma visuaalseväljenduse. Algkompositsioon pärineb LucasCranach vanemalt92 ja levis Saksamaal laial-

daselt ning leidis kasutamist modifitseeritu-na altari-epitaafikompositsioonides, tahvel-maalis, piibliillustratsioonides jm.93 Aluseksolevat kompositsiooni modifitseerib tugevaltka vaadeldav epitaafmaal. Keskosas paremalpool on Aadama ja Eeva pattulangemisestseen koos hea ja kurja tundmise puuga ningtaustal paradiisist väljaajamise stseen, vasa-kul esiplaanil Kristus ristil, taustal haudapa-nek, ülestõusmine ning taevaminek, all va-sakul donaatori palvetav figuur. Maali loe-takse traditsiooniliselt vasakult paremale, kus-juures vasak pool tähistab Vana Testamentiehk seadust (sub lege) – siin inimese pattu-langemist ning jumala poolt hülgamist. Pa-rem, Uue Testamendi pool (sub gratia) kan-nab evangeeliumi päästvat sõnumit: patuseinimese õigeksmõistmine seaduse ees toimubainult läbi jumala armu ja usu Kristusesse.

86 M. Körber, Ösel einst und jetzt. Bd. 2. Arensburg,1899, lk. 102–104.87 EAA, f. 1187, n. 1, s. 1821, l. 33.88 EAA, f. 239, n. 1, s. 139, l. 8p.89 Vastavalt epitaafi pealdisele on härra DietrichMöller surnud 1614. aasta 6. märtsil 30 aasta vanusesning epitaafi annetas tema vend Johann Müller vonKunda (S. Karling, Holzschnitzerei und Tisch-lerkunst..., lk. 56). Johann Müller valiti Tallinna raeliikmeks 1620, 1627–1632 pidas kammerhärra ametit:F. G. von Bunge, Die Revaler Rathslinie nebstGeschichte der Rathsverfassung und einem Anhangeüber Riga und Dorpat. Reval: Franz Kluge, 1874,lk. 117.90 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 56.91 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 57.92 Lucas Cranach vanemalt pärinevad selle teemakohta kaks põhilist versiooni: 1529 loodud nn. Gothatüüp ning samast aastast pärinev nn. Praha tüüp.Piibli illustratsioonina levis teema üle koguprotestantliku Euroopa, üks tuntumatest puulõigetestsellel teemal pärineb prantslaselt Geoffroy Troylt,vt. C. C. Christensen, Art and the Reformationin Germany, lk. 124–125.93 C. C. Christensen, Art and the Reformationin Germany, lk. 124.

Pia Ehasalu22

1.Adriaen Isenbrandt, Michel SittowKannatusaltar, 1510–1518Keskosa maalitahvel superintendant Heinrich Bockija mündimeister Urban Dehn vanema figuuridegaEesti Kunstimuuseum.


2.Pastor Johann Hobingi epitaafTallinna Niguliste kirikus, ca 1558Eesti Kunstimuuseum (EKM N 18)Jaanus Heinla foto

Pia Ehasalu24

3.Tallinna Mustpeade vennaskonna epitaaf, 1561Tallinna Linnamuuseum


4.Dietrich Mölleri epitaaf Tallinna Niguliste kirikusEesti KunstimuuseumStanislav Stepaško foto

Pia Ehasalu26

5.Johann Mülleri epitaafTallinna Niguliste kirikus (hävinud)Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetoolifotokogu


6.Johann Hoertsi epitaafTallinna Pühavaimu kirikus, 1635Stanislav Stepaško foto

Pia Ehasalu28

7.Bartholomeus Rotterti epitaafTallinna Pühavaimu kirikus, 1642Jaanus Heinla foto


8.Michael Frosa epitaafTallinna Pühavaimu kirikus, ca 1650Jaanus Heinla foto

Pia Ehasalu30

9.Ooberst Johann Rechenbergi epitaafTallinna Niguliste kirikus, 1643Tallinna LinnamuuseumJaanus Heinla foto


10.Naised Kristuse haual,kuulunud arvatavaltJohann Rechenbergi epitaafi juurdeTallinna LinnamuuseumJaanus Heinla foto

Pia Ehasalu32

11.Riigihoidja Bogislaus von Roseni epitaafTallinna Niguliste kirikus, 1651 (hävinud)Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli fotokogu


12.Pastor Heinrich Arningi epitaafTallinna Niguliste kirikus, 17. sajandi II poolTallinna LinnamuuseumJaanus Heinla foto

Pia Ehasalu34

13.Pastor Sveno Gudebergi epitaafTallinna Niguliste kirikus, 17. sajandi II poolEesti KunstimuuseumTallinna Linnamuuseumi fotokogu


14.Pastor Heinrich Gösekeni epitaafi keskosa,1681–1682Kullamaa kirikMuinsuskaitseameti fotokogu

Pia Ehasalu36

15.Noarootsi pastoriIsaac Mariaestadius Hasselblatti epitaaf, 1682Eesti AjaloomuuseumRein Kärneri foto


Maalil puuduvad teemale traditsioonilisedMoosese ja Ristija Johannese figuurid. Üles-tõusnud Kristuse triumfaalne figuur, kes või-dulippu kandes sõidab lambukeste veetudkaarikus, seostub luterlikule teoloogiale niiolulise surmajärgse elu ootusega ning süm-boliseerib võitu surma ja põrgu üle. Epitaa-fikunsti kontekstis omas ta aga ka moralisee-rivat funktsiooni, trööstis leinajaid ning olihoiatuseks usus leigetele.94 Lambukesed kaa-riku ees sümboliseerivad aga arvatavalt evan-geliste. Tekst epitaafi ülaosa karniisil viitabKristusele kui lunastuse allikale: Das ist ge-wisslich wahr und ein tewres werthes Wort,Das Christus Jesus kommen ist in die Welt,um die Sünder selig zu machen.95

Epitaaf on Lübeckist imporditud ning ana-loogne seal 1564–1604 tegutsenud tisler Jo-chym Werncke hilisema perioodi töödega.Eriti lähedased on meistri tehtud LübeckiMaarja kiriku letneri rinnatis aastatest 1590–1592 ning samasse kirikusse valmistatud rae-härra Hinrich Wedemhoff vanema epitaafaastast 1597 (hävinud).96 Mõlemad on maa-linud tolle aja Lübecki tuntumaid maalijaidJohann Willinges,97 kellele on suure tõenäo-susega atribueeritav ka Dietrich Mölleri epi-taafmaal.98

Importtoodangu kõrval tegutsesid epitaa-fikunsti alal enamasti kohalikud meistrid.Sisserännanud parema ettevalmistusega maa-lermeistrite ja portretistide arv tõusis eriti1630.–1640. aastatel. 1627. aastal kutsus Ni-guliste kiriku eestseisja Jobst Dunte Lübec-kist Peter Wicherti (ka Wicherss) kirikuleepitaafe maalima.99 Peale Wicherti on kirik-likke tellimusi täitnud mitmed siinsed maa-lijad ja tsunftimeistrid: Jürgen, Daniel, Paulja Hans Blohme (Blume, Blohm), Hans Wei-demann, sajandi teisel poolel ka AndreasKirp, Peter Simon, Andreas Böttger jpt.100

Vähemalt 1636. aastast peale on Tallin-nas tegutsenud Lübeckist pärit maalija ja

portretist Hans von Hembsen (ka Hemssen,Hemessen), kelle üheks tähelepanuväärse-maks tööks oli bürgermeister Lorenz Möl-leri monumentaalse epitaafikompositsioonibürgermeistri portree ning maalid “Üles-

94 C. C. Christensen, The Significance of theEpitaph Monument..., lk. 301.95 R. Reidna, Dietrich Mölleri epitaaf ja raam.Lühike ajalooline kirjeldus. Käsikiri Eesti Kunsti-muuseumis. Tallinn, 1986, lk. 3.96 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 56–58. Epitaafi raamistuse tõenäoliseks teostajaksvõiks siiski pidada eelmainitu poega Jochym WernckeII, kes pärast isa surma 1604. a. tema töökoja ülevõttis. Vt. Allgemeines Lexikon der bildendenKünstler von der Antike bis zur Gegenwart. Bd. 35.Hrsg. v. U. Thieme, F. Becker. Nachdr. der Original-ausg. Leipzig 1907 und 1908. München: DeutscherTaschenbuch Verlag, 1992.97 M. Hasse, Die Marienkirche zu Lübeck.München: Deutscher Kunstverlag, 1983, lk. 196, 202.98 Epitaafmaali autorluse omistamist maalija JohannWillingesile pooldab ka saksa kunstiajaloolane dr.Hildegard Vogeler, kes maali mitmete kunagi Lübeckiraekojale (praegu Museum St. Annen) kuulunudWillingesi väikeseformaadiliste allegoorilistel ja VanaTestamendi teemadel maalidega võrreldes täheldabanaloogset näokujutamisviisi ja meistrile iseloomulik-ku detailirikkust (kiri 28. VI 2004 autori valduses).Johann Willinges oli pärit Oldenburgist (sünd. 1560),sai 1590 Lübecki maalijate gildi meistriks ning oliseal oldermann 1594–1605, suri 1625. Teda peetaksePõhja-Saksa manerismi juhtivaks esindajaks, kelletöödele on iseloomulikud Tintoretto mõjutused, vt.The Dictionary of Art. Vol. 33. Ed. J. Turner. NewYork: Grove, 1996, lk. 209.99 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 56.100 Vt. nende kohta K. Kodres, Tallinna maalijad 17.ja 18. sajandil. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 7.Tallinn: Kunst, 1994, lk. 134–155.

Pia Ehasalu38

tõusmine” ja “Kolgata” Lübecki Maarja ki-rikus (1630).101

1630. aastate Eestimaa puunikerduskuns-tis domineerivat positsiooni omanud niker-daja ja tisler Tobias Heintze sai 1626. aastalTallinna rae käest tellimuse Oleviste kiriku-le pingistiku ning selle kohal oleva nikerd-epitaafi valmistamiseks. Põhijoontes valmi-sid suurejooneline mitmeosaline epitaaf japingistik 1629. aastaks. 1820. aasta tulekah-jus hävinud nikerdepitaafi kompositsioonikohta võib aimu saada vaid 19. sajandi algu-se joonise järgi.102

Kümme aastat hiljem (1639) annetas Must-peade vennaskond Oleviste kirikule teisegisama meistri epitaafi (hävinud), mille maa-lingud tegi portretist Peter Wichert.103 TobiasHeintze hilisemasse loomeperioodi kuuluvatööna on atribueeritud ka Niguliste kirikusasunud raehärra JOHANN MÜLLERI104 epitaafaastast 1637 (hävinud, ill. 5).105 Ka selle prog-rammi kandvaks ideeks võib pidada “usu tun-nistust”.106 Epitaafi keskse osa moodustabpuitalusel maal, mis kujutab donaatoripe-rekonda gootipärases kirikuinterjööris, üla-osa ümarkaarses nišis asub nikerdatud Iisakiohverdamise stseen, mida flankeerivad friisikandvad topeltsambad, mõlemal pool nišisaga mehe ja naise figuurid. Kompositsioonilõpetab loorberilehtedest ovaalses medaljo-nis nikerdatud Kristuse taganutmise stseenning ülestõusnud Kristuse figuur tipus. Rae-härra perekond on jäädvustatud kirikuruumis“usus õiglastena”, kes rahulikult viimsepäe-vakohut ning igavest elu ootavad.107

Sepulkraalkunstis armastatud Iisaki ohver-damise teema on tüpoloogiline vaste Kristu-se ristilöömise teemale, stseeni saadavad piib-litsitaadid epitaafil: ülal Abraham nicht ver-schonen solte ning all Nach Gottes gebot seinSohn eropfern wolte...

Epitaafi selge arhitektoonikaga ülesehitu-ses võib paralleele tõmmata meistri poolt

Oleviste kirikule tehtud epitaafiga ning Kei-la altariga,108 see evib aga ka sarnasust Heint-ze 1624. aastal Mynämäe kirikusse HenrikFlemingile ja tema naisele Ebba Erlands-

101 Hans Hembseni kohta vt. P. Hasse, Der MalerHans von Hemssen und sein Bild vom Audienzsaaldes Rathauses. – Zeitschrift des Vereins fürLübeckische Geschichte und Altertumskunde 1897,Bd. 7 (2), lk. 312–327; W. Neumann, Die Maler Hansund Albrecht von Hembsen. Separatabdruck aus denSitzungsberichten der Gesellschaft für Geschichteund Alterthumskunde der Ostseeprovinzen Russlandsfür das Jahr 1898. Riga: W. F. Hacker, 1899, lk. 1–4.102 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 116–118.103 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 121.104 Narvast pärit kaupmees Johann Müller sai 1620Tallinna raehärraks ning pidas kammerhärra ametit1627–1632, rae teenistuses ka aastatel 1636–1639.Suri Põltsamaal 28. märtsil 1639 ja maeti Nigulistekirikusse. 1605. aastal abiellus Margaretha Pröbstin-giga (suri 1643). Tema üks tütardest (Catharina)abiellus 1640. aastal Adam Oleariusega, teine tütar(Maria) aga Philipp Crusiusega (H. Laurenty, DieGenealogie der alten Familien Revals. Ein BeitragZur Personenkunde Revals. Hrsg. v. G. Adelheim.Reval: F. Wassermann, 1925, lk. 76, 79). LisaksTallinna kirikutele tehtud annetustele lasi raehärraJohann Müller oma raha eest valmistada Tallinnaraekojale uue tornikiivri ning katuse: J. Paucker,Denkmale gemeinnützigen Bürgersinns in Revalim 16. und 17. Jahrhundert. – Das Inland.Eine Wochenschrift für Liv-, Ehst- und KurlandsGeschichte, Geographie, Statistik und Literatur 1844,Jg. 9 (22), lk. 343.105 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 131–134.106 Harasimowicz on “Usu tunnistamisena”käsitlenud kõiki sepulkraalseid programme, misterviklikult või osaliselt toetuvad apostellikuusutunnistuse Credo teisele artiklile (kujutatudtsüklina Kristus ristil, haudapanek, ülestõusmine jataevaminek): J. Harasimowicz, Kunst als Glaubens-bekenntnis, lk. 140.107 J. Harasimowicz, Schlesische Epitaphien undGrabmäler..., lk. 191.108 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 131.


dotter Bååtile püstitatud suurejoonelise epi-taafikompositsiooniga.109

1635. aastal annetati lihtsa kompositsioo-niga tekstepitaaf Tallinna Pühavaimu kirikueestseisja JOHANN HOERTSI mälestuseks (ill.6).110 Lihtsas profileeritud raamistuses epi-taafitahvli rõhuasetus on ristilöödu figuurilning pildivälja täitval tekstil. Siin ei ole te-gemist mitte tavapärase kiidulauluga (lau-datio) kadunukese mälestuseks, vaid perso-naalsema verbaalse usutunnistusega, milleanonüümsust rõhutab veelgi muidu epitaaf-maalile tavapärase portreefiguuri puudumi-ne. Epitaafi tekst on kantud Kristuse kanna-tustele rõhuvast sõnumist111 ning tõenäoli-selt võib seda seostada evangeelse vagadusemüstilise suuna esindaja Johann Arndti mõ-juga.112 Arndti propageeritud Kristus ei ol-nud mitte niivõrd triumfaalne lunastaja, vaidpigem kannataja.113

Suurejoonelise arhitektoonilise raamistu-seta on samas kirikus 1642. aastal üles sea-tud kiriku eestseisja ning Tallinna raehärraBARTHOLOMEUS ROTTERTI (1565–1647) epitaaf(ill. 7).114 Saelõiketehnikas ümbrisraam jäl-jendab pealemaalitud orvandimotiividega oma-aegsete epitaafide nikerdraamistusi, kompo-sitsiooni keskme moodustab suureformaadi-line Kristuse ristilt võtmise stseen, epitaafiülaosas on Bartholomeus Rotterti ovaalneportreemedaljon koos tema vapiga. Rottert kuioma väljasureva suguvõsa viimane esindaja(ultimus familiae) lasi epitaafi kirikusse pan-na juba oma eluajal 1642. aastal (suri 1647),nagu ka epitaafi pealdises on märgitud. Suu-reformaadiline Kristuse ristilt võtmise stseenpõhineb Rembrandti samateemalisel ofordil1633. aastast, mis oli väga populaarne ees-kuju altari- ja epitaafmaali vallas nii Saksa-maa protestantlikes piirkondades kui ka Skan-dinaavias. Mõneti käsitööliku karakterigatundmatu maalija tööna on see epitaafmaalkohaliku barokkmaali iseloomulik näide.

Raepatritsiaadi annetatud epitaafidega võr-reldes jäävad pastorite pildid mõõtmetelt javormistuselt tagasihoidlikumaks. Üheks sel-liseks lihtsamat laadi portree-epitaafiks onTallinna Pühavaimu kirikule 1650. aastal kin-gitud pastor MICHAEL FROSA epitaafmaal (ill.8).115 Pahkmikvoluuti imiteeriv saetehnikasraamistus sarnaneb samale kirikule juba va-rem annetatud Rotterti epitaafi raamistuse-ga. Pastori poolportree kannab allosas peal-distahvlit, mille järgi annetas epitaafi kirikulepastori kaasmaalane, Magdeburgist pärit Be-nedict Treves. Heatasemeline poolfiguurport-ree järgib omaaegseid õpetlaste-vaimulikeportreteerimise printsiipe: lihtsas tumedas

109 T. Tuhkanen, “iagh hawer en god kamp” –aatelissoturin eetos. Käsikiri autori valduses.110 M. Lumiste, Pühavaimu kirik. Tallinn: EestiRaamat, 1971, lk. 36. Siin on eestseisja nime kujuSoerts. Mai Lumiste koostatud Pühavaimu kirikuajaloolises õiendis on persooni nimi Johann Hoerts.Epitaafi kohta vt. ka M. Lumiste, Pühavaimu kirikukunsti- ja ajaloolise väärtusega varad II.Käsikiri Muinsuskaitseameti Arhiivis. Tallinn, 1980,lk. 87–88.111 ...Jumala Tall on risti löödud/Kannatustes ärkabkristlaste usk./Ristil põlati Jumala poega./Kannatusannab palvele harduse/Ristil viidi täide Jumalaseadus/Kannatustes on kristlik armastus leebe/Ristillepitati Jumala viha/Kannatustes haljendab kristlastelootus/Ristil tasuti kristlaste süü/Kannatustes saavadnad Jumala armu osalisteks/Ristil lunastas nadKristuse veri/Kannatustes leiavad nad troosti jajulgust/Ristil said nad pattudest vabaks/Kannatusedon neile parim ravim... (Tiina Kala tõlge.)112 Arndti esimene raamat “Von wahrem Christen-tum” ilmus 1605. aastal: K. Cieúlak, Tod undGedenken, lk. 13.113 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 13.114 Tallinna Püha Vaimu kirik. Ehitus, ajalugu jakunstivarad. Koost. H. Peets, J. Naha. Tallinn:Tallinna Püha Vaimu kogudus, 1933, lk. 36.115 Halberstadtist pärit Michael Frosa sündis 25.septembril 1613, õppis Leipzigi ülikoolis, Helm-stedtis ja Tartu ülikoolis, ordineeriti TallinnaPühavaimu diakoniks 1640, suri 36 aasta vanuses 24.jaanuaril 1650, vt. Ehstlands Geistlichkeit ingeordneter Zeit- und Reihefolge, lk. 386.

Pia Ehasalu40

riietuses valge kroogitud kaelusega figuur onpaigutatud tumedale taustale, piiblit hoidevkäsi toetub lauale. Portree on tõenäoliseltmaalinud tolle aja tuntumaid Tallinnas tegut-senud portretiste Albrecht von Hembsen (kaEmbsing, Hans von Hembseni poeg),116 kedatunneme ka ooberst Rechenbergi maalideautorina. Hembsenile iseloomulik joont rõ-hutav näomodelleering ning detailide peentöötlus on omased ka Frosa portree maali-laadile.

Kuigi Oleviste kirikust sai reformatsioo-ni järel Tallinna peakirik, kuulusid ühed suu-rejoonelisematest epitaafikunsti teostest Ni-guliste kirikule. Enamus sealsest epitaafiva-ramust, mis oli põhiliselt pühendatud koha-like pastorite ja kiriku eestseisjate mälestu-sele, on siiski hävinud nii 19. sajandi inter-jöörimuudatuste käigus kui ka Teises maail-masõjas.

Niguliste eestseisja Andreas Fonne 1687.aastal koostatud varaloendi järgi olid kirikushärra Johann Rabeni, Jochim Wittingi ja Hin-rich Newhauseni epitaafid.117 Veel 18. sajan-di lõpu arhiiviallikad annavad teada feldmars-sal Hans Wachtmeistersile (suri 1590) ningOtto Wrangelile (suri 1600) pühendatud epi-taafmaalist, mis kujutas Kristust ristil koospõlvitavate donaatoritega. Antoniuse kabelispaiknes aga 1614. aastal kirikule annetatudepitaaf Kristuse ristimise stseeniga. Epitaa-fid olid ka bürgermeister Heinrich von Lohnil(suri 1626) ning pastor magister JohannesKnopiusel (suri 1632). Viimane oli arvatavastilihtne tekstepitaaf, mille pealmikus asetsespastori ovaalne lõuendile maalitud portree.1642. aastal lasi Tallinna Mustpeade vennas-kond kirikus oma pingistiku kohale pannaPüha Stephanuse martüüriumi kujutava suu-re epitaafmaali. 1697 annetas kirikule Kris-tuse ristilöömist ja lunastust kujutava maalikingseppade tsunft, mis paigutati tsunfti naistepingi kohale.118 1677. aastal teostasid kiriku

tellimusel epitaafi Heinrich von Thierenilepuunikerdaja Christian Ackermann ning maa-lija Andreas Bötger.119

Excursus:OoberstJohann von Rechenbergiepitaaf1. juulil 1643. aastal ostis maanõunik ningooberst Johann von Rechenberg Tallinna Ni-guliste kiriku koori altari ette endale ja omaperekonnale 100 riigitaalri eest matusekohaning lasi üles panna suureformaadilise epi-taafi (ill. 9) ja messingist kroonlühtri.120 Epi-taafi raamistus (praeguseks hävinud) atri-bueeriti tuntud puunikerdajale Andreas Mi-chaelsonile, maaliosa teostajaks oli portre-tist Albrecht von Hembsen121, kellele see onainsaks arhiiviallikatega tõendatavaks teo-seks. Vastavalt sellele lõpetas Hembsen ka

116 M. Lumiste, Pühavaimu kirik, lk. 36.117 TLA, f. 31, n. 1, s. 142, l. 119–121.118 TLA, f. 236. n. 1, s. 119, l. 81–88.119 M. Lumiste, R. Kangropool, Niguliste kirik, lk. 50.120 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 199. Arvamust, et vaadeldav epitaaf ning maal“Naised Kristuse haual” on seostatav JohannRechenbergi epitaafiga, on Karling avaldanudkäsitluses Tallinna rootsiaegsest kunstiajaloost(S. Karling, Tallinn under den svenska tiden.Konsthisto-riska anteckningar. – Svio-Estoniva.Studier utgivna av svensk-estniska samfundet /Akadeemilise Rootsi-Eesti Seltsi toimetused. Vol. XX(1). Lund, 1971. Eestikeelne väljaanne ilmumisel).Soovi Tallinna Niguliste kirikusse maetud saada ningepitaaf üles seada avaldas Rechenberg juba oma1635. aastal koostatud testamendis: ein schön“Epdawium” lassen über mein Grab zum Gedächt-niss machen lassen. Rechenbergi testamendid vt. Est-und livländische Brieflade. Eine Sammlung vonUrkunden zur Adels- und Gütergeschichte Ehst- undLivlands, in Uebersetzungen und Auszügen. T. 2.Schwedische und polnische Zeit. Bd. 1, Die Jahre1561 bis 1650. Hrsg. v. E. Pabst, R. von Toll. Reval:Kluge und Ströhm, 1861, nr. 495, 582.121 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 199–200.


epitaafi ülaosa väikese maali.122 Umbes 1643.aastal valminud maal väljub epitaafikompo-sitsioonile tavapärasest skeemist. Suurefor-maadilise maali paremal poolel on kujutatudpalveasendis põlvitav Johann von Rechen-berg ning vasakul tema naine Elisabeth As-serie ning varasurnud tütar (tähistatud puna-se ristiga).123 Rechenbergi seisust ja posit-siooni tähistavad tema juurde maalitud sauning raudrüü osad (turvis, kiiver ja kinnas).Maali raamistavad perspektiivse stafaainakujundatud arhitektuursed motiivid ja balust-raad, taamal avaneb vaade maalilisele maas-tikule ning imaginaarsele lossile. Ülal kan-nab ingel mõlemas käes võidupärgi. Loobu-mine tavapärasest religioossest temaatikastning ilmsetest vihjetest Kristuse ristisurma-le või ülestõusmisele muudab epitaafmaalilähedaseks profaanmaalile. Kompositsiooniülesehitus ning elemendid – arhitektuuride-tailid, seisuslikud atribuudid ning glorifit-seeriv putofiguur – vihjavad ühelt poolt va-litsejaportree ikonograafia tavapärastele võ-tetele, teisalt aga on seostatavad vanitas-süm-boolikaga,124 oli ju loorberipärg igavese elusümbol. Aimu Rechenbergi vaadetest elulevõib saada ka tema testamentidest. Rechen-berg oli suhteliselt jõukas mees, kellele kuu-lusid Kose-Uuemõisa ja Aseri mõisad ningmaja Tallinnas. Väljapaistva sotsiaalse po-sitsiooni ning omandi saavutamist pidasta enda teeneks ning toonitas seda nii testa-mendis kui ka pidas vajalikuks visualiseeri-da epitaafmaalis: ...Weil Ich die Güter hierin Lifland nicht geerbt habe, sondern gekauftund mit meinem “suhren Schwes” und Bluterworben habe....125 Oma viimases testamen-dis (1645) ei tegele Rechenberg aga enammitte niivõrd oma maise vara jagamisega,kuivõrd mõtiskleb elu kaduvuse üle ja aval-dab lootust hinge pääsemisele ning igavese-le elule: Nachdem ich, [Johann von Rechen-bergk] ... ein ziemlich hohes Alter ... errei-

chet, u. mich daneben aus Gottes Wort u. dertäglichen Erfahrung aller Menschen Sterb-lichkeit erinnert, auch dabei betrachtet, dassalle Stunden u. Augenblick ein jeder Menschseines Sterbstündleins gewärtig sein muss u.dahero in diesem mühseligen, elenden LebenNichts besser u. nothwendiger sei, dann sichtäglich zum Tode zu bereiten u. auf den Wegzum ewigen Leben zu fertigen [---] Befehledemnach anfänglich meine durch den bitternTod u. “rosinfarbes”, Blut meines Erlösersu. Heilandes Jesu Christi theuere u. erlöseteSeele, wann dieselbe nach Gottes gnädigemWillen von meinem Sterblichen Leibe ab-scheiden wird, mit demüthigem, reuigen Her-zen ganz treulich in die Hand Gottes, meineshimmlischen Vaters, welche um desselbigenseines geliebten Sohnes willen, der der gan-zen Welt Sünde als ein unschuldiges Lämm-lein getragen....126

Pole kahtlust, et epitaafmaali programmikoostamisel on kaalukas sõna olnud tellijalendal,127 portretist Albrecht von Hembsenilavanes siin aga ka suurepärane võimalus omamaalijavõimete demonstreerimiseks. Suuresosas graafiliste eeskujudega opereeriva sak-raalmaali asemel võib näha kunstniku endaloomingulist käekirja. Albrecht Hembsen saiesialgse väljaõppe oma isalt, Hans Hemb-senilt, tema täiendavatest õpingureisidest võirännuaastatest midagi teada ei ole. Arhiivi-allikad annavad tema tegevuse kohta Tallin-

122 1687. aasta varaloendi kohaselt paiknes epitaafneljanda ja viienda piilari vahel: TLA, f. 31, n. 1, s.142, l. 121.123 Rechenberg maeti Niguliste kirikusse 1651, temalesk 1653: TLA, Kirchenbuch St. Olai. Beerdigungen1603–1821. Käsikiri, lk. 82.124 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 67.125 Est- und livländische Brieflade, lk. 453.126 Est- und livländische Brieflade, lk. 568.127 Kuivõrd epitaafikompositsioon ei ole tervikunasäilinud, pole ka programmi tähendust võimalikterviklikult tõlgendada.

Pia Ehasalu42

nas teada alates 1641. aastast, 1643 on tavastu võetud ka Tallinna Mustpeade vennas-konda.128 Natuuristuudiumi vajakajäämisedannavad mõneti tunda donaatorite figuurikä-sitluses, küll aga on meistri maalilaadile ise-loomulik skitseeriv pintslilöök ning oskus-lik eksaktne detailitöötlus, milles on selgestituntav madalmaade maneristliku maalikunstimõju. Kuigi koolitus Madalmaades oli juba17. sajandi algupoolel Põhja-Saksa maalija-te väljaõppes tavapärane, pole teada, kas kaAlbrecht Hembsen ise seal viibis. Võib ar-vata, et see poleks tema kirjades Tallinna rae-le jäänud märkimata. Tõenäolisemalt poleHembseni maalilaadile eeskuju andev olnudsiiski mitte niivõrd Madalmaade 17. sajandialguskümnendite maal, vaid pigem Põhja-Saksamaal domineerinud Madalmaade mõ-jutustega maalikunst. Teatud paralleele võibsiin tõmmata näiteks Gottorfi õukonnas töö-tanud portretisti Frantz Joachim Strachenining Bremeni kunstniku Wolfgang Heim-bachi töödega, kes mõlemad on lähtunudMadalmaade portreekunsti varasemast, ma-neristlikust traditsioonist (Cornelis van derVoort). Epitaafmaali kompositsioonis ningmaastikukäsitluses ilmnevad juba uuele kuns-tiparadigmale, barokile iseloomulikud jooned.

Sarnase maalijakäekirjaga on teostatud kaheatasemeline maal “Naised Kristuse haual”(Tallinna Linnamuuseum, ill. 10), mis on tõe-näoliselt olnud Rechenbergi epitaafi ülaosaning mille autorlus kuulub samuti Albrechtvon Hembsenile. Mitmeosaliste epitaafikom-positsioonide ülaosa tavapäraseks temaatili-seks valikuks oli Kristuse ülestõusmise võitaevaminemise stseen, mis illustreeris lootusipersonaalsele “ülestõusmisele”. Sellele viitabka maalitemaatika “Naised Kristuse haual”.

Eestimaise barokiajastu puunikerduskuns-ti pärliks loetakse Niguliste kirikule kuulu-nud suuremõõtmelist riigihoidja BOGISLAUSVON ROSENI epitaafi (hävinud, ill. 11).129 Tõe-

liselt suurejoonelise ja seisusekohaselt arran-eeritud epitaafi annetasid kirikule 1651. aas-tal Bogislaus von Rosen ning tema teine nai-ne Magdalena Stampeel. Epitaafi autorlus onomistatud puunikerdaja ja skulptori AndreasMichaelsonile ning maaliosa portretist Alb-recht von Hembsenile.130 Mitmeosalises rik-kalikult ornamenteeritud ning skulptuuride-ga kaunistatud arhitektoonilises komposit-sioonis avaldub ilmekalt itaalia traditsiooniareng nn. floris-stiili versioonis, mille iseloo-mulikke näiteid võib kohata Königsbergi 17.sajandi esimese poole hauamonumentides.131

Siin moodustab figuuriderikas komposit-sioon – putod, inglid ning vooruste personi-fikatsioonid koos maalidega – ikonograa-filise terviku. Epitaafikompositsiooni alumi-ses osas paikneb maal “Kristus ja jüngrid teelEmmausse” ning pealdistahvel annetaja teks-tiga. Keskosa maalitahvlit viimsepäevakoh-tu stseeniga ning põlvitavaid donaatorifi-guure132 flankeerivad külgedel evangelistideümarplastilised figuurid (vasakul Matteus jaMarkus, paremal Luukas ja Johannes). Maalpõhineb Hendrick Goltziuse gravüüril, kusingel jaotab inimesed õndsate ja neetute hul-ka kuuluvaiks (Mt 25, 31–33). Stseen vihjab

128 P. Ehasalu, Portree Tallinnas 17. sajandil.Magistritöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemiakunstiteaduse instituut, 1997, lk. 126.129 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 193–197.130 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 197.131 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 194.132 Bogislaus von Rosen on siin portreteeritud 79aasta vanusena (suri 1658), tema esimene naineMargaretha Molkenbur suri juba 1621 (TLA, f. 31,n. 1, s. 17, l. 39). Roseni teine naine oli Tallinnaraehärra Johannes Stampeeli tütar MagdalenaStampeel (suri 1654). Rosenite perekonna kohtavt. ka E. von Rosen, Bogislaus Rosen aus Pommern,1572–1658. Stammvater des estländischen Ge-schlechts der “weiszen” Rosen. Tartu: Ilutrükk, 1938.


momendile, kus usus õiged, jumala ja ligi-meste hüvanguks toiminud kristlased tasutudsaavad.133 Sammastele toetuv segmentkaarloob aga sümboolse “taeva värava” trium-faalseks üleminekuks teispoolsusesse. Üla-osa maaliga “Kristuse taevasseminek” kaas-nevad Moosese ja Ristija Johannese figuu-rid tähistavad traditsiooniliselt Vana ja UueTestamendi ühtsust ning erinevust, Seadustning Evangeeliumi. Vooruste figuurid (krist-likud voorused – usk, lootus, armastus – ningõiglus) on tõlgendatavad aga koos keskseviimsepäevakohtu stseeniga ning viitavadLutheri õigeksmõistmisõpetusele. Eelkõigeon selleks usk (Fides) ning sellele toetuvadhead teod (Caritas), millele lootes (Spes)võib patune inimene saada viimsepäevakoh-tus õigeks (Justitia) mõistetud.134 Epitaafi-kompositsiooni tippu krooniv ülestõusnudKristus sümboliseerib usku ja lootust igave-ses elus jumala armust osasaamisele.

17. sajandi teisest poolest on säilinud mit-meid pastoritele pühendatud epitaafmaale.Epitaafid järgivad enamasti tavapärast skee-mi Kristusega ristil, mida programmi koos-taja on vahel täiendanud luterlikus ikono-graafias vähemlevinud motiividega.

Tallinna Niguliste kiriku pastor HEINRICHARNINGILE135 pühendatud epitaafist on täna-seni säilinud vaid maaliosa (Tallinna Linna-muuseum, ill. 12). Puuduvad raamistus ningepitaafi juurde algselt kuulunud ladina- jasaksakeelseid tekste kandvad pealdistahv-lid.136 Epitaaf, mis oli mõeldud pastori jatema naise Elisabeth von Schoteni mälestu-se jäädvustamiseks, maaliti tõenäoliselt veelpastori eluajal (suri 1662) ning rippus kirikupõhjalöövis viienda piilari küljes. Tumeda-koloriidiline puitalusele õliga maalitud kom-positsioon on lahendatud traditsiooniliselt:keskel Kristus ristil ning kummalgi pool ris-ti palveasendis donaatorite portreed. Ikono-graafiliselt harvaesinev on aga inglite ja ku-

radite vahelise võitluse stseen risti kohal. Seeillustreerib evangeelset printsiipi, mille järgikadunukese hinge edasine saatus saada mää-ratud õndsate või neetute hulka otsustatakselõplikult selles surmatunnil peetavas võitlu-ses.137 Kristus ristil on maalitud Peter PaulRubensi tuntud kompositsiooni (“Kristus ris-til”, 1610–1611, õli lõuendil, Antwerpen)järgides, tundmatu kohaliku meistri portree-käsitlus jääb aga tagasihoidlikuks, peegelda-des ometi kohaliku barokkmaali taset ningselles levinud tendentse.

Rootsi koguduse pastori SVENO GYDEBERGI(suri 1669) epitaafi (Eesti Kunstimuuseum,ill. 13) annetas Niguliste kirikule tema leskElisabeth Heidrichs 1671. aastal.138 Ovaal-formaadis orvandimotiividest raamistusegamaalil on kujutatud Kristus koos inglite ningkannatusatribuutidega (kroonimismantlis jaokaskrooniga) ning pastori palveasendis pe-rekonnaga. Nii maali teema – Kristus vilet-suses ehk nn. Herrgottsruhbild – kui ka maaliallosa piiblitsitaat Ich weiß daß mein Erlöserlebet seostuvad epitaafikompositsiooni üla-osa Hiiobi lugu kujutava ovaalmaaliga. Tsi-taadid Hiiobi raamatust (eriti Hi 19, 25) onevangeelse epitaafmaali enimkasutatud tsi-taatideks, mida soovitas Luthergi.139 Hiiobilugu on tõlgendatav tüpoloogilise vastenaKristuse kannatusloole ning see oli ka krist-liku alandlikkuse näiteks.

133 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 24–25.134 K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 65.135 Westfahlenist, Osnabrückist pärit HeinrichArning oli Tallinnas gümnaasiumi rektor, 1658 saiNiguliste kirikus pastoriks: Ehstlands Geistlichkeit ingeordneter Zeit- und Reihefolge, lk. 358.136 Epitaafi kirjeldus ning pealdistekstid on äratoodud 18. sajandi varaloendis: TLA, f. 236, n. 1, s.119, l. 85p.137 Erinevalt protestantismist jäi katoliiklikustraditsioonis võimalus palvete ja ohverdustega hingesaatust teispoolsuses mõjutada.138 TLA, f. 236, n. 1, s. 119, lk. 84p.139 P. Gillgren, Gåva och själ, lk. 116.

Pia Ehasalu44

Kullamaa pastori HEINRICH GÖSEKENI (ill.14) ning Noarootsi pastori ISAAC MARIAESTA-DIUS HASSELBLATTI (Eesti Ajaloomuuseum, ill.15) epitaafid on väheseid säilinud eksemp-lare vaadeldava perioodi eestimaise maaki-riku epitaafmaalist. Hannoverist pärit vaimu-lik ja kirjamees Heinrich Göseken vanem(1612–1681) oli Risti ja Harju-Madise ningKullamaa (1641–1681) kirikuõpetaja.140 Po-lükroomses nikerdraamistuses epitaaf onteostatud ca 1681–1682 ning on atribueeritudskulptorile ja puunikerdajale Budewin Bu-delochile.141 Maal järgib traditsioonilist skee-mi Kristusega ristil ning donaatori ja temaperekonnaga. Laadilt lihtsakoeline puitalu-sel epitaafmaal on valminud tundmatu pro-vintsimaalija tööna. Seda flankeerivad kül-gedel niššidesse asetatud Martin Lutheri jaPhilipp Melanchthoni – kiriku tõeliste õpe-tajate142 – figuurid, ülaosa pealmiku moodus-tab pahkmikornamendiga vapp koos kristli-ke vooruste figuuridega: tipus Caritas, kül-gedel Fides ja Spes.

1682. aastal pastor Hasselblattile teosta-tud epitaafi nikerdraamistus on omistatudHaapsalu puunikerdajale Kersten Frisoni-le,143 epitaafi maaliosa kannab signeeringut“A. Böttger” ning selle autor oli tõenäoliseltTallinna maalermeister Andreas Böttger.144

Siingi on pastor ja tema arvukas perekondkoondunud Kristuse risti ümber, ülalt valgus-tab stseeni nn. Õiguse päike.145

KokkuvõtteksVarauusaegne piltepitaaf on üks ilminguid,mis peegeldab ühiskonna religioosses men-taliteedis reformatsioonijärgselt aset leidnudmuutusi. Kohalike epitaafiprogrammide lä-bivaks sisuks jäi luterliku usutunnistuse kuu-lutamine, personaalse lunastuse ja ülestõus-mise ootus. Samas pakkus epitaaf võimalustindividuaalseks eneserepresentatsiooniks, tä-histas saavutatud jõukust ja positsiooni. Lut-

heri järgi ei saanud aga sellist annetust kui“vaga tegu” käsitleda lunastuse saavutamisevahendina, vaid see pidi järgnema õigele usu-le, andma tunnistust vagadusest ja õigestusust.146 Lunastus saavutati siiski vaid usukaudu Kristusesse.

Rikkalik epitaafitraditsioon on omane pro-testantlike piirkondade kirikukunstile.147

Miks ei kohta me taolist epitaafivaramut agaEestimaa kogudusekirikus?

Epitaafmaali traditsiooni võib enamalt jaoltseostada kodanluse ja vaimulikkonnaga. Eritimaakirikutes võis epitaafmaali potentsiaal-ne tellijaskond olla kas pärus- või teenistus-aadel ning vaimulikkond, linnades lisandussellele veel eneseteadev linnapatritsiaat.

Nii maa- kui ka linnakirikute liikmeskondhoolitses esmajärjekorras endale ja oma järg-lastele päritava matusekoha (Erbbegräbniss)

140 Gösekeni peateos on eesti keele grammatika“Manuductio ad Linguam Oesthonicam” (1660) koossaksa-ladina-eesti sõnastikuga, vt. Eesti kirjanikeleksikon. Koost. O. Kruus, H. Puhvel. Tallinn: EestiRaamat, 2000, lk. 97.141 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 243.142 T. Koch, Grundsätzliche Überlegungen zurIkonographie evangelischer Kirchenmalerei in derZeit der lutherischen Orthodoxie. – Die Bilder in denlutherischen Kirchen. Ikonographische Studien. Hrsg.v. P. Poscharsky. München: Scaneg, 1998, lk. 12.143 S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 253.144 Tema kohta vt. ka K. Kodres, Tallinna maalijad17. ja 18. sajandil, lk. 143.145 “Aga teile, kes te mu nime kardate, tõusebõiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähetesiis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad!”(Ml 3, 20.)146 ...Die werck machen nicht from, sie zeigen aberan, das ich from bin, und bezeuge, das der glaube inmich recht sey ... glaube one wercke ist tod.(K. Cieúlak, Tod und Gedenken, lk. 23.)147 Vaadeldavast perioodist on Rootsis säilinud ca500 epitaafi ning arvestuste kohaselt maaliti selperioodil ligi 1000 epitaafi: P. Gillgren, Gåva ochsjäl, lk. 20.


ning privaatse kirikupingi finantseerimiseeest, mis sarnaselt epitaafidele ja vappideleväljendas omanike representatiivsusetaotlustning peegeldas kogukonnasisest sotsiaalsethierarhiat. Vähesed linnakiriku liikmeskon-nast jaksasid endale ja oma perele päritavamatuseplatsi osta, suur osa maeti oma kor-poratiivse organisatsiooni – tsunfti või gildi– matuseplatsile. Privaatpinkide prestiiiku-se tõusul protestantlikus kirikus oli ka de-mokraatlik tagapõhi, enamasti võisid sedaomada-osta kõik, kes seda rahaliselt lubadasaid.148 Epitaafmaal polnud väga populaar-ne ka omamaise aadelkonna hulgas. Rootsi-aegses maakirikus kujunes kirikusisustusepeamiseks annetajaks kohalikku patronaadi-õigust omav aadelkond. Perekonnavappideja annetust tähistava aastaarvuga ning peal-distekstidega varustatud altarikompositsioontähistas donaatori suguvõsa väärikust jaomandas sellisel moel lisaks ka perekonnamälestust jäädvustava epitaafi funktsiooni.Nagu nähtub kirikute varaloenditest, oli seeiseseisva terminina Altar -“Epitaphium” ka-sutusel ka 17. sajandil.149 Niisugused epitaaf-altarid olid suhteliselt levinud Skandinaavia17. sajandi kirikukunstis. Epitaafi funktsioonion täitnud aga teisedki kirikusisustuse ele-mendid: näiteks kantslid,150 aga ka kiriku-pingid, koorivõred jms.151 Privaatsest epitaa-fist enam võib kirikusisustuse kinkimist –isegi kui see omas epitaafiiseloomu – seos-tada Melanchthoni “ühiselu hüvanguks” toi-mimise eetilise printsiibiga, mis seab usu kuilunastuse saavutamise eelduse kõrvale voo-rusliku elu nõude.152 Iseseisvatest rippepitaa-fidest tähelepanuväärselt enam leidub tolle-aegsetes maakirikutes perekonnavappe ning-lippe, linnakirikutes keskenduti ka suurejoo-nelisemate hauamonumentide püstitamisele,mis olid aga aadelkonna liikmetele reservee-ritud sepulkraalkunsti vormid.

Sarnaselt Lääne-Euroopas ning Skandi-

naavias valitsenud suundumustele jääb epi-taafikunsti õitseaeg ka Eestimaal 17. sajan-disse.153 Traditsiooni katkemist on seostatudratsionalismi ning valgustuse levikuga. 1774.aastal keelasid keskvõimud kirikutesse mat-mise, mis võis omakorda mõjutada epitaafi-de annetamise traditsiooni.

“Varauusaegse epitaafmaaliga kaob Root-sist religioosne kunst traditsioonilises mõttes;epitaafmaal on viimaseks kunstivormiks, miska oma väliskujuga võimaldas formuleeridakirikukunsti vahendava lülina inimliku ja ju-maliku vahel,”154 ütleb oma raamatu lõpuosasPeter Gillgren. See väide on sisuliselt kohan-datav ka eestimaisele epitaafmaalile.

148 R. Wex, Der frühneuzeitliche protestantischeKirchenraum in Deutschland im Spannungsfeldzwischen Policey und Zeremoniell. – Geschichte desprotestantischen Kirchenbaues. Festschrift für PeterPoscharsky zum 60. Geburtstag. Hrsg. v. K.Raschzok, R. Sörries. Erlangen: Junge und Sohn,1994, lk. 50.149 Pastor Heinrich Gösekeni 1696. aastalSoontagana Mihkli kirikule koostatud varaloendismainitakse ka epitaaf-altarit, mille 1633. aastalannetas kirikule Keblaste mõisa omanik MagnusWolfeldt vanem. 1666. aastal lasi tema poeg altarirenoveerida, 1806. aastal aga asendati see uue altariga(EAA, f. 1278, n. 1, s. 209, l. 3). Epitaaf-altarina võibkindlasti käsitleda ka Keila kirikule 1631. aastalBernhard von Scharenbergi annetatud altarit(S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst...,lk. 122.), mille kompositsiooni on kaasatud ka donaa-torite portreed.150 K. Kodres, Lunastus usu läbi, lk. 68.151 Epitaafikarakteriga kirikusisustuse kohta Taanisvt. E. de la Fuente Pedersen, Frömmigkeitsideal undprotestantische Ethik. Zur Stiftung von Epitaph-kanzeln und anderen kirchlichen Holzschnitzereienmit Epitaphfunktion durch dänische Bürger im 17.und im frühen 18. Jahrhundert. – Konsthistorisktidskrift 1999, Vol. 68 (3), lk. 155–178.152 K. Kodres, Lunastus usu läbi, lk. 94.153 H. Loeffler, Die Grabsteine, Grabmäler undEpitaphien..., lk. 91.154 P. Gillgren, Gåva och själ, lk. 172.

Pia Ehasalu46

Sub specieaeternitatis.Early modern ageepitaph paintingin EstonianLutheran churchin the16th–17th centuriesSummary

In the course of the 16th century, epitaph artbecame a significant part in Lutheran churchinteriors, donated to the glory of God, to com-memorate specific persons and groups of per-sons, and connected with moralising decla-rations of faith. In the Estonian context, thedevelopment of epitaph tradition that datedfrom the Late Middle Ages, is closely relatedwith the Reformation. The more consistentdevelopment of the local epitaph art can befollowed since the last decades of the 16thcentury; in rural churches we cannot reallytalk about the tradition of epit

Documents

2 epitaafmaal Eesti luterlikus kirikus 16.–17. sajandilktu.artun.ee/articles/2004_3_4/ehasalu_009-049.pdf · 2015. 1. 20. · Varauusaegne epitaafmaal Eesti luterlikus kirikus 16.–17