ÏEJTI TEAHJs39

KROONIKA 1934

davaks ja valitsemist teostavaks kaadriks, olid meie 1920. aasta Põhiseaduse järgi arenenud niivõrd vilda­kas suunas ! ) , et nad muutusid laiematele hulkadele ebapopulaarseiks. Rahva mitmesugustes kihtides tek­kis järjest suurem igatsus väljastpoolt erakondi tõusva poliitilise jõu järele, kes kutsuks erakonnad korrale ja seaks riigis normaalse tasakaalu valitseva ja seadusi-andva — kontrolliva võimu vahele.

Kui nn. vabadussõjalased e. „vabsid" — rühm erru­läinud Vabadussõja ohvitsere — 1932. a. peale otsusta­sid söösta poliitilisse ellu riigikorra tervenduskava-dega, oli tee neile juba ammu ette sillutatud rahvahul­kade soovide ja ootustega. Vabadussõjalaste heakõlalise nime ümber hakkas koonduma niivõrd rohke arv vo-lontääre, et nende organiseerimine ja vaoshoidmine hakkas muutuma poliitiliselt vilumatuile reservohvit­seridele ülejõukäivaks. Eemale ei tahetud aga kedagi tõugata, sest teati edaspidi tarvis minevat kaasatund­vate häälte arvu. Kui siis tehti viga, et üksikud vane­mad ja elukogenumad sõjaväelased sunniti valitsuse survega jääma eemale sellest „vabside liikumisest", võttis see teatava revolutsioonitseva ja anarhilise massikäärimise iseloomu. Asjad ei andnud palju kannatada ja üle-öö valmistatud „vabside" Põhi­seaduse muutmise kava otsustati 1932. aasta lõpul esitada kiires korras rahvahääletusele, et plaanitsetud ülesanne viia siiski läbi ja ise seejärel tõmbuda tagasi poliitilisest elust. Kui aga see kava võeti 1933. a. oktoobrikuu rahvahääletusel rõhuva häälteenamusega rahva poolt vastu, viis ootamatu triumf ka „vabsid"

i) Pikemalt vt. E. L a a m a n , Erakonnad Eestis. Elav Teadus nr. 26, 1934.

19

tasakaalust välja. Kaob mõte tõmbuda tagasi poliiti­lisest elust ja „vabsid" otsustavad ise erakonnana rüh­kida võimu poole.

1. Olukord enne 12. märtsi. Oktoobrikuu rahvahääletus üllatas „vabse" endid

vist kõige rohkem. Poliitiliste partisanidena ei olnud nad sugugi ette valmistatud valitsusvõimu ülevõtmi­sele, neil puudus selleks tehniliselt küps määrosa ini­mesi ja valitsemisprogrammile ei olnud nad mõelnud sugugi. Teisest küljest oli aga kahju lasta minna kaotsi soodsat ja võib-olla ainulaadset konjunktuuri. Mida siis teha?

Ajajärk oli selline, et õhk kubises igasugustest uutest doktriinidest, uued, erutavad mõtted vilksatasid alatasa ajakirjanduses ja poliitilises kirjanduses. Otse tahtmata tuli hakata otsima analoogilisi nähteid välis­maal ja teha neist järeldusi meie olude kohta. See oli nii loomulik ja lihtne. Seal oli Itaalia frondisõdur M u s s o l i n i , kes haaranud võimu Roomas, seal Saksa frondisõdur H i 11 e r, kes just äsja vallutanud võimu Berliinis. N e n d e t e o d j a m õ t t e d o l i d j u s t k u i l o o d u d p r o g r a m m i a n d m i s e k s „ v a b s i d e " l i i k u m i s e l e s e l l e s t h e t k e s t p e a l e , m i l n a d o l i d o t s u s t a n u d m i n n a v a l i t s e m a . Raskusena tundus, et Mussolini ega Hitler ei sobinud oma fašistliku doktriini ja valitsemis-programmiga selle demokraatliku sihi raamidesse, mille „vabsid" olid algul seadnud oma lipukirjaks, kuid asi võis lasta end ümber seletada tarviliku osavusega. Vä­hemalt oli see kõik uudne ja värske, mida sai laenata Mussolinilt ja Hitlerilt, erinev meie demokraatsete erakondade programmidest. Ja viimastega sarnanemi-

20

sest pidi igal juhul hoidutama, — muidu ei oleks ju „vabside" liikumine millegagi erinenud erakondadest. Niikuinii polnud selle liikmed ja ideoloogidki enam kaugelt mitte kõik Vabadussõjast osavõtnud.

Otse poolsunnitult muutusid nii „vabsid" selleks, milleks nad ei olnud tahtnud saada ja millest nad vahest hiljuti ei unistanudki. Ent tagasipöördumine oli raske, masendav ülespiitsutatud enesetundele ja ka nagu petlik üleskihutatud masside ootustele. Järeli­kult ei olnud teist teed kui — edasi!

Programm oli seega leiutatud ja taktika kirju­tasid ette Hitleri kogemused ning kohalikud olud. Seda programmi oli muidugi raske avaldada liiga jär­sult teostunud tähistevahetuse tõttu „vabside" liiku­mises eneses. Seetõttu võis esialgne tegevus kuni võimu saavutamiseni seista ainult erakondliku elu väärnähtuste suurekspaisutamises ja seniste poliitika­tegelaste autoriteedi mahakiskumises. See vastab alati laiade masside maitsele. Otstarve pidi pühendama abi­nõud.

Umbes niisuguste seisukohtadega satuvad „vab-sid" jaanuarikuus omavalitsuse valimiste ette. See oli nende esimene tuleproov ja omaksvõetud seisukohtade hiilgav võit. Linnavalimised 14.—15. jaanuaril anna­vad „vabsidele" absoluutse enamuse suuremate linnade volikogudes, ja vähemate linnade volikogudes ei jää palju puudu enamusest. Tallinnas saavad „vabsid" 87-st volikogu liikmest 47 kohta, sotsialistid 9, maja­omanikud 7, keskerakond 7 jne., Tartus 65 kohast 33, rahvaerakond 9, sotsialistid 6, majaomanikud 8 jne. Osa tähtsaid positsioone poliitilises elus oli saavuta­tud, „vabse" valiti linnapeadeks, linnanõunikeks ja muudeks, — nüüd tuli rühkida lõpliku võidu saavuta­misele riigis.

21

24. jaanuaril hakkab maksma „vabside" algatusel parandatud Põhiseadus, maavalitsused senisel kujul kaostatakse, algab propaganda-hoogtöö Riigikogu ja riigivanema valimisteks. Uuest võidust tiivustatuil ei ole nüüd enam põhjust olla tagasihoidlikud võitlus­meetodites ega kitsi värvide andmisega oma propagan­dale. Iga pühapäev kulub propagandakoosolekuteks, mis pühendatud kõige senise mahategemisele ja naeru­vääristamisele; lõplik võit näib naeratavat vastu, ole­vat koguni käega katsutav.

23. veebruaril algab riigivanema kandidaatide ülesseadmine. Raskusi teeb „vabsidele" sobiva popu­laarse ja autoriteetse isiku leidmine, kuid sellest loodetakse saada üle, teatades, et riigivanema isik ei olevatki tähtis, pane sellele kohale kas või telefoni­post. Nüüd on „vabside" kaal juba nende program-milistel uuendustel, mis paratamatult lõhnavad jälgi­tud saksa eeskujude programmilistest loosungitest; inimesed peavad nendega leppima, sest paisuv laviin sunnib nendega minema kaasa; kes ei suvatse, seda võib hirmutada oodatavate surveabinõudega. Paljud löövad kõhklema, ametiasutised ja sõjavägi desorgani-seeruvad, inimesed ruttavad aegsasti teenima kannu­seid, päästma endile hüvesid, mis veel päästa annavad. Propaganda hoogtöö käib edasi, andes igale kihile ise­suguseid lubadusi „vabside" võimuleaitamise puhuks. Liikumisega liituvad ka mitmesugused endised kom­munistlikud elemendid. Teiselt poolt kasvab demo-kraatset korda pooldavate ringide ärevus ja võitlustahe.

Valitsus püüab leida abinõusid laimupropaganda pidurdamiseks ja selle viimiseks sündsuse raamidesse, kuid tulemused on väikesed.

Samal ajal hakkab meie suur idanaaber, Nõukogude Vene, närvitsema: üks hoiatus ja manitsus teise järele

22

tuleb Eesti aadressil. Nõukogude Venes on hästi tun­tud Hitleri „M e i n K a m p f ", Rosenberge ja Hugen-berg'i programm, mis sihivad maade vallutamisele Balti riikides ja Venemaal; Balti sakslased tõstavad pead, sõbrutsevad „vabsidega", need omakorda soome vene-vaenuliste ringkondadega. Balti riikide iseseisvuse kindlustamise ettepaneku lükkab Saksamaa tagasi. Peale sisepoliitiliste raskuste näib „vabside" välispolii­tiline orientatsioon muutuvat isegi Eesti iseseisvusele hädaohtlikuks.

Selles demagoogilise kihutustöö psühhoosis ja segaduses riigivanema kandidaatidele antavate häälte arvud näivad aga kindlustavat „vabside" võimule­pääsu; pealegi ei seisa nende vastas mitte üks vas­tasrinna kandidaat, vaid tervelt kolm — K. Päts, J . Laidoner ja A. Rei, kelle vahel hääled näivad jagu­nevat.

Raskused kasvavad, midagi peab ette võetama saa­tusliku hädaohu vääramiseks.

2. 12. märts ja 6-kuine kaitseseisukord.

Hädaohust tingitud paratamatusena valitsus K. Pätsi juhtimisel otsustab lõppeks asuda järsule vastuaktsioonile. 12. märtsil nähakse soomusautosid sõitvat Toompeale, samuti sinna marssivat lahingukor-ras relvastatud sõdureid. Midagi erakordset on nagu teostumas. . . Järgmisel hommikul teatavad ajalehtede eritelegrammid, et „vabside" liikumine on likvideeri­tud. Suletud on „vabside" ülemaaline liit koos 400 osakonnaga, vahistatud ülekuulamiseks üle 400 „vab-side" juhtiva tegelase, suletud nende häälekandjad ja

23

kõik poliitilised koosolekud (ka teiste erakondade omad) keelatud. Kindral J . Laidoner on nimetatud kaitsevägede ülemjuhatajaks ja kaitseseisukord üle maa kuulutatud välja 6 kuuks.

15. märtsil esineb riigivanem K. Päts Riigikogus seletustega aset leidnud sündmuste kohta. Ta ütleb muu seas:

„Leidsin, et oli viimne aeg astuda see samm, sest ma ei tahtnud, et meie riigikord oleks sattunud niisugusele teele, kus võib-olla riigi olemasolu oleks saanud küsitavaks . . . Kauemat aega õõnestati riigivõimu kõigi abinõudega, valmis­tati ette revolutsiooni . . ."

Ja valitsuse edaspidise tegevuskava kohta väljen­dus riigivanem järgmiselt:

„Meie riigi kõrgemaks võimuks on rahvas. Meie rah­vas peab oma kõrgemat võimu teostama terve mõistuse ja kaine järelekaalumisega. Ei või nõuda, et palavikus olev inimene suudaks otsustada põhjalikult. Meie ei saa ka arvata, et rahvas, kes ärritatud üles, kelles ühelt poolt viha ja kättemaks, teiselt poolt aga kartuse laine laialt liikumas, suudaks oma kodanikuhuve täita ja teha otsuseid. Kihutus­töö asemel tuleb asuda selgitustööle; tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus . . .

Mina, lugupeetud riigikoguliikmed, loodan, et pärast seda lühikest seletust, mille ma teile siin andsin, te olete valitsusega ühes nõus, et kaitseseisukorra väljakuulutamine ei olnud mitte kergemeelne samm, vaid et see oli häda­tarvilik meie riigi rahule ja julgeolekule ja et te valitsuse teadaandest teete tarvilikud järeldused, mis ühtivad valit­suse seisukohtadega."

Riigikoguliikmete üksmeelsed kiiduavaldused olid vastuseks riigivanema sõnadele. Riigikogu kiitis va­litsuse sammud heaks.

Algab ..vabside" liikumisest tekitatud ärevuse lik­videerimine, ametkondade puhastamine, riigi ja koda­nikkude julgeoleku jaluleseadmine, mis kestab peagu terve 6-kuise kaitseseisukorra aja.

24

20. märtsil ilmub riigivanema dekreet riigivanema ja Riigikogu valimiste edasilükkamisest kaitseseisu­korra kestuse lõpuni. Valimistoimingud lõpetatakse ja tunnistatakse tühistatuks. Samuti tühistatakse oma­valitsuste valimiste tagajärjed „vabside" kohta. „Vab-sidest" vabanenud kohad linnavalitsustes ja volikogu­des jäävad täitmata. Muudetakse ka linnavolikogude ja vallaomavalitsuste valimise seadus ja määratakse ametisse linnapäid ja -nõunikke.

22. märtsil tunnistatakse maksvusetuks „Eesti Va­badussõjalaste Liidu" ja „Vabadussõjalaste rahvaliiku­mise" kandidaatide esitamiskirjad ja lõppenuiks nende järgi valitud esindajate volitused. „Vabside" organi­satsioonid suletakse jäädavalt ja nende varandus otsus­tatakse võtta aresti alla kuni likvideerimiseni.

24. aprillil riigivanem lõpetab Riigikogu korralise istungjärgu ja Riigikogu läheb suvepuhkusele. Valit­sus on üksinda otsustaja kõiges, mida ta peab tarvili­kuks ette võtta.

Saabuv suvehooaeg ei ole eriti soodus riigielu kor­raldamiseks ja üks kuu möödub teise järele, ilma et valitsuse esimestele energilistele sammudele järgneks teisi. Esialgne valitsuse sammudest tekitatud elevus hakkab pikkamööda vaibuma ja avalikkus asub järjest elavamini arutama tekkinud olukorda, kandes huvi sügisesele poliitilisele hooajale, mil peab kokku astuma Riigikogu. Valitsuse poolt teostatud kooli­reform viib aga sõnavõtjad mitmesse leeri ja valitsu­sele saab osaks arvustusi.

Näiliselt on valitsusel, mis 1933. aasta lõpul kujun­datud lühiajalise töökabinetina peamiselt ministeeriu­mide kõrgemaist ametnikest, tunduvaid raskusi ener­gilise sisepoliitilise kursi jätkamisega, kuna pealegi

25

siseministri koht, mis tekkinud 1. aprillil Kohtu-Sise-ministeeriumi lahutamisel, on täitmata. Ootused koon­duvad teataval määral tulevase siseministri isikule. Tema energiast ja initsiatiivist jääb palju olenevaks.

3. Valitsemine ilma Riigikoguta.

Kuuekuine kaitseseisukorra kestus ei too valitsu­sele nähtavasti küllaldast kindlustust, et võiks asuda riigivanema ja Riigikogu valimisele ja 1933. aasta Põhiseaduse täielikule maksmapanemisele. Tundub, et sisepoliitiline võitlus võib puhkeda uue hooga ja korduda kevadine olukord. Üleminek normaalolukor-rale nõuab veel mõningaid ettevalmistusi ja sellele suunab augustist alates valitsus oma tähelepanu.

25. augustil kutsutakse siseministriks senine Riigi­kogu esimees K. Einbund ja 27. augustil nimetatakse ta peaministri asetäitjaks välisminister J. Seljamaa asemele. Sellega on rõhutatud tähtsus, mis K. Ein-bundile antakse tema asumisel siseministri kohale. K. Einbund andis samal päeval ajakirjandusele prog­rammilisi seletusi, mis toovad mõningaid uusi vaa­teid valitsuse poliitika iseloomustamiseks ja väljen­davad esmakordselt selgel kujul, et valitsus ise tahab teostada meie riigikorras muutusi. K. Einbund ei nimeta valitsust enam demokraatlikuks, vaid autori­taarseks. Ta ütleb muu seas:

..Valitsus tugeneb sisepoliitiliselt oma võimule või oma autoriteedile ja kodanikkude paremale arusaamisele ning riiklikule meelsusele. Ses mõttes võib meie juures kõnelda autoritaarsest valitsusest, kuigi viimane oma ülesandeis ei suundu autoritaarsele riigikorrale Eestis ega ole juhitud oma tegevuses autoritaarse korra loosungeist, mis viimasel ajal juhivad poliitilisi püüdeid nii mõneski riigis ja mis enne 12. märtsi ähvardasid ka meil riigikorra pöördega . . .

26

Meie 12. märtsi autoritaarne valitsus võttis enesele kohustavaks ülesandeks olla riigikorra hoidjaks ehk regen-diks, et riiki ja maad üle kanda kriisi sügavustest. . .

Ta ei tohi piirduda ainult ootamisega, kuni jooksvas valitsemistöös ja võimalikus meeleolude pöördes on rahu­nenud maa, et siis anda vaba voli sisepoliitilistele võitlus­tele kõigil vanadel alustel. Ta peab reformima meie senist korda, uuendama riigivalitsemise aluseid, sünnitama pööret meie rahva riigivalitsemise endistes lõhestatud meele­oludes. Seepärast peame meiegi kõnelema meie sihtidele vastavast hädavajalikust uuestisünnist, enne kui läheme kõi­gile järgnevatele valimistele . . .

Riigivanem tahaks, et Riigikogu tuleks kokku Põhi­seadusega määratud ajaks. Kuid tuleb eeldada praegusel erakorralisel ja rahuajalgi, et ka parlament omalt poolt ei otsi konflikte ega tülisid . . ."

K. Einbundi seletustest paistab silma, et valitsus on vahepeal ilma Riigikoguta otsustanud pikendada kaitseseisukorra kestuse ja ka mõningad seadusand­likud reformid, ilma et Riigikogu neist oleks olnud informeeritud. Et K. Einbund nimetab valitsust auto­ritaarseks ja see nimetus paljude poliitikute juures on identne diktaatorlikuga ning et lisaks K. Einbund va­litsuse seab ilmselt kõrgemale Riigikogust, kelle tege­vust tahetakse nähtavasti aktsepteerida ainult selles ulatuses, kui see satub kokku valitsuse sihtidega, teki­tavad K. Einbundi seletused laialdasi kommenteeri-misi. Liiati on avalikkuses, eeskätt „Kajas", ilmunud elavaid sooviavaldusi itaaliapärase korporatiivse korra sisseseadmiseks meil, mis pidavat kujunema asutata-vaist kutsekodadest.

Sellest momendist peale võib märgata opositsiooni valitsuse ja Riigikogu poliitikute vahel. Teatavaks rahustuseks on aga veel asjaolu, et valitsus näib pida­vat võimalikuks Riigikogu kokkuastumist korraliseks istungjärguks, — Riigikogul oleks siis võimalus omal initsiatiivil koostada istungite päevakordi ja võtta lä­hemale vaatlusele valitsuse tegevus ja kavatsused.

27

Kuid siingi tuleb pööre. 7. septembril pikenda­takse kaitseseisukorda Riigikogult nõusoleku küsi­miseta. Märgates Riigikogu kasvavat opositsiooni, deklareerib K. Einbund 15. septembril, et Riigikogu saab tulla kokku ainult erakorraliseks istungjärguks valitsuse kutsel ja valitsuse poolt määratud päevakor­raga valitsuse teadaannete ärakuulamiseks. Edaspidi kutsutavat Riigikogu kokku ainult sääraste valitsuse poolt esitatud eelnõude otsustamiseks, mida ka „vali-mistele määratud Riigikogu" (valitsuse definitsioon praeguse Riigikogu kohta) peaks loomulikult otsus­tama, nagu riigi lisaeelarve, eelarve jne. K. Einbund hoiatab Riigikogu ühtlasi opositsiooni tegemast valit­susele ja manitseb teda üksmeelele valitsusega.

Need seletused ei näi aga rahustavat opositsiooni-meeleollu sattunud Riigikogu enamust. Kui ta 28. sep­tembril astub kokku, valitakse K. Einbundi asemele Riigikogu esimeheks opositsiooni kuuluv asunik R. Penno ja Riigikogu teisel koosolekul 2. oktoobril tuleb krahh. K. Einbund riigivanema blankovolituse põhjal k a t k e s t a b R i i g i k o g u k o o s o l e k u ja s a a d a b R i i g i k o g u l a i a l i . Selle sammu põhjendamiseks seletab K. Einbund, et poolelt Riigi­kogult võib oodata ainult rahuliku elu häirimist. Riigikogu ei olevat näiliselt töövõimeline ega olevat tal ka ühist ja kõrget vastutustunnet. K. Einbund lisab veel, et valitsus ei ole Riigikoguga võitlev pool, vaid domineeriv. Riigivanem K. Päts seletab omalt poolt Riigikogu rühmade esindajaile, et niikaua, kui Riigikogu on võitluse allikaks, ei saa asja koostööst temaga. Valitsus kutsub koostööle isikuid hoolimata nende parteilisest kuuluvusest. P e a m e s a a m a u u e P õ h i s e a d u s e . Ka ülemjuhataja kindral J. Laidoner rõhutab oma seletustes praeguse Põhisea-

23

duse muutmise tarvidust, sest viimane võimaldab dik­tatuuri ja iga 5 aasta tagant revolutsiooni. Diktatuu-riline kord aga lõpeks katastroofiga.

12. oktoobril seletab K. Einbund, et eelarveküsi-mused, mida ta 15. septembril pidas veel loomulikult Riigikogu kompetentsi kuuluvaks, lahendatakse ilma Riigikoguta Põhiseadusega ja maksvate seadustega kooskõlas. Riigikogu ei tulevat enam kokku enne vali­misi, vaid jäävat vaikivasse olekusse.

4. Seisukord aasta lõpul.

Peale Riigikogu saatmist vaikivasse olekusse on valitsus ise asunud dekreetidega energiliselt korral­dama jooksva elu küsimusi, ilma et eelarve saatus oleks lahendatud või avalikkusele tehtud selgeks riigikorra muutmise põhijooned. Valitsus on Siseministeeriumi juures ellu kutsunud informatsiooni- ja propaganda­talituse, kuid selle tegevus on seisnud peamiselt valit­suse otsuste paljundamises ja levitamises ega ole näh­tavasti suutnud piiratud koosseisu tõttu täita niisugust selgitavat ülesannet, nagu oli Riigikogul oma debat­tide ja küsimuste mitmekülgse valgustamisega. Aja­kirjanduse kohta maksma pandud sundmäärus on tei­nud ka ajalehtedes poliitiliste küsimuste käsitlemise üha harvemaks. See seisab peamiselt ainult valitsuse informatsiooni avaldamises, ilma et ajakirjandusel oleks suuremaid võimalusi poliitiliste probleemide edasinihutamisel.

Kuna ühelt poolt on valitsuse juhtide kinnituste järgi selge, et Riigikogu ei tule enam kokku enne vali­misi, ja teiselt poolt laiemad kodanikkude ringkonnad omis huvides vajavad kontakti valitsusega praktiliste

29

küsimuste põhjalikumaks läbikaalumiseks, kui seda suudab valitsus üksinda, on tekkinud aasta teisel poo­lel võrdlemisi elav tuhin kutsekodade asutamiseks, mida ka valitsus näib soodustavat. Näikse olevat tõe­näone, et lähemas tulevikus areneb kutsekodadest mingi uus vahelüli valitsuse ja rahva vahel, sest üksi­kute kodade poolt ongi juba avaldatud soovi seadus­andlikust tööst osavõtmiseks. Kuidas seda mõeldakse korraldada, on seni selguseta, kuid valitsusel näib ole­vat tahe k o n s t r u e e r i d a k o d a d e s t t e a t u d t a s a k a a l u s t a v a t t e g u r i t j a t u u a s e e p a r l a m e n t l i k k u e l l u p o l i i t i l i s e l a l u ­s e l s e i s v a t e e r a k o n d a d e e s i n d u s t e k õ r ­v a l e . Seda kinnitavad ka riigivanem K. Pätsi sõnad tema uus-aasta läkituses, milles ta ütles:

„Meie senine ainuüksi parteidele ehitatud kord näitas nõrkusi ja seepärast me peame rahvast organiseerima teistel alustel, — ja see on kord-korralt sündimas. Ja et see annab häid tagajärgi, selles lootuses läheb Vabariigi Valitsus kind­lalt vastu uuele aastale, ilma et ta laseks kõrvalmõjustusi avaldada või lööks kõikuma."

Kokku võttes võib möödunud aasta kohta tähen­dada, et see algas eelmiste aastate segase pärandi juures, kuhu 1920. aasta õnnetu, „liiga demokraatlik" Põhiseadus tema oli viinud. Selle laostunud olukor­raga oli alustanud võitlust rahvast võrsunud mitte­poliitiline vool ja võidelnud valitsusele kätte relvagi korra jaluleseadmiseks (s. o. praeguse Põhiseaduse), muutudes aga ise anarhiliseks ja hädaohtlikuks meie riiklikule arenemisele ja koguni tema rippumatusele, nii et valitsus oli sunnitud tema enda poolt pakutud relvaga teda taltsutama ja tema kahjulikke mõjusid kaostama.

Sel tööl põrkab valitsus kokku raskustega, mis ei lase tööd pidada lühiajaliseks, vaid mis sunnivad teda

30

valvama, et endised olud ei korduks nii pea. Need sea­vad valitsuse ülesande ette muuta uuesti Põhiseadust. Selle ülesande ees aga seisab valitsus üksinda, sest et Riigikoguga tekkinud lahkuminek ei võimalda koos­tööd ja puuduvad sidemed laiemate rahvamassidega. See sunnib mõtlema uute ühenduslülide loomisele, mida võiks edaspidigi liita riiklikku korda. See tule­vane riiklik kord ei leia aasta jooksul veel mingit täpsustamist ja jätab algavaks aastaks maa ja rahva äraootavale seisukohale. 1934. aasta oli ärev vahelüli ühelt ajajärgult, mida peeti ebasoovitavaks, üleminekul teise, mille kuju ja võimaluste piirid ei ole veel sel­gunud.

Peale eeltoodud ridade ladumist riigivanem K. Päts seletas omavalitsustegelaste uus-aasta-kokkutulekul, et uue Põhiseaduse väljatöötamiseks valitsus mõtleb kokku kutsuda Asutava Kogu, nõutades seks esmalt heakskiidu rahvalt rahvahääletuse teel. Samal kokku­tulekul riigivanem K. Päts teatas, et seltskonna orga­niseerimise töö valitsus mõtleb teostada eeskätt kutse-esinduslikkude kodade kaudu, mis võtaksid osa Asu­tava Kogu töist ning liituksid uude riigikorda kombel, mille lähem väljatöötamine jääks Asutava Kogu üles­andeks.

31