View
69
Download
4
Category
Preview:
DESCRIPTION
Koostanud Anneli Oidsalu. Elias Lönnrot ja “KALEVALA” II osa. Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen ja saarepiigad , 1916. - PowerPoint PPT Presentation
Citation preview
Elias Lönnrotja
“KALEVALA”II osa
Koostanud Anneli Oidsalu
Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen ja saarepiigad, 1916
11. runo: Lemminkäinen läheb
Saare suurtsugust neidu kosima.
Saarepiigad esmalt pilkavad teda,
aga saavad hiljem temaga liigagi
tuttavaks. Üht, Kyllikkit, keda ta
kosima on tulnud, ei saa ta heaga
oma nõusse ja seepärast lõpuks
röövib neiu, tõmmates ta vägisi
rekke, ja kihutab minema. Kyllikki
nutab ja halvustab eriti
Lemminkäise sõjahimu;
Lemminkäinen tõotab mitte
kunagi minna sõtta, kui Kyllikki
tõotab mitte iialgi joosta külasse
pidule; kumbki kinnitab seda
vandega. Lemminkäise ema
rõõmustab noore mõrsja üle.
C. E. Sjöstrand, Kyllikki,1879, kips, 20 cm,Ateneum
Ema püüab kõigiti oma poega takistada, öeldes teda seal surma saavat; Lemminkäinen viskab pead sugedes harja trotslikult käest ning kuulutab, et harjast samal ajal veri
voolab kui temast endast. Ta kindlustab ennast nõidushädade vastu, läheb teele, saabub Põhjalasse ja laulab iga mehe
Põhjala toast välja; ainult ühe, ilge karjase jätab ta laulmata.
12. runo: Kyllikki unustab vande ja läheb külla, Lemminkäinen vihastab ja otsustab naise kohe maha jätta ning läheb Põhja neidu kosima.
Lemminkäise kosjareis Põhjalasse
Lemminkäise teenetööd13. runo: Lemminkäinen
palub Põhja eidelt tütart; eit määrab temale esimeseks
teenetööks Hiie hirve kinnipüüdmise.
Lemminkäinen läheb ülemeelikult hirve ajama,
kuid saab varsti meelepahaga näha, et hirve
nii umbropsu kätte ei saagi.
Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen, 1899
Lemminkäise teenetööd ja surm
14. runo: Tavaliste jahimehe-loitsude ja palvetega kaunilt
paludes saab Lemminkäinen viimaks hirve kätte ja viib
Põhjalasse. Teiseks tööks määratakse talle püüda kinni Hiie
tulisuu ruun, kelle ta püüabki ja Põhjalasse viib. (Jätkub...)
Akseli Gallen-Kallela, Surnud Lemminkäinen, 1896
14. runo (jätkub): Lemminkäise kolmandaks ülesandeks on ambuda luik Tuonela jõelt.
Lemminkäinen tuleb Tuonela jõele; seal luurab teda põlatud karjus, surmab ta ja viskab Tuone koske.
Pärast seda raiub Tuone poeg ta surnukeha tükkideks.
Hugo Simberg, Tuonela luik
Lemminkäise ema15. runo: Ühel päeval hakkab Lemminkäise kodus harjast verd
tilkuma; sellest aimab ema juba poja surnud olevat, tõttab Põhjalasse ja nõuab Põhjala eidelt, kuhu see Lemminkäise on
pannud. Põhjala emand ütleb viimaks, mis tööle ta Lemminkäise on saatnud, ja päike annab ligemat teatust Lemminkäise
surmast. Lemminkäise ema läheb, pikk reha käes, Tuone kose alla, riisub vett, kuni saab kõik poja keha tükid kokku, sobitab
need ühte ja kohendab neist loitsude ja võiete abil Lemminkäise jälle endiseks. Ellu ärganud, jutustab Lemminkäinen, kuidas ta
Tuonela jõel surmati, ja läheb ühes emaga koju.
Akseli Gallen-Kallela, Tuone jõgi, 1903
Tuone jõgi eraldab surnuteriiki Tuonelat elavate maailmast.
Tagaplaanil on Tuone luik – müütides ootab luige tapjat surm.
Surnuteriigi valitseja on Tuoni, tema tütar on jõel ülevedajaks (vrd
Styxi jõgi antiikmütoloogias).
R. W. Ekman, Lemminkäise ema Tuone jõel, 1862
“Siisap eite Lemminkäise
võttis see reha vasese, /
riisuskeli poegadasa
kosesta kohisevasta, /
virrasta vulisevasta. Riisus,
riisus, ei ta leia. / Alamalle
astelekse: astus põlvini
mereje, / sukapaelani
sulaje, vöösta saadik vee
siseje. / Riisuskeli
poegadasa piki Tuonela
jõgeda, / vastu vooluda
vedasi. Vedas korra, tõmbas
teise: / särgi kätte sai
pojasta, hame
meelehaiguseksi; / vedas
veelgi teise korra: sukad
sai, kübara leidis, / sukad
suureksi mureksi,
meelekurbuseks kübara.”
Akseli Gallen-Kallela
Lemminkäise ema, 1897Tegu on Gallen-Kallela kõige kuulsama maaliga. Enne maalil kujutatud hetke on Lemminkäinen tapetud ja tema tükid on heidetud Tuone jõkke. Ema on riisunud Ilmarise valmistatud rehaga poja tükid veest ja need kokku loitsinud. Ema pilk on suunatud üles, ta ootab mesilast, kes tooks mett ülijumal Ukkolt. Mesi äratab ta poja jälle ellu. (Müütides Lemminkäinen ellu ei ärka.) Taamal Tuone luik.
R. W. Ekman, Väinämöinen laulab kuuse ladvast loitsusid
Laeva ehitamine. Tuonelas käimine
16. runo: Väinämöinen saadab Sampsa
Pellervöise laevapuid otsima, raiub neist
vene ja vajab kolme sõna. Kui ta sõnu ei saa
mujalt, läheb Tuonelasse, kus teda püütakse
kinni hoida. Väinämöinen oma nõiavõimuga
pääseb siiski Tuonelast, tagasi tulnuna
hoiatab kõiki omal tahtel sinna minemast ja
jutustab, kui vilets ja kohutavas seisukorras
pahad inimesed seal asuvad.
Vipuses käimine
17. runo: Väinämöinen läheb Antero
Vipuselt sõnu saama ja äratab Vipuse pikast
unest maa all. Vipunen neelab Väinämöise ja
too hakkab teda kõhus kõvasti vaevama.
Vipunen arvab juba mitmesuguseid haigusi
kõhtu saanud ja püüab neid paljude
sünnilugude, loitsude, manangute ja
hirmutustega välja ajada, aga Väinämöinen
lubab enne mitte minna, kui ta saab Vipuselt
vaja olevad venetegemise sõnad. Vipunen
laulab kõik oma tarkused Väinämöisele; siis
tuleb see kõhust uuesti üles, jõuab
venepaigale ja viib töö lõpule.
Antero Vipunen “Ise värsikas Vipunen, mees vana,
võluvägeva, / too lamas loitsudega,
võluvärssidel vedeles; /.../ Jo tulekse
Väinämöinen, tõmbas mõõga, rapsas raua /
tupesta tugevnahasta, vöö vaskise vahelta, /
raius haava õlgadelta, kõivud kulmudelt
koristas, / lepad laiad lõugadelta,
pajupõõsad palgeeilta. / Ajas rautase
kõrendi suhu Antero Vipuse, / igemeisse
irvakaisse, lõugesse lodisevaisse. / Sõna
ütles, nii nimetas: “Ärka jo, mehe sa orja, /
maa alla magalemasta, unda pikka
põõnamasta!” / See oli värsikas Vipunen,
kohe ärkasi unesta, / tundis pistevat
pahasti, kibedasti kiusa’avat, / pures
raudset ta kõrendit, pures päälta pehme
raua. / Sääl siis vana Väinämöinen suu
kõrval seistessaie / supsas teisella jalalla,
vasemal endi veereteli / suhu Antero
Vipuse, lupsas lõugade vahele. / Kohe
värsikas Vipunen suu avasi suuremaksi, /
lõugu suuri laiuteli, mehe neelas mõõga
seltsis, / kulksas kurkuja süvaje vana targa
Väinämöise.” (17. runo)
Väinämöise vene
Võistu kosimine
18. runo: Väinämöinen
purjetab oma uue venega Põhja
neidu kosima. Ilmarise õde
näeb ja küsitleb teda rannalt,
saab teada tema teekonna sihi
ja tõttab oma vennale ilmutama,
et tolle varem teenitud mõrsja
Põhjalas on hädaohus.
Ilmarinen seab end valmis ja
tõttab hobusega randa mööda
ka Põhjalasse. Põhjala emand,
nähes kosijaid tulevat, soovitab
tütrel minna Väinämöisele.
Tütar ise lubab minna Sampo
tagujale Ilmarisele ja vastab
Väinämöisele, kes juba on
jõudnud tuppa tulla, et ta
temast ei hooli.
Akseli Gallen-Kallela, Ilmarinen kündmas Ilmarise teenetööd.
Kihlus
19. runo: Ilmarinen tuleb Põhjala tuppa,
küsib tütart ning määratakse
hädaohtlikele teenetöile. Põhja neiu nõuannete
abil saab ta tööd õnnelikult tehtud:
künnab esmalt ussipõllu, toob teiseks koju Tuone
karu ja Manala hundi, püüab kolmandaks kole
suure haugi Tuone jõest. Põhjala emand lubab ja
kihlab oma tütre Ilmarisele. Väinämöinen
tuleb pahal meelel Põhjalast tagasi ja
hoiatab igaüht minemast võistu kosima ühes noorema rivaaliga.
.
Aleksander Novosjolov, Põhjala tütar
Pulmavalmistused
20. runo: Põhjalas tapetakse määratu suur härg
pulmadeks, tehakse õlut ja valmistatakse pulmatoite.
Saadetakse käskjalad pulmalisi kutsuma;
Lemminkäinen üksi jäetakse kutsumata.
Põhjala pulmad
21. runo: Peigmeest ja peiu saatjat võetakse Põhjalas
vastu. Külalisi söödetakse-joodetakse rikkalikult.
Väinämöinen laulab ja tänab pererahvast.
Mõrsja itketamine
22. runo: Mõrsjat valmistatkse minekuks ja
tuletatakse meelde nii endisi kui ka tulevasi
pärvi.Mõrsja muutub murelikuks. Mõrsjat itketakse.
Mõrsja itkeb. Mõrsjat lohutatakse.
Mõrsja õpetamine. Kerjuseide lugu
23. runo: Mõrsjat õpetatakse ja antakse nõu, kuidas
tal tuleb mehe kodus elada. Vana kerjuseit jutustab
oma elusaatusest tüdrukuna, mehe kodus ja sealt
lahkumise järel.
R. W. Ekman, Põhjala pulmad
“Nüüd tuleb mõrsjat õpetada, /
nõu anda neidiselle. /.../ Kui
lähed talusta siita,/ muud kõik
asjad meeles hoia, / need sa
kolm koju unusta: / pärast-
päevased uneksed, /ema
arma’ad sõnaksed, / iga kirnu
koorekesed! / Kõike muuda
meeles hoia, / unekott aga
unusta / koduseile tüttareile, /
koduahju hoidijaile! / Jäta laulud
lautsi pääle, /iloviisid
akkenaile, / neiu viisid kõik
vihale, / tujud narrid
nartsudelle, / pahad kombed
ahju pääle, / laiskus põrmanda
prügije! /.../ Ikka peab minil
olema / pää tark, tasane meeli, /
alati aru terava, / mõte selge
muutumata, / õhtulgi veel silmad
virgad / tulevalgust valvamaie, /
hommikul jo kõrvad ergad /
kuke häälta kuulamaie.” (23.
runo)
Karl Eneas Sjöndstrand, Ilmarinen, 1886 Peiu õpetamine. Mõrsja hüvastijätt
24. runo: Peiule antakse nõu, kuidas tal tuleb mõrsjat kohelda, ja keelatakse teda pahasti
pidamast. Vana kerjustaat jutustab, kuidas tema vanasti sai oma naise lahkeks. Mõrsja kõneleb vesisi
silmi, et ta nüüd peab eluajaks lahkuma oma sünnikodust, ja jätab kõigiga hüvasti. Ilmarinen
tõstab mõrsja oma rekke, läheb teele ja jõuab kolmanda päeva õhtul koju.
“Ära sa, peigu, poisikene, / pea neiduda pahasti, / orjaroosal õpetele, / nahkaroosal nüpeldele, / vitsal
viiel vingutele, trepi pääla tuuseldele! /.../ Anna nõu sa neiulesi, / õpetele õunadasi, / anna nõu tal voodi
äärel, / ukse taga ukse õpetele, / üksi aasta kummassagi, / üksi aasta suusõnalla, / teine pilgulla
pahalla, / kolmas kanna löömisega! “ (24. runo)
Nooriku kojutoomine. Väinämöise teine Tuonelas — käik
25. runo: Peigu, mõrsjat ja saajarahvast võetakse vastu Ilmarise kodus. Pulmalisi söödetakse,
joodetakse rohkesti; Väinämöinen laulab ja tänab peremeest, perenaist, isameest ja muid pulmalisi.
Pulmast tulles murdub teel Väinämöise regi, ta parandab selle ja sõidab koju.
R. W. Ekman, Lemminkäinen tulejõel, 1866
Lemminkäise reis Põhjala
pulma
26. runo: Lemminkäinen, pahane,
et teda on pulma kutsumata jäetud,
otsustab siiski minna Põhjalasse,
hoolimata oma ema keelust ja
paljudest surmadest, mida ema
ütleb temal ees olevat. Läheb teele
ja pääseb oma tarkusega läbi
kõigist surmakohtadest.
Kahevõitlus
27. runo: Lemminkäinen tuleb
Põhjalasse ja käitub mitmel viisil
ülemeelikult. Põhjala peremees
vihastab. Kui ta ei võida
Lemminkäist loitsimises, kutsub ta
mõõgavõitlusele. Kahevõitluses
lööb Lemminkäinen Põhjala
peremehel pea maha.
Kättemaksuks kutsub Põhjala
emand tema vastu sõjaväe.
R. W. Ekman, Lemminkäinen tulejärvel, 1866
Lemminkäise
põgenemisretk
28. runo:
Lemminkäinen
põgeneb kiiresti
Põhjalast, tuleb koju ja
pärib emalt, kuhu ta
võiks peitu minna
Põhjala väe eest, mis
pidi varsti tema vastu
tulema. Ema noomib
teda Põhjalasse mineku
pärast, soovitab mõnd
hädaohtlikku
pääsupaika ja viimaks
mitme mere tagust
saart, kus ka isa suuril
sõja-aastail rahus on
elanud.
Karin Boye, LemminkäinenLemminkäinen saarel
29. runo: Lemminkäinen purjetab üle mere ja
jõuab õnnelikult saarele. Elab saarel liiga
julgesti tüdrukute ja muu naisväega, mistõttu
mehed vihastavad ja otsustavad ta surmata.
Lemminkäinen läheb kiiresti pakku ja lahkub
saarelt nii enda kui ka neidude suureks
kurbuseks. Merel purustab suur torm
Lemminkäise vene, ta ise pääseb ujudes
maale, saab uue vene ja sõidab sellega
koduranda. Näeb, et kodu on põletatud,
arvab, et ema on surmatud, ja hakkab nutma
ja halama. Ema siiski elab kaugel laanes.
Merel purustab suur torm Lemminkäise vene,
ta ise pääseb ujudes maale, saab uue vene ja
sõidab sellega koduranda. Ema jutustab,
kuias Põhjala vägi on toad tuhaks teinud.
Lemminkäinen lubab teha uued toad ja kätte
maksta Põhjalale oma vaeva eest. Ta jutustab
emale oma lõbusast elust saarel.
Akseli Gallen-Kallela, Imatra talvel
Lemminkäinen ja Tiera
30. runo: Lemminkäinen läheb oma endise
sõjaseltsimehe Tieraga Põhjalasse sõdima.
Põhjala emand saadab kõva pakase ta vastu.
Pakane külmab nende laeva merele ja
peaaegu oleks külmanud ka laevamehed, kui
Lemminkäinen poleks suutnud pakast
tõhusate manangutega tõrjuda.
Lemminkäinen oma kaaslasega kõnnib mööda
jääs randa, hulgub kaua haledas seiskorras
mööda laant, kuni viimaks jõuab koju.
“ Siisap lustlik Lemminkäinen, / ise kaunis
Kaukomieli, / tegi hooltesta hobused, /
muredesta mustad ruunad, / päitsed päevista
pahusta, / sadulad salavihasta. / Hüppas
selgaje hüvale, / hüva laugu laudijalle; / ajada
kihutelekse, /Tiera, tuttava ühessa. / Ajas
rannad raksutelles, / liivarannad lõksutelles /
ema helde’e koduje, / seltsije vana vanema. /
Sinna Kauko nüüd kaotan, / lasen loosta
eema’alle, / Tiera teele toimetelen / kodu
poole kulkemaie. / Ise viisi vean mujale, /
lükkan teisele rajale.” (30. runo)
Recommended