252

Mehhiko – kolm tuhat aastatkõrgkultuuri

Tarmo Kulmar

Soov kunagi külastada Mehhikot oli mul küpsenud juba palju aastaidtagasi. Võimaluste saabumist aga võibki ootama jääda, niisiis otsusta-sin asja ära – minna 1998. a oktoobris, ajal, mil kuumus on järeleandnud, vihmaperiood lõppenud ja ka turiste vähem ning hinnad see-tõttu odavamad. Rahaotsingud algasid juba tükk aega varem ja nagutavaliselt, lõppesid enamasti edutult. Siiski abimehi leidus ja siinko-hal tänaksin eriti õp dr Andres Tauli Torontost, Volkswagen-StiftungitSaksamaalt, aga ka TÜ rektori fondi.

Viisa taotlemine osutus eriti keeruliseks. Mul ja kaasa sõitval üli-õpilasel Margusel oli küllakutse Mehhiko rahvusülikooli (UniversidadNacional Autónoma de México) Antropoloogia Instituudist, kuid kunatahtsime kohapeal olla poolteist kuud, siis nõudis Helsingis asuv Meh-hiko saatkond, et kutsuja pool hangiks Mehhiko välisministeeriumistvastava loa Mehhiko reisipasside väljakirjutamiseks – ainult viisadestei piisanud. Tavalise viisa 2 nädalaks oleks saanud väga hõlpsasti,nüüd aga tuli vahetada kolmnurgas Ciudad de México – Helsingi –Tartu loendamatuid fakse, sest asjaajamine venis, nagu see seal maalikka kombeks on. Väga suur aitäh Peruu Vabariigi aukonsulile Eestishr. Ricardo Mateo Durandile, kes pidas minu eest saatkonna kiirestikõnelevate ametnikega mitu väga olulist telefonikõnet ja kes aitasredigeerida mu hispaaniakeelsete ettekannete tekste. Viisale ja reisi-passile tuli Helsingisse isiklikult järele minna, kus sõbralik konsul

253

ka pöidlajäljendi reisipassi vajutada laskis. Viisateenus läks ühele ini-mesele kokku maksma umbes 550 krooni.

Teekond algas 21. oktoobril Tallinnast üle Helsingi ja Frankfurdi.Lend ookeani kohal vältas 10 tundi, seda aitas leevendada Lufthansaväga inimsõbralik teenindus. Lufthansa reisijad tohtisid sihtpunktisotse loomulikult läbida rohelise tollikoridori. Samal ajal maandunudVenemaa lennukompanii kliendid suunati aga punasesse, kus kuulda-vasti toimus väga põhjalik läbiotsimine. Ka piiriületamine möödusprobleemideta ning pärast rahavahetust (1 USD=10 peesot) algas soodsahotelli otsimine. Igal juhul läks õnneks – lausa ajaloolises linnakes-kuses paiknevas hotellis Lafayette maksab mugav kahene tuba 110peesot!

Veidi arvandmeid: Mehhiko Ühendriikide pindala on ca 1 972 000km² (võrdluseks Eesti 45 000 km²). Seal elab 93 miljonit inimest ehk56 eri rahvast, neist enamikul on oma keel. Ühiskeelena kasutataksemuidugi hispaania keelt. Rassiliselt on seal 75% mestiitse, 15% pu-hastverd indiaane ja 10% valgeid. Mehhikos on 31 osariiki.

Pealinn Ciudad de México on maailma suurim linn, kus koos ees-linnadega elab ca 22 miljonit inimest. Halva ilma ja kuumaga on pea-linn mattunud sudusse. Meil vedas – oli palju ilusaid päikesepaistelisiilmu. Kogu Mehhiko orukauss on täis ehitatud – nüüd on võimalikainult veel kas kõrgusesse pürgida või maasse kaevuda. Kõige muga-vam ja odavam liiklusvahend on metroo, kus peab küll kogu aeg tas-kuvargaid passima, aga ka taksod (Volkswagen-põrnikad) ei ole kallid.Küll aga võivad nad kergesti ummikutesse sattuda. Inglise keelt mõis-tetakse vähe ja hispaania keeles suhtleja leiab ka hoopis soojema vas-tuvõtu kui jänkimeheks peetav. Inimesed on lihtsad, loomulikud, va-hetud ja sõbralikud. Muide, kerjuseid leidub palju, aga nad ei haise jaon puhtalt riides! Nimelt on omavalitsused valmis investeerima avali-kesse duššidesse ja pesumajadesse, kus vaesed kaaskodanikud lausamuidu oma sanitaarvajadusi saavad rahuldada, sest mõistetakse, etepideemiatega võitlemine läheb mitu korda kulukamaks.

Keset linna asetseb Tiananmeni, Püha Peetruse ja Punase välja-ku järel pindalalt maailma neljas väljak – Zócalo, mida ümbritsevadRahvuspalee, Ladina-Ameerika suurim ja vanim katedraal ning tei-sed esindusrajatised. Õhtuti võib Zócalol kuulda asteegi tantsijate trum-mikõminat. Sealt ei ole palju maad ka Suure Templi varemeteni.

Asteegid saabusid Mehhiko orgu 13. sajandil. Nad nimetasid endidmüütilise hõimupealiku Mexitli järgi mexica. Asteekide teekond oli

MEHHIKO

254

alanud 11. saj keskel Põhja-Mehhikos asunud legendaarsest algko-dust Aztlanist. Kaheksast hõimust koosnev hõimuliit rääkis nahuakeelt. Soisele järvesaarele rajasid nad Tenochtitláni linna, mille ehi-tamise juures tuli lahendada keerukaid tehnilisi probleeme. Diplo-maatia ja sõdade abil tõusis Tenochtitlán 15. saj esimesel poolel Meh-hiko oru linnriikide seas juhtpositsioonile. Loodi sõjaline linnade liit,konföderatsioon, mille võimukeskus asus Tenochtitlánis, käsitöö- jakaubanduskeskus Tlacopánis ja kultuuri- ning hariduskeskus Texcocos.15. saj lõpuks valitsesid asteegid Mehhiko keskosa Atlandi ookeanistVaikse ookeanini. Tekkis impeerium, milles asteegi linnriigid olidmoodustanud föderatsiooni, alistatud hõimud olid aga ikestatud võrd-lemisi lõdva konföderatiivse sidemega. Riigi 38 piirkonda, kus tegut-ses arvukas ametnikeaparaat, tasusid keskvõimule korrapäraselt an-damit. Võimupüramiidi tipus oli pärandatava võimuga keisertlacatecuhtli, kes juhatas eelkõige sõjaväge. Tsiviilasjadega tegelesasevalitseja.

Asteegi ühiskonnas oli tekkinud päritavate tiitlitega ülikkond. Nadolid maksudest vabastatud ja neile usaldati kõrged riigi- ja sõjaväe-ametid. Lihtasteeke nimetati lihtsalt “töötajad”, kes olid rahuajal ta-lupojad, sõja korral aga teenistuskohuslased. Sõjakäigul osaleti mee-leldi, sest vapruse abil oli võimalik tõusta ühiskonna ladvikusse. Kaup-mehed moodustasid omette suletud ja privilegeeritud seisuse. Maatatalupojad olid palgasulased, madalaimal astmel aga orjad. Orjusse lan-gesid kurjategijad või võlgnikud, kes võisid end ka vabaks osta. Ena-mik orjadest olid siiski mitteasteekidest sõjavangid, keda reeglina ootassurm ohvrialtaril.

Sõjal oli peale poliitiliste eesmärkide veel oluline usuline ülesan-ne – ta oli vahend inimohvrite hankimiseks. Sõda peeti rangete reeg-lite kohaselt. Eesmärgiks ei olnud vaenlase tapmine, vaid vangista-mine. Vangid leppisid nurisemata oma saatusega, sest uskusid endsaavat igavesse õndsusesse päikeseriigis. Kui vaenutegevust polnud,pidasid asteegi linnad omavahel ohvrite saamiseks ka pseudosõdu –nn lillesõdu. Loomulikult tõusid konföderatsiooni liikmesriigid alata-sa keskvõimu vastu üles, mistõttu oli nn pärissõdade esmasihiks riigiviimastel aastakümnetel eelkõige mässude mahasurumine. Teravne-nud sisevastuolusid kasutasid asteekide alistamisel edukalt ära his-paanlastest vallutajad.

Asteekide usundis oli tuhandeid jumalusi. Ülim Looja ja jumalateisa oli mees- ja naispoolt sisaldav Ometeotl. Asteegid pidasid oma hõi-

Tarmo Kulmar

255

mu sõja- ja peajumalaks Huitzilopochtlit. Panteonis olid tähtsal kohalveel kultuuriheeros, tuulte- ja vihmajumal Quetzalcoatl, saatuse- jasurmajumal Tezcatlipoca ning viljakuse- ja elustava vihma jumalTlaloc. Nende võimuvaldkonnad olid piirkonniti erinevad. Kõige enamoli siiski mitmesuguseid põlluharimisega seotud viljakusejumalusi.Jumalate toiduks peeti inimverd ja asteegid lugesid oma kohuseksneile seda pidevalt pakkuda. Jumalate katkematu toitmine pidi ärahoidma ka maailmalõpu. Levinuim ohverdamisviis oli elusa ohvri rin-nakorvi lõhestamine ja südame väljarebimine tempelpüramiidi tipus.Ohverdati eelkõige terveid ja tugevaid mehi, harvem naisi või lapsi.Kroonikute andmeil olevat hispaanlased Tenochtitláni peatempli juu-rest leidnud üle 130 000 kolju.

Samas oli asteekidel väljapaistev vaimukultuur. Neil olid riigi pooltülalpeetavad avalikud koolid – nn kutsekoolid lihtrahva ja eliitkoolidülikute lastele. Viimastes õpetati ajalugu, usundit, sõjakunsti, riigi-valitsemist, matemaatikat, astronoomiat ja retoorikat. Asteegi meta-füüsiline filosoofia oli võrreldav Euroopa antiik-, kesk- ja varauusajaparimate saavutustega. Astronoomid olid loonud 2 erinevat kalendrit:365-päevase päikesekalendri ja 260-päevase nn püha kalendri.Misteekidelt võeti üle piktograafiline kiri, mille märke kirjutati par-gitud hirvenahale või agaavikiududest paberile. See võimaldas luuarikkaliku kirjanduse – luulet, proosat, näidendeid. Ka juveliirkäsitöödõpiti Lääne-Mehhiko vanadelt rahvastelt. Käsitöölised lõid võrratuidkuldehteid, mosaiike ja tikandeid, arhitektuuris jõuti kõrge inseneri-meisterlikkuseni. Tenochtitlán oli 1519. aastal korrapäraselt planee-ritud, mitmekordsete majade, sillutatud tänavate ja kivist veejuht-metega suurlinn, kus elas üle poole miljoni inimese.

Nahua keelest on meieni kandunud kaks mõistet: chocolatl‘šokolaad’ ja tomatl ‘tomat’. Mehhikos tutvusid eurooplased maisi,kakaoubade, tubaka ja kalkuniga.

Tänapäeva Ciudad de México kesklinnas on muidugi väga paljuvaatamisväärset. Muistseid asteegi varemeid on säilinud üksikuteskohtades – nn Kolme Kultuuri väljakul, paari metroojaama saaliseksponeerituna ja muidugi eelkõige Suure Templi muuseumis, kusvõib imetleda nii leiumaterjali kui ka jalutada mööda sillakesi välja-kaevatud ala kohal. Muuseumidest on tähelepanuväärseim Rahvus-lik Antropoloogiamuuseum – üks otstarbekaimalt ja samas atraktiiv-seimalt kavandatud arheoloogia- ja etnoloogiamuuseume maailmas.Saale läbides saad alates esiajast kuni conquista’ni märkamatu ringi

MEHHIKO

256

peale teha, siis tunnikese puhata kohvikus, raamatukaupluses või rah-vamuusikakontserdil ja lõpuks, kui jaksu on, ka nüüdisaegset etno-graafilist kunsti imetleda. Zócalo ja Alameda pargi ümbruskonnas onmuidugi palju teisi arheoloogia- ja kunstimuuseume. Kindlasti ei to-hiks jätta vaatamata 20. sajandi esimese poole kuulsate Mehhiko kunst-nike nn muralistide koolkonna taieseid. Alameda pargi kõrval aset-seb Diego de Rivera majamuuseum, aga suured ajalooteemalised sei-napannood on välja pandud presidendipalee trepikojas ja avalikes saa-lides. Kui just ei toimu riiklikku üritust, siis on sissepääs paleessevaba. Omaette elamuse saab kirikutes. Nende välisfassaadid on ime-liselt nikerdatud, keskväljaku ääres paiknev katedraal on oma küm-nete kabelite ja kuldsete altaritega suurim ja vanim kogu Ladina-Ameerikas.

Pealinna servast ca 50 km põhja pool on Mehhiko kiltmaa Mesetavanima kõrgkultuuri – Teotihuacáni varemed. Sinna pääsemiseks tulebsõita metrooga Põhja bussijaama, kust väljub hõbehalle 1950-ndateaastate aegse välimusega sõidukeid iga 20 minuti tagant. Pilet onimeodav ja juht teeb lisaks tõelist rallit, nii et kohale jõuab kärmesti.Teotihuacán oli muistse Mehhiko suurim religioosne keskus, millerajajad on kadunud nimetuina ajaloo hämarusse. Selle kultuuri õitse-aeg oli 1.–7. saj pKr. Pärast neid ilmusid sinna piirkonda tolteegid,hiljem võtsid kultuspaiga üle asteegid. Linna nimi tähendab asteegikeeli “koht, kus inimene muutub jumalaks”. Selline tunne valdab katänapäeva inimest. Kahel pool laia 2 km pikkust kultusrongkäikudetänavat – nn Surnute teed – kõrguvad püramiidid, templid ja paleed.Sissepääsu juures on Quetzalcoatli tempel ähvardavate maopeadegamüüril, kilomeeter maad eemal kõrgub maailma suurima massigapüramiid, mille kõrgus on 63 m ja külje pikkus 225 m. Mida lähemalejõuda, seda määratumaks ta muutub. Pildistamiseks tuleb jääda mõist-likule kaugusele, et objekt ikka objektiivi ära mahuks. Astmikpüra-miidi tippu ronimine võtab treppide laiusest hoolimata pool tundi aega,sest kõik kohad on jaapani turiste täis ja astumisruumi lihtsalt ei ole.Natuke vähem kui kilomeeter edasi on veidi väiksem püramiid –Kuupüramiid, mille ees laiub tseremooniaväljak. Seda ümbritseb hulktillukesi püramiide. Tippu jõudnuna on seal hea pikutada ja sinisttaevast vaadata, mida pealinnas eriti tihti ei näe. Peab ainult seljako-ti külje alla panema, sest püramiidi välispinnast ulatuvad välja ham-bulised kivinukid.

Tarmo Kulmar

257

Teotihuakaanlased olid head põlluharijad, pottsepad, kangakudu-jad ja maalijad. Ühiskonda valitses preesterkuningas, vihmajumalaülempreester. Aastatuhande teisel poolel selles piirkonnas võimu haa-ranud tolteegid, kes rajasid Tolláni linna, olid võrratud arhitektid,kunstnikud ja administraatorid, nende kuninganimistu ja müütilineajalugu on hilisemate kroonikate läbi säilinud. Nende kuulsaim valit-seja Ce Acatl Topiltzin ehk Quetzalcoatl (Sulismadu) astus troonile925. a ja pidi usutülide tagajärjel koos oma pooldajatega pagema Meh-hiko lõunaossa Yucatáni poolsaarele. Ilmselt andis see ajalooline tõikpõhjuse asteekide lahkunud ja tagasi pöörduda lubanud kultuurihee-rose müüdi tekkeks.

Nädal pärast Mehhikosse jõudmist asusime teele riigi lääneossaOaxacasse. Suisa päise päeva ajal, teel Lõuna bussijaama tuli metroo-sõidu ajal tahtmatult ka andamit maksta. Sel ajal, kui silmitsesin va-guni seinal olevat silti “Ettevaatust! Olge pakkide suhtes tähelepane-likud!”, nõrgenes korraks mu tähelepanu süles oleva väiksema selja-koti suhtes (suur kott oli seljas ja väiksemat tuli harilikult kandarinnal). Korraga juhiti mu tähelepanu sellele, et kott on pealt lahti.Kartused osutusid tõeks: nobenäpp oli välgukiirusel omandanud nokk-mütsi ja ühe fotoaparaatidest, õnneks küll vana, odava ja äsja alusta-tud filmiga. Teine kaamera oli peidetud koti põhja ja seda ta kätte eisaanud. Ühest õppetunnist piisas: edaspidi valmistasin taskuvaraste-le pettumuse.

Oaxaca, mis paikneb mägede vahel orus, tervitas meid päikese-paiste ja eresinise taevaga. Linn on ehitatud juba 16. sajandi esimeselpoolel. Sellest ajast on säilinud mitmeid koloniaalstiilis ehitisi: kunikahekorruselistel majadel on vähe väljapoole avanevaid aknaid jaruumid asetsevad ümber siseõue patio, kus kasvab põõsaid ja sulisebpurskkaeve. Üheks vanimaks hooneks on Mehhiko vallutaja HernandoCortese maja. Tänuks Hispaania kroonile osutatud teenete eest an-netati Cortesele ju Oaxaca markii tiitel. Vahetasime seal kaks kordahotelli, sest esimeses ei õnnestunud aknast kostva tänavakära tõttuöösel magada. Teises saime toa ülakorrusele ja vaatega siseõuele,pealegi oli õhtuti mõnus terrassil istuda ja valge-kollastes toonideslinna taga kõrguvaid uduseid mäenõlvu imetleda. Keset linna, kated-raali ja arheoloogiamuuseumi lähistel oli loomulikult rohelusse up-puv Zócalo, mida ümbritsesid kenad kohvikud. Eriti meeldiva teenin-dusega oli soodsate hindadega La Primavera, mille kelneritele melõpuks meeldegi jäime.

MEHHIKO

258 Tarmo Kulmar

Foto 3. Üks Teo-tihuacáni püramii-didest nn. Surnutetänava ääres.Autori foto, 1998.

Foto 1 (üleval).Bonampaki seina-maailngud. Rekonst-ruktsioon MehhikoRahvuslikus Antropo-loogiamuuseumis.Autori foto, 1998.Foro 2 (vasakul).Teotihuacáni Päikese-püramiid. Autori foto,1998.

259MEHHIKO

Foto 4. ÜksMonte Albánipüramiididestloojanguval-guses.Autori foto,1998.

Foto 5.Oaxaca kal-mistu. Autorifoto, 1998.

Foto 6. Rah-v a p e o l i s e dOaxa surnu-tepühal.Autori foto,1998.

260 Tarmo Kulmar

Foto 7 (vasakul).Olmeegi hiigelpeaV i l l a h e r m o s a s .Autori foto, 1998.

Foto 8 (all).Palenque palee jatähetorn. Autorifoto, 1998.

Foto 9. Raid-kirjade tempelP a l e n q u e s .Autori foto,1998.

261MEHHIKO

Foto 10. Kukul-kani püramiid(El Castillo)Chichen Itzas.Autori foto,1998.

Foto 11. Nn.Sõdurite tempelChichen Itzas.Autori foto,1998.Foto 12 (all).Uxmal: pooleldilahti kaevatudSuure püramii-di peatrepp.Autori foto,1998.

262

Oaxaca ümbruses asetses I aastatuhandel tähtis kultuurikeskus.Sapoteegid rajasid mäeplatoole akropolisarnase kultuslinna MonteAlbáni, mille aastail 1931–1933 avastas arheoloog Alfonso Caso. Sõit-sime sinna väikese bussiga, mis oli täis enamasti ameerika turiste.Tähtsaimad ehitised ääristavad neljast küljest hiiglasuurt väljakut.Seal on hulk astmikpüramiidi-kujulisi väikesi templeid, ohvrialtareid,bareljeefidega kivisambaid, kõrgeimal kohal kõrgub hiiglasuur pea-tempel ja palee. Algul kuulasime meiegi püramiiditrepil istudes giidikohati fantaasiarikast lobisemist, mida katkestasid ameerika daami-de eksalteeritud hüüatused Really? ja Oh, my God! Kui olin paar kor-da hispaania keeles mõne asja kohta täpsustuse teinud, muutus eks-kursioonijuht oma väljendustes veidi ettevaatlikumaks, mis aga ka-handas jälle ameeriklaste huvi. Lõpuks läksime omapead vaatama.Meiega liitus ka üks California noormees, kes kohalikke olusid ja aja-lugu hästi tundis. Tema nimi oli Mike. (Huvitaval kombel kõik USAnoormehed, kellega me reisil tuvusime, olid Mike’id).

Monte Albáni tähtsaimateks muististeks on aga avastamisajal äär-miselt aareterohked olnud ligi 150 maa-alust hauda. Kullast ja vääris-kivist hauapanused on nüüd loomulikult muuseumides kindla valveall, kuid hauakambreid võib praegugi seirata. Kambrid olid ehitatudkivist ja imiteerisid koopaid. Nimelt uskusid sapoteegid, et nad onesiajal tulnudki maailma koobastest ja kunagi peavad allilma jälletagasi pöörduma. Hauakambrid olid kaunistatud seinamaalingutegaja kaetud suurte kiviplaatidega. Eriti kuulus on haud nr 7 (avastami-se järjekorranumber!), mille rikkusi võis rahumeeli võrrelda Egiptu-se Tutanhamoni viimse puhkepaiga omadega. Monte Albáni aarethoitakse Oaxaca osariigi arheoloogiamuuseumis. Muide, kui läksimelinnas muuseumi otsima, siis plaan juhatas muidugi veidi viltu, ja kuisisse astusime, väitsin enesekindlalt, et ega see väike muuseumike-ne siin kiriku kõrval kindlasti see õige ei ole. Kui aga osaliselt ekspo-neeritud haua nr 7 aarde juurde jõudsime, pidin oma eksitust tunnis-tama. Viibisime ekskursioonipäeval linnavaremetes kuni õhtuni, loo-juva päikese tumeoranžides kiirtes õnnestus püramiiditrepistikelefektseid pilte teha. Äärepealt oleksime bussistki maha jäänud.

Veetsime kolmekesi koos Mike’iga La Primaveras päris lõbusa õhtu.Järgmisel päeval seiras kelner meid aukartlikult, sest kindlasti pol-nud ta väga tihti põhjaeuroopaliku õllemanustamisega kokku puutu-nud. Järgmisel hommikul saime kokku. Meil polnud midagi häda, agaMike, vaeseke, hoidis pead kinni, sest ta oli õlle juurde ka tequila'tproovinud. Siiski sõitis ta edasi ühte mägikülla filmivõtteid tegema ja

Tarmo Kulmar

263

rohkem me teda ei näinud. Olin öösel oma troopikakübara ühte ho-tellilähedasse kohvikusse unustanud, aga millegipärast ei leidnud manüüd enam kohvikut sealt, kus ta uskusin asuvat. Imekombel leidsi-me selle kohviku juhuslikult järgmisel päeval hoopis kaks kvartaliteemal ja ka kübar ulatati mulle pidulikult kätte. Ja see polnud ainuskord, kus me Mehhikos ausaid inimesi kohtasime.

Sapoteeke valitses prohvetlike annetega preesterkuningas, kelleresidents oli Yoopaas ehk Mitlas. Tal oli piiramatu võim, kuid temaigapäevaelu oli kammitsetud rohkete tabudega. Panteoni eesotsas olivihmajumalus Cocijo. Sapoteegid olid leiutanud algupärase hieroglüüf-kirja, mis on paraku suurel määral dešifreerimata. Sapoteekide naab-riteks ja kultuurilisteks pärijateks olid misteegid, kelle kultuur lõiõitsele 12. sajandil. Nende ühiskond koosnes pisikestest riigikestest,kuid ilmselt tänu tolteegi mõjudele olid misteegid võrratud käsitööli-sed ja juveliirid. Nad lõid piltkirja, mida on õnnestunud lahti mõtesta-da. Conquista ajast on säilinud ka mitu koodeksit (voldikraamatut),mis on andnud põhjalikku teavet misteegi rahva ajaloost kuni 17. sa-jandi keskpaigani. Piltkirja, kalendri ja kunstkäsitööoskused võtsidmisteekidelt üle hilisemad Mehhiko valitsejad asteegid.

Vahetult enne kõikide pühakute päeva ja surnutepüha pidustusi,mis langesid ka nädalavahetusele, käisime ära Mitlas. Vahemaa onüle 50 km, kuid mehhiklased armastavad kihutada. Nii olimegi enne-lõunal väikeses, üheainsa peatänavaga tolmuses kuumusest lõõska-vas linnakeses, kus võis näha rahumeelseid kohalikke elanikke, kesei kiirustanud kuhugi, mõningaid lärmakaid turiste, väärikalt habetraputavaid kitsi ja tusaseid puuviljakorvidega eesleid. Mõnesajameet-rise jalutuskäigu järel nägime imekena koloniaalajastu kirikut, millemõnusast jahedusest ei olnud tahtmist välja tulla. Selle kõrval oligimuistne varemetelinn. Mitla tähendab nahua keeli “igavese rahumaja”. Iidsete kujutelmade järgi asus siin sissepääs allilma – koopas-se, kust kunagi oldi välja tuldud. Kuumas ja kuivas kliimas on võrdle-misi hästi säilinud mitu suurt ühekorruselist paleed. Mitla arhitek-tuuri omapäraks on friisid seinte ülaosas – omalaadne astangspiraal,mis arvatakse olevat Sulismao – Quetzalcoatli pea lihtsustatud süm-boliks. Tänaseni on alles seinte roosakaspunane ja sammaste valkjas-hall toon ning osaliselt koguni seinamaalinguid. Kuna Mitla oli kariigi võimukeskus, siis võis ette kujutada kuningat tema hiilgava saat-jaskonnaga ülal palee sammaste ees seismas ja kiviplaatidega silluta-tud väljakule vaatamas, kuhu viis pidulik ja pompöösne lai trepp, et

MEHHIKO

264

kolonnides raudsel sammul marssivaid sõjamehi tervitada. (Kujutlus-pilt sarnanes kahtlaselt Wagneri ooperile).

Pärastlõunal, kui olime oma seljakotid kohaliku kangevõitu kee-lekaste mezcal’iga täidetud anumatega raskemaks teinud ja ühe lah-ke emanda söögimajas einestanud, meenus ootamatult, et järgmiselpäeval algavate pidustuste tõttu võivad rahavahetusbürood kindlastivarem suletud olla, meil oli aga kindlasti vaja paar reisitšekki peeso-deks muuta. Vaevu jõudsime tunnibussile. Nüüd selgus aga, et mille-gipärast hakkas bussijuhil väga palju aega olema. Ta loobus kihuta-misest, vahepeal pidas kinni ja lobises vastusõitva sõbraga, minamuutusin aga üha närvilisemaks. Kell oli juba pool kuus õhtul ja hä-mardus, kui Oaxaca eeslinna saabusime. Siin läksime maha ja võtsi-me takso, sest õhtuses tihedas liikluses oleks buss nagunii aeglaseltedasi saanud. Nüüd ei tulnud taksojuhile järsku meelde, kus see lä-him casa del cambio ‘vahetusmaja’ on, ja sõitsime (õnneks üsna kär-mesti) keskväljakule. Ja oh seda vedamist, vahetuskassa oli seekordseitsmeni lahti. Olime päästetud.

Järgmiste päevade traditsioonilised surnutepühaga seotud pidus-tused olid piisavalt kirevad ja uudsed, kuid ettekujutatuga võrreldessiiski kahvatumad. Öised rongkäigud, ilutulestik peakiriku ees, sur-ma ja surnutega seotud maskid, vabaõhuetendused – kõik see olimuidugi kena vaadata, kuid kippus üksluiseks muutuma. Leidsimeühel mäenõlval suurepärase mirador’i ‘vaateplatsi’, millel kõrgus mää-ratu suur president Benito Juárezi kuju. Mingil määral tuletas seemeelde nõukogude aja Lenineid. Juárez on eriti populaarne Oaxacas,kust ta pärit oli. Ajaloos seostub Juárez Mehhiko keisririigi kukuta-mise ja vabariigi taastamisega 1867. a. (Näiteks austerlaste meelestoli Juárez lihtlabane mõrvar, kes käskis hukata keiser Maximiliani,Franz Josephi noorema venna. Maximiliani balsameeritud keha toodiViini ja puhkab keiserlikus hauakambris). Siiski kuulub pidustustevõrratuim kogemus ärasõidueelsesse päeva. Juhuslikult saime teada,et surnutepüha kulmineerub kalmistul. Leidsime sealt ees rõõmsaltpidutseva rahvahulga. Juba surnuaed ise on võrratu: valged marmor-sambad, rohelus ja lilled, lilled, lilled… Kalmistu ees väljakul esitatipuhkpillimuusika saatel rahvatantse. Suhtumine lahkunute mälesta-misse ja surmasse üldse tundub seal olevat sootuks teistsugune kuimeie juures.

Meie edasine teekond viis Vaikse ookeani äärde Puerto Escon-didosse. Nimelt leidsime korraliku kohviku otsingul (tavaliselt joovadmehhiklased nn cofe americano't, mis on üks hirmus lurr ja meenu-

Tarmo Kulmar

265

tab veidi kunagist sigurikohvi) ühe suurepärase poekese, kus võisnautida paarikümmend sorti oakohvi, mida sinu silme all valmis jah-vatati. Seda pidas sõbralik perekond. Peremees Arturo veetis suure-ma osa oma ajast seal ja hoidis kohvimaja hiliste öötundideni lahti;talle meeldisid väga vanad nõukogudeaegsed anekdoodid, mille his-paania keelde tõlkimine oli päris tõhusa toimega keeleharjutus. Pe-renaine Beatriz oli väärikas matroon, tütar Ana María malbe ja kena-ke juuratudeng, kes vahel vanemate juures poodi pidada aitas. Nendejuures veetsime rohkesti aega ja kuulsimegi orkaanist, mis Yucatánipoolsaarel pidi möllama. Tahtsime Oaxacast kohe maiade vanu linnuvaatama minna, aga nüüd tuli mõnda aega kuskil aega parajaks teha.Seega leidsime, et mõni päev rannamõnusid nautida ei tee ka paha.

Oaxaca bussijaamas avastasin kassa juures sildi “Puerto Escondido –directo”. See tähendab ‘otse’. Loomulikult ostsime piletid sellele bus-sile – otsetee on ju meie meelest ka ühtlasi kiirtee. Ent peatuses ära-tas kahtlust juba bussi välimus – mitte luksuslik kaugliinibuss, vaidsamasugune “hõbehall”, millega seal maal küla vahel sõidetakse. Kakulunud istmed tuletasid meie PAZ-e meelde. Ja sõit (õigemini õn-neks ralli!) kulgeski otse – nimelt mitte mööda ringiga minevat kiir-teed, vaid üle mägede! Tee kulges kohati ülalpool pilvi. Mägiküladestuli peale kohalikke põliselanikke ja läks peatselt ka maha. Pikal sõi-dul vältimatu ametlik peatus tehti paigas, kust avanes jumalikultkaunis vaade mägiorgudele. Kuristike servadel pigistasin silmad kin-ni ja palvetasin, sest aknast avanev pilt pani pea pööritama. Kui teeläks juba allamäge, manööverdas buss paduvihmast pooleldi lagune-nud teepervel ja korra sõitis isegi läbi jõekoolme. Kahetseda seda ela-must küll ei tohi. Lõpuks saabusime hilisõhtul peaaegu ainsate reisi-jatena Puerto Escondidosse (Peidetud Sadamasse), kus tihedas, kuidlähistroopiliselt soojas vihmas peatselt ka soodsa hinnaga hotelli leid-sime.

Vaikse ookeani rannikul on kaks kaunist kuurortlinna. Acapulcoon miljonäridele, Puerto Escondido aga Euroopa ja USA üliõpilastelening teistele vandersellidele ehk nn seljakoti-inimestele, mistõttu saabseal rannaparadiisimõnusid küllaltki vähese raha eest nautida. Etpolnud parajasti turismihooaeg, siis oli kohti küllaga, inimesi vähe jahinnad odavamad kui muidu. Merele avanevatest hotellitubadest võisranda lipata ujumisriietuses. Ja mitme meetri kõrguste ookeanilai-netega peab harjuma, muidu virutavad käkaskaela pikali. Proovisimesurfata lainelauaga. Margus oli võrdlemisi edukas ja sai nipi kätte,kuigi laine temaga algul hiina imet tegi. Eriti lõuna paiku oli rannal

MEHHIKO

266

selline kuumus, et fotokaamera automaatika kippus üles ütlema. Jamootorpaatidel on komme hooga liivarannale välja sõita. Kord kihu-tas üks teisele lausa ahtrisse sisse. Seda kisa ja õiendamist, mis siispuhkes, ja tundus, et tõmmud mehed seda ise kogu südamest nauti-sid.

Väike Vaikse ookeani äärne puhkus kulus igati ära ja mõne päevapärast alustasime õhtul väljunud kaugliinibussiga reisi nüüd juba At-landi ookeani äärde. Ööga läbis buss piki Vaikse ookeani rannikutmitusada kilomeetrit ja hommikupoolikul leidsime end keset 250 kmlaiust Istmo maakitsust (nimi on pandud analoogia põhjal KreekaIstmose kitsustiku järgi) linnast nimega Tuxtla Gutierrez. Varem Sak-samaal ostetud põhjalik Reiseführer ei valetanud – peatselt olime jubajärgmises bussis, mis viis läbi Chiapase osariigi Villahermosasse.Chiapases olid mõni aasta tagasi vindunud vaenud maia separatistideja valitsusvägede vahel. Siiski oli saavutatud kompromisslahendus(maiade üpris laialdane autonoomia) ja segaseid aegu meenutas vaidbussirataste rappumine kohtades, kus oli lapitud tankiroomikute pooltlõhutud asfalti.

Villahermosa on tööstuslinn, mis ehitati 1930-ndate aastate nafta-buumi ajal. Kuulsaks on saanud ta aga ainulaadse La Venta arheoloo-giapargi järgi, mis oli ka meie eesmärk. Nimelt puhkes Mehhiko laheääres I aastatuhandel eKr õitsele Mehhiko esimene kõrgkultuur –olmeegi tsivilisatsioon. Olmeegid leiutasid hieroglüüfkirja, mida kir-jutati vasakult paremale ja ülevalt alla. Nad tundsid arve: ühest nel-jani tähistati vastava arvu punktidega, viielisi kriipsudega. See või-maldas luua keerulise kalendrisüsteemi. Nad hakkasid esimestenaMehhikos ehitama astmikpüramiide. Arheoloogid on välja kaevanudaltareid, raidpiltidega kivisteele, sarkofaage ja savikujukesi. 5–10 cmkõrgusi tantsivate naiste kujukesi peetakse viljakuse sümboliteks,paksude kastreeritud meeste skulptuurid kujutavad preestreid.Olmeegi kunstnike peamotiiviks oli jaaguar. On leitud palju jaaguari-maske, kuid kõige enam tekitavad imetlust hiiglasuured nn “neegri-pead”, mis kaaluvad kümneid tonne. Basalti nende valmistamisekson mööda veeteed toodud kohale vulkaanilisest piirkonnast, mis jääbrohkem kui saja km kaugusele. Tänapäeval ollakse arvamusel, et need“neegripead” on tegelikult stiliseeritud jaaguarjumalused.

Kui naftapuurtornidele hakkasid olmeekide muistised ette jääma,panid töösturid Mehhiko valitsuse eestvõtmisel raha kokku ja rajasidVillahermosasse La Venta arheoloogiapargi, kuhu olmeekide skulp-tuurid ja altarid kokku veeti. Veetsime meiegi La Ventas mitmeid

Tarmo Kulmar

267

tunde. Ühe tohutu suure basaltpea kõrval seistes valdas mind kum-maline tunne, nagu silmitseks kaelani maasse kaevatud kahe ja poo-le meetri kõrguse peaga hiiglane meid etteheitvalt. Pargis oli ka loo-maaed; pildistamise ajal lõid jaaguarid puuri klaasbarjääri taga rahu-meeli nurru, haigutasid igavlevalt päikese käes ja limpsasid ajavii-teks keelt. Käisime veel vaatetornis ja väikeses arheoloogiamuuseu-mis. Olime seal peaaegu ainsad külastajad – ameerika turistid ena-masti sellistes väikestes erialamuuseumides ei käi. Kliimaseadmeidei olnud ja vesi lausa kukkus seljas. Valvur, kelle jaoks oli tempera-tuur väga tavapärane, silmitses meie higistamist kaastundlikult jaimekspanevalt. Siiski tasus see katsumus end ära. Ühes klaasvitrii-nis oli väljas savist ratastega vankrike. Teatavasti arvatakse, et muist-sed ameeriklased ratast ei tundnud. Tegelikult oli põhimõte neile tut-tav, kuid seda praktilises elus ei kasutatud. Teine taoline lelu on lei-tud Peruu ühe inkade-eelse kultuuri ainesest. Ilmselt olid rattad vaidüksikutel mänguasjadel või kultusesemetel.

Järgmisel päeval viis buss meid juba maiade kultuuripiirkonda.Palenque on vaid veidi enam kui saja km kaugusel. Väikeses kaas-aegses linnas, mis elatub enamjaolt turistide teenindamisest, võtsi-me õhtuni odava hotellitoa, et jätta sinna hoiule oma seljakotid jaminna seejärel vaatama kuulsat varemetelinna.

Maiad olid asteekide järel tuntuselt teise Mehhiko kõrgkultuuriloonud rahvas. Nende asulad jäävad Yucatáni poolsaarele ja Mehhikoning Guatemala vihmametsadesse. Hispaanlased kohtusid maiadegajuba 1502. a. Poolsaare nimi tuleneb põliselanike vastusest tulnukateesimesele küsimusele ja tähendab maia-kitšee keeles “Ma ei saa aru”.Maiade ajalugu jaguneb kolme suurde perioodi: eelklassikaline ajastu3. sajandist eKr kuni kokkuleppeliselt 317. aastani pKr, nn Vana riikkuni 987. aastani ja Uus riik kuni hispaanlaste vallutuste lõpuni. Vanariigi lõpuni elasid maiad sisemaal. Selle ajajärgu tähtsamad linnad onPalenque, Tikál ja Copán. Seni teadmata põhjustel jätsid maiad 987. aoma senise territooriumi maha ja rändasid välja Yucatáni poolsaare-le, kus maiade ülemkiht segunes Mehhikost põgenema sunnitudtolteekidega. Suuremad Uue riigi linnad Chichén Itzá, Uxmál jaMayapán moodustasid 11.–12. sajandil lõdva konföderatsiooni, mis la-gunes kodusõdade tulemusena.

Ei Vana ega Uue riigi ajal polnud maiadel ühtset riiki nagu näiteksvanadel egiptlastel. Iga linnriik oli omaette võimukeskus, mis valit-ses oma majandusliku tagamaa üle. Ülemkiht koosnes sõjalisest aris-tokraatiast ja preestritest. Linnriike valitses ametnike abil preester-

MEHHIKO

268

kuningas halach uinic ‘Tõeline Mees’. Lihtrahvas – isiklikult vabadmaaharijad ja käsitöölised – elasid eeslinnades ja külades. Maahari-mises valitses alepõllundus, mis tingis maa väljakurnamise, põldude-vööndi kaugenemise linnadest ja seetõttu nähtavasti lõppeks ka Vanariigi hävingu. Kasvatati maisi, puuvilla, uba, tubakat, kakaod, peetikalkuneid ja parte. Rannikul andis elatist kalapüük. Maksevahendiksolid kakao-oad. Rahval tuli osaleda linnade, templite ja kividega sillu-tatud teede ehitusel. Ühiskonna madalaimal pulgal olid orjad, kellekssaid võlgnikud, sõjavangid, kurjategijad või orjana sündinud.

Maiade usundi järgi oli maailma loonud Hunab Ku. Hiljem sai pea-jumalaks tema poeg vihmajumal Itzamna, kellele allusid ilmastiku-,taevakehade, ilmakaarte ja viljakusjumalused. Maailma kujutleti koos-nevat 13 taevast ja 9 allilmast. Kõige sügavamal arvati olevat surnu-teriik. Inimohvreid toodi Vana riigi ajal tagasihoidlikumalt kui hil-jem, mil see julm komme levis eriti Mesetast saabunud tolteegi sisse-rändajate mõjul. Inimeste ohverdamise rituaal sarnanes Mehhikoomaga. Tunti ka teisi ohverdamisviise, näiteks Chichén Itzás uputatitütarlapsi Pühasse kaevu.

Haridus oli erinevalt asteekidest kättesaadav vaid preestriseisuse-le. Linnriigi hariduselu juhtis ülempreester, nn Madude Vürst. Erine-vad preestriterühmad olid spetsialiseerunud ohverdamistele, riitus-tele, astronoomiale või meditsiinile. Maiade matemaatika- ja astro-noomia-alased teadmised olid muljetavaldavamad kogu Kolumbuse-eelses Ameerikas. Maiadel oli kahekümnendsüsteem ja nad olid leiu-tanud koguni nulli mõiste. (Null leiutati seega teineteisest sõltuma-tult kahes kohas maailmas – Indias ja Kesk-Ameerikas.) See võimal-das luua kalendri, mis fikseeris päikeseaasta pikkuse komajärgseteskohtades täpsemini kui Gregoriuse kalender. Ajaarvutuse algdaatu-miks oli 17. oktoober 3113 eKr, mida ei osata siduda ühegi ajaloosünd-musega. Preesterid oskasid arvutada Kuu faase ja taevakehade liiku-mist. Siiski ei olnud maia preestrite matemaatikaharrastusel prakti-list väljundit, sest igapäevaelu kergendamiseks ei tehtud mingisugu-seid leiutisi.

Hieroglüüfkirja võtsid maiad üle ilmselt olmeekidelt ja arendasidseda edasi. Hoolimata paljutõotavatest katsetest maiade kirja lugemaõppida (kõige edukam on sel alal olnud vene teadlane Juri Knorozov),ei ole seda lõplikult dešifreerida suudetud. 1562. a laskis piiskop Diegode Landa hävitada kogu maiade rikkaliku kirjavara. Säilisid loomuli-kult raidkirjad ja imekombel ka mõned paberile kirjutatud voldikraa-matud – nn koodeksid. Maiade ajalugu ja müüte tuntakse conquista

Tarmo Kulmar

269

aegu ümber kirjutatud tekstide ja hispaanlaste kroonikate vahendu-sel. Paradoksaalsel kombel on nende seas tuntuim tollesama Diegode Landa teos Teateid Yucatáni asjadest. Väärtuslikud allikad on pä-rast vallutusi kirja pandud maiade usulis-filosoofilised teosed PopolVuh ja Chilam Balam.

Maiade arhitektid tundsid pseudovõlvi ja lubjamörti, mida kasuta-ti muljetavaldavate templite, astmikpüramiidide, paleede ja observa-tooriumide ehitamisel.

Palenque oli rajatud mäekünkale. Eelmisel sajandil puhastati linndžunglist ja seal on tehtud rohkesti avastusi. Väljaku ääres asetsebkolm tähtsaimat ehitist, ülejäänud on kaugemale laiali pillutatud.Raidkirjade templi ülemisele platvormile tõustes on näha palee ja sel-lega ühenduses olev mitmekorruseline nelinurkne observatooriumi-torn. Raidkirjade tempel on kuulus selle poolest, et tema sisemuseson avastatud teadaolevalt ainuke maiade kuningahaud, mis pärineb8. sajandist. Surnukeha nägu oli kaetud rohelisest nefriidist maskiga;hauda kattis muljetavaldava bareljeefiga hauaplaat. Iseäranis üllatavon see, kuidas osutus võimalikuks see hiiglasuur plaat läbi kitsukesetrepikäigu väikeste mõõtmetega krüpti toimetada. On koguni oleta-tud, et püramiid ehitati hauakambri kohale hiljem. Plaadil kujutatu-ga on seotud ka tõeline müstifikatsioon – paleoastronautiliste hüpo-teeside isa Erich von Däniken on pilti tõlgendanud nn maiade kosmo-selaevana. Sulgpeaehtes maia ülik hoiab pilooditoolil istudes juhtkan-ge ja silmitseb ettepoole kummardunult ekraani, istme taga on moo-tor, kust väljuvad tuleleegid… Olgu kuidas on, tänapäeva maia kau-bitsejate lettidel on see üks põhilisi müügiartikleid. Ei tahtnud isegikeelduda, eriti kuna teostus oli meisterlik.

Pärastlõunane niiske kuumus kippus liiga tegema, omajagu väsi-must lisas ka lõppematutest treppidest templitele ronimine ja sealtallatulek. Varjulisel mäenõlval avastasime muistse basseini, nn Ku-ninganna supelmaja. Mis siis muud kui riided seljast ja jahedasse vet-te tillukese kose alla jahtuma! Varsti oli kohal ka mundris valvur, kesandis rangel ilmel mõista, et supelda ei tohi. Mehhikos päästab taoli-sest olukorrast välja teatavasti vaid üks asi… Mõlemad pooled jäidrahule.

Nüüd ootas ees taas öine sõit, seekord Villahermosast Yucatánipoolsaarele Campechesse. Kohale jõudsime varahommikul ja isegiReiseführeri vahendusel leitud hotelli uksed polnud veel lahti. Varstisaime küll toa, mis pidi nii sisustuse kui ka säilivusastme poolest küllvähemalt kolmsada aastat vana olema. Ent samas oli ruum puhas,

MEHHIKO

270

dušš andis sooja vett ja pehmed sängid (ainult baldahhiinid puudusid)kutsusid paariks tunniks puhkama.

Campeche hiilgeaeg oli 17.–18. sajandil, mil linnamüürid pidid tõr-juma sagedasi Kariibi mere piraatide rünnakuid. Kenad koloniaalstii-lis varjuliste siseõuedega suhteliselt ühelaadilised majad, pealelõuna-ne kolmetunniline siesta, nn mañana-elulaad, arhailised suurtükidmüüritornides sinisele merele suunatud – selline on kogumulje tol-lest sümpaatsest linnast. Sõbralik muuseumivalvur tegi meile ring-käigu kaitseehitistes, omal käel külastasime ka linnaserval kõrguvatkindlust. Tegelikult oli eesmärgiks küll sõita väikese maiade linnaEdzná varemetesse. Kui olime tükk aega mikrobussi oodanud, algasmuuseumitöötajatel ärevatooniline lobisemine mobiiltelefoniga. Siistuli üks senjooridest kahetsevalt käsi laiutades ja teatas, et buss onvihmametsas katki läinud ja tuleb abimeeskond välja saata. Piletira-ha maksti tagasi. Meie ja üks ameerika abielupaar suhtusime ilmseltsuure kuumuse tõttu sellesse äpardusse väga stoilise rahuga – olgusiis pealegi homme!

Tegelikult sõitsime samal hilisõhtul hoopis Yucatáni poolsaare pea-linna Méridasse, kuhu ei olnud liiga pikk sõit. Bussijaamast jalutami-ne targa Reiseführeri juhatusel välja valitud hotellini läks väga libe-dasti, sest linn on lihtsa planeeringuga. Méridas on väga ilus arheo-loogiamuuseum ja keskväljaku kohvikuarkaadides kitarril end saat-vaid meeskvartette kuulates on õhtuti väga mõnus aega surnuks lüüa.

Méridast tegime kaks muljetavaldavat väljasõitu. Esimene reis oliUue riigi tähtsaimasse linna Chichén Itzásse. Siin tuli osta ka koguMehhiko kalleim muuseumipilet – umbes 150 peesot ehk 15 dollarit.Vaadata oli see-eest nii palju, et see vääris kindlasti veel teist piletit.

Erinevalt Palenquest paikneb linn lausikmaal. Kui seista keset linnakõrguva Kukulkani astmikpüramiidi – nn El Castillo ehk Kindluseke-se tipul, kuhu viib igast küljest kõrge ja järsk 365 astmega trepp,avaneb vaade varemetelinnale ja selle ümber laiuvale lõputuledžunglile. Siin on turiste alati palju ja püramiidi maa-alustesse ruu-midesse viiva käigu suudmes on lõppematu järjekord. Teekond allaon võrdlemisi kaelamurdev, sest õhk on niiske ja kuum, astmed jär-sud ja libedad ning kogu aeg tuleb seinale kinnitatud köiest küünte jahammastega kinni hoida. All on mõistatusliku ilmega poollamaskillakke vaatava vihmajumala Chac Mooli kuju, ohvriverekausike kõhupeal. Nn Sõdurite templit ümbritseb kolonnide kaupa saba peal seis-vaid maokujusid. Nad näevad tõesti välja nagu sõjamehed, kuigi ku-nagi on nad olnud sambad ja toetanud katust, mis nüüd juba ammu

Tarmo Kulmar

271

on hävinud. Ümmarguse observatooriumihoone treppide, poolkaarte,võlvide, sammaste ja teiste elementide kõiki astronoomilisi funktsioo-ne pole vist senini tundma õpitud. Pallimänguplats on omaette hiigel-ehitis. Kaks meeskonda pidid suutma ajada küünarnukile kinnitatudlapatsiga kautšukpalli läbi teineteise vastu kõrgele müürile kinnita-tud üsna väikese läbimõõduga kivist rõngaste. Tegu ei olnud pelgalõbustuse, vaid rituaalse kombetalitusega, kusjuures kaotajaks jää-nud meeskond toodi ohvriks jumalatele. Kividega sillutatud protses-sioonitee viis raamatutest paljuloetud Püha kaevuni. See on karsti-pinnases asuv sügav šaht, mille tume veepind on maapinnast küm-mekond meetrit madalamal. Sinna siis preestrid ilmsüüta neitsisidtõukasidki. Mehhiklased on väljendanud oletust, et vaesed ärahirmu-tatud tüdrukud surid šoki tõttu sageli juba enne vette jõudmist. All-veekaevamistel on leitud tõendeid, et vähemalt kord on ohverdatavneiu ühe vana preestri endaga kaasa tõmmanud.

Chichén Itzás kadus igasugune ajataju, nii et sattusime tagasisõi-dul ajavahemikku, mil tuli paar tundi tagasisõidubussi oodata. Avas-tasime tee ääres ka ühe saksa neiu, kel samuti meiega üks tee oli.Lõpuks saime ühe kohalikku marsruuti läbiva bussikese peale, kuhuinimesi tee äärest usinasti peale korjati, nii et vahepeal isegi külje-uks sõidu ajal lahti oli. Lisaks inimestele võeti kaasa loomulikult kanende kitsekesed ja kanakorvid. Sõbralikult silmitseti meid kui tul-nukaid teisest ilmast ja avaldati üksteisele kohalikus murdes arva-musi.

Uxmál oli sootuks teistsugune linn. Arheoloogidel on seal veel laitööpõld ees ja paljugi on alles metsast välja puhastamata. Seega onUxmális vaatamisväärseid ehitisi mõneti vähem, kuid see-eest on needka väga imposantsed. Juba nn Võluri püramiidi ehitusstiil on erilaad-ne. Rajatisel on ümarad nurgad, küljed on järsud ja kaks laiematelkülgedel asetsevat treppi on tõelised vaevalised taevateed. Kuna käi-sid konserveerimistööd, siis turiste õnneks üles ei lastud – sealt oleksallatulek ikka üsna kaelamurdev olnud. Huvitav oli nn Nunnakloos-ter – neli pikka hoonetiiba ümber siseõue, kusjuures ehitis koosneskõrvuti asetsevatest kambritest, igaüks sissepääsuga õuele. Loomuli-kult oli seal ka palliplats, kuigi sootuks ajahambast puretum kui eel-mises varemetelinnas. Nunnakloostri stiili esindas ka Kuningapalee.Selle fassaad on üle saja meetri pikk, siseruumid on kõrvuti ja avane-vad välja, tubade seinad on ajaloo vältel tõrvikutest tahmunud, ehiti-se ülaosa kaunistavad väga kunstipärased raidfriisid. Pidulik, paljudeastmetega terve palee laiune trepp laskub efektselt platsile, mille

MEHHIKO

272

keskel on kivist troon. Ilmselt toimusid sel väljakul suured sõjaväe-ülevaatused ja vastuvõtud.

Palee taga on peapüramiid, millel vaid üks külg koos trepistikugaoli välja puhastatud. Igal pool olid nöörid kollaste siltidega No subir! –‘Ära roni!’ Uxmális oli palju distsiplineeritud saksa ja jaapani turiste,kes keelusilte austasid. Meie leidsime siiski koha, kuhu polnud taiba-tud nööri ette panna. Niisiis läksime sealt läbi ja ronisime nagu õigedmehed kunagi püramiidi tippu. Peatselt panime tähele, kuidas saks-lased ja jaapanlased näpuga meie poole näidates omavahel vadistasid.Ja siis võeti vastu ilmselt spontaanne ühine otsus. Kõik see masstormas rõõmujoovastuses püramiidi trepi poole ja meie kui korrarik-kumise algatajad kadusime vaikselt mööda teist serva minema. Misneist edasi sai, on meile teadmata, sest põhiline oli vaadatud ja asuta-sime tagasiteele.

Meie reisi arheoloogiline programm oli nüüd täidetud. Kuna or-kaan oli Yucatáni vaid servamisi riivanud, tekkis mõte enne tagasi-pöördumist ka Kariibi mere kauneimas suvituslinnas Cancúnis veidiaega veeta. Seekord oli võimalus võtta piletid luksuslikule UNO-rei-sifirma bussile. Midagi sellist tahaks ka Eestis peatselt kogeda: ist-med nii avarad, et saab jalgu välja sirutada ja seljatuge alla lasta,kusjuures sel hetkel tõuseb ülespoole jalatugi; istmed ei ole neljas,vaid kolmes pikireas; iga paari pingirea peale on kõrvaklappidega te-lerid; tualettruum on avar ja kätepesemiseks sooja veega; kohviauto-maat oli enesestmõistetav ja hinna sees, bussijuhi kabiin oli salongisteraldatud läbipaistmatu vaheseina ja uksega. Ja see kõik polnudkiväga kallis. Sõitsime Mehhikos bussidega ju läbi kindlasti kokku kolmtuhat kilomeetrit ja see läks maksma ühtekokku vast tuhat peesot(100 USD) nina peale.

Cancún on ehitatud pärast Teist maailmasõda suvituslinnaks. Pikikaunist valget liivaranda kulgeb 20 km pikkune luksushotellide vöönd,ent linnas endas leiab hotellitoa ka soodsa hinna eest. Ei tohi ainulteriti taksojuhte uskuma jääda ja tuleb endal silmad lahti hoida ningkäia sees uurimas. Komme on selline, et küsitakse retseptsioonis hin-da, võetakse võti ja vaadatakse tube üle. Kui ei meeldi, võid ära min-na ja keegi ei pahanda. Nii võib igal pool Mehhikos talitada.

Mikrobussid viivad linnas elavaid turiste kenadele plaažidele, mil-le kasutamine on tasuta. Maksta tuleb kindlasti lamamistoolide jaduši kasutamise eest – ookeanivesi on ju soolane. Rannas tuleb koha-ti ettevaatlik olla, sest vees on suuremaid kive, millele laine võib otsavisata. Võrreldes Vaikse ookeani lainetega on Kariibi mere omad pal-

Tarmo Kulmar

273

ju väiksemad, kuid ka salakavalamad. Loomulikult pakuti rahakateleturistidele ka allveelaevasõitu ja õhupallilendu. Päike tegi rannal pee-sitades küll kiiresti pruuniks, kuid kodus Eestis kadus nahalt ka samakiiresti.

Cancúni tegelikud vaatamisväärsused olid meie jaoks siiski mujal.Ühel õhtul avastasime enda ees suureks üllatuseks sildi CafeteríaMoscu – ‘Kohvik Moskva’. Klaasust kaunistas suur värviline NSV Lii-du vapp. Astusime sisse. “Dobrõi vetšer!” tervitas meid heledapäinenooremapoolne mees. Vastasime samaga. “Oo, zemljaki prišli!” Kohetoodi lauale borši ja muudki tuttavlikku, mitte küll vodkat, sest alko-holiga kauplemise litsentsi peremehel veel ei olnud, nagu peatseltteada saime. Selgus, et Juri oli Minskist. Mõne aasta eest oli Luka-šenko eksproprieerinud tema kooperatiivid ja turismireisil Mehhikosseotsustas ta koos naisega Cancúni pidama jääda. “Siin on lihtne äraelada. Ehitad paar bangalot, paned õlgkatuse peale, teenindad poevropeiski, ja ongi alus loodud!” Rikkaks saamisest oli asi muidugikaugel, aga hakkama ta sai. Muidugi ei olnud Juri veel hispaania keeltkorralikult rääkima õppinud ja asju ajas ta kompanjon Carlose abiga,kes oli Lumumba ülikoolis õppinud kuubalane. Lisaks oli Juri hakka-ma saanud sellega, et oli dresseerinud tööle võetud mehhiklasi rea-geerima vene nimedele. Nii töötasid tal seal Miša, Serjoža, Ljusja jaMaša ja kes kõik veel. “Serjoža, idi sjuda!” hüüdis ta kõrvaltuppa.Kohe tuli kõrvuni naeratusega mehhiko poiss ja tervitas, nagu tedaõpetatud: “Zajebisj patsan!” Tegelikult oli poisi nimi Miguel. Meiletegi see kõik palju nalja. Siiski oli Juri heasüdamlik ja lahke inimene,kelle kohvikus paar korda hommikust söömas käisime. Cancún oli kaainuke Mehhiko linn, kus eriti luksushotellide piirkonnas ka venekeelt oli kuulda.

Parajasti toimus Cancúnis Kariibi mere maade folkloorifestival,kus ühel ööl sai tutvuda paljude täiesti erinevate sõbralike inimeste-ga. Eksootiliste rütmide saatel tantsisid noored öö läbi ja siirdusidhommikul lausa sealtsamast tööle. Lahjat õlut pruugiti ohtrasti, kuidnokastanud inimesi eriti näha ei olnud. Tutvust tahtsid nad küll kõikteha. Seal oli näiteks noormees Veracruzist, kes püüdis mind õpetadatänavapoiste argood rääkima, kirju saatusega kostariikalane, kes olinarkootikumide pärast aasta vangis istunud ja väga intelligentnehotellindusmänedžer, kelle perekond oli pärit Oaxacast. Viimane – tanimi oli Alejandro – kutsus meid paar päeva hiljem ka perekondlikuleõhtusöögile. Ta oli ise valmistanud kanaprae šokolaadikastmes, misüpris hästi maitses.

MEHHIKO

274

Jätsin reisikaaslase Alejandro pere hoole alla ja lendasin ise Ciu-dad de Méxicosse, kus mul tuli ülikooli antropoloogiainstituudis Eestiajaloost ja Põhja-Euroopa vanadest usunditest paar loengut pidada.Vanas tuttavas Hotel Lafayette'is mäletati mind veel ja toa saamineoli hõlbus. Kasutasin juhust, et pealinna muuseumidega põhjalikulttutvuda ja kohalike amerikanistidega tutvust sobitada. 20. novembrilelasin Zócalol kaasa Mehhiko revolutsiooni aastapäeva paraadile jaõhtul rahvapeole, kus tantsiti Revolutsioonimonumendi juures. Pa-raadi algus küll viibis veidi, sest vabariigi president hilines. (See onpresidentidel vist üleüldine komme.) Hiljem oli huvilistel võimalikkülastada Rahvuspaleed. Olin nüüd pealinna vaatamisväärsusi niivõrdtundma õppinud, et võisin Margusele, kes Cancúnist tagasi jõudis,ekskursioone teha. Eelviimasel õhtul imetlesime tuledes särava hii-gellinna panoraami ka kõrgeimast punktist – Ladina-Ameerika tor-nist.

Viimane päev kulus enamasti meenete ostmisele ja pakkimisele.Hilisõhtul viis Lufthansa teraslind meid juba Atlandi ookeani kohale.

Märkused

Mehhiko Kolumbuse-eelsete kultuuride ja ajaloo kohta vt lähe-malt: Nicholas J. Saunders. 2007. Muistne Ameerika. Suured tsivili-satsioonid. Tänapäev, lk 29–132.

SummaryMexico – Three Thousand Years of High Civilisation

The paper expresses the impressions of the author’s month-longresearch journey and fieldwork in Mexico in 1998. In the order of thetravel route, the cultural history and archaeological landmarks of theAztec, Teotihuacán, Zapotec, Mistec, Olmec and Maya are introduced.

Key words: Mexico, Ciudad de México, Teotihuacán, Oaxaca, Mon-te Albán, Mitla, Puerto Escondido, Olmec, Villahermosa, Maya,Palenque, Yucatán, Mérida, Chichén Itzá, Uxmál, Cancún.

Märksõnad: Mehhiko, Ciudad de México, Teotihuacán, Oaxaca,Monte Albán, Mitla, Puerto Escondido, olmeegid, Villahermosa, maiad,Palenque, Yucatán, Mérida, Chichén Itzá, Uxmál, Cancún.

Tarmo Kulmar