TPL 2014

“Inimene on nagu murd: lugeja on see, mis ta on, nimetaja aga see, mida ta endast mõtleb. Mida suurem on nimetaja, seda väiksem on murd.”

“On ainult üks viis teha lõpp kurjusele – teha head kurjadele inimestele.”

Lev Tolstoi sündis 9. sept 1828. a. Tema vanemad kuulusid kõrgaristokraatia hulka ja neil oli Tuula lähistel Jasnaja Poljanas mõis, kus kulgeski tulevase kirjaniku lapsepõlv.

Lev Tolstoi oli kõigest kaheaastane, kui ta ema suri ja pärast isa äkilist surma jäi üheksa-aastane poiss orvuks. Tolstoide lapsi kasvatasid sugulastest hooldajad.

Lapsena oli Tolstoi isepäine, jonnakas ja julge, kuid samal ajal õiglane ja aus. Talle õpetati häid käitumismaneere, samuti võõrkeeli.

Suur mõju oli mõisapargil ja läheduses asuval külal.

Jasnaja Poljana mõis

Jasnaja Poljana mõisa sisevaade

1841 sai tema hooldajaks Kaasanis elav tädi.

1844 astus Tolstoi Kaasani ülikooli idakeelte teaduskonda. Esimesel ülikooliaastal ei köitnud õpingud Tolstoid .

Järgmisel aastal jätkas õpinguid õigusteaduskonnas.

Sel perioodil algasid noormehe vaimsed otsingud:ta luges palju ja keskendus üha enam küsimustele elu eesmärgist ja inimese omadustest.

Ta töötas enese jaoks välja ranged elureeglid, mis nõudsid tahte, töökuse ja kõlbeliste omaduste kasvatamist.

1847. a kevadel lahkus Tolstoi teadlikult ülikoolist, et õppida iseseisvalt koos praktilise tegevusega Jasnaja Poljana mõisas.

Esimeseks kavandas ta talupoegade elujärge parandada.

Samal aastal hakkas ta pidama päevikut, kus püüdis järjekindlalt uurida iseennast.

Pääsemaks ummikust, läks Tolstoi koos vend Nikolaiga 1851. aastal Kaukaasiasse, kus võttis osa sõjategevusest, nt 1854. aastal osales ta Sevastoopoli kaitsmisel.

Kaukaasias alustas Tolstoi korrapärase kirjanikutööga.

Jutustused moodustavad triloogia: „Sevastoopol detsembrikuus” (1854), „Sevastoopol mais” (1855), „Sevastoopol 1855. aasta augustis” (1855).

Jutustused sündisid autori enda vahetutest muljetest ja elamustest Krimmi sõjas ja Sevastoopoli kaitsmisel.

„Sevastoopol detsembrikuus” – antakse ülevaade sisse piiratud linna argipäevast.

„Sevastoopol mais” – kritiseeritakse tsaariarmeed. Autor näitab vastuolu sõdurite ja ohvitseride vahel.

„Sevastoopol 1855. aasta augustis” kirjutas Tolstoi pärast Sevastoopoli langemist. Jutustuse peategelane on rahvas, kes jätab linna maha, lootes vaenlasele tulevikus kätte tasuda.

1852 ilmus “Sovremennikus” Tolstoi esimene kirjanduslik teos, jutustus “Lapsepõlv”.

Triloogia järgmised osad on “Poisiiga” ja “Noorus”. Nendes teostes annab kirjanik tüüpiline pildi aadlilapse ja –nooruki elust XIX sajandi Venemaal.

Tolstoi püüdis kujutada konflikti inimese ja ühiskonna vahel, näidates, kuidas haridus, kultuur ning seltskond inimest moonutab.

Tolstoi sai tuntuks.

1857. a reisis Tolstoi Prantsusmaale, Šveitsi, Itaaliasse ja Saksamaale.

Kirjanik polnud Lääne-Euroopast vaimustuses. Kõige masendavama mulje jättis talle giljotineerimise pealtnägemine ühel Pariisi väljakul.

Süvenes ka Tolstoi eitav suhtumine poliitikasse: igasugune võim kaasinimeste üle oli Tolstoi arvates ebakõlbeline.

Pärast Venemaale naasmist avas Tolstoi Jasnaja Poljanas talulastekooli (1859), kutsus sinna noori õpetajaid ja õpetas ka ise, kirjutas ise õppekirjandust (sh aabitsa) ja finantseeris selle väljaandmist.

Pedagoogikas pooldas ta vabakasvatuse ideed: koolis käisid talulapsed, millal tahtsid, ja tegelesid sellega, mis huvi pakkus. Õpetaja ülesanne oli õpetada nii huvitavalt, et lastel tekiks tahtmine ise õppida.

1850. aastate lõpp oli Venemaal ühiskondlik tõusuaeg. Pärast lüüasaamist Krimmi sõjas oli selge: pärisorjusliku maana jääb Venemaa igati Lääne-Euroopast maha.

Tolstoi veendus üha enam, et pärisorjuse kaotamine on Venemaal möödapääsmatu. Ta pooldas ka inimese kõlbelist ümberkujundamist, tema psüühika muutmist.

Aastatel 1859-1860 oli kirjanik oma kubermangus vahemeheks mõisnike ja talupoegade tüliküsimustes.

Tolstoi kaitses talupoegade huve ja seepärast tekkis tal kohalike aadlikega teravaid tülisid.

Tsaarivalitsus seadis sisse salajase järelvalve Jasnaja Poljana kooli üle, kus õpetasid ka ülikoolist rahutuste pärast väljaheidetud.

Kirjaniku äraolekul korraldati Jasnaja Poljanas läbiotsimine, mis vihastas kirjanikku nii, et ta kavatses isegi Venemaalt jäädavalt lahkuda.

1862. a armus Tolstoi 18-aastasesse sihvakasse mustaverd kaunitarisse ja tegi neiule abieluettepaneku, mille see ka vastu võttis.

Sofja (Sonja) Bersiga oli Tolstoil 13 last.

Tolstoi loominguline tegevus kindlustas pere majandusliku jõukuse.

Lev Tolstoi lapselapsega

Tolstoi koos perekonnaga tennist mängimas

1860. aastate algul tunnetas Tolstoi endas erilist loomisjõudu. Ta kirjutas: „Kunagi ei ole ma oma vaimseid ja isegi kõiki kõlbelisi jõude tundnud niivõrd vabadena.”

Tolstoi kavatsused muutusid töö käigus alati suuremaks, kui algul oli planeeritud, ja nii jäi mõnigi teos poolikuks või lõpetamata ning kirjanik alustas uut.

1863. a sügisel alustas Tolstoi ajaloolise romaani kirjutamist.

Esialgu oli teosel kaks pealkirja “Dekabristid” ja “Dekabrist”, impulsiks vanematelt saadud kirjad dekabristidelt.

Tolstoi kavatses kirjutada Siberist asumiselt naasnud dekabristide elust, kuid see teos jäi lõpetamata.

Kirjanik alustas uut teost, kus tahtis kujutada rahva ajaloo mõttelist arengut, näidates, miks dekabrism ei jõudnud massidesse.

Uus teos sai pealkirjaks “Kolm epohhi” (1856 - dekabristide saabumine Siberist, 1825 – dekabristide ülestõus, 1812 – dekabrismi sünd).

Kirjanik hakkas süvenenult uurima ajalugu ja romaanist kujunes eepos, süntees dekabristidest ja dekabrismist, perekonnaelust ja ajaloost.

Otsingud viisid ta mõttele, et teose sündmustik ei tohi alata 1812. a võiduga, vaid tuleb alustada 1805. a lüüasaamisega.

1865. a ilmus teos “1805. aasta”, mis sai järgneva romaani alguseks.

Mustandis oli romaani pealkiri “Lõpp hea, kõik hea”.

Visa ja nõudliku töö tulemusena ilmus 1868. aastal 4-köiteline epopöaromaan “Sõda ja rahu”.

Et ennetada teose negatiivset vastuvõttu kriitikute poolt, kirjutas Tolstoi artikli, kus ta püüdis selgitada oma seisukohti.

Ta rõhutas, et pole ajaloolane ja seetõttu on rõhk inimestel, mitte ajalool.

Teos tekitas elavat vastukaja nii kriitikute kui ka sõjaväelaste hulgas, aga enamasti oli see negatiivne.

Tolstoi elas seda rängalt üle, tahtis isegi enesetappu sooritada, kuid soov jätta endast midagi väärtuslikku maha oli tugevam.

„Sõda ja rahu” on vene ja Lääne-Euroopa kirjanduse esimene epopöaromaan. Tolstoi tahtis teadlikult “kirjutada rahva ajalugu” ja see eeldas suure mahuga teost. Teost iseloomustavad mõtte avatus, ajaloo ja olustiku täpsus ning tegelaste peen psühholoogiline eritlus.

Andrei Bolkonski

Sergei Bondartšuki filmis (1965)

Sergei Bondartšuki filmis (1965)

Andrei Bolkonski ja Nataša Rostova http://www.youtube.com/watch?v=2ecR-Ww5H4E&feature=related

„Sõda ja rahu”

„Sõja ja rahu” tegevuse areng ulatub Moskvast ja Venemaa lõputuist avarusist Kesk-Euroopasse.

Ka ajaline haare on suur: tegevus kestab 20 aastat. Kesksel kohal on 1812. aasta isamaasõja sündmused. Tolstoi jagab oma suurteoses sõja kahte liiki: üks on

Vene armee sõjakäigud Napoleoni vastu 1805. ja 1807. aastal, teine on 1812. aasta isamaasõda.

Andrei Bolkonski ja Napoelon Austerlitzi all

Sergei Bondartsuki filmis (1965)

Teose idee selgrooks on väide, et ajalooprotsess on stiihiline ja samal ajal ette määratud. See on jumalik ettemääratus, inimene ei saada ajaloos üksikult midagi korda, kuid on protsessiga tihedalt seotud. Seega saab ajalooliseks suurmeheks olla inimene, kes mõistab oma kohta ja rolli ajaloolises protsessis. Suurmeest iseloomustavad lihtsus, headus ja kõrge eetika, seega on kirjaniku kontseptsioonide järgi romaanis ainult üks ajalooline isiksus – Kutuzov.

Romaanis tegutsevad suured inimkooslused (hiigelarmeed, partisanisalgad, sõjavangide hulgad, põgenikud jne.) Peategelane, kes määrab süžee käigu, loo alguse ja lõpu, on rahvas. Tolstoi eitab täielikult üksikisiku osa ajaloos.

Oma tegelasi luues arvestab ta järgmist skeemi: varanduslik seisukord, ühiskondlik positsioon, armastus, poeetilisus, mõistus, perekondlikkus.

Kuigi pärast „Sõja ja rahu” ilmumist oli Tolstoi saavutanud ülemaalise kuulsuse, oli kirjanik sügavas depressioonis ja otsustas kirjutada oma luigelaulu, mida loeks vähemalt kaks põlvkonda pärast teda.

Selleks teoseks pidi saama uute põhimõtete järgi kirjutatud aabits. Eelkõige pidi aabits olema kui elu õpik, mitte konkreetne keelaja-käskija moraali seisukohalt.

Aabits koolides ei juurdunud, sest oli liiga raskepärane.

Peagi hakkas Tolstoi kavandama romaani oma kaasajast, perekonnaelust ning naise ja mehe vahelistest suhetest.

Tolstoi nimetas oma vaimseks isaks Puškinit. Teda võlusid Puškini lihtsus ja pöördumine kohe sündmuste juurde ilma venitava sissejuhatuseta. “Anna Kareninat” alustaski ta kohe sündmustest (perekonnaskandaal) ja algvariandis oli Anna nime asemel Tatjana.

“Anna Kareninas” kujutab autor pöördelist ajastut perekonna-suhete lagunemise kaudu.

Võtmeks teosest arusaamisel kirjutas Tolstoi romaani algusesse epigraafi “Minu päralt on kättemaksmine ja mina tasun” – inimene ei saa olla teise elu üle kohtunik, seda võib olla ainult jumal. Kõigele halvale, mida inimene teeb, järgneb kannatus, mis tuleneb ainult jumalalt, mitte teistelt inimestelt.

Tolstoi kasutab pöördelise ajastu iseloomustamiseks abielunaise ja vallalise mehe armulugu, mis ometi tõstab nad üldisest massist kõrgemale tänu kirglikule armastusele.

Tolstoi, perekonna kui ühtse terviku pooldaja, on ägedalt ühiskonnas valitseva võltsmoraali vastu.

Kõrgseltskonnas ei panda pahaks abielutruudusetust ja petmist, kui see ei toimu avalikult. Anna kui abielunaise suhe noore nägusa ja vallalise mehega poleks mingi tähelepanuväärne sündmus, kui seda oleks püütud kombekohaselt varjata.

Anna ja Aleksei Vronski teevad igavikulise vea: nad samastavad õnne täitumise kõikide soovide täitumisega.

Anna on noorelt ja armastuseta abiellunud, tema senises elus on olnud vaid üks tõeline roll – olla armastav ema.

Nüüd, kus temast saab armastav naine, jääb puudu esimesest rollist. Anna ei suuda oma teist last armastada nagu poeg Serjožat ning pikkamööda kustub ka armastus, mille ühiskond on hukka mõistnud, teisenedes hüsteeriliseks kiivuseks. Armastusest on kadunud rõõm, võlu ja teineteisemõistmine, alles on vaid valu ning nii tekib kibestunud naisel soov teha armastatule haiget.

Anna raudteejaamas

Teose teise, tänapäeva seisukohast olulisema paari moodustavad Kitty ja Levin.

Levin on kirjaniku autoportree: tema kaudu avaldab ta omaenda hingepiinad, kahtlused ja filosoofilised seisukohad.

Levin, haritud ja varakas mees, suudab lahkuda linnast, et asuda elama maale. Kuid ta ei suuda olla õnnelik, sest teda vaevavad vastusteta küsimused elumõttest.

Pääsemine tuleb talupoegade lihtsat ja looduslähedast eluviisi jälgides, mis avab ta silmad, milline on jumalale meelepärane elu.

Romaani mustandis on Pascali aforism “Inimene on mõtlev pilliroog”, millega Tolstoi tahtis rõhutada oma seisukohta, et inimene on võimeline tõusma loodusest kõrgemale ja tajuma oma tühisust.

Jutustuses “Kreutzeri sonaat” (1889) peab Tolstoi egoismi ja silmakirjalikkuse algrakuks sellist perekonda, kus sõnad varjavad kõlvatust.

„Ülestõusmises” teostab Tolstoi unistuse kujutada kogu Venemaad alt üles: talupoegadest kõrgete riigiametnikeni, provintsivanglast Peeter-Pauli kindluseni ja pealinnast Siberini.

Viimasel loominguperioodil sattus Tolstoi teravasse vastuollu tsaarivalitsuse ja kirikuga. Sinodi ülemprokurör süüdistas kirjanikku kõlblusmeele puudumises. Mitmed Tolstoi hilisemad teosed pidid ilmuma üksnes välismaal ja neid toodi salaja Venemaale.

1901. aastal, varsti pärast romaani „Ülestõusmine” ilmumist pani sinod Tolstoi kirikuvande alla kui valeprohveti. Tolstoi kuulutamine ketseriks ja ususalgajaks suurendas aga kirjaniku populaarsust Venemaal veelgi.

Tolstoi oli ise igasuguse vägivalla vastu, sest vägivald kutsub esile vägivalla ka vastaspoolelt.

Talupoegade viletsuse peamiseks põhjuseks pidas ta maapuudust. Nii kujunesidki Tolstoi vaated 1880. ja 1890. aastail terveks vaadete süsteemiks, õpetuseks, mis levis tolstoiluse nime all.

Tsaarivalitus nägi Tolstois suurt ohtu. Ajakirjanduses kirjutati: “Meil on kaks tsaari: Nikolai II ja Lev Tolstoi. Kumb neist on tugevam? Nikolai II ei suuda Tolstoile midagi teha, ei suuda kõigutada tema trooni, kuna Tolstoi kahtlemata kõigutab Nikolai II ja tema dünastia trooni.”

Tolstoi õpetuse sisu: kristlik ligimesearmastus, patriarhaalne eluviis, isiklik enesetäiustamine, kurjale vägivallaga mittevastupanemine kui kurjaga võitlemise vahend.

J.-J. Rousseau’ pooldajana uskus Tolstoi, et laps sünnib sellesse ilma täiuslikuna, kõik halb tuleneb kasvatuse ja hariduse kaudu ühiskonnast.

Ilja Repini portree Tolstoist, 1887

Tolstoi perekonnatragöödia seisnes selles, et naine ei saanud aru mehe talupoeglikust elulaadist.

Tolstoi ise heitles perekonna heaolu ja oma tõe vastuolu vahel.

Tolstoi oli väga komplitseeritud isik: ta seadis endale pidevalt uusi eluülesandeid, mida ta täita ei suutnud, tegeles kogu elu enesearendamise ja täiuslikkuse poole püüdlemisega.

Ta eeldas, et naine võtab vastuvaidlematult omaks kõik, mis mehele on tähtis. Kui seda ei juhtunud, oli ta sügavalt õnnetu, kuid ei hakanud naisele midagi vägisi peale suruma, pigem elas aastaid mõttega lahkuda jäädavalt kodust.

Lev ja Sofia Tolstoi

Elu lõpus ütles Tolstoi lahti oma õigustest mõisamaale ja varandusele, ka oma omandiõigustest teostele, mis olid kirjutatud enne 1880. aastate keskpaika. Kogu vara ja teoste kirjastamis- ning müügiõigused andis ta perele.

1908. aastal, kui kirjanik sai 80-aastaseks, keelas tsaarivalitsus isegi tema juubeli tähistamise.

1910. aastal lahkus kirjanik kodust. Tal ei olnud kindlat plaani, kuhu minna. Kodust lahkumine ja sõiduga seotud raskused käisid 82-aastase kirjaniku tervisele üle jõu. Ta haigestus rongis kopsupõletikku ning oli sunnitud peatuma Astapova jaamas Rjazani-Uurali raudteel. Haigus ägenes ja võttis ähvardava iseloomu.

Tolstoi suri 20. nov 1910. aastal.

Tolstoi suri 20.11.1910 Astapovo raudteejaamas.

Talupojad kandsid kirjaniku põrmu õlgadel jaamast Jasnaja Poljanasse.

Tolstoi haud mõisa pargis