96 97

re is

Tekst ja fotod: Madis Eelmaa

Kitsas katteta tee viib Vietnamist Laose poole. Päikesetõusu suunas valguvad mäeharjad kokku pidevaks müüriks nagu püha sisaliku lõputu hambuline selgroog. Raske on taibata, kus nad lõpevad – vaadet takistab sageli udu.

Laose lummus

Kummalised kingud ja kaljud moodustavad kauni kari-ka – avara oru, mille keskel seisab ligipääsmatuna ka-he jõega vöötatud roheline mägi. Mäge krooniv hõbe-dane juga möirgab võimsalt… Kaua vaatame koske ja

otsime rada, kust võiks veeni jõuda. Liiga aeganõudev on juur-depääsutee... Sõidame veel 300 kilomeetrit ja jõuamegi keeruli-se nimega paika Dien-Bien-Phu, mis asub Laose ja Vietnami pii-ri lähedal.

Selle linna serval on suur lahinguväli ja militaarmuuseum. 7. mail 1954 peeti siin verine lahing – Viet-Minhi väed hävitasid Prantsuse kuulsa võõrleegioni Indo-Hiina korpused. Sel päeval ja just siin sai otsa ka Prantsuse Indo-Hiina impeerium, lõppes selle valitsemine Vietnamis, Laoses ja Kambodžas.

Nii palju prantsuspärastPrantslased on küll ametlikult läinud, kuid nende olemist meenu-tavad hommikused lõhnavad saiakesed ja kohviaroom, siit leiab häid Prantsuse veine. Laose pealinna keskväljakul troonib elu-suuruses Arc de Triumphe’i betoonist koopia. Ja Vientiani, Luang Prabangi, Pakse või mõne Laose linnakese vaikses rohelises kvar-talis kõndides võid unustada, et sa pole armsas unises Prantsuse väikelinnas. Kenasti renoveeritud villad õitsvate templipuude va-hel, mõnus kohvipood, siidi või hõbedat müüv butiik. Majadel on siiski ka midagi laoselikku, tiikpuust põrandad ja rõdud, päikest peitvad aknaluugid, õuedes kullatud Buddha kujud.

Suurte kuningate aegadel kandis Laos nime Lane Xang – mil-joni elevandi maa. Elevandid on Laoses läbi aegade olnud töö- ja sõjaloomad, rikkuse ja võimu sümbolid. Haruldased valged ele-vandid olid pühad ja võisid kuuluda vaid kuningatele. Tänaseks on elevante järel vaid 2000, pooled neist elavad metsikult.

Idamaine turgReligioonina domineerib kogu riigis budism, Buddha on suur ja vägev, pühapäeva ja tähtsate sündmuste jumal, argiasju aetakse kodusemate metsa- või mäevaimudega.

Kohalikud käivad ikka kividesse kulunud kaubateid mööda, on riides mugavalt omamoodi, elavad ühiselt pikkades vaielamutes, kus igal perel oma isiklik lõke, kuigi ruumis pole seinu ja naabri kolle on paari meetri kaugusel. Kloostrite ja turgude aeg voolab senini budistlikus rahus, vaid rahaühikud muutuvad.

Muretu külamees tossutab jahedas kambrikeses kes teab mit-mendat piibutäit oopiumi, seda kraami on siin laialt, nagu ka ae-ga lesida ja kuulata, kuidas riis väljadel kasvab... Turgude taga-soppides on ridamisi vanamehi: kondised kortsulised käed väl-ja sirutatud, süles pühvliluust uuristatud piibud, hambutud suud kordamas: ”Mister, opium!” Vanameeste pilgud on ahnusest valv-sad, sest iga võõras, kes kaubapakkide vahel kakerdab, annab loo-tust – lootust teenida. Siia salanurka satuvad juhuekslejad ja tule-vad kindlad teadjad, tahtjad.

96

98 99

Mustakulmulised kaunitaridKudujate naiste-neidiste uinutav jutuvulin meenutab tuvipaari-de kudrutamist räästa all. Neidude nobedad näpud kerivad udu-peent siidniiti. Küütlev siidkangas on õhkõrn, hingematvalt lum-mav; riidesse kootakse Laose metsade, jõgede ja kuldsete riisipõl-dude varjundeid.

Tüdruk tõuseb telgede tagant, ilus mustakulmuline, soojade silmadega lao tüdruk, armas aasia nägu naerul, ka säravad ham-bad naeravad. Graatsia astub lähemale, seelikusiid sahiseb, kitsas pitspluus silitab neiu habrast ihu, peened sõrmed rullivad lahti riidepalle. Müstiline siid, sama ilus kui kuningate aegadel.

Libistan sõrmedega sallidel, tõstan neid – õhulisi-värvilisi… Värelev loojanguvalgus voolab siidil, muutes toone soojemaks. Sallivirnades on sada värvi... Valin kaasa pojale siniseid, eman-dale kuldkollaseid ja endale punaseid toone... koos siidipambuga saan kaasa Laose hurmava naeratuse.

Müstiline siid, sama ilus kui kuningate ajal. Libistan sõrmedega sallidel, tõstan neid – õhulisi-värvilisi…

re is

hallikaspruuni vooluga, üllatas Nam Sa kiire vooluga, soe jõevesi sädelevalt sinisem kui troopiline meri klantspiltidel.

Õhtuti nautisime igavikku kaduva päeva kuldset vaadet, kustuv valgus vajus riisilõhnalisele kollasele kõrremaale, jättes udusini-sesse vinesse kaunikujulised marmormäed. Need on just needsa-mused männikõverikega kortsulised kaljumäed, kummargil koo-nused jõe kohal.

Mägede saladusedKiire pintslitõmme on tabanud vett ripsava kurepaari, kohe-ko-he tõusmas pilve kallistama. Mõned nädalad varem imetlesin sel-liseid hapravõitu siidimaale Hongkongi Hiina muuseumis – nii ürgselt lihtsad ja lummavad on iidsed hiina joonistused. Kui vä-he värvi ja jooni, aga kõik on tabatud!

Helekaduva loojangu taustal värvuvad mäed tumedaks, mõ-te ei anna rahu, tahaksin teada, mida varjavad need müstilised mäed, mis on nende sisemuses. Koopad? Mida peidavad koopad, millised nad on? Uurime hotelli peremehelt, millised on kõige suursugusemad ja kuhu on mõistlikum minna ja kuidas?

Soovime olla sõltumatud käskudest-keeldudest ja rendime mä-girattad. Uue ratta rent maksab 3 dollarit päev, aga see-eest on sõiduriist korralik – sõber, kellega rahmeldame nädala ringi, tal-lame tolmuseid külateid, trügime edasi mööda kiviseid kuiva aja jõesänge, rassime juurikatel ja kimame üle peenikeste kitsaste bambussildade, ikka uutesse koobastesse.

Lummav Vang ViengKummaline, kuidas mõni paik lummab. Plaanisime Vang Viengis veeta kaks laisklemispäeva, õhtul vaatasime teineteisele otsa ja sõnatult mõistsime, et pikendame oma olemist veel mitme päe-va võrra.

Järgnevatel päevadel seiklesime müstilistes maa-alustes koo-pasaalides ja looduse loodud templites, sumasime jõekestes, mis kadusid mägede südamesse, sulistasime lasuursinistes laguuni-des koos kuldsete kalakestega. Roomasime mudastena läbi ime-kitsaste salaurgude... seitsme teemandi mäele. Lasime koskede hõbevetel endast üle kohiseda. Kadusime haldjateriigi bambuse-metsa. Aga see kaunis hetk sai otsa. Vang Viengis bussilt maha

Muretu külamees tossutab jahedas kambrikeses kes teab mitmendat piibutäit oopiumi, seda kraami on siin laialt, nagu ka aega – aega lesida ja kuulata, kuidas riis väljadel kasvab...

astudes ei lootnud hingest, et satume võluriiki. Laose roheluse rahuline vaikne ilu on helge, taevalik, äraminek kriibib eriliselt. Minge sinna, siis mõistate!

Buddha kaitse all läbi kärestikeLõpuks jõudsime Mekongi äärde, kus ronisime paati. Tohutu hulk aeglaselt liikuvat vett tekitab imelise häirimatu tunde. Jõgi on lai, pruunikaskollane, kaldad karmid, kõrged. Aeg-ajalt silma-me pagoode, mõned on puhtad ja korras ja valged, aga rohkem on lagunevaid. Vahetevahel liuglevad pilgu eest mööda jõeäär-sed, roheliste puude varjus pesitsevad külad.

Maabumissild on tihedalt täis eredates riietes kärarikkaid, kä-tega vehkivaid inimesi, nende seas trobikond sinepikollastes ür-pides munki, kootud mütsid peas. Valjuhäälne segadus ja korra-tu rutt. Maabume Pak Ou koobaste juures, see paik on püha ju-ba ammustest aegadest.

Koobastik koosneb ülemistest ja alumistest käikudest. Kaljunukid, orvad ja kivilahmakad on täis kuhjatud Buddha ja tema õpilaste kujusid. On uhiuusi kullaläikelisi ja värvilõhnalisi, on sajanditaguseid tolmuseid, kaugemad kaetud nahkhiirte sõn-nikuga, on kõdupuidust ja viltu vajunuid, on vaserohelisi.

Õhtud sädeleva jõe kohalLinnake süütab lambid, sätime õhtustama. Kuni roog valmib, koorime mahlast tilkuvaid mangosid, raputame punast pipart peale ja luristasime mõnuga küpseid vilju. Kuidagi ei saanud jät-ta tellimata vaagnatäit krevette... ingveri, laimi ja küüslaugukast-mega. Vahepalaks tohutu taldrik värsket rohelist, segatud kana-viilude ja vutimunadega, praetud pähklid ja lisaks veel midagi, kõik maitsva vedelaga üle valatud. Juba krõbistame keevas õlis küpsetatud krõbepruuni kala, mille kõht on maitsvat rohelist ke-nasti täis tuubitud. Lõpetame rammusate ananassi-papaia koo-kidega ja rüüpame Burgundia punast. Veiniga ollakse helded – Prantsuse kolonialistide kena pärand.

Ja kuidas ma Vang Viengis veedetud nädala jooksul ka ei uuri-nud, oli meie hiinlasest sõbra pakutud questhouse võimalikest pa-rima asukohaga – majakese terrass laiutas helesinise veega Nam Sa jõe kohal. Meile, kes oleme harjunud oma jõgede mudase või

100

re is

Senini käib siit läbi vana kaubatee. Kaubasaksad, kelle koor-mad jõekärestikest kadudeta läbi saavad, võtavad seda kui Buddha soosingut. Täna koperdab kivistel astmetel suur kärat-sev jõuk võõramaalasi, rikkaid vanureid igast ilmanurgast, see on rahvas, kes on oma elus juba maailma kõik tähtsad paigad ära näinud, lootes leida siin kauges koopas kadunud aegade rahu, ta-bada müstikat... mõistmata neile mõistmatut.

Õitsele puhkenud linnNeli vana külmetavat munka istuvad toolidel, jalad istumise all, luiste sõrmede vahel libisevad palvehelmeste lõputud ringid, sa-da ja kaheksa on üks ring. Om mani padme hum... kumiseb lõpu-tu loitsujorin. Aeg-ajalt krooksatab üks ja läkastab liivale sülje-lärtsaka, teine sügab oma kiilaspead villase mütsilotu all ja krat-sib mõnuga kaenlaaluseid... mantra saab läbi. Vanem mungaonu surub huulte vahele manillasigari ja süütab selle.

Õhtu laskub vaikselt maa peale, meie paat popsutab tagasi Luang Prabangi, kunagisse riigi vaimsuse pealinna, kus toime-tas õitseajal sadu kloosterkoole, sebis vormis ametimehi ja kan-detoolides hõljusid emandad.

Esmakordselt reisisime Laoses kaksteist aastat tagasi, siis oli see linnake sõdadest ja revolutsioonist räsitud. Ja nüüd – Luang Prabang õitses ja säras, villad olid üles löödud kui peiud pulma-deks, kloostrite teravad punased katused keset lopsakat rohelust, luikvalgete pagoodide tipud kullaläikes. Jalutame loojangusse. Ümber templite ja pagoodide valitseb vaikne rahu. ■