Kaver: Risto Kozer, BS Ollie foto: Lauri Täht

Simple Session lk. 12Rõngelep & Loginov lk. 18Korrektne mässaja: Andres Alver lk. 30Portfoolio: Paul Kuimet lk. 50Rulaturism lk. 60

Toimetajad: Antti Sinitsyn Hendrik HundtFototoimetus: Antti Sinitsyn Lauri Täht Alessandro VolpinKujundus: Antti Sinitsyn Kristjan Prik

anttisinitsyn@gmail.comhendrikhundt@gmail.com

Enne ja pärast: Reamees Hundt ja kodanik Hendrik Hundtfotod: Alessandro Volpin

“Värk lausa karjub keeletoimetaja järele!” Oleme väga üllatunud, kui palju positiivset feedbacki esimene Kataloog sai. Aitäh! Mõned kuud on möödunud ning nüüd on juba uus number valminud. Lehti on kordades rohkem ja (loodetavasti) ka sisu paranenud. Õnnetult läks ainult see, et avaldamata jääb kaks huvitavat lugu. Kuna Kataloogiga koostöö tegemine on puhtalt vabatahtlik ning mingeid ma-teriaalseid hüvesid sellega ei kaasne, siis mõistame, kui inimestel on aega vähe ja tähtsamad prioriteedid paigas. Loodetavasti saavad need lood kunagi valmis vorbitud! Talvine aeg on teatavasti rulatajatele mõõnaperiood. Sõitmine toimub sisehallides graafiku alusel ning tuleb piiratud suurusega ruumi jagada kõikide teiste huvilistega. Ürita-sime võimalikult palju pilte siia numbrisse panna, mis meenutaks teile helgemaid aegu. Teksti poolepealt on meil jagada intervjuu Vabaduse Väljaku arhitektiga, Eesti vanakooli rulatajate mälestusi ning rulaturismist. Also featuring uus portfoolionurk, mille esimene külaline on Haigla bande liige ja kunstnik Paul Kuimet. Olenemata sellest, kas selle ajakirja on digitaalselt kätte võtnud rulataja või lihtkodanik, on suur tõenäosus, et ennem ei lõpetata, kui lehed otsa saavad.

Post Scriptum: Kataloogis resideeruvad isikud ei oma ajakirjandusliku haridust ega väga adekvaatseid Adobe InDesign oskusi. Siin-seal esinevad kirjavead ning loodetavasti kõiki ei häiri see. Kataloog on projekt, mis järk-järgult muutub omaduselt, kui ka kvaliteedilt pare-maks. Võib-olla varsti suudame endale isegi keeletoimetaja palgata?

Antti Sinitsyn

sekkar: Sinitsyn

sekkar: Sinitsyn

Alessandro Volpin

Alessandro Volpin

Sheku möllamas: Tuck-knee, feebs ja egalaga noseblunt

Jacopo Carozzi - Fs feebs

Jonathan ijs - BS teil

Maik Rõngelep ja Juri Loginov meenutavad nostalgiliselt,kuidas lähi-minevikus skeidi-skene Eestis oli.

fotod: erakogu

Mitte nii kuldsed üheksa-kümnendad

Maik Rõngelep ja Juri Loginov meenutavad nostalgiliselt,kuidas lähi-minevikus skeidi-skene Eestis oli.

fotod: erakogu

Mitte nii kuldsed üheksa-kümnendad

“Every day we tried to learn every ip trick possible, by previously watching it 50 times in slow motion on the VCR and then run quickly to Lauluväljak and try to land it. “

It’s crazy to look back and think how long ago I started skating... Early 90’s, I believe, and the craziest thing is that I still do! Not as much, as I would like to, but I do and I still have a blast doing it . Anyways, I feel like I’ve told this story too many times, but for those, who haven’t heard it yet, here it is. I started skating after seeing that 80’s movie “Thrashin”. It was playing in the movie theaters at the time and I think I went to see it at least 20 times. It blew my mind! I wanted to do the same! One of my friends was skating at the time and he showed me how to ollie. From that point I was hooked! All I could think of, and wanted to do, is skate. There were like 5-6 of us , probably the only skate population in the whole Estonia at that time. We couldn’t get any gear: no boards , no shoes, no skate vid-eos or magazines. We were so desperate to get any info we could, like some very old copies of Thrasher and Transworld. So, in our first year, we were just learning ollies and early grabs of launch ramps we built from found and stolen wood. It was not like these days. Kids can do eve-ry nollie trick in the book the first month they start skating! Imagine our shock when one day we got a copy of New Deal’s “Useless Wooden Toys” video and saw that you can actually flip a board. From that moment it was on! Every day we tried to learn every flip trick possible, by previously watching it 50 times in slow motion on the VCR and then ran quickly to Lauluväljak and try to land it. Lauluväljak was our spot! We were there every day after school. It had brand new tarmac and hundreds of wooden benches we could move around and skate without anyone kicking us out. Those were the days! We could skate anywhere, any time of the day or night, waxing the shit out of ledges and curbs and no one said anything. We started going to Latvia, because at the time they had a bigger skatescene and they had skate contests as well, which we were su-per hyped about to enter. From there, we ex-panded our travels to Finland and Sweden,

where we could buy skate gear, even though it was way out of our price range. We desperate-ly tried to figure out ways to get boards. Like we used to buy hand made boards from Lat-via. They were made out of birch, so they were good just for few days and became super soft and broke easily after that, but we were hyped, because they were affordable. The other option was to buy a original old school fish shaped boards from the sports store. It was super weird, that they sold Zorlac and G&S! So we bought them and used their very short nose as a tail and cut them, to look more skinnier and modern. I think my first kickflip was on a board, that was 10.5 inches wide. We also cus-tomized our huge old school 60mm wheels to 35-38mm by cutting them. At the time, eve-rybody was skating those tiny wheels. Some people even called them bearing covers. Only way later, after begging for a very long time, Surfhouse managed to order a few boards, which we bought right away. Next time they ordered a couple of more boards and a cou-ple of pairs of shoes. It was a dream come true for us! Kind of crazy to think of it, looking at a selection of skate goods kids have now. Skateboarding has changed my life in so many ways! Music, fashion, art, my views on life and most importantly: peo-ple I have met through skateboarding have become my best friends! I feel like a kid, when we get together for a session.

Happy skating!

Juri Loginov

“Niisiis, seda sovjetivärki tuli seal ikka veel sitaks ette! Kaastunnet sai kuhjaga. Mõnes ringkonnas võisime olla ikka päris sitikataolised tegelased! “

“Niisiis, seda sovjetivärki tuli seal ikka veel sitaks ette! Kaastunnet sai kuhjaga. Mõnes ringkonnas võisime olla ikka päris sitikataolised tegelased! “

1992... Ma töötasin reisilaevakompa-niis Estline, mille tõttu reisisin ma Tallinna ja Stockholmi vahet päris palju. Mitte, et ma oleks madrus olnud. Minu töö oli sadamas pileteid müüa, mille tõttu sain soodsamalt reisida. Ükskord Stockholmis käies leidsin laheda skedepoe nimega “G.spot- heavy shit.” Paugult lemmikpood! Ostsin sealt oma esimese originaal new school laua Founda-tion ja blank rattad. Aastaid hiljem muudeti poe nimeks -We. Nüüdseks tuntud WESC brändi alus. Ma täpsellt ei mäleta aga igal võimalusel sai Stockholmi sõidetud. Seal oli väga lahe! Ühel käigul nägin G.spot-i aknal plakatit, et tuleb skateboard contest. Mõtles-in: “Jee!” Rääkisin Tallinna kuttidele, et sell-ine värk ja peaks minema. Juri (Loginov) oli kohe käpp! Kuna tal oli veel punane pass, siis me vajasime viisat, sest ilma viisata sai käia Stockholmis ainult ühepäevasel krui-isil. Käisin Rula Liidu presidendina taotle-mas Rootsi saatkonnas võistlustele minekuks viisad. Väga suur võimalus oli,et meid sin-na ei lastagi. Kuid õnneks jätsin usaldatava mulje. Kõik klappis ideaalselt! Kambaga lii-tus veel Läti skeiter Dainis(RIP). Ta oli väga tore tüüp! Ta tundis kõiki Läti skeitereid ja nemad teda. Tänu temale saime palju lät-lassõpru. Dainis oli meie Latvian connection! Tähtis moment paaripäevase reisi ju-ures: ööbimine. Ja seda saime ettekujutlema-tus kohas, skateboard shop “G.spot.” Kirjuta-sin neile kirja paar nädalat varem. Meile vastas omanik ise: “Tore, poisid! Tulge!” Arvatavasti mõtles, et ühe korra saate ikka, kuna olete meie “soviet” sõbrad. Niisiis, seda sovjetivärki tuli seal ikka veel sitaks ette! kaastunnet sai kuhjaga. Mõnes ringkonnas võisime olla ikka päris sitikataolised tegelased! Õnneks skeit-erid olid võrdsed. Niisiis, meile oli pakutud üks one night only, floor crashida G.spotis. Tundus ainulaadne. Kõik toimis. Olemas olid: kaaslased, viisa(kellel vaja), piletid. sõit oli kajutites, pluss rootsi laua õhtusöök/hommikusöök. Unelmate reis võis alata!

Tol ajal oli Stockholmis kolm põhi poodi: G.spot, Noll-Atta ja One Off. Alatine must have kolmnurk. Mõnus oli igat kraami passida. Tavaliselt me midagi ei ostnud. Pi-gem oli see meile nagu näitus, muuseum. Ra-haga oli nagu oli. G.spot asus vaiksel tänaval, nagu üks hea koht asub. Pood ise oli väike ja parimat kaupa täis. Teised poed olid sarnased meie Surfhouse-iga: uisud-bmxid jms. G.spot äratas kohe usaldust. Sealt sain küsida ka mi-dagi sellist ajuvabat, et kas me võime ööbida teie poes? See oli neile kindlalt: “What the smurf?” Ei tea, kuidas see õnnestus meil... Seal me olime, päeva pärast.Võistlused toimusid lahedas vanas külm-hoones nimega “FrysHuset.” Mul nii põnev ei olnud enam, kui teistel. Ma juba sheffilt tead-sin, et mis-kus on. Toimetasin nagu kohalik Mul oli au oma sõpru Stockholmis ringi vedada nagu ekskursioonil, eeltöö tehtud. Fryshuset asus kesklinnast tunni aja kõmpimise kaugu-sel, võibolla pooleteise. Teepeale jäi palju gra-niiti ja igasugu poekesi ja merevaadet kaljult, millest tuli üle matkata. Praegu on Stockhol-mis ka skeidisaal Fryshyset, kuid uues kohas ning on oma kuju kümneid kordi muutnud.Võistlusted olid muidugi juba käi-mas, kui kohale jõudsime.

Vali muusika ja mikrofoniga kommen-taator. Võistluse käigus nägime kõikvõima-like hulle trikke! Kohal olid ka soomlased. Pikalt ei pea seletama, kõik panid hullu. Nad tundusid sel hetkel seal meile kangelastena. Saalis oli ka verträmp, kus sõitsid Mathias Ringström ja Adil Dyani. Tüübid olid koha-likud superstaarid! Päev möödus ladusalt: muusika, palju rahvast ja nii edasi. Poodiu-mil lõpetasid kaks rootsi ja üks soome skeitar. Oligi aeg linna kerida, et saaks öömajale. Meile loeti sõnad peale, et kõik jääks korda ja meid pannakse ilusasti luku taha ning hom-mikul näeme. Tore, head aega! Hakake juba minema, tahaks siin tagaruumis rahulikult kauba sees püherdada! Nii läkski pool ööd. Möllasime taga laos, proovides igast kraami selga ja jalga. Leidsime samuti huvitavat punk-muusikat kohalike esituses. Sellised, nagu Mil-lencolin, No Fun At All ja palju muud. Kuu-lasime seda öö otsa! Juri oli jumala teemas! Ma olin lõpuks väsinud ja kebisin magamiskotti tudule. Hommikul tehti meile paar žesti veel: saime discounti kauba pealt. Ostsime mõnu-said Etnies Scam tosse ja keegi ostis vist lauagi. Olime tehtud mehed ja asusime minekule. Va-hetati viisakusi, kutsuti tagasi ja soovitati ot-sida järgmine kord endale igaks juhuks hotell. Okei, tänks G.spot! Mõtlesime veel väikse tiiru linnapeal teha ja siis laevale hüpata. Sadamasse jõudes ei uskunud me oma silmi! Seal, kus peaks asuma laev, oli tühi koht. Kerge paanika tuletas meelde, et järgmine väljumine on pooleteise päeva pärast. Selgus, et mina, kui reisi juht, polnud arvestanud aegadega õigesti. Rootsi ja Eesti aeg on tunniga nihkes. Ma muidugi kogu süüd ei tahtnud omaks võtta, kuigi oleks või-nud. Sealt siis sai alguse seiklus number kaks. Jalutasime sadamas. Et meil polnud kuskile minna, kutsuti kohalik politsei, kes meid linna viskas. Öö viskasime tänaval, pas-sides kohalikke. Õnneks möödus öö rahu-likult. Hommikul pidime käima immigrat-siooni-migratsiooni keskuses. Kuna viisad kaotasid kehtivuse eelneval õhtul, siis olime illegaalid. Tollal oli väga popp paluda varju

Rootsis. Olime seal pundis hindude, shiitide ja hashiitidega, bangladeshide, türklaste ja muude varju vajavatega. Saime endale tõlgi. Mingi vanamutt oli. Väga ebameeldiv tegelane, kes asus meile kohe sisendama programmi te-ei-saa-siia-jääda! Ise veel eestlane. Nad ostsid meile piletid ja andsid toidumiinimumi raha. kuna laev käis ülepäeviti, tegime Stockholmile kordusringi peale. Olime kohutavalt väsinud ja ei jõudnud ära oodata, millal saaks koju!

Maik Rõngelep

Korrektne mässaja: Andres Alvertekst: Roland Reemaafotod: Antti Sinitsyn

Korrektne mässaja: Andres Alvertekst: Roland Reemaafotod: Antti Sinitsyn

Rulatamisest on saanud linnakeskkon-na kasutamise idüll, mis just tehislikus pul-seerivas keskkonnas on leidnud endale rahus-tava väljundi, kasutades aktiivselt linna kõiki külgi olenemata nende esteetilistest või ra-halistest väärtustest. Rulataja jaoks jääb trepp trepiks nii Kadrioru lossi ees kui ka Kopli liinidel. Tema meeli kihutavad üles tavain-imestele arusaamatud detailid nagu siledad marmorplaadid, metallvinklid istepinkidel või pikad mõnusad lauged kallakud. Need on vaid mõned arhitektuursed detailid, mis muu-davad rulataja linnaruumis ettearvamatuks ning seega nii linnarahvale, poliitikutele kui ka arhitektidele ootamatuks linna kasutajaks. Mingist kriitilisest hetkest saavutab rulataja oma spontaansusega avaliku orbii-di tähelepanu. Seda enamasti just linnaru-umi kasutamise viisil, mida linna heakorra eest seisjad ei pruugi õigeks pidada. Erine-vad linnapraktikad üle maailma on rulata-jaid kas ametlikult keelanud või just püüd-nud neid monotoonsesse linnarütmidesse uuteks mässajateks sisse sulatada. Mitme-tel USA linnatänavatel on rulatamist püü-tud piirata, samal ajal kui Aucklandis Uus-Meremaal või Kopenhaagenis Taanis on poliitikutega tehtud ühised pingutused toonud linnakeskkonda peidetud obstaak-leid, mis tänu rulatajate koostööle panusta-vad huvitavama ja eripalglisema linna heaks. Eesti linnades pole rulatamine massiline probleem ning rulamaastikus on näiteks Tal-linn piisavalt väike linn, et ühe uue rajatisega kesklinnas luua kõlapinda rulatajate ja polii-tikute vahel. Vabaduse väljak muutus kiiresti

ekstreemsportlaste hulgas väga populaarseks. Mõnusad laiad siledad betoonväljad meeli-tavad juba kevadel tuulevaiksesse kesklinna taskusse trikitajaid trepiääri silitama, tuues esile ka poliitikute ja mõnede linnakodanike pahameele. Kuigi kõigil osapooltel on omad väärtused, mida esindada, oleks huvitav teada arvamust arhitektidelt endilt, kes Vabaduse väljaku lõpuks sellisel kujul projekteerisid. Küsimustele avaliku ruumi kasutamisest ning rulataja rollist ühiskonnas vastab Vabaduse väljaku üks autoritest ning EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise professor Andres Alver.

Roland Reemaa: Kui hästi olete kursis Vaba-duse väljaku populaarsusega rulatajate hulgas?

Andres Alver: Me pole selle temaatikaga väga kursis ja see polnud ka omaette eesmärgiks. Seda sorti asju tehes ei ole väga võimalik ja po-legi tarvis täpselt välja mõelda kasutusnime-kirja, kes võivad mida ja kuidas. See oleks väga piirav ja limiteeriv. Rulatamine on lõpuks üks võimalusi, kuid Vabaduse väljak pole spetsi-aalselt rulasõiduks mõeldud või ehitatud. Kui see sobib ja seda saab kasutada rulatamiseks ning kui rulatajad kasutavad seda nii, et see tükkideks ei lenda, siis on see meie mee-lest suurepärane. Mida rohkem on inimesi, mida enam tullakse ja tahetakse väljakul olla, seda parem on meie vaatevinklist igal juhul.

“Rulatamine on Eestis uus asi ja üks rulataja Tallinna linnas pole kunagi mingi probleem,vaid huvitav nähtus.”

RR: Kuivõrd häirib enda loodud linnaruumi lõhkumine?

AA: Tuleb vahet teha, millal hakkab lõhkumine millal hakkab kulumine. Kaevetööde käigus tulid juhuslikult välja Harju tänava tornide müürid, mille näitamiseks linnarahvale oli idee katta kohati tänavapind klaasist kattega. Lõp-pvariandis tõsteti klaasid tänavapinnast pisut kõrgemale, et nendest üle ei sõidetaks, ega kildudeks löödaks. Aga ikka pekstakse puruks. Samal ajal kui kõrvalolevatest vaateakendest eemale hoitakse. See on alaväärsuskompleksi üks ilminguid näidata sõpradele ja tõestada endale oma jõudu. See pole enam kulumine, vaid tahtlik lõhkumine ja vandaalitsemine. Päris alguses, kui Vabaduse väljak valmis ning esimesed rulatajad teatud alu-mistele treppidele ilmusid, tekkis küll väike kõhklus trepistiku heakorra kohta, mis küll algselt tuli linnavalitsuse poolt. Need on ik-kagi kihvtid trikid, mida seal tehakse ja kuigi ääred kuluvad ja lähevad mustaks, ei nime-taks ma seda lõhkumiseks. Maailmas kasu-tatakse jõuliselt rulatajate piiramist näiteks metallnaasklitega, kuid Vabaduse Väljakul sellist probleemi ma küll ei näe. Rulatajad täi-davad ruumi ning kui neil on seal hea olla, ei ole ka mingit põhjust neid sealt tagasi hoida.

RR: Mis muudatusi tuli projekteerimise käi-gus ette?AA: Üheks suurimaks muutuseks on terve bussiootepaviljoni pikkuse tervikliku läbi-paistva ekraani kadumine, kus oleks näidatud interaktiivset linnakunsti, mis reageeriks in-imhulkade Vabaduse väljakul. Sellega seoses oli mõte luua trepistikust nn speakers corner, kus saaks ekraani taustal platvormil esineda kõnelejad ja ansamblid ning trepistik oleks vaatesektor. See praegune jupp ekraani il-mateatest ning Tallinna TVst on täielik jama.

RR: Kas Vabaduse väljak kui näitela-va on oma potensiaali ära kasutanud?

AA: Kaugel sellest. Multiplitseeritud kasutus-maailm erinevate ürituste ja aktsioonidega on kõik puudu. Teostus jaguneb samas kaheks: mis seal teha saab ja mida meie algselt mõtles-ime. Aktiivse linnakasutamise üks osasid on ratastel olevates platvormides, millega või-maldaks veel igasuguseid nippe linnaruumis välja mõelda: ühel on purskaev, teisel skulp-tuur jne. Kõik nad on selleks mõeldud nagu male laud, mis võimaldab miljard erinevat seisu. Meie tegime mängleva malelaua, ega kombineerinud sinna peale lõppseisu. Kui linn tahaks seda linnaelu, mida me ka ise ühelt linnalt ootame ja tahaksime, siis sooviks seal veel aktiivsemat ja mänglevamat kasutamist. Vigurit tuleks Vabaduse väljakule juurde anda. Praegusel kujul ei sobi ka Ahhaa keskus hästi Kaarli puiestee maa-alusesse ruumi. Hetkel on see täis väikeseid objekte, kuid see on väga ilus suur ruum avatud ülevalt poolt läbi klaaska-tuse päikesevalgusele, mis sobiks ideaalselt galeriile, muuseumile või konsertitele. Trepis-tiku poolne külg peaks olema avatud rohkem platsi poole – see veel hetkel ei toimi hästiv.

RR: Kuhu maale on või peaks olema arhitekt võimeline tagama avaliku ruumi turvalisuse?

AA: Näiteks olime üksjagu hädas väljaku äärde betoonservade planeerimisega. Arhitekt peab paratamatult mõtlema, kuidas teha nii, et see poleks ohtlik ja sobiks teatud kohta, mitte võtma kataloogist normide kohased suvalised barjäärid. Lahendasime ääred parajalt laiad, et toetada oleks mugav; parajalt kõrged, et istuda otseselt ei ulatuks ja üle ääre ei lend-aks; õhulisemalt maapinnast tõstetud, kuid piisavalt, et laps alt läbi ei poeks. See oht-likkus on piiri küsimus, mis pole nii must-valge, kui kaugele minna mingi asja kind-lustamiseks. Sotsiaalne vastutus on olemas, kuid ronida võib lõpuks igaüks igale poole.

RR: Rulataja kasutab linnaruumi oluliselt teistmoodi, mis hetkest hakkavad sellised ebakonvetsionaalsed käitujad linna häirima?

AA: Paljud asjad on määra küsimus: kui palju on palju, millal on küllalt. Rulatamine on Eestis uus asi ja üks rulataja Tallinna linnas pole kunagi mingi probleem, vaid huvitav nähtus. Kui lin-nas jookseb üks hull paljalt karjudes ringi võib ju täitsa tore olla ja isegi lõbus vaadata. Kui ta muutub tüütuks ja hakkab kõiki tülitama või kui neid saab liiga palju olema, siis ei saa enam lin-nas hästi olla. Eks ühiskond sellele kuidagi rea-geerib ja püüab lahendust leida. See on Tallinna probleem, et ülearu aktiivset linnaelu küll pole ja kui keegi tahaks pisut teistmoodi linna kas-utada ja saab seda teha ning väga hullusti ei sega, siis ma pigem laseks olla. See puudutab muidugi tervet linna, mitte vaid Vabaduse väljakut. Välja tõrjumine pole kuidagi eestlaslik suhtumine.RR: Avalikus ruumis on objekte, mis on rohkem tundlikud ebakonventsionaalse-le käitumisele. Kuivõrd erinev on näiteks Vabaduse monument linnatänavast?

AA: Iga sootsium tõmbab ise endale piiri ja kusagil meie kultuuriruumis see jookseb, millest kokkuleppeliselt nii lihtsalt üle ei astuta. Need on üleüldse ühiskonnas elamise küsimused, kuidas neid piire organiseerida. Mingist hetkest muutub tegevus avalikuks üritu-seks nagu demonstratsioonid või ka rulavõistlused ning neid tuleb kooskõlastada.Kui keegi põhjendatult arvab,et kusagil pühamas paigas

ei või midagi teha, tuleb kompromis-si proovida, kuid pigem võiks eelistada, et vabaduse aste oleks võimalikult suur. Lõpuks on ka pühadus muutlik väär-tus, Jim Morrisoni haual käib trall ning püramiidide juures pannakse turismipidu.

RR: Kas rulataja peakski olema mässaja või oma tahtmiste nimel just poliitiliselt korrektne?

AA: Noore radikaalsus on absoluutselt mõistetav, noor tahab ja peabki olema radi-kaalne. Uued põlvkonnad tahavad teist ja muutuda, oma elu elada. See on Oidipuse kompleks oma isa tapust. Oma vanemate käitumismustreid ei saa nii lihtsalt üle võt-ta. Ei saagi olla, et keegi Savisaar paneb reeglid ette ja kõik kuulekalt täidavad.

Mäss on noores sees ja sellest ei pääse ning polegi vaja pääseda. See jookseb si-nusoidselt, mis teatud stagnatsiooni het-kel hakkab end jõuliselt koguma ning järgmisel hetkel püütakse midagi pööra-ta, hakata asju vaatama uue nurga alt.

See on periood, kus ühiskond väga jõuliselt uueneb. Kuid teatud mäss ja maailma tunnetuslik uuenemine toimub koguaeg. Me kogu aeg ot-sime midagi. Ei saa igal juhul rahule jääda sellega, mida ette tõstetakse.

Üleval: Üks viimaseid sõidupäevi õues - Hendrik Hundt ja esikülje noseslide.All: Sama päev, teine trikk - Mihkel Vahermaa ja seinasõit.

fotod: Sinitsyn

Madis Albert, poppar ‘06foto: Volpin

Vana hea punkar: Sergei Semitsev, varial heel rokksekkar: Volpin

Vana hea punkar: Sergei Semitsev, varial heel rokksekkar: Volpin

Hendrik Gross leidis endale mõnusa step-upi. foto: Märt AavikMöödaminnes: Martin Kuum kickkipiga. foto: Täht

Inkognito bs noseblunstall. Tegelikult on varjatud näoga isik Jaak Tänava.foto: Sinitsyn

Silver Jõesaar: 180 kruksfoto: Sinitsyn

Kristjan Prik, heellipfoto: Volpin

Ollie peale, bs blunt. Tallinnale omane teeolustik ja Erki Lastik.foto: Paul Kuimet

Ollie peale, bs blunt. Tallinnale omane teeolustik ja Erki Lastik.foto: Paul Kuimet

Detail fotoinstallatsioonist “Kairo tänav”100x100 cm

2011

Detail fotoinstallatsioonist “Kairo tänav”100x100 cm

2011

Detail fotoinstallatsioonist “Kairo tänav”100x100 cm

2011

“Nimeta”Vaade näituselt “Not Necessarily So”

240x200 cm2010

“Rearview”Tellimustöö arhitektuuriajakirjale “Maja”

89.6x58.6 cm2011

“Rearview”Tellimustöö arhitektuuriajakirjale “Maja”

89.6x58.6 cm2011

“Nimeta”Fotoinstallatsioon avalikus ruumis

246x343 cm2010

“Nimeta #4”Seeriast “In Vicinity”

87.5x70 cm2009

“Nimeta #17”Seeriast “In Vicinity”

70x70 cm2009

Rulaindrustry üks meeldivaim külg on kindlasti reisimine. Olgu siis selleks reisiks Reynoldsi ja Spanky 2003. aasta läbisõit Tallinnast või sõpradega ette võetud tripp naabermaakonna minirämpi. Vahet pole, kaugele reisi ette võtad. Kohale jõudes on veel senitundmatu spoti sõitmine alati mõnus tunne. Kui rahakott lubab ja aega on, siis kindlasti tuleks ühel harilikul rulatajal läbi sõita kõk Euroopa tuntuimad skeidipealinnad. Viima-sel ajal rulatajate seas üha populaarsemad tripid Aasi-asse (vt. visualtraveling.com!) on reisielamuselt puhas kuld ka tavalisele turistile. Pealegi, rulasõidu eesmärgiga reisidest kujunevad enamjaolt alati välja lõbusad turis-mireisid. Tagantjärele mäletad ikka rohkem seda, kui palju sõpradega reisi ajal pulli sai ja maailmakuulsates spottides rulatamine on kui hea lisaboonus kogu tripile.

Tallinnas üles kasvanud rulatajana olen harjunud aastaaegade ja tingimusega, et vähemalt kolmandik aastast peab paratamatult siseparkides veetma. Arvesta-des seda, et Tallinna suurimasse sisekasse kuhjub popu-laarsematel päevadel kokku kümneid tõukeratta-, rula- ja uisumehi, pole talv Eesti rulatajatele eriti meeldiv aastaaeg.Niisiis pole väga halb ennast turgutada lühikese re-isiga põhja poole. Arvestama peaks aga sellega, et detsembri alguses kutsub Stockholm massiliselt kül-la ka lihtsalt Tallinki laevakruiisi nautivaid elumehi.

Massist mitte vähegi erinedes sai ka sellel, niiöelda rulasõidu eesmärgiga re-isil liituda ehituselt tulnud Petsi eluviisidega. Sellegipoolest mandrile jõudes suudab ka kõige nõrgema närviga rulataja hoiduda Hennes & Mauritzi talvekollektsiooni imetlemisest ja veab ennast kohale väiksesse Fryshuset skateparki. Jah, Stockholmi skeitpark on küll suhteliselt väike, kuid see-eest väga spetsilt sisustatud. Peale selle ei pea seal sõites muretsema uiskude või tõukeratastega kokkupõrkamise pärast. Tõenäoliselt üks suurimaid puudusi Eesti sisekate juures ongi see, et ehitatakse skateparke kõigile „tänavaspordi” aladele korraga. Fryshuseti park Stockholmis, nagu ka Kontula Helsinkis, on oma disaini ja idee poolest aga puhtalt rula pärusmaa. Üleüldiselt, kui kellegil on plaanis Rootsi sõita, siis seal on rulasõpradele kohti küll. Isegi, kui reis keset südatalve ette võtta, pakuvad peale Stockholmi häid skei-divõimalusi ka teised suuremad linnad. Eriti teemas on seal sisepoolid (vt. Bryg-geriet!). Kes teisele poole maakera ei plaani lennata, siis soovitan otsida vaheldust Eestile siit samast kliimavööndist. Mõnusaid sõidukohti võib ka sisekatest leida.

Hendrik Hundt