anti saar - tähesadu

7/22/2019 anti saar - thesadu

1/307

Anti Saar

THESADU.PREIKONOGRAAFILISEINTUITSIOONI VIMALIKKUS


2/307

2

Sisu

0. Vli, millel sajab, sajab vihma

6

0.1. 15Sissejuhtumine 161. Sellest, kuidas keel omadega on ja thistamisse eitki (THENDUS ja thendused; loojahtelangemine iseenesega keele pinnal, ruumitusajas).Sellest, kuidas loojana ollakse keha ja sellest, kuidaskeha omatakse.Sellest, mis vi kes on homonm ja kuidas temagavalgustada meelast keele-eelset loomist; kahtlasest

analsist ja htlasest intuitsioonist; kohtlasist.Sellest, mis on keele ruum ja sellest, mis vli; sellest,mis ja kuidas teostub vljanduses.

18

1.1.Homonmiast performatiivina; erinevuslikustkohalolust kirjutuses ning ibid.-ikodumaaigatsusest; kirjutusest aktiivsete japassiivsete snteeside piirimail; ihaldavast jakommunikatiivsest / ihast saada kommunikatiivseks(Heidegger, Nietszche); olemas- ning vajumisolust;kartesiaanlikust ja lakaanlikust cogitost; tesest jaasjalikust.

21

1.1.1. Kunstiteo (V)algu(vu)sest ja teose(v)algu(vu)sepra(stisuse)st; test ja teprastvalenduses; varju varjust lhtrivalgel;preindividuaalsest omaprast.

22

1.1.1.1. Absoluutsest ja suhtelisest paistmisestpikeses ja kunstiteo(se)s; refleksiivsest jareflektiivsest.

23

1.1.1.1.1.Pimestusest ja valgustusest; vimatusttinglikust thistamisest ja selle tingimatutesttagajrgedest (maailmakirjanduse ainetel).

23

1.1.1.1. 271.1.1.1.2.Tavakeele instrumentaalsusestmeeleaistingute osas.

30

1.1.1.1. 321.1.1.1.3.Vli, millel keelevesi vabanebmetafoorsusest ja kommunikatsiooni transitiivsussaab ambivalentseks; kneldakse ka loomisekogematusest.

32

1.1.1.1. 331.1.1. 341.1.1.2.Representatiivsest teprast pildiruumis

ning resentatiivsest elutruudusest pinnal.37

1.1.1. 40


3/307

3

1.1. 411.1.2.Kirjutuse erinevuslikust siin-olemisest. 451.1.2.1.Siinist metafoori ja homonmina; siiniisooperatiivsusest Maxwelli deemoniga.Looduse korrast; globaalselt mtlevast kunstnikust

ja kirjutajast.

48

1.1. 541.1.3.Silmapindsetest resentatsioonidest hullukrahvi koopasuul.

58

1.1. 621. 651.2.Keelelise thistaja meelevimest; sellest, kuidassaadakse jvaks ja jdakse saavaks; sellest,kuidas saadakse hakkama; pagemisestperformatiivselt ja informatiivselt; pagemisestpunktiiri; sellest, kuidas ollakse kigeks vimeline

ja kuidas seda vltida (fn 44); likvideerimisest jaammendamisest.

67

1.2.1.Koosolust ja cos-olust; sellest, kuidas ollaksesisse vetud teine-teisest; seestumisest ja seest vljasaamisest vljanduses.

68

1.2.1.1.Seestumisest, vaimustusest jainspiratsioonist. Pseudoproblemaatikast poeedilinnuks saamise ksimuses.

69

1.2.1. 731.2. 761.2.2.Keel-duvast kirjutusest tiigrist ja Tiigrist 811.2. 871.2.3.Resentatsioonide kaas-, koos- ja taas-tundeloogikast; passiivsete ja aktiivsete snteesidekoekstensiivsusest kui triaadilisest kolmandast;illusoorsest ja reaalsest kegakatsutavusest; reprodeigustus; sellest, kuidas lhim vib saada lpmatultkaugeks.

94

1.2.3.1.Ihaldavast karakterist kirjutuse keskpevas. 981.2.3.1.1.Vli, millel eelhlestusega analsloetakse vimetuks kirjutust hlestava intuitsiooni

krval; arutlus, mis meeldivusele omistabhinnangutelese mtme.

100

1.2.3.1. 1031.2.3. 1061.2.3.2.Vli, mis saab aruandeks akadeemiale.Kneldakse metodoloogiast; kontseptuaalsetestmetafooridest ning erinevuslikest operaatoritest;snajalgsusest (muuhulgas visandatakse kesolevaksilolev self-defensive performance.)

107

1.2.3. 1111.2.3.3.Digitp-sest maalimisest. 112

1.2. 1151.2.4.Sellest, mis keeldub keeldumisest ja elab 116


4/307

4

surma lbi.1.2.4.1.Inimolendi ja kunstiteose mitteteadvusemetamorfsest keelelisusest; talumatust naudingustpuhta thistaja pinnal; / fantaasiapuhvrist subjektismboolses konstitutsioonis; sellest, kuidas

thistamise transtsendentsist pildiruumis langetakseiha pindsesse immanentsi / tervenemisest haigekssaamise lbi; realisatsioonist ja eksekutsioonist.

118

1.2.4.1.1.Vli, millel leitakse, et ka keel oninimolend ning kneldakse teose teadvusest keeleautopshhoanalsis.Keele meelelisest Reaalsest smboliseerimatustkvast tuumast, mis ei tlku; thenduste valgalast,mis hargneb meelest libisevaist thendusist;mlupiltide valgalast keele siledal pinnal; puhtathistaja vlja metamorfsusest kera vimatu

pinnalaotusega.Vli, millel igavene juut lb hauas vurrkanninaprlema ning erinewuse w vlvub kverasseruumi; pevalillest kasutust kellast, mis nitabaioni- aja igavest keskpeva./ aja nhtavaks maalimisest pevalilledes; ajanhtavaks kirjutamisest homonmilises vttes lputus otsustamises. Kahtpidi kausaalsusest; keratasapindsest jljendusest ning vljandusest; /kontuurist ning puutujatest; pidevusvljatihendamisest harutlusis.Sellest, kuidas mitte anda jrele ihale iseenesesterinemise oomegarindel.

121

1.2.4.1.1.1.Problemaatilisest variprojektsioonist jaloomise varjuheitmatust keskpevaviivust.

128

1.2.4.1.1. 1311.2.4.1.1.2.Millel homonmiline polloogtunnistatakse vastutustundlikuks.

138

1.2.4.1.1. 1401.2.4.1.1.3.Hlmavusest ruumi ja asjade suhetes;lindudest ja laevadest pildi ruumis ja pinnal; tiibade

kandvusest ja aluste vettpidavusest.Sekundaarsete snteeside lngatitelisest loomusestning primaarsnteeside algainese positiivsestantusest loodusest, mis ei tunne lnka.Puutujate kihust ja vrratust erinevusest; vaba ke

joone ja vrvivalu informatiivsusest.Looduse psitust pindsusest.Vli, mil loodus leitakse olevat pinnaline ning milintuitsioon kaitseb sdimatut svenematust; ihaknetusest.Kivikuulikeste arvust ja ar(v)u saamisest

intuitsioonis.

141

1.2.4.1.1. 155


5/307

5

1.2.4.1. 1581.2.4.1.2.Vli, mille pidevusse alastatakse meeterpudist; vrvist valguse ruumituletisena; absoluutsest

juhtivusest ja sellest, mis juhtub pidevusvljaresentatiivses passioonis.

163

1.2.4.1. 1691.2.4. 1761.2. 1771.2.5.Kunstnik Ossip Bermannist ja Allahineitsilikust hoorast.

178

1.2. 1801. 1821.3.Positiivsest loomisest keele primaarsemodelleerituse omadegaolus; savist ja veest jamagusast mttest kapillaarses kirjutuses;

183

1.3.1.Vli, millel antakse vlja veksel ja

sisendatakse usku paikapidamatusse igavessenaasmisse hargnevatel teedel.

185

1.3. 1951. 1961.4.Universaalsusest keele rakutasandil; loov(iv)astkudejast keele geenijes. / Absoluutsest jaatusest;teesi lausumisest ja dialektikalesest tees-olemisest.

211

1.4.1. Valmist ja valmi(sta)misest. 2141.4. 2181. 2211.5.Sellest, kuidas neb vlja performatiivneenesearmastus. 2421. 244Vlja(j)uhtumine 249Kirjandus 251Misted ja operaatorid 256Isikunimede register 260Kohanimede register 266Summary 267Lisa 1. Reproduktsioonid 268Lisa 2. Jaan Unduski Ossip Bermanni elu 294


6/307

6

THENDUS ehk thesadu

Thesadu tidab kik soovid ja ei htki. Uskuda tuleb thesaju sisse mitte soovide titumisse.

Ainult seni kuni soov pole titunud, vib psida soovimises ainult seni uskumises, kuni usul ei ole(phjus-) objekti. Vaid seni vib psida k irjutuses, vaid seni ihas.

Thesadu ei tunne poeetilisi konnotatsioone.

Sajab, sajab vihma

0. peatkk, mille funktsiooniks on lugejal juhe kokku ajada tekitada lhihendus. Peatkk, milles t

on valmis.

Vaata, ks ngin unes jrgmist: sajab, sajab vihma. Ja kik. Konks on nimelt selles, et tegelikult

vihma ei saja. Ei saja praegu siin ega sadanud tol l ega eelmisel peval ega ldse. Tegelikult eisaja... unes ka ei saja, aga on lihtsalt, et: sajab, sajab vihma. Justnagu raamatust loeks seda vi keegi

loeks ette vi lihtsalt mni hl tleks vaakumi valgel taustal. Aga hlt ei ole, ainult, et sajab, sajab.

On see liikuv pilt ngemisvlja perifeerias? On see ngija pilk, mis triivib seinale raamistatud pildil?

On see tundeliigutus pldi ja vaataja vahel? on see mttepilt; on viimaks ehk kujutu mte ise? Vib ju

olla, et just siin ja sellisena tema esimene olemine ongi et just selsamal paberilehel nen ja loen teda

esmakordselt; kogen teda kogemata omaenese pliiatsi alt ilmumas, omaenese kejoonest paberile

jetuna esma-, teist ja-nii-edasi-kordselt...?

Sajab, sajab vihma. Nending punkt ei enamat. Sajab ilma vhima retoorikata, tunde ega

tundevarjuta kskikse saju eest; sajab tunde, pevi, aastasadu.

Sajab, sajab ilma hu- vi ksimrgita, mis saju mitmele mtmele sirutaks. Punktki ju torgatud

vaid kindluse prast une no piiride selguse mttes rkvel- (pea-aegu oleksin kirjutanud: elus-)

olemise taustal. Punti on kerge torgata, olgu pastaka nela vi tinahaavliga. Kaks punkti on juba

elementaarne interpunktsioon (humrk on seda ksigi, aga eks temagi saab tmmata vaid kahe

punkti vahele). Kaks punkti on kaks punkti: juba koolon, juba lubadus; juba joon ja juba lige; juba

mbus, juba ngu (tot!ka, tot!ka vot glazaa...); kaks silma juba pilk; kaks suud juba suudlus, juba

vastus, juba vastutus.

Sajab ei mingit seletust sellele olgu siis situatsioonile, olukorrale, lausele kolmele snale, millestkaks kattuvad ja kolmandat poleks ilma emma-kummata esimestest. (Siis thendab: nii esimene kui

teine sajab, on selles suhtes esimene). Aga just praegu tundubki mulle, et kki seal see iva ongi, et

kaks sna sedaviisi kattuvad. Seal, kohe alguses sealt ehk selgus peaks tulema. hest snast oleks

kll (enamgi veel: eldaks lihtsalt, et vihm - niigi oleks selge, et sajab). hest snast piisaks, ei saja ju

kaks korda jrjest, umbes nii nagu teldakse, et pahvin, pahvin suitsu ks pahvak jrgneb teisele...

vi: rpan, rpan kohvi rbe rpe ees ja jrel; astun, astun trepist les ks aste, teine ja

kolmas vib ka le astmete.


7/307

7

Vihma sajab. Kik. Piisad langevad maha vi puudele vi katustele, maa on mrg ja taevas on mrg ja

midagi siin ei kordu... piiskade langemises, kokkupuutehetkes maapinnaga, siin ju viimatigi mingit

seaduspra vi jrge vi korda ei ole. Kaks piiska, tleme, ruutmeetrise maalapi peale millalgi ikka

heaegselt prale juavad; teevad pinnasega prkudes millalgi ikka viigi. Aga samm sammuga,

lonks lonksuga kunagi ega kuidagi kattuda ei saa ikka ks enne ja teine jrel. Et samm sassi ei lheksega kohvi kopsudesse.

Ent sajab kui sajab ja ikka koos ja korraga; ja siis on kik ks ja helgib veel pikese, laternate vi

autotulede kes ja just nagu peegel on ta siis, nii sile ja mustaphjaline, et lausa srab vastu. Aga puru

ei lhe, vaid pritsib ja lainetab. Ja valgus ksi ligatab selles peeglis, ega muud ta eriti paista ei lase.

Nii et, kui sajab, sajab, siis ikka vast selleks, et rhutada, sest korraprast siin juttu ei ole. Aga kui

rhutada, siis jlle, ma nd kll ei tea, mida? Tugevust? vaevalt kll. Intensiivsust, retust,

lputust siis ehk? Alguse ja lputa sadu, millele ise justnagu poole pealt ja kogemata sisse sajatud

ollakse ise vihma sees ja vahel ja vihm ihu vahel?

Ja mulle tundub nd, et kki on konks just tolles komas, mis snasid lahku hoiab. Et koma ongi

konks, mille kljes see sadu ripub, ei kuku kuhugi ja seisab oma kaalutus tasakaalus, ripub koma

justnagu npnela otsas, ja hoiab enda sees.

Koma kahe sna vahel sadu maa ja taeva vahel, oma ainumases olemisvimalikkuses sadu ainult

seal, vahepeal. Ei ole sadu maas ega taevas; ei alga ta kusagilt (vi algab, aga eikuskilt) ja lpeb

eikuskil, kskikse asfaldi pimedas peeglis ja vaataja silmades, ...unengija suletud laugude taga.

Lihtsalt hes thises lauses kigi lejnute vahepeal, kolmes snas paberil ehk ainult, ja mitte mujal.

Aga sajab, sajab vihma ja selge on, et see vahepealne koma sajule mingi nukruse noodi annab. Kaks

hte ja sama tdemust kahes snas ja lpmata kurb koma nende vahel, lpmata kurb nagu lpu ja

alguseta sadu, mis sajab, sajab.

Kurb koma nagu ohe, nagu neelatus; nagu silmapilk, mis sarvkesta niisutab; koma nagu kojamehed

auto tuuleklaasil, mis saju ja saju he hoobiga kahte lehte rapsavad; kurb nagu lehepre pildialbumis.

Kurb nagu re"iimile ununenud foor liiklusslmel kuldkollane kuu tuules vnkuvate

kpressilatvade vahelt vilkumas.

Kurb, lpmata kurb, nagu juhuslikest mdujaist avanevad ja sulguvad kaupluseuksed keegi ei vlju

ei sisene mduvad, pead pramata; ainult pahvakut tnavarskust teenivad hingetud uksed

varahommikuse tipptunni liiklusmra ja jalaasteid, bensiinivingu ja lehepoisi hikeid; siis jlle

sulgudes (jlle ventilaatorisahina halogeenvalge vaikus rhk sisekrvas ja pitsitus kril, nagutunnelivaakumisse viskuvas kiirrongis).

Kurb nagu knejlg heliplaadil; kurb nagu kuhtuv maasikas kaelal; kurb nagu kaugeneva tdruku

sukajooks.-.-.-.-.

Kurb koma nagu piisk rstaservalt murduvat sulalumevett.

Kurb kiretult kurb,

nagu igavene valik nulli

ja lpmatu nukruse vahel.


8/307

8

Sajab, sajab vihma. Ja sajab, siis sajab, sest teisiti olla ei vi ega saagi; ei saa nii, et vihma ei saja; ei

saa nnda, et thed ei kuku ja et sellest kurb ei hakka. Kui vihm, siis sajab; ei ole vihma sadamisest

vljaspool, ei vihma vljaspool tegu. Ei vihmal ole asu ega ole tal asendust, ja aset jb ta lpmatult

leidma.

Ega ole siis vist ka unenol, mis ikka on unengemises ja neb ainult iseennast nagu sadu iseennastsajab, ei muud. Ja kui uni on nhtud, siis prast vid meenutada ja mlgutada, palju tahad, aga ktte ei

saa, kus saba ja sarved ja ots ja r. Vihma peegel on poriloigu phjatus pimeduses, millest ktte ei

paista midagi ja nii kui npuga puudutad, lb virvendama ja pildi sassi. Ja nnda siis unigi algab

eikusagilt ja kus lpeb, seal teda lihtsalt enam ei ole. Ja ikka on unes vihmasadu ja vihmasajus und,

jgitult kaovad nad ksteise sisse ja ksteiseks saavad nagu mbiuse lehekljed juturaamatus.

ibid.: Eks liitnud kik inimloomest unengijad tolle uduhmuse hommiku vahetus. Ja miski neid selles

ei lahutanud. Ja keegi polnud neid kutsunud, keegi polnud neid seadnud, sest seadust polnud ju veel. Ja

nii oli see kokkusattumus kogemata.

Ja hk oli tol korral vett tis ja vesi seisis hus ja hled ja lhnad ja maitsedolid korraga kaugel ja

lhedal ja kski neist kaotsi ei linud. Ja hk oli paks nagu udu ja paks oli ta nagu ternespiimselt valge

paberiplokk imepaks oli ta seal.

Jah hk oli paks nagu udu ja nemad kik seisid udu sees teineteisest lpmata augel ja lhedal.

Ja selles poolvalguses said nemad nha ja kuulda kiki asju nemad kik koos ja korraga

hekorraga.

[Ja seal sai mnigi neist tde kuulma. Ja mnigi kuulis, et tde on jumal ja mni, et varandus. Seal

kuulis aga mni, et teks on ilu ja mni, et armastus. Aga oli ka neid, kes ra said tundma, et tde pole

hoopiski olemas ja selle vtsid nemad enese teks. Ja kik, mis seal kuuldi, oli ometi selgeimast

selgem, nii et vaielda ei tulnud neil mttessegi.]

Aga laugelt libistas pev ennast maakumeruse varjust vlja.

Ja silmalaugude nahkkardinate vahelt immitses unesngijaile hommikuvalgust.

Ja vaata: snad olid saanud ja taip oli tulnud; ja seal oli see, et nad taipasid: tuul puhub ja udu hajub

laiali ja pike kuivatab hu ja maa; pev kuivatab kik need snad ja lhnad ja maitsed mis ripuvad ja

hljuvad. Ja linud nad ongi, veel enne kui juavad langeda maha ja viljastada mulda ja itsetada

sellest puid ja psaid ja rohtu ja lilli ja sammalt ja seeni ja SUURI SNAJALAPUID.

Pike kuivatab ja aeg on napp; pev ja kuumus vtab selle kik, pletab tuhaks oleme ninud olemeppinud.

Ja vaat just selle lbi oleme valmistunud, oleme relvastunud. Puud on plenud ja kustunud, ssi on

jahtunud, enam ei krveta kes oht on otsas, aga aeg on napp. Tuleb vtta see ssi ja rnalt ihuda

teravaks ja paberile kanda see, mis nhtud ja see, mis kuuldud ja maitstud ja unenos endasse hingatud.

Ja mida vahedam on pliiatsi tera, seda terasem; mida terasem tera, seda vahetumalt likab ta

unenojooni. Seda puhtamad lhnad ja selgemad hled; seda kirevamad maitsed ja tihedam kiri; ja

tahedam mte ja tpsem joon.

Sellest tlen: suur ttegu on tulemas ne vaevangugi vilksatab tgraafiku vahelt! Ktt,

kolevaim! pole sul kohta thesajutantsus!


9/307

9

Jah, ssi, see olgu terav, aga hoidku ta ennast; hoidku alt, et pinna peal psida eks teravus ligata vi

lbi paberi ja siis on see puru ja sellest saaks uneno ainuke jlg.

Ja sinu sna olgu selge ja paistku ta lbi, et tema lbi kik asjad paistma viks saada. Ja sinu mte

mtelgu end kuukiirel tantsijana kergeks, et tema lbi kergeks viks saada.Ja viiv olgu vaikust

ja rkaku unesngija naer!

Ja ma tlen: see naer saagu terav nagu pilk ja meel ja keel; ja thti saagu sadama tielises selguses.

Sajab, sajab vihma ja aru sest asjast ei saa. Sest asjast just sest ja seeprast, et asja pole, mida arutada.

Sest asi on siin vi seal, on oma olemises ja sellest vlja ei tki. Kui tkiks, oleks kohe kaks asja ja

kummalgi siis juba oma koht ja oma ruum ja arutus. Ja ruum oleks selle asja sees; ehk, et ruumi seal

nd ieti mitte ei ole, sest asi on ennast tis ja mitte midagi muud, sest pole ta mingi thiasi.

Kui nd vi siis aga sajab, sajab, siis paistab ju kll, et see sadamise asi kangesti endast vlja tkib ja

paigal ei psi. Ja kui sajab, sajab, (aga sajab ju, sajab, sajab), siis tundugu jutust, et tkikaupa, aga

tegelikult ju ikka hes jutis ja mitte nii, et tkid ees ja taga. Ei ole ju nii, et sajab vihm: esiteks tema ja

siis tema (et sajab, sajab), vaid sajab alati teda vihma ja ldse mitte jao ega tki kaupa, ammu siis

veel hes tkis. Sajab, vihma sajab, lootusetult, lputult lohutult. Sajaks siis ometi tema, sajaks ra,

oleks ta sadamises lohutust, oleks lootus ja lunastus; oleks algus ja lpp, lubadus ja tideviimine. Oleks

kord majas ja rahu maa peal ja asi ants. Ja vihma asi oleks siis ometi paigas ja ruumis ja asi omaenese

ruumi tis. Vihm oleks vihma tis, ei tkiks, ei lekiks, ei libiseks. Aga nnda see pole, sest sajab, sajab,

aga ra ei saja. Aega vtta ei saa, aga aega siin lheb.

See asi ise lheb ruumist aega

Lheb aega ja vtab aega ja ruumi vtab aina rohkem, rohkem ja rohkem iga rohke vrra rohkem.

Vrratu, vrratu sadu. Sajab, sajab, sajab, sajab, sajab rida rea jrel ja psi tal pole ja ruumi veel on...

Ruumi veel on, las sajab. Veel mahub vihma, muld on veel must ja kannab veel, veel vihma tagasi ei

aja, veel pole priselt veeks saanud, veel mahub. Ja valge on paber ja temagi kannab veel, vtab enese

peale veel kannatust. Veel rohkelt on ruumi thesajuks, ots on veel kaugel ja eespool aina valendab

veel. Hommik ammu mdas, aga htu veel ei jua, silm seletab veel, et sajab. Silm seletab ja suu, ja

janune kejoon tmbab pastakat endasse ja tindijoont ajab pastakast vlja; ks kasvab meeletul kiirusel,

teine kahaneb tasapisi takka jrele. Silm seletab ja suu ja ksi paneb kirja! Aega veel on, et arutada,rida rea otsa, veel on valge paberi ruumi, ots ei paista veel. Veel on aega tint, must nagu ,

pevselgele valgele paberile lahti harutada, tht-ththaaval, sna sna jrel sajab, sajab nagu

harutab pimedaist pilvist vihma, vett peenikesteks limudeks, kitsasteks kiududeks... seni, kui on kes,

kus ots, kus aru.

Ja pliiatsi ssi on must

nagu

ja kirjamust must

nagu staja s


10/307

10

ja ette jb paberi valendav pev

ja maha jb sestunud maa.

Ning siis sajab veel ja veel ja veel. Ja V teravik on allapoole, sest selles suunas on sajuvee siht ja sund

ja selles sunnis on otsad-kokku-sulgumine ja terane svenemine.Teisipidi aga on saju-V-s avanemine, puhkemine ja paisumine. Ja teline pais on seal viimaks, kui veel

enam otsa ei ole ega rt. Ja rahu on seal ja olemine ige retasane.

Kui kauaks veel thesadu; kauaks hingamise ruumi; ots paistab ju!

Kui aina sajab, sajab ja ruumi ha vhemaks jb, siis on humullid aina pisemad, hemad hk juba

pris huke, tihkelt sadu tis. Leheruum thesajust maani tis reavahed, thevahed, thepaunad

kik thti, snu, lauseid tis.

Thed tolmlevad valgele paberivljale pudenedes; pihustuvad thnideks kirjapaberi kahvatusse

palgesse (paber ei kannata kirjathtede all non erubestsit).

Thed tolmlevad, ksimata kirjutaja viljastava ke jrele. Snad on snatud, laused lausutud thed

plenud setolmuks paberi pinnale nd lausujast lpmata lahus. Eks vi selles lahuses kigest, mis

iganes eldud, kestma jda vaid igavikulised mtted ja lplikud ted ometi mitte mni sajab,

sajab. Eks taolise thjathja lausuja alati oma snad le ela... Ent kus on ta siis nd, phjus

phjendamatule?

Siis, mis ongi ju nd, teda pole sajab eikellegi suu ega sdamesoojaks, hlestamata sajab ja

hingestamata. Valab isesndimisvalust hingetuna mletamata enese algust, ette ngemata otsa. Sajab,

sajab, sajab.

Siis ometi ja htkki vib sajust kerge hakata, vib kergemaks saada sajuveest; siis ometi paari

tmbega rea algusse tagasi, he jutiga kikide juttude algusse.

Siis htkki vib sajust lbi minek lbi minna korraga, kui vett on hus rohkem kui hku sajuvees.

Kui hus hule enam ruumi ei jtku. Kui lause lausa lmmatab...

Siis, kui sajab, sajab veel,

si#is,

kui piisad enam ei kuku, kui vesi enam ei vaju, vaid humullid on need, milles nd on kogu

liikumine; siis kui hku lbivast veest saab vett lbiv hk negatiivsel gravitatsioonikiirendusel

mullikesed musta asfaldi pigiselt phjalt pilvede pinnale, kik maine hoobiga vastu taevast...Siis, lbi lmelt lainetava eetri, he tmbega sajuvihkude algusse peaga mrjast pilvest lbi; tagasi

vihiku algusse tagasi unede ette, tagasi rkvele

valgete paberlinade pinnale.

Armastame neil linadel, armas;

armastame linasid mrimata,

mrimata mrdumata neist;

las me ihud jvad mletama nende valevat puhtust,

las neile jb puhtana mlestus meist.


11/307

11

Lugeda see kik veelkord le, vaadata le,

edasised selgitused, levaatlikult:

sajab, sajab

kas loed?altminekuid kartmata veelkord le libiseda.

edasised selgitused:

selgi korral ei selgine:

sajab, sajab -

loed veel?

Sajab, sajatuhandekordselt sajab;

sveneda pealiskaudsusse;

hoiduda uppumast unede

sajusgavikesse!

Loe, libise le,

veeldu,

ra svene!

Unele, kallis ra unune,

vaiki ainult;

ra luba

ra anna sna, vahest neme veel...

Sule silmad, armas, loe!

Loe linnukesed lahusoluhommikute ette kalendris,

loe le, loe kaugele ette!

Ja mulle linnuke saada iga sajuse

ilmaolu eest.

Sule silmad, lasma armastan Sind nii, et Sa mind ei ne; las

ma armastan Sind nii, et Sa mind ei tunne;

tunne mind, armas,

tunne nagu tundmatut.

Kuula, kallis, mu kaugeim

sajab

ava peod.

Sule silmad, vahest neme veel;


12/307

12

vahest,

sadude vahelgi

elame neme

(loed veel?)

Sadu kordi

neme veel.


13/307

13

Kuidas lugeda

Raamat on kirjutatud valguse kiirusele lhenevas tempos (300 000 m/s). Selle lugemisele keskmisekiirusega 2 lk/min kulub 600 min $10 h. Ligikaudu sama kaua kestab Boeing 747 lend Pariisist NewYorki, Tallinnast Nairobisse, Kiievist Vladivostokki vi Bogotast Casablancasse.Lbides teksti linnulennul (so: ridade kaupa ja thekumerusi tpselt jrgimata), tuleb lugejal kattaligikaudu 1,5 km. Diagonaalse lugemise distants on arvutatav Pythagorase teoreemi abil valemist: x =n%a&+b&, milles a ning b olgu leheklje krgus ja laius ning n leheklgede arv raamatus.Lugemise aja sisse mahub ks tugevam toidukord, nudmisel serveeritakse kohvi, teed jakarastusjooke. Toit ei kuulu raamatu hinna sisse ega leidu raamatu kaante vahel. Eilsed kalakotletid onsahvris alumisel riiulil. Lisanditena vib tellida aurutatud kgivilja, riisi vi friikartuleid. Suurematgimist ei tohiks ette vtta lugemise hinnaga.Raamatu paksus on x lk, tema kubatuur y cm' ning thimass z kg. Seega mahub raamat lahedastiksipagasisse. Oma vheldasele formaadile vaatamata ei pruugi Thesadu kigile lugejatele phemahtuda, samuti mitte hinge (tsisematel juhtudel vib raamatu sdamessevtt viia endast vlja).Lugemisasend olgu mugav, turvav on kohustuslik vaid lugemise alguses ja maandumisel selleks ettenhtud territooriumile olmeliste suhete vrgustikus. Reeglina istutakse silmnoga lugemise suunas.Vib lugeda ette- vi tahapoole, ettevaatlikumad peaks lugema tualettruumi ukse vahetusse lhedusse.Ettelugemise korral tuleks arvestada helilainete levimise kiirusega normaaltingimustes (330 m/s).Helikiiruse letamise korral vib juhtuda, et ilmekas deklamatsioon vaibub hletukssuumaigutamiseks ja muist mtet juab kuulajale prale alles terminalis pagasilindiga.Selgemate ilma- ning meeleolude korral vib lugejale avaneda vaade, millel kogu maakera tundubolevat peo peal. Sombusema ilma korral vib ennast lohutada kigi kujuteldavate pinnavormide vljalugemisega omaenese peost.Lk n rmustab lugejat ootamatu naerukoht.Esineb ka naljakaid koha- ning isikunimesid (Ossip Brikk, Felix Guattari, Martin Heidegger etc).Kikide nimede kokkulangevus konkreetsete isikutega on nimme ja ettekavatsetud. See tuleneb otseseltautori fantaasiavaesusest produtseerimaks suuremal hulgal originaalseid isikunimesid (Ossip Brikk,Felix Guattari, Martin Heidegger etc).

Lhidalt:lugeda vib lbi, lugeda vib ka lhki.Lugeda vib peatkke, lehekljenumbreid, snu ja thti.Lugeda vib ridade seest ja ridade vahelt, vib ka vaheldumisi.Lugeda vib, vib ka mitte.Lugeda vib thendusi ja THENDUST.Lugeda vib edas- ja tagurpidi.Lugeda vib he-, oma-, ja jrjekordselt. (Kui lheb korda, vib lugeda korduvalt.)

T jaotub kaheksaks seeriaks: 0.; 1.; 1.1.; 1.1.1.; etc.Need omakorda esituvad jrgitavuse huvidesvrvivljadena: roheline, kollane, punane etc.Lugemise protsessist saab vrvitriipude vedamine. Et vljasid kontrolli all hoida, peaks lugejaarvestama ainese likviidsusega. Lugeja pilk, mis nd on pintsel, viks kindluse mttes lbivalt psida

hel joonel.See thendab: turvalisim viis oleks tekst lbida ksipulgi seeriate haaval: avades he haava,lastes elumahlad valguma seeriast 1., oleks ettevaatlikul lugejal arukas enne 1.1.; 1.1.1; etc. seeriateavamist kinni mmelda 1. seeriasse jetud haav psida rohelisel vljal (seejrel kollasel: 1.1.; 1.2.;1.3.etc.) Kolmanda, punase vlja alajaotusega x.x.x. on lood juba keerulisemad (sellest ige pea).Seeria 1. pidevjoon, mille 1.1. lehekljel 21 katkestab, jtkub (1.)-na lehekljel 65, katkeb uestilehekljel 67, ilmub 182. etc. Seeria 1.1. kollasele joonele tuleks nii hpata alles lehekljelt 248 (mis,nagu nd neme, ei kehtestu mitte teksti, vaid alles esimese seeria lpuna (lugemine kndub (harudel teksti kehasse tagasi).

1.1.esmailmumine lehekljel 21, pole tegelikult katkestus. 1.1kirjutab end 1.vahele, avaneb selgitusevi laiendusena 1.pinnalt, lisab loole vrvi. 1.1.1. omakorda on vahelesegu 1.1.-le etc.

Nii vib sakam lugeja pintslit vedada ka diagonaalis le vljade. Sel juhul peaks ta aga arvestama,

et on 27. lehekljele judes avanud juba viis seeriat, viis haava teksti korpuses, mis tal retroaktiivseltkinni mmelda tuleb. Lugeja peaks silmas pidama vrvi omadust kuivada: tvi-seeria (1.) pidevjoonevib 1.1.1.1.1.-lt naasja eest leida tardununa, korpunud mttehbena. Siis tuleks tal kulutada hulk


14/307

14

energiat lehitseda (1.)-lt tagasi 1.-le, mlu vrskendamiseks veel le vtta jupp varemloetut 1.-stki, etmte veelduks, et seeria 1.pidevjoon viks edasi valguda.hteaegu ei tohi lugeja unustada ka teisi avatud (h)arutlusi, mille kokkutmbamise eest ta ju samutivastutav on; mis aga sedaaegu, kui seigeldakse 1. krvalharudel, omakorda kuivama ja krbumakipuvad. Tagasiprdumine on raskendatud ka seetttu, et hooletult valguma avatud seeriad ei tardumlus sugugi mitte diskreetsete jtketena, mille otsad naasjale hlpsasti lahtisulatatavad oleks.

Ei enne kui vrv vljalevalatud triipudeks tardub, toimub mlus pigmentide segunemine. Kui korragajetakse lahti viis seeriat, viie mtte pidevus, vivad jooned segunedes tarduda eristamatuks,ratundmatuks massiks.Selmet naasja ees avaneks seeria 1. puhas violetne, vib ta eest leida 1.-s; 1.1.-s, 1.1.1-s etc. vljavalatud puhaste toonide korpunud sulami. Pidevuslik mte ei salvestu; pigmentide segunemine ei annavalget valgus(tatus)t, vaid porikarva pltaka lugeja peas, mida mistus ei vta, millele aru ei hakka

peale (analtilise meenutamise keerukusest lhemalt vt fn 57). Naasjale avaneb iga vrvivli niigipisut pleekinu ja kinnisena vljendugu see nende markeeringu sulustatuses ja ilma rhutaesituses (nt: (1.))

Kirjutus on mittelineaarne ja tingib sestap ka mittelineaarset lugemist. Vrvivljad pole pelk dekoor,vaid paratamatus. Lineaarne hte juttilugemine ei taga htset juttu.Pigem vastupidi hte jutti tuleks hoida vrvivljadel. Viimati vlja pakutud diagonaalse

lugemisvimaluse puhul paljastubki teksti mittelineaarsus lehekljel 18 ollakse judnud vikerkaareservale ning edasine peatkis (1.1.1.1.) ei haaku otseselt 1.1.1.1.1. lpulausetega.Et jutujrg uuesti les noppida, tuleks nd vrskendada varem katkestatud vrvivlju. Sidususehuvides tuleb vrskendada mlu.

Konkreetsemalt: 0.on juba loetud, hoiatused on hilinenud, THESADU pstmatult peas. Edasi olekssoovitav lbida 0.1., tmmata lpuni jaotis 1., ning seejrel avada 1.1.1.1. te vib jtkata kollase vlja jaotistega 1.2., 1.3., 1.4.ja 1.5. ning siis ette vtta kolmas, punanevrvivli 1.1.1.Alternatiivne vimalus (proovimaks diagonaalset loovi) oleks 1.1. esimeselt haruteelt (lk: 21) ligata

julgelt jutile 1.1.1., siis 1.1.1.1. etc.Diagonaalse loovi katselapiks ei tohiks aga esimeses jrjekorras mingil juhul vtta seeriat 1.2., mishes krvalharudega algab lehekljel 67 Lk. 68, mil avaneb laiendus 1.2.1. kujutab enesest tinglikku

liigenduspunkti kogu tekstikehami homostaasis. Loov punasele vljale selles punktis eeldab, etollakse lbinud terve spekter 1.1.s (1.1.1.; 1.1.1.1.etc). 1.2. avarused krvalharudes on keerulisemad

ja nuavad kogu lineaarselt eelnenu tundmist. Rasvane mrkus (lk 68) jtka kollasel ongi suunatudtollele, kellel varasem diagonaal-loovi kogemus puudub. hteaegu tollele, kel lpuni tmbamatakollane vli (1.2; 1.3.; 1.4; 1.5.).

Et mitte kaotada pead meeletule tekstimetsalisele et mitte kirjutust keeletustada, tuleks neistettevaatusabinudest kinni pidada. Ja philine: et tekst viks meeldida, tuleb tal meelespsida lasta.Tuleb mletada.Mida kaugemale veetakse jutti diagonaalsel loovimisel, seda kvemat vastupanu osutab ootamatulttaaskohatav esimesena valguma lastud vrvivli liig kauaks on vrv jetud kuivama.Mida rohkem on kuhjunud muljeid vahepealsetelt vljadelt, seda raskem on siseneda mlu perifeeriassetrjutud esimese mtte pidevusse.

T vorm phjustub otseselt ainesest ja phjendub sisus.


15/307

15

0.1.

ibid. : !ma /./ olen /./ testi /./ siin! Vt ka: ibid. 1964: 149, rmt-st: A. Eskolaautobiograafia ; ibid. 1772: 87665 jne; vt ka: (vee-tee-kaa) VTK aastaaruanne 1984; vt. K, rmt-sF. Kafka: Loss); vt K: ibid..; vaata ka aknast ue; vt. ka prdel; vt. ka ibid. pooljuhusliku mduja

srgikaelusel; vt ka: F. Kotta: Vt, mis juhtus; ibid. sem. n-s suvekool Kriku 72; vt ka: kritulige, kasevee kritamine jne. ibid. EE; vt. ka: ibid. joonealune; ka: joon, et joonduda / joon, etjoobuda (vt. C. Baudelaire: Joobuge! (ibid.) vt. ka SUURE REHEAHJU-alune; vt: ibid: pannialune(ibid. Edasi 9. mai 1980.;) vt ka: Sada Saarelehte aegviidult alutagusele; (vt ibid.): toatagune; vt ka:ibid. rmt-s: Tao-tej-jing; vt ka kki; vt ka: Tuhat ja ks tutvust krbest tundrani (ibid.: 1002) vt ka

peeglisse (vt ibid. rmt-s: J. Peegel: Kuld on jnud jlgedesse; (vt ka: L. Carrolli alustamata jnudromaan: J. Peegel Alutagusel maal)); jlgi ka J. Derrida arhijlge teisipevipidi Pariisi VI-s (16.1519.45); vt ka: ibid. sajab-sajab vihma; vt ka kallima silmadesse; kuula ometi! vt ka ka:; vt ka: soo-soo!(ibid)

Eks (ex-) kuulusibid. nnda ole telnud. Eks kuulustemale see suutis vljalausutud snu.Eks ole selle katke kuulsusest (teldu kuulsus peaaegu ideaalne marus) tingitud ka temamrkimisvrsus (iga thistava lekande paratamatu vrsus,erinevuslik paikapidamatus) . Eks ole

just ibid. lausutus testi iseendana kohal eks olnud ootusprane teldut kuulda just tema suust...


16/307

16

Sissejuhtumine

Hans Holbein noorema Erasmus Rotterdamist (Kirjutava Erasmuse portree) (repro I). Pildi

vljallitumine kronose ajast.Kronose vljallitumine pildist.

Enne kui Holbein esimest korda mandrilt lahkus, maalis ta portree Erasmusest, keda ta kujutas

klgvaates (tegelikult peaaegu selja tagant) seismas kirjutuspuldi juures ja kirjutamas. Meil on

vimalus piiluda le petlase la sellist lhedust vimaldati vaid ta headele spradele. Maaliga on

hsti ra tabatud ka Erasmuse endassetmbunud loomus ja avalikkuse eest krvale hoidmine.

Erasmus kirjutab. See ei ole meldud aga selleks, et nidata tema teadmiste ajatust. Snad, mida ta

kirjutab, on ndseks originaalil tuhmunud ja maha kulunud, aga varasemast koopiast selgub, et

Erasmust on maalitud ttamas oma Markuse evangeeliumi parafraaside kallal, mille ta lpetas Baselis

1523. aastal. Seega otsustas Holbein paigutada portree konkreetsesse aega ja ruumi. (Harbison

2002: 131 (minu rhutus) A. S.))

Pilt on siin, aga thendus on linud kaduma. Pilt on selge, aga thendus on kulunud. See thendus oli

thtedes luendile kirjutatud thendus.

Selle thenduse kaudu ei kneta pilt oma vaatajat enam kunagi. Vhikule on thendus ratundmatu.

Ajaloolisest teadmatusest stu silm (missugune hitamatus: mida saab silmal, meelel, lepea

pistmist olla teadmusega?! Silm on alatistu) vib tunda, aga mitte ratunda. Vib tajuda, aga mitte

ra tajuda. Ja seni, kuni pole ra tundmist, rakulutamist, jb pilt alati alles jb siia alles ja mittera, ei lhe kaotsi, ei ammendu, ei kulu. Sest ra on lplik, on letaalne, ra on surmaotsus, millega

elu lahkub lavalt.

See thendus, mis on kulunud, on aegunud. Selle thenduse on aeg ra kulutanud. Thenduse

kulumiseks on kulunud viissada aastat.

See thendus, mis ei seisa thtedes, ei seisa smbolis kokkuleppes , see on alles. Seda ei saagi

ra kulutada. Pilt on selge, jrelikult pole temas kronose kuluvat aega ta sees on aion kehatu

ruumitu liigutus.

Kulub ksnes see, mis liigub kronoses. Kronose aeg ise on aga ksnes ruumilises liikumises,

ksnes liikuvast kantud ja selle kaudu mratud. Aristoteles: Aeg on ju see: liikumise arvvarasema ja

hilisema suhtes. (Kiv, Kuusk 2003: 1006).

Pildis on pevselge kik, mis pilgule kik see, mida ei puuduta kronose-aeg kik see, mis ei

kuulu ar(v)utuse alla. Kik pilgule kik, mis meeldib ja meelitab kik, mis ei keelita raseletama,

interpreteerima, rakulutama. Kik meelele kik, mille peale keelehammas ei hakka.

Aeg jtab kristallselgeks kik, mida vib nha, hvitades sealsamas halastamatult kik, mille kohta

viks ksmeelselt midagi konkreetselt tisteprast lausuda.

Selgeks jb ainult ebaselge see on Holbeini kunstiteose ppetund.


17/307

17

Ja selle ppetunni annab aeg ise, trjudes kunstiteosest ajalooraamatutesse kik, mida ei pea

teosele oluliseks, jttes jrele ikonograafi jaoks learuse meeldivuse. Kniline ninanips

interpreteerivale vaimule. Kunsti triumf.

Preikonograafia tegeleb aioni-ajaga. Meie huvis on kunstiteose primaarselt modelleeritud keele-

eelsed passiivsed snteesid: liikumine, milles pole arvu (Aristoteles), liikumine, mis ei projitseeruteljele. Tegeleme ajaga, mis ei kulu ja liikumisega, mis ei kuluta.

Preikonograafia kui meetodi vimalikkus (mis toodu valguses ksitavana vib paista) kesolevas

ts arutluse allaei tule. Kui meetodina aktualiseerumise vimalikkus on muutunudkaheldavaks, siis

vastuse vib kahtlusile anda ksnes aktualisatsioon ise. Vastus ei saa olla vitev, vaid performatiivne.

Seega: preikonograafia meetodina on vimalik niivrd, kui on vimalik kesolev t ise kesolev

oma asjalikus kes olemises. Nhtavasti on see vimalik. Kas ka loetavasti, kas ka hinnatavasti?

need ksimused jvad ilma igasuguse poosita sekundaarseks.

Teprane ikonograafiline anals on skaleeritav ja hinnatav. Teline preikonograafiline intuitsioon

on hindamatu. Mistahes hinnang diskrediteerib hindamatut ja vib aset leida mitte intuitsiooni

kinnituseks, vaid selle kiuste. Saamaks adekvaatset hinnangut preikonograafilisele intuitsioonile, tuleks

prduda kardio-, holo-, seismo- vi ihagraafi poole.


18/307

18

1. Uexkll viaSebeok: Iga loomaInnenwelthlmab mudelit, olgu minimaalset A/W-tpi vikeerukamat, mis koosneb mitmesuguste mitteverbaalsete mrkide (mis on selliste nimetuste all naguOrdnungszeichen, Inhaltszeichen, Lokalzeichen, Richtungszeichen, Wirkzeichen jt. vlja arendatudUexklli poolt [1982: 1011] elementaarsest korraldusest. ksnes liigi Homo juures on ilmnenud

verbaalsed mrgid. Ehk teisiti eldes, ainult inimestel on kaks teineteist toetavat mrgirepertuaari:zoosemiootiline mitteverbaalne pluss antroposemiootiline verbaalne repertuaar selle peal. Viimane onmodelleeriv ssteem, mida vene uurijad nimetavad primaarseks, aga mis on nii flogeneetiliselt kui kaontogeneetiliselt sekundaarne mitteverbaalsete suhtes, nii et see, mida nad nimetavad sekundaarseks,on tegelikult eelmise edasine, tertsiaarnelaiendus. Selle laiendatud paradigma kongruents Popperi (vt.Eccles 1979) kuulsa 1-2-3 maailma mudeliga on selgelt ratuntav: tema 3. maailm on kultuurimaailm,2. maailm teine ainuliselt inimlik maailm (Eccles 1979: 115116), mis hlmab eksplitsiitselt keelt jaareneb koos eelmisega teatavas smbiootilises vastastikuses mjus; ja 1. maailm on kogu kosmosenii anorgaaniline kui orgaaniline aineline maailm; sisaldades masinaid ja kogu bioloogiat (Sebeok1994: 123124 (minu srendus A. S.))1

Primaarne modelleeritus ei konstitueeri enamat kui olendi kehalise hte langemise

iseenesega. Passiivsed snteesid, mis sel tasandil aset leiavad, kuuluvad meelelise

mitteteadvuse valda. Need on keele-eelsed snteesid, milles olend ei ilmne

reflekteeriva, jljendava ega ennast vljendava jagamatusena (individum), vaid lihtsa

preindividuaalse paljususena. Tema htsus ksusena objektiveerub vaid keha, mitte

aga teadvusena. Nimetame taolist olekut omadegaoluliseks olend on omadega,

iseenese sees ja ennast tis. See olend ei tunne puudust. Ta on absoluutselt tiuslik

selles, et ta on tiuslikult see, mis ta on.(Bergson 1959a.: 2) Keha absoluutse ja

enesekllase tiuslikkuse tsiasi on positiivse loomise lhtealus. Vaid tiusliku keha

pinnalt vivad emaneeruda aktiivsed snteesid.

Primaarses modelleerituses langevad hte mte ja pilt, smbol ja ikoon, verbaalne ja

visuaalne representatsioon. Jrgnevais arutlusis tuleb seda lbivalt silmas pidada.

Toome selgituseks kolm (sekundaarselt modelleeritud) mtet Peeter Mudistilt.

1TheInnenweltof every animal comprises a model whether of a minimal A/W type or of a moreelaborate kind that is made up of an elementary array of several types of non-verbal signs (variouslyelaborated by Uexkll [1982: 1011] under which such labels as Ordnungszeichen, Inhaltszeichen,

Lokalzeichen, Richtungszeichen, Wirkzeichen,and the like). Solely in the genusHomohave verbalsigns emerged. To put it another way, only hominids possess two mutually sustaining repertoires ofsigns, the zoosemiotic non-verbal, plus, superimposed, the anthroposemiotic verbal. The latter is themodelling system which the Russian scholars call primary, but which, in truth, is phylogenetically aswell as ontogenetically secondary to the non-verbal; and, therefore, what they call secondary isactually a further, tertiaryaugmentation of the former. The congruity of this expanded paradigm withPoppers (see Eccles 1979) famous Worlds 1-2-3 model is unmistakable: his World 3 is the world ofculture; his World 2, the other uniquely human world (Eccles 1979: 115116), explicitly

encompassing language and developing together with the former in some kind of symbioticinteraction; and his World 1 is the whole material world of the cosmos, both inorganic and organic,including machines and all of biology (Sebeok 1994: 123124 (minu srendus A. S.))


19/307

19

Modelleerime Mudisti eneserefleksiooni jrgmistest fragmentidest tema

Ratsukigus:

Kll on imelik see kirjutamise asi /.../ Ja peas viirastuvad ja ringlevad mul ikka pildid mitte snad.

(Mudist 2002: 129)Siis: nneks ei maali ma mitte seda, mida nen, vaid seda, mida mtlen (ibid.: 36)Ning viimaks tundeliselt, intuitiivse pingutusega: Mida ma aina seal mttes nen! (ibid.: 191)

Siit selgub, et kunstniku mtted on pildilised, piltidele aga maalitakse omi mtteid. Pilt kujuneb mttes,

mte pildis: pilt

mte

Mudisti avaldusist konstrueeritud hermeneutiline ring, mille astmed kasvavad

kontinuaalselt teineteise sisse, on kllase positiivse loomise masinlik ihagraaf.

Loomine on lpmatu ringvool ning looja on (suletuna kehasse, omadegaolu ringi)

loomise mudel ruumis ise-enese mudel ajas (metamorfsena iseenesele mudeliks

olemisest vt vli 1.2.3.2.).

Enesekllase omadegaolu tasandil ei saa pilt asendada ideed ega kirjutus pilti. Neme

Mudistit kehastamas ise-end ning tema ees krunditud luendit, milles kehastub luend

ise, ei muud. Mudist loob vaid iseend ajas asendades, loob modaalsuse erinevust

mtte ning pildi sisse / vahele, millele tema on iseenesena ruumiskonteineriks .

Selle tasandi algerinevus ruumis on nhtavasti omadegaolulise keha enda ise-

seisvus mbritseva kontiinumis, kus igasugune asendus on meldamatu operatsioon:

mitte miski peale minu enese keha ei saa hivata ruumiosa, millena mu keha

kehastub. Elusolendi passiivsete snteeside (Bergsoni eln vitali) tasandil ollakse

omadega iseenese absoluutses tiuses ollakse asendamatu. See on loomise

positiivne algtingimus.

Innenwelti passiivsed keele-eelsed snteesid keha primaarses modelleerituses on

hte-aegu masinlikud(machines) ja loomulikud(all of biology).

Homonmilised thendusloome operaatorid, mida jrk-jrgult tsse rakendame,

toimivad samuti hte-aegu automaatide ning loomadena.

Masin ja loom langevad hte oma tprintsiibilt passiivsetes snteesides enese

loomises loomise loomises; tootmise tootmises; ihas, kasvamises ja valgumises.

Primaarses modelleerituses on iga kunstiteos masin ja loom nii ka iga pintsel ja pilk,

mis langeb luendile; nii ka iga looja ning vaataja.


20/307

20

Ei masin ega loom esita nudeid ega tida ots(ustamis)tarvet.

Keele-eelse tasandi puhul ei saa knelda teoste ees-mrgi-prast (loomine kui

enesevljendus, positsioon vi seisukohavtt; jljendus, jlje jtmine ja titmine;

asendus, sublimatsioon ja puudujgi kompenseerimine; vajaduse rahuldamine etc.)

Iga teos on siin mrginaautoreferentsiaalne on ksnes ise-enese eestja prast.

Looja pintslit hoidva ke liikumist ruumis phjustab seega mitte ette visa(nda)tud

siht-mrk, mitte projekt (pro-jete ette visatus (pr.k.)), vaid jumal-teab-mis (puhas

liikumise rm).

Sellises liikumises aset leidev loomine on absoluutne ja tiuslik puhas liigutus, mis

ei thista, ei lhtu ega ole suunatud.

Iga taoline liigutus loob uut ja erinevat. Looja on iga olend, kes iseloomustub taju-

ning liikumisvimelisena. Primaarselt modelleeruvas keele-eelses loomises on iga

looja loom (niivrd kui sensoorne) ning masin (niivrd kui motoorne) (vt. ka:

Uexklli funktsioonitskkel (Sebeok 1994: 122)).

Loov liigutus ei pruugi teostuda nhtava mber-paiknemisena ruumis vib ka ajas

(mispuhul mberpaigutusest igupoolest knelda ei saa). Pike loob ise-end

sisemises plemises, niisamuti vurrkann ja bodhipuu all mediteeriv Buddha.

Primaarses modelleerituses, immanentsetes passiivsetes eneseloomesnteesides

ollakse mudeliks vaid iseenesele vaid ajas.

Pikesekiir on jutt (e. joon)pikese pinnalt, milles pike vallandub enese-loomisest

ajas ruumilise maailma loomisse. Dharmad on jutt (e. kne) Buddha suust, mis saab

prlema seaduserattana. Mte mlgub, kuulike pastaka otsas prleb ise-enda mber

jajutt lbi kirjutaja peaja pastaka sdamevalgub paberile.

Looja keha on ruumis ja jutul lpp... Jutul lpp ja algus vimaliku mberpaiknemise

jutil ja kikidel vimalikel juttudel.Sest olgu keha enesega hte langevusesruumis kui endaga langetakse hteajas

(loomises), ei tee see enam sama vlja. See ei thenda enam sama. Ruumiliselt

(kvantitatiivselt) htne thtede kombinatsioon paberi pinnal: KEHA LANGEB

ENESEGA HTE, ei esinda enam (kvalitatiivselt) hemttelist samasust kirjutamise

ajas juba erinetakse ise-enesest, juba loob! Ambivalentsi-potentsiaalist laetud keel

loob ise, meiepoolse vaheleseguta: hte langemisega vljendatakse nd htimist,

viljastades lugemist seksuaalsete konnotatsioonidega. Keel loob meietagi kirjutusepreindividuaalses teostumises. Meie aga aktiviseerime keele immanentse loova


21/307

21

potentsiaali, praktiseerides homonmilist vtet. (jtka: (1.)(lk: 65) v 1.1.(hte jutti

edasi))

1.1. Loomingulise protsessi all peame silmas thendustloovate snteeside kahetist

jaotuvust: passiivseteks ja aktiivseteks, passiivsete snteeside (THENDUS)

esmasust (hte kirjutamine hte) ning nende llitumist aktiivsetesse thenduste

produktsiooni (hte kohta kirjutamine). Homonmia keeles heidab valgust

valgu(vu)sele, ajale, selle lbi paistvusele ja selle lbipaistvusele eetrile.

Roman Jakobson: Suunatus (Einstellung) teatele kui sellisele, fookusevtt teatele

teate enese prast, selles on keele POEETILINE funktsioon. (1981: 25)

Anti Saar (akaibid.): Homonmilises vttes on teade orienteeritud erinewusele,

valgu(vu)sele, difuussusele desorientatsioonile srmele, mis toimib hte-aegu nii

osutava kui performatiivsena; mis osutab nii iseendale kui lbi(-)paistvuse(le)

pintslile, mis hajutab vrvi, lastes selle luendil valguma vaba ke joonele,

vrvivalule.

Homonmia kui vte peab teostuma performatiivina mitte lausungina, mis

representeerib asjade korda, mitte ka sellisena, mis representeerib tegevust, vaid

sellisena, mis teostab ise. Ainult performatiivsena vib lausung jda elutruuks

(truu/true truth of life) toimetada thenduste htelangemist passiivsetes

THENDUS-snteesides ning thendusloomet lahknevuste, erinevuste lbi

aktiivsetes snteesides.

Homonmia on thistav vte, mis annab ja andub. Antud vte on kirjutajale

keele enda annetus kirjutaja andumus keelele, ettevte kui ette vte keele enda kui

THENDUSe ette heidetus tema primaarsetes snteesides, projektsioon (pro-jection)tundmatusse (ja mitte thenduste projektsioon poeetilises konstruktsioonis).

Motiveerimatu juhuslik mitmethenduslikkus on lohutus ja lunastus, mille keel ise

kirjutajale kingib, kohalolu virvendus thistatava igavese kestlibisevuse needuses.

Vtta positsioon ruumis, teadvustada end keeles ja kohaneda ajaliku olendina

(paradigmatelje kategooriline jikus: siin ma seisan ja teisiti ei saa) avaneda

thenduste vljale, tootmisele ja tarbimisele aktiivsetes snteesides, saada osahisvrtustest ja nautida andmisrmu; avaneda lpmatule hulgale valikutele, ...vlja


22/307

22

arvatud valikute valikule: valikule valida mitte elu ja surma, vaid: elu ja

surematuse vahel - valida surematus. See on: valida valikutest loobumine

keelduda valimisest; viimaks: keelduda keeldumise enese vaevast keelduda

keeldumisest(vt vli: 1.2.4.).

See kik on teldud keeles. Tagasitee keele-eelsesse on lbi ligatud vaikuse

murdmise faktiga. Keeleolendil pole asjaaionisse, sest aionis asju ei leidu, ei htegi

asja. Selektsioonitelg konstitueerib keele ruumi sellelt teljelt nopib olend thendusi

kui asju ning kombineerib neid a(s)jalikus knes kronoses. Aionis on

selektsioonitelg igavesti in potentia, igavesti edasilkkuv.

Ka sna valgus on teldud kigile arusaadavas jagatud keeles. Aga sel snal

(hes teiste homonmiliste operaatoritega) on vime tulle iseendale tagasi luua

thendust, naastes mitte thja kordusena, vaid erinevana iseendast. (jtka: (1.1.)(lk:

41) v. 1.1.1.(hte jutti edasi))

1.1.1. Kunstiteo (V)algu(vu)s ja teose (v)algu(vu)se-pra(stisus)

Elu (vaim) objektiveerub Dilthey jrgi ajalooliste keeleliste konstruktsioonidena nagu

moraal, igus, kunst jne. Objektiivse vaimu vallas esindab iga ksik eluvljendus

hist ning saab selle kui jagatu kaudu vastu vetud ja mistetud. hisuse sfri oleme

suletud, temasse sisse kastetud, ning ksnes hise kaudu vljendub ja saab

mistetud iga sna, iga lause, iga "est vi viisakusvljendus (sic! vljendus, mitte

vaid kokkuleppeline vljend ( A. S.)); iga kunstiteos ja iga ajalooline tegu.

(Dilthey 1997: 84, minu srendused A. S.) See thendab: kunstiteos ja kne on

mistmises Heideggeri jrgi sama-algupraselt keelelist iseloomu.

Veel Heideggeri jaoks (Dilthey jlgedes) on aktiivne keel elu esmaseks

objektivatsiooniks.

Hlestatud mistmine kuulub lahutamatult olema (Da) olemiseeksistentsiaalsesse struktuuri. (Heidegger 1997: 127). Inimolendi elu on olla-

mistmise kaudu aga alati nimelt avatud, st: objektiveeritud olemas-olu. See on

olemas-olu koosoluna (Mitsein). Olemas-olu avatus olla-mistmises rajaneb keelele,

selle eksistentsiaal-ontoloogiline vundament on aga omakorda kne. (ibid.: 153).

Ka luule luulena ja maal maalina knelevad keele kaudu ega ulatu seega

algupraselt edasi/tagasi keelelise abinulisuse poolt dikteeritud

representeerimisekohustusest. Saapapaar vi kaljutempel on kunstiteos niivrd, kuikneleb, st: niivrd, kuithistab,niivrd, kui viitab, kuijljendab.


23/307

23

Senine nib Heideggeri skandaalse vulgariseerimisena. Aga uurime lhemalt.

1.1.1.1. Valguses nhtavasti paistmise krval kneleme kunstiteosest kui

valgu(vu)st paista laskvast, valguvast.

Pikese ainus olemiskonstitutsioon avaldub tema paistvuses. (vt. repro IV 1.)

Pike on esmaselt oma paistvuses ning mberprdult: paistvus kui selline on

esmaselt seotud objektiga, mis teda kui omadust evib ainutiselt, milles paistmine

avaldub kui paistva funktsioon esmastes passiivsetes snteesides pikeses.

Pike paistab, muud ei teegi: kui vihm, siis sajab; kui pike, siis paistab pole

vihma vljaspool sadu ega pikest vljaspool paistmist.2

Mu toa aknast paistab Aleksandri kiriku torn. Paistab igupoolest midagi

tegemata. Pigem olen tegija mina: vaatan aknast vlja, nen torni, torn on nha torn

paistab!

Pikesesse ma ei vaata. Tema paistmine pole seotud minule nhtaval olemisega,

minu vimega teda nha. Pike paistab ise paistab aktiivselt oma passiivsete

snteeside arvelt ta paistab valgust, tema paistusest vin saada pimestatud. Torn

vib paistahsti vi halvasti pike paistab absoluutselt.

1.1.1.1.1. Pike ise kui puhas thistaja, ainus pristiselt paistev, on valgu(vu)se

lbi loov ja pimestuse lbi hvitav. Omadegaoluline pike on valge valgus, mille

pinnalt vib emaneeruda elu loov valgu(vu)s ja surmav pimestus. Pikese vimsus on

absoluutne.

Pikese vormeloovate aktiivsete snteesidega vib inimolend enam- vi

vhemedukalt manipuleerida. Kunst vib vistelda pikesega rohkem vi vhem

teprase kujutamise teel vormide loomises. Pikese kui puhta thistaja

omadegaolusnteesidega vistelda ei suuda kunstnik eal. Vistlus thendaks silmitsiseismist oma vastasega. Pike jb alati peale. Vitlus puhta thistaja vastu on

lootusetu on vitlus elu pimestava absoluudi elu enesega. Sellise vitluse

projektsioon inimolendi aktiivsetesse snteesidesse vib kaasa tuua ksnes hvingut

projektorile.

2

teldes: lamp paistab, ei pruugi me osutada sisse llitatud lambile, vaid lambile kui kehale, missltuvalt meie vaatlejapositsioonist on nha vi mitte paistab ktte vi ei. Pike paistab see onontoloogiliselt ta ainus olemisvimalikkus.


24/307

24

V. Ormisson van Goghist: See mees jooksis loodusele tormi. Kik tema teosed

nitavad alalist maadlemist pikesega. Ta vallutas selle, kuid millise hinna eest:

heideldes pikesega, leidis ta hel peval, et pike on siiski tugevam, ja lpetas

sealsamas elu nisupllul, kikvimsa pikese paistel. (Vahtra 1941: 490)

Pikese valguse valgu(vu)ssnteesidele tuginevas mimeetilises modelleerimises

surmatakse mimesise objekt pildiruumi diskreetsesse vormi. Surm projektsioonis on

surm lekantud thenduses surm varjus varjusurm.

Omadegaolu-snteesides loob pike kui valge valgus mitte vorme, vaid valgu(vu)st

ennast valgu(vu)st ja pimestust. Valge valgus loob loomist ja hvitamist. See

loomine ei projekteeru htegi kohta, ta vljandublooduse universaalseis primaarselt

modelleeritud snteesides (THENDUS) looduse pidevuslikusvalgu(vu)ses.

Looduse ennastloov vli pole jljendatav ksnes hte on vimalik langeda

loomisega valgu(vu)ses puhta thistaja pinnal (ja mitte fikseerida pilgu alla pinda

vitlustandriks territooriumiks, millel asuda modelleerima).

Valgu(vu)ssnteesides kehastuvad loomulikud eluvormid lubavad pilgule

sekundaarsetes keelelistes / kunstilistes snteesides refleksiooni ja jreleaimamist.

Loomise protsessi enese le on vimatu reflekteerida vi protsessi representeerida

protsess on pidev ja kordumatu, ta ei projekteeru ruumi.

Loomise loomine teostub ruumitus ajas, mida ainsana asustab looja keha. Puhta

thistajana langeb pike hte kunstniku meelekeha kui puhta thistajaga. Reflekteeriv

pilguheit pikesele pole meldav, kuna puhta thistaja pinna konstitutiivseks

omaduseks on vaadeldamatus ruumilise teisena, distantseerimatus enesest

osutamatus ja smboliseerimatus (nt mimeetilisse vormi). Smboliseeritavat,

reflekteeritavat ja representeeritavat loob pike oma aktiivsetes valgu(vu)s-

snteesides (vljandades loodust / vljanduses loodusse).

Omadegaolu-snteeside pike aga on Reaalse kva tuum objekt vike a (objet

petit a) Lacani mistestikus (vt vli: 1.2.4.1.). Pikesepimestus vimatu projektsiooni

katses phjustab talumatut naudingut (jouissance).

Alljrgnevate ilukirjanduslike passaa"ide kaudu juhatame end sisse Lacani

mistestikku, mille hilisemas laiemalt kasutusse vtame. Taoline manipulatsioon

Lacani poolt viljeletud mistetega vib (ja peab) tunduma vulgariseeriva ja naiivse

blufina, kuid pidagem silmas: naiivse blufina ksnes niivrd, kui sellena vib (ja

peab) tunduma ilukirjandus ise, ilukirjandus kui selline representatsioon kuiselline; ning viimaks: Lacani (vi Freudi vi kelle iganes) enese pshhoanalsi


25/307

25

praktika formuleerimine tema enda poolsetesse teoreetilistesse arutlustesse

pshhoanalsi teooria kui selline.

Pimestus ongi talumatu nauding, mille eest surmaplgamatu sureliku reflekteerivpilk

ei pse.

Pikese omadegaolu primaarsete snteeside pimestus hes intensiivse valgu(vu)sega

toob otsevaatelises vimatus projektsioonis (vimatus vi(s)tluses pikesega) kaasa

surma mitte enam lekandelises, vaid otseses thenduses. Pike likab projektorile

silma valgub ja pimestab, selmet ligata diskreetsust keskkonda joonistada

projektori pilgu ette vorme valgustada ja varjutada. Mimeetiline projektsioon

(varju)surmab elu vormidesse vimatu projektsioon toob kaasa hvingu

eluvormidele enestele.

Bhagavadg)t*XI peatkis, Kiksusekuju ngemise joogas esineb Vi!nu kikvimsa

loova ja hvitava jumalusena ta on Aeg ise (XI. 32.), ja kirjeldub pikese

metamorfina: Sa limpsad ahnelt igasse suunda, gides terveid ilmasid oma

leegitsevate suudega ja tites Kiksuse tulesraga. (XI 30) Pandavade leeri

sjamehe Ard"una pimestav silmitsiseis omadegaolulise pikesega projekteerub

surmaks ja laoseks omadele inimeste maailmas sugulastele, Dhritar*!tra poegadele,

vanaonu Bh)!male vastasleeris, Kauravade poolel. Ard"una: Nagu sa siin rkisid

iseenese kohta, oo lim Isand, nnda tahan ma nha ka sinu Jumalikku Kuju, oo

Krgeim Isiksus. (XI 3.) Thenduslik on siin just Ard"una aktiivne nha tahtmine.

Motiveeritud knetuses milles soovitakse teada saada looja omadegaolu kohta,

avaldubki kardinaalne erinevus Buddha tahtevabast kogemusest hte langemisel

puhta thistaja pinna lokaliseerimatu (aeg)valguvusega (vt fn 87), Buddha

resentatsioonide asemel loeme Ard"una ihast vimatu-Reaalse presentatsioonijrele mille le soovitakse reflekteerida.

Ard"una ihaleb silmitsiseisu kikvimsaga ja udne saab olema vastus ihale:

ihusilmale pakutakse kogemuse- ja tajuvlist puhast aega vlja ennast kui

absoluutset vlist, vlja selle pimestavas alastuses, mida ei ole filtreerimas vljanduv

loodus (vormeloov valgu(vu)s); vlja, mida ei riieta univormid (valgus enam ei

valgu). Inimolend saab ngema teda, kes on valguste Valgus (siin-seal kesolevas

veel: loojate isand; srmuste srmus jne. A. S.); teda, kes viibib igahe sdames(XIII 17.), ning lisame: ... ja ei hegi pilgus.


26/307

26

Sind nhes, Vi!nu, olen hingephjani vapustatud ega leia kindlustunnet ja rahu (XI

24.)

Puhta aja pinna aistimise talumatu kogemus pihustab subjekti smboolse kronosliku

konstitutsiooni ja aktiviseerib (analoogselt van Goghi juhtumiga) destruktiivsed

snteesid aktiviseerib plaani sealpool mnuprintsiipi (Freud). Vimatu

prdumine puhta aja poole kronoses artikuleeritud knetamise lbi projitseerub

sjamehe prdumiseks omade vastu. Knetamatu otsekne Ard"unale: Surma

Drona, Bh)!ma, D"ajadratha, Karna ja teised sjasangarid, sest mina olen nad juba

tapnud... (XI 34.) Tapat vib alata.

Sarnast intuitsiooni kannab prdeline motiiv Camus Vra I osa lpus. Silm-

silmlemine pikesega on hvitav. Minategelane on rannal, keskpevases lskavas

kuumuses. Pike on seniidis (nagu hes hilisemas peatkis neme, kirjeldab

seniidiseis situatsiooni, milles projektsioon on vimatu):

Ja nd tmbas araablane noa vlja ja nitas seda mulle pikese kes. Valgus shvatas selle teralt jatabas mu laupa nagu stendav mk (absoluutse valge valguse pimestav refleksioonnoateralt. See ontalumatu lhis, milles nuga saab tepoolest mgaks pikese kes ( A. S.)). Samal hetkel nrguskulmudesse korjunud higi korraga mu laugudele (pimestav valgu(vu)s (- A. S.)) ja kattis need paksuleige kilega. Mu silmad jid selle soolase kardina taga pimedaks. Tundsin vaid pikese trummeldustlaubal ja tajusin hmaselt noaterast kasvanud helkivat mka, mis psis mul ikka veel no ees. Seekrvetav mk saagis mu ripsmeid ja torkis mu valusaid silmi. /.../ Mulle nis nagu kriseks taevasservast servani lhki ja laseks tuld alla sadada. Kogu mu olemus tmbus pingule ja ma pigistasinrevolvrit peos. (Camus 1989: 106)

Ilma arusaadava ja mistusega vetava phjuseta, ilma vaenu, viha ja kohtumistuta,

aga pikese refleksioonist pimestatunasaab minategelasest mrtsukas.

Siis tahtis ta (kohtu-uurija, too, kes uurib asjaolude kohta A. S. ) teada, kas olen

juba advokaadi vtnud. Tunnistasin, et ei ole, ja ksisin, kas on tingimata tarviski

seda teha. Miks mitte? imestas ta. Vastasin, et minu arvates on antud juhtum

rmiselt lihtne. (ibid: 107)

Juhtumi kohta pole vimalik midagi teada saada. Juhtumid juhtuvad

juhitamatuna loogilisest asjade kigust; vrates ettevaatusabinusid, jdes

seletamatuks tagasivaateliselt.

Juhtum Vras ei kohastu helegi sotsiaalselt motiveeritud struktuurile. Juhtumi

phjustas tegelaste vimatu kohtumine puhta ajapinnal.


27/307

27

Eeltoodu valguses omandab nd paraloogilist thenduslikkust ka esimese

aatompommi leiutaja Oppenheimeri juhtum: konstruktori vi(s)tlus pikesega.

Knekas on asjaolu, et Oppenheimer oli veendunud hinduist tema pomm aga loodud

parimate humanistlike kavatsustega, mitte mingil juhul relvaks inimelu enese vastu.

Oppenheimeri heledam kui tuhat pikest on otseviide G)t* kirjeldusele

lijumalusest: Kui taevasse tuseks korraga tuhat pikest... (XI 12). Vimatu

vi(s)tlus pikesega vimatu projektsioon luua pike / jumal / puhas thistaja;

luua puhtam ja heledam veel!

Oppenheimeri konstruktsioon realiseerib projekti, mille vimatus end kigi

humanistlike taotluste kiuste elu hvitavana maksma paneb. Prast oma snnitise

jubedat laastustd II maailmasja lpus asub Oppenheimer aktiivselt toetama

tuumapommi keelustamist, saades tagatipuks mistmatute poolt kaela veel

sdistused reetmises ja spionaa"is. Tagantjrgne kahetsus ei korva midagi.

Toodud vimatu vi(s)tluse juhtumid, milles valgu(vu)sega kaasneb pimestus ja

inimloomisest saab destruktsioon, vime kokkuvtlikult esitada jrgnevalt: hvitav

representatsioon (van Gogh); hvitav refleksioon (Camus Vras); hvitav

projektsioon (Ard"una); hvitav konstruktsioon (Oppenheimer).

Igaks neist tunnistab vimatust ktkeda vormi, jlgida ja jljendada puhast thistajat,

valget valgust pikest ennast. Iga nide tunnistab vimatust knetada toda, kes

kneleb vaid ise, vaid looduses; kneleb loomulikus ja performatiivses, primaarselt

modelleeritud ja absoluutselt universaalses keeles valgu(vu)ses, vljanduses,

THENDUSES; kneleb ajas, mis ruumi ei projitseeru.

ksnes loomise keele-eelsetes snteesides vib langeda hte knetu knelusega ei

iial knetut knetades. Knetu kneluse valgu(vu)ses leiabki aset thistamis-eelne

positiivne loomine.

(1.1.1.1.) Nustume, et vljendus: pike paistab ei iseloomusta olukorda meie

ja pikese kui omadegaolulise puhta thistaja suhtesadekvaatselt. Suhekui selline on

vlistatud pikese paistmise absoluutsusega.

Ka kunstiteos vib saada absoluutselt paistvaks, kuid tema meeldiva

valgu(vu)sega ei kaasne fsioloogilist pimestust selles ongi erinevus pikese ja

teose paistvuse vahel. Pikese absoluutses paistmises paistab mitte pike (valge


28/307

28

valgus), vaid selle tuletis looduse elavas ja kasvavas valgu(vu)ses; tuletis vrvi ja

joone valgu(vu)ses luendil vljanduses.

Pike, mis on omadega ja paistab oma passiivsetes snteesides, on alasti ja

seetttu mitte hegi ngija poolt vaadeldav tema eneseloomine on pilgule liiga

intensiivne kiirgav, ergav pimestav.

Valu pikesesse vaatamise valu, valu ehk valgumine (nt rauavalu), valgus

asub selles, mida Heidegger nimetab kesk-lahkmeks, asjade ja ilma piirjoonel, asjade

asinemises ja ilma ilmnemises. Mudisti maalide val(g)u(s) on samuti ilma ja asjade,

tausta ja vormide kesk-lahkmel lvel, nagu seisab Trakli luuletuses (vt. Heidegger

1999: 1908). So: lvel, htaegu mramatul ja vga tpsel, nagu seda kirjeldab Krull

Mudisti maalidest kneldes (vt vli 1.2.4.1.2.) Selle lve lbi astub vaataja pildi ning

pilt vaataja omadegaolu val(g)u(vu)sse ja saab sellest osa. Tunneb valule kaasa

intuitiivsel unisoonel.

Valu kesk-lahkmel on Heideggeri terminoloogias metamorf riiule. Riid aga,

nagu selgub, on hte-aegu ka kompromiss ja lepitus passiivsete ja aktiivsete

snteeside, paistva ja nhtava, abstraktse ja figuraalse, virtuaalse ja aktuaalse, aja ja

ruumi vahel.3

Valu ehk valgu(vu)s teeb vimalikuks asinemise ja ilmlemise

representatsiooni ja projektsiooni, jdes ise aga projitseerimatuks, ruumistamatuks ja

jljendamatuks. Reflekteeriv pilk paistmist ei pa. Joon ja vrv ei saa jljendada

paistmist (kuna paistmine ei jljendu) kll aga vivad nad paistma saada ise-enesena

(nagu Van Goghi eluihalevad pevalilled).

Pike on esimene, mis paistab ainuke esimene ainuke, mis loomuldasapaistab. Pike paistab meie jaoks aktiivsena nimelt vaid siis, kui ta ktte paistmine

3Ent mis on valu? Valu lhestab. Ta on lhe. Ainult, et ta ei lhu lhki laialilendavateks kildudeks.Valu lhestab kll teineteisest eemale, ta lahutab, kuid tmbab htaegu kik enese peale, koondabenesesse (valu on uni-versaalse valgu(vu)se erinevuslik loov vool ( A. S.) (Heidegger 1999: 723,minu srendus A. S.)

Ning erinevusest endast: Ilma ja asja sisim vahe on lahkmes, on kesk-lahkmes ehk erinevuses. Kesk-lahe kannab ilma ilmlemisse, kannab asjad asinemisse. Neid nnda ilmale kandes, kannab ta nadteineteise juurde. Kesk-lahe ei vahenda tagantjrele, seostades ilma ja asju mne lisaks juurde toodud

keskme kaudu (vrdl: tsentraalperspektiivne keskendatud ja tagantjrgselt ruumipidevust tervikuks siduvkonstruktsioon maalil (A. S.)). Alles kesk-lahe lahendab keskmena ilma ja asjad nende loomusse, stnende ksteiselekuuluvusse, mille htsuse ta ilmale kannab. (ibid: 722)


29/307

29

meile vimatu on nimelt siis, kui ta paistmisest knelevad varjud ruumis. Ruumitus

ajas paistab pike pidevalt.

Sarnased lood on puhta thistajaga keeles: ta paistab ktte ksnes (keele)ruumilise

artikulatsiooni vahenduses parasjagu siis, kui ta ei paista.

Pike (valge valgus) on puhas thistaja, mispaistab, aga mitte nhtavasti. See, mida

pike paistab, on valgu(vu)s. Pike on aeg valgus ise, valgu(vu)s tema esmane

kvaliteet, atribuut ja tuletis. Nhtavasti paistab valgus ruumilises vljanduses

valgu(vu)ses.

Valgu(vu)s vljandub looduses. Vljandus ehk loodus oma primaarses

modelleerituses, on keele-eelselt / -jrgselt mittevljenduslik nnda nagu vrv

abstraktsena luendil vi pastaka joon paberil, THENDUSES.4

Luend vi valge kirjapaber (vt. repro XIX) ei kujuta endast puhta thistaja pinna

metamorfi, millena oleme ksitlenud omadegaolulist pristiselt paistvat pikest.

Luend vi paberileht ei paista aktiivselt ajas. Ta paistab ruumis, kusjuures tema

paistmine sltub meiepoolsest aktiivsest positsioonivalikust. Ruumis vib igasugune

paistmine seega toimuda vi mitte toimuda, ruumitus ajas aga on paistmine tingimatu

ja absoluutne.

Luendi vib aktiivsessepaistmisse llitada kunstniku viljastav ksi vaba joone ja

vrvi valguvas vljanduses. Luend ise ja kunstniku keha, mis ruumis enestega hte

langevad, on nhtavastiloomise positiivseks algtingimuseks. Ksi ise on alati juba

valgu(vu)ses, kuivrd osa elava keha pidevusest sama kehtib loomise ainese

kohta.

Pikese paistes, niisamuti kui vljanduses, leiab valgu(vu)s aset oma primaarses

modelleerituses.

Keeleolendi aktiivsetes vljendus- ja jljendus-snteesides, saab vljanduvastvalgusest ja valgu(vu)sena aktiivselt paistvast loodusest valgus meie jaoks ning

loodus meie jaoks. Keelelises sekundaarses modelleerituses looduse pidevusvli

diskrediteeritakse (mimees; thenduslik narratiiv) ning vli kaotab oma aktiivse

paistvuse. Valgu(vu)sest saab mdanikku maha jvust, vormistust ja kohastumist

konstateeriv nending valgus.

4mh. osutab Augustinus, et valgus loodi varem kui eristati asjad (Genesises). (Alles valguse loomise

juures knelebJumal esimest korda see kne on vaimu valguse (THENDUSE A. S.) saamine,mille kaudu vimaldatakse kujundatud asjade eristamine. (Gadamer 1997: 241)


30/307

30

Valgus sekundaarses kunstilises ja kunstlikus modelleerituses asetseb objektide

vahel, teeb objektid meile nhtavaks, vaadeldavaks, eristatavaks. Valgus asub

sekundaarset modelleeritust markeerivate jutu-mrkide vahel.

Pike paistab, ning tema paistmine on meie jaoks antus. Aga vormid pikese paistes

paistavad meile ktte. Juba sellises pruugis on vihje ngemise keprasusele,

instrumentaalsusele, praktilisele (ngemis)meelele.

1.1.1.1.2. On smptomaatiline, et igapevases knepruugis jme meelsasti

passiivseks vaid tajude suhtes, mida suudame tunnistada primaarsete snteeside

tasandil. Jme objekti osasse tajudele, millest sekundaarsetes sotsiaalsetes

snteesides suuremat kasu ei ole ning mille puhul jbki seega prevaleerima

meeldivus, see thendab: nende naudingut pakkuv vi keha loomulikke primaarseid

vajadusi rahuldav funktsioon. Nii nustume, et see vi teine asi (subjekt) lhnab

/ maitsebmeile (objekt).

Seevastu jme kigutamatult aktiivse subjekti rolli meeletajude puhul, mille pelk

naudingut pakkuv meeldivuse-funktsioon on harilikult sunnitud taanduma praktilise

kasu teenimise ees sotsiaalsetes snteesides tajude puhul, mille naudinguline

meeldivus on trjutud artefaktidesse, inimese enda loodud, kunstlikku / kunstilist

pritolu objektidesse.

Kunstiteos sekundaarselt modelleerituna meeldib nd hsti / halvasti, aga ei iial

(enam / veel) absoluutselt. Aga kuidas on sel juhul lood paistmisega?

Teos paistab hsti / halvasti. Ilmneb, et klgnevalt meeldivusega on tavakeeles

suhteliseks saanud ka paistmine. Enamgi veel: paistev on kaotanud igasuguse

subjektsuse ja saanud instrumentaalseks ktte paistmiseks.

Tavakeel, mis on sekundaarse modelleerituse lbi kohandatud praktilisele

mtlemisele, ei usu he vi teise nhtava paistvusse kui sisemisse kvaliteeti (erinevalttema usust lille lhnamisse vi piruka maitsemisse). Nii on smptomaatiline, et

kneldeski paistmisest, mis ju kneleja paistva suhtes passiivsele positsioonile peaks

seadma, ei loovuta subjekt omakasupdlikku (ning seega aktiivset) suhet

tajuallikaga.

Ilmneb, et keelelises vljenduses pole paistmine seotud mitte nauditava meeldivuse,

vaid diskreetse informatiivsusega. Hinnanguline hsti, millena teos kui tajuallikas

paistab, osundab mitte tema aktiivsele protsessuaalsele meeldivusele, vaid asendilesekundaarsel efektiivsuse skaalal. Kui teos paistab hsti, ei taha kneleja sellega


31/307

31

vljendada meeldivaid kogemusi tema tajule teatavaid kvaliteete, mida teos viks

evida. Ei: hsti ja halvasti hindab kigest kvantitatiivseid (keelelisi)

kraadierinevusi, mis knelejat vaadeldavast lahutavad (distants, vaadeldava diskreetne

selgepiirilisus, valgustatus jne) (loomu- ja kraadierinevuste kohta Bergsonil vt:

Deleuze 1966: 13).

Pangem thele, et tpselt samalaadne skaleeriv hinnang antakse nd teosele, teldes,

et ta jljendab / vljendab hsti (objekti / tunnet). Nnda, kehtestades distantsi enese

ja teose vahele, distantseeritakse hte-aegu ka teos ise tolle jljendatavast /

vljendatavast ainesest rebitakse ta pidevusest diskreetsusse.

Ngemismeel usub end omavat palju suuremat kontrolli keskkonna le kui

maitsmismeel ja haistmismeel. Ngemismeel vimaldab ligata suurimat kasu,

seetttu tuleb teda aktiivselt ekspluateerida ja kehtestada sotsiaalsetes snteesides.

Hsti lhnamine vi maitsemine on seega ksiteldav subjektiveerunud taju-objekti

meeldiva omadusena, seevastu kirjeldab hsti paistmine aktiivselt tajuva subjekti

enese reflekteerivat (keele)ruumilist positsiooni tajuallika suhtes (kogu (ktte) paistev

langeb diskreetses hinnangulisuses hte: siit paistab kirikutorn hsti sealt halvemini;

teos jljendab / vljendab hsti / halvemini).

Valgustades teost, laskmata sel enesesse valguda (mitte hsti ega halvasti, vaid

absoluutselt) ei saavutagi ikonograafi sekundaarselt modelleeritud keel valgustatust

teose pidevuslikest loomulikest kvaliteetidest. Seni, kui usume kunstiteose enese

paistmisvimesse, peame hoiduma aktiivsest analsist intuitiivse passiooni kasuks.

Et saada passiivseks meeldivas ngemistajus, et avaneda tajuallikate primaarsetele

snteesidele et lasta teosel meile paista ja meeldida tuleb langeda lbi tema

diskreetse informatiivuse barjri: lbi barjri tajujas eneses lbi keele ruumi tema

meelelise pinna valgu(vu)sse. Tuleb langeda lbi figuuride ja vormide vrvivalusse,

lbi kunstniku koolitatud ke vaba joone vbelusse, vi igemini: juda selleni, etjud ise kanduks tlgendavalt ja diskreetselt teadvuselt edasi / tagasi teose pidevale

teostumisele et teos ise juaks meieni oma teses omadegaolus, oma primaarsetes

snteesides. Taju-passioonis saab meeldiv teos valguma meisse, meis igavesti

voolama, kestma ja elama jdes. Thenduste avastamise varjumngust avastuda

THENDUSele.

Lhidalt: teos meeldibkeelelisusest lbi langenu tajus. Meeldivus on absoluutneja

tingimusetu, kuna vaataja / looja jb meeldiva suhtes alati passiivseks. Meeldiv teos


32/307

32

ei meeldi ei hsti, halvasti ega mitte eriti ei heski suhtes peale suhte

iseenesesse meeldib absoluutselt (meeldivusest veel vljal 1.2.3.1.1.)

(1.1.1.1.) Pike paistab, olles ainus, mis paistab iseenese valguses; on ainus, mis

meile paistab valgu(vu)se lbi eluvormides elu vormides.

Pike psib koos oma igavesest sisemisest plemisest. Meeletu iseenda

kulutamine ja iseeneslik loomine. Loovat hte tekitab ja konstitueerib

vesinikuaatomite tuumade sntees heeliumiks.

1.1.1.1.3. Meenutagem thistamiseelse keele metafoorset veelisust, millest

Saussurei kaudu sissejuhatuses knelesime. Saussurei keel kui seisev vesi lkkub

loomise preindividuaalsetes snteesides valguvusse: H ja O konstitutiivne staatika

vees asendub valgu(vu)se viivus He ja H pikese omadegaolusnteeside

protsessuaalse erinevusliku dnaamikaga. Keele lbipaistev vesi saab paistvaks

valgu(vu)seks abstraktses THENDUSES (Vee(-)st saab W).

htlasi (mis pole sugugi vhethtis) kaotab Saussurei metafoor hes ruumilise

staatilisusega oma metafoorsuse ning esitab valgu(vu)ses keele passiivseid snteese

mittekujundlikuna. Valguvus e voolavus teeb protsessuaalsena vimalikuks

vljenduse kui sellise: hle eetris, joone paberil ja vrvivalu luendil; snad, laused

ja kujundid, mille sndimine selgest seisvastveest oleks meldamatu.

Viimaks tuleb rhutada thistaja ning thistatava jtkuvalt eristamatut

htelangevust keel kui aine on motiveerimatu nii vees kui valgu(vu)ses. Tegu on

muna / kana pseudoproblemaatikaga: kui loeme snteesi ajas lppematuks, kaotab

lhteaine ning saaduse kausaalne thistavus ehk eelnevus-suhe phimttelise

olulisuse ja transitiivsus muutub ambivalentseks (...He-H-He-H-He-H...)

(eksklamatiivsena vljendagu see jada nd hte-aegu veel positiivse loomise kantustrmust, mitte aga ngist vi vajadusest eneseloomine vljandubkestvas naerus).

Seda loogikat vib arendada polfoonilise sntaksi nitel: ...ra-tee-ra-tee-ra-

tee-ra... hoiab ambivalentsel positsioonil lausujat / kuulajat, kes lausumisse on

sattunud kogemata, juhuslikul hetkel poole pealt.

Aga alatijust poole pealt valgu(vu)sse satutaksegi nii nagu iga olend pikese

alla, nii ka kunstnik loomisse; nii nagu joon paberile vi vrv luendile. ...tee-ra-

tee-ra-tee... selliselt knetab kunstnikku iha ksk ja keeld, lubadus ja selle


33/307

33

murdmine, vljakutse ja pipardamine, rm ja viletsus, hullus ja kirgastus, triumf ja

fiasko...

See on lputu otsuse (vt vli 1.2.4.1.1.) kardiograaf dialektikat letav

lausumine, milles tuleb psida (vt tees-olemisest vli: 1.4.) Sest THENDUSe

vnklikus voolus, lausungi keelu ja ksu ambivalentsi kohal, on teliselt maksev vaid

ks thendus. See on: thendustelene keeld vtta emb-kumb seisukoht

keeldudelene luba ja voli ja ksk psida loomise valgu(vu)ses algust otsimata,

otsa leidmata psida elus,psida ihas. Taim kasvab keskelt. (Kafka)

Loomise passiivsed thistamiseelsed snteesid valguvuses, saab ikka ja jlle

rhutatud, toodavad mitte thendust, vaid thendusloome protsessi ennast. Valgus ei

heitu vormidele, toomaks neid ruumis nhtavale; thendused ja kujundid ei tule

(keele)ruumis hes vi teises valguses nhtavale see kik on sekundaarne,

ajalooline ja mitte ajaline.

Passiivsetes snteesideson teos vormide saamine, ruumi saamine aja saamine

looks - valgus toodab tootmist ennast. Valgus on siin puhas energeetiline abstraktse

THENDUSe voog ajas, mis on eeltingimuseks kikide orgaaniliste ja anorgaaniliste

snteeside teostumiseks ruumis.

Kogu maal leiduv mateeria vlgneb oma olemasolu pikesevalgusele.

(Viksime telda: knealune aeg-valgu(vu)s on aion, millele vlgneb ruum; aja

sekundaarsed snteesid kronose omad eeldavad omakorda ruumi, milles aset leida

ja thendustuda.)

Kogu maal tarvitatav energia prineb otsesemal vi kaudsemal moel pikeselt

(vlja arvatud suhteliselt thine energiahulk, mis vabaneb aatomituumade

lhustumisel). Seega: kuna ka kogu sekundaarse energia (muuhulgas tuule- ja hdro-;

muuhulgas ka pikeseenergia) aktiivne motiveeritud tootmine taandub pikese

omadegaolu passiivsetele snteesidele, tulebki neid snteese nimetada telisekstootmise tootmiseks valgu(vu)seks.

(1.1.1.1.) tlus: pike paistab esindab tesest meelelisest ngemistajust

irduvalt keelelist tepra. Selle saab pstitada, tuginedes ksnes meeleandmetele, mis

vaatleja on vastu vtnud pikese poolt aktiivsetes valgu(vu)s-snteesides

modelleeruvas maailmas varjudest seintel vi sdelusest veel. Selline taju ning

sellele rajanev jljenduslikkus kunstiteoses iseloomustub reflektiivsena.


34/307

34

Aga ometi: pike paistab ja seesama paistus iseloomustab ka refleksiivset

kunstiteost tolle passiivsetes snteesides, ta omadegaolu valgu(vu)ses, erguses ja sras

teost, millel nauding vormide ja figuuride ilust jb vaatleja silmale pelgalt

reflektiivseks asendusnaudinguks; teost mille hinnanguline suhteline ja vaieldav ilu ja

tepra jb ksnes absoluutselt tese paistvuse tuletiseks paistvuse, mis on psitus

valgumises, taolises mida ei pa ktte pristises paistvuses, mis ei paista ktte.

Pike teostub passiivsetes snteesides, paistvuses, ning teostab aktiivseid

snteese, ilmutades vorme ja vrve oma paistes. Niisamuti toimub kunstiteos

(enesekohaselt seestlevana loovas omadegaolus teo sees protsessuaalsetes

passiivsetes snteesides; teos, mille siht on iseeneses, iseenda piiri ja pindpinevuse

hoidmises ja erinevuslikus letamises); ning toimib kunstiteos (lpetatud maal,

komponeeritud ja organiseeritud ruumiline tervik teos, mille sihiks saab reaktsiooni

esile kutsumine vlises vaatajas).

(1.1.1.) Kui teoses juab ks olev, ks paar talunaisesaapaid seisma oma

olemise valendusse (Heidegger 2002: 33), thendab see nhtavasti, et kunstnikul on

linud korda edasi andasaabaste kui pildivliseoleva tde.

Valendus, millest kneleb Heidegger, on seega elu te representatsioon

teoses, (kohal)oleva tene jljendus. Ning selles osas erineb valendus valgu(vu)sest.

Valendus, see on oleva te seisu toomine (setzen) kunsti teoses, aga just seisakut

valgu(vu)se tde ei tunnista.

Sest valgu(vu)s esinebise eluna, mitte ei esitaelu; esineb (lbi)paistvusena ning

puutub vlise te / ebatega kokku alles teda ennast valgustavates, aktiivsetes

teisestes snteesides. Vrvi ja joone vormitu valguvus elu ise see on kunstiteose

tde ja algupra (miste, mida siin veel sallime, mis aga mne aja prast mberkirjutub).

Heidegger rhutab kunstiteose puhul (ja juba Kant on sellele osutanud) te ja

kauniduse kategooriate lahknevust. Esimene neist kuulub loogika, teine esteetika

sfri, kusjuures algupraselt olgu kunsti osaks tegelemine te, st loogikaga.

Preikonograafia, mis neb tde ksnes loomise, saamise ja valgu(vu)se pre-

individuaalses pidevuses, so tingimatus logose-eelsuses, lahkneb siin selgelt

Heideggeri teloogikast te loogilisusest.


35/307

35

Heideggerlikult alguprast kunstiteost vime paremal juhul iseloomustada ksnes

teprasena teosevlise te prastise, tagantjrgse esitusena. Valendus on

Heideggeril see, mis teoses pstitub, mitte see, mis teoksil mitte see, mis teos. Kui

usume, et tde on alati teoksil, kui elu alati teos, ei oma valendus meie jaoks nd

enamat tevrtust kui see, millega opereerivad aktiivsed ruumilised tepra-

snteesid.

Valendus niisiis on substantiiv, milles (vline) tde tepra(sti)selt pstitub.

Sulustatud -stimarkeerigu siinjuures sufiksina ka viisimrust. Tepra(sti)sus vastab

nd lisaks ksimusele ajastatuse kohta te suhtes ka ksimusele kuidas?: Kuidas

pstitub tde valenduse tepras? Tde pstitubhsti/ halvasti; enama / vhem.

Kuid selge on, et hea / halb vi rohkem / vhem pole tesse-puutuvad

kategooriad. Iga kategoriaalne vrdlus tekitab skaala. Iga hinnang nhtuste kohta

projitseerub teljele. Tesus aga ei psistu helegi teljele. Selles mttes on tde

absoluutne ja lbiv: nii heas kui halvas; enamas kui vhemas, on teda hepalju.

Tde on hindamatu: hinnangulise ja skaleeritavana saab seega (valendusse)

pstituda pelk te-pra(sti)sus vastama ksimusele kuidas?.

Ning nd ilmutab meile end ka valendus oma teses thenduses: ilmub

THENDUSes oma thenduslikus mitmepalgelisuses. Valendus: see, millesse

pstituvad teprased teosed, viitab nd hte-aegu tepra enese kui vale

produktsioonile aktiivsetes snteesides. Valendus, see on vale-ndamine, te

irrutamine.

Neoplatooniline Heideggeri dekonstruktsioon nimetaks valenduseks passiivsete

snteeside (aeg)valgu(vu)se test ruumi, vormi ja kujundisse maha jvate koopiate ja

ebatdede, varjukujude ja puuslike meisterdamist.

Ning me vtame meelsasti omaks platoonilise seisukoha... Vtame seisukoha,ning tmbame hteaegu ise-endal pinna jalge alt: lkkame platoonilise logosekeskse

positsiooni libisema. Dekonstrueerime iseend, oma platoonilist seisukohta,

paljastades, et valenduse kui sna logosega mberkimine siinses kirjutuses

homonmilises vttes on Heideggeri Lichtungi meelevaldne vnamine, mille teeb

vimalikuks ksnes algupra suhtes lubamatu snamng eestikeelses tlkes. Valendus

valede tootmise thenduses ei omaLichtungi suhtes mingit referentsi.

Juhusliku homonmia abil oleme nnda performatiivselt irdunud Heideggeritest, tsiteerimise ja representeerimise teprast; oleme lahti lasknud teprasest


36/307

36

thistamisest, autoriteetide alguprast oleme libastunud... Oleme libisenud

thenduste transtsendentsist THENDUSe vljale. Oleme vljunud vljenduse

paikapidavusest logosest endast kui varjukujust , oleme diskursuse vljandanud

(vt vli 1.2.1.1.; 1.2.4.1.1. etc) ning seega performatiivselt dekonstrueerinud

Platoni.

Oleme end libastanud thenduste koherentsis: esitanud libathendust, valet

vastavust. Seejrel oleme end libastanud(vale-stanud; vranud) vale paljastamisega

tepra(sti)sethistamise suhtes.

Oleme libisenud valguma erinewuse tes, soovimata psistada end jikade

thistajate valenduses soovides psida elus.

Sest valendus, see on: elu erinevusliku dnaamika aktiivne (mimeetiline, jika ja

sulgevat thenduslikkust pstitav) asendamine ruumilise asjalikustasisega.

Valgus ei vljenda tepra. Valguses tde ei pstitu, vaid teostub. Valgus on

enesekllane, ta ei representeeri igemini: (kui) representeerib, valgustab, pstitab,

heidab valgust/varju (siis) ksnes algupra(sti)selt. Ontoloogiliselt on valgus aga

enesekllane, eneses realiseeruv protsess: teos on teos. See protsess on tingimatult

tene, tde eluline, kuna elu protsessuaalne.

Valgus on substantiiv ja iseenese essentsiaalseim omadus (mida markeerime

protsessuaalse valgu(vu)se kaudu (metamorfne on erinevuse / erinevuse

problemaatika)).

Ning alles siis (viimaks) on valgus ei enamat kui nending: valgus! Enam ei

valgu.... Valgus sellisena vib olla niteks pildiallkirjaks. See on Valgus kui

pitser ja signatuur, mille vib vajutada vaid kuivanud vrvile luendil. See on

Valgus alati jutumrkides ja alati mineviku ainsuse kolmandas prdes.

Kunsti algupra klgneb tepraga. Mlemad iseloomustavad kunstiteost selle

sekundaarses modelleerituses. Valgus on tene nendinguna, mis vljendab

vimalikku teprasust valmis teoses: Heideggeri valenduses, milles tde

algupraseltpstitub.

Alguprasena pole tde teoses absoluutne, vaid sltuv teostaja tehnilisest

meisterlikkusest teprasusele peldes (head ja halvad kunstnikud/ tpne ja ebatpne

mimeetiline jlg).


37/307

37

Valguse tde on absoluutne: ta teostub teos on teos. Tde ei teostu looja

komponeerivas, kaalutlevas vaimus; ega mitte ka tema meditatiivses mlgutuses vi

mssavas hinges. Tde teostub vaid protsessis endas maaliva ke lhihenduses

luendiga vabas joones, isetus kokkusulavas ja lahtuvas vrvivalus valgu(vu)ses.

Ja veel et lplikult hljata alguprasuse kontseptsioon alguprasus eeldab

algust ihalust transtsendentaalse thistatava alguse jrele.

Valgusel kui protsessil pole algust (ega lppu). (V)algus on erinevus ja korduvus,

on erinewus, on igavene taastulek, on thistamine ilma referendita, on valguse

omadegaolu paistuses.

Teos, mis on teos, pole mitte millegi suhtes prastine ega ennemane.5

1.1.1.2. Katsume toodud (h)arutlusi ilmestada konkreetsete nidetega.

19. sajandi keskpaiku, akademistliku ja stagneerunud ametliku kujutamislaadi

vastu mssu tstes siirdusid Millet, Rousseau, Daubigny jt. Pariisi lambivalgetest

stuudiotest Barbizoni metsade vahele loodusse.

5 Siinse intuitsiooni igal sammul tuleb silmas pidada, et valgus, millest kneleme, jb ka omaaktiivsetes, vorme ilmutavates snteesides jtkuvalt preikonograafia valdkonda. St meie arutluse alt

jb vlja valgus smboolse, metafoorselt kokkuleppelise thistajana. Nnda, topeltkodeerituna, esinebvalgus sageli nt kristlikus ikonograafias.Vtkem niteks W. H. Hunti maal: Maailma valgus (vt. repro VIII 1.) Pildil on kujutatud phakut,kes hoiab kes lampi. Lamp on funktsionaalne ja thenduslik.

Lamp phaku kes ei heida valgust mitte vormidele temaga hises pildiruumis vormidemodelleeritus varjutamise teel jb saamatuks, mitte sellele pole Hunt thelepanu pranud (vrrelgemMaailma valgust niteks Chardini knlavalguspildiga Kristlik vaimsus. (repro VIII 2.))

Hunti lamp on puhtalt keeleline thistaja motiveeritud suhestuma mitte teiste elementideliiglihaga pildiruumi immanentsis, vaid otseselt pildivlise smboolse thistamise transtsendentsiga.

See lamp on lhter, mis pildiruumis mitte ei representeeri meelelist vormi (mnd lampireaalruumis) ega heida valgust teistele vormidele; vaid il-lustreerib keelelist ideed (lustre - lhter(pr.k.)): 2. Saamueli 22: 29: Sest sina, Jehoova, oled mu lamp, ja Jehoova valgustab mu pimedust -

jumalik valgus nimetatakse metafoorselt lambiks. Lhter heidab valgust transtsendentaalselethistatavale ning iseendale kui taolisele, suhestumata mittesmboolsete meeleliste vormidega enesember (pildiruumis). Hunt pakub oma kunstiga le sajandite taas piiblit kirjaoskamatutele.

Kui thtis on idee, jb tehniline teostus sekundaarseks*

* Palvernnakul Surnumere rde maalitud pildiga Patuoinas plvib ideest pimestatud Hunt naeruvristamist jubakaasaegselt arvamusliidrilt John Ruskinit: Vaadelduna maastiku vi kompositsioonina on see pilt tielik lbikukkumine.Sedavrd erutatud on stseeni asjaoludest olnud kunstniku meel, et justnagu nooruk, kes oma tsimeelseid tundeid vljendabjuetus vrsis on hr. Hunt pimestatuna oma tundepuhangust andnud sellele teliselt nrga pildilise vljenduse. Ning omatsimeelses ihas maali

Documents

anti saar - tähesadu